Must-la-gi

Mida see Q õige oskab: päitsed pähe, nööri otsas käib, kinniseotult seisab, jalgu annab (aga ka võtab), saab lükata-tõmmata, edasiajav märguanne ei tööta, igalt poolt katsuda-puhastada saab, üle pulkade jalutab, pesuboksi läheb, kordel liigub juhuslikult, piitsa ei karda, porgandi järel kasvõi jookseb, porgandidetektor! Lemmikud ongi porgand ja ehk ka õun, krõbinakujulised väga ei tööta.  Ehmudes jookseb minema, tõuseb püsti, pukitada oskab ka. Olen saanud tal kogu raskusega seljal aeleda, aga ta ei pannud seda ise tähele. 

Kohe jõulukuu alustuseks uudis, et Valegro ja Uthopia saadeti magama. Vähemalt aastataguses videos oli Valegro täitsa kõbus ja treenis noori ratsanikke ja käis metsaretkedel ja lasi huvilistel "olümpiapiaffeed" proovida. Tea, mis seal siis nüüd nii hullu juhtus, vähemalt ametlikes teadetes mainiti vaid vanusega kaasnevaid probleeme. 23-24 pole hobuse jaoks üldse midagi erilist. No Wundermaske oli 21, kui olümpial 3V-d tegi. Ja neid, kes 30-selt veel ringi ratsutavad, on ka palju. Ole sa või ajaloo pöördepunkt ja superkuulsus, miski ei garanteeri elu.

Lootus lahkus ja pole lootustki, et viimasena. Tema elu kallale ei kippunud küll keegi, see lõpp oli ootamatu ja paratamatu. Mul endal on ka üks otsus lähemal kui iialgi varem. Tahaks kallil hingekesel lasta lahkuda enne kui elukvaliteet talumatult langeb. Või veel hullem, eluisu otsa saab. Aga kuidas ma peaks selle õige aja ära arvama?! Endal hing paelaga kaelas, aga seni on ikka olnud mänguhimuline. Kas see on see indikaator? Isegi kui suudan pool minutit ratsionaalselt arutleda, lõpetan pisarais.  

Tuvisid ikka on kah, laperdavad maneežis ringi (ristsõnas oli hiljuti "manees" ja see oli kole). 

Käisime raketis (teadusstuudiod.ee) ja saime seal 4 hulgast teise koha. Grupeeritakse sama eriala firmasid, meie olime siis elektroonikaga tegelevad. Juba olid olnud pankurid ja mingid veel. Saboteeritud elektriskeemi kokkupanemisega saime kiirelt hakkama, see meenutas isegi tavalist tööpäeva. Kummimootoriga auto saavutuse/sisendi suhe oli suurepärane. Meil oli ammu enne aega läbi proovitud ja täiendatud variant valmis. Näha oli, et  teised läksid kindla peale välja ega katsetanudki. See meile hea koha tagaski. Ainult langevarjuülesandes läksime alt ja paar legoastronauti sai hukka. Võitjate vari nägi välja nagu disainerseelik, viimistletud ja kena [piltidelt on näha, et neil oli lõpuks läbipaistvat materjali 3x rohkem kui teistel; kui nad kusagilt kapi alt lisa ei saanud, siis pidid seda teibist tegema]. Need olid kindlasti kodus kokku harjutanud, niivõrd hea koostöö ja tulemused niisama ikka ei tule. Meie tiim sai ka tuttavamaks -- tagasiteel autos.

Vanama sai 95! Rahvast tuli kokku igast ilmakaarest ja need, kes veel kasvamisega tegelevad, olid oma missiooni kallal tõhusalt vaeva näinud. Vahepeal on ikka vaja nägusid üle vaadata, et neid hiljem lihtsam ära tunda oleks. Vanad on ikka oma nägu, eriti A saarest, kelle jaoks oleks nagu aeg üldse seisma jäänud. Tegelikult olen mina ka nüüd see vana vist. Vanam igatahes. Ses mõttes, et praegustele pisikestele olen ma juba mingit sorti tüüp, mis muutumisega enam eriti vaeva ei näe.

Kõhe päev, soolikaopid. Üks tegeleb (kas veel tegeleb?) taastumisega ja teisel on tänaseks kirjas. Maaülikooli fb pildid on roosasid sisikondi täitsa täis. Imet ikka tehakse.

Metsik ei hoolinud süngetest meeleoludest üldse. Kuna tema ratsanik on tükk aega eemal olnud, püüdis hobuke muudkui uksepraost välja pungida. Kaapsas maad, nagu alati, kui minekuvalmis on. Õues oli pime ja vihmamudane, jalgsi ei tahtnud nagu... paningi siis sadula peale ja sisenesime pimedikku. Mehike marssis ja see ta samm on lihtsalt no NII hea. Pikk, jõuline, vaba. Pidin vahepeal telefonitulukesega kontrollima, et kui kaugel märade kopli piire on, ei tahtnud sinna sisse sõita. Metsik vist ise nägi küll. Oskab endiselt liikumise pealt murututte haarata ja seda võimalust ma muidugi keelama ei hakanud. Halliga ma küll niimoodi pimedas ei saaks, see muudkui ehmuks ringi. Metsikuga alustasime kunagi maneeživabas tallis, vahel ei näinud väliplatsil ratsutades ta kõrvugi ja pidi mäletama, kus takistused on. Ehk sellepärast saab pimedas nii hästi hakkama?

L otsib juba pikalt valget hobust. Põhimõtteliselt midagi ükssarviku taolist. Aga neid polegi ju päriselt olemas, valgeid, ma mõtlen. Roosanahkseid kusagil on, aga neid ta (nii vähemalt tundub) ei jahi. Need tahetud valged on tegelikult muud värvi, muutuvad millalgi halliks ja lõpuks näevad valged välja. Vähemalt korraks pärast pesu. Need tekkivad tasapisi, kannatliku ootamise tagajärjel ja päris tihti ei jõuagi ära oodata. Kas on sellist statistikat, et kui suur osa hallidest valgeks jõuab saada... ja mis hetkest alates on "valge"? Mulle meeldivad Hiirekese tumedad jalad niiväga, ja tema valged jalaotsad. Need võiksidki ju nii jääda. Hiirekese näos pole laukugi enam. Ja ta pole enam üldse metsiku hiire värvi. 

 Meie tehase direktor V.V oli P*tin ja tal oli taksikoer, kes oskas käpaga rõduust lingist avada.

Ehmatusega päev, Hiirejuhtum. Plaanid sassis. Vähemalt Metsiku tagumise otsa jõudsin ära pesta. Arvatavasti lutsutavad liblesid ja see teeb kõhtudega imet (khm). Korraks käisin tal peal ka, lambad pehmenduseks all. Hobuke oli lustiline.

Seltskonnaüritusel tuli tutvuda õllekultuuriga ja pärast vesivärvikunsti teha. Täitsa sobiv kooslus, eksole. Ma mingi õllefänn pole, pigem midagi vastupidist -- niisama vabatahtlikult hoian eemale. Kui just mõni tume ja magus koduõlu pole. Kali on ka täitsa hea. Aga need katsematerjalid! Ma ei teadnudki, et midagi nii ilget üldse tehakse ja maha müüakse ja tarbitakse isegi kui need äädikase otsa asjad. Täiesti kohutav kraam, nagu mõni puhastusvahend või maiteagi.  Midagi sai nagu teada ka, näiteks  et oma tarbeks tuleb valada kõrgelt ja hoogsalt, et just palju vahtu tekiks. Ja et õlu iseenesest ei pea üldse külm olema tarbimiseks -- küll aga peab külm olema halb õlu. Pudelist joomine pidavat üldsegi raiskamine olema, kuna nina on protsessist eemale jäetud ja nii ka lõhna- ja maitseelamus. Mis oli enne, kas õlu või leib -- onu oli kindel, et õlu. Guugeldasin juurde, et kõige vanem on hoopiski puder. Mõned maitsesid ennast joviaalseks; mul jäi vedelat leiba palju alles, aga vähemalt tuvastasin kõige vähem vastumeelse suuna (meil oli õllede kaart lausa, et mis millel põhineb; valmistamise võtted on üüratult erinevad, kuigi algmaterjal suuresti sama -- vesi, linnased, humal ja ... misse? -- ahjaa, pärm). Järgnes kunstitund või isegi paar. Sahmisime vesivärvidega ja tulemus oli lõpuks täitsa huvitav, isegi ilus. Kuigi algul hirmutati, et peame hobust joonistama hakkama (jess!), siis tegelikult maalisime hoopis tundeid. Ei ütleks, et lihtsam oli.

 Läksin rikki. See tundub praegu moes olevat. 

Tynke lahkus. Üritas mis üritas, enam püsti ei saanud.

Maapind on jälle nii konarlikuks jäätunud, et hobused väldivad liikumist. Välja arvatud, kui aiast põgenevad. Siis kappavad küll kaugele, igale poole ja asjadest läbi. Kuimitu korda ma üritasin see päev tallist lahkuda? Nii umbes 5 katset läks aiataha. Mida teha sellise põgenikuga, keda ei tunnegi?

Jalgratas on endiselt parim liikumisvahend. Ma ei tea, mis maagia see on, aga mu peenikeste siledate rehvidega velo püsib jäisel pinnal paremini püsti kui ma ise niisama oma jalgade otsas. Ja läbi lörtsi rammides ei lähe isegi kossid märjaks.

Täna on jõulukino päev, peab enne liinipidureid ja muidu tõrksaid taltsutama. Selle aasta viimane tööreede! Raha kulub. Hobusel söödi vihmatekk ära. Seni pole talvetekke pidanud veel välja otsimagi, järgmine nädal nagu mingit lootust annaks. Seekord oli lausa kaks saali meie rahvaste päralt. Hull kogus popkorni! See Peetrikese jõuluroboti lugu oli täiesti jabur. Mõnevõrra naljakas ka. Kellelgi filmitegijaist on vist täiskasvanuea lasteaiatrauma -- lapsed olid lootusetult tatiste häältega. See tüdrukutaoline olend, kes tahtis olla kodd, huh. Külm higi tuli otsaette, kuna mu enda viimane ninasulgus oli olnud kapitaalne. Nagu poleks õhutorusid kunagi olemas olnudki. Magama ei saanudki jääda ja kui hetkeks ära vajusin, tõusin kohe hingamatuse peale üles. Mingi hetk oli pikem uinak, võibolla isegi mõni minut pikk. Nägin seal, kuidas pidime hinge kinni hoidma, et kellelegi mingit lõksupüüdmisnalja teha ja ühtki piuksu poleks kuulda, hingamiskahinatki. Hoidsin, kuni hakkasin lämbuma ja pilt eest kaduma. Tõusin kõõksudes.

Nv oli suurepärane matkailm, nii lögane, et sai suurema osa kõmpida keset teed isegi, pehme oli. Hiireke oli viieline, hoidis keerukujude vahel sirget joont (kaks vigurvänta oli kaasas, need hoidsid meeled erksana. Kes ajas püsti ja kes keerles niisama). Täitsa ootamatu.

Jamad käivad mitmekesi. Koolikud, igavene köha, borrelioos, auk silmas! Nagu oleks kalendrisse vaadanud ja avastanud, et nii palju veel tegemata, aga paar päeva ju veel on.

Kui keegi ulmekat tahaks lugeda, siis peaks kõigepealt "Enderi mängu" ja selle otsa "Surnute eest kõneleja" lugema (millegipärast on kogu aeg tunne, et düüni pealt on spikerdatud midagi). Just niipidi ja just mõlemad, siis tuleb kokku parem kui kumbki üksikuna. On küll tüütult palju tegelasi, aga tasub kannatamist. See aasta lõpp ongi üks kestev kannatus. Poolte sammude haaval, tasakesi, oodates eiteamida. 

Lumi tuli lõpuks. Olin teda täiega igatsenud. See puhas vaikne valge külm rahu.

Hobukestel oli külmapöördega hing sisse tagasi tulnud ja nad kappasid rõõmsalt ringi. Tegin halliga pool särisevat ringi, vaheldumisi muruleiu ja hüpetega, lõpetuseks tuli lausa katuse alla kolida (pilvenaljad seal). Kui palju rõõmu võib teha üks rahulik nina ja mõned ringid galoppi.

Jaanikoi

Kuu alles algas ja kohe mingi tigeduse laine. Inimesed suhtlevad haukudes ja hammustades. Ärrituvad asjadest. Ma ka. Täiskuu on alles mõne päeva pärast. Oleks võimalus orienteeruma minna selle nädala lõpus, aga ei taha kohe üldse midagi teha. [kasutasin võõraid karvu, ma omasid pole kunagi püganud... heh, v.a. miljon aastat tagasi Tondil angoora-Aadam, apteegikääridega.  Ja see võttis kolm miljonit aega ja ta polnud ju päriselt minu oma]

Põder lennutati taeva poole, nii et ta seisis tagurpidise langevarju peal. Vist "Enderi mängu" lugemisest inspireeritud.

Metsikule meeldib asjade üleskorjamise mäng niiväga, et kui midagi suupärast parasjagu korjata pole, siis proovib mul kindaid käest tõmmata. Päitsed, jalutusnöör, korde, kabjakonks, stekk, hari, kinnas -- polegi vaja midagi eraldi õpetada, ta proovib kõike. Päriselt meeldib talle ikkagi see autasu, mis korjamise eest tuleb, aga naljakas ikkagi.

Mida teha ropendavate naabritega? Mis imeasju nad seal ajavad, mis paneb iga õhtu karjuma "mida v***u" ja "t*** küll", vahel ka peksavad midagi. Äkki nad teisi sõnu üldse ei teagi? Aga mu kõrvad on juba roppusi nii täis, et enam ei mahu, ja mu voodi on just selle seina kõrval, mille taga emotsionaalne, aga ühekülgne ropendus toimub. Laseks pistikupesa makrofleksi täis. Või keeraks mingi mussi põhja, midagi sõnumiga. Ammu olen tahtnud jalgpallipasunat...

Keset novembrit 10 sooja, hobune nii ei viitsi. Ikkagi ei lähe karva kallale, ootan jahedust. Muudkui lubab öökülma, aga see lükkub aina edasi. Puhkus hakkab tulema, pimedad ööd kutsuvad. Animated Dreams oli nii palju parem nimi.

Mida vanemaks, seda vähem saab üldse mingil teemal sõna võtta, sest... kogemused panevad suu vett täis. Nooremate maailm on palju mustvalgem ja absoluute täis. Kogu aeg igaks elujuhtumiks lahendus ja vastus ja diagnoos olemas. Laks ja valmis. 

Üritasin oma valgesse kahemõõtmelisse Teslasse istuda, aga ei leidnud teda esimese hooga lumekirme alt üleski, kuigi tal pidi hobutreiler taga konksus olema. Kraapisin oletatava esiklaasi asukoha juurest lund ja istusin sinnasamma maha. T2 oli autos sees, teda see kahemõõtmelisus nagu ei häirinud. Mingid õhtused tunnid pidid algama, aga potentsiaalsed küüdipakkujad toimetasid oma asjade kallal, M sättis seinamaale ritta ja A läks valgesse kuubikhotelli asjade järele, ja jäigi sinna. Tulemas oli mingi suurem kontrolltöö ja kooli tuli ikkagi minna. Parkla oli hobuautosid täis, neid ma ei tahtnud ärandada, seega hakkasin jala minema. Pidi minema teisele poole Piritat, aga see oli jälle kuju muutnud ja lained tulid igalt poolt peale, hüplesin oma botastega nende eest. Kus ma üldse olen? Pidin just telefonist abi otsima hakkama, kui sai otsa.

SMV on Kukus.

Hingehädalised hobused. Ei ole nagu lahendust ka.

Aegviidu, jälle Aegviidu! Käisime seal nüüd UAZidega metsavahel punkte otsimas. Mingid laines ja lombised teed, ei mingit probleemi. Kui ikka käigu sisse said. Või siis välja. Eks see seiklus ise oli ka parasjagu tore ja teistmoodi ettevõtmine, aga juhendaja oli lausa etendus omaette. Sellel pudenes kilde nagu varrukast. Mingi osa polnudki nali -- kolmanda ekipaaži tagapingirahvas olidki olnud nagu lotopallid seal auto kõhus. Käsipiduri kolm asendit OFF, OFF ja OFF; kuidas koeral ja hundil vahet teha; leiba vaja kaasa võtta, et hunt jala küljest lahti saada; mida teha, kui puu on vales kohas (näitas mootori kanti) -- neid on võimatu taastada, aga lihtsalt kuula ja imesta seda lõuavärki. Et kui see autoasjandus niiväga ei huvitagi, siis Väintsi juttu kuulama minna võiks ikka. 

Lux express vedas mind luksuslikult vihmasesse Tallinna (kuidas neil vahekäigupoolsetel toolidel seljatugi liigub, jäigi katsetamata). Sile, tume, märjad teed, mille äärtesse ja keskele ja kuhu iganes olid põimitud rattateed. Ainult kaks korda oleksin arutult kihutava tõuksi alla jäänud. Aga kui ma oleks koperdanud? Võibolla pole pealinnas koperdamine lubatud. Põikasin läbi kinnimineva keskturu. Oleks saanud pooleteise euroga sokke kahmata ja kollast granaatõuna osta. Aga ei, shortsid ootasid. Ja enne seda üks teine toiming... aga mis, wc on koodi taga?! Kood pidi piletil olema, aga kõige lühem seal olnuks kaheminutine toksimine, ei usu. Ja nii nad seal infoletis ilmselt muudkui vastasid kinoteemalistele küsimustele nagu "tahaks filmi vaadata, aga kuivade pükstega. Mis kood on?" Suitsuhaisu oli vähem ja seinajoonistusi rohkem. Pidin ööbimiskohta bussiga minema, aga need, tondid, olid numbrid, liinid ja peatused omavahel igatpidi ära vahetanud. Võin nüüd, käsi südamel, kinnitada, et ei tea pealinna bussiliiklusest enam tuhkagi. Aga mu uus lemmikliin on 42. See muudkui tuleb ja tuleb, ja isegi kui eest ära sõidab, tuleb kohe uuesti. 

Üks teine naaber oli ropendavatele naabritele politsei kutsunud -- sellepärast siis ongi olnud mõned täitsa vaiksed õhtud.

Arvasin, et teen Ekspressi lasteristsõna ära (st kõik ruudud täis ja enne ei tohi vaadata, kui aeg käima läheb) 2 minutiga. Panin siis T1, T2 ja H ka katsetama. T1-l läks natuke üle kahe, teistel kolm või rohkem minutit. Mul oli 1:12 ja 1:08, aga siis said viskamata ajalehed otsa. Järgmine väljakutse -- 1 minut. Selle suurema ristsõna mõõtsin ka ära, see läks 14 minti. Tahtsin veel proovida, aga uus leht oli juba osaliselt täis joonistatud. Keegi oli sinna helendava putuka kohale  kirjutanud "JAANIKOI".

Käisime veel korra Tallinnast läbi. Täielik logistiline ime sai sellest. Või ürituskorralduslik. Aga vähemalt sai palju jäätist ja natuke piparkoogimeistrite saladusi teada. Et nad ei panegi oma taieseid ahju, vaid föönitavad, näiteks.

Tallinädal sai niimoodi eriti hõre ja hobune oli pühapäevaks maakeraks moondunud. Kuidas tal see nahk pooleks ei rebene niimoodi?! Sellises olekus ei hakka mingil juhul mingit hüppamist toimuma, kuigi vahepeal see mõte nagu ründas jälle. Tea, kas pärast viimaseid murdelisi sündmusi teised ka üldse julgevad enam?

Härrased Mida V. ja T. Küll on tagasi. Mingid mängurid ilmselt, aga sellised kehvapoolsed vist, sest seni veel pole kuulnud ühtegi võidurõõmu väljendust.

Kaks esimest päeva tööl pärast puhkust on möödunud nagu keeristorm. See tõmbab hommikul sisse ja välja pääsen pool viis. Homme läheb edasi. Osalen kellegi teise malemängus. Uus Outlook mängib minuga peitust. Vahel ma ei viitsi ja kasutan otseteed - küsin AI käest. See nõustub, et tõepoolest on kohad kolinud ja vajalikke klikke nüüd rohkem. Kas vajad samm-sammulist juhendit? Aga ei, tahan lihtsalt teada anda, et mõned muudatused tunduvad olevat tehtud ainult sellepärast, et midagi teha. 

EEFi veebiseminar jälle, teemaks hobuse heaolu ja meedia. Ülioluline, et selliseid teemasid käsitleda võetakse. Elust enesest on palju näiteid võtta, kuidas läks ja kas nii oli hea. Ajas arusaamised muutuvad. Mis varem oli norm, ei pruugi nüüd enam üldse vastuvõetav olla. Huvitav leid nendest maadest, kus kangvaljastuse kohustus maha võeti (või suulisevabadust lubama hakati): rahvas ei hakanudki massiliselt kange nurka viskama (ega ainult kaelanööridega ja bitlessidega kohale ilmuma). Enamus pani ikka vanamoodi edasi, küll aga lisandus uusi huvilisi, kes muidu poleks võistlemist kaalunudki. Vereteema tuli muidugi ka üles -- et miks ikka takistussõidus nüüd suund niimoodi võssa läks, isegi kui suured ratsamaad vastu olid. Vastus -- poliitika. Üks ajendeid ilmselt meeskonnavõistlused, kus kellegi väljalangemisel on kõige suurem mõju. Ega see niimoodi jää. Koolisõidust oli hiljuti näide, kui hobusel läks enne starti keel üle suuliste, ratsanik kargas maha, sättis asjad korda ja ei saanud seetõttu enam starti minna. Sai aplausi ja suure kajastuse.

Mingi köhimise epideemia on lahti. Pool talli laseb paugulaulu, ratsutamisest ei tule midagi asjalikku välja. Metsik on niikuinii hingehädaline, ka temal on praegu raskemad ajad. Mingid ravivõtted eriti ei aita. Vilisemise sai maha, aga lõõtsutab ikka. 

Arutasime lõunasöögil loomanimesid, mis kohe kõigile arusaadavalt mingile liigile kuuluvad. Laika. Punik. E ütles, et neil saares oli lehm Össu. Ma siis küsisin et kas just Össu või ehk taheti panna Õssu? Kaks korda küsisin, ta oli sagaduses. Aga mis sa teisiti ütlesid?

Shortside võidufilmid vaatasime Tartus üle. Neist kahte olin enne näinud ka. Varasemalt nähtud võistlusprogrammide põhjal -- no ei piisa vaid võidukatest, isegi tunnetust ei saa kätte, jääb väheks. Mõtteid muidugi tekitab ikkagi ja unenäod said jälle süüdet juurde. Mingid piilurid, kellel ei tohi end näha lasta! Binokliga vahivad, ilmuvad kusagile akna taha näiteks ja ehmatavad üleski. Sai köiega maa alla sõita ja jääkirmelises jões ujuda, aga ka vee peal joosta. Seda veejooksu teen küll üsna tihti, kuna saab ujumisest kiiremini üle vete.

Mingi olendi päästmise käigus pidin ühe naisterahva sisu enda sisse võtma. Endasse pani ta lapse ja mulle tuli mingi kolmeharuline asi, millest kaks koondusid täissuuruses käelabaks. See käelabaga osa paistis siis mul alt välja, aga seda sai ka vahelduva eduga tagasi lükata. Näpud liikusid ja haarasid kinni, milleni aga ulatusid. Proovisin seda asjandust vetsus välja punnitada, aga vets oli umbes ja punnimine ei aidanud. Teised jaburdused unusid sellise nalja taustal sootuks ära. WTF?!

Ilm keeras nii äkki külmaks, et teade ei jõudnud järele. Pidi mingi 3-4 miinust olema, aga tuli täitsa 9 ära. Hobustel sellest kurvem ei hakanud, pigem tundsid end pareminigi.

Eile ei ajanud kitse alla. Selleks tuli natuke pingutada ka. Kitseke ise -- jalutas rahulikult oma teed, leebe nägu otsas.

Pimehooajal tuleb hobustega mängimine palju paremini välja. Kuna vete tahkumise tõttu enam õues nii pikalt olla ei saa, siis passivad sees ja igavlevad. Kõigil on arvatavasti pikalimagamise tunnid ammu täis ja üle, tahaks midagi teha. Metsik pääses ka maneeži tuterdama, pärast ei tahtnudki enam talli tagasi. Ometi puhus väljas kale tuul ja maa oli käkrus. Meil pole praegu üldse linde tallis ega maneežis. See saab tähendada kahte asja: kas on haigustesse maha surnud või siis pole piisavalt meeldiv keskkond. Teagi nüüd siis, kumb. Aga nagu öeldakse -- ruumi rohkem, haisu vähem.

Ei, tegelikult oli küll üks lind hiljuti tallis. Sedamoodi tallikassiga tuli. Lõunamaareis jääb sel ilmselt see aasta ära (kellegi teise videost röövitud tükike).

Võidusõit

Ühe küsitlusega seoses pidin minevikus sorima ja midagi kirja panema, et mis on KS muutunud. Mul on oma aeg ja selle jooksul midagi tõesti on teisenenud. Allpool kirjeldangi, kuidas KS võistlused olid siis, kui mina kunagi võistlemisega alustasin. [Siin pildil oleme pärast võistlust Saadjärves surfareid jõllitamas ja jalgu jahutamas. Eks tegelikult tegi mõlemat hobune. Täitsa värske lugu]

Niisiis vanasti:

Pinnas oli milline iganes. Kõige kõvemast (Hipodroomi jooksurada, see oli ju veel kaldus ka) pehmemateni (Niitvälja otsaplatsil vajus hobune sõrgatsini sisse), märjast (maapinda polnud näha, saapad sadasid sõidu ajal vett täis ja hakkasid üle ajama) tolmukõrbeni (teise platsi otsa ei näinudki). Ei tea, et keegi pinnase pärast midagi ära jätma oleks hakanud (teisalt, kes see lapsena ikka mingeid taustaasju teab). [Hobu-poni-siiski_hobu Aari Niitväljal]

Kõigi tasemete skeemid mahtusid ka väikestesse maneežidesse, nt GP Tondil -- jah, igatahes (sama TS kohta, paned selle kõrgema hüppe laetala alt eemale; kuidas sinna üldse mingi kõrgem parkuur ära mahtus? See pidi olema mingi maagia, aga see toimis). 5- või 6-aasalised jalavahetustega serpentiinid olid päris popid, andis ikka vingerdada seal.

Keskliin tähistati (tavaliselt rehaga veetud) joonega, keskmised tähed (D, L, X, I, G) ristijoontega, neid jooni värskendati võistluste käigus. Vahel olid keskliini tähtedel saepurukuhjakesed (nt Tondil, kus oli saepurupõhjaga maneež, värske helekollane oli tumepruuni taustal päris kontrastne).

Tervituseks tõusis kohtunik püsti, ütles "Palun alustada(-ge)" ja lõpus "(aitäh,) olete vaba(d)", helistas kella. Autodest ei hinnatud; kui majakest polnud, siis istuti lauakeste taga või niisama toolil. [[käisin mingil ajal tööl IT abina, kus kõnele vastasin "Y kuuleb" ja see lause tahtis skeemialgaja tervituseks ka kogu aeg tulla, pidi jõuliselt fookuses hoidma]]

Alati tõsteti aeda kinni-lahti, ei olnud praegust kõige levinumat varianti, et A-s on aed kogu aeg avatud. Praegu kõige tavalisemaid plastlippidest liidetud triibuaedu polnud, kõik aiad olid puust ja rasked, tavaliselt tuli kombineerida 2 eri pikkusega juppe.

Skeemi ajal oli lubatud hobuse otsast maha kukkuda (8 miinust) ja teha 3 viga, (2, 4 ja 6 miinust). Kõik vead olid kumulatiivsed, ei eristatud nn tehnilisi. Häälega edasi ajamine võttis igast "hääletatud" harjutusest 2p maha.

Kohtunikke oli alati 3. 

Skeemid olid trükimasinaga trükitud ja paljundatud. Kuna internetti polnud, siis ei saanud kusagilt laadimas ega kontrollimas käia.

Hindelehed olid lihtsalt nummerdatud paberiribad, kommenteeriti pigem harva.

Hinded löödi kokku käsitsi, mitu korda tuli kokku lugeda, et midagi kahe silma vahele ei jääks ja olid omad kontrollvõtted. Jooksvad tulemused tekkisid (kui tekkisid) seinale pastaka abil. 

Auhinnafond tuli stardimaksudest: 75% auhinnarahadeks, 25% korraldajale. Sponsorid ja esemelised auhinnad tekkisid ka, kui vene aeg läbi sai, ja mingi aeg olid ikka õige uhked auhinnafondid.

Kirjutajaid polnud, kohtunik ise vaatas ja kirjutas korraga.

Kiirabi, meediku, loomaarsti, sepa kohalolu ei nõutud (polnud vist korrapidajatki?).

Ainult täishinded, poolikuid polnud olemas (komaviied tekkisid 14 aastat tagasi).

4 üldhinnet alati: allüürid, impulss, kuulekus (allumine), istak. Kõik 4 koefitsiendiga 2.

Ainult valge valtrap, ainult valged kindad, ainult saapad (mida viksiti Orto saapaviksiga, tuubil kassi pilt; poolsaapaid+chapse polnud meie jaoks olemas).

Redingotiga käis peas kiiver (lõuaalust kummi ei kinnitatud), kangvaljastuses ja frakiga ainult silinder, kellelgi ei tulnud mõttessegi sinna kombinatsiooni kiivrit toppida (ja see poleks olnud kiiver, vaid kaska, sest kiiver käib ehitajatel ja mootorratturitel (kui ei tea, siis kaska on vene keelest otse laenatud)).

Stekk polnud kunagi üheski klassis lubatud.

Kannused olid kohustuslikud, imitatsioonikannuseid polnud olemas.

Patse tehti valge leukoplaastriga.

Laudja kamm-kaunistamine oli tavaline (enamasti nn malelaud). [Hiiresega Veskimetsas; kuna pinded on peal, siis ilmselt valmistume mõneks esinemiseks, kadrill vms. Niisama trennis pindesid ei kasutanud, vaid vajadusel nahast kaitsmeid (rihmadega; krõpsud ja nagad olid uuem kraam)]

Saba oli enamasti punutud.

Sadulad "sobisid" kõigile, olid lihtsad ja lamedad, põlvepatjadeta. Spetsiaalselt KS sadulad ilmusid kunagi Soome pühapäevaratsutajate kaudu, neid ei tohtinud iga päev kasutada, ainult võistlustel. Sadulavöödeks kaks valget riidest rihma üksteise peal.

Kapsli(te) tugevust ei mõõtnud keegi ja need olid lihtsad ühekorruselised rihmad. Metallsisendite ja samas pehmendustega variandid, aga ka tagasitõmmatavad tulid hiljem.

Rollkurist ei teatud midagi. Rullasendis ringi sõitmist polnud. Samas jõuga, eriti libiseva abiga asendisse panemine oli küll vägagi moes, aga seda muidugi võistlustel kasutada ei saanud.

Kärbsekõrvu polnud olemas, ja kui nad tekkisid, siis polnud nad KS lubatud.

Sabaga vehkimist, hammaste krigistamist karistati karmimalt. Üldse väga kõrgeid hindeid ei jagatud, 8 oli haruldane.

Ratsavõistluste tulemusi kajastati ajalehes spordirubriigis (kõigil käis siis mõni päevaleht, tihti mitu erinevat).

Harrastajaid polnud. Kõik sõitsid seda, mis vanusele (enda või hobuse) kohane.

-.-.-.-.-.-.-

Siis veel viimase aja muutused eraldi.

Silinder on asendatud kiivriga.

Rollkur on keelatud.

Kannused pole enam alati kohustuslikud.

Piits on vahel lubatud.

Mõnel maal on lubatud suulisteta valjad.

Mõõdetakse kapslite kinnitamise tugevust.

On kasutusele võetud "hobuse heaolu nupp", mida kohtunikud vajutada saavad, kui mingeid kahtlusi tekib, ja siis C otsustab, kas vaja sooritus katkestada (suurvõistluste teema).

Hobuste kvaliteet on pööraselt tõusnud (või noh... teatavad omadused. Näiteks hüpermobiilsus on popp, aga kas ka jätkusuutlik tervise mõttes?)

Pikendatud sammus päriselt pikendavaid hobuseid on palju rohkem kui nn rollkuri aegadel.

Pikendatud traavis oli vahepeal moes esijalgade loopimist kõrgemalt hinnata, nüüd on hakanud tasakaalustuma, rohkem märgatakse paralleelsust. Võimalik, et Totilas lõi pahviks omal ajal ja siis  hakkas lummus tasapisi üle minema.

Hobuse vanuse alampiir, millest alates GP-d tohib sõita, on kunagise 6 asemel 8.

Enam ei või hobuse kõrvu ja nina täitsa tühjaks klipata.

Inimene on ikka mängu- ja võistlushimuline ja kokkuvõtteks pole vahet, milliseid mõõduvõtmisi välja mõeldakse ja mis reeglid kokku lepitakse, kuni keegi sunniviisiliselt piinlema ei pea.

-*-*-  -*-*  -*-*-  teemavahetus  -*-*-  -*-*-  -*-*-

Metsa, hobusteta! Ei mäletagi, millal me viimati nii ilusti õigel ajal Rogainile jõudsime, tegime plaani ja siis isegi täitsime selle. Oli seiklust ka ja kuiva jalaga ei pääsenud. Ilmaga vedas ja pohlade-jõhvikatega ka. Laulsime Emajõe ületamise laulu, ehitasime sildu ja mõned ületasid kõige laiema kraavi sootuks teivashüppe võtetega. Aja peale orienteerujad nentisid, et silda pole ja sumasid, vööni vees, otse läbi. Külmunud jäsemed said isa saunas pehmeks kuumutatud ja homme ma magan. või siis vaatan TIHSi ülekannet. Mmm, seoses selle kasevarrega kraavi ületamisega... T2 pani nagu akrobaat, imelihtne! H läks mütsuga, aga kindlalt. T1 võttis hoolega hoogu ja pani põmaki kõhuli sisse. See just julgemaks ei teinud ja otsisin kohta  mis otsisin, sättisin pulka nii ja naa, aga no ei julgenud. Mõtlesin Halli peale. Äkki tal on ka see tunne, et kohe üldse ei julge, aga piisava motivatsiooni (intensiivne tagant sudimine) peale silmad kinni minek, saagu, mis saab. Peaks sileda maa peal ära katsetama, kuidas see pulgatamine käib, siis enam ei kardaks, ma arvan. 

Kuna 1 päev oli tallis niikuinii vahele jäänud, tuli just kõige põnevamal ajal oma kanged sammud sinnapoole seada. Hobune oli ülemeelik, ilm soe, keegi tuppa tulla eriti ei soovinud, küll aga jooksid niisama suvaliselt ringi ja ajasid mu halli lennukiks. Vahepeal pani suureks kasvanud Väike Jüri TIHSi peasõidu kinni. Täiesti uhke lugu ju. Seekord jäi Tallinna suurvõistlus mitmesaja kilomeetri kaugusele ja tuli leppida ülekannetega. Tahaks tasuta järele vaadata ka, aga vist pole seekord võimalik. Ootamatu, et see KS osa nii lühike sai. Põnevust ju nagu oli ka, aga noh, aga. Muidugi see, et mis see netikuulsus Kaliber siis teeb. Esimesel päeval olid väikeseauhinnalised eriti elevil ja keksisid ringi nagu valgusvihku sattunud metsikud jänesed. Laupäeval hakkas juba looma.  

Ja siis tuli koolipäev. Ega ma direktori kabinetist kaugemale jõudnudki tegelikult ja poole tunniga saime hakkama. Pahandusi on varemgi olnud ja teistega ka, aga sedamoodi lausa esimene kord.

Tahaksin sättida nii, et vaktsineerin korra aastas. 6 kuud + 21 päeva... suur ahvatlus on minna Kukusse viimasel lubatud päeval võistlema. Soovitud klass on täitsa olemas. Hobune valmis veel pole; üksikult saab kõik tehtud, aga mitte alati ja kinnistamisega läheb aega. 

He-he, paningi kirja. Nüüd pole lootustki und saada. Juba eelmine öö käisin võistlemas, juba oli starti kutsutud, aga natuke oli kohtunikke puudu ja mul lagunes varustus laiali. Kapsel oli mingi helepruun, peenike ja mehhiko (??), tagurpidi lõua all pusas ja rihm pooleks. Ühtäkki polnud mul kiivrit, vedasin mingi paksu suusamütsitaolise kuhja endale nööriga pähe kinni ja hakkasin kusagilt seina pealt hobuse otsa ronima, kui ärkasin.

Uskumatu, aga see on üle tüki aja võistlus, kuhu täitsa tahan minna. Üks pingutus, sinna saab kontsentreeruda. Patsikumme on tarvis, need said lõpuks otsa. Taaskasutan neid ja see viimane karp pidas vist mingi 5 aastat vastu, aga nüüd neid lapikuid enam terve kaela jagu pole.

E-rehkendus oli äge. Peale selle osa, et ainukesena lahendamata jäänud ülesanne (need pagana pool-laisad töölised) nii palju aega võttis ja tulu oli null (pidin koosolekule minema ja lahmasin sinna suvalise numbri lõpuks, et tobedalt pooleli ei jääks). Üks lemmikuid oli nurkade ülesanne, kust mõned tuttavad (tervelt 3!) arkustangensi abil läbi rammisid, aga polnuks tarvis. Ja siis mõne lahenduskäik oli naljakas, ilmselt mitte see, mida ülesande välja mõtlejad ette kujutasid. Igatahes olen tulemusega peaaegu rahul, 11/12.

Kukulinna tulemusega muidugi pole rahul. Arvestasin, et saan ikka need asjad talutavalt tehtud, mis juba kaua aega lihtsad tunduvad. Läks teisiti. Aeda sisenedes läksid hobusel jalad pulgaks ja iga päikeselaik ja aialipi vaheklots oli koll. Iga sammu pidin vajutama nagu arbuusi läbi küüslaugupressi ja seina äärde välja ei jõudnudki. Ei osanud kuidagi ette ka valmistada, kuna soojendusel polnud vihjepoegagi, et mingi kartmine tuleb (päikselaike ka polnud ega aianäidist). Ükski harjutus ei tulnud päriselt välja. Nüüd ma pean ju uuesti, et saaks selle jama üle kirjutada. See ka, et treikul läks rehv ribadeks ja autos vahetusvahendeid polnud. Õnneks tuli abimees ja ravis olud korda, aga meie Halliga käisime vahepeal Saadjärves surfareid jõllitamas.

Kahjutunne möödub aeglaselt, oleksin tahtnud teistele ka näidata, kui tore see Hiireke on, aga ta lihtsalt polnud minuga need 5 minutit.

Wordle läks ka hästi teemasse.

Nüüd küll enam kusagile võistlema ei lähe ja peab hakkama mingeid muid lollusi välja mõtlema.

SMV-dele ei tulnudki vanasid piisavalt kokku. Oh well! Võibolla näksas kvalifikatsioon natuke tagumikust. Olen ikkagi kvallide poolt, on ausam hobuste suhtes.

Üks ilmus juurde, samuti nagu teade silmapõletikumatuse kohta võistluste lehele. Taustalooga täpselt kursis pole, aga sündmuseid on igasuguseid viimasel ajal. Äkki see on sügisele omane, külm süngus ja vältimatud valikud. [aga miks räägitakse ikkagi tiitli(te) kaitsmisest jm, kui rahvast jääb puudu?! Miks reeglid kõigile ei kehti? Nagu mingi aeg ka lävendi kaudu teise ossa pääsemine -- suva sellest, sest oluline on, Kellele reeglit rakendada. Meh. Tuleks teha sellised reeglid siis, mida täidetakse]

Sain kodus ka (jälle) proovida, kuidas hobune kusagil mujal on. Õhtupimedas tegid kassahvid aia-akrobaatikat ja hobusel ei mahtunud enam silmad pähe. Täie hoo pealt lauspidureid, suunamuutusi, hüppeid. Tal on praegu nii hea olla, parasjagu jahe ja koormust vähe, aga jõudu oi kui palju. Ega see kottpimedas ralliv märakari ka just abiks olnud ja eikusagilt vahel ilmuv Metsik ka, M nööri otsas kaasa jooksmas. Hea, et mul nii pikad jalad on, muidu oleksin 10 korda liiva või muru maitsta saanud.

Uh, metsik olemine jätkub. Ma nii tahan anda need ratsmed pikaks ja vahepeal niisama töllata, aga siis need spurdid. M-il oli selle kohta oma teooria. Kuna lemmikud pidid minema omaniku nägu, siis nii ka Hiireke. "Mh?" ei saanud ma aru. Kuidas see meie juhtumile rakendub, ma ei kargle ringi ju? Aga mina ka reageerin mingitele sündmustele energiliselt, pehmelt öeldes. Mõtlemiskoht. Esimeses järjekorras mõtlen, et hoiaksin käsi teadlikult rusikas, mitte vahepeal väikese sõrmega lisaks timmides. See lihtsalt murdub ootamatu spurdi käigus ikka ja jälle tagurpidi.

Maneežis on hobuke ikka mõistlik, huh. Või tuli see eilsest galoppimisest? Südame sammusime, ülejäänud oli traav/galopp ümber heinamaa, üle pisikrossitõkete, suurel liivaplatsil, igal pool. Päriselt tahaks muidugi metsa, aga pärast tööd õhtupimeduses nagu ei hakka.

Hall kardabki pimedust. Soe mahe ilm, õhk liigub, pinnas mõnus -- ainult et valgust pole. Neli lahjat platsilampi panid algul südame läbi sadula tuksuma. Pingutasin ekstra, et käed oleksid pehmes rusikas ja veel eriti ekstra, et hobune püsiks otse ja tagajalad astuksid vabalt alla.  Lasin hobusel hirmsates kohtades pead kergitada -- jalad püsisid all. Ei lasknud -- hakkasid hakkima, pidurdama, hobune oli ka rohkem spurdivalmis.

 

Olime turismireisil. Väljasõidud bussiga mingitesse kohtadesse, siis tagasi. Piletimüüja küsis, millist kohta tahan. Mul polnud aimugi, milliseid on saadaval. Lisaks oli mul suur koer kaasas. Sain peotäie kaarte, kleepse ja vidinaid. Üks punane kleeps tuli panna istmele, midagi läks ümber käe ja lisaks oli vaja id-kaarti näidata. Kui me just katakombides uurisime ja matkasime, tuli teade, et kohe tuleb üleujutus ja vaja kibekähku sääred teha sealt maa alt. Mul oli olnud taskus kahte sorti tablette, c-vitamiin ja kange valuvaigisti. Millegipärast olin väiksema just ühele kaasreisijale andnud. Ex-narkomaan, ja politsei ka tuli midagi uurima. Kuis ta nüüd niimoodi laksu all põgeneb üldse?! Saime torustikust välja, tuli otsida kõrgem koht ja ühtlasi loobuda ülearusest pagasist. Mul oli seljakott ja kaks kilekotti jalanõudega. Viskasin need jalanõud ära. Toru ots oli kusagil kõrgemal, tuli alla vette hüpata, sest polnud teada, kui kiirelt uus vesi tuleb. Mööda tänavaid otsimine, inimesed  läksid puude otsa. Kui see veelahmakas tuli, siis hoog oli suur, paks kiht oksarisu peal. Nii kiirelt tuli, et ära joosta poleks jõudnud. tagasi tõmbas veel kiiremini ja tuli siis ühe korra veel.

Tallinna-tripp ja kellakeeramine, vahele natuke ratsutamist. Nagu ikka. Esmaspäev algas kiuslikult, tõmbasin vihmavarju jalgratta kodarate vahele (meenus 1 teatav meem) ja väravas oli veoauto möödujatele ainult kriipsujagu ruumi jätnud. Litsusin oma veloga sealt läbi nagu lutikas, nii tore. Nüüd on klaaskiud näppudes, kätte ma neid ei saa, aga valu teevad küll.

Hobused tulevad nüüd varem sisse ja Hall tavaliselt tukub boksis, mokk töllakil, pea rippu, kui tulen. Metsik elab ikka õues ja kui ta koplikaaslane vahepeal trenni on võetud, ootab ka väravas. Muidu need tondid kondavad kusagil pimeduses ja on täiesti nähtamatud seal. Mingi päev võtsin Metsiku ka oma trenni kaasa, et ta nii üksi ei peaks olema. Jooksma teda ei sundinud siiski (ta oskab küll imeline nööriponi olla), vaid päästsin ta nööri otsast lahti ja muru kallale, Halliga tiirutasin kusagil ümbruses. Onud on vahel nii targad.

Hoogne

Päikese hingeõhk jõudis kohale, nüüd oli meie rongijaam-linnas ka täitsa palja silmaga öös õhuvärve näha. On neid värve muidugi niisamagi mitu; näiteks kooris õhtul üks pilv taevast nii toreda tekina, et sai mägesid ette kujutada. Päriselt neid meil siiski veel pole.

Eile olin rattaga töölt koju kimades endale mingi putuka juustesse hankinud. Ega ma teda enne tähele pannudki kui kempsus, kui ta kõditades liiklema hakkas ja siis ma rapsasin ta maha. See lendas ilusa kaarega otse ämblikuvõrku. On sihuke pisike meil nurgas ja ämblik ka sees. Kogu aeg olen imestanud, et millest ta elab. No nüüd elab täitsa pikalt edasi vist. Läks teine kohe saagi ümber toimetama.

Ihastes oli välihooaja viimane KS võistlus. Ilma järgi võinuks arvata, et kesksuvi hoopis. Harrastajad olid asja suurelt ette  võtnud: reklaamisid juba varakult, sebisid auhinnad kõigile harrastajatest ja amatööridest osavõtjatele, telgi panid ka püsti, kus käidi mulli ja makrooni tarbimas. Täiesti eeskujulik, või isegi kadestamisväärne. Sellega kommipidu ei lõppenud, põhja poolt oli kohale ilmunud seltskond superstaare ja päeva lõpu segaklassis sõideti muuhulgas ka keskmist auhinda. Ja hästi sõideti (päeva lemmik oli Theresa, kes eriti täpselt keskliinile piruette paigaldas ja see nägi kuidagi nii imelihtne välja). Vajab veel toibumist. See ju ka, et pärast maratonpäeva oli veel vaja teatrisse minna. 3-vaatuseline TAPTY 1985. Laskumine orgu. Esimesse vaatusse ei jõudnud kohalegi ja üritus kestis järgmisse päevagi veel.  Mingisuguseid mitte kuigi meeldivaid mälestusi tiris välja. Ahhh.... me oleme nii nukud kellegi käes.

Kaks päeva on pidanud Kuud pildistama. Et siis täiskuuvarjutus. Puudumist ei näinud, aga punane kera oli taevas küll. Pildile jäi nagu hernekomm.

Kui üks missioon saab valmis, kargab kaks asemele. E-sõidud ja M. Meema "Tund", siis orienteerumisele regamisega hilinemine ja Kose bokside pihta raha loopimine, koolisõidu kohtunike jätkukoolitusest rääkimata. See tõotab tulla äge. Kõigepealt tuleb veel osalemine kinnitada. Ja treiku rehvid on vaja täis ajada, või muidu.

 

Treiku rehv on sootuks katki, lekib ventiili juurest. Meh.

Meil oli tiimiüritus, õhtusöök peenes restoranis. Liftid olid peidetud. Läbisin kiirelt labürindi ja tuli hakata arvutama, kuidas minna korrusele 0,02. Mismoodi ma selle lifti juhtpaneeli sisestan? Mõtlemise ajal pistis lift mööda majakülge minema (tervitasin möödudes vana ülemust, H.L-i), kaks kilomeetrit kihutas, enne kui seisma jäi ühe luugi juures. Ketas minu süles tegi "plõnn" ja peale ilmus kiri: trahv 100€, no room. Luugi juures oleks saanud selle 100€ ära maksta... aga mul polegi ju tuba tarvis?! Kui tagasi hotelli ukse juurde jõudsin, tulid ka teised tiimiliikmed juba majast välja ja kurtsid, et shottide hinna/kvaliteedi suhe oli täitsa tuksis, lähevad parem mujale.

Käisime Alutagusel orienteerumas, seekord veidi teistsuguse koosseisuga, st Metsiku peal oli hoopis G. Imeilus kant, uued korraldajad. Väga lahe matk oli kogunemiskohast võistluskeskusse -- trobikond igas suuruses hobuseid tee ääres marssimas. Teadsime, et stardime viimasena, ronisime maha ja valmistusime tšillima pool + x tundi -- aga ei, kohe esimesena kutsuti ette. Päike oli pilvede taga ja kompassi olin sobivalt koju unustanud. 1:20 000 kaart on hobuseikluseks sobiv küll, aga punktide  kirjeldusi polnud, seega äraarvamismäng. Näiteks et kas punkt on tipus või lohus seal kõrgusjoonte keskel -- ei näe. Õnneks oli maastik hästi loetav ja leidsime ikkagi järjest punktid üles, kuni mingi hetk arvutama hakkasin, et millal tagasiminekule vaja mõtlema hakata. Selgus, et üleeile. Mul polnud pähegi tulnud, et me ei jõua, polnud ju isegi nii palju punkte seal. Oh jah, Oleks. Oleks teadnud, oleks võtnud vaid ühelt poolt 4 ja teiselt poolt 3 punkti ja pidu lahti. Aga ei, pidime tagasi kihutama teed pidi, kust äärest enam midagi võtta polnud ja üleaja karistuspunktidega saime skooriks täpselt 18 - 18 = 0. Isegi 1 sekund varem jõudmine oleks ühe punkti alles jätnud, aga üle teha enam ei saanud ju. Kuna oma peaga ise välja ei mõelnud, siis oleks võinud kohe algul välja öelda, et kõiki punkte võtta pole nii lühikese ajaga võimalik. Meeldis, et kaart oli vihma- ja murdumiskindel, et punktid olid hobusõbralikult paigutatud, et "päris" orienteerumise vahendeid kasutati (pulgad, punktide tähistused), et ajakava päriselt kehtis, et kõik hobused said porgandit, ja muidugi maastik ise, mis oli imeilus. 

Poes lasin turvaelemendi eemaldada, krabasin kaubad sülle ja sõitsin koju. Sain kõne, et maksmata arve. Njah... selle maksmise osa olin ära unustanud.

Sooritasin mingit plaanitud kuritegu sõdurpolitseinikke täis majas. Trikk oligi just selles, et olin juba majas sees, aga sellega ei osanud keegi arvestada. Mul tuli vaid asjad pakkida ja kaduda. Asju oli liiga palju, ei mahtunud mu kahte kotti kuidagi ära. Igasugune hobukraam ja raamatud ja riided. Kui lõpuks jooksu sain, ei leidnud enam oma staapi üles. See pidi olema 1 korter lähistel, aga ümberringi olid vaid varemeis hiigelmajad. Proovisin puuokste abil taevasse lennata, et kaugemale näha. Rusud vaid! Hakkasin jalgsi kusagile minema. Majad olid nagu sulanud, inimesed proovisid neid taastada. Ainult kiriku olid terveks saanud, selle 1 külg oli eriti muhklik. See tunne aina kordub. Eksinud, üksi, kaugel kõigest, mis aga isegi päriselt kodu ei ole. Peaksin vist murelik olema.

Sattusin võõra hobuse otsa, kes väga selgesti "ei" ütles. Algul ei saanud arugi, et mis lahti. Vahetasime hobuseid, minu hobune läks selle teise hobuse perenaise kätte jalutama ja mina ronisin suure musta otsa. Must tiris aina halli juurde ja polnud sammugi nõus mujale minema. Ajas end veel suuremaks, see tundus nagu kolmas korrus. Ei visanud maha, ei pannud jooksu, lihtsalt ei läinud kusagile ja jala vastu ajas end püsti. ??? Tegime 3 muutust: Hall läks koju, ise läksime maneeži ja peale minnes sai hobune kommitüki. Ja oligi nagu ära vahetatud. Nüüd oli nõus kõike tegema, ei vaielnud kohe üldse vastu, isegi raskematel hetkedel püsis minuga ja kommitükki vastu võttes hirnus (?! pole enne sellist asja olnud) nagu ütlemaks, et nii on tema meelest õigesti. Võibolla oligi mitme asja koosmõju, aga mulle tundus, et... armukadedus. Mis mõttes tema inimene võttis kellegi teise endale näpu otsa?! See ruum on reserveeritud!

Kosele on jälle tohutu rahvamass reganud. Kõige rohkem kõige madalamasse, aga ka seenioride klass on täis. 7tk! Noored vs vanad, mõnele päris esimene kord sellel kõrgusel. Põ-nev! 

Üks õhtu oligi see webinar, või mis ta nimi peaks olemagi. Ainult aasta on eelmisest sessioonist möödas ja suund näib veel selgemalt sobiv. Vähemalt kaalutakse võimalust GP-sse lisada ratsme ära andmise harjutust ja pikka ratsmesse sirutamise oma ka. Vähemalt märgatakse kaela pikkust (traavi)pikendamisel. Rahvast oli nii palju kokku tulnud, et kõik ei mahtunud esialgu zoomi äragi. 

Suve viimased päevad pingutasid soojad olla, aga ühtlasi oli tohutult niiske. Kosel olid soojendusplatsid igale poole kolinud, KS krossi finišis, TS tee ääres krossialal. Ainult krossi soojendus oli nagu vanastigi. Maa oli puder, mingit tõsisemat ettevalmistust ei saanudki teha, sest enne iga tihedamat pööret tuli sammule võtta. KS liikus hobune täitsa mõnusalt, aga iga jõnksatus läheb seal kalliks maksma, sihuke kiire skeem, kus iga aevastus eraldi hinde saab. Mul keskliinil üritas liivalaigust üle hüpata ja kusagil rehmas peaga. Ega halvasti läinudki, ainult et teistel läks veel paremini. TS pärast eriti ei muretsenud, kuigi plats oli ligane, põhi kõva ja pealmine kiht ujus. Mingi imelik korraldus anti, et eelhüpe tuleks teha samal ajal, kui eelmine võistleb. Jaburdus! Ei saa ometigi riskida, et keegi teisele ette kakerdab või pulki teele kukutab. Igatahes. Hobune hüppas nagu ikka, aga enne viiendat tundus, et tahab köhatada. Mul läks instinktiivselt ratse pikaks, et no köhi ära! Selle asemel jäi hoopis okseri ette seisma, ei hakanud nii lõdvas olekus pingutama, kuigi oleks arvatavasti välja roninud küll. Noh, mis teha. Sai siis teiste draamasid pealt vaadata. Siis on ju draama, kui oled Soomest kohale sõitnud ja kukud poolviimasel takistusel maha. Tärniradades oli kokku ainult üks puhas sõit. Kõige olulisem, et L sai edasi järgmisse päeva, 1 pulk jäi veel varukski. Kui hobune ära toimetatud sai, läksin isa juurde, kus natuke sünnipäevi tähistasime ja oligi uneaeg. Isegi sõnamängudele ei pääsenud ligi, kuna eelmised olid alles pooleli.

Hommikuti olen enamasti esimesena kohal välibokside juures, nii nüüdki. Panna vett ja heina, junnid ära, puhastamine, jalutamine. Hobune oli üliagar boksist välja saamisega, proovis korra üle kärugi vehkat teha. Siis tuli minu kord natuke jalutada -- vaja veenduda, et tõkked samale kohale on jäänud -- ja pärast autos edasi tukkuda. Ma ei oskagi enam soojenduseks mingeid kavalusi välja mõelda, varem nagu otsisin hirmsaid kohti nagu pime metsavahe vms, aga need on juba nii tuttavad, et ei näe mõtet. Mitte miski ei valmista päris rajaks ette justkui. Kõik selgub alles pärast "10-9-...-1- start!"-i. Hobune sai ilusti paigalt ära ja esimene tõke oli nii lihtne, et vingerdamine ei tulnud meeldegi. Päris nii polnud, et lase ainult minna ja sihi pihta, päris mitmes kohas tuli rakendada Hanno kuldset nõuannet võtta just see ratse tugevamaks, kuhupoole ära kalduma hakkab. Pole intuitiivne, aga see tõmbab hobuse otseks nagu nõiaväel. Ainult üks jant jäi sisse -- see trakehner, mida viimases trennis tõrkunud olime. Rebis paremale minema, aga õnneks mitte piisavalt kaugele ja sain traavis ikkagi peale minna. Tuli mingi hullem põrkekas ja kerkisin kõrgele hobuse kohale. Õnneks oli maandudes hobune mu all ja sain end tagasi sättida. Natuke jäin veel kõhklema, et mis see järgmine tõke on, aga kuna välja ei vilistatud, kihutasime lõpuni. Sain aja eest 0,4 kp-d ja olin ikka päris hämmingus. Tegelikult ka jooksis ju seekord! Kas tõesti see kõhklushetk ja vingerdus kestsid nii kaua? Alles esmaspil sain aru, et saime karistada hoopis kiirustamise eest. Jälle midagi uut mu 3V-ajaloos. Hakkas juba õhtunema, kui lõpuks seeniorid peale lasti. Esimesena neist pisike ja peenike ja üldsegi mitte vana L. See-eest hobune on suur... ja temale alles esimene hooaeg 3V-d! Selles pole üldse kahtlustki, et kas ta jaksab. Jaksab muidugi seda ja rohkemgi, tõeline powerhouse. Saab ehk selle juhtimise ka täpsemaks, siis on täiesti pidurdamatu. Tegidki ilusti numbriga tulemuse, väga äge tähelend, mõlema esimene 2*. Heitluses vanad vs noored jäid seekord peale vanad, aga lihtne see küll polnud. Pisike Lootus tegi ainsana puhta ja ajas krossi. Seekord jäi tal võit skeemi taha kinni, aga nad suudavad paremini ka, olen isegi pealt näinud. Ma ei teadnudki, et Ervil veel 3V meistritiitlit polnud, kuna poodiumil on ta justkui alati. Seega võit läks kõige vanematele, hobune ju ka juba 18 (nja, Lootus on tegelikult 19, seega kriipsuke veel vanem). Igal juhul vägev. Hea meel nende üle. [Pildil sillakujuline reha. Sel aastal on tal sõbrad ka, elupuud, ja nende abil on ta ise ka palju sõbralikum]

Teel talli oli põõsas põder. Veel suurem kui seal eelmisel pildil. Ajujahihooaeg hakkab kohe hakkama... Aga selle hooaja teema on hoopis kährikud. Mitte ükski aasta pole neid nii palju tee ääres vedelemas näinud. 3 sõidu peale lugesin neid nii umbes 20 kokku! Rebaseid vaid 1, muidu oli neid kõige rohkem. 

Hobusel on mingit sorti puhkus, aga ega ta sest kuigi hästi aru saa. Just tahab rohkem rahmeldada. Eks ilm ka soosib, palavaga on liiga karvane ja nätske olla, aga praegu on vorm hea ja tuuleke tõukab tagant.

Kunagi kui ma umbes 1/3 väiksem olin (pikkuse mõttes), käisime vanaisaga metsas seenel, marjul ja sohu uppumas külgkorviga mootorrattaga. See motikas sai ammu maha müüdud, aga just hiljuti käis mu isa ta'ga jälle sõitmas -- mingil vanakate kokkutulekul. Leidis isegi kapist vana helesinise munakiivri. Kunagi oli neid rohkem, ja üks neist kollane. Motikas ise küll vanasti roheline polnud, vaid must. Või kui oligi roheline, siis igatahes mitte nii läikiv. 

[[mis teraapia see on, kui nii palju mõtteid välja kirjutada ei saa, kuigi nad on ja tahaks lendu pääseda?! Ei saa ainult unedele ka loota, et ehk seal saab välja elada. Aga ma tahaks m m, s e m ja m b p i, aga miks? mingi kinnisidee juba vist]]

Saime end eelviimasel hetkel Rogainile regatud. Päris raske on meeskondi välja mõelda. Tahtsime pereklassis osaleda, aga 4-tunnisel peab keegi siis alla 18 olema ja see ainuke taoline läheb hoopis vanaemaga. Aga meil on juba teised pidurid niigi kaasas, meie ise. Kellel põlved, kellel puusad, igatahes tuleb jälle pokkerimäng: kes esimesena alla annab? Pikal maal tohtis niisama ka edasi perekond olla ja võtsime siis seekord selle. Võib ju lihtsalt lühemalt teha.

Teel tallist koju helistas Inx: ettevaatust kruusatee lõpus! Nohja oligi kohe vaatust tarvis -- seal oli karu tagumik! See eemaldus koos karuga kiirelt põõsaste vahele. ma vist polegi vabas looduses varem karu näinud, vähemalt sajase kindlusega mitte. Pruune kogumeid küll, aga need võisid olla nt metssead. Nüüd siis päris karu, ja sihuke suur kohe. Päev oleks täitsa heagi olnud, tegime ju isegi kollikraavi vabatahtlikult ja põõsapööristeta ära*, aga see O-H noh... 

*see Hall on ikka üks müsteerium. See aasta on olnud tagurpidi-aasta temaga. Ei jõua kokku lugedagi kordi, kus koledast asjast oleme läbi/ümber/üle saanud saba juhtimisel. Siis ei huvita teda üldse, kuhu kuristikku kukkuda võib, lihtsalt läheb, ja kiiresti. Hea, kui võssa. 

Kuhu küll kõik on jäänud?

Jälle võistlusmõtted. Sellised, et misjaoks nüüd asjad muudkui nädala sees toimuvad? Laagrid ka. Millal siis rahateenimist tehakse? Või kasvavad  kusagil mingid sponsorid? Mul jääb nüüd paar nädalat vahele, kuna sukeldun järgmisse tundmatusse. Eelmine nv oli eriti tihedalt võistlusi täis pakitud, kaks neist sellised, mida oleks ehk ka külastada tahtnud. Gramina -- see on nii lähedal, et mine või jalgsi. Paar tükki meilt läksidki. Head reklaami tegid ka ja tundus, et töötas. Teiseks Luunja karikas, täpsemini nende toolisõit. Hea vaheldus ja ka publikule huvitav jälgida. Vist. Ma ise ei näinud, kui täpselt seda pihtasaamist hinnata sai. Piltidelt oli näha, et toolidel olid lipud. 3V krossist on teada, et liputeema on keeruline. Mis osa hobusest peab lipude vahelt minema? Mis siis, kui lipp kukub? Hiirekesega olen hüpanud küll kahte tooli 1-sammuse vahega, oli see nüüd eelmine aasta või...? [oli jah, olen üleski riputanud] Peas oli plaan, et teeks kolmese süsteemi, aga juba selle kahega oli parasjagu jukerdamist -- tool ei paista liiva taustal kuigi hästi välja, pidin kasutama maas kavaletti. 

Kaelaside! See olevat tekkinud jahiratsutamisest, kui oli igaks juhuks tarvis sidumisvahendeid kaasa võtta. Nelinurkne valge riideriba, seod selle kaela, kus kerge meeles pidada ja hea võtta. Nüüd on võistlustel veterinaar, kel loodetavasti esmaabivarustus kaasas. Kaasaegsed võistlusriided on ka juba nii õhukesed ja venivad, ei tea, kas nendega midagi seokski. Nüüd viimastel võistlustel tekkis uus teema: kas klapiga vööd on lubatud? Ega need enamasti välja paistagi, kui ilusti ümber istuvad, aga vähemalt korra olen küll näinud igavest lahmakat krihvikaitset kõhu all tolknemas, vaata et veel jalgu ei jää. Määrustik ei ütle midagi, isegi tack.fei.org mitte. Aga reeglid muudkui täienevad, sest inimesed on leidlikud. Tegelikult võib ju redika all kasvõi paljas olla. Või... suvel soojaga redikata, siis ka ei pea nagu võistluspluusigi olema, kuni on lips/kaelaside ja kindad. 

Kas asi on vanuses või mis, aga imesid on ümberringi muudkui jutti. Vaated, lõhnad, mismoodi asjad käte vahel tunduvad, mida kõike, ka hobune on veel sõbramaks saanud ja "vaevu talun, kui mind puutud" hobuke on vahel hoopis kaisukas. Justkui oleks vaja kogu ilu korraga ette näidata, kuni veel jõuab. Isegi perseiidid sõidavad pikemalt. Vahime lastega juba mitu päeva aknast, pead tagurpidi, kuni kohustusliku sabatähe ära näeme ja saabki magama minna.

Kõigepealt korrastati keldris jalgrattaruum niimoodi ära, et mingid lühemad inimesed (loe: O-H) oleksid pidanud võluriks hakkama või 10 aastat kasvama, et oma rattaline kusagilt seina vahelt kätte saada. Kaks neljakohalist kodaraväänajat varasema 3-4 hunniku vastu. Järgmiseks toodi maja ette konteiner: loopige oma tülikas prügi ära, mis tavakasti hästi ei mahu. Suurepärane! Saimegi lõpuks lapsevankri viimasest osast lahti. Tänapäeva peened lapsevanemad sellist ei kasutakski, või mis, ei vaataks sellise poolegi, äkki rikub silmad ära. St taaskasutuseks poleks kõlvanud. Küll aga oli meil veel 3 eri suuruses minijalgratast, mida oleks saanud mõnele uuele lühemale inimesele pakkuda. Kui mõni sõbralik naaber neid just ära poleks visanud. Ma ei tea, vanasti nagu ei võinud teiste asju lihtsalt minema loopida või...?

Ööd enne reisi on nii rasked. Pidin täitma testi, kus küsimused olid Kõige kohta. Siinused-koosinused-graafikud niikuinii, aga ka pärilikkuse, filosoofia, ajaloo kohta, isegi auto juppide kohta. Osa nii uduselt pliiatsiga kirjutatud, et ei näinud lugedagi. Iga kord lehti keerates olid ülesanded muutunud. Lisaks oli ühes toas vann veega, kus sees roosa nukk. Vaatasin, et sel pea vee all, tõstsin välja, kallasin vee välja. Siis tundus, nagu peaksin teda elustada proovima. Mõned korrad pumpamist ja ta hakkas hingama. Mõned korrad veel -- siis tuli välja, et ta oli olnud ujumistrennis ja jäänud liiga kauaks vee alla. Pakkis oma kohvri kokku koos minu ülesandelehega ja lahkus. Mina jäin arutama, et kas saan töö uuesti teha või mis nüüd. Ega ma järgmine kord ka kuigi palju rohkem oleks osanud vist.

~~!!~~!!~~!!~~!!~~!Strzegom!~~!!~~!!~~!!~~!!~~!!~~

Pool tundi und vaid ja juba oligi tööle minek. Aastaid tagasi poleks tähelegi pannud, et öö vahele jääb, aga nüüd maksan ilmselt laenu tagasi terve nädala. Päriselt ka peab magama, olen olnud hoolsam õhtuste venitamiste vältimisega ja Need mõtted pole enam nii jõulised.

Hiireke oli saanud puhata ja kurb ta selle üle kindlasti polnud. Ainult natuke tahmasem, paksem ja karvasem kui muidu. Jalad olid kiiremadki, aga see võib ka jahedama ilma teene olla. Imelik lugu selle ratsutamisega, et mida paremini trenn välja tuleb, seda vähem ma raatsin seda teha. Tahaks muidugi küll kasvõi kolm tundi jutti, aga pigem ei jõua korralikult võhmagi teha, kui hobuke nii tore on.

Noor hall saab ka järjest targemaks. Vahel, kui ärevus ründab, tahab minema purjetada, aga neid rahuliku kohaloleku hetki tekib aina rohkem. Trenniabi võib tulla sootuks ootamatust suunast -- ükskord, kui kopli piirid muutusid, oli märakari öösel maneeži putukavarju läinud ja hulkurpõnnid hoobilt targenenud. Isegi peeglid olid terveks jäänud.  

Lõpuks Ometi sai heinamaale kappama minna. Terve see aasta oleme kügelenud pisikesel alal, sest heinamaad uuendati ja krossiala oli sooks muutunud. Et siis... mõõõ-nuuus ometigi koibi sirutada. Küsisin Wazelt, et kas läheb ka piisavalt rõõmsalt -- aga ei, 27 km/h ei piisa. See on 90-se krossi keskmine kiirus, aga hüpetel tuleb hoog maha ja vahepealsel alal tuleb palju kiirem olla. Peab ikka hankima mingi parema äpi või isegi kellakujulise abivahendi. Proovisin Wazega ka lennuki kiirust mõõta, aga see andis õhkutõusul 239 km/h juures alla ja rohkem pakkumisi ei teinud. Meh. 

Meil on tööl praktikant. Uutega ikka juhtub, et unustavad ekraani lukku panna ja tavaliselt läheb siis pilt 90 kraadi viltu ja küsitakse ülemuselt Teamsi kaudu kommi. Enamasti võtavad siis õppust ja on edaspidi hoolikamad. Aga see noh -- läks tänasest ventikaseiklusest nii tuulepeaks, et tuli õppetund kangemaks keerata. Esmaspil katsun küll varakult kohal olla, sest 1 arvuti sai koolilapsele kohase seadistuse: 

* suurel monitoril resolutsioon nagu pimeinimesel, korraga näeb umbes 1/16 töölauast, väikesel monitoril kirbukakk 

* hiir läks kõige kiiremaks, saba tuli taha ja vasak-parem kõrv vahetasid omavahel funktsioonid.

* taustapildiks sai roosa mõmmi. Meil on firma poolt kohustuslik taustakas, mida ise vahetada ei saa*, tahaks näha, millal ta selle välja nuputab.

 (* tegelt ikka natuke saab, aga vaja trikke teada)

Nagu põgenemistuba. Nendest rääkides -- nüüd on ka Praha Prison Islandil käidud. Mõned toad olid samade nimedega ja sama ideega, aga ikkagi natuke erinevalt ehitatud. Oh, see oli äge. Ja viiekesi oli mõnda asja ikka tohutu palju lihtsam teha. Tervelt 10 toast maksimumpunktid (kokku oli 29). Saaks veel pareminigi, sest me polnud ju isegi veel kokku harjutanud  (ja kõigil peale minu 1. kord, mul 2.). Tubadel on kolm omadust, mille järgi teda hinnatakse: füüsiline väljakutse, vaimne väljakutse, ajakriitilisus. Ukselt saab siis lugeda, mis tüüpi ülesanne seal taga on. Lihtsamatel oli piparkoogimehikese või mõmmi pilt (v mingi muu mänguasi). See ei tähendanud üldse, et peaks kohe aru saama või ära tegema -- no see palliedastamine tünnis kolme pulga abil. Esimesed proovijad kukkusid nii haledalt läbi, et tundus võimatu, aga tegelikult oli käetunnetust vaja ja siis 2 ratsainimest said hakkama küll. Ühe toa nimi oli "workout" ja oi kuidas onud seal trenni tegid. Rippusid ja ronisid lugematu arv kordi, et ülesandele pihta saada.

Praktikant on nüüd ekstra umbusklik, enne laua tagant lahkumist vaatab kaks korda üle, et arvuti lukku sai ja siis paneb kaane ka kinni igaks juhuks.

Win11 tulek oli keeruline. Iga kord uus teade, et miks ei saa jätkata ja vaja veel 10 GB vabaks teha. Kuidas?! 

Vabariigi taastamispäev oli tihe. Alustuseks Sakste juures karikasarja finaal. Mis imeasi seal juhtus, aga reganutest suur osa millegipärast kohale ei ilmunud. Ilm ei saanud takistuseks olla, see oli ilus. Päevale kohaselt eestikeelne muusika ja auhind lausa ootamatu -- harrastajate üldvõitja sai auto. Hahhaa, millal enne harrastajatele autosid jagati? Noh, olgu, ajaliselt oli rõõm piiratud, aga ikkagi. Sel aastal ei pidanud võitmiseks isegi kahte ala tegema, kui soovi polnud. Arvesse läks 3 paremat tulemust, vahet polnud, kas TS või KS. Reklaami oleks küll võinud rohkem olla. Mulle lühike päev sobis, sest samal ajal oli hoogsalt käimas firma perepäev. Mu mehed olidki juba kohal agaralt tegutsemas ja algse ajakava järgi oleksin jõudnud vaid viimaseks veerandtunniks. Tänu ärajääjatele sain peaaegu kaks tundi lõbutseda. Suvepäevi on varem ka korraldatud, aga pereüritusena mitte. Piiramatu jäätis ja Taukar, ma oleks juba nende üle rõõmus olnud, aga veel puutöökoda! Lauad olid täis töötlemisriistu, sai saagida, puurida, põletada ja lihvida, viimaks laseriga kaunistadagi. Tehti spinnereid, valgusteid ja kelli, ma väga täpselt ei uurinud, kuna olin kella kallal ametis. Karussell, batuut, pallimeri, kaitseväe masinapark ja päästekoerad, miniloomaaed isegi. Ranna rantšo vist? Silitasin kõiki, kes eest ära ei jooksnud. Ponil rippus mingi laps sabas, seda üritas hobuke kabjaga maha lükata. Lambad näisid paitamisega küll rahul olevat. Ja "karvaseid" kanu sain katsuda.

Üle tuhande aja metsatiir. Ilm ähvardas veesajuga, aga kuna hetkel päike paistis ja mustadest pilvedest midagi alla ei kukkunud, siis ei hakanud ometi mingeid abinõusid tarvitusele võtma, khm. Mets oli jälle muutunud, ainult seenelised olid samad. Läksime õigest keerukohast mööda ja jõudsime sootuks uue rajani. Oli see alles...! Ma ei teadnudki, et selles metsas sihuke on. Vähemalt kilomeeter pikk otsetee, aga täitsa laines. Kui selle peal kaks nädalat elaks, poleks hobust enam musklite alt nähagi. Võhmast üldse ei hakkagi. Ainult et praegu on see tee märg ja libe, ei mingit kihutamist, või vähemalt nii me arvasime. Hobused ikka mõne spurdi tegid, eriti kui ühtäkki taevaluugid lahti läksid. 

Pühendasin paar mõtet sellele lõksule, kuhu marsime. Olen neid taevaid ikka pildistanud, jaganud ja midagi vastu saanud. Vahel on näha, et kuidagi eriti värvilised  tulevad need vastused. Ju mingi filter. Aga kurtsin siis, et mul küll telefoni ja silmaga täitsa erinevad vahel. Öeldi, et kasutagu ma siis Snapseedi. Mulle endale ei meeldi üldse mingeid filtreid panna ja ma ei eelda ka teiste puhul, et muudkui muudavad. Aga. Peaks vist kõiki kahtlustama tegelikult. Pole ime, et inimesed oma nurkadesse tõmbuvad ega taha päris maailmaga mingit tegemist teha, kui kõigil muudkui kõik nii ideaalselt lippab, isegi pahandused on sellised nunnud pigem. Ja siis enda kogetu on kare, karvane ja vildakas. Aga see on vähemalt päris. Ja oma eheduses tundub ta mulle väärtuslikum kui filtritoodang. Ma vist ei oska kunsti piisavalt hinnata, eriti kui see liiga lihtsalt kätte tuleb.

Euroopa meistrikad on täies hoos. Tase on kõrge, ühtlasem ka kui muidu. Uus imehobune Vedrud-All-Zonik+ teeb ilma. Justin istub hobuse otsas nii ühtsena, et vahel ei pane teda tähelegi. Küll aga pani ekraanist möödunud hobuvõhik tähele, et toimub midagi erilist. Need päriselt tantsivad, jalad nagu ei puudutakski maad!

Lihtsurelikud peavad vaatama, kas vihma vahelt välja ka korraks seiklema saab. Mingid võistlused jäid äragi, kuna ratsaujumine pole veel ametlik ala. 

Kuu lõpuks tulid kõik lapsed koju ja toiduvarude täiendamine muutus hulga põnevamaks ülesandeks. Osa taktikast on hankida asju, mis teistele eriti ei meeldi, aga endale küll. Ootamatult polegi teiste maitseeelistused püsivad. Kohanevad! Peab siis ka kuidagi kohanema. Tuli ka viimane metsatiir. Voorekas on parim. Nii ilus, võimas, vaheldusrikas. Muuhulgas saime võtta lühikese, aga kõige järsema tõusu, mida kunagi hobusega olen läbinud. Einoh, banketid on tegelikult veel järsemad, 90-kraadised, aga need on 1 sammu kõrgused. See metsavaheline tundus silmale lausa uskumatu, küll vaid paarisammune, aga huh, püstloodis. Kõik 4 tulid ilusti ära, 1 ehk natuke külitsi, aga sai hakkama. Vihma sadas ka, aga see isegi ei seganud, oli soe.

 

Strzegom

EEF-i korraldatud 3V ametnike koolitus pidi lõppema on-site ja hands-on sessiooniga Strzegomis Stragona ratsakeskuses. Info väljavalituks osutumisest tuli eelviimasel minutil, päevakava viimasel. Ma isegi ei hakanud plaanimispaanikasse minema, sest oli keegi, kes kõik enda peale võttis ja suurema osa perest ka kaasa kirjutas. Öösel enne lendu tuli kiri, et vaja teha endast pooletunnine presentatsioon tutvustuseks. Jah, muidugi. 

Alustuseks jäi üks pereliige lennukist maha. Pidi pealt vaatama, kuidas uks nina alt kinni tõmmati. See oli see plaani koostaja. Autorent, ööbimine, teeplaanid. Aja peale minek Tšehhist Poola ja üks inimene veel lisaks vastutada, kes Prahast peale tuli korjata. Jah. Kõik on hästi. Peagi kadus telefonilevi ja polnudki muud teha kui lihtsalt oodata. Vähemalt jõudis lennuk 20 minutit varem sihtkohta! (khm) Leidsin autorendi, kus võõra nimega broneeringust polnud meil kasu kopika eestki. Küll aga -- ma ei usu seda siiamaani -- oli H saanud järgmise Riia-Praha lennu peale, mis jõudis ehk umbes tund aega peale meid kohale (miks kaks sama lendu, erinevad operaatorid, kuidas need niimoodi klappisid???). 

Tšehhis on vist pooled autod Škodad, nii ka rendikas. See oli nii intelligentne, et hüppas-kargas innukalt pidurisse ja gaasi, kui arvas kusagil mingeid märke nägevat. Viimati sai sellist loksutamist kunagi ammu, kui ema žigulliga autojuhtimist õppis. Nii kaval oli ka, et pakkus GPS-teenust raha eest. Seega pidi vana hea Waze appi tulema. Seal tuli kõik tasulised teed aktsepteerida, et sõit 4 tunni asemel ikka 3 tuleks.

Meie A-ga polnud isegi viimased kohalejõudjad. Rahvast oli igasugust, Norrast, Soomest, Horvaatiast, Hispaaniast, Slovakkiast, Poolast, Tšehhist, Bulgaariast, Türgist, Ungarist.... Paljudel oli rahvusvahelise ametniku kogemust, vahel isegi mitmel alal. Türgi esindaja oligi Powerpointi esitluse teinud (suured silmad). Päriselt kulus muidugi nii 2 minutit näkku ja juba kappasimegi krossiplatsile. Marcin Konarski -- meie koolitaja -- on Stragona ratsakeskuse omanik (Marcin on ka Eestis koolitamas käinud, mul on sest postitus ka). Kogu ratsakeskust me läbi käia ei jõudnudki, nii suur on ta. Ühel pool teed on Stragona alad ja teiselt poolt teed on nad juba 20 aastat linnalt maad rentinud. Rendimaal tehakse heina/silo ja sõidetakse krossi. Aasta alguses niidetakse rajad tõketeni sisse, aga siis jaanide kandis tehakse kõik lagedaks.  Esimene samm murul -- ohsaa! Tihe ja pehme nagu endale koduõue tahaks. Eks hooldus ole ka vastav, kohe pärast üritust topitakse tekkinud augud kinni ja taastatakse muru. Kuni kolm korda hooaja jooksul ka väetatakse (äkki kuulsin valesti?! Kord kolme hooaja jooksul??). Niidetakse muidugi ka, kahe suure traktoriga korraga.

Alustasime meetrise raja läbi kõndimisega. Kui kaugel stardiboksist peaks olema esimene takistus? 60-70 m, see meie tavaline 40 m on liiga vähe, hobune ei saa kiirust ja rütmi sisse veel. Esimesed tõkked peaksid meelitama hüppama, sh sirutades, aga esimese 3 kandis värvidega ei hulla (meenutades roosasid südameid, peegeldavaid esikülgi ja "guudlakke"). Iga tõkke juures küsis M, et mis me tema sobivuse kohta arvame. Kolmandaks tõkkeks avatud kraav ülemäge? Ilusti ääristatud ja pikk, mingi 5 m ikka, aga kaugelt eemalt näha polnud. Ei, mingil juhul ei, eriti nii vara ja kodust eemale ega ole isegi mingiski kombinatsioonis.

Ülemäge hüpped üldse on mitmel põhjusel suured EI-d. Esiteks paneb maandumine jalgadele suure koormuse, aga kõigil päevadel sai efektselt esitatud, et isegi silmale pisike tõke võib tegelikult olla hiiglaslik ülesmäge. Kõrgust mõõdetakse ju äratõukekohast, aga üles- ja allamäge vahe oli ühel juhul 90cm vs 118cm! Üldse ei tee klassile kasu, kui tõke näeb välja kribal, aga on tegelikult raske ponnistus. Meil on vaja just vastupidi, et näeks aukartust äratav välja, aga  hüpata tegelikult hea. Mis siis kui pool maastikku ongi kallakul? Lahendus on täiesti olemas -- üles-suundade jaoks tuleb ehitada väikesed vaheplatvormid (muld ja muru ikka), et tõuge ja maandumine oleksid tasapinnal. Peale vaadates ei saa kohe arugi, et midagi tehtud oleks.  

Küngastest. Hobune võib ronida mis sammudega tahes, aga jalad käivad tõusu lõpu alguses ära, mitte ei lenda kusagile kaugele kohe. Samme loeme sealt.

Hüppe juures on suurem õnnetus see, kui hobune tõkke ees ei tõuse, kuigi enamasti on hoopis hirm, et äkki ei lenda välja. Kogemus ütleb, et lühike lend pole üldse nii hull kui esijalgade takerdumine.

Tõkke tagumist äärt ei värvi MITTE KUNAGI.

Hobused hüppavad alati paremini, kui näevad tõkkest läbi.

Hobused "katsuvad" rohkem täis kaste kui läbipaistvaid tõkkeid (aga mis siis? aga mõtle MIMsidele). 

Kui mitme klassi takistused on kõrvuti, siis ei pane vaikimisi lihtsamat keskele, vaid vaatab, et visuaalselt näeks hea välja ja kõrgem klass ka näiks kõrgem ja madalam selgelt madalam.

See meeter oli kutsuv, tõkked olid paigutatud hoolega maastikku kasutades ja justnagu maalides. Materjal eranditult puit. Värvid -- looduslik puit, pruun, tumepunane, valge (mustade täiendustega), sinine, must. Takistused on täismõõdus, allahindlust pole. Mitte ühtegi seotud vahet. Enne vett maandub maha ja läbi vee minnes äratõuge ka kuivalt maalt.

1*

Teiseks tõkkeks oli hekiga palk, aga tahaks midagi venitavamat. Kinnine osa oli madalam kui meetrise raja oma, aga hekk tegi veidi kõrgemaks. Ikkagi paistis lihtsam välja. 

Kolmandaks trakehner, mille esiserva palk oli ümber tõstetav (suuna vahetamiseks). Palk maaliinina (ground line) kattis hirmutada võiva augu suures osas ära. Ka palgi jämedus on oluline, peenike pilbas näitaks auku suuremana, aga parasjagu jäme vähendab vahet.

If rider is afraid of trakehner maybe they should ride dressage.

Sammude lugemine krossis. Tavaliselt maandub hobune 2m pärast tõket -- aga loomulikult sõltub asjaoludest. Tunde ja kogemuse pealt tulebki lugemist alustada eeldatavast maandumiskohast. Keskmine krossisamm on 4 m. Tavaliselt tulevad allamäge pikemad sammud, aga teatud kaldest alates lühenevad sammud jällegi. Samme loetakse eeldatava äratõuke kohani. Kui keegi tahtis lühikeste sammudega mõõta, siis tuli kohe "you are not a rabbit".

Lisandus vettehüpe. See peab olema selge: kas maandub maasse või vette, ei tohi teha vahepealset.

Üks näide seotud vahest: üle palgi allahüpe, sealt 5 sammu kaugusel lai seanina hekiraamiga (mis selle nimi tegelt on?). Seotud vahed alates 4 sammust siin klassis. "Bounce" (sisse-välja vahesammuta) ei kasuta üldse, ei näe mõtet.

Kui tuleb olla TD (tehniline delegaat; meil Eestis tavaliselt peakohtuniku ülesandeks pandud), siis M ei lähegi, kui ei saa enne kohapeal käia (näiteks 2 nädalat enne üritust). See on küll korraldajale lisakulu, aga muidu pole mõtet. Sellest reeglist võib olla kõrvalekaldeid, kui sihtkoht ja rajameister on hästi tuttavad. Meistrivõistlustel (championships) pole võimalustki, et läheb viimasel hetkel vaid.

1* on küll juba vettehüpped, aga pigem mitte üle täistõkke, kust läbi ei näe. Hobune hüppab paremini, kui näeb, mis ees ootab. Siin peab arvestama ka, kas tegemist on noorhobuste klassiga. Hetkel üles laotud rajal oli noorhobustele mõnes kohas erinev ülesanne (lihtsam muidugi; intro teeb doglegi läbi vee, teine tõke kitsas. Noorhobuste veetagune on "tavalise" laiusega).

Lühendatud galopp ehk coffin canter.

1* rajal kasutas 1,4 m laiust tõket! See on 40 cm kitsam klassi soovitatud miinimumist. Takistuse laiusele reeglit pole, on soovitused (vt FEI lehelt guidlines. Ja üldsegi, pole hea, et takistuse laius tähendab sõltuvalt olukorrast ühte või teist mõõdet. Äkki peaks olema laius ja sügavus?). Kui muidu kitsastele tõketele abipuid ei pane, kuna see kaotaks kitsa tõkke mõtte, siis siin sel konkreetsel juhul kavatseb mingit rekvisiiti kindlasti kasutada.

Tavaliselt on võistlustel osalejaid palju ja aja kokkuhoiu mõttes plaanitakse vähemalt 2 korraga rajale, stardid 2-minutiliste vahedega.  Kuidas siis radu planeerida? Kas teed võivad ristuda? Rajalõikamisi kasutab küll, aga plaanib ikka nii, et ratsanikud kokku ei saaks. Kui peaks selline oht tekkima, siis kinni tuleks pidada see ratsanik, kellel lisapaus vähem tulemust mõjutaks -- näiteks kui tal on juba eelnevalt mp-sid kogutud tõrke pealt vms. Korraldajal peaks juba niikuinii olema valmis vaadatud head peatamiskohad (hea jätkamiseks, võimalik eelsooja teha enne jätku, et ei jääks päikese kätte kärssama, ...), et viimase hetke paanikat poleks. [Mille kõigega korraldaja veel peab arvestama, see nimekiri on hiiglapikk]

Horses always jump good when there's something high on sides.

Veeretati kohale treileritäis tõkketäiteid -- mängisime kõrgemate ja madalamate, paksemate ja õhemate puudega, lillekastidega ja siilikestega. Mõni kuhjas tõkke nii lilleliseks, et polnud teda enam nähagi. Lillepood lausa. Meie A-ga pakkusime hulga tagasihoidlikumaid lahendusi ja tundub, et see on harjumise küsimus. Soojematel maadel ollakse ehk ekspressiivsemad. Vettehüppe tõkke juures tuli säilitada läbipaistvus, et hobune ikka näeks, kuhu hüppab, aga tühjaks seda tõket ikka ei jätaks, muidu ainult vett jõllitabki.  

Tünnikombos (2 viltust kitsast) olime pakkunud kõrgeid puid kummalegi poole, aga M koristas ühe poole kohe madalaks ära, selle poole, kuhu hobune ära jookseks.

Kombinatsioonid paikneksid ideaalis ringjoonel (diameeter alates 25 m!), aga enamasti on pöördekoht ühele või teiesele poole nihkes. Kuidas seda hinnata? Vaata, kus ristuvad esimeselt tõkkelt maandumise ja teisele tõkkele äratõuke liinid.

On olemas "brave questions", mille jaoks hobune peab piisavalt julge olema. Tal on üks keyhole tõke, mille meetris paneb allamäge kodupoole ja keegi ei tõrgu. 1* paneb teistpidi, siis on kodu poolt ära ja natuke ülesmäge -- ja mõni ikka tõrgub. "Paneb" on muidugi lihtsalt suuna mõttes, see takistus pole liigutatav, kuna rõnga moodustavad päris puud. Need on mingid ploomilised, punased ja kollased, mida vitsutasime küll kilode kaupa. Päikesemagusad ja täiesti vastupandamatud, neid kasvas kõikjal. Ja põldmarjad! Uuh... Mitte mingid maadligi kribalad varrekesed, vaid ikka korralikud seinatäied. Neid leidsime töökodade juurest, kus parasjagu käis kibe ehitustöö Aasia mängude jaoks. 1 tõke päevas, umbes nii kiiresti lähebki. Hiigelnurk MIMsidega võttis poolteist päeva. Kvaliteet tundus laitmatu, tõkked olid tugevad ja hoolikalt viimistletud. Põhipalk 12x8 cm, raami jaoks 4 cm-sed, suured kandilised 16x18 mänd. Kõigil tõketel on jalad all (5-6cm), et raam ei peaks kunagi vastu maad seisma. Siis käib õhk läbi ja niiskus ei saa alla koguneda. Alla 6 mm kruvidega üldse ei mängi.

Üks, mida kindlasti kusagilt manuaalidest ja juhenditest ei saa -- need on kogemused päris elust. Ja neid jagasid osalejad kuhjade viisi. Eriti õhtusöögi ajal, kui enam otsest suhtlemissundi polnud (päeval hoidis Marcin meid kogu aeg hoos "either you ask or I ask"). Maades on erisusi. Kõikjal on häda, et takistussõit röövib inimesed endale. 3V on liiga tülikas ja keeruline, aga ka hirmutav. Lahenduseks on olnud näiteks TS võistluste raames pakkuda derbirada. Mõni ikka katsetama tuleb, et mis tunne on. Reeglid on ka erinevad. Poolas näiteks on TS ikka veel kaks tõrget lubatud, kolmas saadab koju ja vigade paranduseks saab startida kohe otsa, ei pea võistlusklassi lõppu ootama. Võistluste korraldamine on üldse eraldi teema. Kui palju ja mis aladel kiirabi peab kohal olema? Marcin ütles, et iga rajal oleva paari jaoks on vaja oma. Millalgi oli tal 5 ekipaaži olnud ja neid kõiki läks korraga tarvis, 2 takistussõidus ja 2 krossil, 1 neist lahtine reieluumurd (TS), teised peapõrutused, pluss üks pealtvaataja, kel süda seisma jäi. Ja kõik pahandused olid juhtunud samal ajal, mingi (7-15 min sees, enam ei mäleta). Tõenäosus on väike, aga olemas. Eriti nüüd kui kõigil taskus videograaf kogu aeg saadaval, on eriti raske kogu aeg head muljet jätta. Üks huvitavamaid näiteid oli Pariisi olümpialt. Seal oli kihutamise lõik Grand Canali sillal, imeilus vaatepilt. Aga tuli arvestada ohuga, et äkki keegi kukub sisse. Veepõhi koristati ära, harjutati korduvalt läbi, kuidas hobust või inimest veest kätte saada. Ja siis, just enne võistlusi oli vette kukkunud põder. See päästeti loetud minutitega kuivale ja aktsioon võis välja näha ülimalt professionaalne.

Panin jutu ka artikli jaoks kokku, aga see on ootel juba nii kaua, et ei teagi, kas ja kus käiku läheb üldse. Kui jah, siis on mõned sarnased kohad. Seal soovisin edu Sarah Mariile ja Al Pacinole -- sinna on nüüd loetud päevad vaid, kui nad Euroopa meistrikatel peaksid esinema juunioride kahes tähes. Käisime selle raja kommentaaridega läbi ja noh, ülipõnev. Päris kindlasti ei lõpetata koolisõidu järjekorras. Nii palju valikuid on pakutud ja otseteed on paras väljakutse. Pilte rajast ei lubatud kusagil avaldada enne võistlust, aga need tõkked on muljetavaldavad. Ilusad. [nüüdseks on nad juba kohal ja esimesed sõidavad skeemi. Edu! <3]

Veel erinevustest. Poolas lastakse kuni meetrini hobused sammus rajaga tutvuma, sest haridus, usaldus ja turvalisus on kõige tähtsamad. Meil olen näinud ka suhtumist, et hobusele ei võigi ette asju näidata, vaid peab kohe esimese korraga suure hooga, ehmatuse ja kasvõi harjaga üle peksma. Tavalised hirmutajad on vesi ja kraavid. Kui palju turvalisem ja mõnusam on, kui hobune vett teab ega muretse mingite põõsast kargavate harjade pärast! Ja kraavid, need on enamasti sammuski ületatavad, aga hobusele hirmutav tühjus. Ütlevad, et tiri pea üles ja anna takka. Hiirega ma nii ei saakski ühestki üle, sest intensiivse ajamise peale läheb ta kohe ekstra kahtlustavaks ja äkkpeatus tuleks siis lihtsalt suurema hoo pealt. Peksuga usaldama ei pane. Aga ma naudin just sellist maastiku läbimist, kus mina valin suuna, aga hobune sätib oma jalad ja kere ise, just nii nagu talle paremini sobib. Noh ja kui olemegi aeglasemad või teistmoodi, las ta siis olla. 

Peame alati meeles pidama -- hobune näeb krossil kõiki asju esimest korda ja peab suure hoo pealt kohe otsustama. Me anname talle väga suure vastutuse elude üle ja parem on, kui me teda seejuures ei häiri. Enda ja hobuse sobiva ettevalmistuse eest vastutame muidugi ise.

Uurisime hoolega hindu, igasuguseid. Stardimaksu poolest tuleks Bulgaariasse minna, seal saab 35€ eest nii stardid kui boksikoha. Poolas on hinnad Eesti omadega sarnased, aga kuna maa on suur ja lai, siis valikut on ka hulga rohkem. Talliüürid 200-700€, silorull 35€. Toidupoes saab odavamalt hakkama.  Ööbida saab ka üsna odavalt, kui kamba peale korter võtta --  meil oli natuke üle 10€/öö nägu. Söögi pidi muidugi ise tegema. 

Panen veel Erasmuse lingi, mida Bella soovitas. Saab arendustegevustele toetust küsida, "mobility of staff in the field of sport". See võib olla väga erinevaid asju, kohtunikule varjuharjutus, administratiivtöödeks koolitus, treenimistreening vms. Ei pea olema mingi ERL asi, vaid näiteks oma klubile midagi head. 

https://erasmus-plus.ec.europa.eu/contacts/national-agencies

Nüüd sai hoog otsa. Peab pilte kustutama hakkama, neid on liiga palju. Mõned panen siia ka. 

Valgel majakujulisel kastil mustad aknad "to break a white wall effect". Seinaefektile mõjuvad eemaldavalt ka Katrin, Marcin ja Aive.

Kui "loom" asub pöördel, eriti kombinatsioonis, siis kaela ei pane sisekurvi, muidu võib sinna otsa lennata.

Sõiduk ei karda vett ega midagi ja täidab kõige jaburamaid soove. Korraks sai üles isegi üks 7* kolmene kombo. Mingi toolide sari, kasvõi 5-ne peneroll oleks selle kõrval lapsemäng olnud.

Ülemeelik platsipealik. Muidu piisas lihtsalt kõhu sügamisest ka, aga siis ta küsis, et kas võib mu veepudeli või plätuga mängida. Kui kõhklema jäin, lippas mu jalavarjuga rõõmsalt minema. Ausalt, ta lausa naeris laginal. Kui Marcin midagi ütles, poetas plätu viisakalt maha nagu poleks ta seda kunagi tundnudki.

Nii see katsetamine käis. Keegi pidi kombinatsiooni paigaldama ja teised käisid seda vahet ja hindasid, kuidas läks. Vahel piisas poolemeetrisest muutusest, et tase muutuks klassi jagu kergemaks või raskemaks. 

WIP (work in progress). Täitsa uus takistus kõhu alt vaadatuna, jalad ka küljes ja puha.

Hobukesed Euroopa meistrikate alalt, neid oli seal veel rohkem. ABCD-d igasugustes kombinatsioonides pärast allahüpet.

Euroopakate reklaam linnatänavatel.

Klotsikäru.

Takistuse loodimine ja kõrguse korrigeerimine.

Njam.

Algul ehitatakse tervena, hiljem lisatakse kokkukukkumiskohad. Väga täpselt peab plaanima ja mõõtma, sest kumbki palk ei tohi kukkudes teist segada, peavad üksteisest mööda mahtuma. Hiljem üles seades peaks lisama mingit sorti pehmendust palgi püüdmiseks, saepurukott või hein vms. Kukkuv osa võib olla maksimaalselt 120 kg raske, enamasti on kergem. Peab sellele ka mõtlema, et jaksataks võistlusolukorras kiiresti korda tagasi panna. 

Pöörleva rattaga.

Nurkade süsteem, lippe veel pole. Puusalt pakuks, et nurkadel tapetakse kõige rohkem lippe, sest noh... raske on. Uskumatu, et hobused üldse aru saavad, kuidas nurki hüpatakse, see siin on ju alles 3*, läheb veel hullemaks! Aa, sellega meenus lugu võistlustelt, kus keegi oli hüpanud nurka sisemistest lippudest väljas ja polnud rahul saadud miinuspunktidega  -- hobune hüppas ju palju laiemast kohast, kus on veel raskem!

Vahel olevat vesi liiga sile, nii et hobused arugi ei saa, et vesi on. Siis tuleb sokutada virvendusetekitajaid, nt looduslikud kõrredki on abiks. Trennis saaks kõrvalseisja jalaga lupsu lüüa, võistlustel muidugi mitte.

Kes on mu voodikeses maganud?!

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Augusti alguses toimus Strzegomis EEF (European Equestrian Federation) kolmevõistluse ametnike koolitus, kus Eestist osalesid Aive Mihkelson ja Ülle Voolaine (Grethe Aikevitsius ei saanud kahjuks tulla). Koolitus oli peamiselt mõeldud rajameistritele, tehnilistele delegaatidele ja kohtunikele ning algas tegelikult juba kevadel õhtuste online-sessioonidega. Koolitajateks Marcin Konarski (Strzegomi võistluskompleksi omanik, tunnustatud rajameister, muuhulgas ka Pariisi olümpiamängude tehniline delegaat) ja Katrin Eichinger  (FEI 4. taseme kohtunik). 

Nelja päeva jooksul vastati sadadele küsimustele, kõnniti kümneid kilomeetreid krossiradu, paigaldati kümneid tõkkekombinatsioone ja jagati lugematu hulk kogemusi. Samas asukohas toimuvad 20.-24. augustil Euroopa 3V meistrivõistlused noortele ja juunioridele, kus on loota ka eestlaste esitust -- Sarah Marii Aarelo ja Al Pacino. Seatud krossiradade kohta kommenteeris Marcin, et päris kindlasti ei jagata medaleid koolisõidu põhjal. Rajal on mitmeid põnevaid valikukohti ja otseteed nõuavad nii ratsanikult kui hobuselt otsustavust, osavust ja enesekindlust.

Koolituse juurde tagasi. Alustasime radade läbikõndimise ja arutamisega, lihtsamast keerukamaks (meetrine kuni 3*). Võrreldes meie radadega oli meetrine rada tehniliselt hulga lihtsam, vähem värviline ja seotud vahedeta. Tõkete mõõtmetel mingit allahindlust polnud; väga palju oli maastiku kasutamist (künkad-lohud) pöörete toetamiseks ja aeglustamiseks enne püsttõkkeid. Tasemete vahel oli selge vahe. 1* tekkisid kombinatsioonid, ilmusid nurgad ja viltu hüpatavate tõkete lähenemisnurgad suurenesid. 2* oli juba meie radadega võrreldes keerukam -- osaliselt ka maastiku eripärade tõttu. Meil polegi nii suuri allahüppeid ja ronimisi kusagilt võtta.

Järgmiseks tegelesime dekoratsioonide ja maaliinidega. Treiler vahenditega sõitis kaasa ja saime katsetada, kuidas üks või teine puu, lille- või hekikast võib muuta takistuse olemust kardinaalselt. Vahel on vähem parem. Proovime luua "naerunägu".

Marcini üks tegevusalasid on ka teistele tõkete ehitamine, praegu näiteks on käsil Aasia mängude projekt, takistused saadetakse konteineritega Jaapanisse. Käisimegi töötoas (2 angaari) uurimas, milliseid materjale kasutada, millega kinnitada, kuidas turvaelemendid töötavad. Põhireeglitest. Takistus peab olema tugev, turvaline ja korduvalt teisaldatav. Näiteks trakehnerite ees olev palk on hüppamise suuna muutmiseks teisaldatav. Samuti peavad tõkkel olema jalad, et horisontaalsed osad poleks vastu maad ja õhk saaks tõkke alt läbi käia -- nii ei lähe puit mädanema.

Sammude lugemist harjutasime küll nii palju, et une pealt selge oleks. Erinevus takistussõidust: vahemaid ei mõõda mitte takistusest takistuseni, vaid eeldatavast maandumispaigast ja eeldatava äratõukekohani. Keskmine sammupikkus krossil on 4 meetrit, mis muidugi varieerub olukorrast sõltuvalt. Näiteks et allamäge läheb küll mingi maani pikemate sammudega, aga suuremal kaldel hakkavad sammud jälle lühenema. Küngaste puhul pole vahet, kuidas hobune tonib, aga sammu teeb ta ikkagi tõusu lõpu algusesse.

Kõige hirmsam tundus ise kombinatsioonide paigaldamine, aga seda pidid küll kõik mitu korda tegema. Ja see oli hindamatu kogemus! Niimoodi tegime vigu ja korrigeerisime neid. Tõstuk aina huugas ja paigaldas, täites ka kõige tobedamaid soove (sai ikka silmi suureks ajada küll). Mis kõige tähtsam meelde jätta -- ülesmäge hüppeid ei tee! Põhjus on lihtne. Takistuse kõrgust mõõdetakse eeldatavast äratõukekohast ja 90 cm palk võib olla allamäge hüpates 80 cm kõrge, aga ülesmäge lausa 118 cm!

Kuidas mõõta pöördeid? Rusikareegel -- pööre ei tohi olla järsem kui 25 m diameetriga ringil. Joonista esimesest elemendist maandumisliin ja teise elemendi hüppekohast lähenemisliin, need kaks sirget lõikuvad kusagil. Siis on selgemini näha, kummale tõkkele pöördekoht lähemal on. 

Turvaelementidest. Poolas ja meil Eestis kasutatakse MIM turvaelemente (rootslaste leiutis). Neid on kahe tugevusega: tugevam punane ja tundlikum kollane. Näiteks nurkadele, viltu hüpatavatele ja laudadele läheb kollane (varem oli laudadel ka punane). Klambril pole suunda, aga ta  peab olema sileda poolega vastu tõket. Marcin armastab lõputõketele MIM-se panna ka siis, kui otse vajalik pole, see pidavat sõitjaid ettevaatlikumaks tegema, et nad hullunult lõpu suunas ei kihutaks.

Väga põnev oli mäng alternatiivtakistustega. Pole midagi ainult A-B-C-D. Võib juhtuda, et mõni tõke on tähistatud näiteks B/C. See tähendab, et peab eriti hoolega jälgima, mis järjekorras elemente ületada. Ei tohi sattuda A/B-B/C-D, sest siis oleks B ületatud kaks korda ja kojuminek.

Lipuvigasid uurisime videolt. Lipp kukkus, aga kas oli puhas, 15 mp või 20 mp? Kaamerate paigutusest oleneb väga, kas sooritus saab õiglase hinnangu.

Viimasel päeval loodisime takistusi ja panime neid mõõtu. Kuna kõigil Marcini takistustel on jalad all, siis oli seda väga mugav erineva paksusega klotside abil teha, neid oli terve kärutäis. Takistus ei tohi krossis mitte sentimeetritki kõrgem olla, küll aga peab olema klassile vastava kõrgusega. Kinnise takistuse laiust mõõdame esiserva kõrgemast kohast tagumise serva kõrgemani. See tähendab, et angaaril näiteks mõõdetavat laiust polegi. Lahtisi tõkkeid (palkokser) mõõdame esimesest servast tagumiseni.

Oli väga tihe ja informatiivne nädalalõpp. Saime järjekordselt kinnitust, et üks asi on lugeda, teine asi on kõrvalt vaadata ja kolmas -- omaenda tehtud vigadest õppida. Niimoodi õpib kõige paremini. Soovitan siiski kõigil kolmevõistlejatel määrustikuga tutvuda, mitte vaid krossil õppimisele loota. Ja kui võimalust on, siis minna Strzegomisse Sarah Mariile ja Al Pacinole kaasa elama, sest rada on tõesti põnev.