Täna unes juhtus Notsul õnnetus: tõmbas endal jala lõhki, nii et verd lausa pritsis. Pärast vajus ta kokku ja ilmselt ka suri. Unes on kõik tunded eriti selged ja kontsentreeritud, nii ka ahastus. Vahel ärkan nii lohutamatult nuuksudes, et ei saa tükk aega rahu. Seekordne kurbus polnud justkui päris, järelikult oli see uni lihtsalt mingi eilse lainetus -- no muidugi, lugesin blogi, kus kirjeldati hobuse hukkamist. Oma tavapärases keskkonnas kõige rahuga lask otsaette ja nii ta seal kukkus. Ainult et pealtnägijaid polnud ette hoiatatud ja nad olid keset trenni sellist vaatepilti nähes pehmelt öeldes ehmunud.
Aga Notsu... mul on küll hea meel, et enam ei saa kunagi talle keegi midagi halba teha, aga taga igatsema jään teda ikkagi. Notsu ja Veranda. Need kaks, aga eriti esimene, on mul nii sügaval sees, et ise ka ei usu. Ja Metsik? Jube piinlik lugu küll, aga meie vahel midagi müstilist pole. Sarnased küll, seda jah, aga tõmmet ei ole. Ilmselt on asi selles, et me pole teineteist valinud. Mina tahtsin Notsulast, aga sain Metsiku, kes oli selline arg ja pöörane, täiesti võõras ja täiesti taltsutamata. Notsulaps aga vaatas mulle juba algusest peale oma silmanööpidega tuttavlikult otsa. Täpselt selline lähme-nüüd-koos nägu ees. Juba pisikese varsana. Ja ta meenutas mulle Notsut! Nojah, seda küll olemise, kangekaelsuse ja silmavaate poolest, sest suuruste vahe oli neil küll tohutu. Kui ta kolmeseks oli kasvanud, siis läksin omaniku juurde ja ütlesin, et tahan seda suure peaga väikest kolli endale. Oli siis veel ühepoolne krüptorhiid. Seepeale öeldi mulle, et tore küll, aga mõtle ikka järele, Metsik on palju parem -- võta tema! Enam ei mäleta täpselt, mis ma siis kõik mõtlesin, võibolla ruunamisprobleemidest ja võimalikust võistlustulevikust, aga nii see Metsik mulle tuli. Sellest on saanud üks eriti aeglaselt arenev suhe. Mõistame teineteist nüüd "poolelt sõnalt", aga, aga, aga........
Küll alles täna oleks ilusaid pilte saanud: punane päikeseloojang ja selle all udulaamad. Oleks persel küüned, roniks ta lakke ja oleks tädil rattad all, oleks ta trollibuss ja oleks mul ainult kaamera olnud!
Aga Notsu... mul on küll hea meel, et enam ei saa kunagi talle keegi midagi halba teha, aga taga igatsema jään teda ikkagi. Notsu ja Veranda. Need kaks, aga eriti esimene, on mul nii sügaval sees, et ise ka ei usu. Ja Metsik? Jube piinlik lugu küll, aga meie vahel midagi müstilist pole. Sarnased küll, seda jah, aga tõmmet ei ole. Ilmselt on asi selles, et me pole teineteist valinud. Mina tahtsin Notsulast, aga sain Metsiku, kes oli selline arg ja pöörane, täiesti võõras ja täiesti taltsutamata. Notsulaps aga vaatas mulle juba algusest peale oma silmanööpidega tuttavlikult otsa. Täpselt selline lähme-nüüd-koos nägu ees. Juba pisikese varsana. Ja ta meenutas mulle Notsut! Nojah, seda küll olemise, kangekaelsuse ja silmavaate poolest, sest suuruste vahe oli neil küll tohutu. Kui ta kolmeseks oli kasvanud, siis läksin omaniku juurde ja ütlesin, et tahan seda suure peaga väikest kolli endale. Oli siis veel ühepoolne krüptorhiid. Seepeale öeldi mulle, et tore küll, aga mõtle ikka järele, Metsik on palju parem -- võta tema! Enam ei mäleta täpselt, mis ma siis kõik mõtlesin, võibolla ruunamisprobleemidest ja võimalikust võistlustulevikust, aga nii see Metsik mulle tuli. Sellest on saanud üks eriti aeglaselt arenev suhe. Mõistame teineteist nüüd "poolelt sõnalt", aga, aga, aga........
Küll alles täna oleks ilusaid pilte saanud: punane päikeseloojang ja selle all udulaamad. Oleks persel küüned, roniks ta lakke ja oleks tädil rattad all, oleks ta trollibuss ja oleks mul ainult kaamera olnud!
No comments:
Post a Comment