Pimegalopp oli vahelduseks päris tore. Ainult talli parkla tuli paistis kaugusest ja vananev pilvetagune kuu. Platsi pinnas -- hiiglama hea. Plusskahene õhk oli ka täitsa paras. Kui L platsile lisaks tuli, siis ma ise algul ei märganudki midagi, ainult hobune jäi äkki värava oletatavas suunas jõllitama. See L on päeva ajal helehall.
Külalishobuse peremees on nüüd tagasi ja minu õppetunnid temaga selleks korraks läbi. Mis need nüüd olidki... Esimene oli sama, mis kahe eelmise külalishobusega: selgaronimisel ollakse paigal. Miinus minule, vahel olen ikka lubanud ära jalutada küll. Teiseks, puhastamisel, valmispanekul, mis iganes sättimisel peab hobu nõudmisel eest astuma ja mittenõudmisel paigal püsima. Pluss mulle. Kolmas: ka suur hobune võib uskumatult õrn ja tundlik olla. Siht mulle: harjutada end veel tõsisemalt tegema vähem, aga see-eest ainult olulist. Nii või naa, hobuse otsas või tema juures, seda rahulikkust on hobuksed küll mulle hoolega õpetanud. Aitab ka inimeste maailmas paremini hakkama saada. Siiski kujutan ette, et mu kehakeel karjub ikka veel päris tüütult kõvasti.
Kui ollakse jõudnud nii kaugele, et see oluliseks muutub, siis saab jälgida, mis jalaline hobune on. Kui eelistab paremast galoppi teha, siis vasakujalaline, sest vasak tagumine alustab sel juhul liikumist. Ja kui valib üle lati astumiseks enamasti parema jala, siis on ka vasakujalaline, sest tagumine vasak liigub parema esimesega koos ja tagumised on mootor, nii et selle järgi pannakse jalalisus paika. Jalalisust tuleks välja triikida. Koolisõidu skaalal on otsesus väga kõrgel kohal, sinna kõik välja ei jõuagi. Kui meile kunagiammu trennis teooriatunde tehti, siis käis käest kätte üks käsikirjaline materjal, kus seletati, miks on oluline hobuse jalgu ükshaaval roolida. Näiteks harjutus peatus-taandamine-edasi-taandamine-galopp. Kui tahaks siis harjutust ilus välja nägema panna, tuleb sättida nii, et viimase taandamise lõpus jääb galoppi alustav (tavaliselt välimine) tagumine jalg taha. Minu täpsussõidud on praegu rohkem unes. Ükskord tegin Metsikuga piaffi ja tahtsin näha, kas ta teeb ka õigesti. Niisiis tagurpidipiaffisin ta peegli ette tagasi ja vaatasin, et kuigi kõrgelt ei astu, aga rütm oli hea. Päriselus... uhh... mmm...
Nii meenus neljas õppetund: ainult ühe hobusega sõites ei jõua suurt kusagile. Hea oleks, kui üks õpetaks ja teist õpetataks -- vähemalt. Muidu harjub kumbki paarilisest teise vigadega ja toimub mingi mugandumine.
Külalishobuse peremees on nüüd tagasi ja minu õppetunnid temaga selleks korraks läbi. Mis need nüüd olidki... Esimene oli sama, mis kahe eelmise külalishobusega: selgaronimisel ollakse paigal. Miinus minule, vahel olen ikka lubanud ära jalutada küll. Teiseks, puhastamisel, valmispanekul, mis iganes sättimisel peab hobu nõudmisel eest astuma ja mittenõudmisel paigal püsima. Pluss mulle. Kolmas: ka suur hobune võib uskumatult õrn ja tundlik olla. Siht mulle: harjutada end veel tõsisemalt tegema vähem, aga see-eest ainult olulist. Nii või naa, hobuse otsas või tema juures, seda rahulikkust on hobuksed küll mulle hoolega õpetanud. Aitab ka inimeste maailmas paremini hakkama saada. Siiski kujutan ette, et mu kehakeel karjub ikka veel päris tüütult kõvasti.
Kui ollakse jõudnud nii kaugele, et see oluliseks muutub, siis saab jälgida, mis jalaline hobune on. Kui eelistab paremast galoppi teha, siis vasakujalaline, sest vasak tagumine alustab sel juhul liikumist. Ja kui valib üle lati astumiseks enamasti parema jala, siis on ka vasakujalaline, sest tagumine vasak liigub parema esimesega koos ja tagumised on mootor, nii et selle järgi pannakse jalalisus paika. Jalalisust tuleks välja triikida. Koolisõidu skaalal on otsesus väga kõrgel kohal, sinna kõik välja ei jõuagi. Kui meile kunagiammu trennis teooriatunde tehti, siis käis käest kätte üks käsikirjaline materjal, kus seletati, miks on oluline hobuse jalgu ükshaaval roolida. Näiteks harjutus peatus-taandamine-edasi-taandamine-galopp. Kui tahaks siis harjutust ilus välja nägema panna, tuleb sättida nii, et viimase taandamise lõpus jääb galoppi alustav (tavaliselt välimine) tagumine jalg taha. Minu täpsussõidud on praegu rohkem unes. Ükskord tegin Metsikuga piaffi ja tahtsin näha, kas ta teeb ka õigesti. Niisiis tagurpidipiaffisin ta peegli ette tagasi ja vaatasin, et kuigi kõrgelt ei astu, aga rütm oli hea. Päriselus... uhh... mmm...
Nii meenus neljas õppetund: ainult ühe hobusega sõites ei jõua suurt kusagile. Hea oleks, kui üks õpetaks ja teist õpetataks -- vähemalt. Muidu harjub kumbki paarilisest teise vigadega ja toimub mingi mugandumine.
No comments:
Post a Comment