O

Omega, suure kõhuga mära. Sai seepärast vähem süüa ka. Kõht oli ikka suur. Tegi trenni, hüppas. Kõht ikka suur. Ükspäev olid boksis kahekesi. See oli Orlanda.

Orlanda, üllatuskülaline Tondil. Varsana käis emaga maneežis iga päev jooksmas. Ükskord hüppas üle uste, aga teisele poole välja ei jõudnud. Jäi siis niimoodi kõõluma, esimene ots ühel- ja tagumine teisel pool uksi. Airi läks päästma, tõstis tagumistest jalgadest. Seepeale pissis hobu Airi rohelise dressipluusi täis. Täiskasvanuna hüppas kõrgemale-kaugemale.

Orion, hiljem Orient. Tuli samal ajal Misteri, Hrusti ja Gepardiga. Pikkade jalgadega hüppetraavel.

Organ, Ossu, igatpidi logisevate jalgadega must hüppestaar. Kes temaga täisistakus traavi teha suutis, oleks väärinud eraldi auhinda. Kui võitis, vaatas teadja pilguga uhkelt tribüünile ja võttis ovatsioonid vastu. Seda juhtuski üsna tihti.

Orlan, igilonkur. Seljas olla oli kõhe: sadula eest algas kohe kiitsakas kael, rinda ja õlgu poleks nagu olemas olnudki. Näitas pärast pikemat sammuperioodi soomlastele temperamenti ja liikumist ning nii ta maha müüdigi.

Orenda; Omer, viimane mälupilt temast -- karvane kõhnapoolne tuhmunud vanur hüppab noortega võidu ja võidab