Ei saa mitut head asja korraga. Just kui galopp hakkas natukenegi galopi moodi tunduma, lendas kõik muu laiali. Ja ikka on nii kohutavalt raske sirgelt istuda. Ülemine ots peaks olema avatud, umbes nagu peotantsus, selline lahke, aga tasakaalustatud poos. Aga kuidas ma endale ikka valetan, et on hea ja lahke tuju, kui tegelikult tahaks puu taha peitu minna ja seal pisikesena kössitada.
Ja pontšikutele ei tohiks panna jahuga segatud tuhksuhkrut. Või on sel mingi tagamõte? Et siis püsib kauem valge? Maitse oleks ikkagi parem puhta tuhksuhkruga, või veel ägedam -- puuviljasuhkruga.
Ja pontšikutele ei tohiks panna jahuga segatud tuhksuhkrut. Või on sel mingi tagamõte? Et siis püsib kauem valge? Maitse oleks ikkagi parem puhta tuhksuhkruga, või veel ägedam -- puuviljasuhkruga.
Pöialpoiss ja päkapikk
Ira Lember
Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesid teineteist
ja vaidlesid kumb pikem neist.
“Sa oled nagu leivaraas
ja raske on sind leida maast!”
“Miks, kääbus sõnu loobid sa!
Ei näe sind mikroskoobita!”
“Kui kükakile laskun, siis
ehk küünitad mu taskuni!”
“Sa ulatud mu jopi äärde!”
“Ja sina mulle poolde säärde!”
“Sa oled pisem kui mu näpp!”
“Sa välja näed kui väike täpp!”
“Ma olen sentimeetrine!”
“Ma kümne millimeetrine!”
Nad panid lõpuks seljad vastu -
ja olid täpselt ühte kasvu.
No comments:
Post a Comment