Saturday, December 31, 2022

Valgepea

Kõik on haiged. Kõrged soojakraadid ja köha, mõnel tatt ka. Koroona pole, või ei saa test seda kinni. Lõhnataju kallale ta igatahes ei läinud.

Need summutavad kõrvaklapid. Mul on suures toas kõne pooleli, tuleb väike duud:"Kas kuulsid oma toast neid helisid?" Mitte midagi ei olnud ma kuulnud, seega läksin uurima, mis toimub. Röövis komme!

Hiireke on seoses ratsaniku soojakraadidega rohkem puhata saanud kui muidu. Pole seejuures isegi jämedamaks läinud, püsib sama. Mis siis sellest arvata? Pole mu trennist mingit tolku noh.

Masendust otse nagu pole, aga tuju midagi teha ka mitte. Õnneks tulid vähemalt mingid Taskmasteri osad lagedale, mida varem näinud polnud. Vaatan neid ja aeg kaob eikuhugi. Võistlema saaks kohtadesse minna, aga ei kutsu.

Kohal käisin ikka, ühel päeval 2 võistlust, pärast kontsert ja õhtusöök väljas. Krõbe ilm oli imeilus, hommikul oli korraga taevas päike ja kuu, ja päikese ümber halo. Õhtul tegime Tartus lumenäo katse ka, see oli ootamatult õõvastav (pildil T2). See käib nii, et tuleb nägu pehmesse lumme vajutada, veidi oodata, et lumi näost natuke lahti sulaks (10sek +) ja ettevaatlikult eemalduda. Lumes on selle tagajärjel auk, mis illusioneerib end väljapoole kummuma. Ega esialgu saanud arugi, et välja tuli, aga foto.... oih. 

Esmapäeval ähvardatakse lumetormiga ja soovitatakse koju jääda. Mul ulatuvad veel jalad lumest välja, aga kodukontorilisi oligi veel rohkem kui muidu. Lumi kavatseb veel vange võtta, see on kindel. 

Proovisin ise ka lumenägu teha. Tõmbasin auto seisma ja astusin põldu. Võinoh, vajusin jalapikkuse jagu põlluäärsesse lumme. Ootasin korralikult, kuni lumi pragisedes sulama hakkas ja tõmbasin näo tagasi. Liiga palju jäi külge ja pilt läks tuksi. Teine kord proovin uuesti.

Meil on maneežis öökull. Kaua vist mitte, kuna sureb seal lõksus arvatavasti ära, kui välja ei pääse. Hiiri meil tegelikult on ja rotte, aga kas ta neid kätte saab? Need on rohkem tallis, kuhu maneežist otse enamasti ei saa. Tuvisid on, aga need on talle vist liiga suur saak. Vahel lendab hääletult ringi ja see on imeline vaatepilt. 

Leidsin parima liu: kaldtee töötrepil. Suurepärane libisemine, kodutee lemmikosa.

Tegime M-iga loomkatseid jälle. Hiireke on uskumatult mõistlik nii, mõni päev varem esimest korda katsetades jäi valtrap mu tagumise otsa alla vangi, siputasin ja väänlesin ja tirisin seal, aga Hiireke ootas kannatlikult, kuni valmis sain. Liiga pikk video oleks jäänud, seepärast tegingi uuesti ja lisadega. Ma ei teadnud, kui hästi kastile pihta saan (pole varem päris ilma kraamita hüpata proovinud Hiirega), aga polnud mingit probleemi. Fotopommi pärast tegin veel paar ringi otsa, aga pärast jätsin ikkagi ainult selle esimese hüppe -- käib see kah. Pärast ütlesin M-ile, et nüüd on tema kord. Ehmus kaameks seepeale, aga tal polnud soojendustki tehtud ja ma mõtlesin muidugi ainult seda sadula eemaldamise osa. Ma pole Metsikuga seda kunagi proovinud, seega põnevus oli üleval. Aga nad said ilusti hakkama, Metsik hoiab M-i nagu toorest muna, hoolikalt, et keegi ei kukuks kusagile. Pärast sadas muidugi jälle porgandeid.


 Külmakooma.

Siis üks teine päev oli talli ees jälle filosoofiatund eri teemadel, sh testri tarkvara uuendus ja maneeži jõudmise võimalikkus enne Tipu-Anne trennilaste lõpetamist -- igatahes alustasime hilja ja kuna ma ei tahtnud lumememmeks pärast saada, panin Metsiku ise valmis (Hiire olin enne ära puhastanud) ja jõudsime samal ajal trenni. Saime oma mürgeldamistegagi enam-vähem samal ajal valmis ja lootus enne ööd koju saada oli kõrgel. Tegin veel mõned venitusharjutused, panin söögid valmis ja pesin suulised ja lükkasin liiva tagasi ja pühkisin põranda ja võtsin paar junni ära, et Hall ei peaks peadpidi seal sees magama, vaikselt hakkas juba külm ja läksin lootusrikkalt auto poole. M&M polnud maneežist kuigi kaugele jõudnudki. Olid kuuri kõrval lumekuhjas, Madis kaevas lund lahti ja Metsik sõi tekkinud august muru, mõlemad maru õnnelikud.

Trükilülitus mitmekihiline. Et misse? Novot, tuleb välja, et päevast-päeva tegeleme sellistega. Imenimesid on asjadele välja mõeldud, aga kui ütled "mikrokontroller", saadakse millegipärast paremini aru.

Kordamööda ei tule Hanno ja Kullo. Ei saa rahvast kokku. Mingi neljakesi ootame tavaliselt lisa, aga ikka on ühel üks ja teisel teine põhjus, miks ei. Lõpuks ei viitsigi enam mitte midagi teha. Vahel on keegi maneeži takistusi unustanud, siis kargame neist üle küll, aga see on selline juhuslik jant. Lisaks pidev ärevus hinnatõusude ja olude muutuste pärast. Nüüd hakatakse hobuseid varem õhtusse söötma, aga see tähendab 12h miinus õgimisaeg söödavabadust. Ja hommikul saavad esimeseks asjaks jõusööda, mis niimoodi suures osas raisku läheb. Meh.

Ka teine lumenäo katse läks tuksi. Värske lume kiht oli liiga õhuke ja selle all kõvem koorik -- litsusin ainult oma nina laiaks nagu boksijal, aga nägu ise jäi kitsas triip. Tea, kas enam uuesti saabki teha sel aastal, kui lubatakse kangesti sula ja sooja. Pluss 7-ni isegi.

Filmides joostakse vahel majadest välja jäätiseauto laulujoru peale. Meil oli nüüd üks selline maja ees. Tuled küll särasid, aga häält ta ei teinud ja jäätisepiltide kõrval oli hoopis paugutabel. Tulestikuauto! Seekordne aastavahetus on sama suur kui tavaline nädalalõpp.

Oleme uppunud VR-i ja kogu aeg on järjekord. Beat saber on isegi mingil määral trenni eest.

Ongi käes aasta viimased tunnid. Oli vast aasta... ühtaegu kõige hullem, aga teisalt kõige ägedam. FB-sse ja IG-sse postitatakse järjest kokkuvõtteid ja paljudel on olnud samad märksõnad. Jaburad juhtumised, soovide täitumised, midagi tehti esimest korda elus. Ma ei saa oma asju siia laduda, aga johhaidii. Kõige hämmastavam oli siiski ühe selgelt välja öeldud soovi täitumine, kuhjaga seejuures (((vihje))).

Thursday, December 1, 2022

Salaamilõikur

Uduvihmatas ja oli pime nagu kotis, koplist ei leidnud mudavaalude vahel hobustki üles algul. Mõtlesin, et lähme maneeži ratsutama, aga ei saanud siiski hakkama. Ikka jälle õue, kuigi pime ja muda ja asjad. Võimalik, et olid ka kitsed -- mingil hetkel olid hobused korraks ärevad.

Ja siis tuli Kullo üle pika aja. Iga kord, kui midagi üle pika aja toimub, on esimene tunne, et äkki poeks hoopis peitu ja ei tea, kas ikka julgeb. Aga, nagu ikka, oli kasulik ja ei kahetse midagi. Kuidas öelda hobusele, et ta oli tubli, aga nii, et ta veel paksemaks ei läheks sellest...?

Võtsin T2 trenni kaasa -- räägib, et pole metsikuid loomi isegi autoaknast mitte kunagi näinud. Ma olin juba pikalt iga päev raporteerinud, kui mitut kitse, rebast või jänest, vahel harva ka põtra olin näinud. Nüüd siis võtsin kaasa ja juba teel talli kihutas 2 kitse üle tee ja tagasiteel 2 rebast. Tallimetskitsi nägi ainult hobune (oli pime nagu kotis), puhises ja pruuskas, läks päris tobedaks ära. Taskulamp oli veel viletsam kui see, millega kunagi öö-orienteerumist tegin, sellest polnud ka mingit abi.

Avastasin, et tavaelu on ka muudkui gate review-sid täis, mitte ainult tööl. Tahad arvutisse? Peab olema koolis-trennis-laulukooris käidud ja raamatut loetud. 

Olen lõunas juba palju aastaid, "lumekuulide", "tolle" ja "kunaga" (mille asemel enamasti mõeldakse "kunas") enam-vähem hajunud, aga üllatusi tuleb ikka ette. Keegi jalutas operaatorist mööda ja ütles talle "as-salaam-alaikum". Ahhaaa! Vaatasin paljutähenduslikult kõrvalseisjale otsa. Ei midagi. Vaatasin teisele. Tühjus silmis. Küsis, et mis selles  salaamilõikuris nii erilist oli. 

Lõpuks ometi oli mul FLIR-i kaamerast päriselt kasu. Ma nimelt ei leidnud Metsikut koplist üles. Kaks halli olid peadpidi heinas (paremal, neid oli ähmaselt ka oma silmade abil aimata), varjualune oli tühi. Läksin telefonilambi abil retkele, aga nii lootusetu. Õnneks meenus, et mu telefon oskab natuke ka sooja otsida -- noja tohhoo -- seal ta oligi, veidi eemal, kutsetele ei vastanud, lihtsalt jälgis, kuidas ma teda otsisin. Kui olin ta avastanud, tuli ligi, tegi kaelakalli ja tuli kaasa.


Tegin kõik justkui õigesti, regasin end eelviimasesse klassi ja panin äratuse 12-ks. Ja oligi ohtralt unesid, üks veidram kui teine. Näiteks oli Miroslavil kolm varvast ja minu omad oskasid üksteisest 10cm eemalduda. Ja neid võis olla rohkem, nii 6-7. Arstilkäigu veidrustest ja tekijagamisest täpsemalt ei räägi, aga need polnud isegi veel kõige jaburamad juhtumised. Oleksin veel edasigi unelenud, aga helistati töölt. Meil pole juba ürgammu väljakutseid olnud, nüüd aga "kriitiline juhtum". Olin plaaninud viimasesse minutisse magada, et jõuaks veel pesus käia ja siis rahulikult hobust kasida ja kiirustamata oma klassiks kohale jõuda. Ma jõudsin alles pool 2 koju tagasi, ühtki asja polnud jõudnud valmis panna ja mu klass pidi algama 15.15. Tjah. Ära ütlemine oleks tähendanud suhtlust ja seda ma ju ometigi ei tee, seega seadsin sammud... tegelikult auto talli poole. Hobune tuli pahaaimamatult vastugi. Ei jõudnud seal kuigi kaua rapsida, tuli minna mõningase mudakattega. Päike paistis! Uskumatu, et ta seda veel teeb. Parkuur oli üks korralik kaheksatamine, seinaääred vahele, aga mis sa muud väikesesse maneeži mahutadki. Ma muidu sisevõistlustel pole halliga käinud üldse ega plaani ka edaspidi, aga tahtsin selle pinnase ära katsuda, mida nii palju reklaamitud oli. Põrgatas hobust päris hästi, ei saa kurta.

Hobune oligi üldse igati tubli, ta on kohe eriti mõnus võistlustel. Ma ise... noh... ikka lükkasin teda mitu korda kaugelt hüppesse. Jälle. Millegipärast. Ja siis unustasin parkuuri ära ja jalutasin niisama natuke, kuni meenus. Võimalik, et mahtusime ikkagi aega (poodiumile muidugi mitte). Ja mul olid need rohmakad katkised talvised töökindad käes. Haha. Hoovis õitsesid lupiinid, Tipu Anne lemmikud. Tavaliselt õitsevad kesksuvel.

Meie klassi tulemused olid üsna ebatavalised: pooled olid puhtad, peaaegu pooled olid elim-id ja 3tk, kes kp-sid said, neil oli kõigil üle 10 (13, 17, 19).

Unenäoline õueskäik, poolkahanenud kuu oli udu taga peidus. Kottpimeduses polnud hobuste kõrvugi näha, kuni kõrvalsõitja pealamp valgustoru tekitas, mille sees tantsis lapik hiigelhobune. Hobuste sõõrmeist kerkis auru. Põllult tabatud valgusvihku sattunud silmapaarid said valguse liikudes endale äkki ümber kitsekujud, mis üle tee pakku jooksid, valged tagaotsad välkumas. Pean endale ka pealambi hankima, et ei peaks teise tujudest nii sõltuma -- kippus teine muudkui mängima valgusega.

Saan nüüd end vigastamata järjest sadulata sõita, nahk on paksenenud vist (khm). Mõjub kõhulihaseid leidvalt. Halli võtsin lisasöögilt maha, ta on lihtsalt rõvedalt jäme. Ega ma muidugi päris kindel ole, et ta üldse sai seda 0,5 kogust kaera, mis vaevu boksisildil uduselt näha oli, aga igaks juhuks kleepisin üle. Külmem on nüüd ka, äkki rahmeldab rohkem ja pole nii palju aega pakseneda? Eks nad tegelikult kaevuvad heinarulli ja enne pead ei tõsta, kui neid tuppa tirima hakatakse. Ka Metsik peab ilmselt lähiajal sisse kolima, kui vesi enam vedel ei püsi. 

Nädal pärast õitsvaid lupiine käisime lumeringil, -10C, külm näppis põski, näppe ja varbaid. Hobune oli algul tobe, kargas palgivirnu kartes kraavigi. Meil on seal ju need sügavikud, mõtlesingi, et nüüd on kõik, rullib sinna põhja. Aga needsamad metsatühjendajad olid just selles kohas kraavi täis ajanud. Huh (teel talli nähtud bemmul nii palju ei vedanud).

Sibula Riho lahkus.

Läksime päkatsiga kinda- ja saapajahile. Ilmselgelt pole olemas 37-se jalasuurusega meessoost inimesi. kuni 34 -- jah. 43+ kah midagi. Vahepeal on tühjus. Käige plätudega, tossid. Muidugi neid ka pole. Ja siis kindad. Ennevanasti tundus, et kümpa on nagu palju või -- aga nüüd on 25! Täitsa tavalised laste talvekindad. Need, mida igale poole unustatakse ja kiirelt auklikuks rihveldatakse. Ja siis need pliiatspüksid. Kas kõigil on kodus mingid buratiinod, sellised ainult kontidega, millel lihast ega nahka pole?! Ja kuidas see kand peaks käekella rihma suurusest avast läbi minema? Duud on pigem selline peenemat sorti, aga näe, ükski tavapüks jala ümber ei lähe. Üldse ei tahaks enam poodi minna. 

Kukkusin blogisse, muidugi on vaja kõik tühjaks lugeda ja magamiseks jääb veel vähem aega. Ja kolm filmi on vaja ära vaadata ja paar raamatut lugeda. 

Kahju, et PÖFF Shorts ex Animated Dreams (noh, mööndustega; animatsioonid tegelikult enam päris erldi polegi) niimoodi kokku tõmmanud on, iga asja ainult üks kord ja sedagi ainult Tallinnas. Ei mingit veebikino enam. Varem oli võistlusprogramme mitu korda, sh andis kahe päevaga kõik jutti ära vaadata. Nüüd oligi esimene aasta, kus jäin peaaegu kõigest ilma. Käisime ainult võidushortse vaatamas ja enne seda pikka animatsiooni "My love affair with marriage". Viimane oli äge, eriti veel minusugusele vanakale, kes nõukaajast ka osa saanud. Sellised alateemad, millest lapsed kindlasti aru ei saanud. Võidufilme oli hulga raskem vaadata, kuna pirnikujuline ala ekraanist oli varjatud. Ja see pirn ei püsinud kuidagi paigal, seega tegime nagu sünkroontantsu, tema pea vasakule - minu oma paremale ja vastupidi. Tambet ja Raplamaa hirm.

Proovisin ka selle nööriga ratsutamise ära. varem polnud viitsinud, kuna päitsed + nende nöör on ka asja ära ajanud ja saab mõnusalt STG teha. Oleme ju M-ga sootuks lagedate hobustega tähejahti teinud ja ka sai hakkama. Viimast -- tõsi küll -- vaid sammus. Noh see nöör ümber kaela siis. Hobune taipas kohe, kuidas asi käib, aga mu üllatuseks oli ülilihtne ka sääretamisi teha. Jälle on mul pooleli jäänud peatamismärguande õpetamine, ei tahaks nagu puua selle nööriga ja vahel on niisama ka vaja. Mis oleks see õige signaal, mis oleks piisavalt eriline, et teda juhuslikult ette ei tuleks? Mitte vile. Trrr on aeglustamiseks, aga seisma ei pane. Olen proovinud "seis!", aga järjepidevus jätab soovida.    



Monday, October 31, 2022

Lõngplaat

Alustasime kuud metsas. Rogain. Hommikul olid autoaknad jääs, aga päev ise tuli soe ja päikesepaisteline. Metsa reklaamiti kui vahelduvaid vaatepilte pakkuvat ja nii oligi. Igat sorti puudega variante ja ka lageraiet, mis jalakäijale metsavahe üsna raskesti läbitavaks moondas. Tume rööbastatud muld ja puutüükad. Jalad seekord märjaks ei saanudki, aga tavapärased kuprad-takjad-nõgesed-põdrakärbsed olid tihedalt esindatud. Kui jaksaks veel pikemalt joosta ka, võiks isegi mingite kohtade pärast võidelda, aga noh, kesse jõuab. [vaatame lehmaga tõtt]

Järgmine päev läksin Hiirekesega hüppetrenni, kus ta takistusse sisse kukkus ja mina täies pikkuses (täispikkus eelmisest postitusest?!) liivale lajatasin. 

Saan jälle midagi esmakordselt kogeda, kahjuks ei midagi meeldivat. Olen juba nädala ette närveldanud, aga kasu sest muidugi pole. Oh oleks juba möödas... /// Mkm, lükkus edasi.

Käsil on niiöelda epideemia. Tegelikult on asjad väga harva nii öelda, vaid ikkagi päriselt öelda. Tegin 1 inimese pealt statistikat ka, et kui palju seda niiöeldat on -- ja ma pole ju isegi juures kõigil neil.

Punasega on tähistatud kõik "nii-öeldad" ja sinisega "lõbutsema" ja "lõbusa" kõik vormid, neid oli ka varem palju, aga paistab, et maailm on järjest murelikumaks läinud. Kui millegi peale keskenduda, hakkab ta rohkem silma ja "kõik kohad on rasedaid täis", siinjuhul siis niiöeldatavad paljud tuttavad ja telekainimesed kogu südamest. Igaks juhuks märgin, et lau- ja pühapäevad pole päriselt nullised, vaid ma lihtsalt pole pealt kuulmas.
 
Muide, me saame varsti kuulsaks -- kui uue hüppetšempioni alumised naabrid. Üleval käib usin harjutamine, nii et meenuvad kummikeksupäevad, kui jalad mõnikord verisekski hüpatud sai. Aga siin on tegemist millegi palju võimsamaga, seal hüppab keegi pool igavikku järjest, inspireerides isegi pikakäeliseks moondunud keskmist koolikat arvuti tagant tõusma ja mõned hüpped kaasa tegema. Meie hüppenöör on millegipärast hetkel kadunud (khm) ja nii tuleb tal kätetööd tühjalt teha. Saab ka riste tehtud nii.

Kui laupäeval käisime ühes kollases majas laes rippumas (pooltel hakkas isegi paha, aga see oli kaldes põrandast, mitte tagurpidisusest -- vist, mul polnud häda midagi), siis pühapil läksime Setomaad avastama. Ratsaväelaste mängud II. Kaardi kohta oli juba ette välja reklaamitud, et see tuleb reljeefvarjutusega, seega 1 üllatus vähem. Harjutused-ülesanded olid suures osas samad kui eelmisel korral, aga ürituse ülesehitus uutmoodi. Tinaliival oli staap ja selle vahet pidi muudkui rallima -- täidetud ülesannetest raporteerimas/asitõendeid esitamas ja uusi ülesandeid saamas. Mul oleks ikka väga uhke sõjaratsu, kui ta nii sõltuv ühest teisest tondist poleks. Tegin oma nöörpäitsed valmis ja üritasin Halli koplist stardikontrolli viia -- aga ei saanudki, kuna Metsik oli juba hüppevalmis üle aia järele tulema. Kuna aega oli umbes miljon -- 5 tundi on pmst miljon -- ei kiirustanud me kuhugi, aga hobused sest eriti ei hoolinud, tahtsid kohe jooksu pista. Mets oli ju suurepärane ja ilm mõnus, mis seal hommikuvärskena ikka uimerdada. Kohe esimese ülesandena pidime haavatule kanüüli paigaldama. Muidugi natuke oli kahtlane, kas kohutavas õnnetuses ainsana alles jäänud kätt saab ikka haavatuks nimetada. Soonest pritsis tal punast küll, seega ta päris surnud ikkagi polnud. Mulle on küll mitmeid kordi endale kraani külge monteeritud, aga nii lähedalt polnud ma seda süsteemi kunagi näinud (vaatan ju muidu hoopis kõrvale) -- paigaldamisest rääkimata. Poleks uneski näha osanud, et nüüd saan ise ära proovida. Õnneks oli ikka korralik juhend ja abivahendid kohe kõrval valmis. Essütaja proovis küll vahele segada ja lõpus tal isegi õnnestus meil pead veerandtunniks sassi ajada, aga nüüd me tõepoolest läbisime kõik ettenähtud kohad ja täitsime kõik ülesanded. Või vähemalt üritasime. Õhkpüssi sihik oli kergelt puusse ja kui kõrte vahelt ei saanud aru, kuhu kui palju mööda läks, ei saanud eriti korrigeerida ka. 2/5 märki tuli kuidagi siiski alla. Granaadiheite (hobuse seljast petankikuuliga) kalibreerimiseks oleks ka rohkem katseid vaja läinud, sihtmärk jäi tabamata. Muud kunsttükid tulid väga kergelt -- kollirada, värava avamine, vaenlase pea teibasseajamine, palliralli, krossitõkked, heinavaru tassimine, veeleid, hilgatsitõmme, rauatassimine, augukaevamine või mis nad kõik olidki. Pidime ka mitu korda jõge ületama (või oli see oja?) koolmekohtadest. Kõige sügavamas kohas oli vesi hobusel kõhuni -- või vähemalt Metsikul, kes algul ennast sinna kummuli heita tahtis. Jõehobu. Kusagilt proovisime otse ka pääseda, aga Hiir polnud nõus mülkasse ronima. Metsik rammis end kohe läbi, jalgu polnudki enam näha. Pekki noh,  siis polnud enam valikut, Hiireke pidi ka järele minema. Püsi otse-püsi otse-püsi otse-huh! Staap oli alguskohast midagi alla 3km, selle lõpuosa tulime üldse hobuste kõrval jalgsi, ei tahtnud neid enam ronima sundida, koorem kukil. Nende jaoks oligi sadulapäev liiga pikaks veninud, juua sai küll jõest käigupealt, aga söögi poolest see mets just eriti rikkalik polnud. Ainult vahepeal ülesandesabas passides said staapi tassitud heina tõmmata või leidsid mingeid kohalikke puhmaid. Pärast autode juures koplis nägin, et Metsikul jalad vanguvad all -- tahtis pikali minna. Rebisin kiirelt teki maha ja lükkasin ta eemale -- noh, mine nüüd! Ja kohe pärast lükatud kahte sammu tagasi vajus ta pikali. Päris ägeda video oleks saanud, kuidas hobuse pikali lükkan. Pärast tukkus ja filosofeeris, aga õhtul tuppa jääda ei tahtnud, põgenes Madisel boksist ja läks välisukse taha vallapäästmist ootama.  Nüüd on küll hoog maas. [Paul Hunt pildistas]
Hiireke oli järgmine päev väsinud silmadega, saab puhkust. Metsik oli igati kõbus, jalad kõvad-kuivad, kusagilt valulik ei olnud, tuli ja läks pimedasse öösse. Isegi hingas väga hästi... mõnus oli teda sellisena näha. Nägin unes (väga palju veidrusi ja) Kollionu, pidime mingit skeemi võistlema. Mingeid pidureid tuli aina ette, nagu alati unes. Äkki inspireerus sellest suurest kolakast kolmeaastasest läti hobusest, kes meie talli ühtäkki sattus.

Hiirekese puhkekas kestab, võtsin T kaasa autojuhtimist harjutama, aga siis tallis ka hobusega suhtlemist. Proovis käekõrval käia ja joosta, natuke korderingil S-T-G küsida. Kõige ägedam oli, kui ta pidi hobuse kõrvale lükkama. Algul proovis kogu kehaga nügida -- tulemuseks midagi nagu astus, aga vajutas ka vastu. Ütlesin, et proovigu õrnalt sõrmeotsaga. Vaata üllatust siis :)


Väiksem duud ütles, et peab köögikäärid kooli viima. Miks? No tema omad ei lõika seda lõngplaati. Misasi see veel on? No selline karvane. Kui paks, kas nagu Timmi pusa? Nojah, peaaegu. Kui nurgast võtta, kas jääb ikkagi sirgu? Ei, vajub kaldu. Kas nagu taskurätik? No põhimõtteliselt jah. Et siis lihtsalt riidetükk? Tuleb välja, et jah. Lõngplaat.

Meie rongijaam-linna tuli Comedy Estonia ja Sander Õigus. Oli täitsa... ei teagi, tundub raske amet, see püstijala-koomiku oma. Tühi lava, ainult mikker keskel püsti ja lauake veepudeli jaoks. Kuidas see joru peas püsib? Mis siis, kui tuleb tühi hetk? Mis siis, kui ei naerda kohas, kus oleks nagu eeldanud? Mõnusalt esitas lugusid, just eriti see sundimatus meeldis. Ei mingit punnitamist. Mõnel juhul oli puänt etteaimatav... ja vähemalt 1 lugu oli väga vana ka, see robot-tolmuimeja. Huvitav, kui palju eri sessioonid kattuvad? Vaese-jutt ei tundu üldse usutav, kui saalid on täis müüdud :)

Mingi rahvas on Poolas, uhkelt esindasid. Kaire oli lausa ainus kahest, kes 3*L krossil aega mahtusid, kuigi mingid seiklused olid vahele pressinud -- natuke eksimist ja liulaskmist. Koristamise käigus kadunud botased ilmusid välja ja pannkooke sai ja magada hommikul ja üldse algas päev kahtlaselt hästi. Huvitav, mis õhtul saab?

Ühel ilusal pärastlõunal käisime panka röövimas. Mitte nagu mõnes vesternis või nagu mõni meeleheitel võlglane võiks unistada, aga kulutasime niimoodi oma linnapõgenemise auhinda -- see oli põgenemistoa kinkekaart. Pidime seda muidugi kõik koos tegema, aga kõige väiksem tont kadus peale kooli lihtsalt ära, kuigi olid kokkulepped. Algul vähemalt võttis telefoni vastu, aga kohale ei ilmunud, hiljem ei võtnud torugi või pani niisama ära. Vahel ta niimoodi seiklebki ja eelistab sõprade seltskonda -- no olgu siis, pärast ise kahetseb. Igatahes. Taustalugu oli, et pank oli me raha lihtsalt endale võtnud ja selle ülekohtu tasandamiseks tuli 75 minutiga seifi sisse murda. Päris esimeseks toaks pangaröövi ei soovitaks, aga teiseks juba küll -- oli parasjagu väljakutset, aga mitte liiga palju meeleheidet. See viimane tuli pärastpoole. Esiteks siis, kui proovisime T2-le sügisjalanõusid hankida. Kahes esimeses poes olid jalavarjud kitsad ja väikesed, kusjuures üldse ei saa uskuda mingeid suurusnumbreid. Sellepärast üldse oligi vaja päriselt kohapeale minna, et netist ostes olin juba 2 korda tünksi saanud. Ütlevad, et number 43 -- tegelikult vaevu 41. F pole sama, mis EU! Poes ka müüjad lihtsalt ei usu, ja kui nende leitud 45 nii umbes minu jala mõõtu on ja T2-le ei mahu, siis laiutavad lihtsalt käsi ja pilk läheb kusagile kaugustesse. Kolmandas poes leidsime mitu õige suurusega kandidaati, aga kõik olid kitsad. Paistab, et lestadele midagi ei tehtagi. Õnneks oli müüjaneiu õige kannatlik ja tõi aina uusi karpe ette, kuni lõpuks midagi siiski jala otsa saime -- lootma jäädes, et ehk venivad laiemaks need 47-sed imeloomad. See polnud veel üldse kõik. Nimelt helises peagi telefon -- ega teil midagi kadunud ole? Oli küll kadunud ja politsei oli üles leidnud, ütlesid, et tulgu me järele. Et nendel ka muid asju ajada ja ärgu me burksipeatust tehku. Vaatasime vaheldumisi üksteisele ja tagapingiliste süles istuvatele happy meali karpidele otsa. Peidame ära? Sõitsime siis seaduslikes piirides võimalikult ruttu kohale. Kus olite? -- Panka röövimas.

Viimased sõidud enne kellakeeramist -- kähku valmis ja murule, enne kui pime kõik ära sööb. Olen eiteakuiammusestjuba iga kord põllul kitsi näinud, tavaliselt 8-13. Neil on mingi kindel evakuatsiooniplaan, sest mõned oskavad otse metsa põgeneda, aga teised peavad, nui neljaks, teise metsatukka minema, isegi kui teel sinna tuleb meie nina eest läbi kihutada. Tavaline taluvuspiir näikse olevat u 200m, aga siis põgenedes vaevu paarkümmend. Olin vahelduseks sadulata ja ootamatult tore oli. Seal on ju see hiigelturi ja kõik värk, aga midagi on hobuse olekus muutunud pärast sadulapulkade pikendamist ja eriti põlveblokkide eemaldamist. Oli kuidagi jube rahul omadega ja püsis mõnusasti kohal (mitte paigalseismise mõttes). Kui vaid see nahk mu alumises otsas rohkem kannataks...

Veel põlveblokkidest. Ma polnud varem neile üldse tähelepanu pööranud -- kui juba olid sadula küljes, las siis olla. Sai niimoodi selle KS sadulaga hüpatudki, ei mingit muret. Siis aga hakkasin sadulapassija Amanda instat jälgima ja sealt inspireerununa tegin oma sadula ka lagedamaks. Jooksis jah kohe teisiti, aga ma ei osanud sellele mingit nime külge panna, mõtlesin, et jõuab. Aga siis ükspäev sattusin kellegi teise hobuse otsa ja sel sadulal olid eemaldamatud blokid -- ja no johhaidii, kui ebamugav ja ebaloomulik seal nüüd tundus! Suruvad jala nii sirgeks ja taha, et isegi jalus ei püsi jalas ja hobuseni jõudmiseks peab jalgu lausa väänama. 

Meil oli game of drones pärastlõuna. Ettevalmistumiseks aega minimaalselt ja päike surus ka tagant, aga vähemalt hobused suurt putukat ei kartnud. On vist kusagil varem ka kohtunud. Metsiku õpetatud ratsanikul sai 2 aastat täis. Esitavad seal video lõpus ühe viguri. Päris lahe, kuhu nad jõudnud juba on. Selline salasuhe või miskit. Käivad mööda kohti kondamas ja ajavad mingeid omi asju.

Uus Lohja-tripp, seekord läksin ema juurde eelnevaks ööks, et ei peaks päris 4 ööshommikul sõitma hakkama. Mitte et see õhtunegi sõit liiga meeldiv oleks olnud, aga oli ju tallis vaja käia ja hobustega tähtedevalgel ratsutada (kuud praegu pole; sõitsime M-ga skeemi peegelpildis (pas de deux, eksole), kummalgi sadulat polnud, kuna mul oli kiire). Tundus hea mõte, magan sadamast veerandtunni kaugusel välja ja... no mingi pool 1 hakkasime kingakarpe kappi tagasi ajama ja ema tegi mulle kohvi. Muutusin murelikuks ja ütlesin, et pean ikka päriselt ka vara tõusma ja see tõusmine on kohe-kohe peale tulemas. Olgu, lubati magama siis. Võinoh, peaaegu. Süda tagus sees ja imestasin omaette umbes tunnikese -- kes niimoodi teeb?! Unehädalisele ööseks kohvi??

Magasin siis laevas. Ühes on kindlasti pingil magamist keelavad sildid, seega ma kuigi agaralt ringi ei vaadanud. Söögiga polnud seekord üldse muret, sööklast mu tehasetuur seekord üldse algaski. Kiirelt sai otsa ja nalja sai, kuni oli aeg hotell üles otsida, sest pissile polnud küll päev otsa saanud. Hoov oli nagu sarnane, aga sisu kuidagi vale -- ma ei leidnud jälle hotelli üles. Millegipärast arvan, et ei leidnud ka eelmine kord. See-eest lohutas üle tee asuv suur Prisma pood, kust sai šoksiga piparkooke. Jõin kakaod, sõin pipakaid, telekast tuli Taskmaster (tohoh?!) ja elu oli ilus.

[Mingid asjad meenuvad millegipärast ainult siis, kui kirjutamisele pole ligipääsu. Näiteks... a misse oligi? Üks imelikest oli, et purilennukil on mitu ühenduskohta, mis enne lendu üle teipida tuleb, et õhk kusagilt pragudest läbi ei pääseks ja lennuomadused niimoodi rikki ei läheks. Ja siis udutuledega midagi. Ja et laevas parkis auto liikuvate osade vahele ja rataste vahelt paistis alumine korrus. Aa, ja see, et teised inimesed katsetavad ka, et kuidas kuuvalgel kustutatud autotuledega sõita on.]

1 selle aasta viimaseid pealtvaatamisi. Keset tavalist klassi hakkas äkki tulema mingeid pool-imesõite. Paar 9-t tuli ka ära, muidu poleks samale skaalale mahtunud. Ja siis päeva nael -- 1 hobune teadis täpselt, kus mingi tükike olema ei peaks. Keegi teine ei olnud terve pika päeva jooksul märganud, aga see inspektorihingeline sai kohe aru, et mingi spioonklots on platsis ja kergitas end kiirelt eemale. Silma järgi jäi pool kraadi või vähem puudu istuli või üle selja kukkumisest. Huh. Koduteel mingit magamajäämisohtu polnud.


Friday, September 30, 2022

Ratsukäik

Hall ei läinud algul mudaauku (veeauguna on ta meil selge), istus isegi viimase posti pikali. Aga ka see auk pole usaldusväärne usalduskontroll, sest vähemalt mõnda aega ta seal enam ei vaidle. 

Burghley krossipäeval oli väike oleng, draamat peab ju ikka koos kogema. Ilmast või mis, aga kukkumisi oli palju, keeruga ja libisevaid, üks hobune jäi sootuks palgi otsa kinni. Kaardid löödi segamini ja homme on ju ka veel päev. Pärast oli veel ratsutamiseks aega, aga talli oli äkki sadulapassija Amanda tekkinud. Jube huvitav oli, oma hobust jõudsin vaid kiirelt tervitada. Vaevalt ta väga kurvastas. Igatahes sain pealt vaadata, kuidas paar täitepadjakest strateegilistes kohtades panid hobuse hoopis teisiti liikuma. Ühel juhul läks sadul äkki vasakult küljelt ilusti selja keskele. Amandale meeldis, et eestlased hobustest hoolivad ja pigem üle muretsevad -- näitas ka paari ameerikamaa pilti kontrastiks. Oh ja see välja väänduvate kandade lugu -- pidavat ks-hobuste eriteema olema. Et hüppekatel nägevat seda harva. Vaja mitmekesisemalt treenida.

Piggy võitis. 3V-sse on ühtäkki tohutu naisvägi tekkinud, noored ka. Sõidavad sellised 19-aastased Bughleyd, endal pole veel hambadki ühesuuruseks kasvanud. Seal on ju sellised tõkked, et mõnega tutvumiseks tuleb eraldi ekskursioon teha, esimesest otsast maandumisse on terve matka jagu maad.

Koolikas ei jõudnudki kooli. Muudkui venis hommikul ja pidurdas, kuni võtsin tal sangast kinni ja tassisin käe otsas kohale. Oleksin võinud sealsamas ukse juures palju peale kihla vedada, et ta ikkagi ei lähe -- kehakeel rääkis välja. Mõne aja pärast oligi koolist helistatud, et laps kadunud. Kohe ei leidnudki, aga mingil hetkel oli mänguväljakul. Miks mina pean seal koolis käima?!

Regasingi ära, kus mujal ikka end lolliks teha kui kusagil võistlustel, mis see aasta on kõik tuksi läinud. Võinoh, 3V-d vähemalt. Mõned TS-id, mis tegime, olid nunnud. Mis seal vahet enam niikuinii, nüüd järgneb pool aastat virelemist. Keegi on taevasooja ka kinni keeranud ja kuigi sügiseni on veel aega, on ta täie võimuga juba kohal.

Oli üks järjekordne külm päikesepaisteline sügisenäoline suvepäev ja ühtäkki ilmus murule Marbel. Kuna tal olid käed-jalad kenasti küljes, hakkas ta äkki silmi kombineerima igale poole. Minu hallil polnud neist sooja ega külma, aga kaks muud tegid oma silmi suureks-väikseks küll. Huvitav oli, et polnud võimalik ära arvata, kes mida kardab. Üks kartis maasilmi, teine õhu-, ja julgem tõmbas mingi pealtnäha tühise muutuse peale pidurit. Kõige lõpuks tekkis kaks uut mudaagu-hobust, kellest 1 läks vabatahtlikult, kuna söök, ja teine vajas natuke käekõrvalist abi. Võibolla oli natuke printsess ka, sest need ju päriselt mudas ei käi.

Huvitav nädalavahetusest: Kose 3V-sse on rohkem registreerunuid kui Särka KS-i.

Hanno hüppekas oli "ratsmed lühemaks" teema. Kohe meenus, kuidas viimasel krossil kudunud olin. Nüüd igatahes hoian varred lühikesed. Vähemalt plaan on hea. Natuke vähem hea on, et kui lubasin ka abis olla, pandi kohe peaaegu terveks päevaks. Seega peaksin ehk juba täna kohale minema? Või -- millest ma pikalt unistanud olen -- jätaks ükskord ometi need patsid tegemata. Jalad ja saba ka pesemata. Kahtlustan, et uni võidab.

Kuulutati välja uued ratsaväelaste mängud. Nüüd on jälle midagi oodata. Tahaks pääseda kõiki ülesandeid täitma. Selleks on vaja vähem ära eksida ja vist on vaja ka jalgu -- eelmine kord oli samamoodi nädal pärast rogaini ja siis oli mul 1 jalg kadunud. Selle aastaringiga kaotasin küüned alles pool aastat pärast rogaini, kui kinni hoidev osa oli eest välja kasvanud ja alt pool juba tagasi kasvanud. Nüüd on juba nunnud...

Kose! Algas kohe huvitavalt, kui isegi 4:30 äratusega pidin kiirustama; ei leidnud boksi algul ja mingi peltaseiklus. Tegin kähku 5 patsi peaaegu poolele kaelale ja kimasin sõite vaatama. Elektrirattad on nii abiks. Oma KS endale nii meh ei tundunud kui hinnete järgi. TS jälle pikalt ei soojendanud, maa klobises hobu kapjade all liiga kõlavalt. Hobusel vahet ei tundunud olevat, tegi oma töö viisakalt ära, isegi kui ma seal natuke käkkida üritasin. Kuidas ööks valmistuda? Jabur ilm, kui öösel 0 ja päeval 20+ kraadi. Mingi teki panin, aga öösel Hiir pikali ei läinudki. Leidis endale hoopis elu armastuse, halli mära. Olid küll traadiga eraldatud, aga kumbki pingutas, et päriselt kokku saada. Isegi süüa ei saanud, kui pidi üksteise järele hirnuma muudkui. Unevõlga oli nii palju, et kukkusin magama niipea kui kusagile istuma sain. Nii me siis appi tulnud H-ga kordamööda lõõskasime, tema söötis hobust ja mina magasin või meie halliga kihutasime (noh, peaaegu) krossi ja H magas kõik maha. Krossi soojendusel tekkis idee usaldust kontrollida musta metsavahega. Muidugi viskas blokki esimesel katsel.  Vaidlesime ära ja midagi rohkemat enam ei osanud. Üks mis kindel -- ratsmed on seekord lühikesed! Kaks aasa, mis küll kuigi kaugele välja ei veninud ja paar ebaõnnestunud sammuvalikut, aga niimoodi hobune toimiski ja tõrkeid ei tulnud. Ajatrahvi saime küll, aga see oli seekord ebaoluline. Tean nii mitut kohta, kuhu see aeg kadus ja saab küll paremini, kui ei pea nii palju kahtlema, et kas läheb ikka peale. Lõdvaks ei saanud hetkekski lasta, aga tunne jäi hea. Lõpuks ometi. Hea tunne jäi ka medalijagunemisest, oligi nii, et alles kross pani asjad lõplikult paika nii U25 kui harrastajatel. FB-s jagas Pentti videojuppe -- jälle nii lahe kiirülevaade, et mismoodi sõidetakse. Väga meeldib, et niimoodi viitsitakse jagada. Aa, ja mul juhtus jälle, et kirjutaja pani end turvavööga kinni. Nii igaks juhuks. Ma pole nõus mingeid botoxeid ka kasutama hakkama, et võibolla-kurjemat-ilmet-genereerivad kortsud eemaldada. [A. Pernits pildistas] 

Minemistest... kuningannal sai aeg otsa ja Akval ka.

Tuldi ja tehti sadulal varred pikemaks -- milline  võrratu maagia, jälle on ees ruumi. Hiirekese turi on nagu kaelkirjakul kasvanud, algab poolest seljast ja meenutab haiuime, nii kõrge. Mingist sadulata ratsutamisest ei unista juba ammu. Uurisin vanu pilte, täielik digimuundumine. Kuna juba pildiuurimiseks läks, võtsin ette ka Elini pildid (elinification.smugmug.com) ja tegin (järjekordse põhjapaneva) avastuse, mis vajab järeleproovimist.  

Telfipilte sortides jäi ette üks nurk Koselt. Imeilus ju! Nüüd oli juba mitu sellist päris-päris krossitõket, hoolikalt vitsutatud ja sätitud. Sellist näitaks välismaistelegi uhkusega. Kui need ikka tulevad. Soomlasi vahel nagu midagi on, tundub, et enamasti püüavad kvalifikatsioone -- kiirust ei tee, roolivad ettevaatlikult.

Koolikas oli hommikul täitsa rikkis, ei ärganudki üles, kuigi eelmisel õhtul sai varakult magama kupatatud. Panime kambapeale selle süldi riidesse, veeretasime kooli uksest sisse. Tuleks siis, tont, pärast kooli koju välja magama, aga ei, hulgub pimedani eiteakus. 

Pallimängimine oli. Hiireke on julge.

 Mõni on unepäev, nagu täna. Kuidagi ei saa üles, kuigi olen juba tööl. 

Google soovitab mul kasutada "täispekkis" asemel "täispikkuses". Nja.

Jäin jälle talli ette magama. Ei teagi, kui kauaks, aga hämaram oli pärast kindlasti. Taevad on viimasel ajal nii erilised, et muudkui pildistan. Kitsi pildistaks ka, kui nad juba varakult sääri ei teeks. Seekord lausa 8tk. Igatahes oli taevas minu meelest jõehobu. Kõik need nina ja ninaaugud, peakuju. Näitasin teistele -- mitte keegi sama asja ei näinud, ainult 1 oli nõus natuke lehmaks tunnistama ja teine leidis tagurpidi karu.

Minikoolikal oli jälle süldipäev. Teeskleb magajat päris osavalt, aga jube tüütu on sellisele midagi hammaste vahele saada ja pissile ja riidesse, kooli lohistamisest rääkimata. Oleks pidanud ta kusagile näiteringi hoopis sokutama.

Täna olid sportkitsed, vedrutasid jõuliselt üle põllu hiigelhüpetega. Hall oli hämmingus. Trenn lõppes jälle pimeduses ja see ajas teda ärevile. Jõllitas jalgratturi tulesid ja mingeid nähtamatuid kolle. Koolikas ilmus koju hilja ja läbimärjana, kuigi vihma hakkab sadama alles homme. Lõime ta sooja meepiimaga jalust ja vähemalt seekord polnud magamamineku pärast üldse vaielda tarvis. Miks me seda meepiima trikki küll tihemini ei kasuta...? See toimis esimeste laste puhul ka suurepäraselt.

Sain lõpuks viimasest Kosest pilte, emotsioonikas seeria (Elin tegi :)). Midagi positiivsemat hooaja lõppu. Praegu on niigi raske tuju üleval hoida, kui mingid tondid kusagil (mitmes kohas korraga) arvavad, et on vaja teistest jõuga üle rammida. Hävitavad kõik oma teel.  
 


























Neljapäevaks reklaamiti välja üritus -- EscapeTartu linnapõgenemine. Algus 20:30. Päevselge, et minikoolikas pärast enam teovõimeline poleks, aga kuna keegi vabatahtlikult kodus valvur olla ei tahtnud, siis läksime kõik. Kõige pikem läks küll mujale meeskonda, aga las ta olla. Tegi meile teatavaks statistika, et tema vanuses on 90% vanematega koos veedetud ajast niikuinii juba tehtud. Igatahes kondasime uduvihmases pimetartus õhtul ringi ja ajasime tudengitega võidu jälgi. Vahepeal tundus lootusetu ka, kui mõnda vastust või asukohta kohe ära ei arvanud. Vahel ei tahtnud jälle uskuda, et järgmine punkt võiks nii kaugel olla -- poolteist või 2 km. Reegel oli ju, et jalgsi tuleb läbida. Läbisimegi siis, ja selgus, et pereklassis kõige kiiremini. Auhinnad olid täpselt pihta, tagurpidimaja piletid -- sinna olin just tahtnud nädal tagasi minna, aga lödi võitis -- ja põgenemistoa kinkekaart, mingeid jooke ja lihasid ka. Ainuke häda, et talliskäimise jalanõud polnud üldse sobivad pikemaks ringituiamiseks ja nüüd on küüned solvunud juba enne nädalavahe pikemaid käimisi.

Friday, September 2, 2022

Vildinägu

Randy Feltface. Meeldib. Kui muud mitte, siis võiks näiteks selle ära vaadata: Randy Writes a Novel

Käisime Tartuffil, aga see ju lõppeb üsna hilja. Kodus oli keegi väike tont vales arvutis ja toksis seal salaja. Vaatasin otsinguajalugu:

Kandik ras

gandy gras

känndy kras

Naersin natuke. Mitu korda. Salaja.

Üks teine päev ootasin küüti, mis Tartu viiks, aga ei jaksanud enam kauem ja hakkasin vastu jalutama. Kusagil metsavahel tuli Suur Sipelgarünne. Olin ühtäkki nende pesaotsijatega kaetud, jaburalt täis neid ajutiselt tiivulisi lendureid. Midagi teha nagu ka ei saanud, neid robises igast küljest kõikjale, jalalabast juusteni. Pärast tuli neid autos ka peotäite kaupa taga ajada ja aknast välja loopida.

Inglise keeles on mingi ütlemine, kuidas hobundus õpetab "to be humble", mis eesti keelde otse ei lähegi. Pole sellist sõna. Eesti keeles kuulsin hiljuti midagi teistsugust: hobused õpetavad pettumist. Jah. Nii ongi. Üks pettumine teise järel. See Kose kolmepäevane. Sain olla tervelt poolteist tundi teisel kohal pärast KS ja krossi (puhas ja ajas!). Enne ei vaadanud equipe'i. Seal oli pärast kirjas tõrge. Määrustikus defineeritakse tõrget kui olukorda, kus hobune jääb takistuse ette seisma. No ei jäänud seisma ja see külg-vingerdus-serpentiinipoeg oli niipalju eemal tõkkest, et sain seda galopist ületada. Hobune tõesti vingerdas, aga ei olnud seda seismajäämist või ümberpööramist või isegi tagasi astumist, mille tõttu esialgu see katse puhtaks loetigi. Käisin videoga jutul ka, aga nagu seinaga rääkisin. Tädi rõhutas enne vaatamist, et "aga kui peaks kriipsugi tagasi astuma, siis" -- ja tõmbas pöidlaga üle kaela -- aga pärast see kuidagi nagu ei lugenud. Ju siis pole määratud päkapikust välja pääsema. Algul mõtlesin, et ei tulegi üldse TS. Et milleks. Aga esitati argumente nagu et "oled juba maksnud" ja "pärast krossi on TS teistmoodi". See teine võitis. Isegi kaugemale kui järgmisse päeva kandub see krossi mõju. Kui oleme pärast krossi Hanno hüppekasse sattunud, kihutame seal pööraste soolikatena ringi. Hallil tuli soojenduses ka mitu korda naljatuju peale, väänles ja vigurdas seal. Vahtis kõige esimesel soojendushüppel ringi ja oli mõtetega mujal, kolistas lati maha, aga siis edaspidi ei puutunud ka midagi. Nagu Hanno ütlebki: laske hobustel teha neid vigu, pole vaja kogu aeg välja päästa -- aga see kõik käib siis trennide ja ettevalmistuse kohta. Võistlusel lubab just teha, mida iganes tarvis. Tavaliselt kui baastempo ja vedruenergia on paigas, ei peagi midagi päästma.

Hiirel pidi olema võistlusjärgne lõdvestustrenn, aga kussa! Muudkui põrkas ringi ja oli suisa ulakas -- tiris ratsmeidki käest, et murusse sukelduda. Kust ta selle ühtäkki leiutas? Pole ju iialgi omal algatusel lubatud olnud?! Ühel hetkel leidsime end pööraselt kihutamas, kui Metsik halli mööda lasta ei tahtnud ja mõlemad lidusid, jalad kaela taga. Mitte ähmast lootustki polnud hoogu pidurdada, null. Ehmatasime trennilapsedki kivikujudeks. Üritasin hobust vähemalt otse hoida, kui põõsad tohutu kiirusega lähenesid -- väikegi kõrvalpõige ja oleksin katapulteerunud platsipikkuse jagu. Vähemalt selline tunne oli.

Puhkus algas. Plaan 1: magada! Jõhkralt magada! Esimene päev ei saanud, kuna pidime hommikul Tartusse mu ID-kaarti ära tooma minema. Teine... mingi 7 läbi natuke hakkas kurgipilte sadama, 7 sõnumit taustalugudega, telefon aina kõrises. Mässisin ta fliisirulli ja keerasin külge, kõmakas! Oli, tont, mu jalasirutuse tagajärjel voodiäärelt alla sadanud. Noh, homme siis vast.

Põgenen nüüd tundmatusse ja mugavustsoonist kaugelekaugele välja. Kui muidugi kõik läheb (mingi) plaani järgi.

************************************

- what a fine piece of art you are

- too expensive and useless?

-no, inspirational

************************************

Tagasi Eestis, tundus kõik nii tühi ja lapik. Puid oli vähe ja need vähesed allesjäänudki peenikesed, maastikku polnud üldse nähagi, isegi autotee oli igav hall. Miks meil üldse turistid käivad? Prantsusmaal on kõike rohkem ja palju võimsamalt. Tjah...

Mõte ratsutamisest tundus võõras. Kuidas see üldse käib? Hall tuli ligi küll nagu ikka, aga oli justkui väiksemaks/vaiksemaks jäänud. Valmis pannes ronis ukseauku: lähme juba! Trennis üritas igati meelejärele olla, arvas, et  äkki tahan jalavahetusigi ja pakkus lahkelt mõne. Oli tunne, et  ta salamisi muheles -- näed, mis oskan!

Lõikasin papist rõngad, kleepisin teibikodarad peale. Kutsusin abiväe kaasa ja tuli trenn, kus kõigele ühtäkki silmad  või rattad külge tekkisid. Esimene kord tõmbaski pidurisse. Vana tont! Edasi enam mingit probleemi polnud. Üldse. Nagu võistlustelgi. Jeebus küll, pean nüüd mingid uued rattad tegema kähku, et oleks jälle natuke hirmus. Hobune oli pärastlõuna vist boksis vahtinud ja siis ööks õue tassitud. Pärast trenni ta enam igatahes välja mina ei tahtnud, kasvatas juured alla.

Madis tegi ka oma versiooni rattasilmadest. Panime kummide külge ja hiilisime hobustega ümbertnurga ligi. Mõlemad said kohe üle. Nüüd ei teagi, kas oli eelmisest korrast juba silmatreenitud või oli lihtsalt liiga lämbe vastuvaidlemiseks. 

Arvutasin välja, et kohviruumi mahuks umbes 980 000 000 hammast.

Olemasolevad kettad ei mõju enam hobusele kuidagi, ei jõudnud midagi juurde leiutada. Niidu rada tundub lihtne jälle, aga nii see pisiklass olema peabki -- ahvatlev. Enam isegi ei põe millegi pärast, läheb kuidas läheb.

Eino see wanker oli nende hulgas, mida ilusti hüppas. Tõrkus hoopis kõige esimest, mis oli TS soojendusväljakul. Üks emotsioonidest oligi hämming. Ma olin nii kindel, et seekord kõik toimib. Millegipärast. Aga miks? Kuidas üldse on võimalik niimoodi tuhat korda samasse lõksu kukkuda? Soojendusel oli nii miškin, et mõtlesin elevuse kaane all hoida ja minnagi peale justnagu kodus -- pingevabalt. Säh siis... vabalt. Olen juba varem kahelnud, et kas ma üldse peaks ja nüüd kahtlen edasi, aga Kose on selle aasta viimane ja mis seal ikka, teeme selle kah ära... või? Kust leida imevahend kiirtelepordi vastu? Ega see tont ju eriti vihja ka, lihtsalt kaob ühel hetkel alt. Mitte kuidagi ei suuda ära arvata või ennetada. Peaksin kohe röövel olema ilmselt ja ehk ka kangemat varustust kasutama, aga see pehmo minu sees pole nõus. Pigem ei tee üldse. Või kolin mõnele muule alale mingiks ajaks.

Ühtäkki võetakse pooled soojakraadid ära ja lastel algavad kooliüritused. Üks läks juba E hommikul tutvumislaagrisse. Meil küll midagi taolist polnud! Ööbimisega ka veel, kuigi duud unustas magamiskoti koju. Kohalikus koolis teist klassi alustav tont pääses komandeeringust. Esialgu pidi kool remonti minema ja mõned klassid pidid hakkama hoopis Rõngus koolis käima -- hommikul pidi bussidega viidama. Aga remont lükkus edasi ja saab ehk lihtsamalt hakkama.     

Nagu ikka pärast pekkimist, üritan kuidagi kompenseerida millegi uue ja ootamatuga. Hea päev oli... Madisega vedasin kihla, et karjahobused jooksevad vihmavarje nähes minema -- võitsin šoksi. Pärast ratsutasime natuke varju all. Iseenda filmimiseks jäi käsi natuke puudu, aga mingi mälestuse sai "linti". 

Kool algab alles homme, aga ühel on juba kodutöö: pildista üles vanim tehnikaseade, mis sul kodus leidub. Ja hakkas igalt poolt kokku voorima. M$ Office 20-l flopil, apple desktop bus mouse 2 1993.-st, TI 45 kalkulaator aastast 1978, täissoditud 5,25" flopi ja ka sellise lugeja. Tore, kui niimoodi ette tehtud saab, aga ise ei tea, millal aktuski on.





Tuesday, August 23, 2022

Leap of faith

[See valge linnuke on Duo Discus. Seal sees olen mina ja üks eriti tore inimene veel. Pildistaja kogus samal "keerdtrepil" ASH 26-ga kõrgust, aga kõigest sellest hiljem...]
 
Olen nii eksinud, oleks peaaegu nagu mõni orienteerumisüritus. Massid sebivad mu ümber, kõik justkui teavad, millisest masinast mida saab. Ühest mitmekeelsest küsisin rongipiletit CDG-st Gare de Lyoni. Ütles, et 112 raha. Selleks ma nüüd küll valmis polnud, proovisin prantsuskeelsest ühe-pileti-maadist uuesti. 10.90 eest kühvelda kasvõi päev otsa metroodpidi [hiljem selgus, et oleks teisest terminalist 5x odavamalt saanud]. Astusin sisse R-kioski analoogi -- siin on ta Relay -- missiooniga leida kohalik hobuajakiri. Poes mängis Ewert kahe draakoniga (nii äge :)) ja oli lausa 2 ajakirja, spordi- ja vabakasvatusteemaline. Pidin kohe lennujaamas hankima ka internetikaardi, aga no polnud sellist poodi seal [teises terminalis oleks olnud], pigem mingid lõunakomboputkad võiku, joogi ja koogiga.  Seega ei saanud ka end hädast välja guugeldada. Helistasin hoopis kohtadesse (kodune logistikakeskus, seesama, mis metsast ühe kindla puu oskab leida) ja küsisin abi.

Rongijaam oli nagu mitu rongijaama üheskoos. Kõikjalt väljus midagi, liinid numbrite, tähtede ja

värvidega. Istuda kusagil polnud, lõpuks toetasingi tagumise otsa maha kivipõrandale ja vaatasin ülbevõitu tuviga tõtt. Kõik inimesed, kes seni tutvust olid üritanud teha, olid tahtnud raha (peale ühe, kellest üldse aru ei saanud, mis tal vaja oli. Tahtis mu telefoniga midagi guugeldada justkui..?). See tuvi vahtis, nagu peaksin ulatama vähemalt seemnetega saia. Ei saanud -- lasi lörtsaka sinnasamma kõrvale. Mõne minuti pärast lajatas keegi oma koti täpselt lögakuhja otsa ja isus ise kõrvale. [intelligentne prügikast Pariisis]

Sõidan rongiga 299km/h, see eriti ei kõigugi ja liigub nii vaikselt. Kiirteel 130km/h sebivatest autodest mööda nagu postidest. Pool tuhat kilomeetrit nagu niuhti.

Lyoni hotellis oli lift, umbes pinalisuurune. Ma polnud veel paksuks söönudki, aga vaevu mahtusin oma seljakotiga ära sinna. Dušinurgas pidin jalad põhjaruudukese peale diagonaalis sättima, et ära mahtuda. Tundsin end Gulliverina liliputtide maal. Panin kardina kinni ja kukkusin ära vist juba enne kümmetki. Tõusin kahe paiku, sest maja värises. Tore, saan hambadki ära pesta. Aga tümistamine jätkus, hääle järgi pidid olema liikvele pääsenud jõmisevad mäekollid. Pidin hommikul nii vara liikuma hakkama, et hotellis süüa veel ei saanudki, aga olin poest kohalikku kraami kogunud. Avastasin, et puuviljapüreed on popid ja kuuma ilmaga sobivad need suurepäraselt. Proovisin ka kohalikku salatit -- njam. Mingeid majoneesilisi ei näinud üldse kusagil, olid sellised tervislikud seemnete ja läätsede ja kinoaga näiteks.

Küll ikka vanasti osati maju teha. Kivised ja igati ära nikerdatud. Ei mingit klots-klaas konstruktorit.

Ma eksin igal võimalikul juhul ära. Linnas GPS-iga jalutamine -- täismõttetu üritus. Muudkui sumiseb ja suunab ümber. Tegin ükspäev endale 4,4km-st pimeda usalduse tõttu kuue. Tegelikult on parim meelde jätta, mis tänavalt järgmine pööre on ja vahepealset paanikat ignoorida. Täna pidin ju Chambery lennuväljale saama 5,4km jalutamisega. Lihtsalt et buss jõudis nii palju varem, et polnud millegi muuga aega sisustada niikuinii. Linn on jalakäijate jagu, aga ääre poole nihkudes mine või põõsasse või kraavi. Ühel hetkel lõppes jalg(ratta)rada ka lihtsalt otsa (olin valinud jalutamiseks jõe varjulisema külje) ja no õpi või lendama. Ühtäkki olin kellegi hoovis ja tee ees püsti.  Ronisin jõepõhja läbi kõrrepuhma. Miskit okkalist haaras kätest-jalust ja sain neid pärast tükk aega nahast välja tõmmata. Lennujaam oli pisike nagu mõne supermarketi parkla. Istusin kivile, lugesin ajakirja, ootasin. Gabriel tuligi kohale. OMG.

Kangutasime angaari uksed lahti ja veeretasime ühe teise lennuki eest ära, et kätte saada Stemme S10-VT. Kui mootorita purilennuk kõrvalise abita õhku ei saa, siis sel peaks paberite järgi lausa 1500km autonoomiat olema ja ei tohiks nagu kusagil hätta jääda. Isegi langevarju ei pidanud selga ajama, küll aga hapnikutoru ninasse lükkama, sest pidime minema lolliksajavatesse kõrgustesse. Sõitsime mootoriga lumiste tippudeni välja, et seal siis vaikselt ringi sahistama hakata. Mootor läks lennuki ninasse peitu
Sain siis päris palju lennukit ise juhtida, kuigi minusugune padualgaja midagi huvitavat katsetama ei hakanud, tavalised üles-alla-vasakule-paremale ja siis proovida kiirust hoides otse minna, mis pole üldse nii lihtne nagu kostab. Seal on nagu õppeautos, aga peale pedaalide on ka juhtkang dubleeritud, liiguvad mõlema sõitja omad koos. Kui pedaalid pööravad (hobust! ma tahtsin siia hobust kirjutada :)) lennukit vasakule-paremale, siis juhtkang tõstab ja langetab nina ja tekitab külgkallet, umbes nagu motikas kurvis. Seega pöörates tuleb nii pedaale kui kangi timmida, muidu hakkab driftima ja see pole energiasäästlik. Purilennukiga on energiat vaja mõistlikult kulutada, mägede külgede tõusvad õhuvoolud oleksid meil lubanud kasvõi kogu päikesega aja ümber  mägede tiirutada. Õppisin, et kui liialt pidurdada, võib allagi kukkuda ja edaspidi hoidsin kogu aeg 100+ km/h. Täpselt üle kantav hobundusse -- ei saa koondada midagi, millel pole hoogu. Mont Blanc, tegime täitsa mitu tiiru seal ümber, nägime ka ronijad ja nende baaslaagrit. Lumi oli nagu vahukommikiht seal peal, mõnest kohast lennukatest kõrbeliivadest kollaseks või roosaks värvunud. Lendasime ümber pilve ja siis sellest läbi. Mul oli vist küll suu kogu aeg kõrvuni ja silmad nagu tõllarattad, et kõike võimalikult palju ära vaadata. Gabriel arvas, et kõik tipud on niikuinii juba inimeste poolt vallutatud (aga neid tippe oli seal tohutult, raske kokkugi lugeda).  Pärast lendu sain küüti linna tagasi (juhuu, oli kohutavalt palav ilm ju). Mul polnud enam ühtki plaani, püüdsin natukenegi seedida, mis just juhtunud oli ja muutusin emotsionaalsekski seal keset linna üksi kivil istudes. Mõtlesin, et midagi nii ägedat ei juhtugi minuga enam kunagi. Aga nüüd -- ei sihti, ei ööbimist, midagi. Ei olnud ju ette teada, et kuidas ilm on ja kas üldse peale saan, olin jätnud mitu päeva igaks juhuks varuks. Sain aga kohe ja varuga... Niisiis -- otsin järgmise lennuvälja! [mul polnud selleks hetkeks mingeid kokkuleppeid veel... täiesti uskumatu, kuidas mul ikka vedas pärast] Sinna saamine on juba keerukam, valisin vahepeatuseks Grenoble ja... panin rongi lõppjaamaks vale peatuse, sealt oleks peaaegu 7km seljakottimist. Jäi ära, kuna  leidsin sobiva trammi, mis mulle pika linnatuuri tegi. Hea, et valele poole ei tõmmanud sellega. 1,7 euri ja see andis tunnijagu sõiduõigust [valideerida siis veel ei osanud, selle jaoks olid igas peatuses postid. Nagu ikka -- mitu erinevat, et oleks segasem]. Nüüd olen hotellis pikali, pmst surnd, silm püsib vaevu lahti.

Ei saa öelda, et siin on prussakad. Nägin ju vaid ühte. Äkki on ka reisil ja täitsa üksi? Hommikusööki algul isegi ei näinud, niivõrd vähe oli kõike justkui. 2 sorti saia, mini-croissantid, kõige lihtsamad maisihelbed. Minikapis kooritud keedumunad, singitükk, juustukuubik. Apelsinimahl ja kohviautomaat. Dušinurga uks vedeles maas viltu, panin tagasi siinidele. Dušiotsik vedeles ka maas,  hoidja oli üldse kadunud, seda ei parandanud.

Kuna terve pühapäeva pidi vihma kallama, plaanisin endale muuseumipäeva. Läbi vihma paar km

vantsida, mis ta ära pole. Esimese hooga jalutasin möödagi, kui oli vaja puid imetleda. Muuseum oli äge. Algas 500 aastat vanade maalidega ja lõppes kaasajas. Kõik sildid ja juhised olid prantsuskeelsed, aga neist sai üsna hästi arugi. Ei tea, kas vanasti ei suudetud modelle paigale sundida, aga ikka kehtis see, et mida liikuvam objekt, seda peletislikum. Lapsed ja loomad olid lausa uskumatud jubetised. Ei saanud ilmselt ka hiiglaslikke pilte niisama minema pilduda, kui mõnes nurgas asi selgelt kiiva kiskus. Ühel jahikoeral olid justkui algul vaid lõuad ära maalitud, aga kere sedapidi ei mahtunud, sai endale siis mingi pöördkoonu. Imelised marmorskulptuurid ja metallist ka, ühte jõllitasin vist 10 minutit jutti -- see hobune oli lihtsalt nii võimatult ilmekas ja päris. Tahaks ise ka nii osata.

Hommikusöök oli veel lahjem kui tavaliselt, aga... kui on olemas reisikõhukinnisus, siis seekord pole see veel peale tulnud, kõik on parimas korras. Üldse näikse rõhk olevat mujal... ilumajanduse poode on kõik kohad ääreni täis ja kui on mingi tiimari-taoline pisividinate segapudru, siis põhiteema on ikkagi kõikvõimalikud vedelikud, kreemid, palsamid, maskid, lakid, mis iganes. Vaheldumisi kommidega näiteks. 

Hääletasin end Tesla peale, mis viis järgmisse lennukohta. Enne sõitsin varakult trammiga kusagile äärelinna, kus mitte midagi peale minu ekslemise ei toimunud. Mingid pühad jälle. Oodatud Tesla oli laadimisgraafikutest maha jäänud ja sain juba täitsa murelikuks minna. Alpid on võimatult ilusad, ehk eriti minusugusele lamemaalasele. Oleksin muudkui pildistada tahtnud, aga mul see telefon just parim vahend selleks pole, aeglane jm jamad.

Uskumatu, kuidas vooluga kaasa minnes jõudsin välja sellisesse olukorda, aga kusagil eikusagil Vinon-

sur-Verdoni linna taga on murused  lennuväljad (välja näeb nagu tühi põld kohatise madala taimkattega) ja rahvad kogunevad sinna oma purilennukitega Alpisid vallutama ja ma sain ka ühe seltskonna toimetamistele lähedalt kaasa elada. Ööbitakse "liikuvates" elamutes (hea kui ikka on veel rattad küljes), telkides (viimastel aegadel pigem harvemini) või ka hotelllis. Minu seltskonna staap oli "Chez Heidy", kus söödi ja plaane kokku pandi. Mul pole pärast lastelaagreid ühelgi puhkusel nii range kord olnud. Õhtusöögi peent koreograafiat oleks nagu aastaid harjutatud. Äkki oligi. Hommikuti kell 10 toimus tornis briifing, kus ilmaolude jm lendamisega seotud infot jagati, aga lendurid teadsid juba niikuinii suuremat osa ette. Vaatavad seal värvilisi pilte ja mühisevad kooris, kui mõni spetsiifilisem koht ette hüppab (väga meenutas mõnda suurt KS võistlust täisareenidele, kus teadjamad pealtvaatajad üheskoos mingites kohtades õhku ninast välja lasid, aga tavainimese jaoks mitte midagi teistmoodi ei tundunud). Need inimesed vaatavad taevasse ja teavad, kus termikaid leidub. Termikad on üldse kõige A ja O. Need on nagu taeva-keerdtrepp või tasuta kütuse jaam, tõusvad õhuvoolud. Jahitakse tõuse 5m/sek, aga kõlbavad ka nõrgemad, siis on vaja lihtsalt rohkem tiirelda. See on ikka ränk töö kohe, kui intensiivset karussellitamist niimoodi nimetada saab. Kuna ilmateade ähvardas vähemalt kahe äikesetormi-ilmaga, tuli sisseelamispäev edasi lükata ja mindi kohe lendu. Ma sain ka peale! Juhhuuu! [pildil stardijärjekord, kaks lennukit tirisid sealt järjest lennukeid õhku]

Läbitud teekond nägi jooksujälgija (adidas running) silmade läbi välja selline, nagu ta vasakul näha on. Nägime helesinist järve, mille veetase oli 8m madalam kui tavaliselt ja pedaalipaadid seisid vaid nukralt veepiiril reas. Lambad olid nagu hallikas saiapuru ülevalt vaadates ja mulle tundus, et peaaegu põrkasime kokku valge hobuse mäega (le Cheval Blanc, tegelikult oli muidugi  ruumi küll, aga isegi minu tudiseva käega tehtud videos tundub, nagu saaks teda peaegu katsuda). Eemalt oli näha kogunevaid tumedaid pilvi ja mingi aeg võttis pealik René (vist? hääle järgi tundus nii. tema igatahes oli pool meie lauatäit inimesi kunagi välja õpetanud, kah instruktoriteks) raadio teel ühendust ja soovitas koju tagasi tulema hakata -- võib minna äikesetormiks. Hea, et ise roolima ei pidanud, ma oleks olnud nii eksinud jälle. Nüüd läksid kiirused suureks, üle 200km/h. Maandumine tundus ka jälle väga suure hoo pealt -- no nüüd paneb küll peadpidi maasse -- , aga tegelikult eriti ei põrutanudki. Seal on meeletu kogus harjutamist taga, nii Benjamin kui Gabriel alustasid juba 15-aastaselt. Igatahes kui kellelegi ratsutades tundub, et peab palju ringitama ja volditama, siis siin on suurendatud alguse osa:
Selliseid traadipusasid on terve lend täis (need väikesed sakid ülemisel pildil), kui just kohe alla tagasi liuelda ei taha. Muidugi see ka veel, et keerutamisi need purilendurid distantsi mõõtmisel arvesse võtta ei taha. No ma ei tea, mina igatahes läbisin kõik need meetrid ja sain kokku ikkagi 267km Duo Discusega ja ~350km Stemmega (ei hakanud kohe salvestama, ei tea täpselt). Algul ei osanud ära arvata, kuidas seal üleval riides peaks olema. Maa peal oli üle 30 kraadi sooja, ei hakka ju ennast pusasse mässima? Tegelikult sattus kuidagi vaheldumisi kuuma ja külma, esimest, kui päike põletas, ja teist, kui aknast krõbekülm õhuvool peale sattus. Tuli kuidagi parajaks timmida. Maandudes oli igatahes selg märg. Aga, nagu hobusegagi, tuleb sõiduvahend korralikult kokku panna ja ära toimetada, eriti kui tormiga ähvardatakse. Muidu oleks võinud tiivad külge jätta ja lennuki maatrossi külge kinni siduda, aga nüüd tuli kõik juppideks tagasi moondada ja treilerisse toppida. Need tiivad on ikka päris rasked, isegi kui 4 inimest korraga tõstab. Kuidas nüüd viisakalt seda öeldagi, aga s-taks hea meel on, et peale sain.

Hotell oli kraami tihedalt täis, allkorrusel oleks isegi klaverit mängida saanud (mis teema nende klaveritega on sel aastal?! Lennujaamades olid ka püsti kõigile mängida) ja raamaturiiulite vahel diivanisse uppuda -- kui selleks aega oleks olnud. Hoovis jalutasid paabulinnud ja hommikuseks äratuseks röökis kukebande (oli nii kukeleegut kui kikerikiid), oli ka eresiniselt sillerdav bassein. Pärast selgus, et see oli smurfivann, põhjavärv tegi varbad siniseks mitmeks päevaks.

Järgmisel kahel päeval tegi Christoph meile ringreisi läbi kohtade, millest eelnevalt üle olime lennanud. Mul kõik need nimed meelde ei jäänud, nii palju oli tegemist lihtsalt vaatamisega. Pole ime, et Prantsusmaal nii palju kuulsaid maalikunstnikke oli/on, seal lihtsalt peab hakkama kuidagi jäädvustama kõike ümbritsevat, muidu on jube raske olla. Panen mõned pildid kõige lõppu, aga nüüd väike video mõlemast lendamisest ka:

 

Järgmine hetk Nizza (Nice?) lennujaamast: 3 õde, kindlasti alla kümnesed, väikseim veel lutiga,

kakerdavad ringi. Kaks suuremat sätivad en käevangus poosi, ühel veel jalg üleval, ja lutitüdruk pildistab. Proovisin valest väravast läbi pressida. Võiksin kihla vedada, et enne väikest uinakut oli B. Tegelt ka. Onu küsis, kuhu lähen. Varssavisse. Küsis uuesti, ikka ei saanud aru. Mõtlesin, et ehk hääldan valesti, andsin pardakaardi uurimiseks. Onu vedas mind tabloo juurde -- näe, A on. Siin on ootesaalis vähemalt ohtralt istumisvõimalust. Ja klaver. Muidu klimberdatakse niisama, aga keegi esitas nii hea loo, et algul pidasin seda teadustamiskanali omaks, et mõnele lennule pooldelikaatselt tähelepanu tõmmata. Lauajalgpalli saab ka mängida. Samas korratakse pidevalt maskisoovitust. Mahedalt, aga tungivalt. Ja näidatakse hobureklaami, Longines global champions  tour Londonis. Uurisin kodumaiseid sündmusi ka, vähemalt stardikad on põnevad. Pilvespetsid olid ennustanud mulle tagasiteel  bumpy ride'i ja neil oligi õigus. Lend isegi hilines peaaegu tund aega halva ilma tõttu. Pidin Poolas ümber istuma, et Tallinna saada ja sain jälle ühe oma esimese -- olla see üks viimane reisija, kelle järele lennuk ootab ja keda taga hõigutakse, et mingu kiirelt väravasse. Aga ma ei saanud ju, kui lend oli alles pooleli. 100 leedukat jäigi oma lennust maha ja saadeti hotelli. Aga kas ma kurtsin -- hilinemise eest jagati tasuta pirukaid ja jooke. See spinatipirukas nägi küll kuidagi kahtlane välja. Jõllitas mind... või olin paranoiline?



 

 

Jõgi Chamberonis, mille põhjas natuke kolama pidin
Ei pidanud Šveitsiga mingit pistmist olema, kuna valged triibud ei lõppe õigel ajal ära
Selliseid oli mitmes linnas

Terve linnatuur oli nime saanud selle monumendi järgi -- "elevantide jälgedes" või midagi taolist






Grenoble tõuksid olid väsinud
Jalutuskäik Grenobles IKEA suunas. Jah, eksisin vahepeal natuke ära ka, nii mingi kilomeetri jagu
Käbi ei kuku Grenobles






Sisteron


Sisteroni kindlus, papist mehikesi täis
Kahevärviline jõgi




Surnuaed




Lac de Sainte-Croix, seesama sinine järv video lõpupoolt, 8m madalam kui muidu
Lac de Sainte-Croix, Pont du Galetas. Muidu oleksid siin rallinud kollased pedaalipaadid, aga nüüd ainult lehvivate juustega turistid liivakeeriste eest silmi varjamas


Seinapärlid. Viinamarjad ja oliivid igal pool. Olgu, oliivid seinu mööda ei roninud
Lihtsalt üks järjekordne pildistamise koht
Juurikasein




Renault. Nagu Muhvi auto, aga valgem
Citroen 2CV, "deux chevaux" , 2 hobujõudu, kuigi tegelikult rohkem




Nizzas sõidavad trammid golfimurul, vähemalt lennujaama ümber




Ongi kõik. Jäänud on mälu- ja telefonipildid. Pekki, ma pean olema elus midagi hästi teinud, et sellisele reisile sattusin.

Ühtlasi olen nüüd natuke rikutud, sest ühtäkki leian end vaatamast, kuidas paberlennukiga pliidi kohal igavesi termikaid mängida -- noh, vähemalt 5 aasta taguste elektrihindadega.

https://www.youtube.com/watch?v=t2sozrof3HY