Sunday, July 26, 2015

Maa sai otsa

Kimamise lõik lõppeb varemete juures. Varem oleme seal niisama otsa ümber keeranud, aga seekord tahtsin näha, mis edasi saab. Sai nii, et selja tagant ragistas meile kallale suur must koer, arvatavasti pärit poole km kaugel asuvast elamisest, kus puhkepäeva tõttu rahvast leidus, keda koeral kaitsta oli vaja. Vist. Miks muidu ta tuli oma vahuse suuga ja aina tilpnes hobuse tagajalgade juures, ähvardades hambad sinna kinni lüüa. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu, me läheme tagasi. Ei huvitanud, muudkui paukus edasi ja küttis end järjest üles. Õnneks on hobune koertega kokku puutunud ja käitus hämmastavalt mõistlikult. Kui peni juba ees näkku kargas, vaatas hobune nagu muuseas teisele poole ja kui sinna teisele poole tilpnema tuldi, keeras jälle pea ära. Rahulikult. Mulle ei meeldinud mõte laipadest ega vigastest. Proovisime siis tasases galopis eemalduda, aga koer lausa ronis ette kapjade alla. Sõimasin tal näo täis, see ehmus ja me lükkasime kiirema käigu sisse, millega lõpuks tondi maha jätta saime. Hiljem isale juhtumit kurtes selgus, et jooksjatel on sealkandis sama mure. Lahtised koerad, kes ähvardavad kallale tulla. Mis ma peaks mingi püssi või pipragaasiga metsavahel käima hakkama või?


x x x x x x x x x x

Puhkus saigi läbi selleks korraks. Oleks võinud ju kauemakski jääda, aga oli vaja jälle kolmekat proovima minna ECUsse. Millegipärast lähevad skeemid aina lihtsamaks ja tulevad aina kehvemini välja. Lihtsamaks siis selles mõttes, et toimub ainult üks sammude venitamine risti-rästi üle maneeži, üleminekud on tähtede vahel ja kõige keerulisem pööre on raadiusega 10m (olgu, nurkades on järsemad). Surmigav. Meile sobiksid paremini tehniliselt keerukamad pähklid, siis püsib tähelepanu natukenegi harjutuste küljes. Pole just suur tõenäosus poolteist ringi mitte midagi tehes ilusti samas rütmis ja ehmumata püsida. Oleme oma arvestuse skeemides enamasti küll esimesed-teised, aga ainult sellest ei piisa. Vaja on võimalikult suurt vahet järgmistega, sest takistussõidus ja eriti krossis laristame viimasegi edu korralikult maha. Koha pealt hüppamine võtab lihtsalt nii kohutavalt palju aega. Harjutame küll siniseks, aga ikka ei tunne mingit tohutut edasiminekut, ikka käib vinge võitlus iga sammu pärast.
 ...
 Kui KS ja TS eriliselt helget mälestust ei jätnud, siis krossiga sai peaaegu rahule jääda. Ühe pika mõttepausi tegi allahüppe ees, aga alla ta sealt sadas ja pärast üles ka. Kohati oli isegi tunne, et liigub. Kuni videot nägin. Seal on ikka nii palju ruumi veel, uskumatu. Saime siiski rekordvähe karistust ületatud aja eest, ilmselt ikka mingi kasu oli ses metsades rallimisest. Nagu haava soolamiseks postitati täna suvetalli grupis pilte pühapäevasest matkast. Jõkke ja parki ja vana kooli ette ja ... kõik kohad, mis väiksena sodiks kolatud sai. Jalgsi ja jalgrattaga siis, aga ikka unistades, et hobusega. Ülespildistatud ujumiskoha lähedal oli üksvahe metsik lehm. Suur mustvalge, kes aia äärde seisma jäänuid galopiga ehmatada tavatses. Ma pole hobusega sinnapoole teed veel üldse läinudki! 

Thursday, July 16, 2015

Endokas

Siiani tõmbub nägu naerule, kui meenutan oma viimast võistlustele minekut. Hommikul, kui teised juba võistlesid, sõime meie hommikuputru. Siis, mingil suvalisel hetkel võtsin kaenlasse saapad, redika ja passi ning astusin talli poole. Mööda teed, jalgsi. Kui olin vaevu paar minutit ära jalutanud, sain veel mõnisada meetrit hõlpu ka, kui lõpuotsaks auto peale võeti. Küll oli tore see minek. Võistlusel endal polnud ka viga. Hea pinnase tõttu tundus 80cm rohkem nagu 60 ja latid olid kõik pastelselt roosa-sinise-valged, miskit pruuni ka, seega polnud hobuselgi vajadust midagi pikemalt jõllitama jääda. Oleksin võinud järskude pöörete peale mängida, aga ei teadnud ju ette, et nii lihtne on, seega võtsime vabalt ja jäime autasustamisest mõne sekundi võrra välja. Päris takistussõitjad nii lohvkalt ei võtnud ja esimesed tegid imelende oma superponidega. Rajameister M.V. oli nii kavalalt sättinud, et sabasirutajatel mingeid eeliseid polnud ja võitjaid oligi lausa lust vaadata, kui osavad ja täpsed nad olid. 90cm asemel oleks võinud meetrit proovida, aga regades seda ei teadnud veel. Niisiis rõõmustasin lihtsalt kahe puhta sõidu üle. Ja jalutasin kodu poole. Ja sain jälle küüti!

Kuna meil poniga kiirustamine kohe üldse välja ei tule, siis võtsin harjutamise natuke tõsisemalt ette. Regasin ennast endomondosse ja pilt saigi kohe selgemaks. Näiteks selles mõttes, et metsateed tunduvad pikad, aga tegelikult on lühemad ja et isegi kui kiirus suur tundub, siis ta ei ole seda eriti. Esimesel päeval käisin sadulata, 5km + veel platsil sikerdamist, tippkiirus 24km/h. Võrdluseks -- niidus pidi harrastajate krossis keskmine kiirus vähemalt 26-27km/h olema, distants napilt alla 2km. Teisel päeval kerisin jalused lühikeseks ja proovisime natuke saba ka sirutada. Muidu oli täitsa vahva, 7km, tippkiirus 33km/h, aga ikka oli vaja üks hetk täiesti ootamatult nagu kännu taha kinni jääda, nii et mul kannad sadula kohal kokku klopsasid. Või vähemalt selline tunne oli. Kuna hobune oli ilusti sirge, siis vahelduseks maha ei kukkunud ega midagi, napikas... Peaks vist trenniks mingi koledama kiivri hankima, see praegune aiaga hobune on täitsa meeldima hakanud -- kahju kui ta vastu maad klohmi saab. Traataiapäeval sai muruseks küll ju. Mõtlesin, et proovin ka platsitrenni distantsi ära mõõta, aga tõenäoliselt tuleb ikka mingi 5-6km, eks oleneb trenni pikkusest ja intensiivsusest. Energiline maadhaarav samm  on 6-7km/h, traavikene nii 15km/h, galopp 20km/h -- tööallüürides ja kirvega.

Kolmas päev endokat, sadulata ja üllatusäikesega. Vaevu jõudsime metsapiirini, et sinna sukelduda, kui käratas niisugune kõmakas, et hobune lendas ehmatusest mitu meetrit edasi. Täna ei ajanud mingit kiirust taga, maa oli kohati ligane ja libe. Tuustisime vähe kõrvalisemaid teid ja leidsime ka mõned reklaamitud püsipalgid üles. Kui hobune vähegi armas, siis hüppama need suurt ei meelita. Kas oli lähenemine läbi mudaaugu või maandumine peadpidi okstesse. Võibolla pärast pikemat kuivaperioodi ja madalama hobusega... Metssead olid ka kõvasti maad üles sonkinud ja nii pidi eriti hoolikalt maad jõllitama. Endokas on nakkav. Mässin ennast järjest rohkem sisse, olen jälgitav ja analüüsitav. 

+ + + + + + + + + +

Vanaemal on jälle tädi koer valvata. Kui öösel külge keeran, siis ta haugub. Hullem valvekoer, kuigi pisike nagu kirp või siis yorkshire'i terjer, mis ta tegelikult on. Ükspäev ronis salaja lauale ja pani korraga kotitäie koeramaiustusi nahka. Siis oli terve päeva ja öö takkapihta puhta napakas. Keerles ja haukus ja hüppas ja kargas mänguasja (kuigi on emane) ja ähkis -- tahtsin teda pildistada, aga kuidagi midagi pildile ei saanud, ta oli juba ammu kusagil mujal. Naljakas nimi on tal, Bea, mida hääldatakse "beia" või "kaks pead", oleneb hääldajast.
Kaks Pead harjub tasapisi maaeluga ära ja siis pärast tuleb jälle käekotikoeraks tagasi õppida. Päris vahva on vahelduseks, kui laua alla kukkunud purud enne nahka pannakse kui ära koristada jõuab -- ja purunaatoreid meil juba jätkub.

Saturday, July 11, 2015

Reisike


Kuna kutsikad polnud kunagi teadlikult lennukiga sõitnud, siis tuli see koolitus ette võtta, enne kui lennukid lendamise lõpetavad või hinded kehvaks lähevad. Legomaale! Tuttavad olid just Kopenhaagenist välja uude majja kolinud, ööbimisruumi jätkus kõigile. Mereni vaevu 5 minutit jalutamist, imeilus kant, klanitud ja värviline. Kiiruse piiramiseks majadevahelistel tänavatel oli keset teed istutatud puud, millest tuli ringiga mööda sõita. Suur osa mererannast oli reserveeritud lehmadele. Igavesti lahmakad roosad lehmad olid, kuigi pildil vaid täpikesed. Hobustel randa asja polnud.

Meie võõrustajad tellisid Eestist külakostiks šokolaadi, tatart ja sefiiri. Šokolaadi- ja üldse magusavalik on Taanis pehmelt öeldes nigel ja hingehinnaline. Tatart pidavat saama vaid mõnest ekstra ökopoest, kuigi raske on ette kujutada, misvõrra need ökomad on kui tavapoe kraam või
õigemini -- mismoodi need siis sildistatud on. Nimelt on ka tavapoes enamvähem kõigel "öko" märge juures. Leiva puhul oleks küll võinud lihtsalt "ök"-iga piirduda, sest nad teevad seda hapuks äädikaga, mitte kääritades. Õppisime poodides mõned uued sõnad selgeks, kui hommikusöögiks peekonit ja mune otsisime. Oksekød ei ole lennukitarve ega midagi ja oksepostej ei seondu kuidagi rämpspostiga (aga ikkagi öko!). 


[Kunagi hiljem, kui mesi vabalt jões voolama hakkab, siis need sildid hakkavad olema niisama mustvalged kui paremad e-lugerid. Praegu on materjal liiga ühe tootja käpa all ja taskukohasemad alternatiivid kehvavõitu kontrastiga. Mõte on, et hinnasilte saab uuendada lennult, kasvõi iga ostja jaoks eraldi, kusjuures energiatarve on sildil nii väike, et panevad ka paar aastat samade patareidega.]

Nad on kõik nii hirmus kõhnad ja tõsised seal Taanis. Jäätise- ja šoksipõud kombineeritud ohtra jalgrattasõiduga võib triki ära teha küll. Ülemine märk ilmselt tähendabki, et Audi ost võib korralikult lajatada. Mine parem velo! Jalgrattateid on tihti isegi mõlemal pool autoteed. Autosid tundus üldse teedel vähe olevat -- näiteks Saksaga võrreldes -- ja nad olid pisikesed.


Teed on muidugi kenad ja korras, ohtralt sildistatud. Tänapäevaste mugavuste -- GPS ja elektroonilised kaardid -- lihtsa kättesaadavuse tõttu ei oska neid silte ehk niivõrd hinnata, aga vahe Eestiga on üüratu. Siin on nagu salaselts, kohalikud teavad kõike, aga turistid arvaku ise ära. Tehku eeltööd, mis see olgu, et jalutavad siin ja arvavad, et kõik tuleb ise kätte!


Loomi oli teeservades vähe. Vahel oli näha roosasid lehmi ja hobuseid, mõlemad suurt sorti ja lihaselised. Aedades olid pigem lilled ja muu ilu, aga mitte kassid-koerad. Isegi uhkete majade aknad olid pimedad, kui välja arvata mõned helendavad teleri- ja arvutiekraanid. Järsku kõik muudkui magavad seal vabal ajal? Mis sa ikka teed, kui šoksi pole. 
Autokujuline aiapäkapikk.











Tõenäoliselt olid lähenemas valimised. Laternapostid olid täis umbes A1 suurusi plastpõhjale trükitud portreesid. Number all, et kuidagigi vahet teha. Kõik olid siledaks kammitud ja naeratasid nagu kinnisvaramüüjad ajalehereklaamides.

Kui juba nii lähedal olime, siis käisime ka kuulsat merineitsit vaatamas. Viletsa ilma kiuste käis bussitäite kaupa rahvast pilte tegemas ja meenekujukesi imetlemas. Jäätist nad igatahes ei saanud. Putka oli kinni.







Vahepeal sai riis otsa.










Sinist taevast sai näha vaid katuse all. See siin on Lalandia erataevas. Päriselt oli õues paduvihm ja 13 kraadi "sooja". Sees sai ujuda, golfi mängida, suusatada või osta rämedalt kalleid ujukaid, sest ühel vennal olid omad koju jäänud.

Õnneks oli õige otsus esimene päev ujuda ja teine legotada. Teisel sadas ikka oluliselt vähem vihma.











Elusuuruses minionid olid klaaskastis luku taga, väljapääs oli valus: peadpidi käpa vahel. Nad on nii popid nüüd, eriti pärast viimast filmi. Kusagil tuli ämbrisse palle loopida ja siis võis saada auhinnaks "sooo fluffy" ükssarviku. Oleks ka tahtnud, aga mitte nii kõvasti, et loobuda lõputust atraktsioonirallist. Ilm oli ikkagi suurepäraselt vilets ja sabasid eikusagil. Käisin järjest mitmeid ringe vaaraoteemalisel rajal laserpüssiga värvilaike sihtimas. Skoor jooksis vaguni peal, lillad laigud olid kõige kallimad, 1000 punkti tükk. Nn Ameerika raudteedele oli siginenud paigalseisult otse alla kukkumisi. Kogu rong langeb äkki mõne meetri jagu alla, aga seda on ikka oluliselt vähem kui need päris kukkumistornid pakuvad. Niisiis -- sobib ka nõrgemanärvilistele. Ühe raja ääres olid päris pingviinid, hirmus nunnud. Neile tehakse iga päev päris lund ja jääd ka, et nad end kodusemalt tunneksid. Mees- ja naispingviinidel olid käevõrud erinevate loibade küljes, naistel vist vasakul. Lähedalt vaadates olid kõhualused hoopis hõbedased, mitte valged.  



Klotsisebrasid ei saanud kuidagi pildistamata jätta, ikkagi hobuslased.










Indiaaniküla hobused. Nagu niidirull oleks keskel.

Kes seda enam mäletab, mis täpselt pärast legotamist sai, aga ühel hetkel olime äkki Taanist Saksa sattunud. Kohe pärast piiri hakkas teeservades ühtepuhku hobuseid olema, teedele ilmus juurde ridu ja kõik nad olid autosid täis. Tegime mäkkdoonaldis netipeatuse ja tutvusime kohaliku lasteeinega. Neil on seal muuhulgas ka kilesse aetud õunaviilud.
 
Juba öösel, kui sinna jõudsime, üllatas Berliin oma räpasusega. Uimased lapsed oleks peaaegu ninali kukkunud keset tänavat vedelevasse hobusejunnihunnikusse. Ja siis koera omasse. Ja inimese omasse takkapihta. Ratsanikke polnud kusagil näha, aga keset elamurajooni elas aedikus hobuslasi küll. Hotellis keerasin teleka lahti ja seal sõitsid Ingrid ja teised kuulsused krossi. Hahhaa, ja poed olid šoksist pungil. Mis sa hing veel tahad. Peale koju jõudes tatrapudru vohmimise muidugi.

Sunday, July 5, 2015

Lost, again

Ei teagi, kas nutta või naerda, aga nüüd oleme ka sellist asja kohapealt hüpanud:
 










On alles okkaline see mu valitud rada. Leidsin täna hommikul oma geelipadja üles. See oli päev enne võistlusi metsas maha kukkunud. Galopi pealt. Koos minuga. Sest ma sõitsin sadulata. Sest sadulavöö oli naha ära hõõrunud. Aga nahka oli võistlusteks vaja tagasi kasvatada. Vähemalt hobuse sain põllult kinni püütud. Poole kilomeetri pärast. Läbi kaelani rohu. Sest jalg oli ratsmetest läbi ja see mõjus jalapidurina. Ratsmed olid mudased, aga terved. Hobuse nahk rinna eest ei olnud terve. Sest hobune oli ehmudes tee kõrvale okastraatidesse hüpanud ja sealt otse edasi põrutanud.

Taga ajades jooksid silme ees kaadrid sõjaratsu filmist, lipendavad nahatükid ja soontest heleda joana pulseerides purskuv veri. Uurisin sealsamas metsavahel iga sentimeetrit hobusenahka kordi ja kordi, katsusin kõik kohad läbi, käed värisemas. Pindmised haavad! Hobune oli läinud läbi vana paksu roostes okastraataia, ülemine rida umbes 70cm, keskel teine rida. Aastaid oleme seda rada valides arutanud, kui ohtlik okastraat on ja kui keelatud ja kole ta ikka on. Mis see nüüd oli siis? Õnn või õnnetus? Hobune pääses kriimudega... aga kas oli siis vaja just seal ehmuda ja mul piisavalt koba olla, et mitte seljas püsida?  

x x x x x x x x x x

Vahepeal on muid asju ka juhtunud. Sealhulgas paari salaplaani luhtumine, aga ju siis ei olnud praegu vaja.

x x x x x x x x x x

Lapsed on teada-tuntud ronijad-püherdajad-hüppajad kohtades, kus see täiskasvanuile meelehärmi põhjustab. Enamasti on pahameel seotud riietusega -- see läheb ju katki või mustaks. Ja siis tuli päev, kui nägin lapsi püherdamas... sõnnikuhoidlas. Rullisid ja kilkasid seal, õnnelikud. Jah, seal oli päikesest soe ja jah, sealt oli hea hobuseid vaadata, aga.... kakajunnid ja piss. Õnneks olid võõrad lapsed.

Rebane viis udutule klapi eest. 90km/h-ga sõites ja 5 meetri pealt ette kargavat rebast vaadates ei jõudnud muud teha kui kiljuda. Öö ei ole hea aeg autosõitudeks. Loomad otsivad liiklemiseks niigi aja, mil inimesi kõige vähem jalus on, aga näed, keegi liigub ikka. Ülejäänud tee olin kui nõelte peal ja kamandasin kõiki loomi tee ääres püsima, kuni mööda saan. Neid ikka jätkus. Kitsi oli vist kõige rohkem.

Esimesed jalad veel kannavad, tagumised on kuidagi tagurpidi.













Ossul oli käpp katki. Krabasime ta E-ga kinni ja lillatasime natuke. Ossu hüppas seejärel heinarullilt prantsuga alla. Jube valus oli vaadata. Hiljem külalisega pizzatamas ulatas müüja sõna lausumata kempsuvõtme. Peeglist vaatas vastu lillalapiline nägu.

Külaline tahtis meile jälle suurt Nutellat tuua. Seekord küll mitte lausa 5kg varianti, vaid 1kg. Õnneks. Sest käsipagasi hulgas osutus šoksivõie vedelikuks (kõik ju teavad, et ka hambapasta on lennates vedelik). Vohmis siis vaene duud lennujaamas niipalju kui jaksas, tõenäoliselt peab nüüd selle kraami manustamisega veidike vahet.

Kui on tapeediliim ja beebi, siis need kaks ka kokku saavad. Käis seal ahvikiirusel salaja vannis. Jälle kaader filmist. Ghostbusters.

 Ajutine maandumisplats suvetallis.
Tilk mett tõrvatünnis.