Lumeponi

Lasin ennast kusagile maale vanama juurde ära tassida. Ei tahtnud üldse algul. Aga siis tuli saun ja inimesed ja lumi... kannatasin ära kuidagi. Mulle tegelikult saun eriti ei meeldi. Jube palav on ja raske hingata. Kuni 80 kraadi elab muidugi üle, eriti kui lumekamakas abiks kaasa võtta. Peksa sai ka. Vihaga. Aga ma andsin ikka tagasi ka. Kunagi jõime Linnu.. kalja ja polnud nagu vigagi. Seekord tassisime ka ühe kaasa, kuna pood oli õigest kraamist lage, aga see L oli nüüd küll täielik piss. Paljude asjadega juhtub nii, kui omanik vahetub. Lihtsalt pole enam see.


Get up, pony! Valget asja valgel taustal pole üldse kerge pildistada. Lumi oli tegelikult selline kahtlane ka, et ei julgenud peeneid kujusid teha. Niisiis tuli Paks. Mulle on alati meeldinud lumeloomi teha. Mõnda vanakat mäletan siiamaani. Ükskord viie-kuuesena tegin lumest pardi ja vedasin teda salvokaga ümber maja. Üks teine kord tuli kaelkirjak, kelle teised lapsed kiirelt maha tapsid. Teda mööda sai päris kõrgele turnida. Suures tuhinas ei pannud ajakulgu ega pimedust üldse tähele ja jõudsin koju kell 11. See oli ainus kord, kui mind õhtusöögist ilma jäeti. Tõenäoliselt ma polnud isegi kuigi kurb, sest teisi kiusati palju rohkem. Vahel kuulasin ukse tagant pealt, kuidas sõbranna oma emalt õueluba nuias. Mõnikord ei saanud ka. Mina võisin tulla-minna nii kuidas tahtsin. Lumega võtsin alati suusad või kelgu ja viitsimise järgi läksin kas Pirita jõe äärde mäkke või lähemale soojatrassi künka otsa. Ja alla. Ikka alla ja üles. Lõputult.

Kevad tuleb. Seda ütleb linnumüra tallivahel keset kõige õhtumat õhtut. Nagu kummist piiksumänguasju väntsutaks. Karvad võtavad ka sõna. Kui neid hobu küljes kummiharjaga segada, siis kargavad nutsakate kaupa varrukasse. Hobul muidugi mõnu ots, unustab hetkeks heinad ja sätib ennast sirgu, keerab kõige sügelevamad kohad ette. Küüslaugugraanulitel on mingi lummav lõhn... tuhk või mis... ? Maitsesin neid ka -- olid mõnusalt kibedad küll. Peab veel mõne aja kannatama, et koplist saadud sõjahaavad paraneksid. Siis saaks jälle pooltäiega võhma ja lihast kasvatama hakata. Ja trennides osalema. Siit ja sealt, kokku tuleb nagu abipakett. J on öelnud, et vahel peab treener 4000 korda mõnda asja üle rääkima, et päriselt külge jääks. Oleks ju targem ja odavam mõned asjad ise endale külge harjutada või mis?

Kassaff

Juhtus jälle see, mis terve eelmine aasta endast märku anda tahtis. Eelmine aasta tegin nimelt rekordvähe trenni, kuigi osalesin kõigil tartu maratoni üritustel(5 rallit/maratoni), ja tulemused olid väga sarnased nende aastatega, mil ma vähemalt natuke ikka olin treeninud. Vähe trenni tähendab kõigest ühte-kahte korda üks nädal enne põhiüritust. Nii siis tänagi: teist korda sel talvel suusad all ja see poolik maraton võttis ikka sama kaua aega kui tavaliselt. Tegelikult tähendab see vist, et ma pole kunagi päriselt trenni teinud. Mis teha, hobused võidavad alati, kui on valik...

Kui mõni monotoonne tegevus kestab mitu tundi, siis jõuab selle ajaga päris mitu asja läbi mõelda. Küll kere tegeleb ise sellega, mis käsil on -- ei pea üldse muretsema. Isegi tehnika hakkas vahepeal toimima, kuigi väsimus/jõuetus segas hoolega vahele. Igatahes ketras peas mingi muusika (kokku jõudis neid olla nii umbes 5) ja hobumõtted. Kuidas viimased trennid läinud on ja kui hirmusväga nunnu see Metsik ikka on ja et miks ometi tulevad jube head võtted justkui juhuslikult meelde ja lahendavad kasutades mingi probleemi ära. Miks nad siis varem ei või meelde tulla? Midagi nii lihtsat nagu välimise ratsmega pöördel järele andmine. Kuidas põrgu päralt see hobune peaks suutma kurvis korralikult painutada, kui välimine käsi kohe üldse järele ei anna? Jaa, isegi järele andes saab sinna kätte hobust sõita. Muidugi on võimalik välimine karmilt paigas hoida, aga siis -- eeldusel, et ma ikka mingit painet liikumise suunas hobuselt soovin -- peaks hobune ise kurvis oma kuju muutma. Siis ta peaks kaela lühikeseks tegema ja kõrgemale tõstma. Ma tahan küll olla võimeline hobuse kaela asendit suvaliselt muuta, aga kindlasti mitte seda endale teadvustamata. Nii lihtne see ongi.

Veidi suusareklaami ka. Kõigepealt suusa libisemine kriitvalgel lumel. See on lihtsalt nii ilus. Ka mäesuusatamisel, kui sind üles rehitsetakse või p***eroolitakse ja kõik on nii vaikne, ainult suusa libisemine -- siis on sama tunne. Teiseks: lumijahutus soojaks rahmeldanult. Sellel on kaks meeldivat sorti. Üks on õrn lumetuisk vastu kuuma nägu. Täna oli seda lahkelt välja jagatud, aga mitte just seda õrnemat sorti. Teine mõnus jahutus on -- eskimonaljad eemale! -- lume söömine. See töötab jällegi ainult soojana. Peotäis puhast lund sisse ahmida, see on ju-ma-lik. Sellepärast ei keela ma ka lastel lund süüa. Ainult et reegleid peab järgima. Söö ainult värsket lund. Söö kohast, mis pole kellegi kemps ega prügikast. Võta või puu oksalt. Ma ei saa olla ainuke veidrikust lumeõgija, ma ei usu!

Ahsoo ja see kassaff, keda ma muudkui sadularuumist välja pillun, on kättemaksuks mu sadula otsas küüsi teritanud. Pehmesüdamed-kassiarmastajad: kass leiab endale ikka hea sooja koha, ja see ei pea olema justnimelt sadularuum. Tema jaoks näikse see pealegi olevat hoopis kemps-küünetreeningruum.

Veel üks laks

Vahelduseks ei paista praegu auto alt mitte tavaline bensujuhe (mis on vist juba 5 korda katki läinud, täielik disainiime), vaid... sumps. Terves pikkuses. Kukkus teine üks hetk lihtsalt maha, keeras püti põhja alla püsti ja puha. Kündmist vajavat põldu polnud parasjagu käeulatuses ja seepärast tegin meetrimehega tunnikese kand-varvast. Kas üks auto üldse veel rohkem kiusu ajada saaks?

Nüüd ma ei saa jälle trenni. Vist ei tahagi... Pole veel J trennist taastunud -- tegime ühe plaanivälise korra ka, kuna seekord oli mitu loobujat. Need trennid on täpselt nagu hambaarsti juures käimine. Tead, et on vaja minna, et probleemile lahendus saada ja et hiljem ei oleks veel raskem parandada. Ja tead, et on valus. Ja et pärast saab plommi peale ja kõik on korras. Minuga juhtus seekord, et tehti juurekanalit. Nii valus oli, kui olla saab ja valmis ka ei jõudnud. Vaatasin pärast videot ja lausa nutt tuli peale. Mul on võõra käe ja jalgade sündroom. Millega muidu seda isepäist (eem...isejäsemelist?) tegutsemist seletada. ((kogu pildi juures oli kõige veidram see, et hobune nägi hulga parem välja, kui endale tundus. Võib ainult murelikult ette kujutada, mis ta kõik olla võiks, kui ma ise sihuke tainas ei oleks :())

Täna autoroolis leidsin parema ja vasaku käe tegutsemise erinevusele seletuse ka. Vasak hoiab rooli paigal ega liigu kusagile. Parem keerab, kui vaja, ja muul ajal hoiab roolist üsna lõdvalt paari näpuga või ei hoia üldse. Ratsutamises täpselt sama. Vasak püsib rahulikult ja üsna tugevalt paigas (veidi külgratsme sarnaselt) ja parem aina roolib, huvitudes heast kontaktist vaid keerulisematel hetkedel. Solved? Ah, ei... mul pole nüüd ju jälle rattaid. Ei saa teist enam remontigi viia, kasvatas summutipüti kujulise juure alla endale.

Keemia

Kui oled juba päris mitu aega elanud, siis paratamatult paned tähele, mis omaenda kehaga toimub. Mis teeb pahaseks ja kuidas see vere keema paneb või kustkohast suriseb, kui ootad või kardad midagi; mis juhtub, kui e-räägid kellegagi, kes korda läheb; kuidas vahel ainult mõttestki võib elektrilöögi saada ja nii edasi. Ma ju tean, et suures plaanis kirjutab kuu ette, mis tuju mul on. See on nii tüütu! Nagu puldiga robot. Mingi näiline vabadus on ka, aga keemia võidab ikkagi. Kirjutatakse ja räägitakse neist ka, kes keemiast üle on. Tavaliselt on nad ennast muust maailmast osavalt eraldanud, karmimal juhul kasvõi kuhugi maetud. Pissil peavad ju ikka käima?

Täna oli poes veider kogemus. Millegipärast oli väga piinlik mitte midagi muud kui ainult üks madjakas osta. Ei ühtki söögiasja, hooldusvahendit ega präänikut, ainult piits. Pajud las kasvavad edasi. Homme tuleb J. Kui külm enne ära ei võta -- loodetavasti mitte! Millegipärast tundub -18C palju hullem kui näiteks -27C. Vist on oma osa selles, et äkiliselt peale tulnud soojalaine puhul koorisin ühe kihi kaitsekilpi maha. Mulle tundus täna, et hobusel on üks tagumine kabi viltu riivitud, välimine külg on justkui pikem. See on see paksu kannaga jalg ka. Pole hea. See jällegi on, et kui hobust puhastan, triblab ta mööda boksi eest ära muudkui, aga kui läheb saduldamiseks, siis astub ukse juurde stardivalmis. Ampsab suulised ise suhu, ükskõik mis asendis neid pakkuda. Nagu tahakski trenni tulla. Ma vahel räägin talle, kuidas ta väiksena pea katsumist meeletult kartis ja kuidas nüüd on kõik hulga lihtsam. Sadula ja valjasteta pole ka mingit probleemi ringi kablutada (suure külmaga muudmoodi ei kujuta ettegi). Olin taksohobusega ükskord sadulajärjekorras ja kargasin talle külma eest põgenemiseks otsa. Seal oli küll hirm nahavahel. Lihtsalt ei tunne teda nii hästi veel.

Joo see tee sidruniga

Päike paistab mis mühiseb, aga auto enam käima ei lähe. Aku puhkas terve öö soojas ja pingutas kõigest jõust, isegi lubab väheke, aga ei möhhigi. Niisiis järjekordne pealesunnitud puhkepäev. Ega siis teisi olulisi asju ka teha saa, kui nad üldse plaanis polnud. Homme on veel kaugel, muidu kurvastaksin veidi hommikuse pikema jalgsimatka pärast, mis rataste puudumisel ette tuleb võtta.

Öösel pidin minema umbes 5km kaugusele mööda laia lumeteed. Isegi suusajälg oli sees. Mul suuski polnud, võtsin teelusika. See vana, musta varreotsaga, mida tavaliselt vaid külalistele kasutada anti. Panin lusika ühe jala alla ja lükkasin teisega hoogu -- seda sai palju ja liikumine oli tõesti kiire. Isegi kaks koera, kes kurjalt lõrisedes kallale kargasid, jäid nõrgaks mu imelise sõiduriista vastu.

Vedas, et keegi kunagi ammu teetegemise leiutas. Muidu poleks praegustel inimestel kusagil sidrunit ujutada. Earl Grey-sse ja rooibossi ja mitmesse muusse siiski tuukreid ei lubaks. Jälle üks näide sellest, kuidas miski millegagi teatud seoses olles loob midagi võrratut, aga teises kombinatsioonis kõik ära rikub.

***

Hahhaa, ta läks siiski käima. Terve tee näitas 19-20 miinust ja talli juures äkki -27. Võibolla üritas mind ära hirmutada, aga ei õnnestunud. Sai hoopis 2 hopsi ära liigutatud ja nad näisid vaheldusega täitsa rahul olevat (vaheldus niisama boksis molutamisele... päris hale). Keegi oli mu madjaka kolmeks tükiks teinud. Arusaadav, et juhuse avanedes oli keegi talle tagasi teinud kõigi maailma madjakate eest, aga see kõnealune isend polnud suurt kurja oma elus teinud. Enamasti tolknes niisama käe otsas. Nüüd siis haledalt prügikastis. Peaks üldse pajuvitsale üle minema, saaks kraavikaldad ka puhtamaks. Kahju ainult, et need vitsad kuigi pikaealised pole. Paned vette -- ajab juured alla, ei pane -- kuivab ja murdub.

Tutkit, brat!

Mõtlesin, et pean külmapühi. Pooltteist meetrit tassi nagu kutsikat 500m kaugusele kooli, kus nüüdseks juba kahekesi kolmes reas istuvad; hommikvõimlemine auto käigukangiga pole just See trenn; kolm kihti alumisi ja neli kihti ülemisi riideid vajavad otsa veel lambanahast vesti, fiisi ja tekki, et kannataks viiski minutit midagi rahulikult paigal olles lugeda ja nii edasi. Igatahes, ma mõtlesin, võiks teha nädalase pausi. Pole ju mõtet trennida, kui hobu õhku sisse hammustama peab. Maneež on tegelikult külmkapp. Pealegi, õues jalutamine on ka peaaegu trenn (haa-haa, aga noh, vabanduseks kärab küll). Paningi jalad seinale rippu (tegelt paksu teki alla) ja mida imet -- selgus, et kabjalised veedavad juba teist päeva trellide taga.

Parem Hilja, kui mitte kedagi... ikkagi tallitiirule enne ööd. Õhku polnud enam palju alles jäänud ja auto hääl oli veel mahedam kui tavaliselt. Mõtlesin, kuidas uudiseks muutun, kui peaksin põhjusel või teisel teele jääma. Inimene on ikka uskumatult vedel täpike, aga see-eest võimsate abivahenditega. Ilma vahendita -- puhas moos.

Pärast kolmekordset püherdamist sai jalad käima käidud ja oligi pidu läbi. Ökonoomne pullitamine oli seekord, rallisammude ja seisakute suhe oli viimaste kasuks (sellega meenus kohe õhtulehe pealkiri "külmunud toru süütas baari" või mis ta seal oligi, lihtsalt et... on eri viise, kuidas väljenduda).

Aga. Järjekordselt leidis kinnitust see, et kui hobu ei saa omasugustega päeval isu täis olla, siis on ta hulga rohkem vaimustunud koostööst inimesega. Arusaadav, et miks mõnel juhul eelistataksegi parema koostöö huvides kellegi vabadust piirata. Eesmärk ja abinõu ja pühendamine. Siit läheb hästi edasi ka rollkuuri teema. Foorumis läks kõvaks madinaks ja nõuti tõestust, et kaela rullimine hobusele tõepoolest kahjulik on. Ta ju on kõigega nõus, allub nagu koolitatud kutsu, igalt poolt pehme! Nojaa, aga... kas see õpitud abituse seisund pole mitte jõle vaatepilt? Murtud sõnakuulelik rull. Kuna see rull võistlustel hästi autasustatud saab, siis pole ime, kui varsti rullitakse meid kõiki lapikuks. Ah jaa, kui katus sõitu minna tahab, tuleb istuda toolile, kummarduda vastu jalgu ja haarata kätega veel jalgade ümbert kinni. Väga hästi rahustab, sest hapniku juurdevool kahaneb oluliselt. Pole aega vihaseid mõtteid kasvatada, kui õhu kättesaamisega nii palju tegemist on.