Päkapikukuu

Võimalik, et kaugema laagri suhtes oleks olnud külmemad tunded, aga kui pidu toimub põhimõtteliselt koduõuel, siis oleks raiskamine mitte peadpidi sisse karata. 11km tallist on ju koduõu? Loomulikult viskas just siis lume maha, tormitas ja keeras külmaks, aga nii ju käibki. Lars mäletas nii inimeste kui hobuste nimesid ja kui leidis uusi, siis uuris taustu. Kratsis mõne paari puhul juhul just sellest kohast, mis kõvasti sügeles, aga mida niisama ei saa ju ütlema minna. Tema jutt läheb suurema tõenäosusega kohale. Meid pani ka tööle, käskis ratsmed lühemaks võtta, hobune aktiivsemaks teha ja mitte lösutada oma "3 miili pikal" hobusel "tagapingil". KS, mis tavaliselt on olnud harjutuste triikimine, jalusteta sõit ja näpunäited, kuidas asju hobusele õpetada, osutus kõige seikluslikumaks. Eelkõige just K jaoks, kelle hobune tagurpidi salto viskas. Murti luid ja sadul, aga kõik jäid ellu. Krossitrenni jaoks polnud kuigi suuri ehitisi võtta, aga põnevust sai muul moel: hüppasime viltuseid ridu. Ponide trenni vildakas oli kohe eriti viltu, aga kõik said nagu muuseas hakkama. Videolt (tänud veelkord, E) tundus kõik -- nagu ikka -- palju madalam ja aeglasem. Nunnu ikkagi see Kollionu, ta oleks nagu hüppetreeneriks loodud.

Tööl ei huvita kedagi, kui rihmaks inimesed end nädalavahetuseti tõmbavad ja nii juhtus jälle, et jäin töölt tulles talli ette magama. Aeg lippas, hobused ootasid. Õnneks leidus noorsportlane Sigrid, kes hädast välja aitas ja ronis ise Metsiku selga. Mul nii hea meel kavaluse üle, et sain kaks ühes tehtud, aga teisalt oli jälle mõnus hobust kõrvalt näha. Eriti kui seal peal oli selline ilus inimene. 

Tali tuleb korralikult treenimiseks ära kasutada ja ka järgmine nv oli ses mõttes aktiivne. Väänasse ilmus Colliander ja rääkis asju. Arutasime hobuste ja (eriti noorte) ratsanike arenemist treeningus ja näiteks vaatasime üht edukat paari aastase vahega, sealhulgas klassi vahetusega. Ei oleks äragi tundnud, kui nime poleks all olnud -- nii suur vahe oli. Laps oli neiuks moondunud ja hobune KS hobuseks. Lugesime üles omadused, mis lapsele sobival hobusel olema peaks. Algul oli teooria ja videod, pärast esinesid ponid-lapsed-juuniorid-noored maneežis skeemidega ka. Hinded ja kommentaarid olid jooksvalt kõigile kuulda ja pärast sai küsimusi esitada, miks miski nii või naa oli olnud. Leidsin sellise formaadi eriti kasuliku olevat, sest sain kiirelt oma hinde valmis mõelda ja siis kuulata, kas Maria sai sama. Ja saigi enamasti. Lisaks veel jooksev kommentaaritrenn. Peab ikka ülimalt hästi teadma, kuidas asju öelda, et neist kasu oleks. Iga skeemisõit lõppes lühikese erasessiooniga, kus mingi teema ette võeti ja sellega intensiivselt tegeldi. Nii hobused kui inimesed muutusid kohati kahe hinde jagu paremaks. Maria märkas, et mitmel on sisemine ratse liiga aktiivne. Viltu istujaid keerati sirgeks. Hobuse rahustamiseks ja ootama panemiseks  tehti ruudus sammu, enne ja pärast veerandpiruetti oli peatus ja kolm sammu. Istaku teemadel kõlas tihti nõuanne "get friends with the bounce". Ei ole vaja arutult (ja oma arust uhkelt) ringi kimada, vaid teadlikult hobusega kaasa minna. "Hollandi jalg" ja "veesuusatamine" maha.

Üks vend jõi piima ja nosis samas leotatud küpsiseid. Väikevend istus samas lauas, kaevas põhjalikult ninas, vaatas saaki: "Leidsin ninavaiku!" ... ja kukutas selle venna piimatassi.

Auto sai viimaks sai kuuendal katsel ülevaatuselt läbi, 3x käis tahma pärast ja 3x piduritega. Remonditöökojas narriti ka: "Teate, milleks seda autot nimetatakse? -- uue auto sissemaksuks!". Pandi imeks, et Škoda üldse 400 kilo kilomeetreid läbinud on. Ma ei tea, mulle ta meeldib ikkagi. Kuidas ma muidu talli saaksin.

Soovita veel lapsele krimikirjanduseks Dick Francist. Talunikud dresseerivad seal hobuseid ja hobused pannakse koplisse koplirakmetega. Peategelane harrastab murdmaasõitu, sellal kui mõni teine on lauskmaaproff. Vähemalt jahiratsutamine on päriselt ka olemas. Kas ei võinud siis üheltki hobuinimeselt tõlkimisel nõu küsida?

Lumine drifti-ilm on viimaks kohal, 4km kruusateelõigul 2 tk sügaval kraavis. Nagu ikka selliste oludega. Metssigade rong läks üle tee. Kitsed vähemalt peaaegu vaatavad... midagi, aga need mustad tondid panevad, ninad 1teise tagumendis, täiesti tuima.

Vanemate vendadega pole kuigi suur tõenäosus, et päkapikkude salaelu kuigi kaua saladuses püsib. Väike mehike pani igatahes ükspäev päkapikumütsi pähe ja tassis oma sussi komme täis. Ma ei teadnudki, et tal üldse mingi suss on.

Tööl mõeldi välja, et vahva oleks kõik insenerid libedatele metsateedele rallima saata. Punkte otsima ja ülesandeid lahendama, aga põhimõtteliselt ikkagi metsavahele kihutama. Ma olen küll Lõunas juba päris mitu aastat elanud, aga kohti ikka ei tea. Seepärast juhtus, et kui Kalevipojaga seotud kohta otsima pidime, tuustisime veski juures sängi otsida, kuigi tegelikult oli sihtmärgiks hoopis teispool teed Vapramäel asuv tool. Nõo ja Luke seiklused möödusid vahejuhtumiteta, kuigi vasakule keeramised ei tahtnud kuidagi välja tulla. Keera vasakule! Nüüd kohe! Jaa, praegu! Siitsamast! Ei, teisele vasakule! Saime laulda ja kriminaalset stseeni lavastada, palli taguda ja visata ja siis ma sain kõne, et peab jälle Tallinna matustele sõitma.

Kõigepealt siiski jõulud. Mingit lauskinkimist pole enam ammu, aga kokku saame ikka ja lõhki sööme ka. Tagusime poole ööni Unot, võinoh, kaarte siiski. Kambakesi läheb päris kõvaks laksimiseks, eriti vaheleviskamistega. See, kes peaks olema noortest kõige targem, pani pea ahju ja kõrvetas nina punaseks. Keegi isegi ei käskinud. Nüüd peab mõned Rudolfi-naljad välja kannatama. Tegin karja sigu, šokolaadist porilaikudega ja kõhud kommi täis. See kandiline disain tuli ikka hulga vastupidavam kui see tünn, millelt ribid maha kukkusid ja kommisoolikad valla pääsesid. Lapsi ei häirinud karvavõrdki, jupid pandi kiirelt nahka. See aasta polegi ise kuigipalju pipakaid süüa saanud, kõik krõbistatakse enne ära kui ma jaole saan. Seoses Eesti 100-ga ja eelkõige kolmevärvilise jäätise tekkimisega on nüüd olemas ka süsimust glasuur. Väga äge. Lapsed tegid muidugi niigi tumedad pipakad üleni mustaks. Saa siis kaugelt aru, kas kõrbend või magus.












Miks ta küsib mult nulli või "N"-i? Panin mitu korda seda nulli ja siis "N"-i ka, aga ei midagi?
Tegelikult küsiti, kas tahetakse jätkata, O/N? Oui, non...

Tädi mehel oli käsil aasta, mil oleks saanud pensionile jääda. Ega tal selle jäämisega muidugi kiiret olnud, rapsis mitmel rindel ja ehitas asju. Tuli töölt, istus tugitooli telekat vaatama ja nii jäigi. Oli küll saanud mõniteist aastat vanaisa olla, aga noorim poeg alles algaja teismeline. Paljude sugulastega saamegi viimasel ajal kokku ainult Pärnamäel.

Kuidagi ei leia mingit head pilti detsembrit meenutama. Lastest ei pane ju ja hobustega on isegi peaaegu-heade hetkede kättesaamine nagu bingo-loto. Oli üks teine päev, kui pildistaja trennis kaasas oli ja muidugi näitas Kollionu uusi trikke just siis, kui piltnik külma ja pimeda pärast kusagile ära ujus. Ja kohe tuli keegi järgmine ratsanik, kellel õnnestus ka tulesid juurde lülitada. Teine kord proovisin sama asja lumel, aga asi läks ikka päris pööraseks kihutamiseks ära. Oleks uhke ka lumekihutamist filmida, aga no siis ei jää see kimamine filmile nii kiire kui seljas tundub. Oli mingi teooria, et inimene näeb ennast 30% kenamana kui teised... OH SA RÄME RAIBE sel juhul.

Ja aasta kokkuvõtet ka ei tee. Praegu mitte. Aa, ei -- üks suur võit oli just äsja, mis vajab jäädvustamist. Ma suutsin minna läbi seina! Paar korda jalutasin näoga kõmaki piki kivimüüri, aga siis kolmas kord -- plaksti läbi. Üldse ei piisanud ainult tahtmisest -- ma ju tahtsin kohe, kui see idee tuli --, aga  pidi olema kuidagi kindel teadmine, et nii saab, ei grammigi kahtlust. 

Türgi

Üks teine päev sattusin pakettreisiga poolsoojale maale. Ilma hobuseta või vähemalt hobuteemata reisimist pole mul tegelikult üldse tavaliselt plaanis. See tähendab, et keegi teine tegi plaani ära ja minu panus oli tööl õigel ajal teada anda, et ma nüüd mõned päevad ei tule ja leida keegi, kes hobustel silma ja tagumendi peal hoiaks. Andsin ja leidsin, vedakas.

Koos plaanimise etapiga jäi ära ka pakkimise oma ja nii viskasingi hommikul kohvrisse suvalise valiku mingeid riideid, raamatu ja ajakirja, telfilaadija ja veel paar vähest vidinat, et tagasiteel uutele riietele ja maiustustele ikka ohtralt ruumi jaguks. Lennujaamas tuli meelde, et hambapasta ja -niit olid koju jäänud. Kohe hakkas tunduma, et just seda niiti on hädasti tarvis. Krabasingi tax-free alal apteegilaadsest nurgakesest midagi taolist, mis kahe tööjuure-söökla prae jagu maksma läks. Esimene niidijupp jäi kohe hambavahesse kinni. Paganas küll, vahatamata risu oli! No ei saanud enam kätte. Olgu peale, ootan hotellini ära, seal aega küll peegli ees täpsemalt uurida.   

1. Hotellis nimega Armas Labada oli voodis teki asemel laualina, põrandal eelmisest vahetusest vatitikk, vetsus veider hais, restoranis maiad kassid ja akna taga Vahemere kohin. Nett maksis 4 dollarit päev. See on ju normaalne, et hinnakirjad on £, $, € või sootuks rublades ja grivnades, aga igatahes mitte liirides, mis ametlikult kehtima oleks pidanud. Olin pigem netivaba ja tegelesin hambaniidiga. Mitme katse järel pusa hamba vahel aina kasvas. Vuntsidega hammas! Järgmisel päeval peab kindlasti kusagilt poest abivahendeid krabama.

2. Kõik kassid polnud hotelli sisse surunud, mõned tuiasid ikka uste taga ka. Meil oli tore giid Grete, kes hommikuti kaua magada armastas, tegi palju nalja ja naeris ise mahlaselt nende peale. Igal hommikul õpetas ta meile midagi uut türgi keeles. Kõigepealt tuli günaydın -- tere hommikut. Täpita "i" on nagu "õ". Värskelt pressitud granaatõunamahl pressis esimesed rahad taskust. Tühjad kestad lennutati üle teepiirde mulda juurde tekitama. Heale naabrile võib öelda ka naber -- selline mitteametlik "kuisläeb". Külastasime jõuluvana prototüübi (arvatavat) sarkofaagi ja õppisime, kust tulid kaardimastid ja mida nad tähendavad (rist, süda, nool, veri). Pärast anti törtsuke vaba aega kohalikus asulas ringi vaadata ja sattusime ühte riidepoodi, kus muu träna seas rippus lae all äärmiselt nunnu punane seelik. Hindu muidugi küljes polnud ja olime korralikult ära hirmutatud, et on vaja kaubelda -- muidu visatavat poest lausa välja. Müüja-onu ütles, et 60 raha maksab. Kohalikku. Sel hetkel oli see umbes 10 meie raha. Kuidas ma seal veel alla kaupleksin?! Ei julgenudki, surusime onu lapsele rulli pihku ja tegime sääred. Täitsa tavalisest toidupoest krabasime šoksi, jäätist, hambapastat ja vahatatud hambaniiti (viimane ainult 1 EUR?!). Edasi tuli osaliselt läbipaistva põhjaga paadiga reis uppunud linna kohale. Kunagise linna maapealses osas kondasid nüüd ainult kitsed. Ujuti eresinises soojuse järgi kihistunud vees ja joodi rakit. Blöäh. See vahatatud niit ei mahtunud kuidagi "vuntside" vahele ja näpud olid pidevast kangutamisest valusad. Tore õhtu küll, mina pikali voodis ja siis kahekesi kordamööda niidi kallal sikutamas. Silt uksel tegi jälle nalja: kui eelmises hotellis  soovitati tulekahju korral (ja see on täpne tsitaat) "take wiht you your room key and the staff which is needed less", siis siin tundus, et oleks saanud näomaalinguid tellida.

3. Giid ütles, et kui me reisi lõpuks pole ära õppinud üç küçük öpücük, siis peame teiseks nädalaks veel jääma (sabaga "ç" on "tše", ehk kokku "ütš kütšük öpütsük", ehk 3 väikest suudlust). Käisime kilpkonnalinnas apteegis, hankisin sealt endale pintsetid. Sest näpud tulitasid ja alla ei kavatsenud ma anda. Nägime ära mõned poolterved kilpkonnad, kes peagi haiglast vabadusse pidid pääsema. Päris katkisi meile muidugi ei näidatud seal kilpkonnahaiglas, aga ühel oli kolmandik kilpi läinud ja luu paistis alt välja. Üks reisikaaslane kukkus pea paadipõhja vastu lõhki ja pidime ka inimeste haigla üle vaatama. Siuh-viuh oli skalp jälle koomale tõmmatud ja side peal. Õhtul hotellis oli jälle pidulaud valmis, ainult joogid tuli juurde osta. Kohvi oskavad türklased suurepäraselt teha ja ühe ma koogikuhila kõrvale ka haarasin. Pärast sööki imbus kõrvale mehike, kes lakkamatult "so sori, so sori" pobises, "so sori, aga kohvi eest palun 2EUR, so sori". Asusin pintsettidega hambavahelise niidipusa kallale. Milline mõnu oli sellest kinni haarata, nii et näppude vahelt ära ei libisenud... Niidid hoopis rebenesid. Neist polnud enam võimalik mitte mingi vahendiga kinni hakata, aga paks tomp oli ikka alles ja mingi uue niidiga ennast kusagile poole liigutada ei lasknud. Mine või lase hammas eest ära võtta, et pusa kätte saada. Andsin alla.

4. Kogu rannik on kreeklastest jäänud varemeid täis, aga Efesos kohe eriti. Nagu mõni võimatult keeruline pusle, kohati nagu mitmest eri karbist kokku pandud. Huvitav, kas meie lapsed oleksid vanaaegses WC-s augule pihta saanud? Ja ega need ennemuistlased ometi otse kivil istunud? Kohalikud tegid ajalugu juurdegi, ämbrite-kärude-labidakestega. Väravas oli lõbusa olemisega mehike, kes, kuuldes, et Eestist oleme, tervitas meid: "Tere-tere, vana kere". Kõik kohad olid kasse täis, isegi kivikuju-vabad postamendid. Teised läksid uurima, kuidas selle neitsi Maarjaga täpsemalt lood olid, aga meie istusime kohalikku marsasse, et hotelli saada. Õppisin uues sõna -- uks on kapı (haha, kapi kapõ)! Hotelli allkorruse poed olid kinni, Korsi ja Vuittoni kotte rippus ja vedeles kokkukorjamist oodates põrandal, näha oli üliharuldasi Levise vinüülist vöid.

5. Teisipäeva varahommikul tabas meid vaibaparadiis. Vaatasime, kuidas vaiba sõlmimine täpselt käib (nemad tegid 2 sõlmega -- ühega on kiirem ja vähem vastupidav), mismoodi kasvab siidiuss, kuidas kookonist niit kätte saada ja millega lõngasid värvitakse. Ühes suures saalis istusime seinaääred täis ja keskel hakkasid onud vaipu lahti rullima. Tohututes kogustes. Ikka siidivaipu ja lambavillaseid, moodsate mustritega ja traditsioonilisi, suuri ja väiksemaid. Ühte ägedamat (4kEUR) olla tehtud kahekesi kaks ja pool aastat. Sõlmede arv ruutsentimeetris paneb kõik paika. Vaevu jõudis etendus otsa saada, kui igaühe juurde, kellel silmad murdosaks sekundist peidus polnud, kargas müügimees. Meile tuli üks eriti pealetükkiv ja kuidagi... hoolimatu. Nagu teerulliga hakkas tööle: tahate suuremat? väiksemat? moodsamat? heledamat? Ütlesin, et mulle meeldivad suured siidivaibad, aga ostuplaani ikkagi pole. Litsus meile siis mingeid väiksemaid ruudukesi -- no mida ma sellise jupiga ometi peale hakkaksin? Tahtsin hoopis omapead ringi vaadata ja käsitööd imetleda, eriti neid hobustega seinakaid, aga kas ta seda märkas. Mk-mmm (hobune -- at, hobused -- atlar). Giid oli ennist bussis kauplemise etappe õpetanud. Meie vaibaonu tegi kogu jutu üksinda läbi, kusjuures lõpuks oli vaiba hinnast pool maas ja kolm sotti alles, aga meie ikka nagu kivid. Viimaks vihastas onu sootuks ja viipas pahaselt trepi poole -- väljapääs on seal! Järgmiseks tuli Pamukkale ja Hieropolis. Maavärinatest ja inimtegevusest segi pööratud ajalugu. Soolaväljadele, kus varem olla isegi ATV-dega ringi täristatud, olid nöörid ümber tõmmatud ja valitud kohtadesse võis minna vaid paljajalu. Termaalveejuga oli mõnus, igasugust imerahvast istus jalgupidi sees. Kivid ja vesi = libedus. Nägime järjest pealt, kuidas inimesed sirakile kukkusid, üks lõi omal isegi kulmu pooleks. Kitsaste silmadega hullupööra üles löödud ilulillekesed lasid end pildistada ja tegid ohtralt selfiesid. Sõu jätkus ka hotellis, kus kõhutantsija pealtvaatajaid püünele tiris ja esinema pani. Teagi nüüd, kes paremini pekki väristas, tantsija või meie grupi mehed...

6. Öösel lasti hotellis häirekella, mis oli äravahetamiseni sarnane telefonihelinaga. Äkki heliseski? Toru tõstes jäi juhe telefonist eraldununa rippu. Nagu anekdoodis, kus tšuktši-mehike nädalaid toru küljes tolknes ja süüa lunis, aga kuna enne numbrit ei olnud taibanud valida, võitis näljavõistluse.  Kuidas on võimalik, et puuviljaparadiisis on hotellis jagatud mahlad nii ilged? Nagu lutsukommileotis, üleni võlts. Ometi on Kõik Kohad viljadest lookas apelsini-, granaatõuna- ja mandariinipuid täis. Suvalisel tänavanurgal kasvab paksult täis hurmaapuu. Normaalne. Kohustuslik kullatuur jättis üsna külmaks, kuigi lubasid seal tasuta ehteid parandada. Hobuseid polnudki. See-eest leidsin söögikoha juurest õuest täiesti vaimustava puu -- araukaaria. Nagu roheliste usside kasvandus. Ma oleksin vist sinna jõllitama jäänudki, kui ära poleks tiritud. Samas peatuskohas oli umbes 8 abiellumise-väljakut. Kas need tenniseväljakugi mõõtu välja andsid, aga valged kardinatega väravad, troon ja rida pinke igas aias, üle peade lambiread.


7. Järjekordne turistilõks nahamaailm oli samas hoones, kus eelmise päeva kuldki. Mis mõttes meid tassitakse kaks päeva järjest samasse kohta?! Nojaa, ei saa turisti ühe päevaga ometi tühjaks tõmmata, las kosub vahepeal. Siit saime esimese päris kauplemise kogemuse. Oli türgi kohv ja alustuseks ulmelised hinnad, millest juppide kaupa maha tõmbama hakati. Hind tehti muidugi "ainult meile" ja vahepeal pidi sootuks "ülemuse käest luba küsimas käima", et "tehasehinnaga" müüa tohiks ja läbirääkimise käigus hindadega toimunust ei tohtinud me kellelegi hingatagi. Niipalju siis ütlengi ainult, et kui keegi peaks Türgis nahapoodi sattuma ja mõni asi ikka kohe päriselt meeldib, ei tasu hinnalipikust ennast üldse häirida lasta. Seal on ikka uskumatult palju kauplemisruumi isegi meiesugustele, kelle kauplemine näeb välja nagu vaikides muhelemine, vaheldumisi pead noogutades ja raputades. Küll müüja-onu teeb kogu töö ise ära, higipiisad otsaees. Mitmekihilise Antalya jaoks jäi küll kohutavalt vähe aega. Põhimõtteliselt ei jõudnud kanna peal ringigi keerata. Kahju. Teisalt sai giidi järel sörkides lugusid kuulda. Näiteks et kuidas türklased oma vanad ehitised rahva abiga restaureeritud saavad või kuidasmoodi see turism üldse Türki jõudis ja mis ta seal muutis. Õhtul niidiga hambavahet rünnates tuli nüüdseks juba vildistunud pusa ära. Selge märk, et reis saab kohe otsa.

 

8. Hommikusöögi ajal ilmus restorani kass, kellele kõrvallauast muna maha loobiti. Teiselt tuurilt naasnud eestlased kippusid aina meie bussi trügima, aga see on ka arusaadav -- meil oli mõnus kõrge Mersu ja nunnu bussijuht, kelle nimi oli Ismail (nädal otsa olin saanud Ismailiga sõita, khm). Giid oli õpetanud, et tunnelis sõites tuleb plaksutada. Midagi oli seal tegemist kadunud hingedega. Teine variant oli mõne soovi täitumiseks tunneli algusest lõpuni hinge kinni hoida. Bussitäis plaksutavaid ja/või õhku ahmivaid turiste. Nunnu. Või tüütu. Kuna istusin paremal pool, nägin märkide pealt tunneli pikkused ette ära ja tundsin kannatajatele ette kaasa. Lõpuks ometi tuleb sellele klobinale lõpp. Kohustusliku hobupildita siiski ei pääse. Neil valgetel olid esimestel jalgadel raudade asemel mingid pehmendused (liimitud?), tagumistel tavalised rauad.

Tore reis oli. Puhkust küll eriti ei antud, kuna vaatamisväärsused tahtsid vaatamist, aga trenniks nagu ka nimetada ei saa, sest süüa sai liiga palju ja polnud mingi probleem kilo jagu päevas kosuda. Kui poleks endale võtnud kohustust kahte hobust ülal pidada, saaks kasvõi iga kuu soojal maal käia. Luksuslikult. Aga ei siis.

*Mingi hetk selgus, et olime mõlemad kaasa tassinud Umberto Ecod, ma "Roosi nime" ja ta "Foucault' pendli", mida me kumbki kogu reisi ajal lahti ei teinud.

No-owner-kitty-november

Oktoober lõppes lumega. Novembrit pole veel palju olnud, aga sündmusi küll. Teatrisse sattusin jälle, 3V laagrisse regasin, talli sünna oli ja siis tuli kuldne hüppamisega pühapäev. Teatriga oli lihtne, tuli lihtsalt silmad lahti hoida ja vaadata. 3V laagriga on keerulisem. Esiteks ei pruugi kohti jätkuda ja teiseks ei tea ma, mis ma seal peale hakkaksin. Eriti pärast tänast hüppamist. Nimelt oli õues midagi juhtunud ja Kollionu oli hirmus ärevil. Ajas aga pea lakke, niheles muudkui ja vahtis pingsalt õue poole. Esimene hüpegi läks seepärast täiesti tuksi -- see oli tribüüni poole ja ma ei osanud aimatagi, kui pingul see Koll päriselt oli -- igatahes pole ma ratsutades temast kunagi nii kaugele sattunud kui siis. Tunne oli, nagu istuksin sootuks kõrvalpingis. Jäime küll kokku, aga hajevil olek kestis edasi ja neid pulki tuli alla rohkem kui tavaliselt. Kõrgust suurt polnudki, kõik mahtus 110cm piiridesse. Tirib vägisi sinnasuunas, et kevadel tuleb koplirõõmudele rasvane jutt peale ja hakkab üksi õues mulla peal aega veetma. Teist sellist kõhuaastat nagu käesolev on olnud, enam lubada ei saa. Vähemalt siis, kui võistlemisega jätkata tahta. Kuldne osa päevast tuli hiljem Metsikuga teedel jalutades. Lihtsalt ilm oli selline. Päike ja kuldsed lehed. Kümme sooja novembris. Lähipäevil paneb samamoodi edasi, aga kusagilt kostis juba ähvardus, et dets algul ootab meid -18C. Sobivalt 3V laagriga samal ajal. Jippijee.

Peadpidi heinarullis istumine teeb hobusega imet. Ühest päevast piisab, et nullida pisike rõõm vahepeal justkui saavutatud vormist. Seda juttu, et ümmargune on ka vorm, ei tasu minuga üldse alustadagi. Ilmselt jäängi igavesti kurtma hobuste jämeduse ja istaku kehvuse üle. Pärastiseks mäluvärskenduseks panen Kollionu hetkeseisu küljelt ja tagant. Metsikut ei hakka üldse mainimagi... oih, just ikkagi mainisin... nohet kui jalutuskaaslane nägi kuldses ilmas välja nagu parimas pildiraamatus, siis meie Metsikuga --  punane nutsakas pruuni rulli otsas.

Mingi tont oli kassipoja minema loopinud ja see tuli talli sooja ja süüa otsima, nuttis kusagil heinarulli ja seina vahel. Vesihall kondine nunnukene, täis imenud puuk kõrvas. Tahtis sülle tulla, aga kartis ka. Küll ja küll on tallide juurde loomi jäetud, koeri, kasse, jäneseid, keda iganes. Vahel veab ja keegi korjab äraloobitu üles. Vahel võib juhtuda, et kohalik pealik teeb lõdisevale hämmeldushunnikule lihtsalt peksa. Või sööb keegi ta ära. Või astub peale. See konkreetne tegelane oli kindlasti millalgi kodusooja nautida saanud ja ka silitavat kätt. Hallil kribul vedas, leidis omale päris kodu kahe päevaga.

Ka järgmine hüppekas tekitas pigem küsimusi kui andis vastuseid. Muidugi naljakas oli, et hobune läks alles lõpus käima, kui asi juba otsa saama hakkas. Kui teaks seda aega ette, mis kell ta ellu ärkab... Meile on nüüd tekkinud lühikesed metallpostid, mis takistusi suuremaks illusioneerivad. Pulgahunniku kõrgust saab ju hinnata selle järgi, kui palju puki ülemisse otsa veel vaba ruumi jääb. Need siis petavad 10-15cm. Peab ikkagi markeri või teibiga peale panema, et õnge ei läheks.

Draama, draama. Mõtlesin, et olen rohelisem, hakkasin silikoonist abivahendit ühekordsete nuustikute asemel kasutama. See tont aga pole üldse usaldusväärne. Seni on üle ühe korra ilusti oma tööd teinud ja siis vahele äkki nagu tapamaja. Johhaidii noh. Homme on 3V koosolek. Seal peaks ka draamat jaguma.

No mis ma ütsin, oligi draama. Kuna vaidlemisteemasid oli vähevõitu, siis lepiti lihtsalt palju asju kokku. Küllap neid hiljem ka natuke ümber mängitakse, aga no kuulge -- esialgne plaan on pidada järgmisel aastal maha 10 (!!!) kohalikku 3V-d. Pole kunagi enne sellist nalja olnud. Lisaks tehakse arvatavasti mõni mängukas ka. Aga ikkagi leidus 1 keegi, kes oli kõige peale vihane, üritas vana pori üles kaevata, vaidles vastu ja ütles halvasti. Lihtsalt nii. Võimalik, et panustab sedamoodi seltskonna ühtsustundesse. Kõik ühe eest... või vastu. Üks kõigi, kõik ühe vastu!

Pean reisile minema ega saagi terve nädala ratsutada. Pluss veel mõni päev. Kuidas ma küll hakkama saan? Mitte et võiks ju muretseda, et kuidas leitud asendaja hakkama saab äkki sülle sadanud koormusega. Võiks isegi öelda, et kahju on temast, aga pole ju.

*****
Reisivärk. See tuleb eraldi.
*****

Läksin vanaemale külla. Mis imelugu see küll oli, aga seekord ei olnud ükski uks lukus. Sain neljandale kapata ja siis tuttava ukse taga koridoris oligi kohe vanama vastas. Ainult et ta oli põrandal kummuli. Väidetavalt vinks-vonks ja üldse igati kõbus, palavikuvaba ja jõudu täis. Ainult see tüütu köha. Millegipärast ei jäänud ma uskuma, eriti pärast mõningaid ebatõhusaid jõu- ja ilunumbreid, mille tagajärjel vanaema asend oluliselt vertikaalsemaks ei muutunud. Kutsusin kiire abi appi ja tuldigi -- kaks tugevat meesterahvast ja üks kuri valjuhäälne tädi. Tegelikult vanaema kuuleb hästi, aga lihtsalt häält polnud sel hetkel. Muidugi selle kehatemperatuuri koha pealt tal eriti õigus polnud. Sellist, mis tal oli, nimetatakse tavaliselt kõrgeks palavikuks. Ma ausalt ei tea, kus vanama oma väljaskäimise riideid hoiab ja tavaliselt väljub ta kodust peaaegu alati nagu läheks teatrisse (ee... mitte nagu mina, aga nagu korralikud inimesed läheksid), seega tundus tädi kurjustamine jokutamise pärast kuidagi ebaõiglane. Eriti pahaseks tundus minevat, kui ma emale helistada tahtsin, et asjade asukohti välja uurida. Tõmbasimegi siis lihtsalt midagi pealt ja midagi alt otsa ja mehed tassisid vanama minema. Koos oma, nagu hiljem selgus, kahepoolse kopsupõletikuga.

Eks ma pärast helistasin jälle kiirabisse. Mitte et oleksin sellest ühest korrast kuidagi sõltuvusse sattunud, aga üks onudest oli oma jope maha unustanud. Vanama pandi üksi tuppa, ei telekat, ei raadiot ega isegi mitte süüa. Ema viis saiakese. Pärast järgmise tiiruga viis hambad ka.

*****
Animated Dreamsi ei ole enam. Nüüd on Shorts. Nagu et lühkarid. Ei mingit salapära ega elegantsi. Aga mis seal ikka, kuna puhkus oli võetud sobivalt nii, et pidin pärast reisi palju asju ära nägema, siis hankisin kõigepealt hundipassi. See koduleht on veel jaburam kui eelmisel aastal. Regasin passitamiseks oma FB kontoga sisse ja kõik tundus täitsa nunnu. Kuni reisilt saabudes 5 minutit enne esimest olulist seanssi kassas teada sain, et oleksin pidanud kusagile ei-tea-mitme-puu-taha klikkima ja seal request vajutama. No ei olnud kusagil sellist juhendit ja netita poleks ma seda niikuinii lugeda saanud. Minu ostu ajal polnud leht veel valmiski. Õnneks lasti mind seekord niisama sisse. Vajutasin selle requesti ka siis ära. Järgmise kassaringi ajal selgus, et automaatselt passiga seotud FB profiilipilt ei sobi. Seal oli ilmselt liiga palju jõehobu peal. Sain jälle saatja abil saali. Vahetasin pildi. Järgmine kord kassas tuli välja, et ega see pilt automaatselt ise uuenegi, pean x aja ootama ja siis jälle requesti vajutama. Siis sai päev otsa. Järgmine päev kassas sain teada, et pass saab valmis paar tundi hiljem kui esimene istungjärk. Nüüdseks olin õppinud koodi abil pileteid ostma. Passi asemel näitasin meili peale tulnud passi infot, mis tegelikult kehtis ju ka. Veel järgmine kord saingi kassast kaardi kätte. Läksin sellega kohe pileteid juurde hankima -- aga ei, passil olev triipkood oli õige asja asemel ainult üks nullirida. Ilmselt polnud ette nähtud, et keegi pilti uuendab ja töö käigus nulliti rohkem kui jõehobu. Üritus ise oli muidugi järjekordselt suurepärane ja keeras mu unenäod veelgi segasemaks kui muidu. Kui ma nüüd unes taipasin, et on uni, veendusin kõigepealt, et mu käed on mingid koledad kobarad ja siis proovisin mööda seina üles ronida. Sein läks vedelaks. Järgmine kord proovin kindlasti uuesti.     

*****

Saabusin talli, kaks paari silmi jälitasid mind erilise huviga läbi puurivarbade. Olin ette kujutanud, et langen Metsikule kaela ja olen hullult heldinud, aga välja tuli ikka nagu "Um... tere". Asepealik oli vahepeal asjad ilusti jonksus hoidnud ja polnudki muud muret kui ära proovida, kui palju sellest ratsutamise värgist veel meeles on.

Õnneks on ilmateade saabuva nädalavahetuse koha pealt natuke kurssi muutnud. Need paar miinust, mis tänase kümne kõrval plaanis on, tunduvad köki-möki.

Sattusin virtuaalsesse reaalsusesse. Eelmisel õhtul uurisin natuke tausta ka ja eelinfo põhjal tahtsin kindlasti vähemalt plangunalja ära proovida. Kopsik prillide ja kõrvaklappidega peas, astusin lifti ja sõitsin pilvelõhkuja viimasele korrusele. Kui seal uksed avanesid, viis plank lihtsalt üle ääre mittemillegi kohale. Sinna astusin julgelt peale, ei hullu. Ma ju teadsin, et tegelikult olen kusagil toas. Aga kui raske oli jalg üle ääre tõsta! Seda ma teadsin ju jätkuvalt, et igal pool on vaip, aga mõistus tõrkus plangu kõrvale astumast. Peopesad higised, astusin ikkagi ja kukkusin pikalt. Päriselt ju ei, aga maaga kokkupuutumise kohas kaotasin korraks tasakaalu. Kere uskus silmi. Võimas kogemus, kindlasti ajan lapsed ka sinna proovima mõni päev. Mänge oli palju, kõiki ei jõudnud proovida, aga kõik olid kaasahaaravad. Mägede kohal linnuna hõljumine -- mõnus. Kokkupõrge mäega -- mitte niiväga. Vibuga trollide tõrjumine oli tore, kuni need kallale ei jõudnud tulla. Lõpuks nad muidugi paratamatult jõudsid. Joonistasin 3D koera ja tooli ja Katrini, mille ümber sai ringi jalutada ja justkui katsudagi. Niivõrd pärised tundusid nad. Joonistamist tahan kindlasti veel proovida ja vibuga papist tonte lasta ühes laborimängus. Kohevarsti algab Larsi 3V laager ja ma olen nii kohutavalt väsinud, et ei jaksa magamagi minna.

 

25 küsimust

1.  Why horses? Why not a sane sport, like soccer or softball or curling? -- Lihtsalt juhtus nii. Oli valida kas tennis või ratsutamine. Hobused on alati paelunud, päris pisikesest saati. Pärast vanaema käekõrval talli sattumist pole sealt enam kauaks ära saanud.
2. What was your riding “career” like as a kid? -- Kasvasime üles tallis. Alati kohe pärast kooli sõitsin bussi ja trammiga Tondile. Hiljem bussi ja trolliga Veskasse. Õppisime, mängisime, treenisime, tegime kõikvõimalikke tallitöid. Sõita oli tavaliselt 1-2 hobust. Võistlustel osalemine kuulus küsimatagi asja juurde. Sel ajal jagati ka lastele auhinnarahasid, seega taskurahaga muresid polnud. Algul rohkem TS, hiljem KS. 
3. If you could go back to your past and buy ONE horse, which would it be? Veranda! Ongi jäänud hobuideaaliks, aga ehk on ainult mälestustes nii äge? Fritz meeldis ka väga.
4. What disciplines have you participated in? TS, KS, 2V, 3V, hobuorienteerumine, voltižeerimine.
5. What disciplines do you want to participate in some day? Kestvusratsutamine on proovimata ja rakendit tahaks ka kindlasti katsetada.
6. Have you ever bought a horse at auction or from a rescue? Ei.
7. What was your FIRST favorite horse breed – the one you loved most as a kid? Trakeen. Väheste tol ajal saadaolevate eestikeelsete raamatute põhjal tundus olevat täiuslik hobune.
8. If you could live and ride in any country in the world, where would it be? Inglismaa igatahes.
9. Do you have any horse-related regrets? See, et ei ostnud just seda hobust, keda tegelikult tahtsin. Samas see, kes tuli, on mulle nüüd äärmiselt kallis. Kuidas ma saaksin seda kahetseda?
10. If you could ride with any trainer in the world, ASIDE from your current trainer, who would it be? Valiks kellegi istakuspetsi.
11. What is one item on your horse-related bucket list? Hobuauto.
12. If you were never able to ride again, would you still have horses? Kui rakendada ka ei saaks, siis pigem ei. Suhtlemiseks pole tarvis "omada".
13. What is your “biggest fantasy” riding goal? Seda reaalsemat ei ütle, aga olemas ta on. Samm-sammu haaval... Aga kui nüüd fantaasiatest rääkida, siis mingi "Avatari" moodi ühendus võiks olla.
14. What horse do you feel like has taught you the most? Eks ikka Metsik, temaga olen kõige kauem koos sebinud ka.
15. If you could change one thing about your current horse/riding situation, what would it be? Tahaksin osata hobust müüa.
16. If you could compete at any horse show/venue in your home country, where would it be? Kes keelab minna kuhu tahes, Eesti on nii väike. Olen saanud igale poole, kuhu soovi minna on.
17. If you could attend any competition in the world as a spectator, what would be your top choice? Burghley CCI 4*.
18. Have you ever thought about quitting horses? Oh jaa. Aga võimatu muidugi.
19. If you could snap your fingers and change one thing about the horse industry, what would it be? Hobustele ebaõiglaselt kannatuste põhjustamine võiks kaduda (mingid klotsid walkeritel, igasugused jalatöötlused, et oleks tundlikum, keemiasohk, vägisi rebimine, sidumismängud, ... gaaahhh).
20. What’s the dumbest horse-related thing you’ve done that actually turned out pretty well? Esimese hobuse ost. Ja siis teise.
21. As you get older, what are you becoming more and more afraid of? Kardan, et äkki üks hetk enam ei julge.
22. What horse-related book impacted you the most? "Kõige ilusam hobune".
23. What personality trait do you value most in a horse and which do you dislike the most? Vaprus. Huvipuudus.
24. What do you love most about your discipline? Suhe hobusega, kuidas asjad sõnadeta toimivad. Need Hetked.
25. What are you focused on improving the most, at the moment? Vähem klammerdumist, olla teadlik oma keha tegevustest,  lasta hobusel endal joosta.

JOKKtoober

Vaevu möödus nädal ja pidin omil jalgel metsas pikalt müttama. Mõjus isegi kui hobuorienteerumise lunastamine -- teen ise ka seda, mida sinult palun. See iga-aastane Rogain, 8 tunnine orienteerumine. Ilm oli nagu nädala eestki -- vihmane. Rahvast see ei tundunud oluliselt segavat, võib-olla ehk katkestajaid oli veidi rohkem kui muidu. Tegevuspaik Kurgja. Osalejaid Eestist, Lätist, Soomest, Venest. Mul on viimastel aastatel alati mingi häda jalanõudega olnud ja mõni aeg pärast üritust suurte varvaste küüned lahkunud. Need jõuavad sobivalt järgmiseks korraks tagasi kasvada ja ongi nagu isiklik rogainikalender. Seekord pakkus ema mulle oma värskelt hangitud päris-orienteerumise-jalanõusid, nagadega ja puha. Muidugi ma võtsin pakkumise vastu, kuigi ema jalanumber on ühe võrra väiksem. Mis seal ikka valesti võib minna. 

Keskendusime rohkem joogile ja süüa kuigi palju kaasa ei võtnud (tegelikult ei jõudnud eelmisel õhtul enam poodi, khm). Kaart oli pooleks, üleval ja allpool jõge. Valisime ülemise poole, kuna seal tundus vett vähem olevat. Ei läinud kaua aega, kui saime endale ühe tiimiliikme juurde: punakaspruun sile retriiverilaadne. See silkas jalus, kord ees, kord taga, aga püsis küüdis nagu oleks oma. Mingil hetkel magasime sihi maha ja otsustasime kulgemiseks suurt teed kasutada. Uhh, aga see koer tuli ka kaasa. Ei osanud autodega kuidagi olla, vahel seisis keset teed, jalad harkis. Nüüd oli rahvast rohkem näha ja ta kalpsaski ühtede juurest teiste juurde, vahepeal teel peatusi tehes. Korraldaja lubas koerale järele tulla, aga millal ja kuidas? Või on selleks ajaks ainult koeramoos alles? Koer valis endale uue karja ja meie keerasime metsa. Pealt vaatama, kuidas kaks põtra meie nina eest kahekümne viienda punkti ära krabasid. Muidugi ei olnud fotokas soe ja pildi sai ainult jälgedest. Arusaadavalt on vaesed põdrad ärevil, sest isegi tulles olime üht suurt jahiseltskonda kohanud. Need juba metsa seenele ei läinud. Üle ei-tea-mis-pika aja sain rabas päris ehtsaid jõhvikaid vohmida. Need olid nii kanged, et pärast peale võetud pohlad tundusid lausa magusad. Kaarte antakse igale näole üks veekindel ja teine paberist, et selle peal teekonda plaanida ja sodida. Orienteerumisvõimeline tiimikaaslane oli stardiärevuses kogemata just paberversiooni kaasa haaranud. Kas ma vihma juba mainisin? Mõne aja pärast oli ta kaart üks suur mets teise taga, kõik puha valge. Värv oli maha tulnud. Mõnes mõttes käib tiimisisene allaandmismäng. Pärast nelja tundi on alati kusagilt midagi logisema hakanud, aga keegi ei taha olla esimene, kes käed tõstab. Ei tõstnudki, vaid lihtsalt lonkas, see meie noorim liige. Sokk oli hõõruma hakanud. Tirisime maha ja panime kaks kuiva asemele, üksteise otsa. Algul oli plaan otsejoones tagasi minna, aga vahepeal selgus, et kannatab veel kõmpida ja tulimegi väikese ringiga. Mul laulsid puusad oma rahva laulu ja midagi toimus taldade all. Polnud ikka kõige targem täiesti proovimata uustulnukatega metsa ronida. Kitsad olid ja natuke lühikesed need imekossid. Siiski jäävad seekord arvatavasti suurte varvaste küüned alles. Suuruselt järgmine lahkub tõenäoliselt paari nädala jooksul. Tallanahad taastuvad umbes nädalaga. Pääsesin vist kergelt.

Kestvusratsutamise katse jääb ära, olen ennast selleks päevaks juba ära lubanud. Kahju kohe, see Kurista on ju peaaegu koduõues ja rajad peaksid ilusad olema. Selle asemel prooviks ehk Kollikarika ära? Kaugeks jääb ja laisk olen, aga uudishimu on suur.

Olen nüüd mõnda aega Kollionuga ratsutanud võimalikult vähese jalaga. Sest peale laiskvorsti olen ma ka kooner ega raatsi kannusekaitset osta. Eelmine talv kulusid hobusel küljed ikka õige viledaks ära, äkki nüüd suudan vältida? Sel koonerlusel on kõrvalmõjud ka: hulga lihtsm on ratsutada ja ühtäkki hakkas hobuke neid jalavahetusi päriselt taipama. Ses mõttes, et ei läinudki enam elevile ega kütnud järjest hoogu üles, vaid ootas lihtsalt märguannet. Ta on ikka klassikaline meesterahvas: üks käsk korraga ja võimalikult selgelt. Tallis on parasjagu kakelung pooleli, hüppajad vs ülejäänud maailm. Tuntakse, et ei saa piisavalt palju seda hüppamist. Kuna ilm on ilus, ei kavatse ma sinna maneeži lähiajal nina toppida. Väljas hüppamiseks on ruumi maa ja ilm. Seega muretsema hakkan alles siis, kui ilm ära koleneb.

Metsikul oli täna nagu kaktus saba all, kihutas ringi, keerutas saba. Mõnus energia, aga hobune tundus võõras.

Otsustasin, et ei lähe pühapil kusagile. Liiga pikk maa minna. Selle asemel magan. Kohe täiega, mitte nii nagu täna talli ees korraks või eile koosolekul. Heitkem endilt kohustuste ahelad, olgem lihtsalt niisama! Tallist kadus soe vesi, sadularuumi põrandaküte ja radikas, vastutasuks tuli selline ilm, mida oktoobris tavaliselt ei näe: päikesepaiste, kuldsed puud ja 15 kraadi sooja. Sügise värvid on nii selged ja teravad. Üks lastest nõudis metsa seenele. Tahtis ilmselt kompenseerida Rogainist vanaisa juurde ununenud kukekaid. Vist juba teist aastat järjest juhtus kuidagi nii, et tema korjas, aga süüa ei saanud. Leidsin Kollionul ja Metsikul veel ühe erinevuse. Pimedas on pigem Metsik see julgem. Kollionu polnudki äkki enam maailmade kunn, vaid liikus kuidagi kobamisi ja ettevaatlikult, otsides kolle nähtamatute nurkade tagant. Autode tuled ja ka pimedaskulgeja küklooplamp lõikab silmapõhjad lapikuks ja siis ei näe tõepoolest tükk aega enam Mitte Midagi.

Kestjad lõbutsesid Kuristal, aga ilusat ilma nautisid ka rakendajad. Seekord katsetati formaati, kus koonuste sõit oli kohe pärast skeemi. Kuna kaks platsi olid külgepidi koos, kartsin algul, et KS platsil läheb hullamiseks, aga ei. Muidugi siis juhtus, et hobusesuurune koer jooksis keset esitust väljakule. Tegelikult ka. Ajas natuke aega rakendit taga, kuni kinni püüti. Hobune ei teinud õnneks teist nägugi.
Samas ei käinud keegi seda nägu luubiga vaatamas ka. Kui mõni ei tea, siis rakendajate KS plats on 40x100m. Läks umbes kaks miljonit aega, kuni selle hobukese jalad ettenähtud raja läbi tikkisid. Seal oli veel kaks eraldi sammuosa ka. Ühe ajal oleks vabalt jõudnud talli juures pissil ära käia. Einoh, aga mis seal ikka, las esineb. Kuidas ta küll nende koonustega hakkama saab?

Selgus, et ülimalt osavalt. Tegi mingid kannapöörded ja sai päeva peale parimasse veerandisse mahtunud aja, kusjuures oma arvestuse võitis äragi. Roseti kinnitamiseks tuli kägarasse kummardada.

Kui lapsed olid jälle kokku saanud, kes metsast ja kes raamatukogust  välja aetud, läksime taaskord põgenemist harjutama. Seekordne teema: hullu kelder. Kuna üks osaline oli ikka veel üsna väike, siis küsiti algul kohe ära, et kas ehmatavaid helisid ka tahame. Tahtsime. Küll aga arvasime, et väiksele kotti pähe ei tõmba. Mõnes mõttes oligi õige, ei tõmmanud -- ta tegi seda ise. Hea teema oli ja palju ruumi, pimesikumängu ja ohtralt püksitaskute läbikobamist. Vaikselt hakkab juba mingi vilumus tekkima. Esialgu arvan, et rekordajad on tehtud eelinfo abil. Eks edaspidi ole näha, kas muudan arvamust.

Väike vahefiniš ja... ma ikka ei saa nende jalakatega nii uljalt hakkama kui arvasin. Ikkagi läheb põlema.

Oh ja ma ei saa enam isegi kordetatud. Kollionu kappas üle künkanurga korderingil, kuni kõrval konutav krossitakistus liiga lähedale jäi, ja siis ta läks hüppesse. Tiris mind haisvat vastast torkava vehkleja asendisse (käsi eriti pikalt ees ja kere kusagil taga), et paremini lennata ja siis läks kordering juba nii suureks, et jäime teine teisele poole küngast. Kutt läheb ootamatutes olukordades üsna ähmi täis ja nii ta võttiski koivad selga ja pistis kodu poole plagama. Tegi sellist traavi, et mina sinna jälgedesse pärast sammudes ei ulatunud. See on päris suur saavutus võrreldes tema tavapärase tip-tap-šetikatraaviga. Ja veel midagi: sääsed on tagasi. Keset paganama oktoobrit!

E oli nõus kinotamise lihtsustamiseks ratsutamisega kaasa aitama. Arvas, et tiksub rahulikult Metsikuga, kuni ma Kollionuga maadlen. Nii kõik algaski, aga siis lükkasin E mugavustsoonist välja -- vahetasime hobuseid ja E pidi suurema ettevalmistuseta natuke hüppama. Hüppasidki koos nagu ette nähtud. Kinos, nagu ette arvata, oli meile jälle sattunud hobusefilm. Algul esinesid reklaamis tõlla ees, hiljem süžeeliselt üliolulises vestluses (wild horses could not drag me...).

Eestlaste seiklusi Mondial du Lionis saab õnneks youtube'i vahendusel ikkagi vaadata. Või vähemalt oli selline lootus. Päriselt muidugi jäeti mõlemad eestlased lihtsalt vahele. Mitte sabaotsagi! Jooksvalt küll kommenteeriti, kuidas nad "sans accidents" edenevad, aga pildis olid teised ja puud ja publik, aga mitte eestlasepoegagi. Pidi siis jooksvast edetabelist vaatama, et miskaugele see pisike kappav hobusepildike jõudnud on. Jaagupi hobune jäi 19. peal seisma ja vilkus punaselt. Paha lugu! Kui eelmiste kukkujate puhul teatasid kommentaatorid kohe, et kõik on terved ja jalgel, siis nüüd -- vaikus. Võistlus pandi seisma. Arvata on, et kaasaelajate närvid olid pingul kui pillikeeled. Viimaks öeldi vaid, et rada on vabaks tehtud, võib jätkata. E sai lõpuks kellegi (YT ülekandes varjunime Hell all esineva) toru otsa ja saime teada, et kõik on elus ja pealtnäha terved. HUH. Ka Kaire jäi ellu, puhta rajaga tervenisti. Supertubli. Oleks siis triibukestki näidata raatsinud. Raske rada oli seal noortele üles pandud. Ilus ka muidugi. Kross lõppes Jungi ja ta šokolaadihobuse kukerpalliga. Mõlemad said korraliku põntsu. Hobune hindas takistust valesti, jalad jäid palgi taha kinni. Nagu poleks seda pealmist palki näinudki. Näis, mis homme kokku hüpatakse.   

Samal ajal toimub HIHS, eestlasi nagu polegi. Paul ja Dina tegid GP-d, Rein võitis 150cm kiirusparkuuri. Siis kihutasid mõned sisekrossi, mis nägi kohe pärast päris krossi vaatamist eriti hale välja. Ja koolisõidu väikese ringi KÜR, mis juutuubi esituses oli hoopis muusikaline vabakava täielikus vaikuses. Autoriõigused. Nii palju jääb puudu, kui ühtegi kabjatümpsu ega sportlaste ähkimistki ei kuule. Need peaksid ju ometi tasuta olema?!

Oli üks juhtumistega päev. Tööle oli ilmunud külaline, kes kõik plaanid ümber kirjutas. Sain tänu temale paar pusletükki paika... kuidas ma ometi varem ei taibanud! Kostis agarat linnulaulu. Tootmises kajas see eriti hästi. Selge, M demonstreerib mõnda telefonitrikki. Aga ei olnudki -- päris lind lendas lae all vidinal ja sädinal. Siis läksin linna ja sain 7 minutiga endale passi tellitud. Pildikapis liikus kaamera ise õigele kõrgusele, andmed tõmmati ID-kaardist või küsiti tablool, näpujäljed skänniti nagu naksti (parema käe skänn tegi haiget, sest olin ennist testrinõeltega endale sinna sügavad vaod vedanud (ja kasutangi teadlikult valesti seda skannimise sõna, sest... no ei meeldi. mis kann??)). Järgnes sadulata kihutamine Imepidur Metsikuga (oli väljas lögamudaseks läinud, ei tahtnud varustust määrida). Kuidas üldse saab niimoodi keset liikumist totaalselt hanguda? Loodetavasti jätkub lennukust vähemalt laupäevani, kui AllaDina tuleb. Pidurdamise annaksin tasuta ära. Ja siis tuli Hanno meid hüpitama ja keset sagimist ilmus üks koer keset platsi. Värises seal, kuni Hanno ta sülle haaras, et koeramoosi ei tuleks. Ja hiir tuias mööda sadularuumi ja tuvid olid tallivahel armunud.

    Huvitav, mis loomi teised teeäärtes näevad...?
Seda hobust on juba kaua aega olnud võimatu mitte näha, isegi öösiti tantsib seal.

Nagu alati, keeras ilm ära just sel päeval, kui Alla ja Dina meid treenima tulid. Sadas paksu lund, nii et kruusateed olid suverehvidele üks paras väljakutse. Hobune oli sulanud lumest märg ja kükkis katuse all. Ta on viimasel ajal valmispanemise ajal nii rahutu, muudkui vehib esijalgadega ja need käivad tal muljetavaldavalt kiiresti ja kõrgele. Pihta küll ei taha saada! Trenn sai tõhus, tegime seekord rohkem sääretamisi-küljendusi ja aktiivsuse sobivaks timmimist. Muidugi olin jälle täiesti vaimustuses, kuidas A neid õigeid nuppe vajutab, et asjad toimiksid. Kahju, et Kollionuga peale ei saanud, kohad olid täis. Ta pole küll siledal maal nii huvitav kui Metsik, aga abiks oleks ikka olnud.

Vahel... võimalik, et kedagi jälgides tekib küsimus: kui palju see hobune järele peab andma, et ratsanik rahule jääks? Kui kõvasti rinnale oma nina suruma või kui kaua seal lukus ja vaidlemata püsima? Millal ometi see tasu tuleb? Kas see on mingi võimuvajadus või hoopis viha? Märkamatus? Jälle suur sport? Hobune võiks meid iga hetk moosiks teha, kui tal soovi oleks, aga ta ei tee seda ometi. Inimene aga -- moosikombinaat.

Olgu, aitab, annan alla. Las nad siis paksenevad, kuni heleda plaksuga lõhki lähevad. EBAreaalne, kui ümmarguseks annab ennast mõne päevaga õgida.

Uue-Kundru seiklus

Kui FB-s kuulutati välja hobuorienteerumise üritus, kargasin kohe kalendrisse kontrollima, et ega midagi muud sel päeval ees ole. Sest Viljandi taha pole kuigi pikk maa minna, palav ei saa kohe kindlasti enam olla, eelmine orienteerumine oli olnud nii tore ja isegi kaks tuttavat hobust oli saadaval, kellega retkele minna. Jäi veel reisikaaslane otsida ja vähe tugevam vedur treilerile, sest mu oma auto üle ühe hobuse ära vedada ei jaksa. Keda siis ikka kutsuda kui mitte oma kunagist trennikaaslast, kes mulle omal ajal seda orienteerumise-värki üldse tutvustas. Lisaks veedab mingi osa oma tööajast metsas. Jackpot!

Ilmateade oli heitlik. Kuidagi ei suutnud ära otsustada, kas tuleb päev otsa kallamist, uduvihma või ei kumbagi. Hobustele ei julgenud tükk aega rääkidagi, sest nende teada oli võistlushooaeg läbi ja järgmiste pingutusteni aega laialt. Õnneks leidus treikuvedur kodu lähedalt ja vähemalt üks mure sai vähem. Rasvatasin varustuse eelmisel õhtul vihmatõrjeks sisse ja pakkisime kaasa tohutu hunniku sooje riideid ja hobusetekke. Ja muidugi kummikud. Söögi pärast suurt ei muretsenud, üritus ei pidanud ju kuigi pikalt kestma.

Ma polnud isegi üllatunud, kui teel sihtkohta ära eksisime. Ma olengi üldse tihti eksinud. Kuidas ma siia sattusin? Mida ma siin teen? Miks? Miks mina? Nii tavaline. Õnneks päästis sobivasse kohta tekkinud kruusatee suurest ringist, aga kolmeses treikujärjekorras, mis selgelt samas suunas triivisid, sattusime koha võrra tahapoole. Nagu olekski juba võistlus alanud. Parkisime heinamaale ja võtsime hobused kaasa rajatutvustust kuulama. Uudiseid polnud. Punkte pidi loetama äpi abil, mis QR-koode posti otsa paigaldatud plakatitelt maha lugema pidi. Korraga startis kaks võistkonda, meie puhul oli teine seltskond rakendiga. Lihtne laks.

Kuni stardimärguandeni. Proovisin küll, aga stardipukini ei jõudnud -- hobusel olid silmad kui tõllarattad, sest et puki juures oli päris tõld. Mingi nõidus! Üle poole sekundi ei suutnud küll puki läheduses aega veeta, selge siis, et ka koodilugemisega tekkis teatavaid raskusi. 20 meetri pealt ei loe ta mitte halligi. Ronisin alla, sain stardi loetud ja meie pöörased hobused kihutasid minema. Loomulikult täiesti vales suunas. Kujundite piirjooned ütlesid, et peame metsatukast vasakule hoidma ja rajakirjelduse järgi tuli enne punkti ületada kraav (kui sügav? kui märg?). Kuna päriselt on orienteerumiskaartidel mets tähistatud valgega ja meie kaardil oligi just sobiv valge lahmakas, püüdsime end selle järgi sättida. Miski ei klappinud. Kohe üldse ei klappinud. Taevatraadid olid täiesti valesti. Leidsime ühe kraavi, kus ka hobujäljed ületamist tõendasid. Meie hobud päris vabatahtlikult ei hüpanud, minu ratsu näiteks lendles üle käekõrval. Metsa ja siis tagasi, sest sealt edasi ei oleks küll ilma kirveta saanud. Proovisime uuesti kaardist sotti saada. Enne tuli see mu kaaslase kaela ümbert ära saada, sest see oli lootusetult kaela pooma keerdunud. See oli üks korralik lahmakas lamineeritud A4, mida mu hobuke veidi pelgas (loe: selle lähedusse sattudes pukitades põgenema pistis). Ja neid kaarte oligi ainult üks. Ehk et siis korraga sai mõelda vaid üks. Teine sai ainult esimese otsuste üle nuriseda. Eriti palju valikut -- vähemalt värskete hobustega -- ei olnud ka, sest mina sain kaarti hoida ainult hammaste vahel, kuna mujal plagises ta raskuskeskmest ohtlikult kaugel ja pani hobuse veidralt tantsima.

   

See koodilugemine oli ka üks omaette kunst. Lähedalt ei lugenud, kaugelt oli udune. Terve igaviku sättis fookust, aga ikka ei midagi. Isegi aru ei saanud algul, et kas nüüd luges ära või ei. Selgus, et mu hobu pole nõus sekunditki ootama, kuni ma seal telefoniga mingit posti sihin. Esimesed kaks-kolm sekundit niheles aktiivselt ja siis kukkus tagant pilduma. Niimoodi viisakalt kohapeal, aga selgelt öeldes, et tema mingit paigal vahtimist ei suvatse taluda. Kui mitu korda ma maha ja sadulasse ronisingi...? Näppe mul kindlasti nii palju arvutamiseks pole.
[pilt A. Pernits. Me oleme nii ühtekad siin :)]

11.-st 12.-sse otsustasime minna otse. Metsas oli kaardi järgi täitsa sobiv rada olemas. Päriselt olid seal rajal roikad. Ja libedad palgid. Üle palkide pikad rohukõrred. Ühed palgid all ja teised nende peal. Kui juba sisse tungisime, ei tahtnud enam tagasi pöörata, aga see oli konkurentsitult kõige hullem takistusrada, millesse ma oma hobukse kunagi juhtinud olen. Mu kaaslane tunnistas hiljem, et ühes kohas ei suutnud ta kuidagi välja mõelda, kuhu hobune oma jalad sättima peaks ja ta läbis selle hunniku kinniste silmadega. See on täiesti uskumatu, millega üks tsiviliseeritud hobune (ei, kaks hobust!) kusagil risuhunnikus hakkama saab. Olime päris otseks lõiganud oma tee, pool km võitu vähemalt! Ja siis keerasime vasaku asemel paremale. Kütsime mööda teed minema. Kindlasti üle km läks raisku. Rohkem enam suuri eksimusi ei tulnud, aga eelnevate lolluste pärast hakkas juba kontrollaeg kummitama. Kui lubatud oli 3 tundi metsas veeta, siis meil jäi ainult 15min varuks.

Hobused olid hirmus tublid. Mu tavatrenn juba naljalt üle tunni ei kesta, aga neil oli ka pärast sellist pikka ja rasket matka kõrv kikkis. Ei ähkinud ega midagi. Said pärast finišit varustusest vabaks, vihmatekid peale ja asusid ahnelt roheluse kallale.

[pilt A. Pernits. Kummardus metsa ees ]

Kõigepealt autasustati rakendirajal osalenuid. Tasapisi hakkas siit-sealt kostma murelikke hääli, et nende autod-treilerid on heinamaamutta kinni jäänud. Võimsamad autod aitasid vähemaid välja. Mu kaaslasel tekkis mure, et kas meie ka üldse kunagi koju jõuame. Läks igaks juhuks kohe proovima, et kas saab põllult välja. Mutta sai hoopis, ja sügavale. Prooviti välja tõmmata, aga ei midagi. Autasustati ka väike rada ära. Ja siis suur. Meie ikka mudas kinni. Naabrimees pidi kunagi tulema. Pärast kahte igavikku selgus, et just-just oli kütuse järele läinud ja ehk poole tunni-kolmveerandi pärast jõuab appi ka. Läksin võsa murdma, et seda bussi rataste alla loopida. Haakisime siis treiku sabast lahti ja see sai paari katsega teele veetud. Pool võitu! Bussilgi krabati siis sabast kinni ja sai välja seegi. Oli juba hämar. Tagasiteel oli aega põhjalikult läbi arutada, mida järgmisel korral paremini teeks. Teemasid oli päris mitu.

• Lepiks enne kokku, et kes mida teeb. Meil selgus alles pärast starti, et kes hoiab kaarti või kes piiksutab.
• Uuriks kõigepealt kaarti ja katsuks asjadest aru saada. Olgu siis või hobuseid käekõrval hoides, kui need parasjagu minema leekida eelistaksid.
• Ikkagi võinuks igal liikmel oma kaart olla ja parem kui ta oleks midagi pehmemat ja volditavamat olnud. Midagi kätte sobivamat. See kaelapael hakkas juba enne esimest punkti pooma ja edaspidi mingit kasutust ei leidnud.
• Rajatutvustamisel oleks võinud rõhutada (võinoh, mainidagi), et talivili ei taha endasse hobuste jalajälgi. Iseenesest mõistetav, aga seal siiski olid need jäljed... või pigem et kohe palju jälgi oli. Kaardil tulnuks see vili ka vastavalt tähistada -- midagi punast ja keelavat, mitte mahekollane nagu tavakaardi lagendik.
• QR-koodide lugemine võinuks olla kuidagi lihtsam või vähemalt läbiuuritum (ja siis selgitatum). Einoh, meie saime kokkuvõttes hakkama ja tühja sest ajakaost, aga meie tallikaaslased kaotasid äpi paindumatuse tõttu esikoha. Need ju kimasid kogu raja alla pooleteise tunniga läbi, aga kuna kogemata olid lugenud esimeses punktis vale raja plakatit, läks kõik tuksi. Õiget enam lugeda ei saanud ja tegelikult ei olnud nad arugi saanud, et punktid ennast ära ei lugenud. Auhinnad olid ilusad ja nad jäid neist lihtsalt ilma. Pulgaga orienteerumises ei juhtu küll midagi, kui vahele mõni vale punkt ilmub, peaasi, et õiged oleksid ikka õiges järjekorras sisestatud. Kui muidugi pulgal mälu jätkub, aga enamasti jääb ülegi.
• Vihmasadu ei pane tähelegi, kui tihe reisimine käsil on ja pigem hakkas vahepeal sootuks palav.

See seiklus õpetas mulle päris palju. Näiteks seda, et ma olen ikka üks suur kamandaja ja avaldan oma pahameelt valjuhäälselt. Vahel natuke kahetsen pärast. Natuke. Veendusin, et mu armas Metsik on endiselt suurepärane jalapaigutaja. Tal polnud pärast üle vaadates jalgadel ühtki kriimu. Kollionul oli ühelt jalalt natuke karva maas, aga temagi oli ootamatult kergelt pääsenud. Rauad jäid kõik ilusti alla, kuigi see muda oli ikka üks mudade pealik olnud. Mu hobune on nüüd vastutulevast rakendist elusalt mööda saanud. Kui esimesel korral kargasime põldu peitu, siis teisel korral sai juba jalgade värinal meetri kauguselt mööduda. Pean õppima veel rohkem kannatlikkust ja mitte kohe uisapäisa rapsima hakkama.  

Tagasi tallis, pesin hobuste jalad ja söötsin nad sooja mashi täis. Kraapisin mudad maha ja pesin-rasvatasin asjad vastavalt vajadusele. Viimaks pesin ka bussi kergelt üle ja parkisin treiku, nagu nõutud, talvepositsioonile kopliäärde. Ikka oli pime :)

*********

Hobustega on kõik hästi, käisin täna kontrollimas, kuidas traavivad. Võinoh, vaatasin Metsiku kaugenevat tagumikku, kui see Kollionu sabas päikeseloojangusse sörkis... kui ma nad koplist korraga välja olin päästnud ja oletanud, et nad sinnasamma ootele jäävad nagu tavaliselt.

FB-s sain kutse tulla kestvusratsutamist proovima. Hmmmmm.

SEe Polegi TEMa paBER

Paistab, et hobuste motivatsioonipuudus pole ainult minu mure. Teised kurdavad ka. Koplist tuleme nagu muinasjutus. Mitte mõne lendava ükssarviku omas, vaid Hansu ja Grete ainetel -- hobuke saab iga vähese maa tagant leivatükikese. Ma Lihtsalt Ei Jõuaks Teda Muidu Koju Lohistada. Miski ei rõõmusta, isegi künkasse kihutamise asemel tuli paarkümmend meetrit väheveenvat galoppi, mis traaviks vajus ja viimaks sootuks sammuks moondus. Mis toimub?!? Kollionu, võta end ometi kokku, viimane võistlus veel! Ja Metsik kah, uimakoll. Võtsin täna isegi motivatsioonikepikese üle pika aja kaasa, aga näe imet, polnud vajagi. Varss oli hoopis. Ma küll ei mäleta kohe ühtki asja, mis Metsiku tähelepanu nii lõpmatuseni ära tõmmanud oleks. Ta lausa jooksis varsa poole, nina pikalt ees. Ajas oma kaela taevasse, nagu oleks mõni koolisõiduhobune. Kui otsa ümber keerasin, et läheks ikka platsile tuiama, pani paar peeruga pukki. Kohati tekkis kahtlus, et olin koplist vale hobuse kaasa haaranud.

Lastel oli esimesel koolipäeval kohe spordipidu. Kirjutasin korralikult klassijuhatajale ja kehalise õpetajale, et sel käemurrulisel pole lubatud veel peaaegu kuu lõpuni sportida. Tuli duud koju -- ikka sportis. Muuhulgas tegi köievedu. KHM.

Täna olin Kollionu üle natuke uhke -- panin rehvi platsile püsti ja hüppasime seda. Ei vingerdanudki mööda, vaid lihtsalt hüppaski. Peale sõites tegelikult ei teadnud, mida ta teeb, aga keskendusin nii, et mitte midagi muud maailmas polnud kui see üksik rehv.

Kõik müügiks. Hobused on äkki muudkui müüa ja vist midagi ostetakse ka. See Kollionu huviline pole rohkem märku andnud, aga mis me ikka räägiksime -- see niiduvõistlus oli plaanis ja varem poleks ta vaatama saanud tulla.

Pidin Niitu minema Priiduga, kuna tal oli koht treikus üle ja mu oma treikul polnud põhja all. Eelmisel päeval enne minekut nuias Kati mu koha endale ja pidin oma treikule põhja sebima hakkama. Asjaolude kokkulangemisel saigi mingi kombo kokku keeratud enne kui päev teiseks läks. Hommikul igatahes võtsin oma vanima mutrikese kaasa ja läksime talli asju pakkima. Mu stardikord oli üsna viimaste seas, seega aega oli nagu laialt. Kunagi pärast patsitamist ja laadimist panimegi ajama. Oma mitusada meetrit sai juba ära aetud, kui nägin küljepeeglist, kuidas treiku ratas plõnnndi vasakule võssa lendas. Eeem... misse? Hämming oli korralik. Kaks polti oli eemal ratta juures maas, ülejäänud kolm teadmata suunas kadunud. Võtsin hobuse maha, panin ratta asemele ja tagurdasin tagasi talli juurde. Vingerdades ja aegamisi, sest kolm ratast omavahel suunda kokku leppida ei suutnud, aina vaidlesid. Lootusetu olukord, kustkohast ma veel need uued poldid peaksin saama? Mingi ime läbi leidis mutrikene veel kaks polti üles. Müstika. Kodus ei leia, nagu öeldakse, kahe käega kobades omaenda tagumikkugi üles. Olin just sekretärile helistanud, et ilmselt seekord jääb vahele. Ilm oli palav ja hea meelega olekski koju magama läinud, aga... no ei hakanud nii kergelt alla andma, läbikukkumise võimalusi oli ju veel nii palju saadaval. Kuna jupid olid enam-vähem koos, siis proovisin neid omavahel kokku sobitada. Tungraud oli ka just sobivalt pagassi põhjas valmis. Pärast mõningast pusimist ja teiselt rattalt poldi röövimist oli seis selline, et tuli Kollionu jälle heina kallalt üles tõmmata ja treikusse ajada. Vaidles muidugi vastu ka, aga nüüd oli juba kiire. Teel jõudsin välja raalida, et miks nii oli läinud. Treiku seinte vahetamisega seoses oli seda vasakut ratast mitu korda peale-maha pandud, et põhjapoltidele ligi pääseda. Ju siis viimane kord said rattapoldid enam-vähem ainult näpuga kinni keeratud. No ei taibanud kontrollida.
[f:M.A.Selge]

Aga ma tõepoolest jõudsingi kohale, et viimasena pärast minisoojendust startida. Mul oli muidugi supertiim abiks ka, hilisem medalist ise keeras krihvid alla -- temata oleks need kruvimata jäänudki, sest, noh, aega polnud kuigi laialt käes. Kollionu oli uimane ja vaevu liikus, aga kuidagi me selle skeemi läbi kulgesime ja kaalusin isegi kohe KS sadulaga hüppesse minemist, et soojenduste arvu minimeerida. Vahetasin siiski hobukatteid ja parkuuri õppisin kõrvalt vaadates, kui viimased oma etteasteid tegid. Hea kui soojenduseks hobuse galopilegi sain, niivõrd kustunud oli onuke. Hüppas muidugi küll, aga erilist innukust ei saanud süüks panna. Parkuuris ei udjanud seekord üldse takka, lasksin kulgeda nagu hobuke soovis. Kolehüppeid isegi ei mäleta, et oleks olnud, aga tervelt kolm pulka tuli alla. Lödi värk. Kas sellepärast siis tasus üldse rapsida! Õnneks oli  mul tervelt kaks gruumi, kes hobuse oma hoole alla võtsid ja ise läksin krossi peale mõtteid tuulutama. Hea, et rada oli juba nädala alguses netis üleval ja kondikava teada. Loomulikult ei saa netist kunagi täit pilti ja tõelised kollid selguvad kohapeal. Nüüd tundus kõige raskem nurk kohe pärast ringaia-kala. Vasak, see ebasoodne külg kitsas ja (möödasõidu-) ahvatlustele valla. Ka nr 14 maja tundus keeruline, sest peale- ja mahasõiduks oli üsna vähe ruumi jäetud. Kunagi pärast elamusterohket etendust (vaade sätitud veeaugule) oli minu kord peale lennata. Soojenduses oli hobune äkki meeldivalt pehme igale poole (äkki üleväsinud?) ja kuidagi lahti. Selline tunne + lisaports energiat -- nii võiks ju isegi ratsutada. Erilist plaani polnudki, aga puhta sõidu tahtsin igatahes teha. Ootamatult lihtne oli. Sain suure osa ajast lihtsalt küüdis istuda ja vaadata, mis juhtub. Paaris kohas tundsin, et kipub vasakule ära ujuma ja oligi soodne ära katsetada: tirib küll vasakule, aga ma just võtangi vasaku ratsme ka tugevamini kätte. Üllatus-üllatus, hobune tõmbas seepeale sirgeks ja läks igasuguse vaidlemiseta peale. Instinkt oli käskinud veel rohkem paremat rebida, aga nätsa, tal pole alati õigus. Üks korralik kross silub ka pekkiläinud päeva. No kuidas sa mossitad, kui hobune nii mõnusalt lippab ja kaasa teeb. Boonuseks selgus, et lõpetasime nullipealt optimaalajaga. Kokkuhoiu musternäidis, haha. Ja kui hästi esinenud tiimikaaslastele plaksutama läksin, selgus, et olime viimasele äranimetatud kohalegi pääsenud. Talli saagil polnud kohe üldse viga: kaks hõbemedalit ja parim kuueaastane kolmehobune. Nännännää. Kõige raskem ala oli veel ees -- kojujõudmine. Tõeline kunsttükk on ikka see roolis ärkvel püsimine pärast kurnavat päeva. Üks põder-vaeseke oli nii ära kurnatud, et vedeles teepervel päästemasinate siniste vilkurite paistel. Nukker lugu. Mulle polnud mingit puhkust ette nähtud, pidin mõne tunni pärast kottu jõudmist uuesti kargu alla ajama ja Rakvere kanti hobuseid vaatama minema.
[Kollionu värviline tukk pärast patside vallapäästmist. Eelmine aasta oli ta suvel hulga kollasem, justkui vihm oleks värvi maha pesnud]

Chip-chip-chip, luukild on liigeses. Kes see nüüd veel Kolli tahab? Praegune mõte on müük katki jätta ja proovida see kild välja lasta õngitseda. Äkki see ongi see nupp, mida peab vajutama, et hobuke rohkem ellu ärkaks?! Muidu tiksub seal kui ajapomm. Kahju niisama nurka ka loopida, sest Päriselt Ka, ta oskab krossida.

Kaks arvamust, et ei maksa surkida. Võimalik, et ei surgi siis. Ühtlasi näib, et tuleb teine talvehooaeg kahega. Eelmine aasta oli küll raske, pikad kurnavad päevad, millel lõppu ei tulnudki, sest uus tuli kohe peale. Kasutasin abiratsutajaid. Nüüd pole enam võtta kohe.

Pühapäev tuli reisipäev, ilm ilus ka ju. Nett läks kohe pilte täis, kuidas sunday on funday ja üldse. Meil oli trio, varsakas tuli ringile kaasa. Ise alles kolmene, aga selline asjalik. Ronis mitu korda Kollile kõhu alla. Haa, tünks. Hobustel omavahel on ikka teised huvid. Muidu oleks Koll mäkke minema tõmmanud, aga nüüd jäi valvesse, et mamma-tita korralikult käeulatusse jääks. 

Eesti hobuste võiduajamistel oli jälle põnev.
"Ma ei saa üldse aru, mida te näha tahate."
Tahame puhtaid loomulikke allüüre esitatuna nii nagu skeemis kirjas. Ja koondust, mis tuleks tagaotsa tugevusest, mitte ratsaniku käemusklist. Lihtne. Mmm... näkää, mitte alati. Soovitus: niisama silmatunne võib olla petlik, tuleb võtta paber kätte ja vaadata, mille kõige eest päriselt punkte pannakse. Kontra asemel puhas jalavahetus -- ilus võib olla vaadata, aga hinne paha. Kütab uhkelt suunamuutusele, aga kummastki otsast 4m tähest mööda -- ei saa boonust. Kaamelisamm-küliskäik -- ei olnud menüüs. Kui ratsme järeleandmisele vastab hobune kerratõmbamisega -- tekib kahtlus, kas ta kunagi üldse ratset usaldada on saanud (appi, tühi, kohe saan jälle vastu lõugu). Toredat oli ka, imelist koostööd, head sammu, isegi väga head ülesmäge galoppi. Eestikad on ägedad.

Suur hulk sugulasi sai pühapi hommikul kusagil mängumajas kokku. Lapsed hullasid ronides ja kilgates, vanemad mängisid mängu "arva ära, kes on kelle laps". Ma polnud pooli varem näinudki ja need, keda olin, olid tundmatuseni muutunud. Isegi vanad olid muutunud...

Kui vahel on tunne, et tööl enam rohkem ribadeks tõmmata ei saa, siis -- saab ikka küll. Ükspäev ei saanud jälle õigel ajal minema, läksin poolöösel kottu ära ja avastasin seal, et olin auto tööle unustanud.

Tallis oli uputus, hall onu oli torud maha tõmmanud ja veepidustused korraldanud. Sellise külma ja tuulega oleks rahvas tavaolukorras sees ratsutanud, aga nüüd oli õues saginat rohkem kui rubla eest. Ratsutamiseks on kümme just paras, niisama vahtimiseks pööraselt külm. Tagasiteel oli ainult 4 kraadi "sooja".

Regasin ära sinna Uue-Kundrusse. Kas mu Metsik ikka jaksab? Lubatakse uduvihma, brrr. Peaasi, et nii pole nagu praegu -- vinge tuul ja laussadu, osa rahvast juba elektrita. Hea nali oli ka täna maneežis ratsutades. Kollionu kartis seinatagust saepuruhoidla katust, see kolksus vastu seina, vana koll tegi vahel mõne spurdigi sealt eemale. Metsik ei pannud seda kolinat vist tähelegi, küll aga jõllitas-pidurdas endiselt kabjajälgede ja veevoolamise jälgede otsa.  

Ma pole enne näinud, et hobusel suu vett jookseb nii nagu Kollionul. Sehkendan tal küna kallal, et liigesemääret krõbuskitega segada ja tal lahmab oodates ila nagu njuufal. Küll peab ikka räme nälg olema.

Uue-Kundru sai ära kundurdatud! Kõik oleme elus, nii hobused kui ajajad. Eraldi jutu panen sellest. Pärast õhtul üritasin komme taguda, aga silmakardinad tulid ette enne kui kaheni jõudsin lugeda.

Ainult Uus Gepard Uuendaks Seda Tehingut

Kuumus ründas tööl ka juba -- kondisüsteem ütles mõneks ajaks üles ja kohe ajasid mõned seadmed käpad püsti, et nemad enam niimoodi nõus pole rügama. Õhku pole kohe üldse. Vast alles 7-8 paiku saab õhtuti jälle hingama hakata ja midagi ratsutama. Sepp käis ka ära ja vähemalt üks mure on mõneks ajaks vähem. Hobused tulevad hea meelega sisse, ei pea suurt taga ajamagi, kuigi tallis tõmbavad kohe niiskeks ära.

Oh ja me tõesti hüppasime selles põrgukuumuses. Hobusel oli valtrapialune vahul juba esimese traaviga. Õnneks lubatakse järgnevateks päevadeks vähe mahedamat ilma.

Otsustasin homseks Koordiks ette: võtan vabalt ja ehk isegi naudin. Eeldusel, et hobune võimaldab. Ja liiv on ära taltsutatud. Ja muud asjad. TS proovin teha rohkem trenni moodi, ei pane hullu.

Koordilaks. Reisisin terve perega, see ajas graafiku vähe sassi. Boonuseks jällegi võimalus osa tegemisi, nagu nt heinakottide toppimine või treiku haakimine, teiste kaela veeretada. Oli kohutavalt kuum, aga redikata sõita ei lubatud. Ei pidavat kunagi lubatama. Nädal tagasi KS meistrikatel kihutati küll paljalt ringi. Suuremalt jaolt oli ilm pilvealune ja siis kannatas isegi kuidagi olla, aga noh, täpselt minu stardiks ilmus kõrvetav päike välja ja andis korralikult kuuma. Kollionu sulas sinna platsile lössi ära. Sain nagu puuga pähe. Ei, tegelikult sain päriselt puuga pähe -- platsi kõrval kasvava tammepuuga, mis suutis mulle kaks korda vastu kuplit lajatada. Kolmanda katse eest jõudsin viimasel hetkel ära põigata. TS-ks anti lahkelt luba pealmine kiht maha visata, aga siis keerati taevakraanid valla, hakkas hoopis külm ja pigem oleks palunud jopeluba. Kollikas tegi vahelduseks nulli. Plaan töötas, see rahulikult võtmise oma, et vahel tuleb lasta hobusel endal tööd teha ja vaadata, mis juhtub. Meie suhted on siiski hetkel imelikud. Hommikul ei tulnud Kollionu vabatahtlikult treikusse ja enne üritusi ei ilmunudki uksele suulisi suhu ampsama. Küll aga oli äkki tallivahele ilmunud vana hea T, kellega sai muljetatud nii kaua kui tema väsinud-tüdinud satelliit vähegi lubas. Pidas niigi pikalt vastu, sest sai Kollionuga maneežis mõned ringid jahutuseks jalutada. Mul oleks ka sellist last tarvis, kes natuke gruumida või vahel hobust jalutadagi viitsiks, aga üks on praegu mujal, teine kipsis ja kolmas pisikene. Meh. Fast forward järgmisse päeva. Uskumatu, aga tõsi -- neli hüpet oli mõisa pargis. Uued läikivad takistused, rohelus, puud -- no loomulikult oli see ilus. Tavapärasel platsil kuigi kaugele tiirutada ei lubatud, takistuste arv ja distants olid pigem vähesepoolsed, aga trikke oli peoga sekka visatud. Mahlaseim vast kombo 9ABC, kus järsu tõusuga künka otsast tuli üle palkide alla hüpata, kus sammu-kahe kaugusel oli korralik coffin ja sealt omakorda sammu-kahe kaugusel seanina. Mõned kartsid ka vettehüppega banketti, aga seda ei saa ometi pahaks panna. Efektne ehitis ikkagi, krokodillidega ja puha. Või ei, seekord oli tühi vesi, pump ilmselt ei töötanud ja kogu vedel lasti ühe pauguga paagiautost valla. See kross läks meil kahjuks tuksi, kuigi ette ei osanud nagu näha, sest asjad tundusid tehtavad ja -- no tonti -- me tegime ju äsja tärni ära. Päriselt aga juhtus nii, et kuuendasse trakehnerisse põrutas kaugelt ära ja maandus tagumise otsaga rämeda paugu ja raksuga sinna palki. Järgmised kümned meetrid olin selges hämmingus ja püüdsin aru saada, kuidas see hobuse motile oli mõjunud ja kui palju ta haiget oli saanud. 7AB, kaitseta nurk sealhulgas, möödusid küll õnneks altpoolt, aga 8A oli jälle paremale pöördega publiku eest, kus ma üks teine kord Koordis välja olin tõrkunud ja ta tegi seda jälle. Seekord küll tõrke, aga mitte välja, sest väikese voldiga traavist korrates polnud nagu üldse probleemi. See on nii ebameeldiv tunda, kuidas ta teeb otsuse, et ei lähe. Ümber veenda ei saa. Ainuke abinõu on mitte lasta sellist loobumise mõtet üldse tekkida. Aga ma ilmselt ei keskendunud seal sel hetkel piisavalt hästi ja nii ta kanni läkski. Mingi madal palgike. Vana mantra, et ühtki takistust ei tohi alahinnata, kehtis jälle. Äkki õpiks juba ära, või mis?! Loomulikult oli esimene tunne pettumus. Teine ka, haha. Mõni oli ilmselt veel, kellel sarnane tunne oli -- ehk isegi mitu korda võimsam, kuna panused olid suuremad --, aga selle arvelt tuli meie talli paras ports rõõmu. Nimelt Kati, kes oli end lõpuks ometi kokku võtnud ja kolm korralikku esitust letti löönud, tõusis U25 hõbedasse.

See tunne, kui juba pool tundi pärast tööle tulekut tahaks kempsu nutma minna ja sealt mitte kunagi välja tulla. Kui päeva lõpuks on isegi silmanägemine kadunud. Kui avastad, et ei saa midagi lohutuseks sisse süüa, sest miski ei aitaks. Kui isegi hobused tuju ei suuda parandada.

Reede. Kukkusin kodus kokku ja ärkamise ajaks oli talli minekuga juba väga kiire. Tegime ringiga Verevi kaudu, seal pidi elamusfestivaliga seoses põgenemistelk püsti olema, aga sealnegi üritus korjas juba hoolega kodinaid kokku. Niimoodi korjas, et pani Iffi järve äärde laulma. Lihtsalt niisama oligi, et hakkas aga laulma ja lugusid pajatama ja tegi seda kohe kontserdi jagu, kuigi kusagil mingeid piirdeid ega piletimüüjaid polnud. Rahvas kuulas või tantsis või ujus või hüppas tornist vette. Putukaid ei olnud. Idüll, eksole.

Ilm keeras paremusse, +20 ja vihmatibu. Kutsusin Kadri ratsaorienteerumisele, kuigi autot pole, millega kahte hobust korraga vedada. Minetea, äkki pole kahte hobustki selleks ajaks? Loodan küll nii... Sain lõpuks videote koondamisega ühele poole ja võtsin müüjaga ühendust. Kas vastab? Mida vastab? Äkki küsin vale hinna? Äkki pole turgu suure kolli jaoks?

Viisin Kollionu kiro-Tiinale üle vaadata. Pidi olema igati rahul omas nahas. Kuna tööd ei viitsi teha, on selg veidi pinges ja refleksid siirupised. Ma olen ise neid nuppe Kolli kerel otsinud, aga midagi ei leia. Seanss aga lõppes nii, et näpuvajutuse peale tegi onu kasvõi kukerpalli ja laudjas oli pingutusest higine. Kui järgmine päev jälle ise otsingutele suundusin, siis olid nupud kadunud. Hea reklaam küll müügiks... ei viska kedagi maha, sest ei viitsi selleks lillegi liigutada.

Lapsed lähevad kolmapi hommikul Ypäjä poole teele. Ajalooline lugu, et selline rahvamass Eestist põhjakate meistrikatele läheb. Kaks meeskonda, noored ja vanad! Millegipärast noorte pärast ma ei muretse. Esitavad loodetavasti oma parima ja pehme pole neist keegi. Vanakate jaoks on tase sutsu kõrge erinevatel põhjustel, aga loodetavasti päästab kogemus ja hobused on ka head... enamus neist. Võiksin midagi ennustada. KS teeb parima tulemuse ilmselt Kaire-Cavalier, 70 kanti, veidi alla. Jaagup-Aspirin võitlevad korralikult, aga hall duud on lõug ja kuna skeem on raskem, siis nii 65% venitavad välja. Noortest teeb Ruudi korraliku esituse, Hello Kitty teeb nalja. Krossis jõuavad mõned aega, tehakse kamba peale kolm tõrget ja 1 kukkumine. TS lajatatakse letti 4 puhast sõitu. Nagu bingo-loto, khõhõh.

Üks motivatsiooniallikas ongi olemas: varsaga hobune väljal ratsutamas. Samm läks Kollil ikka õige kiireks ja kael kõrgeks. Mul olid pärast suurest taltsutamisest kannilihased haiged. Pärast ajasime Kollionuga tallirebast taga.

Reedel oli võimalus ühe firma suvepäevadele õhtusöögi ajaks kohale minna. Oi kus oli alles söögilaud! Lihasid mitut sorti, kala nii valget kui punast, imekooslusi kõrvale võtmiseks. Ohhoijah, küll see kõht sai üle ääre täis. Öö hakul tuli veel grill-show maatulestikuga. Üritasin söömingute vahel kursis olla ypäjätega. Üllatusi polnud peale selle, et Cavalier vähe kõrgemale ei platseerunud. Jookseb ju hästi praegu. Paar apsakat oli küll, ju need läksidki kalliks maksma.

Laupäeval panime paatidega mööda Võhandut ajama. Veeseis oli hämmastavalt kõrge, kinnijäämisi oli vaid mõni ja lahti sai paadist väljumata. Ilm oli soe ja päästevestialune läks korralikult märjaks. Ürituse lõpetas lõunasöök, mille kõiki käike oleks võinud lõpmatuseni vohmida. Isegi suppi tõstsin kolm korda ja magustoiduks olid pätsikesed. Nii kui neid järgmine ports valmis sai, oli rahvas nagu herilasparv ümber ja kauss loetud sekunditega tühi. Tall oli tunnise sõidu kaugusel ja sinna me ka oma trummelkõhud vedasime. Võtsime 2 hobust korraga ette, Metsikuga kappasin sadulas ja Kollionu sai kordet üle künkanurga. Siis sai koju kimatud ja ypäjätele kaasa elatud. Ruudi-poiss tegi ilusa sõidu, kuigi viimasel takistusel pani pealtvaatajate närvid proovile. Teistel tuli asju alla, üllatavalt palju seejuures meie kõige kolmevõistlejama olekuga hobusel. Vanakate tulemusi esialgu ei leidnudki, aga kui nad lahti rullisin, siis --- ossa raks, kolm nulli! Eesti tiim kerkis hoobilt teiseks, numbrid eeskujulikud. Uhke värk! Ja siis ütles hobudiiler, et mu hobuke on vanake, müügu ma ise. Ma nüüd siis üritan. Kuidas see üldse käib??? Pole aimugi. Kuulutuse tegin igatahes ära. Kui kedagi kõnetab, küll ta siis kõnetab. Kui ei, pean ilmselt veel ühe aasta Kolliga toimetama. Päev polnud veel otsa saanud, läksime veel viimast Tartuffi filmi vaatama. Lubatud peerunalju polnud, v.a. see üks, mis pealegi polnud naljakas, vaid pigem kurb.

Pühapäev sai pingeline. Otseülekanne ju! Algas kahe tärniga, kus kõik eestlased närvid pingule tõmbasid. Jaagupi-onu käis Aspirinil lausa kõrvade vahel ära, aga alla ei tulnud. Napilt jäi puudu, et oleks sammus sellest järgmisest üle saanud. Nii kahju, super sõit oli ju sinnamaani. Erkki hobusel ei tulnud kuidagi hoogu sisse ja tohutut palkokserit juba kohapealt ei hüppa... või mis, hüppab ikka, aga vahemaandumisega. Erkki paneks tabureti vist ka hüppama, kui tarvis. Kairel lippas hobune vaevu maad katsudes, tegi puhta ja ilusa sõidu. Ühel hobusel jäi lipp sabasse kinni ja jäigi sinna tilbendama vähemalt järgmise takistuse ületamiseni.Veekombol oli palju eksimusi, hobused olid tihti pikalt ninuli vees ja korjasid koibi kokku, aga B-osa tuli kohe peale. Keegi kummiku-onu käis korduvalt põhja katsumas, ju seal ikka mingi kala oli. Jätsin skriinšottidele meelega riba alla: jälle purjetamine ja paadisõit! Õnneks oli see purjehdus ja veneily vaid ribal kirjas, mitte päriselt veemängud, nagu juhtus TS EMV ülekandega.

Noored olid tublid, kolm ilusat sõitu ja natuke ebaõnne. Vaatan, et ennustamine väga puusse ei läinudki, kui lugeda Hello Kitty naljaks see, et ta skeemi traavi asemel galopis alustas. Krossis aega jõudmise asi kehtis hoopis kõigi võistlejate kohta, seda tehti vähe. Nüüd pole muud teha kui oodata, kas äkki see üks, kes Kollionust huvitatud, jääb ka huvitatuks, regada ennast Niitu ja võimalusel käia ära hobuorienteerumas septembri lõpus.

See tööle kauemaks jäämine ei tasu kohe üldse ära. Peksin veel viimast kirja kokku, kui äkki tirisema hakkas. Tuletõrjealarm. Nooh, littisin veel paar lauset ritta. Ikka tirises. Pidi ikkagi poole lause pealt teiste sabas kogunemiskohta löntsima. Eks muidugi õppus! Sain vähemalt tulerõngast kustutada, asi seegi.

Järjekordne päev otsa möllamist tootmise jalulhoidmisega ja kõrvalt ka uue testri elustamist. Just see hetk, kui tuli välja, et üks ASRU kaart on vigane ja et selle välja vahetamine lahendaks pooled probleemid, suri kõrval seni kuuma andnud tester maha. Mulle pole ikka hetkekski rõõmu lubatud, kohe kustutatakse maha. Suurele rohuväljale, kus ma tavaliselt ikka ratsutan, olid vitsad ümber tõmmatud. Tegelikult aiapostid. Traate polnud veel vahel ja sain pulkade ümber slaalomit sõita. Sellega sai kenasti hakkama, aga kui siis tavapärast läbi-kõikide-platside kappamist alustasin, tuli hobusel nii kõva pidur peale, et sisetallad saapas läksid lainesse.

Väike onu käis järeltorkimisel, kuna "õigel" ajal ei tundunud sellise väikese kribula augustamine mõttekas. Vaatas rahulikult pealt, kuidas talle nõel sisse löödi, nõudis plaastrit peale ja polnud siis nõus lahkuma, kuna mängimine jäi ju täiesti pooleli. Arstitädi arvas seepeale, et annab talle headele lastele mõeldud mänguasjakarbist ühe meene kaasa valida, ruum pole ju ometi raisata. See oli üks korralik saapakarbitäis... munaloomi vist? Sellised väikesed junsud, loomad põhiliselt. Duud soris kaua ja põhjalikult, kuni teatas, et võtab siis need kolm poni. Ja siis veel mõned. Liigse tagasihoidlikkusega igatahes probleeme pole. Tegime sääred, enne kui liiga palju loomakesi kaasa hakkas trügima.

Käisime pühapil Peldikus. Ajataju kadus kus kaheksa. See oli meil kolmas kord, väikesel mehikesel teine. Asi algas, kott peas, ja täielikus pimeduses. Arvata võib, et neljane päris rahul ei olnud sellise olukorraga ja protesteerima hakkas. Vabalt oleks võinud tema kotitamata jätta, mis ta oleks äkki meil ülesanded eest ära lahendanud või? Ikkagi tahaks veel.

Üldsegi pole mitu ööd järjest magada saanud ja rapsimist on rohkem kui vaja. Olen mitu korda talli ette lihtsalt magama jäänud, kuni siis kangeks läinud kael käsib kondid kokku kaapida ja hobuseid taga ajada. Tegelikult polegi kedagi kaua taga ajada saanud, tõmbavad viimast liblet välja ja pole aega jalutamisele raisata. Metsik on kogu suve kohutavalt paks olnud, sest muru on kuri ja ma ei jõua  seda hobust peeneks ratsutada. Nüüd on natuke vihma ka olnud, ehk muru leebub natuke enne öökülmasid...

Ah ja noh, tegelikult ikka pole OK, kui hobutranspordifirma hobuse katki transab. Korduvalt. Kellega küll ma ise saadaks, kui vajadus peaks tekkima?