Pingur, viiekate ja õppehobune. Esimene hobune pärast Antit, kelle pidin ise valmis panema. Ajas pea kuklasse ja ma keksisin lootusetult seal kaela all nagu pissihädas päkapikk. Jube rabelemine, aga valmis sain. Trenni jäin siiski hiljaks natuke.
Palmik, valge õppehobune. Heade silmadega, turvaline kaaslane. Elas kolmekesi puntras Amperi ja Adeniga.
Prolog, üks hallist kõrgema kooli paarist. Kergema iseloomuga kui Peleng. Kasvatas näkku aina uusi papilloome või soolatüükaid.
Peleng, vana kange. Teda võidi küll imevahenditega allutada (jubedaid jutte räägitakse), aga päriselt alla ei andnud ta kunagi. Käis ka Soomes "ajutisel tööl", aga erinevalt Prologist tuli päriselt ka tagasi. Oli siis kõhnem ja kuidagi kurnatud, aga sai veel pikki aastaid noori õpetada. Põhiline vastuhakuvõte oli passaaž või piaffee. Vanemana jäid õlad ka kangeks, nii et vahel võis tema puhul näha "sportsalvisoojendust". Ta oli juba täiesti valge ja vana, aga ikka krutskeid täis. Võis heast peast minema leekida, puhiseda nagu noor sälg, kuigi hetk tagasi oli olnud tukkuv tudike.
Plombiir, ühest silmast pime kõigetegija. Kunagi hüppas krossi, hiljem päästis Maie ta söödakssaamisest. Siis oli selline elavam koolihobune.
Pelle, poolpisike poni. Reet hüppas temaga müstilistesse kõrgustesse.
Pervik, hall väikehobune -- kasvu poolest. Massi oleks üle jäänud ka teistele. Sellist halli värvi, mis kunagi puhas välja ei näe.
Polett, valge lauguga tumekõrb mära. Innaajal muutus täiesti ettearvamatuks, puhastades määrdus mööda boksiseinu laiali. Jalad vajusid ette ja taha ära. Astus treiku rambist mööda, tõmbas jalal pikalt nahka ja muud kudet maha. Oli pikalt boksirežiimil.
Palladium, erilise hingega hobune. Võib ju tahta teist samasugust, aga see pole lihtsalt võimalik. Ükskord, kui jälle Niitväljal võistlemas käisime, oli ühes tallis uskumatult pikk rida Palladiumi järglasi. Värvi poolest oli tihti nii nagu peab, ainult laugu kuju oli erinev. Aga need hobused ise... matsakad ja suurte peadega, juhmivõitu silmavaade, pikali maas, ninad saepurus. Võibolla sattusin halval ajal või pooles kasvus hobuste peale, või oli see kõik lausa uni...? Rakveres mägede vahel võib Palladiumi metallist versiooniga tutvumas käia.
Patrik, Plika, Prints
Palmik, valge õppehobune. Heade silmadega, turvaline kaaslane. Elas kolmekesi puntras Amperi ja Adeniga.
Prolog, üks hallist kõrgema kooli paarist. Kergema iseloomuga kui Peleng. Kasvatas näkku aina uusi papilloome või soolatüükaid.
Peleng, vana kange. Teda võidi küll imevahenditega allutada (jubedaid jutte räägitakse), aga päriselt alla ei andnud ta kunagi. Käis ka Soomes "ajutisel tööl", aga erinevalt Prologist tuli päriselt ka tagasi. Oli siis kõhnem ja kuidagi kurnatud, aga sai veel pikki aastaid noori õpetada. Põhiline vastuhakuvõte oli passaaž või piaffee. Vanemana jäid õlad ka kangeks, nii et vahel võis tema puhul näha "sportsalvisoojendust". Ta oli juba täiesti valge ja vana, aga ikka krutskeid täis. Võis heast peast minema leekida, puhiseda nagu noor sälg, kuigi hetk tagasi oli olnud tukkuv tudike.
Plombiir, ühest silmast pime kõigetegija. Kunagi hüppas krossi, hiljem päästis Maie ta söödakssaamisest. Siis oli selline elavam koolihobune.
Porter, tumeraudjas koolikas. Nagu teised temasugused, võistles niipalju kui võistlusi ette tuli, õpetas noori ja õppis ise, kuni Soome läks. Korraks, nagu öeldi, ega tulnud enam kunagi tagasi.
Pelle, poolpisike poni. Reet hüppas temaga müstilistesse kõrgustesse.
Pervik, hall väikehobune -- kasvu poolest. Massi oleks üle jäänud ka teistele. Sellist halli värvi, mis kunagi puhas välja ei näe.
Polett, valge lauguga tumekõrb mära. Innaajal muutus täiesti ettearvamatuks, puhastades määrdus mööda boksiseinu laiali. Jalad vajusid ette ja taha ära. Astus treiku rambist mööda, tõmbas jalal pikalt nahka ja muud kudet maha. Oli pikalt boksirežiimil.
Palladium, erilise hingega hobune. Võib ju tahta teist samasugust, aga see pole lihtsalt võimalik. Ükskord, kui jälle Niitväljal võistlemas käisime, oli ühes tallis uskumatult pikk rida Palladiumi järglasi. Värvi poolest oli tihti nii nagu peab, ainult laugu kuju oli erinev. Aga need hobused ise... matsakad ja suurte peadega, juhmivõitu silmavaade, pikali maas, ninad saepurus. Võibolla sattusin halval ajal või pooles kasvus hobuste peale, või oli see kõik lausa uni...? Rakveres mägede vahel võib Palladiumi metallist versiooniga tutvumas käia.
Patrik, Plika, Prints
No comments:
Post a Comment