Tallinn võttis mu lahkelt vastu, haisedes tungivalt heitgaaside ja vettinud konide järele. Reisisaatja hoiatas vabale toolile istumast, kuna eelmine istuja oli suure osa endast sinna maha jätnud. Iste pidavat nüüd desinfitseerimisele minema. Kuni saabuvat võtit ootasin, sain jälgida vene laste tapamängu. Ise nii umbes kolmanda klassi poisid, aga mõlemal uhked relvad kaasas, ühel tervenisti automaat. Seekord mänguasjad. Nad tapsid üksteist kordamööda ja surid dramaatiliselt maas püherdades ja siis puha vagaseks jäädes. Samal ajal pidasid nad kogu ümbruskonda valvsalt sihikul, lastes maha enamvähem kõik, mis ümbruskonnas liigutas või siis paigal oli.
Mängisime vanamaga poole ööni ussisõnade mängu. Tema võitis. Tegi seda mitmeid kordi järjest. Läksin ühel hetkel magama ära, muidu oleks hommik peale tulnud.
Lemmiküritus toimus täie rauaga ja ootan juba järgmist aastat, et saaks jälle osaleda. Bussipileteid jäi ka veel mitmeks sõiduks alles. Ühistranspordisõit on Tallinnas mõne teise linnaga võrreldes üsna soodne. Ainult et kõik vahemaad on kuidagi väga lühikeseks läinud. Kui käe otsas poleks mingit meetrimeest rippunud, oleksin nii mõnegi otsa rohkem jalgsi teinud. Vanasti olid need tänavad ikka hulga pikemad...
Veel üks ühistranspordi juhtum. Mu käepikendusele pakkus istet üks tüdruk. Krapsas püsti ühe teise tüdruku kõrvalt, kellel oli peas kiiver, ja kellega olid enne elavalt juttu ajanud. Tramm number 4 ja ratsakiivriga tüdruk. Nagunii Tondikas! Nagu mina vanasti, aga mul oli siis stekk püksisääres, mitte kiiver peas. Stekk oli tehtud spinningupikendajast, 85 kopikat tükk. Käepidemeks käis suvaline sobiv toru, aga vahel bambusest suusakepist saetud jupp. Ja trammid 3 ja 4 haisesid hobuste järele. Nüüd polnud enam midagi tunda.
Kiirustasin tagasi, sest olin ennast J.C. trenni kirja pannud. Hüppekasse. Kannused koorisin maha, sest ei tahtnud kogematagi kannusega ennast kinni hoidma jääda ja madjakat kah ei võtnud. Jätkasime nurkade välja sõitmist ja püstist istumist. Oijah, hüppamine on nüüd nii kergeks läinud. Aga me pole mingite päris kõrgusteni veel jõudnud ka. Sellise paarina ilmselt ei jõuagi. Ma lihtsalt tunnen, et ta ei taha. Neid pisikesi kõksib küll lustiga ja see on tore. Ja endiselt on kõige hullem, mida üks treener teha saab, öelda: "PLEASE sit up". See paneb kasvõi nahast välja pugema, et nii teha, nagu vaja.
Mängisime vanamaga poole ööni ussisõnade mängu. Tema võitis. Tegi seda mitmeid kordi järjest. Läksin ühel hetkel magama ära, muidu oleks hommik peale tulnud.
Lemmiküritus toimus täie rauaga ja ootan juba järgmist aastat, et saaks jälle osaleda. Bussipileteid jäi ka veel mitmeks sõiduks alles. Ühistranspordisõit on Tallinnas mõne teise linnaga võrreldes üsna soodne. Ainult et kõik vahemaad on kuidagi väga lühikeseks läinud. Kui käe otsas poleks mingit meetrimeest rippunud, oleksin nii mõnegi otsa rohkem jalgsi teinud. Vanasti olid need tänavad ikka hulga pikemad...
Veel üks ühistranspordi juhtum. Mu käepikendusele pakkus istet üks tüdruk. Krapsas püsti ühe teise tüdruku kõrvalt, kellel oli peas kiiver, ja kellega olid enne elavalt juttu ajanud. Tramm number 4 ja ratsakiivriga tüdruk. Nagunii Tondikas! Nagu mina vanasti, aga mul oli siis stekk püksisääres, mitte kiiver peas. Stekk oli tehtud spinningupikendajast, 85 kopikat tükk. Käepidemeks käis suvaline sobiv toru, aga vahel bambusest suusakepist saetud jupp. Ja trammid 3 ja 4 haisesid hobuste järele. Nüüd polnud enam midagi tunda.
Kiirustasin tagasi, sest olin ennast J.C. trenni kirja pannud. Hüppekasse. Kannused koorisin maha, sest ei tahtnud kogematagi kannusega ennast kinni hoidma jääda ja madjakat kah ei võtnud. Jätkasime nurkade välja sõitmist ja püstist istumist. Oijah, hüppamine on nüüd nii kergeks läinud. Aga me pole mingite päris kõrgusteni veel jõudnud ka. Sellise paarina ilmselt ei jõuagi. Ma lihtsalt tunnen, et ta ei taha. Neid pisikesi kõksib küll lustiga ja see on tore. Ja endiselt on kõige hullem, mida üks treener teha saab, öelda: "PLEASE sit up". See paneb kasvõi nahast välja pugema, et nii teha, nagu vaja.
No comments:
Post a Comment