Kus on, sinna tuleb

Võib juhtuda, et ühe-kahe kabjalise asemel tuleb hoopis kolme taga ajama hakata. Niipalju siis sellest, kuidas üks ühtegi pole. Tegelikult on üldse talli jõudmisega tegemist, sest logistika on sootuks puusse keeranud. Pean ilmselt metsiku taltsutamiseks kasutama ajutist kõrvalist abi. Seda enam, et ta enam üldsegi metsik pole. Välja arvatud täna. Oli eile väga kergelt saanud, sest kopsude väljaköhimine võttis oma aja. Täna siis, kui ka ainult kerged plaanid olid, otsustas lattide ja pukkide vedamist karta. Kael oli püsti kui lipuvarras. Hirmus kena on ta niimoodi, kahju, et pilti ei saanud. Külalishobust, nagu selgus koore mahavõtmisel (raudselt on homme sama paks kilp tagasi kasvanud), oli koplikaaslane tüki välja hammustanud -- otse sadula all rusikasuurune verevalum. Kuni siledaks pole läinud, sadulat ei näe.

Nii nagu ei maksa osta põrsast kotis, tasub hoiduda kotiporganditest. Nad nägid juba alguses välja, nagu tahaksid kusagil mujal olla ja olid endale kehaosi juurde kasvatanud. Libedad vennikesed... ei saa neist kinnigi võtta. Hinnavõitu ka kokkuvõttes pole. Kuigi kilo järgi on hind poolik, ei jää pärast lauslöga minemapildumist palju üle poole kogusest alles. Niisiis, sama raha ja suurema ajakulu eest kehva kvaliteeti. Ei, aitäh, enam mitte. Täna olid nad otsustanud vanaks hakata ja paksud valged habemed külge kasvatada. Lisaks vahutas suur osa neist. Vihased? Njaa...

Pontšik

Ei saa mitut head asja korraga. Just kui galopp hakkas natukenegi galopi moodi tunduma, lendas kõik muu laiali. Ja ikka on nii kohutavalt raske sirgelt istuda. Ülemine ots peaks olema avatud, umbes nagu peotantsus, selline lahke, aga tasakaalustatud poos. Aga kuidas ma endale ikka valetan, et on hea ja lahke tuju, kui tegelikult tahaks puu taha peitu minna ja seal pisikesena kössitada.

Ja pontšikutele ei tohiks panna jahuga segatud tuhksuhkrut. Või on sel mingi tagamõte? Et siis püsib kauem valge? Maitse oleks ikkagi parem puhta tuhksuhkruga, või veel ägedam -- puuviljasuhkruga.

Pöialpoiss ja päkapikk

Ira Lember

Kord kohtas keset kanarbikku

üks pöialpoiss üht päkapikku.

Nad põrnitsesid teineteist

ja vaidlesid kumb pikem neist.

“Sa oled nagu leivaraas

ja raske on sind leida maast!”

“Miks, kääbus sõnu loobid sa!

Ei näe sind mikroskoobita!”

“Kui kükakile laskun, siis

ehk küünitad mu taskuni!”

“Sa ulatud mu jopi äärde!”

“Ja sina mulle poolde säärde!”

“Sa oled pisem kui mu näpp!”

“Sa välja näed kui väike täpp!”

“Ma olen sentimeetrine!”

“Ma kümne millimeetrine!”

Nad panid lõpuks seljad vastu -

ja olid täpselt ühte kasvu.

Tallinn, mu Tallinn

Tallinn võttis mu lahkelt vastu, haisedes tungivalt heitgaaside ja vettinud konide järele. Reisisaatja hoiatas vabale toolile istumast, kuna eelmine istuja oli suure osa endast sinna maha jätnud. Iste pidavat nüüd desinfitseerimisele minema. Kuni saabuvat võtit ootasin, sain jälgida vene laste tapamängu. Ise nii umbes kolmanda klassi poisid, aga mõlemal uhked relvad kaasas, ühel tervenisti automaat. Seekord mänguasjad. Nad tapsid üksteist kordamööda ja surid dramaatiliselt maas püherdades ja siis puha vagaseks jäädes. Samal ajal pidasid nad kogu ümbruskonda valvsalt sihikul, lastes maha enamvähem kõik, mis ümbruskonnas liigutas või siis paigal oli.

Mängisime vanamaga poole ööni ussisõnade mängu. Tema võitis. Tegi seda mitmeid kordi järjest. Läksin ühel hetkel magama ära, muidu oleks hommik peale tulnud.

Lemmiküritus toimus täie rauaga ja ootan juba järgmist aastat, et saaks jälle osaleda. Bussipileteid jäi ka veel mitmeks sõiduks alles. Ühistranspordisõit on Tallinnas mõne teise linnaga võrreldes üsna soodne. Ainult et kõik vahemaad on kuidagi väga lühikeseks läinud. Kui käe otsas poleks mingit meetrimeest rippunud, oleksin nii mõnegi otsa rohkem jalgsi teinud. Vanasti olid need tänavad ikka hulga pikemad...

Veel üks ühistranspordi juhtum. Mu käepikendusele pakkus istet üks tüdruk. Krapsas püsti ühe teise tüdruku kõrvalt, kellel oli peas kiiver, ja kellega olid enne elavalt juttu ajanud. Tramm number 4 ja ratsakiivriga tüdruk. Nagunii Tondikas! Nagu mina vanasti, aga mul oli siis stekk püksisääres, mitte kiiver peas. Stekk oli tehtud spinningupikendajast, 85 kopikat tükk. Käepidemeks käis suvaline sobiv toru, aga vahel bambusest suusakepist saetud jupp. Ja trammid 3 ja 4 haisesid hobuste järele. Nüüd polnud enam midagi tunda.

Kiirustasin tagasi, sest olin ennast J.C. trenni kirja pannud. Hüppekasse. Kannused koorisin maha, sest ei tahtnud kogematagi kannusega ennast kinni hoidma jääda ja madjakat kah ei võtnud. Jätkasime nurkade välja sõitmist ja püstist istumist. Oijah, hüppamine on nüüd nii kergeks läinud. Aga me pole mingite päris kõrgusteni veel jõudnud ka. Sellise paarina ilmselt ei jõuagi. Ma lihtsalt tunnen, et ta ei taha. Neid pisikesi kõksib küll lustiga ja see on tore. Ja endiselt on kõige hullem, mida üks treener teha saab, öelda: "PLEASE sit up". See paneb kasvõi nahast välja pugema, et nii teha, nagu vaja.

Lambakari

Sõidad kottpimedas kodupoole ja äkki hiilgavad tee ääres kalliskivid. Need sädelevad ja vilguvad. Ime! Tegelikult siiski kari lambaid. Iga kord teevad tuju heaks, kui nad seal niimoodi vilgutavad. Täna oli tegelikult lammaste asemel metssiga ja see tuletas meelde, kui nunnud lambad olid olnud.

Veel nunnusid lambaid


Ahsoo...sattusin täna ootamatult hüppekasse ja pidin vahelduseks GP sadulat kasutama. Ise mõtlesin: mul ongi ju GP hobune! Kahjuks mitte selles mõttes, mida rohkem tahaksin. Võiks ju olla ka GP GP hobune. Ühel alal tipus, aga muid asju oskaks ka. Balagur igatahes kindlasti mäletaks mõnda tsirkuse- või politseitrikki.

Ilusti teemas püsides, üks nunnu klaveriõpetus. Nunnu-nunnu. Tüütu on sama sõnu muudkui kasutada, aga praegu ei tule sõnad üldse meelde. Millegipärast ei tule teised asjad ka meelde. Järsku võtan seda puhkuse-asja liiga tõsiselt?

Üks pole ühtegi

Pimegalopp oli vahelduseks päris tore. Ainult talli parkla tuli paistis kaugusest ja vananev pilvetagune kuu. Platsi pinnas -- hiiglama hea. Plusskahene õhk oli ka täitsa paras. Kui L platsile lisaks tuli, siis ma ise algul ei märganudki midagi, ainult hobune jäi äkki värava oletatavas suunas jõllitama. See L on päeva ajal helehall.

Külalishobuse peremees on nüüd tagasi ja minu õppetunnid temaga selleks korraks läbi. Mis need nüüd olidki... Esimene oli sama, mis kahe eelmise külalishobusega: selgaronimisel ollakse paigal. Miinus minule, vahel olen ikka lubanud ära jalutada küll. Teiseks, puhastamisel, valmispanekul, mis iganes sättimisel peab hobu nõudmisel eest astuma ja mittenõudmisel paigal püsima. Pluss mulle. Kolmas: ka suur hobune võib uskumatult õrn ja tundlik olla. Siht mulle: harjutada end veel tõsisemalt tegema vähem, aga see-eest ainult olulist. Nii või naa, hobuse otsas või tema juures, seda rahulikkust on hobuksed küll mulle hoolega õpetanud. Aitab ka inimeste maailmas paremini hakkama saada. Siiski kujutan ette, et mu kehakeel karjub ikka veel päris tüütult kõvasti.

Kui ollakse jõudnud nii kaugele, et see oluliseks muutub, siis saab jälgida, mis jalaline hobune on. Kui eelistab paremast galoppi teha, siis vasakujalaline, sest vasak tagumine alustab sel juhul liikumist. Ja kui valib üle lati astumiseks enamasti parema jala, siis on ka vasakujalaline, sest tagumine vasak liigub parema esimesega koos ja tagumised on mootor, nii et selle järgi pannakse jalalisus paika. Jalalisust tuleks välja triikida. Koolisõidu skaalal on otsesus väga kõrgel kohal, sinna kõik välja ei jõuagi. Kui meile kunagiammu trennis teooriatunde tehti, siis käis käest kätte üks käsikirjaline materjal, kus seletati, miks on oluline hobuse jalgu ükshaaval roolida. Näiteks harjutus peatus-taandamine-edasi-taandamine-galopp. Kui tahaks siis harjutust ilus välja nägema panna, tuleb sättida nii, et viimase taandamise lõpus jääb galoppi alustav (tavaliselt välimine) tagumine jalg taha. Minu täpsussõidud on praegu rohkem unes. Ükskord tegin Metsikuga piaffi ja tahtsin näha, kas ta teeb ka õigesti. Niisiis tagurpidipiaffisin ta peegli ette tagasi ja vaatasin, et kuigi kõrgelt ei astu, aga rütm oli hea. Päriselus... uhh... mmm...

Nii meenus neljas õppetund: ainult ühe hobusega sõites ei jõua suurt kusagile. Hea oleks, kui üks õpetaks ja teist õpetataks -- vähemalt. Muidu harjub kumbki paarilisest teise vigadega ja toimub mingi mugandumine.

Vähemalt kuupäev on ilus

Nüüd on see uks seljataga kinni läinud, mis mind üldse siia maale tõi. Väravad olevat siiski lahti, ütlesid nad. Kuus aastat oleks kahe kuu pärast täis saanud.

Ma ei kahetse ühtegi hetke.

Ja on teatud seltskond inimesi, kelle tundmaõppimise ja üldse olemasolu pärast laulab süda sees ja nutab lahinal, et ma neid võibolla enam kunagi ei näe.

+ + + + + + + + +

Kabjalistel oli täna katki-päev. Metsikul oli pöid tabamuse saanud, näpujälje suurune auk keset jalga. Nagu punane kuivanud liha. Longet polnud, aga hobu silmnähtavalt õnnetu. Muudel tuli võidelda mädapunnide, kabjapiirde vigastuse ja lonkega. Tüütu, aga tavaline.

Soomlased vaidlesid täna pärast hobusevahetust. Üks ütles, et ei oska üldse ja teine (omanik), et ikka midagi oskab. "Mitteoskajal" oli hobune nii teise kujuga, et ma ei tundnud teda esialgu äragi. Töötas mõnusalt läbi keha ja oli selline hea pikkusega ja lõdvestunud. Oskab ikka küll :)

+ + + + + + + + +

Muidu on kurb olemine, peaks mingit sorti meelelahutusega tegelema. Homme. Täna nutan ikka edasi.

Viuhti

Nii lihtne oleks paugust olemata olla. Külalishobu C. oli eile ärritunud, et trenn nii pikalt kestis ja teistele juba süüa jagama hakati. Nihverdas kabjapuhastuse ajal ja püüdis minema hiilida. Kui siis tagumist kaitset maha võtma hakkasin, kostis takjapaela krõps ja mingi x aeg (väga väike) sellest edasi olin natuke maad eemal, hambad tugevalt kokku surutud. Tegelikult ei juhtunud ju muud midagi, kui et hobune vehkis mingis suunas tagajalaga ja mu keha tõmbus iseenesest eemale sealt. Aga see kiirus! Jala vehkimist oli ainult tunda, mitte näha, ja omaenda keha eemaletõmbumist panin ma alles siis tähele, kui see juba toimunud oli. Keha on vahel väga tore asi. Ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ta on kukkumisest hoiduda osanud. Äkki on hobune ruumis teise kohta paigutunud ja keha täiesti iseseisvalt sobivaid kohti pingutades ja lõdvestades kaasa läinud. Mu teadlik mina saab asjast jälle teada alles siis, kui kõik on juba läbi ja hobu puhisedes midagi pingsalt jõllitab. Siis saan uurima hakata, et mis juhtus, või siis edasise suhtes otsuseid vastu võtta. Igatahes tekkis eile äkki soov, et oleksin kiiverdatud.

Muidu oli tore lugemine Carl Hesterist. Maailmas on muidugi väga palju selliseid hobuspordi-inimesi, kelle treeningmeetodid ei põhine oma spordivahendi lauspiinamisel, aga eriti hea on, et paljud sellised on kuulsad inimesed. Siis nad hakkavad eeskujudeks ja sõnumikandjateks. Ja siis ükskord tuleb ilus aeg, kui inimene lõpuks kõigi loomadega niimoodi suhtleb, nagu need tegelikult ka elus ja olemas oleksid. Ja siis on vikerkaar kogu aeg taevas ja kõik on head. Muhhahhhaa. Hiljuti oli kusagil artikkel sellest, kuidas teadlased tõestasid, et kalal on enne pannile minekut stress ja valus. Ma ei tee enam ammu suuri silmi, aastaid tagasi oli ju artikkel sellest, et ka vastsündinutel on valus ning hiljem, et ka veel sündimata inimesetükikestel.

Ma ei oska hinnata, kas hobune oli vanasti rohkem "asi" kui praegu, aga ilmselgelt on nad järjest ägedamaks aretatud. Samal ajal on aina rohkemal rahval asja hobuse otsa ja suurem osa neist tahaks ka elus püsida. Siis leiutatakse igasuguseid vahendeid ja võtteid, kuidas püssirohutünne kiiresti taltsutada. Mõni keerab hobuse rulli, mõni söödab magneesiumi täis, mõni hakkab hoopis hobusega koera mängima. Inimesed on uskumatult leidlikud. Ja nad on seda alati olnud.


***

Üks rääkis midagi kannibalist. Seepeale teatas üks väiksem, et tema on ka kanni peal.

Nagu unes

Seekord tahtis S naisele sünnipäevaks midagi eriti suurt kinkida, sest naine polnud justkui kunagi päriselt rahul sellega, mida talle kingiti. Mida küll valida? Plasmatelekas!

Põnevusega vaatas S pealt, kui naine suurt pakki avas... Näääh! Sa mõtled ainult endale! Sa ise tahtsid endale seda telekat! Aga minu peale ei mõtle sa üldse.

Järgmisel aastal küsis S naiselt aegsasti ette, mida too sünnipäevaks saada tahab. Naisel oli mitu soovi, ta kaalus üht ja teist... S kirjutas kõik hoolega üles ja nimekiri sai lõpuks päris pikk. S mõtles, et kui ta kõik nimekirja asjad hangib, siis ei saa küll valesti minna.

Sünnipäeval hakkas naine pakke avama ja näiski õnnelik. Aga kui kõik oli lahti harutatud, ütles ta ainult: üllatust polnudki!

**********
Naljakas lugu tegelikult, eriti siis, kui S seda rääkis.

************************************************
************************************************

Unes sõitsin kaubaautoga Lasna kanalis. Äkki seisis paremal tee kõrval laps. Ta pani silmad kinni ja hakkas rahulikult üle tee astuma, kerge muie näol. Tunde järgi pidi ta mu kaubaka tagumise otsa vastu jalutama, aga põntsu polnud tunda. Siiski nägin teda mõne hetke pärast teel pikali maas, pea verine, silmad ikka kinni. Mis see siis nüüd pidi tähendama??

************************************************
************************************************

Mul on praegu A külalishobune C. Suur ja karvane ja lapselikult ulaka käitumisega. Näiteks ilastab äkki õla täis või proovib üle jalutada või sikutab jala või nina käest. Ta on pikk nagu takso ja õlast veidi kinni. Ja samas on ta nii tundlik ja sõnakuulelik, nii pehme. Alles viiene! Painutab oma pikka keret nurkades ja astub kergelt sääre eest, kui ainult küsida. Ja kui palud tal oodata, siis ta tõepoolest teebki seda. Istud sügavamalt sisse ja paar poolpeatust, ja ta ongi valmis end kokku korjama. Tublit tööd oled teinud, A!

***********************************************
***********************************************

Olen paari päevaga paartuhat kirja sorteerinud ja arhiveerinud, et neid sobivalt järeltulijale üle anda. Piinarikas töö eriti pärastlõunati, kui kukun monotoonsest tegevusest peaaegu toolilt maha. Siis tuleb teha kohvipaus. Masin võttis raha vastu, aga suhkrule, segamispulgale ja kohvile topsi alla ei pannud. Jõudsin kiiruga riiulist kellegi kruusi krabada, et viimane saba kinni püüda. See tuli valgendaja maitsega kuum vahune vesi. Äratas üles küll see üllatustüng.

***********************************************
***********************************************

Vahepealne

Öö tuleb külm. Udu püsis maa kohal paksu kihina, aga siiski üks-poolteist meetrit maaga vahet pidades. Sõitsin siis autoga kahe halli kihi vahel. Oli tore.

----------------------------------------------

Tuli järgmine päev. Filmisin. Võdisen ikkagi. Kaalun hobundusest loobumist, sest hobustest on kahju ja teiste ees piinlik. Nii on alati pärast filmimist. Kohapealne kisakoor on palju tõhusam tagantjärele vaatamisest, et pole nii nagu vaja.

Masendav.

Mõtlen parem millegi hea peale suvest.













Kah kurb pilt, kuigi sündmus oli tore. Lähen ju ära.
I will miss you guys...

S

Spinat, helekõrb sileläikiv ruun, keda keegi millegipärast ei mäleta peale minu. Kaua ta seal Tondil olla ei saanud samal ajal kui mina, sest mäletangi temast vaid paari korda, kui Maie ta trenniks mulle jagas. Millegipärast tundus mulle, et et tegemist pole just kõige uimasema olevusega ja et ma temaga rohkem kui ühe korra sõita sain, oli justkui pisike tunnustus.

Sampo, tumekõrb valgete märgistega ruun. Lauk oli hajunud servadega nagu rasvas küpseval vedela taigna pannkoogil. Muidu väga muhe mees, hüppas nagu vaja ja käis igalpool filmivõtetel ja maikrahvindustel nagu korralik viiekate hobune kunagi. Vanemana olid tagumised jalad kohutavalt paistes. Kaval oli ka. Kui Maie ükskord boksist junne koristama läks, hiilis Sampo nii vaikselt minema, et keegi ei kuulnud krõpsugi. Maie, junnid kokku aetud, ajas selja sirgu ja -- mitte hobusepoegagi. Kuhu läks, ei tea. Hakkas siis maja läbi otsima ja leidiski lõpuks hobukese üles, palmiruumist lillepottide kallalt.

Saabel, kõrb susserdis. Jalad liikusid tal kiiresti, selg püsis üsna paigal. Oli viikingifilmis mees-Monica ratsu.

Siirius, suurepoolne kõrb hüppekas. Minu mälestustes üsna karvane ka, aga ju toimus mälupildistamine talvehooajal. Veskas ei läinud tegelikult hobused talviti kuigi karvaseks, sest väljas nad ei käinud. Vahel laoti külmema ilmaga boksis tekk peale.

Svitsiena, kah supikana (vt R-tähe alt)

Sabrina (Santa Fe). Kui kõik hobused olid alt ära müüdud, andis Pille mulle Sabrinat sõita. Sel olid toredad lahtised liikumised, hoogu maa ja ilm. Hüpata oli veel ägedam, ta kargas lausa nagu üle maja, kuigi takistus oli all päris pisikene. Ma ei usu, et me üle meetri üldse proovida saime.
Siis tuli üks nädalavahetus, kui hobused soomlastega kusagile metsavahele laagrisse läksid. See võis kesta nii umbes kolm päeva. Kui hobune tagasi tuli, oli ta boksis pikali maas ja uskumatult väsinud olemisega. Tavaliselt teda päeva ajal pikali küll näha ei saanud, seepärast kartsin, et midagi hullu on lahti. Uurisin ta põhjalikult üle: vigastusi polnud näha, jalad ehk veidi turses, aga püsti tõusis ta küll eriti vastumeelselt ja liikuda ei viitsinud hoopiski. Ilmselgelt sodiks väsitatud. Olid metsavahel pikki retki teinud ja trenne ikka vähemalt kaks päevas. Olin nii pahane, et noorele hobusele selline koormus pandi ja läksin seda ka Jürile ütlema. Ta ütles, et olen idealist ja reaalses maailmas on teisiti.

R

Ralli, hall ponimära, tüüpiline tubli eesti hobune.

Rosinante, kõrb mära. Tegi üht ja teist, kuulsaks pole saanud.

Rjasnopol (Rhodos), Retsinga, Registratsija(Red Rose), budjonnõid, supikanad. Väikesed, sebijad, aga hüppasid, mis ette anti -- täpselt nii palju või natuke vähem, aga kindlasti mitte rohkem.

Roo, koolihobuse liikumisega grupiponi. Grupis suurt liikuda ei tahtnud (kes ikka tahaks kolmandal ringil päevas, vahepeal puhkamata), aga lõi koolisõidus nii mõnegi võistluse kinni.
Hüppas ka, aga mitte just vaimustunult.

Resonants, suur raudjas. Ajalehtedeski kuulsust kogunud, aga mitte niivõrd sportlike saavutuste, vaid varguse objektiks olemise pärast.

Ritbega, punane hõljukmära. Hullpealuu. Müüdi enne maha, kui ta jõudis kusagile kaugele jõuda.

Ramona, Reno