Enesestmõistetavused, mis pole. VII osa.

Hobuseid pole kunagi liiga palju.

Tee neid vähemalt 5 tk.

Maiteagi

Mai algas keset nädalat ja mida muud selle süllekukkunud vabadusega peale hakata kui hobusega mööda Eestit ringi sõita. Ikka kolm tundi põhja ja siis teine kolm lõunasse tagasi. Vahepeal hüppasime-kargasime Niidus krossitakistusi ka. Soojendusest ei arvanud Kollionu nagu ikka midagi, aga kui hüpata lubati, siis tuli eluvaim sisse. Uhas künkasse nagu oleks tuli saba all, reklaamitud sinist hirmupuru ei pannud ilmselt tähelegi.

Vihm jõudis lõpuks ometi kohale. Päev otsa sadas, aga tundus, et sinna liivaplatsi mahuks veel vett.

Talliinimese roosasse pakitud laps surus käed kakajunnidesse ja pigistas mõnuga. Kohkunud lapsevanem lükkas lillekese veekraani alla, kus esimene pool kombinesooni hetkega paari tooni võrra tumedamaks ja paar korda raskemaks muutus. See tegi vastsündinud hülgele palju nalja ja ta hakkas lombis rõõmsalt hüplema, täpselt nagu ühes sõralistega multikas. "Koju lähed taksoga!"

Koordid keerasid talliuksed veel kõvemini lukku ja üritus jääb ära. Eelmise aasta lõpul väljahõigatud 10-st üritusest on nüüd alles vaid 8 ja hooaeg pole veel isegi alanud. Vähemalt siinmail mitte. Lõunapoolsemates kohtades muidugi elu juba keeb, meie talli rahvaski seikles Sopotis, samal ajal oli veel ju ka Badminton (girl power!).

Tööreis peaks olema midagi puhkuse taolist, või mis? Seekord päris nii ei läinud. Koolituspäevad olid pikad ja tihedad, õhtul enam jõudu ega aega suurt millekski ei jätkunud. Kohtagi polnud, kuhu minna selles tööstus- ja esinduslinnakus. Hotellilaadse toote allkorrusel oli vähemalt võimalus piljardit toksida. Kõrvuti pinksiga. Kohe nii kõrvuti oli, et segi läksid nii pallid kui löögivahendid. Lennuhirmuline arvutas pidevalt äralennatud kogust ja näris rahustavat nätsu. Toime tundus olevat ainult rahakotile.

Uued ülesanded (VI osa), aga grupeerida keeruline. Tahaks hoopis suurejoonelisemaid asju ette võtta. Kambakesi. Igatahes eemaldasin varustust. Jubedalt tilbendas küll jaluseid, küll vöid. Sadul kukkus platsipiirdelt mahagi esimesel katsel. Valjaste koorimise miinus on, et kui neid kohe kiirelt ära ei riputa, jäävad totakalt käe otsa tolknema. Pidureid pole ma õpetanud, vaid ainult keeramist. Ära arvata püüdev Kollionu võib päris elavaks minna ja kiirelt valesti pakkuda. Peal tallamiseks üritasin hobuste kõrgusi ühtlustada, ühele läks valtrap, teisele sadul otsa. Valtrap oli vajalik libeduse vastu võitlemiseks. Sokkis otse seljakarvadel juba ei püsi, vähemalt piisavalt kaua küll mitte ja saabastega ei raatsi, tundub valus.

Õhtuti lähevad lonkurlambad üle tee koplist koju. Miks neid lonkavaid nii palju on? Mõni ei pane üht jalga mahagi.

Peaaegu tahaksin ka võistelda, aga võib ka mitte. Tegin Metsikuga katse: kuna äsja toimunud võistlustest oli KS aed püsti, ilmusin kaugelt põllult otse aeda skeemi sõitma. Või vähemalt oli selline plaan. See oli mu kõige kohutavam esitus üldse. Hobune hüples-kargles iga jälje peale ja kui ehmumisest triip maha jäi, siis seda kartis veel kõige rohkem. Ehitas ehmudes junni ka maha ja sellest sai uus kollide koll. Suvalisel hetkel galopi pealt kasvasid juured alla ja toimus kiire intensiivne jõllitamine, kust ma edasi püüdsin togida. Jube jõnksutamine. WTFFF. Teisi pealt vaadata on hulga lihtsam. Koordi regamistähtaeg on täis, palju rahvast pole. Arvatavasti magas mõni maha ka, sest tavaliselt saab ikka veidi kauem kirja panna. Meie klassis on hetkel kirjas 6 nägu. Seega kõik lõpetajad saavad esikümnesse.

Nüüd on 7. Kohutav palavus, aga palju kergem taluda kui eelmise suve leitsakud. Või siis pole praepann veel põhja keeratud, 28C pole ju veel mingi kuumus tegelikult. Hüppetrennidega on pikk vahe jäänud ja kui ennist tundus kõik võimalik, siis nüüd peab hakkama jälle meelde tuletama, kuidas see asi käib. Algul oli plaanis täna natuke harjutada, aga ei hakanud selles soojas. Sõitsime hoopis korra skeemi läbi. Tohutu luksus on trennis madjakaga sillerdada, võistlustel on aga nagu naela otsa jooksnud rattakumm -- toss. Madjakas muidugi keelatud ja liiv sügav.

Eurovisiooni võidulaul, tuleb välja, on tegelikult vana. Ja tööl lahenes ootamatult üks vana probleem. Ikka tuleb rahvale oma hädasid kurta, mõnel võib äkki rohtu olla.

Mis sa kostad -- nüüd juba 9. Aina imesta, kuidas mõni aasta tagasi ei saanud meistrikateks osalejaidki kokku, vahel kasutati neljandana tankisti, aga nüüd! Kõik ju isegi ei osale. Mingi 8tk lisaks kirjas olevale 9-le sõidab julgelt selle kõrguse korralikult ära. Imelugu. Seekord tuleb ka midagi muud teisiti: plaan on magada telgis. Kui nüüd järele mõelda, siis see pole siiski esimene kord võistlustel. Butrimonyses oli ka, kus kurgi-onu meie hobuseid 5kEURi eest ära osta tahtis.

Toppisime Koordi tarvis Anni uue auto laeni kraami täis, treiku hobuseid täis -- ja teele. Esialgu treikutuledeta, sest minu üleminek oli koos mu autoga teises suunas põgenenud. Õnneks on Annil kiirkullerist superema, kes puuduva jubina mõni km pärast starti kohale toimetas. Jõudsime mõnusa ajavaruga ja sai ka teiste seiklusi näha. Uusi nägusid oli seekord palju. Näis, kas nakatuvad. Patsid olid ammu peas ja soojendus kulges plaanipäraselt, kui juba aia ümber tiirlema kutsuti. Mul alles galopp täitsa tegemata. Ja madjakas pidi jääma aiavärava taha. Oh well. Hobuse sammud muutusid iga hetkega lühemaks ja liimisemaks. Ainult vinge galopikiirendus oleks võinud päästa, aga enam ju ei saanud eelmise võistleja kõrval niimoodi. Tuli ülimalt veider skeem, kus hobune kuulas viimaseni täpselt sõna, täitis veatult kõik ülesanded, välja arvatud see liikumise osa. Frustreeriv. Väga. Milline vedamine, et kodus skeemitamisel olin vähemalt galopis selgeks teinud, et diagonaalile keeramine = pedaal põhja. Nüüd ta siis venis mõnevõrra vähemaeglaselt need diagonaalid. Mida ma küll tegema pean, et mitte niimoodi maha surra?! Kodus pole madjakata sõit mingi probleem.

Mõne tunni pärast aga, kui hüppamiseks läks, polnud loidusest haisugi. Minu eelmise aasta vedeljalgsusest ka mitte, kuna nüüdseks on 115 kuidagi tavaliseks muutunud. Mõnus oli hüpata ja kuna mu eesmärk oli... no oli üks, siis ma ei seganud üldse vahele ja lihtsalt lasksin hobusel oma tööd teha. Oleks ma selline osavam tüüp, oleksin ehk taibanud enne kaheksandat natuke tagasi küsida, sest vahe jäi kriipsuke lühikeseks ja pulk kolises alla. Ei saanud ikkagi kuri olla, sest tunne oli ometi hea. Edetabeli koht enam mitte nii väga.  [pilt Jekaterina Belova]

Õnneks oli Laural taipu küsida, kas võime oma telgi maneeži püstitada. Võisime. Kes teab, kuhu me muidu öösel tuule ja vihmaga triivinud oleksime. Kahele täismõõtmelisele inimesele mõeldud telk oli poolel kõrgusel -- kuhu madrats meid tõstis -- paras koolieelikutele. Seepärast jäid jalad esialgu põlvest saati uksest välja tolknema. Kuni külm neid hammustama tikkus ja koivad konksu kamandas. Tõmbasin magamiskoti nina ümber kokku ja pidasin kuidagi hommikuni vastu. See telkimise-värk on vist rohkem noortele. Ennevanasti polnud küll mingit häda telgis vihmausside moodi puntras põõnutada. Välja arvatud see kohustuslik hommikune padjanägu. See tuli vanasti ka. Seal maneežis oli üks imearmas must hobune, mis pärast krossi pealt vaatama tuli. Oli selline... tugev, aga veidi tõrges. Ma olen alati endale sellist hobust tahtnud teha. Siiamaani arvutan, et mis materjalist ja kuidas. Tuleb ikka ära teha juba!

Hommikuks oli boks võsast paljaks järatud ja puurivõre vahelt vaatas vastu nälg. Kaks ilusat läikivat suurt silma, mille taga oli nii tühi, lootusetult tühi kõht. Tühi, aga ikkagi suur, kui olla veel täpsem. Panin sinna heina, jõulist sööta ja värsket rohtugi. Rohumaal on läbisegi söödava kraamiga ka ohtralt tulikaid. Tundsin muret, et ehk Kollionu pistab need ka kinni, aga ei, suurima osavusega suutis need kibedad varred püsti jätta ja kui kogemata ühe maha kaksas, pudistas selle kohe suunurgast välja tagasi. Söömise meister ikkagi. Kross oli pikk tehtud ja paar parajat vimkat ka sisse visatud. A-B-C-d, mille viimased otsad pärast järsku langust vasakule kitsastesse üle läksid. Mina muretsesin muidugi kaevu pärast. See tuli kodu suunas kihutamise pealt vette ja sealt välja hüppel. Oma kõige esimesel katsel sel kõrgusel tõrkusin ju välja seal ja järgmine kord sain ühe tõrkega tehtud. Olgu mis tahes, aga kaevu kallal ma enam pehmotada ei kavatsenud. Kell on mul kusagile kadunud (kuhu ometi?!) ja aja peale ülemäära ei mõelnudki. Nüüd tagantjärele on hea kiruda, et poleks ikka nii vara enne klotse tagasi tirima pidanud. Aga kust ma teadsin, et Kollika pidama saan? Ega tea nüüdki, pean hakkama katsetama. Oh, ja ma ju unustasin kolm korda raja ära ka, ühel korral kadjasin natuke vales suunas seepärast. Mõnus kross sai muidu, sammud klappisid ja hobune justkui taipas värki. Isegi kiiresti jooksis vahepeal, eriti selle nr 7 monstrumi poole, aga ma ei saanud ju ometi täie peeruga sinna peale lennata. Aja eest saime kuhjaga karistatud, aga puhas sõit oli seekord suurem soov ja seda ma sain. Proovin järgmine kord puhast JA kiiret soovida, hahhaa. Hobune sai muidugi täiega aru, et oli hästi esinenud ja kommimat nägu on ühel hobusel raske ette manada. Eks ta siis sai ka porgandit ja banaani, nagu talle meeldib.
[pildil ongi see hirmus kaev. Suur ta pole, saaks traaviski üle, aga mingi vägi temas on, et rahvast eemale peletab. Pildistas Jekaterina Belova]

Ega neid sündmusi just üleliia palju ole, aga koduõuele tahab üks võistlus tulla ja seda juhust ei saa kasutamata jätta. Mõtlesin algul, et lähen ainult 120. Lihtsalt. Nüüd mõtlen jälle, et miks ometi? Mis ma sellega peale hakkan? Veel on aega välja mõelda paar päeva.

Leidsin krossikella üles. See tont oli kogu aja kaasa reisinud. Olin enne võistlust koti läbi tuustinud, üleliigse kraami välja rookinud, aga ta polnud seal. No ei olnud. Nüüd äkki oli jälle. Salakaval rattake. Ja välja mõtlesin, miks on 120 vaja: selleks muidugi, et 115 lihtsam oleks. Tahaksin loomulikult, et kooliaias hobune uhkelt ringi hõljuks, parkuuris hoolikalt põrkaks ja krossis osavalt kihutaks. Praegu aga aias loivab, pulki eriti ei austa ja krossis jääb aeglaseks. Paljugi võib olla hobukese kehakaalu taga ja -- tõsi -- ta elab ikka veel koplis ja võimalik, et nii ka jääb. Oleks mul mingi maailmakarikate järele kihutamine, siis ehk oleks väärt tema drillimine ja pillitamine grammide ja minutite järgi, aga pole ju. Vähemalt on tal tore hobuse-elu püherdamise, sotsiaalse elu ja õgimisega. Isegi trenni tuleb hea meelega, kuigi see tunnist söögipausi tähendab. 

Enesestmõistetavused, mis pole. VI osa.

Elevants, see õilis hing kannatab mind ikka veel välja ja seega siin ta on, uus sats ülesandeid.

1) Viska ja püüa kinni vabalt valitud ese
2) Võta sadul ära, ise seljas olles
3) Võta valjad ära, ise seljas olles
4) Pööra hobust paremale-vasakule valjaid, päitseid, nööri vms kasutamata
5) Tee hobuse seljas midagi, mida tavaliselt mujal teeksid

See viimane lugu on pühendatud Laurale, selle järeletegemist ei nõua.

C-prill

Sõidame mitmendat päeva õues. Külm on ja väga tuuline, aga vabadus on ka midagi väärt.

Päris elu on vist hetkel piisavalt jabur, et lisaks veel mingeid aprillinalju otsida.

Tallis kulus aega kolme hobuse jagu, aga ratsutatud sai ainult üks, seegi lahjalt. Mingi tulemus siiski nagu oli: üks tõrges tarkpea sai treikusse paigutatud. Üks tõmbas eest ja kaks lükkasid tagant. Tagasitulek tõotab neil piin olla.

Hiljem selgus, et oligi piin, 4h laadisid. Kui oleks pidanud kihla vedama, oleksin pakkunud, et tulevad jalgsi. Vedas, et ei vedanud.

Tulid külalised ja tõid meetrijagu šoksi, hobustega diivanipatju ja diivani. Diivan on nüüdseks pooleldi söödud. Võimalik, et mõnda aega enam martsipani-isu pole.

Põder jooksis üle tee. Hea, et ma polnud 10m jagu kaugemale jõudnud. Olen juba peast nii soe, et läksin ratsutama, aga unustasin hobuse kaasa võtta.

Mis kevad see veel selline on?! Ikka on kõik hallpruun, öösiti miinusviis ja päeviti kõle külm tuul. Kurk on ka hukka läinud ja ma olen juba teist päeva väga leplik. Ei mingit vaidlemist ühelgi teemal. See oleks liiga valus.

Düüd od dida ka dii kiddi et adda olla. Lisaks vähemalt tund aega köhimist jutti igal ööl. Vihma oleks vaja, muidu ei saagi roheliseks minna.

Päriselt ka, vihma! Plats on nagu üks tolmupilv, hoian sealt kaugele eemale. Rahvas on kuidagi ulme ära tõusnud?! Pisike Lenny hüppab videos majasuurusi asju ja teised ka. Seega panin ennast treeningvõistlusele 120-sse kirja. 110-sse ka, siis on kokku 115 nagu kord ja kohus. Iseasi, kas saan Kolli üles äratatud, kohe ekstra eriti huvitu oli täna. Ja kui korraks ärkas, siis pühkis mitu ringi nagu pöörane, jalad igasse ilmakaarde laiali.

Talli jõudes hobused päevitavad kopliväravas, silmad poolkinni. Venivad trenni nagu kummisoolikad. Mis imerohtu võiks küll sisse sööta neile, et see igavene rammestus pealt läheks?

Tassisin tüdruku ootamatult ringreisile. Algtempo järgi ennustasin, et jääme poole ööni seiklema, sel punasel hobusel on ju jalad nagu kammitsasse tõmmatud. Teel kohtasime igasuguseid vaatamisväärsusi -- auto, koerad, KUUSEISTUTAJAD ja värgid. Istutajad tundusid olevat umbes samas kollikategoorias kui seenelised. Istub tont väljal, korv käes (ilmselt ka nuga), vaatab. Mine tea, mis plaan seal peas küpseb. Aga ei, kõik jäid ellu ja vähem kui pooleteise tunniga sai pakk vanematele tagasi antud. Ei hakanud nutma ega midagi.

 

Hüppetrennile mõjus sammumatk ergutavalt. Kollionu ei vajanudki järgmine päev erilist utsitamist, tõmbas vaat' et ise ketsi käima hoopis. Treeningvõistluseks sai plats vee pähe ja värvilised jubinad peale. Paar kolli jäi veel põõsassegi üle, aga haid, lambad, lehmad, päikesed ja vuntsid tegid oma tööd päris tõhusalt.

Kui koplisse hobuse järele läksin, polnud see veel murunärimisega veerandissegi jõudnud ja hakkas samme eemale seadma. Ütlesin, et hoidku hoogu, hüpata saab! Uskumatu lugu, aga seepeale pööras ta ümber ja tuli kabedal sammul talli ära. Meie esimene 120 saigi tehtud, mitteametlik selline. Pilt ütles, et eest hobust ei sega (jess!) ja et vahel läheb säär kaugele taha ära (böö). Jalus istub ka kusagil kontsapiduris. Peab hakkama jälgima seda värki. Jalus veel lühemaks äkki? Mõnus päev oli, rahval olid käed küljes ja nalja sai palju. Tsirkust ja kaneelisaia. (pildistas Liis Heinoja)

Vaatasin mingi päev, kuidas Kati skeemi sõitis. Meie exväike K, kes pole ammu enam poiss, kellel on juhiluba ja kes oskab juba asju plaanida. Tegi galopis sääre eest astumisi nii juhtiva jala suunas kui teisele poole... võttis pisara silmanurka. Äsja ta ei teinud paremal-vasakul vahetki...

Kihutamisest ei tulnud eriti midagi välja, pärast esimest sabasirget arvas Kollionu, et käib selleks korraks kah. See kiirem lõik oli teine pooleteise-kilomeetristest galopietappidest, mida täna tuli kokku peaaegu 3. Lõigutamistel kiirust taga ei aja, lasen hobusel valida ja tavaliselt teebki 2.-3. katsel kiirema ringi. Võistluseks peab 5km puusalt tulema, keskmine kiirus 520m/min (üle 31 km/h) ja seal on ju takistused ka vahel. Arvutasin juba isegi kokku, kuipalju sekundeid pikas formaadis ajast maha jään -- eelmise aasta aegade järgi poole minuti kandis. Enne avapauku jõuaks hea tahtmise korral veel 1 TS teha, aga näis. KS tõotab tulla vanaväärne piin, seda sel hobusel lihtsalt huvi teha pole. Mitut harjutust teeb korrektsemaltki kui Metsik, aga null sära selle tolmu vahelt, mille ta pika varbaga maast üles veab.

Tuju graafik otse alla.  Otse midagi juhtuma ei pidanudki selleks... oh, wait, ikka juhtus: Kollionu hoiab kergelt paremat esimest. Eilne poolkihutamine? Kaks kruusaringi väikese vahega? Kes teab.

Leidsin jala siseküljelt haava, see ehk seletab. Nii kõrgelt ei osanud algul otsidagi. Hobuse häda teeb nii haiget endale. Sees keerab. Eriti pärast seda FB videot, kuidas hobune otsaette paugu sai ja sinnasamma paari hetkega maha suri. Poleks ilmselt vaadanud, kui lõppu oleks aimata osanud.

Lapsed ja mõned vanurid (khm) seiklevad lõuna pool, postitavad ka kenasti. Seiklusi on juba paar tükki olnud: lõhkenud rehv, lahtine hobune, katuseluugi äralend, korduv teelt eksimine.

Edasi läks ehk põnevamaltki: kohal olles selgus, et üks ei saagi startida. Pärast pikki võitlusi ei pidanud ikka saama, aga äkki tekkis vaba koht ja kibekiire. Kellelgi teisel läks enne starti saapalukk katki. Hüppesse minnes tuli valjaid vahetada, sest uute reeglite järgi ei tohtivat hackamore üksinda enam kasutada. Mingid konksuteemad, kempsu lukku jäämine ja mööda läinud munad.

See Kollionu on puhta hull, päriselt ka. Üritan teda hoida, et teeme mõne aja leebemalt, aga kussa saad. Tont küsib, et kas paneme lõiget, aga ei oota vastustki ära. Ja kui ma siis põhimõtteliselt karjun, et eimittetäna, ei kuula seda keegi. Kets käib lausa all ringi, nii kiire on. Ja see mittelubamine on nagu pagana jõusaal.

Esimese nädala tulemused hakkavad valmima, ollakse ka kohtadel. Tublid on. Kohalikud rapsivad ka ja kleebivad pärast neti rosetipilte täis. Ühe pildi peal on auto roosteplekk täiuslikult hobuse jala taga varjus. Noki pekki, fotošopp, hea illusioon võidab.

See hackamore juhtum. Tuldi pärast vabandama, et TS ikka võib küll, krossis ei. Hea, et sattus inimese pihta, kes pealtnäha asjast suuremat numbrit ei teinud ja võttis ikkagi olukorrast maksimumi. Oleks mõni muu inimene olnud...!

Hobused gripivad, vähemalt 3 võistlust on ära jäetud. Mis koordid teevad? Kahepäevast võistlust on majutuseta üsna võimatu teha ja on tõenäoline, et jääb ära. Ühepäevaseks moondada? Teha avatud krossipäev, piletitega muidugi?

Enesestmõistetavused, mis pole. V osa.

1) hobuste vahetamine, vahepeal maha tulemata

2) hüpe kahekesi üle lati (galopp pole kohustuslik...)

3) sünkroonharjutus (kehtib ka mõni varem esitatud kadrill)

4) ratsanik juhib käekõrval neljajalgset

5) kaks neljajalgset käekõrval

Seekordse ülesandekogu kõige ägedam osa oli see, et mõttes välja valitud paarilised olid kohe nõus ja said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Mina olin ju oma peas plaani saanud ette pidada, aga neile sadas ettepanek peale stiilis "kuule, kas oled nõus ühte asja katsetama?" ja läkski kohe filmimiseks. Mõtleks, mida kõike veel harjutades teha saaks!

Valikud

Täiesti hämmastav, kuidas mingite asjade õigel ajal kokku juhtumine midagi muuta võib. Esiteks see Alla trenn, kus tegime "õlg ees" nii soojenduseks kui trennis endas, ja siis sinna otsa kellegi kirjeldus Werthi antud kliinikust. Läksin hooga peale, et ma teen nüüd kohe eriti konkreetselt sama ja et VÄLIMINE RATSE ja SISEMINE SÄÄR. Kohe päriselt. Ma tean seda ja kordan endale trennis niigi, aga siis ma kohe päris päriselt keskendusin sellele, et hobune jookseks õlg ees ja et seest ei tiri Üldse, aga nõuan, et reageeriks sisemisele säärele ega aeleks selle otsas. Oh sa püha püss, kus mõjus. Eriti pärast kahte trenni. Avastasin, et suudan lõpuks ometi sõita rajal Otse, aga olin ükskõik mis hetkel valmis sealt lahkuma, sest eeltöö oli kogu aeg tehtud! Eks ma laperdan ikka edasi ja lödisen, aga... aga... Kollionu jooksis nüüd kordel ka paremale täiesti galopi moodi asja ja ma ei pidanud teda isegi taga ajama. See tähendab, et ükskõik millisel hetkel elus midagi õigemini tegema hakkad -- ei ole liiga hilja, ikka mõjub! Täielik ahhaa-elamus.

Mõni päev ma kohe jälle ei oska. Kaotasin kapivõtme ja pidin seepärast ringiga tööle minema ja uut võtit nuiama. Õhtul kaotasin ära kiivri sisu. No selleks peab ikka ekstra andekas olema ju. Misjaoks oli tarvis seda just nüüd maha katkuda ja taskusse toppida? Niikuinii on mõni linnuke endale pesaks ära korjanud. Peab siis äkki Ecusse tagavarakiivriga minema. Lõpuks ometi sain ennast sinna üritusse ära regada, mitu aastat järjest on midagi tuksi läinud. Tõotab tulla ülipõnev päev, kuigi suuremat osa sellest põnevusest ma ju pealt ei näe. Tulevad rahvad uute hobustega, aga ka mõni vanadest kokku pandud meeskond, mida peast niisama huupi poleks osanud pakkudagi.

Vali-mind-mees ütles, et valitagu teda, sest seda teist te ju ei taha, ega ju. Pärast finišijoont aga tahtis ise küll selle teisega koos mängima hakata, aga veel siis selle teise reeglite järgi. Ma ei taipa.

Seda ka ei taipa, kuidas vahel heli ja pilt kokku ei lähe. Suu räägib, et "kael pikemaks" ja "ära nina pärast muretse" ja "kätega liialt kompenseerides jääd ühel hetkel hätta", aga omal on ratsutamise ajal hobusel nina esijalgade vahel ja hõõrub seal jõuliselt küljelt-küljele, samal ajal kui piits tagumenti triibuliseks klopib. Ja vahet pole, kelle otsas istub, kõik lähevad rulli ja kurjaks, hakkavad tagant üles taguma. Kaugelt vaadates ei saa arugi, mis hobune on, sest kuju tuleb kõigil nagu koopiamasinast.

Jaaaa käidud on. Lõpuks ometi see ECU derby. Mitu võimalust oleks olnud tuksitada. Isegi juba talliteed olid vastu. Minu põhitee oli vesiliivaks moondunud ja siis sinna sadas veel öö läbi vihma otsa. Mingil kummalisel kombel oli aga sõidetav see ainus täiesti hooldamata lennujaamatee. Roopad olid küll, aga kõikseevärk oli alles jääs ja seega kõva. Teine asi -- kas on tallitöötajad vahetunud või mis, aga viimastel päevadel on hobune olnud pooleldi paljal põrandal, kõrval kusepadjad. Ürglohakas töö. Tegin üle ja hobune kukkus kohe pikali. Ilmselt ei  uskunud, et seda seisu lähiajal uuesti näeb. Tore siis, et hobune sai korraks nautida, aga kivi peal kuseloigus mööda saadetud ööd olid kanna koledaks teinud. Õnneks küll ei longanud...

Hobune pissis minekul treiku trapi lainesse, päris võigas oli siis see sulgemise etapp. Aga käed ongi pesemiseks, mis seal ikka. Tavaliselt väldin sisevõistlusi, kuna boksita on startidevaheline aeg tõeline piin ja võistlust ka pealt ei näe. Õnneks oli stardikas üsna soosiv ja üks mitte-eriti-vaba-tahtlik ka abiks. Vähem kui pool päeva passimist nende kahe klassi peale, mis me tegime. Viimasest võistlusest oli möödas kuid, aga hobuse suhtumine oli kuidagi... professionaalne. Vaatas rahulikult ja teadvalt ringi, pingutas parkuuris rohkem kui kodus. Kummaski soojenduses ajas alustuseks selle "okserima" asja pauguga alla ja oli siis edaspidi ettevaatlikum. 100cm-s oli süsteemi vahe 7+natuke meetrit, rahval oli tõsine tegu ära mahtumisega. See rehitses päeva veidi lühemaks, kuna ümberhüppeid tuli ju vähem. Kollionu tegi 0/0, kihutamist ei saanud lubada, sest see süsteem. Võitja-onu tegi kannakaid ja kiirendusi, oli teistest kaugel ees. 110cm oli soojenduseks 1. takistus -- küll kõigest lattaiana, aga ikkagi tundus tore võimalus starti harjutada. Et kust just samme seada, et kõik mahuks. Muidugi ei tulnud päris stardis nii välja. Samm jäi ürgkaugeks ja pidasin ilmselgeks, et teeb ühe juurde. No ei teinud. Johhaidii noh, andsin kohe nii palju ratset kui iganes tarvis võis minna, sest maandumine pidi tulema kusagil okseri keskel. Aga ei. Hobune lendas. Kuidas ometi?? Polnud kaua aega imestada seal, teine takistus oli latikate süsteem. Mul alles asjad pilla-palla laiali ja maha ta tuli. Teistpidi tagasi oli jälle puhas, seega üks teine päev me äkki suudame... Tulemus 4kp, eelmise parima 110 kordus. 3V sees tehtud numbreid ei arvestata, muidu oleks parim tulemus natuke kõrgem ja puhtam. Pole nagu palju võimalust parandada ka, võistlusi on siinkandis vähe. Isegi Luunja Volbrit pole see aasta. Sinna oleksin kindlasti minna tahtnud. 

Kaks päeva jutti olen poole ööni tööl pidanud olema ja halvemal juhul tuleb üks pikk veel otsa. Niimoodi ei saa kohe üldse talliasju ajada. Täna võtsin abilise kaasa ja lihtsalt jooksime hobustega maneežis. Homme tahaks ju hüpata ka veel... ja etteütlust kirjutada! Pean endale nurgakese otsima ja proovima kaasa teha seda nalja. Tõenäosus, et õige hetk vaba on, on väike.
  
"Miks ma su soove pean täitma, kui mul polegi jalas veel pükse?" Pesamuna oli hommikul luuleline.

Veel pikem tuli see kolmas päev. See läks lausa järgmisse üle. Mingid anomaaliad ja häired tagapaneelis, mis ühe positsiooni mõõtmised ära käkkis. Lõpuks olin nii väsinud, et mulle juba tundus, et süda ei löö enam. Šotlase jutust ei saanud ka mõhkugi aru. Küsisin midagi, tema vastas, mumin-mumin-mumin. Küsisin teise korra -- ikka sama vastus, ehk ainult grammikese intensiivsem. MuminMUMin. Ja siis teine šotlane sügas üle võrgu kaasa. Poole ühe paiku öösel üritas screenshotti käivitada, aga sinna tuli pusa. Naersin nagu poolearuline.

Pärast tallitahvli kurikirja ilmus vana söödaämber tagasi. Olin olnud pahane, et keegi pidevalt mu hobuste ämbreid kasutab ja need tallivahelegi unustab, vett täis. Märjad ja laiali -- mulle kohe üldse ei meeldi nii. Kasutan neid söögiportsude ettevalmistamiseks, aga mul ju puhtalt kuivtoit seal ja märja otsa ei taha panna. Tõkiskingadki ilmusid äkki välja ja isegi kadunud kapivõtme leidsid mu mehed kusagilt põõsa otsast üles.

Kollionu üllatas jalahaavaga, oli endal taga krihviga 20cm piki toru alla vedanud. Ega algul seal mudas ja mustas märganudki midagi, aga jalga niisama katsudes tundus kinnas pärast punakas. Katsusin võrdluseks teisi poriseid kohti ka -- kinnas oli selgelt pruun. Kollikas ei lasknud ennast üldse häirida, pestes ja näppideski ei teinud teist nägu. Tõeline mees mingist tühiasjast välja ei tee. Koukisin kohe krihvid ära ka muidugi, aitab küll, iga päev enam jääd katsuda ei saagi. Vasakul -- pärast avastamist, paremal -- ülejärgmisel päeval.

See hetk, kui taipad, et puud tihnikus on tegelikult ridadesse jaotunud ja kahetsed, et enam neil pikka pidu seal pole. Viimane puudekogum talli ümber, siis on lage väli ainult...  

Elevant e Kollionu on olnud mu elus nüüd 2 aastat. Nüüd lõpuks on ta hakanud minu vastu ka huvi tundma, jälitab vahel nagu koer. Mingi vastastikune usaldus on hakanud tekkima. Ja see on valus. Ma ei tea teda läbi ja lõhki nagu üks korralik pereliige võiks. Ma ei pea temaga pikaajalisi plaane ja ta pole mu "hingehobune". Ma ei tea tegelikult, kas kurbus on asjakohane tunne. Olen üritanud tagada talle turvalise ja võimalikult hobuseliku elu (mis see veel on?) ja tema teeb mis suudab tunnijagu päevas minu tahtmisi täites. Win-win? Aa, ja see jälitamine -- ilmselt jälitab siiski mu taskus olevat leivatükki.

Vahel ütleb Metsik trenni lõpus, et tahab püherdada. Vahel ta valetab! Kraapsab korra jalaga ja hoiab pea maas, aga niipea kui kusagil mingi hääl kostab (paratamatult kostab, alati), on tehing katki. See on nagu aevastus, mis kunagi ei tule. Ja ma passin nagu totakas kõrval, sadul süles.

Regasin ennast Sakstesse. Hirmus on. See pole üldse loogiline, aga Metsiku-taolise hobusega, kes kiirelt reageerib, tunneksin end kuidagi turvalisemalt. Need jalad on rohkem omad. Kollionu jalad käivad kellegi muu tahtmise järgi.

Üks nullpäev ka vahele. Kohe üldse ei oska ratsutada ja ei tea ka, milleks seda üldse vaja on. Oleksin pidanud ratsmed nurka loopima ja selleks päevaks loobuma, aga millegipärast jäin tühja võitlema. Ei saanud keegi meist targemaks.

Täna tuli kevad ja kurg lendas üle tee. Ehk peletab nüüd eest need kurjad ilmad, mis tema lahkumisega siia tulid.

Hüppasime ja sadas pulki. Kohati oli hea tunne, kui eest kerkis ja oli ühtlasi aktiivne. Kõik on nii seotud ratsastusega. Tee kõrval oli tosin kitse. Ootasid seal ilusti, tublid.

Lendasin mööda talviseid tühje tänavaid. Katustele ja alla, pikalt kohe. Haa, see on uni! Proovisin kohe läbi seinte minna. Oli vaja end lõdvaks lasta ja lihtsalt peale lennata. Sein paindus, selles olid kiud. Need venisid ja purunesid, et ma läbi pääseksin.

Täna õhtul on võistlus, praegu magan veel ega aimagi, milline päev tuleb. Kas saan treiku kätte mudast? Kas hobu on terve? Kas jõuame kohale ja päriselt stardime? Mis tunne pärast on?

Mu start hilines peaaegu tunni ja sellegipoolest ei jõudnud parkuuriga tutvuma. Peaaegu. Gruumi polnud, aga üks tore kohalik hoidis korra hobust. Vedas, et ikka sain natuke piiluda -- maajalutamisega võrreldes polnud hobuse otsast vaadates kuigi hull see kõrgus. Kollionu hüppas ja ägises. 2/9 oli sinine okser otse päikesesse. Mitte kottigi ei näinud. Tegin mingi ülilolli lükke kolmikusse kaugelt ära ja kahetsesin kohe. Milline idikas nii teeb?! Olin endale nii pahane, et ei suutnud enam meenutada, mis see teine allatulija oli. Ja siis äkki enne uinumist laekus video. Milline tore üllatus ometigi. No ja oligi -- teine eksimus oli see päikeseokser, kuhu ka kaugelt ära lükkasin. Oli siis vaja, onju. Hobuse kohta ei saa küll midagi halba öelda, tegi mis kästud ja laadus ka ilma mingi kõhkluseta. Tore koll.

Ja siis on ratsaspordiala, kus isegi lapsed kiivrit ei kanna, aga ometi on kõige väiksemad ohtlikemais paigus: galopeerival hobusel kolmekordse inimtorni otsas.

Kassi hing oli punases kassikujulises õhupallis ja sellele olid silmad ja suu joonistatud. Mingi hetk oli ka sukk peale tõmmatud, siis ei teinud vahetki tavalise kassiga. Põhimõtteliselt oleks õnnetuse puhul piisanud uue õhupalli kasutamisest.

See homne Ihaste ei lähe eriti plaanidega kokku. Muidugi oleks tore 110cm korralikult ära teha, aga mingi eitemille pärast pole see ikka see. Ja 120 on mulle veel liiga palju. Võibolla ei talu ma pettumust, et ikka veel ei oska seda hüppamise asja. Kogu aeg on mingi(d) eksimus(ed) ja pulk(pulgad) maas. KS on ikka hulga lihtsam. Mingi üks viperus ei keera veel kogu üritust pekki.

Jõudsin liiga hilja sadulasse ja väljas soojendada ei jõudnudki. See tähendab, et ainult vasakule saime sõita ja ainult paar korda hüpata. Üritasin kompenseerida kontratega, aga see pole see. Elevant tegi jälle rõõmu. Tundus selline "teeme ära (ära ainult sega)". Kõrvasihik ajas takistusi taga ja elu oli sees. Mõnda ta ikka katsus ka, aga midagi alla ei sadanud. See on Elevandi  ERL TS-dest parim tulemus seni. Varem on kaks korda kahefaasilises esimeses osas puhas olnud (ja teises natuke lammutanud; üks kord ma ja teine kord keegi varasemast elust). Pean ju rahule jääma, kuigi olin esimene, kes rosetti ei saanud. Seekord kaugelt midagi ei lükanud, pidin paar korda üsna hilja sammu juurde küsima, aga andsin eest max vabaduse ja välja ta tuli. Isegi treikusse läks 2x ilma mingi kõhkluseta. Kui nüüd lausa peaks virisema, siis ainult treikus täis pasandatud saba üle ehk.
  

Külmavares

Üks teine päev ei läinud ma kohe päris meelega talli. Magasin kaua ja üldse oli tore. Aga siis oli äkki vaja suusatama minna. Milline luksus ikka on elada maratoni finišist paari km kaugusel. Kakelgu mujal edasi, et kas ja millal ja kui lai, aga Otepää ja Elva vahel on korralik neljarealine tee, kaks ühes ja kaks teises suunas, keskel veel kahe rea laiune möödumiste ala. Imeline.

Monteerisin lõpuks mõned videod kokku. Operaator Kõps ei kasva just iga nurga peal, seega moosisin kordamööda üht ja teist. Kõige nörritavam on see, et tahaks neid asju omaette ajada, aga see on üsna võimatu. Vaatavad veel pealt, et olen täitsa hulluks ära pööranud. Aga tegelikult ju ei ole, kogu aeg olen selline olnud. Ega need sooritused ka tühjas maneežis niisama lihtsalt tule. Näiteks pole värskelt hüppest tulnud hobune kõige vaguram võimlemisriist ja need hüpped ise... kui lina kiirelt alt ära tõmmata, siis ta vuhiseb päris efektselt. See omakorda paneb hobuse päris efektseid liigutusi tegema, vähemalt esimestel kordadel. Samas see pukilõpu hüpe tuli kohe esimesel korral välja. Ma pole varem kunagi nii kõrgele läinud ja päris kõhe oli, aga tuli ära. Otse loomulikult ei saanud sellest juppigi filmitud. Ei leidnud nuppu üles või mis seal juhtuski. Teisel katsel tegeles üks hobune maneežist lahkumisega ja must kass läks üle tee. Pahaendeline, kas pole? Aga hobused käivadki uksest sisse-välja (kuis muidu nad trenni pääseksidki?) ja Ossu pole süüdi, et mustana sündis, seega läksin ikkagi peale. Läks pekki. Või mis, lihtsalt tõrkus seekord. Aga mitte kassi või hobuse pärast, vaid keskendumise kadumise. Pidin madalaks tagasi tegema ja kui pärast veel ühe korra kõrgemat proovisin, tuli latt alla. Seda ju ometi keegi ei märganud videost, khm.

Ja siis see Metsik hirnub õrnalt kadunud ja äkki leitud südamedaamile. Sellist häält olen kuulnud õige harva, paaril korral ainult ehk. Kollionu oli hulga otsekohesem, tema keris ainult teleskoobi välja.

Tulin töölt ja olin laip. Mõtlesin, et puhkan korra. Ma olin bussipeatusse keset teed magama jäänud ja politsei oli saadetud küsima, et mis teen seal. Ajasin end püsti ja tegin mujal edasi. Läksin hobusega tallist Nõo poole, paremal oli kõrge järsk mägi [varem oli seal olnud maasikaväli]. Hobune kaldus paremale ära ja olime äkki tipus. Üle tee paistis päikesevalgusse uppuv järv, kus hüppasid korraga delfiinid, vaalad ja dinosaurused, segamini inimestega. Mägi oli ka pooleldi valgustatud, see järsk külg oli tavaline ja pime, aga üleval oli roheline heinamaa, kus need samad inimesed justkui võluväel heina tegid (see hein näis end ise tegevat). Kuidas ma siit koos hobusega alla saan? Kas see järvega koht on kogu aeg kaardil olnud? Miks see siis tohutu turistimagnet pole?

Hakkasin tatitehaseks. Saan homme ära proovida, mismoodi see kodukontoris olemine on. Tõotab tulla tihe silmarikkumise päev. L pani FB-sse lingi. Blogis pole kaua aega nii palju rahvast uurimas käinud kui järgneval paaril päeval.

Olin täiesti lapsikult uhke oma tagurpidi-video üle. Mõni ei saanud arugi, et seal midagi imelikku oli! Noh ja ma siis uhkeldasin ka laste ees. Üks neist arvas, et ta teeks need väljakutse-asjad järele küll, lähme aga talli ja siis ta teebki kohe. Mul oli aga just kiiresti kaks hobust liigutada vaja ja no ei hakanud välja rääkima, et tegelikult oleks trikitamiseks vaja natuke enne nende hobustega tuttavamaks saada. Mõne tegusa viisaastaku jagu või nii. Läksimegi siis seekord kaksi. Talli oli tekkinud lätlasest sepaonu, kes kahele hobusele korraga kuumrautust tegi. Buss oli otse ukse alla pargitud ja rautatavad hobused blokkisid kodutee. Kollionu ja Metsik said liikumise pealt puhtaks kraabitud, varustatud ja metsa poole keeratud. Lennujaama poole suunduv tee oli talvele kohaselt linnaautodele läbimatu, paks lumi sügavate roobastega ja sekka päästetöödel käinud traktori jälgi. Hobukulgemiseks täiuslik. Pärast esimest pööret võttis Kollionu erksa traavi üles, mis peagi galopiks muutus. Oleksin tema entusiasmi üle uhke olnud, kui seal sadulas poleks kõõlunud mu oma liha ja veri, mis ratsutamisest alles nii vähe teab, et seda lihtsaks peab. Kujutasin kiirelt ette, kuidas maaühenduse paugu suurusest sõltuvalt jalgsi või kiirabiga talli või haiglasse jõuame -- ja karjusin eemaldujale järele juhiseid, kuidas hobune seisma saada. Hämmastaval kombel ta saigi. Edasi tuli sündmustevaba jäätee, millel Metsik hoolsalt lumeribasid otsis, kus pidamine parem, ja Kollionu muretult krihvide võlusid nautides jäämurdjana marssis. Sees tegelikult keeras selle napika pääsemise pärast. Peab ikka need lapsed ja hobused rohkem lahus hoidma.

Ega seiklused sellega lõppenud. Kiirustamise taga oli Tallinna-plaan, sest sünnipäevalaps oli sinna judovõistlustele põgenenud (kuuldavasti isegi kolmandasse ringi edenenud. Hiljem selgus, et sinna jäigi pidama, sest ajas maas puntras olles jala sirgu, aga ta ei teadnud, et nii ei või). Loomulikult tagusime poole ööni Unot (jälle kaardimängu, mitte inimest), puhusime küünlaid, tarbisime limpsi ja torti. Järgmisel päeval proovisime esimest korda Tallinna põgenemistuba. Võtsime kõik esivanemad ka kaasa ja puha. Toa teema oli Shambala ja korraldajaks üliagar emotsionaalne noormees, kes lugu rääkides tõstis efekti lisamiseks laterna pea juurde ja tegi hullu naeru. Ilus ja läbimõeldud tuba on see, ägedad taustavalgused ja salapäraselt avanevad luugid ja uksed (ei tea miks öeldakse "põgenemistuba", kui tihti peab ikka mitmeid ruume järjest leidma ja lahendama?). Suutsime põgeneda korralikult aja sees, aga kuna paar asja olime lahendanud kiiremini kui tarvis, tahtis toapidaja natuke üle rääkida, kuidas tegelikult oleks pidanud. Hakkas jälle energiliselt seletama, kui väike duud tal särgist krabas ja küsis: "Aga mis su nimi on?". Andrei oli ja ta vist ei olnud tähele pannud, et lapsed ühe püramiidi lahendamisel ääre vahelt piiludes mehhanismi ära olid tabanud ja kohe õige asendi kätte saanud. Mis aga veel põnevam -- pool tundi pärast põgenemist oli mul IG konto üle võetud, aadress .ru-ks tehtud ja parool muudetud, lisatud uus profiilipilt. Toakorraldajad olid ka venelased... äkki olid kõik seotud?!

Järgmisel nädalavahetusel oli  kange tahtmine Ihastesse AllaDina trenni minna. Oma tahtmise kangus ei aidanud lohku parkinud treileri ja jääd kraapiva auto jõunumbritele kuidagi kaasa. Mul oli küll tugev abiline kaasas, see lükkas treikut ja autot oma 10cm edasi isegi siis, kui mul käik sisse ei läinud, aga natuke jäi ikka puudu. Sujuvalt ilmus appi K.R, kes näitas ette, kuidas asi tegelikult käib. Tuleb nimelt tugevam auto hankida. Tänud päästekomandole veelkord! Kuna oli ette teada, et pinnas on Ihastes hea ja treener veelgi parem, siis olid suured lootused mõni hea videolõik saada. Tühi lootus muidugi, operaator jäi hoopis autosse magavat päkapikku valvama. Poleks arvanudki, et see üldse enam magada oskab. Välja arvatud tööpäevade hommikuti, kui just mittemagada oleks vaja. Tegelesime trennis täpselt kahe valukoha triikimisega ja jätkan kodus. Tööd on. Tall oli tagasi jõudes tühi nagu kell -- ideaalne loomkatseteks. Saingi järgmisest satsist paar trikki tehtud. Kollionu vaatas mind pika pilguga ja ausalt oli tunne, et ta oleks näpuga oimukohal keerutanud, kui tal neid näppe rohkem oleks. Aga ta mängis mõnusalt kaasa, et on ikkagi päris normaalne, kui inimene äkki tema tagumiku pihta jookseb ja seejuures korduvalt kinnitab, et see on ainult katse.

Sulavesi tegi maneeži järvekese, aga enne kui ta ära aurata jõudis, tuli lõhutud jootjast kohale terve meri. Maneežist jäi alles poolmülgas-poolbetoon. Kumbagi poolt ei tahaks sõiduks valida, hüppeks ammugi mitte. Ega sealt tööjuurest nii palju eemale saagi, et täiel jõul trennitada. Täiesti ulme koormus on peal ja võimalik, et varsti ma enam ei jaksa lihtsalt.

Siis sattus jälle artikkel näppu ja teine -- kohe tekkis tahtmine ratsa järele proovida. Mõni kohe oskab niimoodi kirjutada, et elad selle jutu sees, mis ta räägib. Viimase aja trend tundub olevat sõita enam-vähem kogu aeg õlg ees või isegi õlg sees asendis (shoulder fore või shoulder in). Ma mõtlen siis õpetuste trend, mitte tegeliku elu juhtumid. Teisalt pole võimatu, et sotsiaalmeedia oma algoritmidega suunab mulle justnimelt neid artikleid nende teemadega.

Osa rahvast on Vaiklas Larsi juures. Seal on kindlasti sõidetav pinnas... meil hetkel pole. Hüppamised on kõik ära jäänud ja isegi niisama midagi keerulisemat sõita ei raatsi. Liiga kõva on.

Arst ütles, et mulle on jäänud veel kolm aastat. Esimene mõte oli, et jama küll, ei jõudnud hobustega kõike teha, mida tahtnud olen. Teine -- tööle küll enam ei lähe.

Ohhoo, ja ongi tall tühjaks jooksnud. Mõni pidi pärast pinnase parandamist tagasi tulema, aga mõni teine on riiulid ka nimedest vabastanud, seega plaan on püsivam. Millegipärast on neljapäev ikkagi üleni hüppamist täis. Vahel me ei mahu kuidagi ära, minnakse kaklemagi. Sõnadega tavaliselt. Ja siis äkki tuli üks hetk reedel, kui maneež oli tühi nagu kell ja hobune parasjagu energiline. Jube mõnus oli paar ringi vabakava teha.