Tuesday, October 25, 2011

Udukogu

Täna unes juhtus Notsul õnnetus: tõmbas endal jala lõhki, nii et verd lausa pritsis. Pärast vajus ta kokku ja ilmselt ka suri. Unes on kõik tunded eriti selged ja kontsentreeritud, nii ka ahastus. Vahel ärkan nii lohutamatult nuuksudes, et ei saa tükk aega rahu. Seekordne kurbus polnud justkui päris, järelikult oli see uni lihtsalt mingi eilse lainetus -- no muidugi, lugesin blogi, kus kirjeldati hobuse hukkamist. Oma tavapärases keskkonnas kõige rahuga lask otsaette ja nii ta seal kukkus. Ainult et pealtnägijaid polnud ette hoiatatud ja nad olid keset trenni sellist vaatepilti nähes pehmelt öeldes ehmunud.

Aga Notsu... mul on küll hea meel, et enam ei saa kunagi talle keegi midagi halba teha, aga taga igatsema jään teda ikkagi. Notsu ja Veranda. Need kaks, aga eriti esimene, on mul nii sügaval sees, et ise ka ei usu. Ja Metsik? Jube piinlik lugu küll, aga meie vahel midagi müstilist pole. Sarnased küll, seda jah, aga tõmmet ei ole. Ilmselt on asi selles, et me pole teineteist valinud. Mina tahtsin Notsulast, aga sain Metsiku, kes oli selline arg ja pöörane, täiesti võõras ja täiesti taltsutamata. Notsulaps aga vaatas mulle juba algusest peale oma silmanööpidega tuttavlikult otsa. Täpselt selline lähme-nüüd-koos nägu ees. Juba pisikese varsana. Ja ta meenutas mulle Notsut! Nojah, seda küll olemise, kangekaelsuse ja silmavaate poolest, sest suuruste vahe oli neil küll tohutu. Kui ta kolmeseks oli kasvanud, siis läksin omaniku juurde ja ütlesin, et tahan seda suure peaga väikest kolli endale. Oli siis veel ühepoolne krüptorhiid. Seepeale öeldi mulle, et tore küll, aga mõtle ikka järele, Metsik on palju parem -- võta tema! Enam ei mäleta täpselt, mis ma siis kõik mõtlesin, võibolla ruunamisprobleemidest ja võimalikust võistlustulevikust, aga nii see Metsik mulle tuli. Sellest on saanud üks eriti aeglaselt arenev suhe. Mõistame teineteist nüüd "poolelt sõnalt", aga, aga, aga........

Küll alles täna oleks ilusaid pilte saanud: punane päikeseloojang ja selle all udulaamad. Oleks persel küüned, roniks ta lakke ja oleks tädil rattad all, oleks ta trollibuss ja oleks mul ainult kaamera olnud!

Sunday, October 23, 2011

J.C.

Seekord oli Wallace'i ja Gromiti multikas palju köhimist. Köhis J ja köhisid hobused, mina ka, ja mitte vähe. Teistel polnud sest võibolla suuremat asja, tavaline lugu ju, aga J oli küll hädas, kuigi ta vapralt vastupidist väitis. See polegi mingi tavasurelike teema, 6-22 trenne anda ja seejuures vaevu tunnike päriselt puhata.

Mulle öeldi "huge improvement". Eks ole ka kuu aega mõtlemise muutmisega tegemist olnud. Ka samm väideti parem olevat, kuigi ma selle väitega eriti leppida ei taha, sest see oli ju ainus asi, mis meil enne ka päris hästi välja tuli. Kätega sebimine on nüüd läinud. Kindlasti saab veel paraneda, aga ikkagi. Pole enam üldse vajadust midagi näppida seal. Hakkasin roolima rohkem jalgade ja kehaga, ja paine pööretel tuleb puhta iseenesest. Kerib ennast sisemise sääre ümber ja tehtud. Vahel on trennis lausa suu kõrvuni, nii hea on olla! Noh, päevad pole muidugi vennad... vahel on ikka masendav ka. Siis kui energiat pole üldse ja hobune on kui pannkook, ta köhib ja vasak tagumine kand on paistes.

Kannaõnnetusest on nüüd peaaegu aasta möödas, aga päriselt ära ei unune ta enam kunagi. Nimelt on vahel teatud ilmaga see kand täiesti silmnähtavalt suurem kui teine. Käiguvahet küll pole, aga kole ikkagi. Mis kõige veidram: meie tallis on nüüd kokku kolm samasugust juhtumit, kõigil tagumine vasak! Üks kolmest ka lonkas pikalt, aga ju ta siis venitas midagi veel lisaks ära. Teised kaks justkui ahviksid üksteise pealt. Mingi teatud ilmaga pole arugi saada, et midagi jama on, ja teise ilmaga aina paistetab. Kumbki ei lonka. Mahh... väga tüütu, nüüd on ju eluks ajaks veel üks puue lisaks, kopsud ju ka.

Hüppetrennis osalesin ka. Stiil on täisistakus sõitmine, korralikult pööramine, sammude pikkuse reguleerimine, hobuse võimalikult vähe segamine hüppel. Mul täitsa suva, poolistak või täis-, peaasi, et toimib. Toimiski. Polnud ühtki hüpet, kus oleksin äkki oma küünarnukid kusagilt selja tagant avastanud. Varem juhtus seda tihti. Ronisin ju hirmus ette kogu aeg. Hobuke oli jälle väga tubli. Vahel lausa tundub, et talle meeldib hüpata. Ta nagu lukustub takistusele, on ülimalt keskendunud ja otsustamist täis. Samas on ta ju jänes edasi ja vahel tundub mõni takistus rohkem kolli moodi. Siis teeb mingi ebamäärase kohapealt hüppe. Viimasel ajal juhtub seda järjest harvemini...

Nüüd hakkan pikemaks kasvamisega tegelema. Jalgadest allapoole ja ülemise otsaga ülespoole. See on istumist kõige rohkem kergendanud. Lisaks veel see jalgade kontroll, kui peab saama jalad sadulast eemale tõsta ja tasakaal ei tohi kaduda. See viimane tuleb välja küll, eks sadulata sõitmine on ka tasakaalu kasvatamiseks väga tõhus abinõu. Sadulata sõidan enamasti laiskusest, aga kui ta mõne koha pealt kasulik ka on, siis seda parem. Tänagi tegin ilma, mõtlesin, et saan kiiremini. Galopp oli täitsa galopi moodi juba, aga ma pole ikka veel rahul.

Monday, October 17, 2011

P

Pingur, viiekate ja õppehobune. Esimene hobune pärast Antit, kelle pidin ise valmis panema. Ajas pea kuklasse ja ma keksisin lootusetult seal kaela all nagu pissihädas päkapikk. Jube rabelemine, aga valmis sain. Trenni jäin siiski hiljaks natuke.

Palmik, valge õppehobune. Heade silmadega, turvaline kaaslane. Elas kolmekesi puntras Amperi ja Adeniga.

Prolog, üks hallist kõrgema kooli paarist. Kergema iseloomuga kui Peleng. Kasvatas näkku aina uusi papilloome või soolatüükaid.

Peleng, vana kange. Teda võidi küll imevahenditega allutada (jubedaid jutte räägitakse), aga päriselt alla ei andnud ta kunagi. Käis ka Soomes "ajutisel tööl", aga erinevalt Prologist tuli päriselt ka tagasi. Oli siis kõhnem ja kuidagi kurnatud, aga sai veel pikki aastaid noori õpetada. Põhiline vastuhakuvõte oli passaaž või piaffee. Vanemana jäid õlad ka kangeks, nii et vahel võis tema puhul näha "sportsalvisoojendust". Ta oli juba täiesti valge ja vana, aga ikka krutskeid täis. Võis heast peast minema leekida, puhiseda nagu noor sälg, kuigi hetk tagasi oli olnud tukkuv tudike.

Plombiir, ühest silmast pime kõigetegija. Kunagi hüppas krossi, hiljem päästis Maie ta söödakssaamisest. Siis oli selline elavam koolihobune.

Porter, tumeraudjas koolikas. Nagu teised temasugused, võistles niipalju kui võistlusi ette tuli, õpetas noori ja õppis ise, kuni Soome läks. Korraks, nagu öeldi, ega tulnud enam kunagi tagasi.

P
elle, poolpisike poni. Reet hüppas temaga müstilistesse kõrgustesse.

Pervik, hall väikehobune -- kasvu poolest. Massi oleks üle jäänud ka teistele. Sellist halli värvi, mis kunagi puhas välja ei näe.

Polett, valge lauguga tumekõrb mära. Innaajal muutus täiesti ettearvamatuks, puhastades määrdus mööda boksiseinu laiali. Jalad vajusid ette ja taha ära. Astus treiku rambist mööda, tõmbas jalal pikalt nahka ja muud kudet maha. Oli pikalt boksirežiimil.

Palladium, erilise hingega hobune. Võib ju tahta teist samasugust, aga see pole lihtsalt võimalik. Ükskord, kui jälle Niitväljal võistlemas käisime, oli ühes tallis uskumatult pikk rida Palladiumi järglasi. Värvi poolest oli tihti nii nagu peab, ainult laugu kuju oli erinev. Aga need hobused ise... matsakad ja suurte peadega, juhmivõitu silmavaade, pikali maas, ninad saepurus. Võibolla sattusin halval ajal või pooles kasvus hobuste peale, või oli see kõik lausa uni...? Rakveres mägede vahel võib Palladiumi metallist versiooniga tutvumas käia.

Patrik, Plika, Prints

Sunday, October 9, 2011

TIHS

Tankisin pimedas vihmas ja pilk sattus reklaamile: postkaardisuurune kutse suurhalli. Rahamaailm või mitte, aga nii armas oli see vihmapiiskades meeldetuletus. T märkas täna, et alexela on eest ja tagant lugedes sama. Reklaam... tahame või ei, see töötab. Tartuffi sponsor paulig tegi enne iga filmi reklaami. Suurtest kõlaritest madala häälega. Kõik need ujuvad-libisevad kaadrid ja vaikusesse paigutatud täpsed helid, kirjade suurenemine. Jalutasin poes p kohvitornist mööda ja madalahäälne kohvinimi tuli kohe kõrvu ja tekkis tahtmine ka üks kotitäis korvi ajada. Mis sest, et ma kodus kohvi ei joo :) Aga asjast.

Getter oli ponidele täitsa asjaliku kadrilli kokku pannud. Nagu ikka, jäi harjutamiskordi natuke puudu ja mõni poni tahtis publiku eest sootuks põgeneda, aga see käib asja juurde. Kahju, et diagonaalil üksteisest läbi kimavad kolmikud ühel joonel ei püsinud, oleks veel efektsem olnud. Tublid ikkagi.

Koolisõiduga nii sujuvalt ei läinud. Oli ratsmelonget ja ratsme taga olemist, esiotsal uppis olemist, allumatust ja keelevänta. Seda viimast eriti räigel kujul, keel tolknes tõepoolest üle 10cm pikkuselt suunurgast välja ja väänles-pöörles seal omasoodu. Päris puhast sõitu polnudki. Põhjuseid oli erinevaid, põhiliselt paaride vähene kogemus sellel võisteldud tasemel. Ilusaid asju oli muidugi ka. Anna-Liisa, kes ainukesena kangi risti ei tirinud, Ramsese lahtine samm, Marika alati põnev (noh ja pööraselt keeruline) KÜR-i kava, ühe soomlase vedruhobune ja Airisa/Ravelsi võidu sõit. Auringilgi oli näha, kelle päev parasjagu oli. Loodetavasti ükskord algab aega, kui kõik meie omad osavikud kusagil siinmail kokku saavad ja korraliku šõu püsti panevad. Mitu on ju välismaadel laiali ja paljudel pole hobune veel/enam valmis.

Noored ratsanikud hüppasid mis jaksasid, aga mis kohe silma hakkas -- naiste suur osakaal. Ka poodiumikohad võtsid nad endale. Elagu Kätlin ja Susan! Teisalt siples mingi osa neist sadulas kehaga õige jõuliselt, kui üritasid hobust kahe takistuse vahel veidigi tagasi võtta. Pärast takistust maandudes kukkusid nad siis peaaegu sadulast välja kaelale ja ma tõepoolest kartsin nende pärast. Kaugelt äratõugatud kolmik latiriivekaga -- uuuhh! Need juhtumid oli köömes (hihii, köömen peaks tegelikult ütlema?) selle kõrval, et Casanova täiesti avalikult võistlusplatsil kerekat sai.

Koit ja Belmondo, šhetikärud ja kadrillid, voltižeerijad ja mis seal kõik olidki, sai kiirelt läbi. Seekord polnudki heli nii põhjas, et ainult vetsust kuulata kannataks. Täitsa paras oli hoopis vahelduseks. Normaalne, nagu eestlased ikka tavatsevad kirjeldada midagi, mis hästi läheb.

Enne 145cm öeldi, et kavas on ka ümberhüpped, "kui puhtaid sõite üldse tulema peaks". Oli see nüüd kellegi kogenud silm või sisetunne, aga latisadu tuli korralik. Esialgsesse normiaega mahtusid vähesed, aga ka kolm lisasekundit ei päästnud paljusid ajatrahvist. Oli väga ilusaid sõite, mille ebaõnn lihtsalt ära rikkus. Heiki, Ebbe-Liisa ja Reinu omad sealhulgas. Aga nii see takistussõidus ju käibki. Võitjad jällegi võitu väärt. Tiit pidi ümberhüpetel küll hobust rohkem väsitama, kuna startis esimesena. Vladimir, olles ühe maha ajanud, katkestas.

Prantsuse lendmehed ajasid oma asja. Loopisid riideid ja lehvitasid kanni, hüppasid paljajalu liival kõrgemale kui mina teibaga spordisaalis. 175cm vist seekord? Ei jõudnud jälgida... Päris hüppesportlased saavad karjapoisiga ka üle kahe meetri hüpatud, aga eks tingimused ole ka teised -- peenike latt ja mõnus pinnas.

Nii jäigi üle veel 6 takistusega sõit, mida tambiti kõvemaks muuhulgas ka teerulliga. Efektne! Kahjuks oli juba esimesest voorust näha, et väga kõrgele seekord ei minda. Põhihobused olid juba suures osas magama läinud ja teised tegid vigu. Kaksikvõit leetu.

Ma ei jõudnud niigi esimesteks sõitudeks kohale, aga ikkagi sai rohkem kui täispika tööpäeva jagu hobunduses olla. Vahepeal pistsime vanaema õunakooki ja termoseteed ja lapsed joonistasid. Kann oli siiski lopergune, aga pole hullu, läheb üle.

Tuesday, October 4, 2011

O

Omega, suure kõhuga mära. Sai seepärast vähem süüa ka. Kõht oli ikka suur. Tegi trenni, hüppas. Kõht ikka suur. Ükspäev olid boksis kahekesi. See oli Orlanda.

Orlanda, üllatuskülaline Tondil. Varsana käis emaga maneežis iga päev jooksmas. Ükskord hüppas üle uste, aga teisele poole välja ei jõudnud. Jäi siis niimoodi kõõluma, esimene ots ühel- ja tagumine teisel pool uksi. Airi läks päästma, tõstis tagumistest jalgadest. Seepeale pissis hobu Airi rohelise dressipluusi täis. Täiskasvanuna hüppas kõrgemale-kaugemale.

Orion, hiljem Orient. Tuli samal ajal Misteri, Hrusti ja Gepardiga. Pikkade jalgadega hüppetraavel.

Organ, Ossu, igatpidi logisevate jalgadega must hüppestaar. Kes temaga täisistakus traavi teha suutis, oleks väärinud eraldi auhinda. Kui võitis, vaatas teadja pilguga uhkelt tribüünile ja võttis ovatsioonid vastu. Seda juhtuski üsna tihti.

Orlan, igilonkur. Seljas olla oli kõhe: sadula eest algas kohe kiitsakas kael, rinda ja õlgu poleks nagu olemas olnudki. Näitas pärast pikemat sammuperioodi soomlastele temperamenti ja liikumist ning nii ta maha müüdigi.

Orenda; Omer, viimane mälupilt temast -- karvane kõhnapoolne tuhmunud vanur hüppab noortega võidu ja võidab

N

Nagoya, must hüppekas

Neja, kah must hüppekas