Tankisin pimedas vihmas ja pilk sattus reklaamile: postkaardisuurune kutse suurhalli. Rahamaailm või mitte, aga nii armas oli see vihmapiiskades meeldetuletus. T märkas täna, et alexela on eest ja tagant lugedes sama. Reklaam... tahame või ei, see töötab. Tartuffi sponsor paulig tegi enne iga filmi reklaami. Suurtest kõlaritest madala häälega. Kõik need ujuvad-libisevad kaadrid ja vaikusesse paigutatud täpsed helid, kirjade suurenemine. Jalutasin poes p kohvitornist mööda ja madalahäälne kohvinimi tuli kohe kõrvu ja tekkis tahtmine ka üks kotitäis korvi ajada. Mis sest, et ma kodus kohvi ei joo :) Aga asjast.
Getter oli ponidele täitsa asjaliku kadrilli kokku pannud. Nagu ikka, jäi harjutamiskordi natuke puudu ja mõni poni tahtis publiku eest sootuks põgeneda, aga see käib asja juurde. Kahju, et diagonaalil üksteisest läbi kimavad kolmikud ühel joonel ei püsinud, oleks veel efektsem olnud. Tublid ikkagi.
Koolisõiduga nii sujuvalt ei läinud. Oli ratsmelonget ja ratsme taga olemist, esiotsal uppis olemist, allumatust ja keelevänta. Seda viimast eriti räigel kujul, keel tolknes tõepoolest üle 10cm pikkuselt suunurgast välja ja väänles-pöörles seal omasoodu. Päris puhast sõitu polnudki. Põhjuseid oli erinevaid, põhiliselt paaride vähene kogemus sellel võisteldud tasemel. Ilusaid asju oli muidugi ka. Anna-Liisa, kes ainukesena kangi risti ei tirinud, Ramsese lahtine samm, Marika alati põnev (noh ja pööraselt keeruline) KÜR-i kava, ühe soomlase vedruhobune ja Airisa/Ravelsi võidu sõit. Auringilgi oli näha, kelle päev parasjagu oli. Loodetavasti ükskord algab aega, kui kõik meie omad osavikud kusagil siinmail kokku saavad ja korraliku šõu püsti panevad. Mitu on ju välismaadel laiali ja paljudel pole hobune veel/enam valmis.
Noored ratsanikud hüppasid mis jaksasid, aga mis kohe silma hakkas -- naiste suur osakaal. Ka poodiumikohad võtsid nad endale. Elagu Kätlin ja Susan! Teisalt siples mingi osa neist sadulas kehaga õige jõuliselt, kui üritasid hobust kahe takistuse vahel veidigi tagasi võtta. Pärast takistust maandudes kukkusid nad siis peaaegu sadulast välja kaelale ja ma tõepoolest kartsin nende pärast. Kaugelt äratõugatud kolmik latiriivekaga -- uuuhh! Need juhtumid oli köömes (hihii, köömen peaks tegelikult ütlema?) selle kõrval, et Casanova täiesti avalikult võistlusplatsil kerekat sai.
Koit ja Belmondo, šhetikärud ja kadrillid, voltižeerijad ja mis seal kõik olidki, sai kiirelt läbi. Seekord polnudki heli nii põhjas, et ainult vetsust kuulata kannataks. Täitsa paras oli hoopis vahelduseks. Normaalne, nagu eestlased ikka tavatsevad kirjeldada midagi, mis hästi läheb.
Enne 145cm öeldi, et kavas on ka ümberhüpped, "kui puhtaid sõite üldse tulema peaks". Oli see nüüd kellegi kogenud silm või sisetunne, aga latisadu tuli korralik. Esialgsesse normiaega mahtusid vähesed, aga ka kolm lisasekundit ei päästnud paljusid ajatrahvist. Oli väga ilusaid sõite, mille ebaõnn lihtsalt ära rikkus. Heiki, Ebbe-Liisa ja Reinu omad sealhulgas. Aga nii see takistussõidus ju käibki. Võitjad jällegi võitu väärt. Tiit pidi ümberhüpetel küll hobust rohkem väsitama, kuna startis esimesena. Vladimir, olles ühe maha ajanud, katkestas.
Prantsuse lendmehed ajasid oma asja. Loopisid riideid ja lehvitasid kanni, hüppasid paljajalu liival kõrgemale kui mina teibaga spordisaalis. 175cm vist seekord? Ei jõudnud jälgida... Päris hüppesportlased saavad karjapoisiga ka üle kahe meetri hüpatud, aga eks tingimused ole ka teised -- peenike latt ja mõnus pinnas.
Nii jäigi üle veel 6 takistusega sõit, mida tambiti kõvemaks muuhulgas ka teerulliga. Efektne! Kahjuks oli juba esimesest voorust näha, et väga kõrgele seekord ei minda. Põhihobused olid juba suures osas magama läinud ja teised tegid vigu. Kaksikvõit leetu.
Ma ei jõudnud niigi esimesteks sõitudeks kohale, aga ikkagi sai rohkem kui täispika tööpäeva jagu hobunduses olla. Vahepeal pistsime vanaema õunakooki ja termoseteed ja lapsed joonistasid. Kann oli siiski lopergune, aga pole hullu, läheb üle.
Getter oli ponidele täitsa asjaliku kadrilli kokku pannud. Nagu ikka, jäi harjutamiskordi natuke puudu ja mõni poni tahtis publiku eest sootuks põgeneda, aga see käib asja juurde. Kahju, et diagonaalil üksteisest läbi kimavad kolmikud ühel joonel ei püsinud, oleks veel efektsem olnud. Tublid ikkagi.
Koolisõiduga nii sujuvalt ei läinud. Oli ratsmelonget ja ratsme taga olemist, esiotsal uppis olemist, allumatust ja keelevänta. Seda viimast eriti räigel kujul, keel tolknes tõepoolest üle 10cm pikkuselt suunurgast välja ja väänles-pöörles seal omasoodu. Päris puhast sõitu polnudki. Põhjuseid oli erinevaid, põhiliselt paaride vähene kogemus sellel võisteldud tasemel. Ilusaid asju oli muidugi ka. Anna-Liisa, kes ainukesena kangi risti ei tirinud, Ramsese lahtine samm, Marika alati põnev (noh ja pööraselt keeruline) KÜR-i kava, ühe soomlase vedruhobune ja Airisa/Ravelsi võidu sõit. Auringilgi oli näha, kelle päev parasjagu oli. Loodetavasti ükskord algab aega, kui kõik meie omad osavikud kusagil siinmail kokku saavad ja korraliku šõu püsti panevad. Mitu on ju välismaadel laiali ja paljudel pole hobune veel/enam valmis.
Noored ratsanikud hüppasid mis jaksasid, aga mis kohe silma hakkas -- naiste suur osakaal. Ka poodiumikohad võtsid nad endale. Elagu Kätlin ja Susan! Teisalt siples mingi osa neist sadulas kehaga õige jõuliselt, kui üritasid hobust kahe takistuse vahel veidigi tagasi võtta. Pärast takistust maandudes kukkusid nad siis peaaegu sadulast välja kaelale ja ma tõepoolest kartsin nende pärast. Kaugelt äratõugatud kolmik latiriivekaga -- uuuhh! Need juhtumid oli köömes (hihii, köömen peaks tegelikult ütlema?) selle kõrval, et Casanova täiesti avalikult võistlusplatsil kerekat sai.
Koit ja Belmondo, šhetikärud ja kadrillid, voltižeerijad ja mis seal kõik olidki, sai kiirelt läbi. Seekord polnudki heli nii põhjas, et ainult vetsust kuulata kannataks. Täitsa paras oli hoopis vahelduseks. Normaalne, nagu eestlased ikka tavatsevad kirjeldada midagi, mis hästi läheb.
Enne 145cm öeldi, et kavas on ka ümberhüpped, "kui puhtaid sõite üldse tulema peaks". Oli see nüüd kellegi kogenud silm või sisetunne, aga latisadu tuli korralik. Esialgsesse normiaega mahtusid vähesed, aga ka kolm lisasekundit ei päästnud paljusid ajatrahvist. Oli väga ilusaid sõite, mille ebaõnn lihtsalt ära rikkus. Heiki, Ebbe-Liisa ja Reinu omad sealhulgas. Aga nii see takistussõidus ju käibki. Võitjad jällegi võitu väärt. Tiit pidi ümberhüpetel küll hobust rohkem väsitama, kuna startis esimesena. Vladimir, olles ühe maha ajanud, katkestas.
Prantsuse lendmehed ajasid oma asja. Loopisid riideid ja lehvitasid kanni, hüppasid paljajalu liival kõrgemale kui mina teibaga spordisaalis. 175cm vist seekord? Ei jõudnud jälgida... Päris hüppesportlased saavad karjapoisiga ka üle kahe meetri hüpatud, aga eks tingimused ole ka teised -- peenike latt ja mõnus pinnas.
Nii jäigi üle veel 6 takistusega sõit, mida tambiti kõvemaks muuhulgas ka teerulliga. Efektne! Kahjuks oli juba esimesest voorust näha, et väga kõrgele seekord ei minda. Põhihobused olid juba suures osas magama läinud ja teised tegid vigu. Kaksikvõit leetu.
Ma ei jõudnud niigi esimesteks sõitudeks kohale, aga ikkagi sai rohkem kui täispika tööpäeva jagu hobunduses olla. Vahepeal pistsime vanaema õunakooki ja termoseteed ja lapsed joonistasid. Kann oli siiski lopergune, aga pole hullu, läheb üle.
No comments:
Post a Comment