Sunday, October 23, 2011

J.C.

Seekord oli Wallace'i ja Gromiti multikas palju köhimist. Köhis J ja köhisid hobused, mina ka, ja mitte vähe. Teistel polnud sest võibolla suuremat asja, tavaline lugu ju, aga J oli küll hädas, kuigi ta vapralt vastupidist väitis. See polegi mingi tavasurelike teema, 6-22 trenne anda ja seejuures vaevu tunnike päriselt puhata.

Mulle öeldi "huge improvement". Eks ole ka kuu aega mõtlemise muutmisega tegemist olnud. Ka samm väideti parem olevat, kuigi ma selle väitega eriti leppida ei taha, sest see oli ju ainus asi, mis meil enne ka päris hästi välja tuli. Kätega sebimine on nüüd läinud. Kindlasti saab veel paraneda, aga ikkagi. Pole enam üldse vajadust midagi näppida seal. Hakkasin roolima rohkem jalgade ja kehaga, ja paine pööretel tuleb puhta iseenesest. Kerib ennast sisemise sääre ümber ja tehtud. Vahel on trennis lausa suu kõrvuni, nii hea on olla! Noh, päevad pole muidugi vennad... vahel on ikka masendav ka. Siis kui energiat pole üldse ja hobune on kui pannkook, ta köhib ja vasak tagumine kand on paistes.

Kannaõnnetusest on nüüd peaaegu aasta möödas, aga päriselt ära ei unune ta enam kunagi. Nimelt on vahel teatud ilmaga see kand täiesti silmnähtavalt suurem kui teine. Käiguvahet küll pole, aga kole ikkagi. Mis kõige veidram: meie tallis on nüüd kokku kolm samasugust juhtumit, kõigil tagumine vasak! Üks kolmest ka lonkas pikalt, aga ju ta siis venitas midagi veel lisaks ära. Teised kaks justkui ahviksid üksteise pealt. Mingi teatud ilmaga pole arugi saada, et midagi jama on, ja teise ilmaga aina paistetab. Kumbki ei lonka. Mahh... väga tüütu, nüüd on ju eluks ajaks veel üks puue lisaks, kopsud ju ka.

Hüppetrennis osalesin ka. Stiil on täisistakus sõitmine, korralikult pööramine, sammude pikkuse reguleerimine, hobuse võimalikult vähe segamine hüppel. Mul täitsa suva, poolistak või täis-, peaasi, et toimib. Toimiski. Polnud ühtki hüpet, kus oleksin äkki oma küünarnukid kusagilt selja tagant avastanud. Varem juhtus seda tihti. Ronisin ju hirmus ette kogu aeg. Hobuke oli jälle väga tubli. Vahel lausa tundub, et talle meeldib hüpata. Ta nagu lukustub takistusele, on ülimalt keskendunud ja otsustamist täis. Samas on ta ju jänes edasi ja vahel tundub mõni takistus rohkem kolli moodi. Siis teeb mingi ebamäärase kohapealt hüppe. Viimasel ajal juhtub seda järjest harvemini...

Nüüd hakkan pikemaks kasvamisega tegelema. Jalgadest allapoole ja ülemise otsaga ülespoole. See on istumist kõige rohkem kergendanud. Lisaks veel see jalgade kontroll, kui peab saama jalad sadulast eemale tõsta ja tasakaal ei tohi kaduda. See viimane tuleb välja küll, eks sadulata sõitmine on ka tasakaalu kasvatamiseks väga tõhus abinõu. Sadulata sõidan enamasti laiskusest, aga kui ta mõne koha pealt kasulik ka on, siis seda parem. Tänagi tegin ilma, mõtlesin, et saan kiiremini. Galopp oli täitsa galopi moodi juba, aga ma pole ikka veel rahul.

No comments: