Spinat, helekõrb sileläikiv ruun, keda keegi millegipärast ei mäleta peale minu. Kaua ta seal Tondil olla ei saanud samal ajal kui mina, sest mäletangi temast vaid paari korda, kui Maie ta trenniks mulle jagas. Millegipärast tundus mulle, et et tegemist pole just kõige uimasema olevusega ja et ma temaga rohkem kui ühe korra sõita sain, oli justkui pisike tunnustus.
Sampo, tumekõrb valgete märgistega ruun. Lauk oli hajunud servadega nagu rasvas küpseval vedela taigna pannkoogil. Muidu väga muhe mees, hüppas nagu vaja ja käis igalpool filmivõtetel ja maikrahvindustel nagu korralik viiekate hobune kunagi. Vanemana olid tagumised jalad kohutavalt paistes. Kaval oli ka. Kui Maie ükskord boksist junne koristama läks, hiilis Sampo nii vaikselt minema, et keegi ei kuulnud krõpsugi. Maie, junnid kokku aetud, ajas selja sirgu ja -- mitte hobusepoegagi. Kuhu läks, ei tea. Hakkas siis maja läbi otsima ja leidiski lõpuks hobukese üles, palmiruumist lillepottide kallalt.
Saabel, kõrb susserdis. Jalad liikusid tal kiiresti, selg püsis üsna paigal. Oli viikingifilmis mees-Monica ratsu.
Siirius, suurepoolne kõrb hüppekas. Minu mälestustes üsna karvane ka, aga ju toimus mälupildistamine talvehooajal. Veskas ei läinud tegelikult hobused talviti kuigi karvaseks, sest väljas nad ei käinud. Vahel laoti külmema ilmaga boksis tekk peale.
Svitsiena, kah supikana (vt R-tähe alt)
Sabrina (Santa Fe). Kui kõik hobused olid alt ära müüdud, andis Pille mulle Sabrinat sõita. Sel olid toredad lahtised liikumised, hoogu maa ja ilm. Hüpata oli veel ägedam, ta kargas lausa nagu üle maja, kuigi takistus oli all päris pisikene. Ma ei usu, et me üle meetri üldse proovida saime.
Siis tuli üks nädalavahetus, kui hobused soomlastega kusagile metsavahele laagrisse läksid. See võis kesta nii umbes kolm päeva. Kui hobune tagasi tuli, oli ta boksis pikali maas ja uskumatult väsinud olemisega. Tavaliselt teda päeva ajal pikali küll näha ei saanud, seepärast kartsin, et midagi hullu on lahti. Uurisin ta põhjalikult üle: vigastusi polnud näha, jalad ehk veidi turses, aga püsti tõusis ta küll eriti vastumeelselt ja liikuda ei viitsinud hoopiski. Ilmselgelt sodiks väsitatud. Olid metsavahel pikki retki teinud ja trenne ikka vähemalt kaks päevas. Olin nii pahane, et noorele hobusele selline koormus pandi ja läksin seda ka Jürile ütlema. Ta ütles, et olen idealist ja reaalses maailmas on teisiti.
Sampo, tumekõrb valgete märgistega ruun. Lauk oli hajunud servadega nagu rasvas küpseval vedela taigna pannkoogil. Muidu väga muhe mees, hüppas nagu vaja ja käis igalpool filmivõtetel ja maikrahvindustel nagu korralik viiekate hobune kunagi. Vanemana olid tagumised jalad kohutavalt paistes. Kaval oli ka. Kui Maie ükskord boksist junne koristama läks, hiilis Sampo nii vaikselt minema, et keegi ei kuulnud krõpsugi. Maie, junnid kokku aetud, ajas selja sirgu ja -- mitte hobusepoegagi. Kuhu läks, ei tea. Hakkas siis maja läbi otsima ja leidiski lõpuks hobukese üles, palmiruumist lillepottide kallalt.
Saabel, kõrb susserdis. Jalad liikusid tal kiiresti, selg püsis üsna paigal. Oli viikingifilmis mees-Monica ratsu.
Siirius, suurepoolne kõrb hüppekas. Minu mälestustes üsna karvane ka, aga ju toimus mälupildistamine talvehooajal. Veskas ei läinud tegelikult hobused talviti kuigi karvaseks, sest väljas nad ei käinud. Vahel laoti külmema ilmaga boksis tekk peale.
Svitsiena, kah supikana (vt R-tähe alt)
Sabrina (Santa Fe). Kui kõik hobused olid alt ära müüdud, andis Pille mulle Sabrinat sõita. Sel olid toredad lahtised liikumised, hoogu maa ja ilm. Hüpata oli veel ägedam, ta kargas lausa nagu üle maja, kuigi takistus oli all päris pisikene. Ma ei usu, et me üle meetri üldse proovida saime.
Siis tuli üks nädalavahetus, kui hobused soomlastega kusagile metsavahele laagrisse läksid. See võis kesta nii umbes kolm päeva. Kui hobune tagasi tuli, oli ta boksis pikali maas ja uskumatult väsinud olemisega. Tavaliselt teda päeva ajal pikali küll näha ei saanud, seepärast kartsin, et midagi hullu on lahti. Uurisin ta põhjalikult üle: vigastusi polnud näha, jalad ehk veidi turses, aga püsti tõusis ta küll eriti vastumeelselt ja liikuda ei viitsinud hoopiski. Ilmselgelt sodiks väsitatud. Olid metsavahel pikki retki teinud ja trenne ikka vähemalt kaks päevas. Olin nii pahane, et noorele hobusele selline koormus pandi ja läksin seda ka Jürile ütlema. Ta ütles, et olen idealist ja reaalses maailmas on teisiti.
No comments:
Post a Comment