Nii lihtne oleks paugust olemata olla. Külalishobu C. oli eile ärritunud, et trenn nii pikalt kestis ja teistele juba süüa jagama hakati. Nihverdas kabjapuhastuse ajal ja püüdis minema hiilida. Kui siis tagumist kaitset maha võtma hakkasin, kostis takjapaela krõps ja mingi x aeg (väga väike) sellest edasi olin natuke maad eemal, hambad tugevalt kokku surutud. Tegelikult ei juhtunud ju muud midagi, kui et hobune vehkis mingis suunas tagajalaga ja mu keha tõmbus iseenesest eemale sealt. Aga see kiirus! Jala vehkimist oli ainult tunda, mitte näha, ja omaenda keha eemaletõmbumist panin ma alles siis tähele, kui see juba toimunud oli. Keha on vahel väga tore asi. Ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ta on kukkumisest hoiduda osanud. Äkki on hobune ruumis teise kohta paigutunud ja keha täiesti iseseisvalt sobivaid kohti pingutades ja lõdvestades kaasa läinud. Mu teadlik mina saab asjast jälle teada alles siis, kui kõik on juba läbi ja hobu puhisedes midagi pingsalt jõllitab. Siis saan uurima hakata, et mis juhtus, või siis edasise suhtes otsuseid vastu võtta. Igatahes tekkis eile äkki soov, et oleksin kiiverdatud.
Muidu oli tore lugemine Carl Hesterist. Maailmas on muidugi väga palju selliseid hobuspordi-inimesi, kelle treeningmeetodid ei põhine oma spordivahendi lauspiinamisel, aga eriti hea on, et paljud sellised on kuulsad inimesed. Siis nad hakkavad eeskujudeks ja sõnumikandjateks. Ja siis ükskord tuleb ilus aeg, kui inimene lõpuks kõigi loomadega niimoodi suhtleb, nagu need tegelikult ka elus ja olemas oleksid. Ja siis on vikerkaar kogu aeg taevas ja kõik on head. Muhhahhhaa. Hiljuti oli kusagil artikkel sellest, kuidas teadlased tõestasid, et kalal on enne pannile minekut stress ja valus. Ma ei tee enam ammu suuri silmi, aastaid tagasi oli ju artikkel sellest, et ka vastsündinutel on valus ning hiljem, et ka veel sündimata inimesetükikestel.
Ma ei oska hinnata, kas hobune oli vanasti rohkem "asi" kui praegu, aga ilmselgelt on nad järjest ägedamaks aretatud. Samal ajal on aina rohkemal rahval asja hobuse otsa ja suurem osa neist tahaks ka elus püsida. Siis leiutatakse igasuguseid vahendeid ja võtteid, kuidas püssirohutünne kiiresti taltsutada. Mõni keerab hobuse rulli, mõni söödab magneesiumi täis, mõni hakkab hoopis hobusega koera mängima. Inimesed on uskumatult leidlikud. Ja nad on seda alati olnud.
***
Üks rääkis midagi kannibalist. Seepeale teatas üks väiksem, et tema on ka kanni peal.
Muidu oli tore lugemine Carl Hesterist. Maailmas on muidugi väga palju selliseid hobuspordi-inimesi, kelle treeningmeetodid ei põhine oma spordivahendi lauspiinamisel, aga eriti hea on, et paljud sellised on kuulsad inimesed. Siis nad hakkavad eeskujudeks ja sõnumikandjateks. Ja siis ükskord tuleb ilus aeg, kui inimene lõpuks kõigi loomadega niimoodi suhtleb, nagu need tegelikult ka elus ja olemas oleksid. Ja siis on vikerkaar kogu aeg taevas ja kõik on head. Muhhahhhaa. Hiljuti oli kusagil artikkel sellest, kuidas teadlased tõestasid, et kalal on enne pannile minekut stress ja valus. Ma ei tee enam ammu suuri silmi, aastaid tagasi oli ju artikkel sellest, et ka vastsündinutel on valus ning hiljem, et ka veel sündimata inimesetükikestel.
Ma ei oska hinnata, kas hobune oli vanasti rohkem "asi" kui praegu, aga ilmselgelt on nad järjest ägedamaks aretatud. Samal ajal on aina rohkemal rahval asja hobuse otsa ja suurem osa neist tahaks ka elus püsida. Siis leiutatakse igasuguseid vahendeid ja võtteid, kuidas püssirohutünne kiiresti taltsutada. Mõni keerab hobuse rulli, mõni söödab magneesiumi täis, mõni hakkab hoopis hobusega koera mängima. Inimesed on uskumatult leidlikud. Ja nad on seda alati olnud.
***
Üks rääkis midagi kannibalist. Seepeale teatas üks väiksem, et tema on ka kanni peal.
No comments:
Post a Comment