Ma pole kunagi...

Kui lugeda üles asjad, mida üks inimene kunagi teinud on, siis tuleb sellest väga pikk nimekiri, isegi kui elu ise päris lühikeseks jääb. Tehtud asjade nimekiri pikeneb iga päevaga, isegi siis, kui "mitte midagi ei tee".

Vastukaaluks on teine nimekiri: see on asjadest, mida pole kunagi teinud. Ma pole kunagi suitsetanud. Ma pole kunagi haikala söönud. Ma pole kunagi snorgeldanud. Ma pole kunagi ühtki luud murdnud. Ma pole kunagi Prantsusmaal käinud. See nimekiri on lõpmatu. Mul pole eesmärki seda nimekirja lühendada. See on ka võimatu: kui võtta lõpmatusest ära kasvõi kolmkümmend miljonit, on lõpmatus ikka sama lõpmatu kui enne.

Ma polnud sõitnud hobusega ümber vanaema maja. Ma polnud sõitnud Metsikuga ümber vanaema maja. Ma polnud uitanud Metsikuga lapsepõlvemetsades. See oli olnud üks mu unistusi. Nüüd on linnuke kirjas, aga sellel oli oma hind. Ma ei tea veel, kas sain makstud ühe korraga või on tegemist mingit sorti liisinguga. Võibolla tabab mind nüüd pikk jada ebaõnnesid. Karistuseks unistuse täitumise eest. Kass tuli 4 meetri kauguselt põõsast ja hakkas rahulikult teed ületama. Polnud mingit võimalust temast mööda vingerdada. Kas tal oli missioon? Kas tal oli üle ühe elu alles? Surusin käed kõvasti kõrvadele, aga tümp-tümp rataste all oli ikkagi liiga selgesti tunda. Enam ei saa ma kunagi öelda: ma pole kunagi olnud autos, mis on üle sõitnud millestki suuremast kui konn.

Tasakaal

Ohtrad äikesevihmad ongi nüüd Metsiku karva pleekinudkuldseks lahjendanud. Mõned üleliigsed puhkepäevad on kõhu liiga suureks kasvatanud, võibolla pean sinna varsti rattad alla monteerima. Meil läks hästi see võistlus. Peaaegu. Koht oli parim, mis saadaval oli, aga rahule sai jääda ainult pooltega meist. Ma istun ju nagu mingi kõver junn! Kõige kurvem on, et ise ei tajugi, kui õudne see istumine kõrvalt välja näeb. Eks siis pildid näitavad ja masendavad. Pean istakutrenne võtma. Kohe.

Niisiis -- koht oli haruldaselt hea, järelikult peab seda külluslikku heaolu miski tasakaalustama. Esiteks see mainitud istak. Siis kaotasin ära kõik oma kaardid, sh ID-kaardi, pangaka ja juhiloa. Juhiloa peal oli täiesti ilge pilt, selline kiirkapis tehtud möhh-nägu, järelikult vedas? Tegelikult tundsin end kaartideta täiesti abituna. Ei saa söögirahalegi ligi. Arveid ka maksta ei saanud. Otsisin igalt poolt. Igalt Poolt. Peaaegu oleks tubagi korda saanud. Trennikapp oli veel jäänud. Seal oli kõike muud, aga mitte kaarte. Ja hobu oli kilpkonnaks moondunud. Arvatavasti kasutab spaatlit, muidu pole lihtsalt võimalik endale sellist ühtlast mudakilpi endale peale ehitada. Poole nädala pärast leiti mulle kaardid üles. Selge! Nüüd pidi hakkama jälle juhtuma. Pesumasin läks raginaga katki. Pidin pool päeva musta vett kühveldama ja poolikut pesu rookima. Töölt tuli väljakutse. Seal puhkepäevi ei loeta. Võtsin lapsed kaasa, saavad vähemalt huvitavaid masinaid näha. Aga see on ju jälle hea? Nooh... Metsiku kabi oli viimaks katki läinud. Sinna oli keegi talvel krihvidega sisse hüpanud ja poolest kabjast jooksis horisontaalne vagu läbi. Nüüdseks on vagu jõudnud umbes poole kabjani ja lõpuks ka ühest otsast alumise ääreni lahti kärisenud. Nüüd peab eriti ettevaatlik olema, sh ka vähem trennitama, aga siis kasvab kõht ja sellega koos surve poolikule kabjale. Siis läks saumikser katki. Läbipaistmatu valge kesta seest oli selgesti valgust näha. Sellist teeb näiteks kokkujooksev mootor. Pudru olin siiski napilt valmis saanud ja kõrvetasin sellega kohe keele ära. Kaks korda. Ja siis kutsuti jälle tööle -- järjekordne asi otsad andnud ja kindlasti tarvis kohepraegu ära parandada. Lõpetasin, kui pühapäevast oli puudu veel pool tundi. Nuuskan ja aevastan vaheldumisi, niisugune nohu on kallale tulnud, et vaata või kalendrisse: ega ometi juba talv? Aa, ja läpakas on pime. Surnud lambi asendaja, mida nii kaua sai oodatud, oli ka vale suurusega. Järsku nüüd hakkab paremini minema? Hullem võiks ka olla, näiteks siis, kui tuleks lotovõit. Ei taha mõeldagi, mis kõik pärast seda juhtuda võiks.

Täna oli vahepeal teistsugune juhtum ka. Võtsin Metsiku seljas olles puki otsast kordet, aga selle üks ots jäi maha lohisema. Hirmus ju! Proovisin, kas suudan Metsiku käigu pealt maha rahustada, aga ei. Pidin korde mingil hetkel käest viskama. Märkasin viskamise hetkel midagi rohus liigutamas. Hiigelkonn! Tulin siis tasakesi maha ja hiilisime Metsikuga eemale. Mispärast ta peab seal rohus niimoodi istuma küll? Sel konnal on seal siis sõbrad ka? Ma ei julgegi niimoodi enam murule minna, kui võibolla lapikustuvad seal iga sammuga keskid suurkonnad.

G

Gullivud, harjaslakaga tsirkusehobu. Tegelikult polnud tal tsirkusega midagi ühist, aga mäletan, milline vaade tema seljast tahapoole vaadates avanes. Ta selg ja laudjas üheskoos näis hiigelpikk ja lai. Seal võinuks vabalt piknikku pidada. Või siis tsirkusenubreid etendada. Vähemalt nii ma arvasin. Gullivudi nime peal sain aimu, kuidas vene keeles asjad teistmoodi kirja pannakse kui mina harjunud olin. Hollywood ju!

Gepard, hea sõber. Algul oli tal nimi Hrustiga vahetuses.

Greip, helekõrb närviline hüppekas.

Gipola, Gloria ema.

Gloria, Gipola ja Voprosi järglane, tagant tükk maad kõrgem kui eest. Nagu käru, aga palju ilusam.

Grandeur Jr, täkk. Võimsa tagaotsatööga, galoppides vedas vägisi naeratuse suule. Aga Grannu ise vedas vahel juhtumisi selga sattunud algajaid mööda platsi ringi, kuhu tahtis. Hüppas nagu muuseas 130cm paigalt, kui Larsiga parkuuris aru olid pidanud, kas järgmist takistust ikka on tarvis hüpata või mitte. Leppisid kokku, et võib ju kah. Pärandas hüppevõimet päris hästi.

Gasparone, suur raudjas mära, kes välimuse poolest millegagi mära ei meenuta. Hüppab ka, oma isa laps.

Gambrinius, sõberhobu. Hirnus alati, kui kohtusime, ja tuli juurde. Oskas kallistada ja esijalga pihku andes teretada. Kolmanda eluaasta lõpupoole sadulasse pannes pabistas hirmsasti ja vedas mind mõned korrad platsilt talli juurde. Midagi teha ei saanud ka kui kaasa kulgeda. Tegelikult oli ta ikka hea poiss, õppis uusi asju suurema vaevata, kuigi kohtusime vaevalt paar-kolm korda nädalas. Talvel võtsin Timiuhkini kelguga sappa endale, pikapika nööri otsa, et midagi juhtuda ei saaks. Ja Gambi oli vana rahu ise, nii nagu meil plaanis oligi. Ükskord tulid ostjad. Tegin neile demotiire ühele ja teisele poole, traavi ja galoppi, samm oli Gambil väga hea, maadhaarav ja vaba. Näitasin seda viimast parimas hiilguses kodu poole minnes. Olin nii omis mõtteis, et jätsin hobuse omapead -- tee koju oli talle oi kui tuttav. Äkki kargas ta millegi peale ehmudes mul alt ära ja mina -- gravitatsioon võitis -- maandusin otse all asuvasse si**hunnikusse istuli. Seesugune hobuse headuse reklaam siis. Koos oleme teinud ka kaks kukerpalli. Üks oli esimesi kordi hüpates, kui samm jäi risti ja jalad takerdusid teineteisesse. Tõusime, kloppisime tolmu maha ja olime edaspidi hoolikamad. Teine kord oli talvel, sügava lumega. Maa oli nii valge, et ruumitaju kadus täiesti. Liikudes tundsid ainult hobuse kõikumist all, aga edasiliikumist -- mitte üks meeter. Gambil hakkas kodupoole hirmus kiire ja galoppi tuli aina hoogu juurde. Tagasitirimine tundus nii tüütu, et kuigi ma aimasin ees ähmaselt kõrguva lumevalli olemasolu, ei tõmmanud käsipidurit. Just mõtlesin, et paras, vaadaku nüüd ise, kuidas olukorra lahendatud saab. Sai nii, et ühtäkki oli hobu kõhuni lumes, enam ei jõudnud jalgu piisavalt kiiresti ette tuua ja kukerpall oligi tehtud. Pehme selline. Kloppisime end lumest puhtaks ja läksime nüüd hulga rahulikumalt edasi. Igatsen siiani taga tema jõulist lahtist pikka vaba sammu. Seal otsas kõikuda oli mõõõ-nus.

Gemstone, suur hall mära. Kogub kuulsust teispool ookeani. Pidi olema koolistaar, aga tundub, et on andekas ka hüppamise peale (terviseid teile, D ja G! :)).

Ginger, koolisõidumärast igiliikur. Oskab õhus hõljuda.

(ja terve metsatäis teisi Grandeur Jr järglasi, kellest hetkel meenuvad:) Gladstone (ükskord metsas tõusis püsti ja lajatas mulle oma kaelaga vastu lõuga. Lõug oli pärast nagu potisinine märklaud), Grendel, Glander (või mis nad kõik olidki), Gerschwin, Grimaldi, Gandalf, Genf, ...

F

Ferdi, lemmikviiekas Tondilt. Teda ma joonistasin vahepeal kõige tihemini. Indiaanlastel olid kindlasti Ferdi-sugused hobused, sirge musta lakaga, nagu nad isegi, natuke metsikud ja sõjamaaling ka peal, Ferdi puhul roosad rõngad silmade ümber. Filmistaar ka muidugi.

Futbol, Pille imehobune. Tuntakse peamiselt takistussõiduradade saavutuste järgi, aga on ka muul põhjusel ajalehte sattunud. Nimelt otsustas Futbol Veskast seiklema minna. Õismäe majade vahele. Keegi pealtnägija rääkis, kuidas plaanis minna õue pesu kuivama riputama, kui äkki näeb -- keset hoovi seisab must ilus hobune, sadul seljas! See oli ju täpselt see, millest mina unistasin... Unistustes polnud hobune küll kellegi oma; see poleks küll tore, kui ühe õnne taga seisab keegi teine, kes klopib pükse liivast puhtaks ja arutleb, mis suunas kabjaline põgeneda võis.

Friz, vahva koolihobune, kerge ja elegantne. Traavis pikendas nii, et vahtima jäämata polnud võimalik mööda minna. Müüdi nii kiirelt maha, et ei jõudnud "oih" ka öelda.

Fanda, punane ämblikulaadne Veskast. Grupihobuste etalon. Laisapoolne, rahulik, oskas nii palju kui just parasjagu vaja, hüppas, aga mitte kõrgele. Vahel korraldati takistussõiduvõistlusi, kust ka koolisõitjad osa võtta said -- grupihobustel. Mul oli paar korda Fanda. Tal need jalad kippusid ikka rippu jääma, nii et otse hea rütmiga takistusele pihta saamisest jäi tihtipeale väheks. Eriti süsteemis. Vist oligi nii, et need kaks korda, kui ta mulle sattus, ajasime süsteemi teise maha.

Fevronia, must mära. Pikkade kõrvadega, mis liikudes kõrval loperdasid. Hullu kuulsusega. Ükskord vihastas Kirgit millegi peale keset trenni nii hullusti, et hüppas Fevronia otsast südametäiega maha, jättis hobuse üksi keset platsi seisma ning jalutas lihtsalt minema. Fevronia, kes muidu ikka trikke ka oskas (nt kahel jalal käimine), jäi hämmeldunult järele vaatama. Sain palju aastaid hiljem ka korra Fevronia otsa. Kuigi sadavana, oli tunda, kuidas ta vana kooli mäletas. Justnagu oleks see eile olnud, kui Pille temaga tegeles. Aga jalad polnud enam need ja mingist päris trennist polnud enam juttugi. Lapsed olevat tal ka hullupoolsed, aga tegelikult rohkem arglikud-ettevaatlikud.

Flint, kõverjalg. Kui Flindiga ratsutatakse, tuleb seda vaadata uduste silmadega ja hobuse jalgadele tähelepanu pööramatata. Muidu võivad silmad äkki liiga suureks kasvada. Kuidas on üldse võimalik galoppida nii, et ta iseendal jalgu alt ei niida?!? Kardab inimest, kuigi ise heasüdamlik mürakas. Raske lapsepõlv...?

Faabula, Fembõld

3 lülitit

Homme hakkab juhtuma. Enne juhtumisi on kohutavalt raske seda eelolevat aega ära elada. Adrenaliinilaks tuleb iga kord peale, kui homsele mõtlen. Peaks siis mõtted mujale suunama. Tegelikult pole ju rasket midagi, 28 tunni pärast on kõik möödas!

Aga lülitid. On üks ülesanne, mida ma vahel lahendada annan. Hakkama on saanud väga vähesed. Millegipärast. Võibolla sellepärast, et olukord on pingeline olnud. Tööintervjuu on ju pingeline, või mis? Mul endal on olnud umbes kaks täiesti pingevaba tööintervjuud. Ühte läksin teadmisega, et olen samalaadset tööd ennegi teinud ja seda hästi. Võeti tööle nii mis mühises, ilma paari lisatesti tegematagi. Teine kord rääkisin potentsiaalse töölevõtjaga vabalt ja ausalt nagu on, mille hulka kuulus ka "ja ma pole piisavalt pädev selle töö jaoks, peaksin algul palju õppima" ja pärast seda veel "tegelikult ma ei tahagi siia tulla". See kõik oli õige ka, tahtsin lihtsalt teada, mida must arvatakse. Muidugi unustasin seda pärast küsida (jube häbelik olen ju) ja muud kui kohalkäimise kogemust sealt ei tulnudki. Niisiis: see lülititega ülesanne:

On kaks tuba. Ühes oled sina ja seinal on kolm lülitit. On teada, et üks neist lülititest paneb kõrvaltoas oleva lambi põlema (lamp on selline tavaline 60W pirniga ja rohelise varjuga laualamp, et ülesanne natuke reaalsem tunduks ;)). Teiste lülitite kohta ei ole teada, mida, kas ja kus nad lülitavad. Alguses on kõik lülitid "OFF" asendis. Sina võid lülitada neid lüliteid nii nagu heaks arvad, aga ei näe mingilgi moel, mis lambitoas toimub. Kui oled oma lülitamised ära lülitanud, võid minna lambituppa. Seal pead oskama täpselt öelda, milline lüliti lambi põlema pani. Lülitituppa enam minna ei tohi, sealsamas pead otsustama.

Nii lihtne see ongi. Äkki tead sina vastust? Olen nõus kolmele esimesele õigesti lahendanule šokolaadi välja tegema. Saada lihtsalt kiri vastusega või pane lahendus siiasamma kommentaaridesse.

E

Ettur, laia laugu ja valgete põlvikutega kiitsakas raudjas.

Emmer, vigurivänt-tordiponi. Ühte Mirjami kukkumist mäletan siiani. Eriti seda, et midagi ei toimunud. Hobune seisis paigal, pea maas ja Mirjam libises teokiirusel kaela mööda alla. Emmer oli kannatlik, ei liigutanud millimeetrigi võrra. Kogu üritus kestis, nii mulle tundus, mitu minutit. Lõpp oli natuke huvitavam, siis kui jalad olid veel hobuse kaelas ja käed läksid juba maha. Aga ka see ei häirinud Emmerit karvavõrdki. Võit kindlustatud, vaatas Emmer maandunule lahkelt oma paksu tuka alt otsa. Mingitest põgenemisplaanidest polnud juttugi. Usutavasti oli tal peas kõik välja arvutatud: algajaga jää lihtsalt seisma, pea maas; edasijõudnuga tee ette galopisirge, siis pea maha; kangemast puust ratsanikuga tee kitsehüpe, kima galopis ühe maneežipikkuse jagu, siis pea maha. Eks ta teadis ka täpselt, kellega, millal ja mida teha.

Ekkor, kõrb rosetiponi. Algusepoole, hobustega ringi kablutasime, märgiti päevikusse S-T-G. See oli siis samm-traav-galopp. Eks nii oligi, käsu peale tehti ringiratast täpsed kogused iga allüüri ja igas allüüris ainult paar suunamuutust. Hiljem hakkas nime taha tekkima "rats.", mis oletatavasti pidi ratsastust tähendama. Iseenesest oli tavaline, et kusagilt tekkinud hobuseid lihtsalt sõitma hakati, olenemata sellest, kas nad kunagi sadulat näinudki olid. Ei midagi erilist. Aga nüüd asjast. Kui me muidu timmisime niisama ponide juhitavust ja ja sõnakuulelikkust, siis Külli läks esimesena Ekkoriga kaugemale: traavipikendus! Teised polnud selle pealegi tulnud, meil olid ju ponid! Niipalju siis eelarvamustest (et neid pole alati üldse vaja).

Eiffel, viiekate raudnael. Kui Eiffel traavis, siis pekid võdisesid. Ega ta parema meelega jooksnud kusagile, niivõrd laisk oli ta. Aga hüppas hästi ja võistlustelt juba naljalt välja ei jäetud. On osalenud filmides, sh "Sügises" ja aidanud mitmel aastal maikrahvi tiitlit jahtida. Kui me metsas käisime, oli reegel: mäest üles kiiresti, alla -- aeglaselt. Nõmme metsas oli kaks eriti pikka tõusu ja neist mindi alati üles, saba enamvähem sirgu. Minu ees oli Piimakas Eiffeliga (ei nori tüli, asjaosalised teavad nimesid niikuinii). Mäevallutamine andis ka muidu laisale Eiffelile tiivad külge ja ta pani plagama, mõnuga tagant üles pildudes. See lennutas Piimaka sadulast välja, aga maha ta ei kavatsenudki kukkuda. Hoopis karjus "Ai!.... Ai!......Ai!" ilusti galopirütmis. Vahel siiski pole kerge olla meesterahvas.

Eksport, veel üks viiekate raudnael ja muidu filmistaar. Oma suuruse kohta paljude algajate lemmik -- nimelt oli seal seljas istuda imelihtne, ei raputanud, ei loksutanud. Kergendamine tundus lausa üleliigne, niigi oli kerge. Väga huvitav samas ka polnud.

Elbrus, heledam kõrb iludus. Päriselt hüüti teda ikka "Johniks". Täielik härrasmees ja hästi koolitatud. Küljendas ja jalavahetas nagu muuseas. Ei saanud enam hüpata, sest jalad ja õlad olid täiesti läbi, hiljem lausa komberdas vaevu ringi. Lõpupoole elas tallivahel, väikese talli parempoolses otsas.

Estafet, üks Veskast mahajääjaist. Karutammuja. Üks aasta olid enamvähem kõik hobused korraga haiged, palavikus. Käis üks pidev kraadimine. Kraadil oli saba külge kinnitamiseks klamber küljes. Pidi hoolega jälgima, et hobune kraadi tagant sisse ei tõmbaks endale. Estafetti oli tammumise pärast keerulisem mõõta.

Etalon, must (vist) täisvereline. Tegi kõike, aga mõõdukalt. Pildil vähe hullunud ilmega, tegelikult üsna heatahtlik mehike.

Era, valge hüppekas. Oli kombeks vaktsineeritud hobuseid pikalt jalutada. Pidin Erat ükskord kolm tundi järjest ringitama. Muidu poleks tema otsa nagunii kunagi mingi trikiga sattunud...

Elbrus, üks teine kõrb, aga täkk. Hiiglapika kaelaga ja päris kobeda traaviga. Imelik oli Elbrust tema oma nimega hüüda, sest "nad olid ju kõik Johnid". Oli siis tema ka. Muidu ürgrahulik, aga ühe nädala jagu kevadeti puhta pöörane. Siis karjus ja kappas mööda platsi, tagant üles pildudes. Seejärel moondus tagasi tavaliseks. Niitvälja võistlustel korjas ka kevadeväliselt jalad kokku (võõras koht ikkagi, pidi uhkeldama) ja kohe tuldi küsima, kas ta ka müüa on.

Ex-Libris II, tumekõrb oldenburg. Sattus algul kogenematu ratsaniku otsa ja keel tuli välja. Kohe nii välja tuli, et enam sisse tagasi ei läinudki, isegi kui ratsmeid käes polnud. Sain ta endale sõita ja pidin alguses keelt lausa kinni siduma. See oli siis, kui hackamored ega pipart-keelele-trikk ei aidanud. Mõne aja pärast sai keele suhu tagasi, aga vaeva oli rohkem kui rubla eest. Ükskord tuli Hanno külla. Vaatas seal veidi ja küsis Exut hüpata. Ma polnud temaga veel proovidagi jõudnud. Hanno kargas selga, tegi kõige rohkem paar väikest ringikest soojendust ja hüppaski 70cm lattaeda ilma mingite probleemideta. Ega ta vist kõige mugavam olnud, hilise arenguga, lihasedki alles pooleli, aga pealt vaadates -- väga viis. Kostüümi-koolisõidus olin mina lumehelbekese vanama ja Ex minu lumeratsu, valjad atlasspaelaga valgeks punutud ja lakas hõbekaunistused. Roseti teenis ka auga välja, enne kui ta minema pidi. Minekuks aeti auto talliukse ette, hein võrgus valmis riputatud. Exul oli nii suur hoog minna, et ma ei jõudnud temaga sammugi pidada. Kargas peadpidi heinasse ja enam tagasi ei vaadanud. Loodetavasti sai Soome hea elu peale.

Ettur, Timmo tallide hiigelsuur ja võimas ardenn. Küll haigete jalgadega, aga valmis vedama kuitahes suurt ja kogenematut "onu". Oma rahuliku loomu tõttu saigi seda tihti teha. Minu "Viimse reliikvia" radade ratsu oli keegi must kopsuhaige ruun, nime ei mäleta. Lasin tal kaela hoida täpselt nii nagu tal vaja oli (maadligi), et ta saaks kuidagi hingeldades kaasas püsida.

Ekuador, Embrion (kõlab nagu "ämbrionu"), Erso (paks poni)