Rohelised pühapäevad

Ei ole ma üksi paranoiline selline
kahtlustan et teised ka
õndsad ehk mitte
nemad naeratavad niisama

Tere... kas su jalad on terved? Kas on kõvad? Hambajälgi pole kusagil? Kas silmad korras, kõht ei valuta? Kas kiiluvahed on kuivad? Tükke pole murdunud? Ega sul külm ole? Palav? Kas tuled täna ka minuga?

Ühtegi päeva oma kabjalisega ei saa võtta kui garanteeritut. Tallirahvas teab. Kes triigib kliiniku vahet, kes möllab kohapeal, kes muretseb juuksed halliks. Lahinguid võidetakse ja mõni kaotatakse. Nii lihtsalt on. Me keegi ei tea kunagi, kes on järgmine. Igatahes...  

Kus on, sinna tuleb. Nii algas eelmine lugu. Nii ka nüüd. Reneki päikeseline nägu oli me külmas maneežis vaevu ära säranud, kui fb seinale hakkas kuulutusi langema, et kes kõik veel vana aasta sees trenni andma tulevad. Jõulukingid vaja teha, eksole. Minu plaan oli veel viimane hüppekas vastu pidada ja siis meestega vanaemadele külla minna. Trennimenüüs oli okserite peneroll. Teadsin juba ette, et seekord saab "nalja". Teistele nali ja mulle jutumärgid. Nüüd tean, et mu hobune suudab galopi pealt taandamist teha. Vaimustunud uue ande avastamisest, tõmbasin endale riietusruumi uksega vastu vahtimist. Pilt läks hetkeks mustaks ja nina hakkas tilkuma. Õnneks ei olnud morss, vaid tavaline tatt.

Meie "maale vanaema juurde" minek on tehniliselt täiesti korrektne, kuigi erinevalt enamusest liikusime lõunast põhja. Nimelt meie rongipeatusest elukohta nimetatakse linnaks, aga vanaema kodu on alevis. Mis on ka rongipeatus. Ja isegi kui nende alevi rongiplaan võtab vanaema kapiuksel ühe A4 jagu ruumi ja meie linna oma mahuks -- kui laiutada -- tikutopsi väikseimale küljele, siis maale me igatahes läksime. Pool tundi enne päeva lõppu jõudsime napilt kohale. Oletasime, et kõik magavad ja me hiilime ka sama tegema, aga saunast kostis ohkimist. Isa oli dušinurga plaadid üles kiskunud, tagasi ladunud ja täitis vuuke. Oli 7 tundi tagasi arvanud, et ehk saab tunni-paariga tehtud. Meie, maakad olime reisist sodiks väsinud ja üle kahe tunni vastu ei pidanud. Väikseim duud lükkas mulle varbad ninna ja siis me magasime täiega. Minidiivanil ühe teki all kolmekesi, kooris külge vahetades, nagu see ikka külas käib.

Edasi ma kõike enam ei mäleta. Oli midagi söömise, kuuse ja piparkoogitamisega. Kohutavalt tüütu. Eriti see kuuse värk. Milles see puu süüdi on, et ta alustuseks soojas toas virelema peab ja siis tänutäheks lõkkesse lendab. Kahju on alati. Lapsed möllasid grinchi märkamata puu kallal ja said sinna paar kilo kraami peale laduda. Mõned kujud ja kuulid olid minugi väikest nägu peegeldanud kunagi. Millalgi tekkis rahvast juurde, hakati luuletama ja laulma. Vanaema pani erinevatest jõulusõnadest riimivabu luuletusi kokku, lapsed laulsid mööda ja muu rahvas ümises kaasa (refräänide kohal veidi valjemalt) midagi laisakelladest, H ema rääkis jälle seda muistendit, mille T koolitööna üks teine aasta esitanud oli ja isa luges pärast mind maha täpselt sama luuletuse. Jälle oli äkki aeg pooles öös. Saatsime H ema vanaema majja magama, sest vanaema ei teadnud, kui kõvasti H ema norsata oskab.

Ja siis tuli veel üks päev "puhkust". Tegelikult võtab ikka keele vestile, kui ühte päkatsit aina trepi pealt alla tirima peab. Või laualt nägupidi söögist või kuuse küljest kulinaid tirimast. Trepiga oli üks hea lahendus ka -- mu ema viskas sinna külili ette ja pisilane seepeale nagu peegelpilt samamoodi kummuli. Kõigist teistest ronis üle, emast mitte. Aga emal oli vaja peadpidi arvutis olla ja juhe trepini ei ulatunud. Ja siis läks elekter natuke ära. Ainult ühe faasi kadumine on ju natuke. Telekas sai pikendusjuhtme ja rikketelefon ühe kõne. Keegi ei uskunud, et pühade ja torm Chucki ajal midagi ette võtma hakatakse, aga enne kui mehed saunast välja said, olid tunkedes onud posti otsas ja parandasid midagi ära. See "midagi" võis vabalt olla ühe tüütu rähni nokatöö. Nende alevirähn peksab elektrijuhtmeid, meie linnarähn vasardab posti otsas lambikuplit. Täitsa põrunud mõlemad... mida kõike naistele mulje avaldamise pärast ei tehta. Meie vana hea Upwordsi seltskond paigutas mõned korrad klotsid poole laua peale ära, vaieldes seejuures sõnade olemasolu üle. Sõnade jaburus ja õhtu hilisus on võrdelised. Kui minu kord parasjagu ei olnud, vahtisin üle õla Lumivalgekese filmide hobuseid ja nende varustust. Ja seda, et vampiirifilmi tüdruk poleks ju olnud kauneim kogu maal. Võibolla ainult mõnes Soome maakonnas.

Kui päevad olid juba sassis ja pidi kalendrist kontrollima hakkama, kui palju seda aastat veel on, toppisime ennast ühte hallidest autodest (see hooaeg äärmiselt popp värv) ja võtsime suuna lõunasse tagasi. Ruumipuudust ei olnud karta, vastassuunalisi oli hulga rohkem. Heinamaad rohetasid ja rahvas riputas fb-sse seenekorjamispilte. Diisel maksis 0.879EUR/l ja mäkkdoonaldist sai isu tundmata mööda sõita. H ema oli kaasa pannud kolm kotti sügavkülmast tulnud marju -- astelpajud, vaarikad ja mustikad. Need kõik tilkusid. Kaks sellepärast, et ziplockid olid lahti; kolmandal oli tugev sõlm peal, aga kott ise pooleks. Tegin need kähku kisselliks ära. Isegi pärast peotäie männiokaste ja mustikalehtede eemaldamist tuli kisselli umbes ämbritäis. Praegu kaalun, kas panna tapeeti või hakata vahukoort tegema. Pekk vist võidab.

* * * * * * * * * *

Vanast ajast oli meeles, et esimene tainas läheb alati nahka, seega sai kapp igaks juhuks tainaid täis laetud. Aga ei olnud neid sööjaid kusagil, pidi asju ahju ajama hakkama. Martsipan, šoks ja glasuur tulid ka appi.

Kõik need kunagised majad, aardekirstud, nöörikommiga köidetud raamatud ja eiteamis kompositsioonid tahtsid süles või pagasiruumi katte peal reisida, aga katte lõhkusin juba ammu ära ja süli oli reserveeritud. Niisiis tulid lapikud kahe-käe-koogid. Pingviin sai pärast mandlilaastudest kõhusuled.

 Pildike pooleli.

 Ahv ja päkatsid

See jääb meenutuseks, et martsipanist sünnipäevalapse tegemist peab paremini plaanima. Ei teadnud, et see riisikakust motikaga onu nii haledalt paljas saab, aga pärast on riidessepanek veidi keeruline. Sai siis šoksist pikad püksid peale.

Legendaarne

Kus on, sinna tuleb, ehk et kui kadunud Eesti Aeru ja alternatiivlendurite ühiste vastumeetmete kiuste  (mõni lõpetas Kopenhageni lennud) James ikkagi tulla saab, siis on samal ajal Edouardi laager. Selle aasta viimane,  minu jaoks kolmas. Veider mõeldagi, et mis kõik oleks võinud olemata olla, kui ma sinna esimene kord kellegi ootamatu loobuja asemele poleks trüginud. Samas oli täiesti tunda, kuidas kõik justkui suunas sinnapoole, et läheks nagu läks.

Reede

Seekord olin mineku suhtes üsna ebakindel, sest lemmikosa krossi kusagil maneežis loota polnud, eriti veel hooajavahelisel baasi ehitamise ajal. Lisaks oli hobune koplis kabjapiirde ära äestanud ja hüppetrennid olnud eriti heitlikud, täispank ja täiskräpp vaheldumisi. Treiler oli ka alles suveratastega. Ma kõike isegi ei mäleta, aga aeg tiksus omasoodu ja lihtsalt alla anda ei tahtnud. Teistelgi esines teatavaid ebameeldivusi, nagu tagantjärele selgus -- näiteks Merlist lõi hobune kabjaga näkku, laps oli kõrges palavikus ja torm trügis kõrget hobuautot järjekindlalt kraavi poole. See kõik pole muidugi tõelisele kolmevõistlejale mingi takistus. Vahetasime Lauraga jälle treilereid, sest punane poni, viimase hetke pakkumise laureaat oli vaja kusagile ära paigutada (keemiat peab ikka  ka olema, kasvõi juba traditsiooni pärast). Pakkisime auto hobuasjadest treilerisse tühjaks ja 3/5 mu perest sõitis vanaema 85. juubelit tähistama. See algas trennidega täpselt samal ajal. Loodetavasti saatsin tervisi.

Ma sain algul Laura väikest hurmurit lõbustada. Kuni rahvas polnud veel trenni kadunud, oli lõbu niisamagi, duud naeratas mahlaselt kõigile. Seal oleks võinud sarivõtteid teha ja kõik oleks kõlvanud kusagile titeajakirja kaanepildiks. Hiljem lehvitasime aknal trennilistele ja kuulasime Raivo mälestusi, et kes kus ja kuipalju ribisid ja lõualuid puruks kukkus. E-l oli mikrofon pea küljes ja pealtvaatajad said soojas kaasa mõelda. Grethe tegi sünkroontõlget ka (annet täitsa on). Kui duud lõpuks ära väsis, sai Karl-Robert kätt proovida vankrist korvi eemaldamisel (sai kiirelt hakkama). Trennid olid 4 grupis, igas 3 ratsanik-hobust. Edouard ronis kahe hobuse otsa ka, keeras draakoni otseks ja pani ühe reha loogaks. Tema stiil on eest hästi kerge ja tagant aktiivne hobune (Duh, võiks ju mõelda, aga teisi stiile on ka olemas, näiteks toolistaku, lühikese kaela ja tugeva käe oma). Seekordne läbiv teema oli ühtlus. Leida loomulik rütm ja püsida seal. Soojendussamm tuli teha pika ratsmega, aga kontaktis ja ümara madala asetusega. Kui rütm sai paika, siis võis hakata nõudma veidi enam ilmekust ja tõuget. Tegime 20m ringil suunajärgse asetusega vaheldumisi tagumik välja ja sisse, ehk siis kordamööda sääre eest astumist ja traversit, sammus ja traavis. Nii on kõige võti ratsaniku sisemine jalg -- lükkad taha, läheb sääre eest, lükkad ette, hobune kerib end selle ümber ja tagaots tuleb sisse. Ratsniku tasakaal ei muutu, toetub veidi raskemalt sisemisele jalale. Edasi tulid sääre eest astumised keskliinilt ja keskliinile. Laisemad pidid kujutama ette, et lükkavad alguses tagaotsa ette, aga tegelikult tulid siis just otse, paralleelselt pika seinaga. Galopis tegime pikal sirgel ülemineku keskmisele traavile ja galopile tagasi, otstes veel gal-tr-samm üleminekuid, nii et kontakt ei muutu. Must kass tegi terve galopisirge kaasa ja põikas enne lõppu jalge eest läbi, et seal kakale hakata. Kõik grupid tegid erinevaid harjutusi, mõni keeras hobuseid otseks, mõni tiirles koonuste või lattide vahel, aga rütm ja kontakt olid kõigil põhiteemad (ju möst adapt).

Õhtul läksid E, G ja K-R Sämmi grillima (napilt jõudsid, E-l oli  rehaponi väänamine pooleli) ja meie Katiga Elini vanemate juurde frikadellisuppi sööma (Elin: kas need on ikka isetehtud frikadellid? E ema: LOOMUlikult, kuidas siis muidu). Olime näljased nagu rändtirtsud ja sõime laua tühjaks. Isegi redisekausi. Küll oli hea olla. Kohati paremgi kui oma kodus, soe vastuvõtt söögiga, keegi ei tagunud kedagi mataraamatuga. Kati istus hiigelmadrats-külalisvoodi lössi ja kohe tõttas Elini isa õhku juurde pumpama, et ju jäi algul lõpuni laskmata. Olime juba peaaegu unemaal, kui äkki Elin karjatas: "Oota!" ja kargas hammastega meie madratsisse. Mis, ikka näljane...? Selgus, et E oli kuulnud sisinat. Madrats tühjeneb! Aga miks? Kangutas korki siia-sinna ja ekspertiis paljastas, et juhendilipiku plastist toruke oli korgi vahele jäänud. Seda ta siis hammastega ära sikutaski. Täiesti hämmastav pühendumine liinil rike-tuvastus-kõrvaldamine. Kui oleks võimalust, annaks soovituskirja avarii-remondiinimese kohale.

Laupäev

Salat, võikud, kohv ja padavai talli. Mu vaesel metslasel oli kõht lahti, tagumik s*tane, jalad liivased ja kergelt "täis", hommikusööki näksis ainult moepärast natuke. Võimalik, et öine torm ja võõras koht tegid oma töö. Jalutasime hobuseid silutud maneežis karges õhus. Peagi algasid ka trennid, teemaks ratsastus lattidega. Latiread sammus, traavis, galopis. Peatused-taandamised kitsas koridoris, üleminekud enne ja pärast latte, ühe lati jooksul gal-tr-gal. Kurvi pealt lehvik, siis gal latid. Juba tuli lõuna peale, paneeritud liha, kartul, kaste, kapsasalat ananassiga, marineeritud kõrvits, morss, kringel, kohv, tee. Ei jõudnud korralikult seedima hakatagi, kui algasid võimlemistrennid. Panime maneeži keskele suure risti - neli lattaeda, mille kõigi ühine ots oli keskel söödatünni peal. Kummalgi pikal küljel oli 6-se vahega kaks lattaeda. Üks harjutus oli pikk külg (2 tak) - ring (3 tak + maalatt) - rist (lattaed, rist, lattaed) - teine pikk külg - ring teistpidi - rist. Pealesõitude täpsustamiseks olid abiks koonused. Ära muretse hüppe pärast. Hoia hea baasgalopp ja jälgi trajektoori ja järgmist takistust. Hüpped mind ei huvita praegu. Pingutasin jalgu ümber hobuse hoida ja lõpuks olid ka krambid kohal (reie tagant pikalt). E ronis K hobuse otsa ja seletas hiljem, et käsi on liiga kõva, sellepärast ei saagi juhitud. Poloponil käis E laupäeval lausa kaks korda seljas, hommikul ja õhtul. Sõitis sääre ette teda ja jalgu rohkem kere alla. Kui traav on tal niisamagi üsna kobe, siis nüüd toimis poni ka galopis kenasti. Ütles, et temaga tuleb eriti palju kokku-lahku sõita, siis saab tugevamaks.

Pärast trenne olime sodid. Mingit lobisemist see õhtu ei olnud, isegi Kati oli vait kui sokk, kustusime kõik kiirelt.

Pühapäev

Ärkasin kell 4. Pole harjunud vara magama minemise luksusega. Mõtlesin kõik maailma asjad ära, sh et maneež on neil hästi ehitatud (materjal, abivahendite panipaigad), aga tundsin jubedalt puudust pesuboksist. Liiv jääb eriti sellise lögase ilmaga jalgadesse nagu tsement, endal ja hobusel ka. Grupid olid ümber tõstetud, oli aega hobuse tagumenti uurida (ikka veidi vedel), külmas siledas maneežis jalutada ja värsket õhku nautida. Hobune ei jõudnud ära oodata, et välja saada. Ratsastustrennis tegi iga grupp ise asja, ponid õppisid volte sõitma nii et ei ripu näos kinni, kätt avama jne. Beautiful oligi äkki oma nime väärt. Hea tunnetusega tüdruk oli otsas ka. Teisedki paranesid jõudumööda. Vabalt oleks võinud reklaamikõlbulikke before ja after pilte saada. E näitas madjaka peal, kuidas jalad-käed peavad üksteisel abiks olema. Ainult ühe viburiga ei saa suurt midagi. Tegime nurgast X-i sääre eest, siis poolvolt ja nurgani õlg sees, otsatähes galoppi, E-s või B-s gal ring, S-is või R-is traavile ja kogu nali teistpidi. E ei leppinud kunagi esimese korraga, kui see ka kohe välja tuli. Rõhk oli ühtlusel, korratavusel, sujuvusel. Proovisin tr-gal ja gal-tr üleminekutel vähem poolpeatada, sai sujuvam.

Lõunapausil vaatasime eimäletakusprantsusmaal parasjagu toimuvat GP TS-i. E rääkis siis mõne kohta taustainfot ja pööras tähelepanu sellele, kui ühtlast tempot nad seal suudavad hoida. Panime parkuuri püsti ja sõime end lõhki, kana, riis, salatid, küpsised. Olime kordamööda kakapatrullis (Tubli poiss, Laura! Jõululaulud ja naised, kes ei haise hobusesõnniku järele) ja sirakil pinkidel. Väsimus hakkas juba jõulisemalt ründama. Parkuur oli umbes meetrine, aga vähemalt üks okser oli kõrgem. Me Metsikuga polnud varem nii kõrgeid järjest hüpanud, kuigi  Koordi viimase 3V TS oli tegelikult üsna lähedal. Ikkagi tundusid ulme suured need takistused. Kõige kõrgemat FEI värvides okserit hüppas isegi kõige paremini, aga seotud vahesse jäi teise ette paar korda seisma, kui samm välja ei tulnud. See rikkus natuke rõõmu sellest, kuidas süsteemis oli tavapärase kaela ja ehk natukese õlgade asemel mu ees äkki justkui pool hobust - vähemalt tunne oli selline - ja ta lendas sellise jõuga, mida varem üliharva temaga tunda olen saanud. Height is not a problem. Don't leave him alone. Respect the distance. Keep good ground canter. Kämään! 

Hobune oli kokkuvõttes tohutult vaeva näinud, mahvi saanud lihased, mida katsuda andis, olid kõvad. Ilus, aga valus, ma arvan. Kui hommikusöök oli pool päeva künas ootel olnud, siis pärast viimast trenni hakkas kõhuvaakum täiega tööle. Isegi kolekõrsi üritas kärust päästa. Ju sai täpselt aru, et nüüd on tubliolemine tehtud ja saab lõdvaks lasta. Otsisime vihmas-tuules-pimedas treilerid üles, laadisime ponid peale, jätsime korraldusmeeskonnaga hüvasti ja panime kodutalli poole ajama. Sõidujälg oli vett täis, seega pidi pendeldama telgjoone ja teise ääre vahet. Maiuuu on piimaautooo ja teised toredused tegid tee parasjagu lühikeseks. Normaalsed inimesed ilmselt ei litsu pühapäeva hilisõhtul näkkupeksvas vihmas s*takäru läbi mudavaalude, et telefonivalgel treikust junne rookida, aga normaalne olekski igav olla. Elin aitas veel autot oodata ja peagi sain oma vettinud kere koju vedada. Proovisin netiasjadega joonele saada, aga uni murdis maha.

~~~~~~~~~~

Unes olid rumeenlased Koordi laagrisse tulnud, lasid pärast trenni maneeži basseiniks ja läksid sinna riieteta ujuma. Üks pakskõht mees ja kaks peenikest päevitusega naisterahvast.

Haanal oli tiibadega hobune. Niisugune punane nagu tal on, aga siis punase-kollase-pruunikirjude sulgedega tiivad. Tegi maneeži lae all ringe. Nurkades keeras sisemise tiiva nii ilusti alla. Pidavat olema nagu ikka, aga vahel panevat nööridega surfilaua taha ja siis istuvat seal. Ainult siis pidi jama olema, kui sõidab tavalise hobusega ja unustab, et pole lendhobune, aga proovib ikkagi seda surfamist.

Mul oli Jaffa analoog, kes mingis pealtvaatamisega trennis äkki puhta pööraseks osutus. Peksles hullult ja ma üritasin selgitada, et enne oli täiesti normaalne. Lõi mulle kabjaga pähe ka, vasaku poole pead nätsakaks.

~~~~~~~~~~

Ja siis pani Grethe video üles. Legendre. Meil polnud veel mott langemagi hakanud, kui sai pöörase tõuke juurde. Selline muusikavalik ja kaadrid, et pane või kohe pisarsilmi talli poole ajama (kõikneed saapad ja kass ja see tümp-tümp-tümp-tümp koht, kus sammu- ja teine kord galopiharjutus nii ilusti muusikasse lähevad jne).

Lõpukaadrid. Juba suvel õppis Edouard mitu eestikeelset sõna ära, näiteks "lõpeta" (algas nii, et keegi hüüdis muudkui seda oma hobusele ja siis E võttis üle, kui mingi jama tuli pooleli jätta). Nüüd lisandus muuhulgas "traav". Järgmisel suvel pidavat juba eesti keeles trenne andma. Sellest oleks küll jube kahju, sest...

Oohou

never push

ju mösnt see ze puuls, ju möst see ze distans

dont see ze puuls pliiz

okei, veeri gud. dääts it. nau wanss mor

änd nau emmediatli gälop

ögein

kämään!

yes...yees....hoohh hooh....ouhh... brilliant, yes

 

Röövisin meie trennivideotest kaadreid, et pulgad paremini meelde jääks. Elini telf oli pühapi õhtuks kaks korda paksem.

Laupäevahommikune väljakutse. Draakon pidi traavilt peatus-taandamise tegema. Jube kitsas tundus, aga pulkade vahele mahtumisega said kõik hakkama. Pidamasaamine oli hulga raskem - hobune võtab latti kui harjutust, mis tehakse hooga. Tasub kodus uuesti üles ehitada, siin on üleminek traav-peatus-traav raskem kui pealtnäha paistab.

K-R läbib "laevukest". Suunab täpselt keskele. Tarbitav ka ristipidi -- siis tehakse lattide vahel peatus (taandamine).

Tullakse traavis, ruudus peatus (taandamine), kohe traavile. Sunnib juba esimesi samme korralikus traavis tegema.

Söödatünniga rist, lähenemisvõimalusi hulgi.

Kui poni ei taha nurka minna, siis nurk tuleb poni juurde.

See polnud trenn. See lihtsalt vedeles tallipõrandal. Ilmselt keegi, kes nimekirjast välja jäi.

No nüüd on küll päris lõpp. Pidin midagi motiveerivat ka panema... oot...

Kui juba mina hakkama sain, siis saad sina ka, ja silmad kinni! Lihtsalt alusta 70-st ja see tirib su ise kaelani sisse. Kämään!

Mida teha masendusega

Tavaliselt kustutan sellised tundepuhangud ära (kui nad üldse kirja saavad), aga kuna neid töö käigus ikka esineb, siis... olgu see üks. 

=======================================================================

Teine päev seletamatut masendust. Ründas äkki ja hoiatamata. Nüüd ei huvita mind enam miski, aga sellest hoolimata võin suvalisel hetkel nutma hakata. Mõtlen jälle eri viisidele, kuidas... . Asi ei saa olla ainult viimases filmimises. Lindilt nähtu oli jälle vedel ja nõrk. Ma ei tahakski sellist s*tta vabatahtlikult vaadata, aga justkui on vaja, et näha, mida parandada. Tegelikult pole raske -- vahetada välja nii hobune kui ratsanik. Hobune on kohati nii toredalt püüdlik, oleme saanud teha midagi järgmisest raskusastmest, aga... ta kardab isegi mingit mõttetut maalatti. Pole sellele isegi nii lähedale nõus minema, et saaks sinna ette tõrkuda. Pärast kümnendat katset ujub üle ka, aga mis rõõmu mul sellest enam. Mõttetu mõttetu mõttetu võitlus. Ja see lühikese seina nali ja murumätta oma. KÕRINI!!!!!!!! Ma ei suuda enam.

Kolmas -- ja kuigi on esmaspäev, plaanin ikka asju laupäeva moodi. Maadlesin õues hobusega, keskendumisvõime äärmiselt vilets tal, muudkui vaja ringi vahtida ja pinges olla. Keerasin nn neg. reinforcementi kangemaks, hakkasin muudele ajuritele lisaks ka häälega ajama, kuni lõdvestus. St niipea kui hetkekski keskendus, jäin vait. Totter, aga aitas. Ma ikka ei oska vahel üldse. Ja onu on endiselt megajäme, lausa õud-ne. Jõudsin koju ja oli ilgemalt külm, kuigi toas 23 sooja. Olen palavikus, paar last ka. Näis, mis sest homseks välja koorub. Praegu olen paksult tekkidesse mähkunud ja ikka on külm.

 Täieliku masenduse tunneb ära sellest, et isegi šokolaadi ei taha enam. Jõuetu ahastus, kuigi samal ajal on nii ükskõik. Minu sees on kondid ja tema sees on kondid ja me teeme asju, erinevaid ja sarnaseid. Mässime ennast riietesse ja ehetesse, aga see ei ole päriselt üldse tähtis. Ükski mõte ega arvamus pole ka oluline. Kui saaksime ronida sinna teiste kingadesse, arvaksime niikuinii teisiti kui oma kingades. Olemine on ikka üks imelik asi. Vahel on isegi uni pärisem. Üldse ei teki küsimusi, et miks kõik.

=======================================================================

Palavik kestis sobivalt järgmise lõunani, et ikka õhtul talli jaksaks minna. Sügis on olnud "välitöödeks" äärmiselt soodne. Sees olen sõitnud ainult siis, kui sajab või jõuan kohutavalt liiga hilja. Väljas on tervelt neli laternat ja tühi väljak. Isegi kaks. Kaks platsitäit tühja liiva ja igavat välja. Mmm, "igavat" siis tegelikult. Suurel platsil kasvab hobuse jalgadest välja neli uut hobust, igaüks ise suunas. Platsiääred on loomulikult kolle täis. Valgustamata platsi pinnas tundub väikse nurga alt ja kaugelt langeva valguse tõttu kosmosemaastikuna ja künkatagune on maaredelitega, millel on kuju aga pole vormi (piirdeaia varjuteater). Tundlikkuse vähendamiseks teen niikuinii tihti läbisõite erinevatest kohtadest ja pinnastest, samal ajal püüdes säilitada valitud allüüri ja selle kvaliteeti (liiv/muru/kõvatee, platsi ühest otsast välja ja muru/künka/takistuse kaudu teisest otsast tagasi, või just nii, et murukappamise vahel põikan platsile mõneks elemendiks/lühikeseks väljamõeldud skeemiks/hüppeks ja siis jälle kappama), aga kohatises kottpimedas on põnevus põhja keeratud. Adrekalaks mõlemale, kui esimest korda künka taha galoppides ei tea ise ka, mismoodi seal maa paistab ja kuidas hobune reageerib. Maa on valges sadu ja sadu kordi läbi uuritud, seega kollid on ainult peas. Loodan, et suurte kollidega võideldes hakkavad väiksemad tühistena paistma (teadagi, kelle lohutus lootus on). Pärast umbes tunnipikkust sebimist riisun junne ja naeran endamisi, et s*ttagi ei näe. Siis kustutan vältimatu plõksuga tuled, õhkukargamine garanteeritud.

xxxxx

Kellakeeramise võiks ära lõpetada. Tekk ei soojenda rohkem alasid, kui seda varvastelt ära kurgu alla tõmmata ja ma, laiskade laisk, ei viitsi neid tulesid ka iga õhtu ruunata. Nüüd hakkab ju veel varem pimedaks minema ja täiskuid pole just iga päev taevast võtta. 

Aga see masendus ikkagi, kuidas sellest lahti saada...? Kohati nagu ei tahagi, see muutub nii omaks juba... aga ma tunnen, et kui upun, siis päriselt. Ristiga päevad kalendris võivad abiks olla, need sunnivad kusagile minema ja midagi tegema. Isegi kui see on mõni tüütu arenguvestlus või koosolek. Seekord juhtus üks kinoüritus meie kas-tõesti-linnas, nimelt ppaff, tasuta veel pealegi. Natuke isegi Animated Dreamsi tunne tuli peale, aga see on ju ometi aasta parim sündmus. Sinna pole ka enam kuud aegagi! 

Rapuntsel

Enam ei viitsi isegi netiaadresse välja kirjutada, sest google arvab vahel juba mõnest tähest ära, mida vaja. Paar tähte pluss 1 klõps. Kökimöki. Eelmistel nädalatel sai siis mitmeid kordi kirjutatud "tihs 2015". Kui ma ei olnud kusagile sisse loginud, siis "did you mean this 2015" ja vastavad tulemused sundisid ühe lisaklõpsu tegema. Milline energia raiskamine. Sel aastal sain endale lubada pika laupäeva igasuguste päkapikkudeta. Võikud, aloe vera jook ja fotokas ilusti kaasas, bring it on!

Mõnus on istuda maha ja olla. Tuttav hääl kutsub võistlejaid välja ja teadustab tulemusi. On uusi noori hobuseid ja noori inimesi, endised noored on vanemaks saanud ja vanad on ikka vanad. Tase tundub iga aastaga olevat järjest ühtlasem ja kõrgem. Selle võrra on veidi igavam ka. Isegi parimate tegijate imetrikid näevad välja kui jalutuskäik aasal. Näiteks Beletski-onu keerab vahetult pärast kahest süsteemi 5-meetrisele voldile ja kargab paari sammu pärast suurt okserit nagu mõnda harjutus-staketti. Hobune töötab ühtlaselt kogu aja, ei mingit jõnksutamist -- aeg 10 sekundit parem kui senisel liidril. Üks teema oli küll, mis elevust tekitas juba kaks aastat järjest. Rahval on, millega uhkeldada, aga kas just peab. St et kas just siin.

Mõista-mõista, miks neid G. Morrise trenni ei lubataks? ((vt esimene)) Mind ka ei lubataks, esiteks juba mingi kollionu moodi välja nägemise pärast, aga vähemalt karvkatte katsun trennis kontrolli all hoida. No ei ole ilus, romantiline ega ohutu, kui mingi tuust silmade ette lendab ja suhu... isegi kui see mõnel teisel pole tuust, vaid juuksur iga kord kiidab, et pole nii terveid ja imekauneid juukseid eluilmaski näinud.    

Pealt vaatamine on imelihtne. Ma ei tea, kas see ka varasematel aastatel toimis, aga nii tore on reaalajas vaadata, kuidas hetkel seis on. Eriti kui starte on üle poolesaja. Stardikas on ees ja sõidu lõpetanute osa sealt seatakse kohe paremusjärjestusse. Oleksin säästnud mitu korda 20 senti, kui oleksin tahtnud paberstardikaid või -tulemusi, aga siis neist loobunud.

Šõu tundus seekord (jälle) tagasihoidlik. Üllatusi nagu polnudki. Vaid ehk imestus, et miks neil ponidel kogu aeg jalutajad küljes olid (kas poleks äkki leidunud kogenumaid noori ratsanikke? või oli mingi ületurvateema?) ja et miks ringiluusimismängu hobustel olid turritavate kuusevõrsete moodi soengud peas. Soome juunioride voltižeerimistiim oli muidugi tubli.

Oleks siin 9gag, siis esimese pildi küljes oleks kiri "I Maked Dis".

Koolisõidu osa oli suurepärane -- nii kõrget taset pole siinmail varem nähtud. KÜRis skooris tervelt 7 paari üle 70 protsendi. Polnud ühtegi tõsist silmakriipijatki. Huvitaval kombel oli kaks hobust, kellest ma ei saanudki ilusaid pilte (sh Don G) ja siis paar teist, kellest ainult ilusad tulidki. Ja palju oli kolme valge jalaga hobuseid. Tubli esinemise eest panen nad kõik siia ritta, tagurpidises paremusjärjestuses KÜRi järgi.

Anne Rita BERTSCHY, Ventoux:

Anna VON WENDT, Denzel:

Sandra SYSOJEVA, Forvater:

 

Dina ELLERMANN, Landy's Akvarel:

Hanna KARASIOVA, Arlekino:

Elisabet EHRNROOTH, Wizard II:

Elena SIDNEVA, Romeo-Star:

Inna LOGUTENKOVA, Fleraro:

Zaneta SKOWRONSKA, Mystery:

Charlotte HAID BONDERGAARD, Roberto Des Frettes:

Tatiana DOROFEEVA, Kartsevo Upperville:

Jennie LARSSON, Zircoon Spring Flower:

Inna LOGUTENKOVA, Don Gregorius:

Hiljem tekkis FB-s arutelu, et otseülekandes oleks võinud vähem lobiseda. Mul tekkis kohe huvi kuulata, mis jutt oli. Panin siis video käima ja muudkui imestasin, et kuidas ikka kohapeal olles ja video pealt asjad nii erinevad välja näevad. Dina frakk ei paistnud enam üldse sinine ja sõit oli hulga sujuvam. Võitja Don Gregorius küünaldas sissesõidul ja kommentaator rääkis Totilase edukast tagasitulekust. Einoh, alles ta kanti lõplikult maha, aga ratsamaailmas juhtub igasugu asju. Uhh... küünal ikkagi?! Nojah, eelmise aasta sõite olin vaadanud.

Nüüd küll aitab. Aga enne veel lendav parukas:

ja kentaur maalattidega:

Siirup

*****

Maneežis kasteti ja siluti juurdetoodud liiva. Sel sügisel on ratsutava rahva osakaal veelgi suurem kui varem ja silumisteema hakkab äramahtumisteemaga arvatavasti populaarsuse pärast suuri lahinguid pidama. Õnneks on osa lisaratsanikke ilusti junnikoolitatud ja seni veel püsivad platsid enamvähem puhtad. Tippisime traktori ja tal sabas koliseva silumislati järel väliplatsile ja -- tohhoo imet -- T kappab R-ga päris arvestatavas galopis ringi. Selline galopp, mida tehakse hobuse "äratamiseks". Hobune tundus kohe nautivat. Mnjaa, muljetavaldav! Tubli T! Tavaliselt on T-l kõik viimseni kontrolli all ja kiirusepiiraja päris tihkelt ametis isegi sammus, aga milline muutus nüüd. Ainult kuidagi pikaks läks selle äratamisega, ikka ring ringi järel. Tuli välja, et hobune oli kolisevat traktorit jalasirutamise ettekäändena kasutanud.

Täna oli esimene kord pärast... ei teagi, kuud aega, kui väljas trennitades metsloomi ei näinudki. Muidu on ikka kitsi, rebaseid või jäneseid. Alati. Kitsed panevad saja meetri pealt plagama, rebased kannatavad veidi rohkem lähedust. Ega nad keegi arutult minema kihuta, teevad ikka peatusi ja uurivad, kas oleme ohtlikud. Aga täna sadas lihtsalt kõik märjaks. Hobune, varustus, riided -- kõik tilkusid. Üleni märjaks saamine (eriti külma veega variant) on üks nendest sündmustest, mis on tüütud, aga tulevad ikka aeg-ajalt ette, plaani kui palju tahad. Nagu midagi oodates külmetamine, rehvi purunemine, noaga sisselõikamine või tapvalt kange pissihäda, kui tühjendusvõimalust pole (ühe ekskursiooni lõpus venis buss eriti aeglaselt lõpp-peatuse poole, mul silmad juba kollased, olin mõttes valmis järgmise valgusfoori taga keset tänavat põiele minema). Jpt.

*****

Selle sügise teema on hallid hobused. Peaaegu pool talli on äkki hallid. Ühel soomlasel on veel imeilus vesihall, valge sabaga. Aina imetle. Ise ma nii korralik pole, et hallist hobusest unistada. Lastena arutasime pinginaabriga, et milline oleks ideaalse hobuse värv. Siis ma tahtsin valget musta lakaga, aga tema musta valge lakaga.

Rogain on alati TIHS-i laupäeval ja kestab terve päeva. Raske valik. Sel aastal teatas pool tiimi juba varakult, et hüppab alt. Seega pakin lapsed emale kaasa, las seiklevad, ja ise lähen hobuseid vaatama. Usutavasti patsatan mõnda ülemise korruse pehmesse tooli. Loodetavasti mitte päris üksi, sest suur osa toredusest on teisega võidu ohkida, et "kassa nägid, misse nüüd tegi." Pärast seda ei toimu enam suurt midagi, ainult üks pimenemine ja külmenemine. Õudne on autoga sõita ja avastada end möödumast kellestki nähtamatust nii lähedalt, et hingeõhk ka vahele ei mahu... hoiangi pigem heaga tee telgjoone lähedale.   

 

Kinkekaardid hakkasid taskus põlema ja oli vaja neist võimalikult valutult lahti saada. Kui muidu ostan koti sööta, soolakuubi või päitsed, siis nüüd tuli loomingulisemalt läheneda. Algul oli plaan teisaldatavaks aiaks materjali hankida -- vaiad ja lint -- aga hooaeg sai just läbi ja kapinurgas on ruum loetud. Võtsin siis hobusele B-vitamiini siirupi. Muidu poleks raatsinud, ei pidanud vajalikuks ka. Nüüd on mõnda aega täitsa tore tallis käia, see siirup teebki tuju heaks, täpselt nagu sildi peal kirjas. Mul muidugi, hobuseni sealt palju ei jõua. 

*****

Sel nv-l toimub järjekordne 3V rahva invasioon välismaale, seekord Leetu. Balti karikas ja puha, aga kõige rohkem on kohal eestlasi, siis leedukaid ja sekka üks lätlane. Loodetavasti läheb paremini kui Haslevis, kus meie omade skoorid olid enamasti kolmekohalised ja otseülekande kvaliteet haruldaselt vilets. Isegi tasuta vaadates oleks veidi tuska teinud, et kaameramees hobusest kõigest tagumise poole pildile sai ja suure osa ajast tühja võsa või veelompi filmis. Sealt ei tulnud ju isegi põtra välja. Mingil hetkel, tõsi küll, vahetati kaamerdaja välja, aga siis hakkas nii hullult hakkima, et sarivõtete peale plaksutasime juba käsi, et vähemalt Midagi näeb. J ütles pärast, et tegelikult pole Haslev ** võistlusi pidama väärt, rada on liiga lühike ja lihtne, aga kellegi käsi pidi kellegi teise kätt sobivalt pesema, et selline kohavalik tehti. Igatahes sellise lögase ilma jaoks tundus täitsa paras olevat. Veel hakkas silma jämedate ja raskete hobuste osakaal, eriti mitteammuvarem toimunud **** Burghleyga võrreldes. Kohati tundus, et kiiruste vahe oli lausa kahekordne viimase kasuks. H-s tegid paljud krossil justkui väljapeetud parkuurigaloppi (lögafaktor ka ilmselt süüdi). Oh see pealtvaatamine ja kommimine on ikka nii kerge. 

Hooaeg läbi, midagimidagi käbi

On vaja eneseületust või siis vähemalt suurt takistust, et pärast ületust näha, kuivõrd lihtne kõikseevärk tegelikult oli. Eriti kui sündmus üles filmitud on. Lugu ise järgmine. Kuna minu poni pole kunagi suurt vett näinud ega selles kappamist harjutada saanud, käisin rahvale nagu uni peale, et lähme merre. Teeks kõik ilusaid pilte ja sirutaks koibi merevahus, idüll missugune. Pealegi on päris kindel, et ükskord see vettehüpe sinna krossi ka tuleb -- seni olime pääsenud veest välja hüpetega või lausa lombi äärde sihtides kuiva jalaga. Põhjas oli meri igal pool ligidal ja minek lihtne. Aga ma olen ju nüüd maakas. Lõunamaakas. Meri vähemalt kahe tunni kaugusel. Otsustasime, et lähim analoog on mõni suur järv, Võrts- või Peipsi. Olgu siis Võrtsukas. Panimegi siis Lauraga ükspäev ponid treikusse ja pistsime Hurmi järve poole ajama. Sest seal pidi veel ägedam olema. Kuugelmäps ütles, et tuleb teha palju vasak- ja parempöördeid, eriti viimastel kilomeetritel. Seda nalja poleks keegi pähe tuupida jaksanud ja kes see siis nutivahendeid näppida viitsib. Panustasime, et Mihkel orienteerib meid niisama kohale. Nii peaaegu läkski, kui ainult ära poleks eksinud. Täiesti juhuslikult vaatas meie ekslemist pealt ema Anderson, kes juhtumisi meie otsitava järve ääres suviti elada tavatseb. Käskis meil ümber pöörata. Temal olid need vasakparemad juba kõik kenasti selged. Õigel ajal olime vales kohas.

Põllul olid põhupakid, aga mitte mingid pisikesed nagu vanasti, vaid ikka parajad kohe. Küll neid võiks olla tore hüpata! Kombineeriks neid veel paarikaupa süsteemideks ja teeks äkki mõned "koerajalad". Ronisime sadulasse ja kohapeale... eee... need olid tegelikult päris suured pakid. Kuuesaja-kilosed, neid poleks me inimjõul küll kuhugi liigutanud. Kappasime mööda niidetud põldu üles ja alla, ema A vaatas pealt. Teda paistis paki tagant vähem kui pool välja. Ohjaa... läksin Lauralt uurima, kuidas tunne on. Mitu korda uurisin, aga tunne oli sama: tundub jube, aga kui ei tee, siis pärast kahetseme. Põld oli hele, pakk oli hele, front püstine ja mitte kuigi hästi nähtav. Kõrgus 1m, laius 1.25m, pikim külg 2m kanti. Laura poni pani kõrva liigutamata kaks korda üle, esimesel korral jäid esijalad tõusul natuke ülemisse äärde kinni, teisel juba arvestas täpselt välja. Tulgu mis tuleb! Panime ka kolmanda käigu sisse...

Arvasin, et teeb ühe sammu veel, ikka nii nagu see firmamärk tal on, aga seekord mitte. Ma sain tegelikult ka korraks lennata! Nüüd vaatan seda Mihkli filmitud mõnda sekundit ikka ja jälle üle -- ka nii on võimalik. Sama poni pani suvetalli ringaias ka 30cm kohapealt, silmad pungis. Ja need pakid olid päriselus kolm korda suuremad ;)

See kõik oli puhas boonus, meil polnud kannuseid, madjakaid ega saapaidki kaasas, tulime ju vesiaeroobikat tegema. Laural on, tuleb välja, hoopis jõehobu. Sumas ringi, pea vee all, ainult ninaaugud väljas. Kui hobused hoolitsesid alumise poole märjutamise eest, siis ülemise uputas ära äkki alanud paduvihm. Silmigi oli mõttetu lahti hoida, vesi lainetas need täis ja midagi ei näinud niikuinii. Laadisime hobud treilerisse. Kahju kohe, et pildile ei saanud, kuidas L treikuluugi vahel kõhutab ja poni taguotsa heinatuustiga kuivaks triigib.

Õnneks saime tuppa kuivama minna, ema A oli pannkooke teinud ja Maja-Alt-August-Erki mõne lapsega juba ilusti laua ümber. Mul on omal ka kodus üks täpselt samasugune laps, peenike poiss, telefon käes, mängib taimede sõda elavate surnute vastu. See oli üks ütlemata tore pärastlõuna, kohati olin iseendagi peale kade. Suuur aitäh pererahvale külalislahkuse eest :)     

 

 xxx xxx xxx xxx xxx

Paar ööd enne finaali nägin unes võistlusi, kiirustasin starti. Patsid olid veel tegemata ja valge pluusi asemel panin sinise T-särgi. Ilmad olid juba külmad ja vihmased, hooaeg olnud hiiglapikk. Varem olime niisama suvalise (väikese) valiku võistlusi kaasa teinud, aga nüüd oli juba 3V-sid olnud 5, lisaks veel kaks laagrit Edouardiga, mingeid koolikaid ja mõned parkuurid. Mõtlesin pikalt, kas minna. Siis tuli meelde, et pean niikuinii minema ja asi siis see hobune veel kaasa tirida. Ega need pikad 3V-d odav lõbu ole, väliboks üksi maksab juba 50 raha. Stardikad, ööbimine, transa, laste laiali jagamine jm organiseerimine veel omajagu.  

Plats oli vahelduseks parim, mis Koordis üldse võimalik, sile ja kandis hästi. Teist korda sel aastal oli galopp päris galopi moodi (esimene kord oli h-meistrikatel KÜRis). Muidu on tagumise otsa sammud nii pikad ja laiali, et korraliku tõukeni ei jõuagi. KS osa pärast ma eriti ei muretsenud, skeem on juba miljon korda läbi sõidetud ja pähe kulunud. Pigem tekib juba efekt, et kuna enam meeles pidama ei pea, siis lähebki sealt natuke kaduma -- nt et kummale poole esimene volt voldikaheksas teha. Tuli rekord%.

 

Laupäevaks oli lubatud palju vihma, aga kuna parasjagu midagi kusagilt ei tilkunud, purjetasime Eliniga krossi läbi jalutama tavariietuses. Kui olime kõige kaugemasse otsa välja jõudnud, hakkas kallama. Kuis siis muidu. Vihmavari, kilekas ja kummikud olid autos. E küürutas telefoni kohal, et rada üles pildistada, aga samas telfi uppumissurmast päästa. Pärast väänasime riietest vett välja. Minu teksad jagasid lahkelt värvi, kaks päeva olid jalad nagu smurfil. Kui eelmine 90-ne kross oli olnud silmapaistvalt lihtne, siis seekord oli pähkleid mitu. Neli künkakombinatsiooni, kusjuures üks neist kolmeosaline, millest viimane oli "juustukook" (tegelikult nurk). Juustukas oli veel mõnusalt viltu ka, et eriti lihtne oleks kitsamast poolest mööda tõmmata. Kraavi hobune enne ei näinud, kui oli üle angaari alla auku kukkunud. Kaks trakehnerit oli ka, kusjuures ühe auku oli Kauna eelmisel õhtul sügavamaks kaevanud (kes teisele auku kaevab... ). Ja vettehüpe. Üles-alla asjad mulle (meile) meeldivad ja kuna roolimisega erilisi probleeme pole, siis nende pärast ei muretsenud. Pidasin raskeimaks esimest trakehnerit ja vettehüpet. Päris elus nii oligi, ainult et lisaks tuli teine palkokser, mille tulime sammust. Just see ongi meie probleem, et ei suuda alati hoogu lõpuni sees hoida ja laiad takistused muutuvad hoobilt veel laiemaks. Juustukoogil hiilis vasakusse kitsasse äärde ja oleks ehk möödagi läinud, kui maa otsa poleks enne saanud. Vee kohal karjusin "Heinapallid!!!"  ja litsusin kannad sisse. Töötaski... uhh. 15 sek üleaega, aga saime jälle kõigest üle. Unes ka poleks uskunud, kui keegi aasta alguses oleks öelnud, et suudame vähem kui nelja kuuga 6 krossi tõrkumata läbida. See polnud küll kunagi lihtne...

Laupäevasel grilliõhtul järelvaatasime Burghley **** krosse. Pöörane, mida need suudavad seal. "Kokupole"- nali sai nii tühjaks väänatud, et tilka ka enam alles ei jäänud. Ainult Elin sai endale uue nime. Mhmh, Kokupole.

Kui krossitamine tahab veel kõvasti lihvimist, siis TS on kimamisharjutustest ainult kasu saanud. Hobune on palju julgemaks läinud, sest pulgad on ikkagi vaid pulgad, ainult värvid on erinevad. 3V takistussõidud on muidugi sellised lihtsamad ka. Ühtegi latti neis kuues 3V-s hobune maha ei ajanud, kuigi võimalust ikka oli, kui liiga alla ronis. Niidus ja Koordis viimane TS -- need kaks olid isegi väga mõnusad, nagu päris. Finišis imestas Kauna, et ma ei karjunudki, ja Juula, et hobune täitsa hüppab. Vahel võib ju tore ka olla.

Tagantjärele on kerge öelda, et see ja teine tulnuks teha teisiti, aga tegelikult... ei oleks saanud teisiti, sest aeg ei olnud siis õige.

Nüüd lähevad jalad seinale. Peaks E-le ja L-le medalid andma, sest ilma nende surematu entusiasmita oleks aasta olnud võib-olla täitsa tavaline.

Latid kõrgemale

Eelnevad hetked

Motti isegi on, aga trenni ei taha nii teha, et tükid taga. Regasin ennast 3V 90-sse, kus parkuur on 95cm. See, või õigemini 1m, mis on enamvähem sama, oli mu veidi kaugem eesmärk. Nüüd aga rammib ta halastamatult peale, nädala pärast! Meie seni kõrgeim parkuur on olnud 85cm, üksikult on muidugi kõrgemaid ette tulnud, aga see pole see. Ja lapsena karatud asjad on ammune minevik.

...

Murelik olen, eile oli pikk päev, 80 starti... õhtul hilja pimedas alles jõudsin koju, hobusesse muidugi mitte. Nüüd on täna ja ma ootan autot, et enne talli sulgemist ikkagi hobuse juurde saada. Ja mõtlen, et pekki küll, meeter. Õnneks on kross enne, saab äkki ehk midagigi proovida. Alles ma unistasin beebikrossi läbimisest, aga juba on tekkinud hasart karikasarja punktide pärast. Kriibib, et ma ei säilita oma positsiooni karika arvestuses, aga järele mõeldes -- kui ma ikka ei hüppa nii kõrgele kui vaja ja teised hüppavad, ju nad ikka on selle ise rohkem ära teeninud. Vot. Uut hobust ka selle pärast ostma ei hakka.

...

Jõudsin nii hilja talli, et väike kõksimise plaan ähvardas nurjuda, kuna sadulat ju ometi poole öö peal selga ei hakka panema. Eks proovin siis neid kõige pisemaid, mõtlesin. Soojenduseks kirjutasin sõnumi, aga juba poole peal kangestus hobune ja hakkas puhuma nagu oleks lehma näinud. Mingi lipp oli tekkinud keset välja. Meist oli sinna ikka paarsada meetrit. Sain sõnumi valmis ja otsustasin ikkagi asja uurima minna. Iga meeter edasi kergitas hobuse pead taeva poole ja pani tihemini puhistama. Tegi omal hingamisteed puhtaks, et iga lõhnakübe kinni püüda -- MIS TONT SEE SEAL ON?!? Saja meetri peal tegin plaanid ümber. Ei suru lipuni, hea kui üldse juhitavalt tagasi saame! Onul olid varred maas, ükskõik kustpoolt surudes reageeris põrkamisega ja külg ees minemapühkimisega. Kasutasin vana head mootori jõu suunamise tehnikat, mis nägi välja nagu paar pisikest ringikest peaaegu ümber oma telje ja võbelesime kodu poole, iga krõpsu peale valmis kuulina sööstma. Häh, sinna siis see plaan midagi pisikest hüpata. Lootsin nüüd ainult talli ukseni elusalt saada. Mitte nii ei tahtnud ma lennata. Ikka lindude moodi, ma mõtsin... 

Maneežis kannatas tiirutada küll, ka nurkades. Aga võibolla ta ei näinudki neid. Liivatolm kerkis üle pea ja ega täpselt aru saanudki, kui mitu muud tegelast seal tiirles. Tundus, et oli vähemalt üks kordetaja ka.

 ...

Ma ei tea, kas asi on kehvas mälus, aga pärast eelmisi võistlusi on justkui ainult 1 hüppekas olnud. Peale selle eraldi krossitrenni ecus ((mis oli väga tore, lendasime seal Eliniga oma ponide otsas üle majade)). Muidugi kõksin vahel üksikuid maastikutakistusi, aga korralik trenn... ainult 1! Sadulapiirang ei luba nii või naa väga laiata, aga... siis see hüppekas. Ise võtsin hulga vabamalt, mis mul kartagi neid väikseid. Aga hobune jõllitas ja jäi ka mõne hai-kujulise tondi ette seisma. Üks jubedam hüpe oli umbes meetrisesse okserisse. Samm ei klappinud, aga ta kargas ikkagi, kohapealt. Ma siis kusagil sadula kohal lennus, ropult vedamist, et ikka kokku saime pärast. Väga napp oli.... ei taha üldse samamoodi võistlustel ka ponnistada ja riskida. Võiks ju olla lihtsam. Pean käsi rohkem ette, mitte alla andma ja kontakti pehmemaks laskma, siis äkki saab onu ise ka paremini tasakaalu hoida, mitte ei pea veel minu eest ka hoolitsema... või midagi. Pärast hüppekat tegime voorekapäeva, jalgratturitega segamini. Muidu jalutasime, aga ühe hullu tõusu võtsime kerges galopis.

...

Lipu juures käisime muidugi kohe järgmisel päeval ära. Sadul ja motivatsioonipulk olid ka kaasas igaks juhuks, aga oleks ilmagi saanud. Päevad pole vennad. Pole vist isegi kauged sugulased.

Asi ise

Kolmepäevaseid üritusi on sel aastal Koordis juba mitu kogunenud ja kerge rutiin seega täitsa olemas. Mure eelolevate kõrguste pärast on arvatavasti paarkümmend kortsu näkku juurde pannud, aga enne kui ükski osavõistlus üldse pihta hakkab, tuleb kohale saada ja kuni see pole tehtud, ei loe miski muu. Ikka üks asi korraga.

Asjad autosse - hobune treikusse - poolteist tundi sõitu - lapitud teelõik enne sihtkohta - väliboksid - treilerite rida - tuttavad näod askeldamas - hobune boksi, põhk külje alla - pass ja raha sekretariaati - patsitamine - riietumine - soojendama - skeemitama. Kõik, kellega jutuks tuli, arvasid, et KS oleks võinud jälle murul olla. Ilusam, puhtam, rahulikum, rohkem loodis, pinnas ka sama, mis soojendusel. Vist ainuke miinus oleks olnud maantee talli ja platsi vahel -- ohtlik, kui keegi maha peaks pudenema. Autosid ei kartnud eelmine kord keegi. Tõsi küll, korraldajal oleks olnud rohkem muret hinnetelehtede transpordiga (enne oli jalgrattaga inimene, kel ilmselt õhtuks reie ümbermõõt mitu cm suurem) ja manitsemisega, et põllul suvaliselt kapata ei või. KS ütleb, kui palju keegi edaspidi vigu võib teha, et positsiooni säilitada, või siis et kui palju konkurent peaks eksima, et ta kusagile tahapoole kaoks. Seenioride puhul selgus, et väiksemgi viga võib esikohalt viimaseks lennutada. Tõotas tulla põnev 3V! Kahjuks juhtus nii, et plaanitud juunioride MV jäi ära, sest ei saanud piisavalt rahvast kokku. Kaks kohale ilmunud vaprat lükati avatud klassi ja nad pidasid seal oma ponidega ägeda lahingu maha -- Maria Sein Ottomariga võitis klassi äragi ja oleks igati tiitlit väärt olnud.

Õhtul ilmusid pisikesed vereimejad ja õhk hakkas kiiresti jahtuma. Öösel polnud vist viit soojakraadigi. Vesi oli seekord kaugel. Mõned korrad sai hobuse vee juurde viia (jah, joob ikka küll), aga sai ka tassitud, nii et püksid märjad. Loksumisest, mitte pidamatusest. Ööbisin Laura vanaema juures saunas, aga magada sai äärmiselt vähe. Lihtsalt polnud aega -- hüppasin oma paartuhat korda teist krossitakistust, seda kasepalkidest okserit, millesse ma kevadel korra hobusega kinni olin jäänud. Vahel saime ilusti hooga üle, aga tihti tegime ka kukerpalli. Kumb tuleb? Olin muidugi ka raja läbi jalutanud selle pilguga, et milliseid kohapealt annab hüpata -- no nii igaks juhuks, tagavaraks. Vähemalt kaks oli sellist, mille puhul oleksin pigem seisma jääda lubanud. Hobune läheks küll, aga ma'i raatsi. 70-stega seda muret üldse polnud, kõiki saaks ka sammust võtta, ainult aega kuluks palju. Nüüd siis aga meie elude viies kross tulekul, eelmised enamasti 20cm madalamad ja me polnud kunagi aega jõudnud. Tore.

Hobune oli boksis rahutu ja proovis uksepraost alati välja hiilida, kui sisenesin või väljusin. Soojendusel pidi jälle hoolega maad jälgima, sest tasaseid sirgeid ikka annab seal otsida. Hüppas ka nagu midagi, aga siis proovisin üht meie kõguse kandilist ja sinna jäi ta ette seisma. Pahandasin. Siis pahandas tema ka, kargas kõrgele õhku ja pildus tagant üles. Jah, ma imetlen hobuse kasvanud võimsust, aga ma ise pean nüüd palju parem võimleja olema, et selga jääda. Seekord jälle napilt vedas (kui palju neid vedakaid üldse olla saab??). Sellest hetkest muutus hobune teiseks. Ründas takistusi ega hoidnud enam nii hullusti tagasi. Start oli 5 minutit lähemale nihkunud, kuna madalamas klassis oli mitu paari kolmandal takistusel välja langenud, üks ratsanik saabus finišisse sootuks jalgsi, valjad kenasti kokku volditult näpu otsas. Mis seal palavas ikka praadida, andsime tuld! Roosamannat ei hakanud sadama ja kõhklemisi oli ka, aga pärast kasepalkide ületamist saime päris hea hoo sisse ja... täitsa uskumatu, kuidas hoo pealt tulles takistused väiksemad välja nägema hakkasid. Ma karjusin ka jälle nagu tennisemängija, kui tundsin, et pidurdama hakkab. Töötas täiega. Hääl on hea vahend, sest ei riku istakut nii palju kui kehapump või jalamats või stekiplaks (("Ära puhka, sõida!" ja Laura naer pärast videos, priceless)). Usutavasti langes sel päeval palju häid asjaolusid kokku ja õnne sadas robinal, sest me saime kõigest üle ja veel ajavaruga! Kukkusime pärast õnnest pikali kordamööda. Mina kohe pärast finišit, kui pilt maad katsudes ära hakkas minema (aitäh Parisele, kes hobuse oma hoole alla võttis korraks... hihii, siis oli Paris-Hilton), hobune pärast veeprotseduure.

Järgnes murunärimist, külma supi söömist ja kaasvõitlejate krossidraamat. Kuna tegemist oli ikkagi meistrivõistlustega, siis oli kampa võetud ka bankett, kus muidu istusid kohtunikud -- hea kaugele vaadata. Hopp üles, pool sammu, hopp plartsuga vette. Väga ägedaid pilte sai. "Pane nüüd, Vanaema!" on muuseas täiesti asjakohane ergutushüüe. ERR oli ka kohal filmimas, aga nägu oli tundmatu. Hiljem uudiste ajaks oli Erkki hobune uue nime saanud. Oh jah, kõik ei saa lembitukuused ka olla. Kui viimane kross läbi sai, kargasime hobustega tiiki. Teised olid targemad, panid paljajalu, aga mitte ometi ma. Kossid kuivavad siiamaani. Hobused mõnulesid kahesajaga, pritsmeid lendas üle pea.

Plats tõmmati siledaks ja KS aiad asendusid takistustega. Malle jalutas mööda platsi, suur mänguauto nööriga järel. Mitte et ta mõnda lapsepõlve puudujääki oleks kompenseerinud, aga kastmisvoolik vihmuti ja lisaraskusega oli auto kastis kinni. Hiljem, nagu ikka laupäeviti oli traditsiooniline chill ja grill. Kamp rahvast, kellel vähemalt üks ühine huvi. Ja juttu jätkub kauemaks. Ja siis see kringel. 

Sel ööl vähkresin linad rulli. Mõtteid oli nii palju, et ei mahtunud voodisse äragi. Ühel hetkel andsin alla ja hakkasin telekat vaatama, selle jaoks pole ajutegevust tarvis. Ikka rohkem puhkus, kui see lõputu vähkremine. Majanurka oli hiir maha surnud ja kuivkempsu põrand millegipärast väga märg.

Hommikul ootasime pikisilmi stardikaid. Uudised, et suveilm on lõpuks kohale jõudnud, eriti rõõmsaks ei teinud. See tähendas rohkem higistamist ja seega ka veetassimist, riiete leotamisest rääkimata. Mõnel hobusel olid juba jalad pehmed ka, üks kukkus soojendusel kõhuli maha ja üks poni tegi parkuuris kukerpalli. Täistiir üle kaela, õnneks ei jäänud tüdruk alla ja kõik lahkusid omil jalgel. Oma hobu oli krossist veel laiali ja ajas soojendusel okseri maha. Ta peab enne veidi vihaseks minema, muidu ei võta nagu tõsiselt. Kui olime liiva sisse ära saanud, tegime paar kiiremat sirget ja soojendushüppe. Nendest pidi piisama. Mul polnud aimugi, mis edasi saab, aga oli vähemalt kindel plaan teada saada. Käskisin endal keskenduda ja aina käsi hüppel ette anda. Vahel isegi õnnestus. Vähemalt korra ronis hobune hästi alla, aga tuli sealt osavalt välja. Päästis ära, nagu öeldakse. Puhas sõit... oi kui magus see oli! Ei jõudnud hobust ära silitada pärast. Seekordse edu taga oli nii palju tükikesi igalt poolt, õnn muidugi sealhulgas, aga kaks eredamat, mis mõttes tänusõnu said -- Karis, kelle tähelepanekud viimases hüppekas väga abiks olid ja ... väliboks. Sellel olid eelmistest võistlustest sildid külge jäänud. Metsiku artistinimi oli Cristal, rolliks tuntud lätlasest takistssõitja hobune olla. Ja ta tõesti pingutas.

 

Olgu öeldud, et meistrikatel jätkus draamat viimase sõitjani ja senine seis lükati pahupidi. Kaks viimast ala neelasid kumbki kaks paari. Oli tõrkumisi, kukkumist ja ka loobumist. Esikolmik sai mehine. Meie lätlasest külalisvõistleja Anna pani tähele, et kaks alavõitu läks läti hobustele. Ta enda hobune on vingete KS liinidega, aga päris emalt ka hea hüppevõime ja niisama KS et taha Anna sõita, sest olevat igav. Lätis olevat KS võistlustel kombeks kommentaare mitte kirjutada ja nii ei saa üldse aru, mis selle kuutejoru taga on. Meie 3V KS meeldiski talle selle poolest veel eriti, et leht aina juttu täis.

Meie talli kõik neli osalejat lõpetasid, kuigi seekord oli väljalangenuid rohkem kui muidu ja koguni kaks alavõitu neljast tuli meie talli.

Panen igaks juhuks lõppu ühe õnnestunud hüppe ka, siis on lõpp hea, kõik hea.

Ah ja siis veel hilisemaks meenutuseks -- kiivriteema. Leidsin veel ühe ühise nimetaja. Lihtsalt kiivriga saab poodiumile, aga hõreda sadulavöö kohaga saab kõrgemale.

Kordused

Nägin unes kolmevõistluse meistrikate ettevalmistusi. Esimene ala pidi olema piljard, teine kross ja kolmas -- ronimisrada. Kahetsesin, et polnud kaua aega piljardit mänginud.

Lõpuks ometi jõudis suvi kohale. FB täitub rannapiltidega, kus keskel paistab kaks viinerit, lihtsalt varbad, seljast jalgadeni, kõhust jalgadeni, või ka dekolteest jalgadeni, olenevalt soovitud laikide hulgast. Nüüd oleks õige hetk aeg maha võtta ja vedeleda, aga nätsa, saavutusvajadus taob jalaga ega luba. Vaja ikka trennis käia ja putukate vahelt teed otsida. Sain juba osaliselt kätte ju, mis tahtsin, milleks edasi rabeleda? Aga vat... tahan paremini. Paremini ja rohkem ka. Vähema karjumise ja enama elegantsiga. Pealegi, suuremad eesmärgid on veel käeulatusest üsna kaugel... niisiis -- rahmeldame edasi! Sellega olen juba leppinud, et eesmärgid ja valitud vahendid kipuvad töö käigus muutuma ja "kohale jõudes" on õige koht kusagile mujale nihkunud. Vahel tundub ka, et minu soovid täituvad teistel hulga kergemini. Motivatsiooni üleval hoidmisest ma ei räägigi... Või ehk siiski. Kui saavutusvajadus ja mott omavahel ei haaku, tulevad ju süümekad -- minu tahtmatus mõjutab ka hobuse heaolu (meenutades ühte hobust, kellega korra kuus ratsutamas käidi ja kes end kuidagi sõiduks kätte ei tahtnud anda. Arvata võib, mis mõnus tunne on treenimatult äkki kedagi tund aega turjal tassida). Lisaks veel see tunne, et "ma olen juba miljon aega ratsutanud, enam ei tohi ühtegi viga teha". Täitsa valus. Eriti kui tunned, et neid vigu on ikkagi hulgi.

Käisime kambakesi jälle Edouardi laagris. Hommikul talli eest startides lendles üle tee noor põder. Algul arvasin, et mõni hobune on lahti pääsenud, aga selliseid käike pole mitte ühelgi. Kümne palli skaalal vähemalt 12. Kahepäevane laager oli seekord, kaks trenni päevas. Plats oli vihmast uppunud ja esimese päeva trennid lõppesid varustuse ja hobuse väljakaevamisega. Pealtvaatajaid jätkus vihmavarjude alla rohkem kui mõnel võistlusel. Oli kuulda nurinat, et E räägib jälle ainult algtõdesid. Miks ei võiks sama juttu odavamalt ja eesti keeles kuulata? Aga... mida muud tal üle rääkida jäigi, kui need algtõed kohati puudu olid?  Nii tuttav teema ükskõik milliselt koolituselt. Me oleme seda kõike juba kuulnud! Me teame! Aga miks siis ei tee nii nagu peab?! Talli uued noored kassid olid igatahes tublid ja tegid oma tööd. Hiiri jätkus kõigile. Üks neist ronis mööda kiviseina pragusid alla nagu mõni turistigiid mägedes.

Ükspäev arutasime, kuidas madjakad ringi rändavad. Kui ära kaovad, tulevad vahel tagasi nahka ajanuna või otsatuna ja hakkavad siis üldkasutatavateks. Järgmisel päeval leidsin jälgi salajasest motivatsioonikoosolekust.

Heinamaa ääri triikides olen juba mitmel õhtul sattunud sookurgedele. Need on kindlasti alati needsamad kaks. Jutustavad. Ja lendavad ära, kui satun neile lähemale kui 100 meetrit. Telefoniga pildistades pole nad suuremad kahest täpist, aga kuidagi ei suuda telfi taskus hoida, kui nad nii uhkelt tiibu sirutavad.

Ikka ainult täpid.

Telf on üldse üks kahtlane asi. See korjab ju asitõendeid. Nüüd näevad teised ka, et nägin kährikuraibet, aga ei teinud temaga midagi. Mul pole muidugi oma saadet ka, kus road killi praadida nagu mõni Clarkson (kellel seda saadet enam pole ja see kährik poleks kvalifitseerunud ka, oli teest päris kaugel). Ilusad sinised silmad olid sel kährikul.

Ülejärgmisel päeval enam silmi polnud ja arvamismäng oleks palju keerulisem olnud. Roided olid püsti päikese poole... ah ei, see päev pigem vihmapilve poole.

Eile sadas vihma. Palju. Laste mänguala juurde hoovi tekkis nii mahlane veekogu, et unistasin end hobusega sinna vettehüppeid harjutama. Auto moondus jälle valgeks ja vabastas kaasasveetud liivakasti.

Kährik oli veel ühe päeva võrra lagunenum... või siis ligunenum. Kolmas mõõde hakkab juba kaduma. Sookured laulsid eriti mõnusalt ja põgenesid targu juba silmagi jaoks hernekommi suurustena.

Hobune oli veidral kombel ennast õhtul talli tuua lasknud, loodetavasti ei hakka haigeks jääma ega midagi. Katsetasin mudakooriku kallal erinevaid harju ja tehnikaid. Kõige vähem tolmu tekkis tavalise plastmassharjaga tasakesi äärest koorima hakates ja pärast kummist ringharjaga kopatäite viisi kuivmuda kõrvale tõstes. Alles siis sain kahe pehme harjaga kallale minna. Ja rätikuga. Ja jälle pehmetega. Lihtsam oleks kogu troll ära pesta olnud, aga meiepoolne pesuboks on viimasel ajal niigi palju liivavatti saanud -- uued hobuinimesed ei ole veel talve näinud, kui liivast umbes torusid käsitsi tühjendama peab ja tassivad hobuste jalgadega rannatäisi liiva sinna.

Vahel kui ma päris trenni teha ei viitsi, hakkan hobusega lumele kirjutama. Ahjaa... praegu on pooleli kolm kuud kehva suusailma ja lund vähevõitu. Proovisin siis, kui täpselt endokas ära arvab, mis ma seal sikerdasin. Ainult kõige suuremate tähtedega tehtud kilomeeter jäi enam-vähem arusaadav, KS ja suure platsi sõnumid meenutasid ülevaatusel pigem Browni liikumist. Peaks mõni teine kord proovima veel aeglasemalt, siis ehk jõuab tihemini positsioneerida.