Draakon tuleb

[Veera pilt koplihallidest. Mu mehed tundsid Hiirekese ilusti ära. Tublid, hästi koolitatud :)] Silmad hakkavad järjest enam tõmblema. Märk, et vaja puhata.

Tallis on kassipidu. Ajavad üksteist ennastunustavalt taga, ootamatute spurtidega muidugi, põhjustades hobuste pukke ja hüppeid ja südamekloppeid. Tommi turnis lausa maneežiaknale, see on oma 10m kõrgusel. Ma hakkan ka varsti trikke tegema. M leidis lõpuks sobiva rõngamaterjali. Sportlikus mõttes on vist paigalseis, või õigemini kinnistamine. Hobune on kõige parem, kui eelmine päev on joosta (= kiirem galopp) saanud või hüpata. 

Laupäeval oli kavas kaua magada ja peaaegu õnnestuski, aga ühtäkki hakati tehasest pilte saatma. Kas nad just tuhande sõna väärilised olid, aga küsimusi tekitasid küll. Ja tehasesse läksin ka. Koduteel hüppasin poest läbi ja noh, palju tehase rahvast oli. Ma ei käi muidu päeva keskel ega tea, kui palju rahvast on tavaline, aga õhtuti küll nii suurt tunglemist enamasti pole. Lähenevad jõulud või  palgapäeva mõjud?

Tegin uue rõnga. Selline, kust hobu vaevu läbi mahtus, oli ideaalne, aga natuke suurem juba loperdas. Pean teipi juurde hankima ja kuidagi kõvemini asjad kokku litsuma. Külm äkki rikub mu plastiku ära üldse? 

Vanaema juuksed on valged. Lumi on vanem ja valgemgi. Midagi sellist oli laulus. Kõik ongi valge. Ja külm. Olen ärevil, sest unedes on hoiatusi. Midagi juba nagu juhtus, aga see pole vist see... või?

Kõik said kokku, käisime kooli taga uisutamas. Miks mitte järvel, kus ruumi tohutult rohkem? Aga vot kõigist külmadest hoolimata pole jää seal valmis. Alles mingi 5cm või nii. Lumi ei luba külma ligi.

Rõngajuhtum. Olukord, kust väljapääsu pole. Saan iga rakuga aru, miks hobune mu all hullunult ringi kihutab; kui ka vahel seisma saame, pukitab kohe edasi. Ma ei näe võimalust, kuidas isegi maha kukutada end. Kui kaua me niimoodi kihutame? Seinad on ka kohati liiga lähedal. Ja siis ühel hetkel ta ikkagi jääb pidama. Aga ma olen lõksus ega suuda välja pugeda, rõngas ühte otsa pidi ümber mu kaela, teist otsa pidi hobuse tagumiste sõrgatsite otsas. Mis ma teen??  Abiline tuli, võttis hobuse ees seistes ratsmetest ja siis ikkagi saime vabaks. This saint of a horse. Olin jrgm päev madalam kui maamuru, tulin porgandiga rahulepitusele. Hobune oli mingi ekstra hea see päev, lihtsalt... 

Käisin see kuu juba teist korda kirikus. Sama kirik kah veel. Nüüd oli Lonitseera ja "Tagurpidi tee" (miks seda laulu ei võiks juutuubis ka olla, noh!) asemel T1 (ja mõned teised, "paremuselt kolmas meeskoor Eestis, kui RAM-i ei arvesta"), laulis seal, kuidas nad lund lükkavad. Õues ongi lund veel rohkem. Paks traat on nüüd jälle peenike, aga mujal igal pool üks rammimine vaid, kui kusagile minna tahta. Üks tont pole ikka nõus talvesaapaid kasutama.

Unes moonduvad sõiduvahendid vahel lennukiks ja hakkavad saltosid tegema, seekord siis buss. Enamasti on raske sõiduki küljes püsida, tuleb jalgade ja kätega end kusagile külge klammerdada, kuni kukerpallitab. Ükskord tuli jälle üleujutus ja hiidlaine, auto oli poolenisti vees ja mehed frustreerunud. Ütlesin siis neile, et rahunegu, see pole isegi päriselt. Läksidki mujale toimetama. Ma ise läksin surmamajja, otse läbi seina. Seal olid voodid ja inimesed ootasid oma lõppu. Vahel oli neil ka masinaid küljes. Haigla see igatahes polnud, vaid ühekorruseline puumaja.

Jaak lahkus. Oli kukkunud kas lund katuselt lükates või teel sinna. See oli küll ootamatu  ja jälle vajab mõte harjumist  Ta ju pole kusagile kadunud?! Kunagi väiksena olin Kristjani peale kade, et tal nii lahe onu on. Bussiga ja puha, ja ta tõi pedaalidega mänguauto. Sellist asja polnud isegi olemas üldse ju sel ajal. Tõsine ja täpne, kõik, mis tegi, tegi ülimalt eeskujulikult. Täielik "no BS" mees. // Jaagu, nohja muidugi ka vanama ema Aliide juures olin kunagi väiksena käinud, sealt on meeles mänguasjad ja kopituslõhn. Teel sinna on üks tore langustõus, millest talvel maantemuhuga ainult hästi plaanitud pealesõiduga läbi sai. Mõnusalt võttis kõhu alt õõnsaks seal. Kui seltskond kümneks aastaks Siberisse aeti, siis tagasi tulles enam seda maja nad endale ei saanud, aga memmed-taadid said lõpuni ära elada (ja meie külas käia)[kui Aliide suri, siis ma rääkisin temaga mingi aeg... või rääkis tema minuga]. Jaak pidi endale pärast uue(d) elamise(d) ehitama. Jasiisveel, et ta jõudis kolm kuud ka vana-vanaisa olla. Seda trikki suurem osa meestest järele ei tee.

Hüppekas on tulekul Kulloga. Ei mäletagi enam, et kuidas see hüppamine käib. Latte olen maha loopinud ja kavalette, nende pealt tundub, et mingit muljet need Hiirekesele ei avalda. Miks-loobid-mulle-kaikaid-kodaraisse-nägu pigem ees hobusel.

Hüppasime, hobu oli tubli nagu ikka. Soe oli, +2C, paks karv läks higikrussi.

Tegelikult on juba nädal olnud vilets ratsutada. Hobune on tõre kohe kuidagi. Muid seoseid ei märka, aga boksis on lõunane hein jalge alla tallatud osaliselt, ei maitse. Muidu on minu saabumise ajaks boks kõrtest tühi. Snickersi-efekt (sa pole sina ise, kui kõht tühi)? 

Mängisime pühade ajal topeltblufi mängu. Väike onu pidi seal nimetama oma suurima puuduse. Kohe üldse ei saanud hakkama sellega. Küll tulid talle meelde sõprade-tuttavate igasugused omadused, aga enda kohta -- ei midagi. Lõpuks pika pinnimise peale arvas, et vähene ratsutamisoskus. See ongi. Nojaa... ta pole kordagi hobuse peal käinudki.

Kuna Madis eelistas kodus haige olla, läksin ise Metsikuga rallitama. Sadulat küll ei viitsinud panna, läks lihtsalt kahe pehmendusega. No küll oli pehme ja sujuv ja imelihtne see ratsutamine. Ta ei taha pärast trenni üldse koju minna, hea meelega töllaks maneežis edasi ja võtaks porgandeid vastu. 

Puude murdumise aegu oli hoovis selline traat. Proovisin lumetükkidega seda loopida ka, et osa maha variseks, aga kuidagi ei saanud pihta. Lumi ei hakanud kokku ka, et mingit tõhusamat palli kokku veeretada. Jap, kõik oli lume süü, mitte sihiku. Khm.

Kellelgi on jalas karupüksid. Täiega sporthobune ja värki.

Lumenemm silitab lumekassi. T2 tegi.

  

Hiireke ja Kass.

Valik draakoneid. Peenikesed on T2 tehtud.

Yes, but no

Hommikul oli nii: 

"Kuule, anna mulle see kaamera kaasa."

"A kusse on?"

"Oot..."  - ja sehkendab midagi telefonis. USB-ga arvuti küljes rippuv klotsike hakkab helendama.  Ulatan otsitu edasi.

"Prindin talle mingi kesta täna."

Mingid aastad tagasi oleks olukord olnud ulmeline. 

Et siis... Hiireke on elu karvane ja klippamata ja nii jääb. Aga praegu on tema jaoks liiga palav ja ta ei jaksa kohe üldse. Nii ma ei tea küll, kuidas ta laupäeval hakkama peaks saama.

Pealtnäha pole viga midagi. Kõik on ühes tükis, on soe ja kõht täis, baasvajadused on täidetud. Lapsed on kodus ja ajavad omi asju, koolidega on (peaks olema ju?) järje peal. Isegi kuuseis pole ebasoodne vahelduseks. Ja ometi... nukrus tahab kogu aeg suureks kasvada. See rullib kõikehaaravalt üle, jättes maha varemed. Kui saaks nipsust üldse kaduda, oleks see nips juba ammu olnud. Isegi sellest ei saa aru, kas vend takistab või tõukab... Vähesest piisab, et... mõni video kokkuahnitsejatest, vägivallatsejatest, ...  grilljuustu hind poes, täitumatu igatsus. Ma nii augus pole, et hommikuti üles ei saaks, aga.... Isegi kurta kusagil -- mida ma tegelikult natuke teen -- ei tundu mõttekas. Milleks? Teistel on ka mured, mis see minu omagi midagi unikaalset on, heaoluühiskonna liiga mugav elu ja ikka ei kõlba. Või midagi.

Tööl oli kohvimasina pump katki ja parandaja tuli ja tuli ja muudkui tuli, aga kunagi kohale ei jõudnud. Kuni tänase hommikuni. Rebis masina ukse lahti ja pahvatas: "Oh sa Issand!". Mõned äkki oskavad aimata, mida üks ülekasutatud ja siis unarusse jäetud kohvimasin oskab. Vihjeks niipalju, et solgivesi ei mahu paari tassi, vaid selleks on seal ämber.

[MPaalandilt pildid] Käisin Kukulinnas. Kohe topelt. Seekord teevad harrastajad "päristele" küll korralikult silmad ette. See kohvikuvärk ja ülekanne ja soojendusega soojendusmaneež (sest viimasest ei osanud küll rõõmu tunda, kuna mul oli kaasas jääkaru, aga olevat olnud algul sätitud 17 kraadi peale lausa. Tõmba või t-särgiväel ringi, eksole). Hiireke nägi blinghobuste vahel täitsa hüljes välja. Aga ta on selline ka referentsita. Vb ainult siis, kui ma peal pole, siis on hirmus nunnu. Oleksin saanud paremini roolida seal ja lauslollusi vältida (esimeses osas tervitasin jälle, stekiga vehkides... böö), aga onu Hiireke pidas vapralt vastu ja mõnes kohas suutis lausa üllatada. Ma tean ju küll, et ta kaua koonduses ei jaksa püsida ja soolikaks venib, aga vähemalt treisin enne võistlusi ohtralt sammu. Et ta marsiks ja siis oleks valmis nii pikenema kui lühenema seal, mitte et ratsmed kätte = traav. See tasus tõesti ära, eriti esimeses skeemis, kus ta veel viitsis. Tal ju see kõige viletsam allüür ja Metsikuga võrreldes oleks üldse nagu

jalad kokku seotud. Aga siis -- no tubli, hea tunne oli. Tohutu pinge langes pealt, olin mingi 2 nädalat enne ja eriti viimastel päevadel kui nugade peal. Sõitsin muudkui peas skeeme läbi ja muretsesin karvapalavuse ja vihma pärast (seda lubati terve päev ämbrite kaupa), ja et äkki ajab keele üle suulise ja veel palju muid. Aga mul oli abiline ja vihma polnud (lõppes juba hommikul) ja keele ajas ainult (mää ikkagi) ühe korra teises soojenduses, kui ta surnud hüljest mängis ega viitsinud enam üldse, ja plakateid ja melu kartis natuke vähem kui oleks osanud. Ah ja isegi koha peale saime korra, aga see oli Eliisi teene (oh aga see rosett, onju). Ja siis, surmväsinuna ja hobusega koduteel, meenus, et kontserdile vaja minna. Egaš midaš, lastele enam koju järele ei jõudnud (hobuse järelhooldus min pool tundi, asjad ja mash ja treiku), need said bussiga linna aetud ja saime seal kokku, kust kapates täpselt viimasel minutil kohale jõudsime. Päeva lõpuks oli (kell üks ja) magamisvalu nii suur, et kasvõi pisar silmas.

Järgmine päev oli ka pisar silmas, kui talliarve avasin. Varem ei tahtnud end traumeerida. Seda et... niimoodi pikalt ei saa, peab hakkama otsuseid tegema. Vaja kohta, kus oleks suur koppel, vesi, hein ja peavari. Need on kõige tähtsamad. Treenereid niikuinii eriti ei käi ja ei jaksa neid väheseid kinni ka maksta. Huvitav seejuures, et ma ju nagu võistelda ei tahagi, milleks siis treenrit? Ei, tegelikult tahan vahel võistelda küll, aga nii, et tore oleks. Et oleks hea pinnas ja ajakava ei sõidaks eiteakuhu ja hobusel oleks ka kusagil olla (Kukus veetis Hiireke ajaületuse muru närides. Muud muret polnudki, kui et kippus pimedusse ära kaduma, või vaatasin ma vales suunas. Novembris sellised puhmad saadaval?!).

Mingiammu olime Madise-onuga samal ajal juhuslikult  sama marki saapad ostnud. Mul number suuremad, aga säärest lühemad, kuna lasin end müüjal ümber veenda ja sain pärast seda va pikkusepuudust iga kandmisega taga kiruda. Temal jälle suts pikad, aga ajaga vajusid parajaks. Kunagi mitme aja pärast läks mul ühel saapal lukk lõhki ja säärenahk oli igapäevasest trööpamisest auklikuks kulunud -- remontisin endale nurgast uued. Sealt veel tuhande aja pärast läks Madisel ka üks lukk lödiks, aga minuga võrreldes teise jala oma. Sai siis kahest vigasest paarist ühe toimiva kokku panna, aga tellis endale uued saapad ka. Juhuks kui midagi veel puruneb. See lõplik purunemine andis end üsna pikalt oodata, aga täna lõpuks oli see päev. Madis ei tulnud umbes miljon aega riietusruumist välja. Mul olid juba ta hobusel jalad porist välja kaevatud ja kere puhtaks lükatud, kui duud ilmus, botaste ja lühikeste sokkidega, pahkluud paljad. Mis siis saabastega juhtus? Ei olevat jalga mahtunud, alt liiga kitsad, aga hirmus pikad. Olevat nöörid valla päästnud ja siis saapad vajunud laiali nagu lilleõis, enam ei oska kokku ka punuda. No kui pikad sa siis tellisid, et kohe üldse ei sobi? Kangutab karbi lahti -- pikad nööridega naiste koolisõidusaapad, sädeleva iluliistuga! See seletab, miks pahkluust kange tundus. Sääreossa -- "no võtsin, et oleks ikka varuga" --  oleks mahtunud telefon, kaks paari tagavarasokke ja mõned kindad. Ja pikkus, seda ikka kestis, Madise-onul üle põlvegi. Käis nagu kipsiga, jalg sirge. Hobuse otsa oleks ainult katapuldiga saanud. No niiii mööda ei anna ju mõõte võtta ometigi. Madis arvas, et tellimisel nägid saapad ka veidi teistsugused välja. Uurisime siis karpi ja saapa sisemisi numbreid -- mitte midagi seal peale jalanumbri pihta ei läinud.

Vaatasin korraga KS ja TS meistrikaid. Kõige põnevam oli oümpia-GP, nii palju uusi tulijaid. Vähemalt sel tasemel. Dina-Donnanna tegi puhta ja korraliku sõidu korrus kõrgemal, seal polnud üllatust, aga ka Ashwanil õnnestus oma seni parim esitada ja siis veel torilaste esindaja Cassander, see võib ka uhke olla. Kõige kõrgemale kargajatel juhtus nii, et esikolmik ümberhüppas ühe sekundi sisse. Samahästi oleksid võinud loosi võtta, kes mis värvi medali saab -- niivõrd võrdsed sõidud  said (aga võitjat ei teinud millisekund, nagu uudis rääkis, vaid sentisekund -- sajandik sekundist. Ma olen tohutu tähenärija, kohe pöörane selline. Lihtsalt enamasti hoian omateada -- ehk siis päriselt teen seda närimist kordades rohkem (siinkohal pööritab M silmi: kas see on üldse võimalik)).

FEI Solidarity pakub tohutu põnevat kohtunike koolituse programmi. Tööriistad on arenenud igale poole, ei jõua ära oodata, et saaks juba proovida.

Olemegi sinna igatsetud heaoluühiskonda välja jõudnud. Pole võimalik, et muidu selliste hindade juures üldse ellu jäädaks. Mingi röstsepik on allaeurost pooleteiseseks läinud. Kalevi šoks maksab üle viie raha, Kõik on ühtäkki veel kallimaks hüpanud. Lapsele vahetusjalgadeks uusi plätusid otsides... oh õudu. Esiteks pole plätuhooaeg, teiseks nr 39 lastel enam pole ja meestel veel pole. Aga teel kohtasin näiteks meeste spordilühkareid ja beebiplätusid, mõlemad maksid 54. Laste kindad, 35. Kullast või?! Äkki peaks ka palga pärast streikima minema? 

Lumi tuli ja hobune polegi enam porine. Pissilaigud on ikkagi. Tallis on huvitav vaidlus töötajate vahel. Ühed panevad natuke rohkem saepuru ja teised kiruvad, et liiga palju on, raske bokse teha -- ja ise panevad vaevu kulbikese. Ühel juhul ei ärka hobune pissiloigus vettinuna, teisel juhul on 2h pärast sissetoomist põrand sassi pusserdatud, lagedate aladega ja pruun. Mis veel hommikuks saab... pole ilus. 

Nett põleb hobuste treeningvõtete teemal. Nojaa, üks löödi risti, aga ta pole kaugeltki ainus ja pealegi premeeritakse rullnoklust rahulikult edasi. Vähe sellest, tahetakse isegi vertikaalijuttu pea asendist rääkimisel üldse maha võtta. Eks see vertikaal ongi üks lihtne orientiir ja alati pole asi nii mustvalge, aga ammu on välja uuritud, et rull pole kellelegi tervislik. "Murtud" kael ja valed kaelamusklid -- need räägivad ka valjuhäälselt oma keeles, aga mitte vist piisavalt kõvasti. Murdkaelad tõesti löövad esijalgu kõrgemale (aga need ei maandu, kuhu sihivad) ja tagumised on esimestega võrreldes reeglina kusagil kapakohilas ja lohisevad. Kuidas teha vahet, et kust alates algab vägistamine ja jõusõit? "Mulle tundub, et su hobune on õnnetu" ei tohi kohtunik ka öelda, kuigi kõik otsivad "happy athlete'i". Liine ja jooni ja sammude arvu on hulga lihtsam kirjeldada. Haha, noh, lahendus oleks põlvepatjade ja süvaistmete keeld (siis ei saa ennast sadulasse ankurdada ja hobuse peas rippuda) ja ratsmetele panna jõuindikaator või lausa rebenemisriba (topeltala, millest 1 ei kannata otsas aelemist). Jasiisveel... uni on.

Hommikul esitas näitekooli meister etüüdi teemal uneskõndija, lükkas jalga botased ja kadus õue. See oli siis see 15cm-lund-ööga-juurde päev. Kusagil oli meem, kuidas ema muudkui lapsele jakki (jakke isegi) selga käsutab, aga tegelikult ka need lapsed üldse riidesse ei pane. Ega jalanõustu. Läksime siis koos kooli poole, kui poole tee peal väike onu teelt kõrvale kaldus ja etendas järgmise etüüdi teemal jogurt. Valgus seal laiali -- tema ei jõua enam bussi peale, ainult minut veel aega. Nojaa, niimoodi küll mitte! Krabasin tal sangast ja jätkasime teed. Vist ikka jõudis, ma läbi tuledesära väga täpselt ei näinud, et kuhu, aga eks e-kool ütleb pärastpoole. Talvesaapad vahivad ikka totralt nurgas.

Tegin jalused 4 auku lühemaks ja siis poolistakus galopiküljendusi (muid asju ka ikka, nagu kokkulahku ja), nii saab ka. 

Oh...toober

Siia saaks nii mõndagi plaanida, aga. Aga. TIHS-ile ei lähe, KS pole -- mida pekki?! Rogain tuleb ikkagi ja legomaania. Võibolla ka orienteerumine, aga seda vaatan õunte pealt. Piusa on kohana väga ahvatlev, aga raske ka. Joosepi-onu teeb vähemalt head rajad sinna, ma usun. Ühtlasi tuleb pooled hobustest vaktsineerida, kuigi ainult ühe võistluse pärast, kuhu minek pole isegi kindel. Muidu sätiks neid süste nii, et ühest aastas piisab. Näidake ette uurimustulemused, kus tõestatakse, et 2x aastas grippi tõrjuda on mingi tõhus võte. Võistlushobuse elu polegi kerge, isegi kui pole sihuke "päris", mis võimete piiril ja täppistimmimise peal kütab.

Lahkus Raivo. Mis nüüd Koordist saab?!

Ükspäev oli tohutu magusaisu ja rebisin poest india pähkli halvaad. See on sihuke kiirrohi musta meele raviks. Meenus, et olin teda mitteammu ostnud ka, aga mitte söönud. Kadus ära nagu või...? Palju aega ei pühendanud juurdlemisele ja tassisin saagi koju... kus ta peagi kadus kusagile. Ja kui siis teine hetk oli teda kohepraegu hädasti tarvis ja otsisin kõvemini ((vana Hiina vanasõna: kui miski peab kusagil kindlasti olema, aga ei leia sealt, siis tuleb kõvemini otsida)). Meil on üks kommipaberitega paberkott, seal põhjas peituski. Mõni päev hiljem meenus see kommipabereid täis kott -- et tont on liiga täis, juurde ei mahu ja tarvis tühjendada. Sealt tuli veel 1 halvaa välja! Ja siis mõned kasutamata kommid jõulude ajast. Ja veel 1 halvaa! Nüüd jätkub mitmeks päevaks.

Teine päev oli lastevanemate koosolek. Tüütuste tüütus, aga 1 jäi kõrva hoolekogu esindaja kõnest. Viimasel ajal (aastal? kahel?) tulevad inimesed koosolekule oma arvamustega, mida väga tahetakse jagada ja lahkutakse pärast kõva sauna ikkagi oma arvamusega. Kohe nagu tahakski tulla kokku ja kakelda. Nüüd ka, kui teavitati, et hakatakse küsitlema, mida arvatakse laste koolipäeva hilisemast alustamisest (uuringud näitavad, et pidi eriti hästi mõjuma teismelistele) -- inimesed läksid kohe kettasse, põlema ja närvi. Kuigi see oli alles teavitus, et uurima hakatakse.

Meil käib tööl Postimees. Noh, muidugi juhul, kui Kuido korraks õues käib. Kui Kuido puhkab, siis millegipärast ei tule ka Postimees. Igatahes. Seal on need ristsõnad, mis tegemist vajavad. Need igapäevased on kõige lihtsamad, paari minutiga lähevad täis (ja siis pealtnägijad kahtlustavad, et panen suvalisi tähti sinna, kuna kirjutan igatpidi, justkui suvalistes suundades), aga vahel on lehe keskel mingi teemaline RS ja seal tuleb mõnikord natuke mõelda ka. Välja arvatud seekord. Kohe esimene rida, kes on pildil. Külveti Airi muidugi! Nohja millega ta tegeleb ja millises maanurgas -- kes siis mahedaid lihaveiseid ja Puutsa talu ei tea! Tegelikult ma pole seal külas käinud, aga ikka on tore kaasa elada.

Nägin totakat und TIHS-ilaadsest üritusest, kus soojendusplats oli mingi pisike lapike kellegi toas, võistlusplats keset katuseta kirikut ja pealtvaatajad pidid läbi kivide platsi vaatama. Sattusin peale, kui soojendust tehti, hobustel olid valged pinded üle poole jala, pead igasuguste nööridega kinni poodud ja ise poolpikali liival, ratsanikud peal väänamas ja karjumas. Rokem nagu maadlusplats, aga siis veel sidumismängudega. 

Duolingo on üsna intensiivne oma igasuguste kampaaniate, boonuste ja teavitustega. Ma ei lase neist end üldse häirida tavaliselt, aga ükspäev pakkus sellist võistlust välja, et sain vastaseks valida T1, T2 või H. Lebo ots! Muidugi T1, see küll iga päev midagi sudida ei viitsi seal. Pärast selgus, et olin tiimikaaslast, mitte vastast valinud. Nja. Pekki sellega. Tuli just sobivalt koju käima, kuna homme on Rogain. Küsisin siis, et milles asi, miks ei tegele. Ütles, et piirdub ühe korraga paari päeva kohta. Ma ei tea nüüd. Minu meelest ta ainult piirdumisega tegelebki. 

Juba nädalajagu ennustas ette, et laupäev tuleb üks vilets ilm. Päev otsa vihmasadu, aga seejuures külm. Meil on muidu teine tiim ka olnud, vanaema ja sabarakk, aga (vana)ema oli endale põgenemiseks leiutanud kooli kokkutuleku. Seega sabarakk liitus jalak@ijatega. Teel võistluskeskusse olid sel sabarakul igatahes jalad auto laes ja ta oli päris kindel, et mingisse metsa ta küll ei tule. Päris raske oli leida argumente, et miks siiski peab. Isegi tuul oli tema poolt ega lubanud vabalt auto ust avada, et kaardi ja numbrite järele minna. Startisime, kui start oli juba läbi, aga seda on ka varem juhtunud. Juba esimesse -- odav kahepunktine -- rammisime läbi võseriku ja nägime kõvasti vaeva lehmadest mööda saamisega. Kes see loll ikka mööda radu käib! Ilmaga tegelikult vedas, vihma polnudki päris kogu aeg ja mul oli tallikummik jalas. Ülimõnus oli nendega pokudevahelistesse laugastesse astuda. Mul jäävad seekord küüned ka alles, sest jooksmist polnud. See kõige väiksem lohises piisavalt aeglaselt kaasas ja luges, kuimitu korda ta mõne roika või kivi käest tou sai. Pohli oli ainult 3 ja põdrakärbseid üks. Rekord. Seeni oli siiski mitu ja need tulid koju kaasa.

Legomaanial ei saanudki ise ehitada, pettumus. Eelmine aasta tegi T2 päris ägeda luige. Nüüd oleks saanud ainult etteantud ruudukeste kaupa suurt pilti kokku panna. Meh.

Vahepeal tiksus oma tiksumist TIHS. Kohad olid sootuks välja müüdud ja maja pole kummist -- ei saagi teada, kui palju tegelikult huvilisi oleks. Ja kuidas neil seal selle nv tormiga olla oli? Elekter oli ära mitmel pool ja puud pikali. Rohelised mehikesed olid ka pikali, aga seda käsukorras (kuuldavasti olid sel nädalal mõned tööjuured üsna hõredaks rohitud). Mõned olid püsti ja panid teid kinni. Ja siis kolmandad reisisid autokastis ringi. Ussisõnad üle Eesti laiali. Üks osaline rääkis, et vahel ei peetud vajalikuks plaane käsutäitjatega jagada, vaid kästi lihtsalt põõsa all lamades sihtida etteantud suunas. Aga keda ja milleks? Nohhaga see TIHS. Nii hästi oli sätitud, et kohe kõige viimase sõiduni oli põnev ja siis tekkis uus rahvakangelane Madis. Tundus uskumatu, liiga hea, et olla tõsi. Lätlased olid ju ette head nullid ehitanud ja kõigil teistel eestlastel mingi ebaõnn peal, kuigi sõideti hästi.

Ilm on edasi ilge ja hobuseid koplist kätte saada keeruline. Mitte et keegi kusagile ära joosta tahaks -- oh ei, kõik tahavad tuppa. Trügivad, tondid, ukses, nii et pole võimalik üksikut vabastada. Täna näiteks päästsin Metsiku välja nii, et ühe käega hoidsin väravatraate ja teisega põhitungijat, samal ajal kui Metsikul välja lipsata lasin. Kui ütlen, et ta ootaks, siis ta ootab ka ilusti, ei tuia kusagile minema. Tuleb ilusti kõpsat-kõpsat järele. Poolel teel kusagile ilmus kohale M, kellele hobune end üle andis. Kus sa olid nii kaua? Nohja sinna nad kallistama jäidki. Me halliga läksime maneeži kangast laiali ajama.

Kuiv pluss seitse on küll õueilm. Kiirustasin ka, aga mudatrühvli silumine võttis mõne aja ja üksteise otsas liikumist saime alustada juba hämaras. Hiireke oli see päev kuidagi täitsa rõõmus kohe. Elav, aga ei mingit ringihüplemist, isegi kui rebane äkki põõsast põgenes. Lõpetasime täitsa pimedas. Äkki taheneb plats ka paari päevaga ära, siis saab laternavalgel tiirutada. Aga pärast tuli veel Metsik koplist üles leida. Proovib elada nii kaua väljas, kuni vesi vedel püsib. Olin jälle taskulambi koju unustanud ja lonkisin niisama suvalises suunas, söödaämber käes, ja kutsusin hobust aeg-ajalt. Millalgi tuligi keegi vastu, aga ega ma ära ei tundnud küll, kes. Tume tont pimeduses, väike kuidagi..? Õnneks on kaelakalli selline leppemärk, mida teised niimoodi ei oska. Ta pole ükski aasta nii virsik olnud, aga vist on külmad ka varem peale tulnud ja sellega koos tekk, mis karvad pikali lükkab.

Ei tahene midagi, aina kallab peale. Nädala pärast peaks maa juba kõva olema. Mingi koolide-pommiähvarduste teema, ajavad rahvast ärevile.

Hobune tuli koplist, 1 jalg tegi kivihäält. Väike võit, kui kuulmise järgi kohe õige jala krabasin. Ainult kätte ei saanud muidu kui s*tahargiga. Võis kõrvalt vaadates naljakas välja näha see üritus. Sõiduilm on suurepärane, palav ei hakka ja maa on mõnus. Ainult et pime tuleb kiirelt peale ja hobu süstib vahel alt nii tugevalt, et pean kogu aeg valvel olema. Läheb hämaras ärevaks ja tahab põõsaid jõllitada. Eks seal on krabistamist ju ka, aga tüütu ikka. Nahahoidja minus ei rõõmusta, luumurd on ebameeldiv. Kasse voorib aina, pidevalt on pildis 4tk vähemalt.

Olin liiga optimistlik oma uue fliisi soojaomaduste suhtes ja kaotasin maastikuringile natuke sõrmi ja varbaid. Tõmbasin end kõveraks konksuks ja virelesin kuidagi lõpuni. Tegelikult on külmavastased riided täitsa olemas, aga millegipärast ei hakanud jantima nendega. Ehk järgmine kord. Murumägi on igatahes kappamiskõlbulik. Talli on tulnud veelgi rahvast juurde. Segased ajad.

Ma lihtsalt ei jaksa seal miniruumis keerelda. Isegi kui kellakeeramine aja tobedaks ja õhtu veel pimedamaks nihutas, läksime Hiirekesega ikkagi õue. Maa on küll kõvapoolne, seega liivaplatsid on no-go, aga muru tohutu mõnus. Mul on mutiaugud meelde jäetud, kappasime peaaegu muretult suuremat ja väiksemat ringi.

Halloo-viin läks must mööda naabri-Anne abiga. See seisis, hommikumantlis ja paljajalu, all ukseavas ja peletas lapsi eemale. Ei pääsenud keegi läbi, hea kui enda omagi õhtuks tuppa sai. Kusagil olevat olemas mingid teised, mis kell 7 juba magama lähevad, aga noh, need on teised.

Kui hõikad metsas: "Lakukivi!"

Pidin selgitama, et see polnud käsk.

Järgmine punkt on läbi oru ja võsa keskmiste kõrgemate kaskede juures. Mõned onud on võsani jõudnud.

Doggie ei tahtnud kaasa tulla.

Legoklaver.

Uttu uppunud

Burghley. Kui ei raatsi raha kulutada, siis jooksvate tulemuste ja raadio kombinatsioonis mingi pildi saab ette kujutada. Nagu ikka, segasid kaardipakki jalavahetused. Parim sõitis välja 81%.

Ühikasse kolinu leidis, et pole tal seal isegi tekki. Käis siis vanama juurest hankimas. Ülejäänudega tähistasime järjekordse kooliaasta algust kodus. Sefiiritordiga. Seda jätkus nüüd jube palju, osa jäi hommikukski.

Talli oli uut rahvast tekkinud. Veel halle hobuseid. Veel üks suitsiidipääsuke. See oli elektrikarjuse paranduskohta lootusetult kinni jäänud. Võtsin tema ka maha. Ajasin Albertid oma saabastest välja ja läksin Hiirekese jutule. Seekord ma teda kellelegi liigutada ei jätnud ja onu oli üleni pruuniplekiline. Mururingil luban tavaliselt enne ratsmete võtmist hoo pealt murututte krahmata. Nii ka nüüd. Seega ratsmed olid parasjagu pikad. Üks hetk tuli mulle tunne, kuidas hobune alt minema kihutab ja mina lappan ratsmeid kokku, aga võibolla ka kukun alla. Murdosa sekundi pärast keeraski hobune ümber ja pistis liduma. Kartis muutunud põlluäärt puu juures... või midagi. Täitsa huvitav, et kuidas seal põhjus ja tagajärg paigutusid. Äkki kandus mu mõte üle? Sain  alles mitmekümne meetri pärast pidama ja järgmist murututti pidi Hiireke trenni lõpuni ootama. 

Vihm tühistas võistlusi ja ma kuulasin Burghleyt. 1/3 ei lõpetanud, leeduka hobune tegi saltot. E tegi lõpuks traavi. 

Vitali sõit leidis nii vaimustunud kui tulivihast vastukaja. Kummalgi on omamoodi õigus. Sõitis korraliku skeemi, aga jah, ristkapsel oli ikka kohe väga tugevasti kinni. On ära mõõdetud ja tõestatud, et see vähendab õhu sisse tõmbamise võimet (duh)... minetea, äkki oligi strateegiline võte?! Need tipp-3V hobused on üliheas vormis, gepardlikku kehasse vangistatud puhas jõud...

Hiirekesel pidi olema galopipäev. Lõigud vaheldumisi jalutamisega. Kolmas galopp väljus kontrolli alt ja seisma sain alles kilomeetri pärast, kolm pööret ka vahele. Ega ma seal algusepoole väga üritanudki pidurdada -- las ta jookseb ometi, kui soovib -- aga platsil sõitjad olid juba murelikult pealtvaatajateks rivistunud ja muruaukude vältimine on jube kurnav tegevus, seega otsisin selle piduri lõpuks üles. Sellise hooga juba ajahäda ei kimbutaks, aga ei saaks ka ühelegi tõkkele peale minna. Regasin end kohtadesse ja nüüd on jälle midagi oodata.

Üksi hüppamine on tüütu. Ei viitsi palju pulki vedada ja vähestega asi ei tööta.

Üks eelpool mainitud kohtadest oli Veskimetsa. Käisin plasthobusel külas. Primus on üks ütlemata leebe hobune. Polevat veel kedagi maha pildunud. Ega selle ühe korraga tohutult palju jõua, aga istakuanalüüs, KS harjutused, takistuste rida ja natuke krossi mahtus ikkagi ära. Eks oleneb, mis kellegi eesmärgid või huvid on, aga valikut ikka on. Mulle tohutult meeldis see idee, et Primust kasutatakse algõppeks -- saavad näiteks kergendamise tema abil käima ja pärast päris elus läheb asi tunduvalt sujuvamalt. Rahul nii hobused kui algajad. Edasijõudnutele on ka mängimist küllaga. Näed ekraanilt, kus sadulas paikned -- ees, taga, küljel või keskel. Kõigis allüürides ja hüpetel ka. Ratsmekontakti tugevuse ja suuna kohta sama. Mõned harjutused käivituvadki üldse nt alates mingi tugevusega ratsmekontakti korral teatud kohta sääri rakendades, ehk siis lahtiste ratsmetega piaffeed tegema ei hakka või isegi -- ainult ühest ratsmest rebides pole nõus ilusti keerama. Külgedel on andurid jalgade asendi lugemiseks: säär ees, keskel ja taga. Pikkade jalustega oli tegelikult päris raske nuppudele pihta saada, pidin kanna lausa risti sisse lükkama. Samas allüüri hoidis hobune niikaua kuni järgmine soov saabus, seni tiksus kasvõi igavesti. Mul tuleb jälgida, et ma paremale p*rsekondile ei vajuks. Vahe polnud küll tohutu suur, aga ta oli olemas. Kontaktiga oli mingi veidrus, S-T oli üks käsi, G teine käsi stabiilsem. Ja kui jalgadega nuppe otsisin, siis toimetas vasak käsi vahel üldse omapead. Ootamatud olukorrad olidki omamoodi põnevad, sest just siis sai mingid tahtmatud liigutused kinni püütud. Oh ja see hüppamine. Päris elus olen kott ja seal ka -- algul olin hüpetelt maandumisel igal pool laiali, hobune maandus isegi ristikeselt nagu meetriselt banketilt. Pärastpoole hakkas ikka pihta saama ka, aga päris eluga siiski kuigipalju sarnasust polnud. No see Primus ei tõrkunud kohe üldse, isegi kui krossil jalakäijakiirusega mingeid suuri kobakaid hüppas. Mul pole kunagi ükski hobune nii aeglaselt hüpanud, või rohkem käib see äratõuke kohta vist. Igatahes -- Kersti oli väga põhjalik ja abivalmis, seletas nüansse ja soovitas, mida mingil juhul ette võtta. Neil on ju veel seal spetsprogrammid ka, füsioterapeudiga ja mis kõik veel. Igaüks võiks sealt vähemalt korra läbi käia, isegi kui pole hobuinimene. Veel uhkem, kui saaks regulaarselt kontrollis käia, siis saaks arenguid ka jälgida ja suunata.

Järgmine sündmus oli oma ülikoolistunud lapsele ühikasse asjade viimine. Mõnda ei olnud ta taibanud kaasa võtta, nagu.... tekk, taldrik, kahvel ja pannilabidas näiteks. Ja oma kommidest jäin ka ilma. Õppivale peale ei ole neid vist kunagi liiga palju.

Kolmas asi see päev (pärast sõõrikukohvikus praadimist tegelt) toimus Kuusiku lennuväljal. Tandem paragliding inglise keeles, aga mis ta eesti keeles on? Jõudsin varem ja korraldajatest ei märkigi. Ka tuul tundus tugevam kui meile reklaamitud piirmäär 6m/s, aga õnneks ma pole mingi spets ja ärajäämiskirja ka ei tulnud. Teised vintsisid seal hoopis purilennukeid taevasse! Täiesti ulme tundus, kui vaevu paarkümmend meetrit tirimist ja oligi õhus. Sellest muidugi ei piisanud, tross oli tegelikult hiiglapikk, no paar km vähemalt ja lennuk tõmmati 500-600m kõrgusele ära enne kui päästikust lahti sai. Aga mul oli siis seekord plaanis... ega ma algul teadnudki, mis täpselt, peale selle, et tandemina varju all lennatakse -- aga istusime onuga kahekesi tiiva all ja meid vintsiti lihtsalt taevasse. Olin kujutanud ette, et selja taga on suur "ventikas" ka, aga ei, lihtsalt lendamise vari ja all pehmed toolid istumiseks. Paraplaan on äkki see õige nimi? Seljatagune onu muidugi võitles kogu aja õhuvooludega ja juhtis mängu, mul jäi üle ainult ringi vahtida. Oleks siis taibanud pildistadagi, aga ei noh, dämit! Ka meie jõudsime peaaegu 600m kõrgusele ära, et sealt siis vaikselt alla tiirutada. Suvel, kui maa rohkem soojeneb, saab kasvõi "igavesti" õhutreppide -- termikate -- abil ringi hõljuda. See peaks olema kõige iseseisvam odavama lendamise variant. See Läti tuuletunnel ei loe, see on tohutu paikne ja mitte kuigi kõrge lennuga ja pealegi on seal iga minut loetud. Paraplaaniga aga... pissihäda- ja ilmapiir vaid. Vist.  Ja muidugi see õhku ära saamine. Vintsimine on igatahes ka kordades odavam kui tõmbelennuk.

Meie 20 aastat teeninud pesumasin andis lõpuks lõplikult otsad. T1 jaoks sai ta hangitud ja niipea kui välja kolis -- kaputt.

Vihmaennustust polnud, aga vihma ennast küll. Ja hobune ootas kopliväravas, üleni musta värvi. Mõtlesin mis mõtlesin, välja ei mõelnud muud, kui et tuleb puhtaks pesta, muidu ootan ja kraabin kolm tundi enne kui trenni saame minna. Õnneks jäi õhk peagi püsima ja platsile kogunes järjest uut rahvast ja udu. Mingi hetk (mida muidugi pildile ei saanud) polnud platsi teist otsa nähagi.

Olin reisil Ameerikas, Hiirekesega. Laura oli ka ja keegi veel. Minu hobune oli paljal põrandal, teistel kahel heina-allapanul ja laes oli solaarium. Hobused lõõskasid soojas sirakil magada. Mul oli varuks vaid treikus rippuv transahein. Jalutasin valget rotti nööri otsas talli vahel. Kohalik tüdruk astus ta lihtsalt laiaks ja ütles: "what's you gonna do?"

Puhkus sulab käest...   

KS EM. Seal oli 1 must ämblik, aga üldse mitte mingi nunnu 8-jalgne, vaid... oh Õudust, mida keegi ühe hobusega teha on võtnud. Kuidas talle üldse need hinded tulid, kui ta näiteks traavi ei teinudki...? Mismoodi, mis imevahenditega need jalad nii kaootiliselt karglema pannakse?? Tegelikult ma ei tahagi teada.

Seal teises maailmas ei hakanud enam niisama läbi seinte rammimagi, seekord hoopis täiesti suvalises suunas majas -- läbi korruste, põrandate, mis iganes teele jäi. Vahepeal olin riieteta, aga sellest oli ülimalt suva. Arvatavasti sain inspiratsiooni uuest mängust, mis lõpuks käima läks -- Eagle Flight. Seal kallutad pead ja selle järgi on lennusuund. Kiirust saab parema puldiga, pidurdust vasakuga. Alustuseks lendasin mahajäetud ja rohtukasvanud Pariisi kohal, kus ka loomaaialoomad ringi hulkusid. Hoiatus oli, et kui ikka väga paha hakkab, tuleb arstiabi otsida. Ma jäin püsti, aga saan täiesti aru, milleks see hoiatus. Aju ei usu, et olen lind.  

Veel ämblikke. Täna-homme on hirmus soe, 25 ja pluss kraadi, hobused higistavad ja lähevad isegi vahule. Samas loobib Hiireke tohutult karva -- valmistub talveks. See suvi oli ülilühike. Ehk tundub nii sellepärast, et ma midagi tohutu põnevat ette ei võtnud?

Jõudsin Eagle Flightis järgmiste tasemeteni. Pärast rallisin niisama linnas ringi, püüdsin kalu ja sulgi, lendasin läbi klaasimata akende, läbi suurte majade, käänuliste tänavate ja mingite õhutorude. Tagajärg -- kolm päeva lendamisi ka unedes. 

Pidime hüppama ja isegi vihm näis poolt olevat -- sadas öösel pärast pikemat kuiva. Aga plats uppus ära ja plaan jäi katki. Läksin siis, porgandid taskus, Metsikut üle vaatama. Jalutasin kopli kaugema serva suunas, kus hobused peadpidi maas kinni olid, kui äkki keegi kaelakalliga ründas. Metsik oli kusagilt nurga tagant ilmunud ja tuli uurima, miks temast niimoodi mööda jalutatakse. Mis seal ikka, saangi lastevanemate koosolekule minna, olin selle täitsa ära unustanud...

Kappasin Metsikuga ringi vahelduseks, kuna ta ratsanik oli kaugele ära komandeeritud. Nii sujuv ja lihtne oli, isegi pehmem kui Primus.

Nägin jälle unes, kuidas mu hiirt (või oli see rotipojake?) rünnati. Algul tuli kusagilt kapi tagant mingi leemur, kargas mulle õlale ja krabas tal peast, ja pärast kerest, siis tuli tallikass (see hall pisike) ja hammustas keskelt, tassis minema.

Ratsaväelaste mängud III. Hommik algas niii vara ja õhtu lõppes niii hilja, tahaks lihtsalt kukkuda pikali ja mitte mitte midagi. Aga homme (mis on jubedamalt lähedal juba) peab jälle tööle minema. Eehh...  Aga noh. Uus oli laserdamine (päris vaenlasega!), roomamine (vedakas, et vihma ei sadanud) ja kolli-, tegevus-, maastikurajad -- mis ei saagi täpselt samad olla, kuna neid ju aasta otsa üleval ei hoita ega säilitata. See oli ka uus, et nutilogi polnud, vaid korjasime kirjelduskaarte -- nii oli õige koht ainult õiges kohas, kus kaardid päriselt puu küljes olid ja äpi pärast kurjaks minemine jäi sootuks olemata. Korraldajale sooviks rohkem abilisi, aga kus sa saad, kui osalejad tahaksid ju osaleda hoopis. Osalemistingimustesse panna, et igaüks leiab kedagi appi..? Noh, ei tea.

Kuulasin järele keelesaadet ja seal öeldi, et sõnaveebi saab ise sõnu soovitada. Oligi kohe blankett ja värk ja noh, valtrap -- sinu tund on lõpuks tulnud! Sain sõnumi, et homsest alates on valtrap ametlikumalt ka olemas ja nüüd ma saan teda sõnamängudesse ka toppima hakata. Haa!

Hüppasin natuke, kui 3 jubina korduvat ületamist niimoodi nimetada saab. 7m vahedega, natuke nihutasin töö käigus siia-sinna. Sain kinnitust, et see Hiireke midagi põrkab küll.

Inseneerial oli üle pika aja üritus. Kaasaskantav põgenemistuba Tartu kesklinnas. Oli äge! Õnne oli ka mitmel korral, kui keerukast ülesandest otseteega välja saime. Näiteks osutus kasulikuks aastatagusel Prantsuse-tripil IKEAst saadud paberist mõõdulint, mis muidu taskus igavesti kaasa loksus ja mingil juhul oli osavast guugeldamisest kasu. Veekeetmise ülesanne oli täiesti arusaadav, aga raskesti teostatav, kuna tuul puhus muudkui tuld ära ja tuletabletid lõppesid varem otsa kui ülesandele eraldatud aeg. Jõudsime tagasi nii vara, et korraldaja polnud veel kohvriga kohalegi ilmunud. Pärast oli muidugi söömine, mis igati üle võlli läks oma lõpuosa suhkru- ja õlisisaldusega. Peaaegu oleks kohe trennitung peale tulnud, kui söögikooma ette poleks jõudnud. Sünnipäevalised on ikka veel Hispaanias ja telefonile vastamisega neil kiiret pole. Loodetavasti jõuab soovitud õnn niisama ka kohale.

Nädal on olnud tihe. Tööl üritan ikka veel puhkusekuhjumitega järjele jõuda, K oli kaasaskantav põgenemistuba, R tuleb vanakate tänuüritus (nüüd on 5a töötanud juba vanakad. Mu eelmine staaž juurde ei liitu kahjuks...), L sõidan palju autoga + mittepikk vahepala Pärnust-veel-kaugel-edasi-kandis, P-ks regasin ennast Kildule. Hüppetrenne on hirmus vähe olnud, teagi kohe, mis meist niimoodi saab?!

Laura käis hobumaailma podcastis. Nunnu.

See meie staažikate üritus viidi läbi ülimalt efektiivselt. Kõne oli lühike ja tõhus, pakid jagati kätte plaanist kiiremini ja esineja (1/2 Curly Stringsi) kutsuti alla, kui polnud veel õieti riidessegi saanud. Süüa sai ka -- ja hästi -- seega oli jube raske silmi lahti hoida.

Kosel oli kirjas mingi uskumatu kogus starte -- 95. Osa läks kaduma, aga equipe ütleb, et 87 ikkagi. Hullumaja! Vihmaennustus oli kurjakuulutav, eriti Pärnu kandi rahvale, aga seal oli kuiva aega ka täitsa palju. Kosel oli siiski korralikult kallanud, aga katkestajaid minimaalselt. Mul pole veel kahju hakanud, et ei osale. Loodetavasti korraldatakse ikka edasi, et ma ka kunagi jälle peale saaks.// Pentti oli veetõket filminud, sai ka paar ujujat peale, kellest 1 käis suisa lapiti põhjas ära. Uus tõke, banketilt vette. Medaleid jäi natuke ülegi, aga mis sa teed ära.

See Kildu TS. Millal viimati ajakavast ette jõuti...? Mitte kunagi. Välja arvatud nüüd. Mu klass oli alanud 20 minutit varem. Selleks ajaks, kui parkisime, oli rajal 17. võistleja. Mul ilgem pissihäda lahendada ja riided vahetada, hobune valmis panna ja... WC-s oli järjekord ja eelmine vist lausa sünnitas seal, nii kaua läks. Parkuuri nägin vaid kõrvalt 2 sõitja pealt ja kui oleksin pidanud eelmise startijaga koos aiaga tutvuma, olin alles kusagil maneežis, equipe järgi oli veel 9 minti aega, aga mitu jäi just enne mind ära. Kella löödi kohe, kui väravast sisenesin. Plats lirtsus meeleheitlikult. Üldse ei aidanud  kaasa, et oli kaheosaline parkuur -- hulga rohkem meeles pidamist. Ega ma muidugi teadnudki, kust alates see teine osa algas, aga sinna ma jõudsin ja ära eksisin. Uitasin mõne aja niisama ringi ja uurisin publikult, kuhu minna. 2 latti tõmbas alla ka, kui ma seal ringi lahmisin. Ehk siis... päris pekkis võistlus sai kokku. Teise klassi ei hakanud minemagi, küsisin endale arvestusevälise korduse, mis seekord rada teades nullitatud sai. Kõik sai läbi enne kui olin üldse sisse elada jõudnud. Kuhu neil nii kiire oli?! Kaugelt tulles ei saa enam tagasi minna ka ja varem tulema hakata. Ahjaa... unenägu ütles ette, et pekk tuleb, aga kas ma midagi sellepärast ära jätma hakkan kunagi...

Nädala pärast tahab Tipulaps kohaliku võistluse korraldada, panin end sinna ka kirja, kuigi võistlusisu pole kohe üldse.

Nädal kadus nii kiirelt, et ei mäletagi, mis tegin vahepeal. Ponidel oli N hüppekas ja vähemalt mingid ringid seal tegime -- ja oligi L käes juba. Tõkkeid oli millegipärast eriti kokkuhoidlikult platsile veetud ja igas parkuuris tuli mingeid asju kummaltki poolt hüpata. Olingi 80-90cm abis just sellepärast, et Inx endal jalgu liiga lühikeseks ei jookseks. Niigi rahmeldas kolme eest ja juhatas vägesid seal. Mul vahelduseks abilist polnud, aga leidsin platsi äärest Ele, kes lahkelt välja aitas -- sain vähemalt parkuuri läbi jalutada. Väga pikka sooja ei teinud, nii jäi palju vurtsu sisse ja platsil, kui oma korda oodates pidurit peal hoidsin, kippus hobune ruigama ja minema süstima. Parkuuri läbis ka entusiastlikult. Noh, meetri pärast ma ei muretsegi, saab ilusti hakkama, isegi kui ma käkerdan. Aga see 110... ma ei tea miks, aga temaga ma nagu kardan. Seepärast ei osanud sooja ka midagi teha, paar madalat ja käis küll. Rahvas oli kadunud ja parkuuri õppisin piirdeaia tagant, aga ma poleks niikuinii julgenud neid kolakaid lähedalt vaadata. Õnneks oskab hobune oma ärevuse (midagi tal ju ikka tekib seal) tegevusse paigutada ja põrutas raja nii mõnusalt läbi, et mul oli kriips kõrvast teiseni ja tükk aega sealt maha ei tulnud. Onu sai üliselgelt aru, et on hästi teinud ja see ilme ta peal oli ka vaatamisväärsus omaette. Imeline Hiireke.

[Pildistas Liis Vissel]

Veel pole Movember, aga kisub sinnapoole.

Ja siis müsteerium. Kuidas saab sellest...

...selline?

Ajakärbsed silmas

Tartuff!

Reedesel tuli 1 tegijaist filmi ette rääkima, reklaamis kohe pikalt, kui naljakas hakkab olema ja kui head näitlejad said valitud ja kuidas ta hakkab publikut jälgima, et kas ikka naerdakse piisavalt -- nii nagu Tallinnas olevat naerdud. Hetkega (jube pikk hetk oli) hakkas vähem naljakas.

Võtsime metsatiirule 2 lisaliiget ja ronisime nagu jaksasime. Tegelikult jaksas kõige väiksem algul kõige rohkem, isegi esimeseks tahtis jaksata, aga siis niiväga enam ei julgenud.

Osalen meistrikatel telepildi kaudu. Kaks akent, ühes KS, teises TS. KS on poolik, millegipärast ülekanti ainult noori. Ehk pole piisavalt põnev aasta. Mõni järgmisem vast juba on! Iseasi, kui paljud selle talve üldse üle elavad. Harvendatakse, tõmmatakse kokku. Hein on vaid üks põhjus. Meil praegune on mingit musta sodi täis, käed on pärast selle katsumist nagu korstnapühkijal.

Pääsuke oli end pesa külge üles poonud hobuse sabajõhvi otsa. Võtsin ta alla, oli alles pehme. Suitsiidipääsuke, arvas Laura.

Everi Ita lahkus.

Homme on tööl perepäev. Välja on reklaamitud batuut, jäätis, päästekoerad, näksid, ekskursioon, näomaalingud. Ma võiks ka niimoodi aega veeta, kui need testrid vahelduseks elus püsiksid ja operaatorid mõne aja omapead hakkama saaksid. Saavadki tegelikult, aga vahel juhtub ikka imeasju. Kaotavad kolmeni loendamise oskuse ja muutuvad pimedaks, või saavad kusagilt vägilase jõu ja katsetavad seda kohe seadmete peal.

Ajakärbsed tõlkuvad mul google tõlkuris igal pool aja kulgemiseks. El tiempo vuela. Mõnel teisel on ikka mingit sorti putukad, nagu ma ju kirjutasingi. Ikka ja jälle tuleb märke, et elame samas kohas, aga täitsa erinevas ruumis.

Läksime jälle metsa. Kui talli juures oli olnud hirmpalav, siis metsas puude vahel täiesti mõnus ja lahe. Ronisime veelgi rohkem kui eelmine kord, leidsime isegi täitsa uued rajad jälle. Kõige lõpus, juba treiku juures tagasi, lasime ratsmed rippu -- minge, kuhu soovite! Mõttega, et küllap maanduvad peadpidi rohupuhmas. Aga ei, tirisid mäkke hoopis. See oli nii järsk, et me polnud ise hobuseid sinna ajada raatsinudki. Mine nüüd saa aru, mis neil peas on. Just enne vabakäiku olin Metsikut kiitnud, kuidas mets tal silmnähtavalt musklit kasvatab... äkki tahtiski juurde teha? Pärast seda ronimist ei tahnud kumbki enam midagi, Hiirekesel jäi isegi porgand mitmeks ajaks suhu lihtsalt hoiule. Vaatas unistavalt eikuhugi ja lihtsalt seisis paigal, lasi endaga toimetada. Isegi muru ei viitsinud närida. Nohja selles valguses oli äkki see niidu boksiregamise tähtaeg ebaoluline. Eriti kui ma nkn mingi aeg 3V-d teha ei taha. Selle nv Ihaste ka, pmst algajate ja laste klassi oli tekkinud mingeid imetõkkeid. Milleks? Nojaa, ponide meistreid oli vaja sõeluda, aga ikkagi, see autogavanni nali, sellist pole kusagil varem olnud, mitte ligilähedastki. Ja oligi noortel hobustel (ja mitte ainult) vesi ahjus (või vannis). Ma poleks Hiirega sinna lähedalegi saanud, päris kindlasti. Eraldi vaatamisväärsus oli seekord avatud klassi 90 KS osa. Vähemalt 3 imelist sõitu, aina naudi.

Jaanipäevaks kõrgeks ei kasvanud rohi. Nüüdseks, peaaegu 2 kuud hiljem oli ta juba alla andnud, no ei kasva poni hobuseks ega päkapikk korvpalluriks. Aga lõpuks saabus ikkagi rullipäev ja plats on nüüd puhas. Läksime Hiirega kohe vabadust kasutama, kohe ekstra mõnus on piirideta otse minna. Või küljele, aga nii pikalt, et küll saab. KS platsist edasi ühes lohus käib varitsemas must kass, valgete käpaotstega. Ootab, kuni kannatab, ja kargab siis põõsasse.  

Ronisin mööda seinu üles nagu aeglane kärbes ja proovisin läbi kiviseinte minna -- need venisid nagu kuiv paks saiatainas.

Äike-päike. Jälle metsa! Kolmas nv järjest. Seekord kolmekesi ja no seda ronimist sai rohkem kui rubla eest. lõppu tuli veel 2 sellist hiidlainet, et võttis ohkima. Vihm oli mõned liivarajad vigureid täis kraapinud, veeradade põhjad tundusid tohutu sügavad. Aga ei, andis kakerdada küll ja nautida hobujalgu -- autoga sellisele teele sattudes oleks ainuvõimalik reaktsioon -- nüüd on küll p****s.
[olen seeneline, teised aitavad otsida]

Võistlusplats oli nagu kihiline kook, liiv all ja riie peal, vesi vahel. Välja nägi, nagu oleks lörtsi sadanud ja katsudes oli väga märg ja libe. Mu kirjutajal olid ka Täitsa Sooda sokid jalas nagu mul (mis selle tõenäosus veel on?!). Võistlus kolis mõneks ajaks sisse ja pärast välja tagasi -- see on mul vist esimene kord kahekordset kolimist. Ja algul oli platsil valge TS koba, mis hakkas välja paistma alles siis, kui esimesed olid platsi juba natuke segi keeranud. Päris lõpus oli konn ka, elasin talle kõvasti kaasa, et ta õigel ajal õiges lombis oskaks istuda.

Rõduaknast tuli vanaaegse peegliga signaliseerida "HELP", näpuga tähthaaval auruse pinna peale sirgeldades. O-Hann proovis takistada. Siis tuli aknatagusesse laternasse soojakahuriga sihtida. See pani laterna õrnalt hõõguma, aga meelitas ka ühe pääsukese sinna kiire otsa. Teda sai kiirega liigutada ka ja tõstsin ta niimoodi sisse O-Hanni käe peale istuma. Siis moondus pääsuke näljaseks luigelapseks. Tiibu tal nagu polnud ja ta trügis sülle, maas hakkas nutma. Otsisime talle süüa. Mingid hakklihatükikesed olid kohe võtta, aga ema avas muudkui kohupiimapakke, milles kohupima polnud. Kolmandas pidi kindlasti olema, aga kes teab. Sattusin selle luigekesega paati ja jõele. Vool viis meid eemale ja aere mul polnud, keerasin millalgi ümber ja hakkasin kätega sõudma, aga tagasi oli vool veelgi kiirem, oli vaja vaid suunda hoida.

Graminasse pandi algul hoogsalt kirja, nüüdseks on juba tühjemaks kukkunud. Peaks ka äkki trügima sinna? Eile mõtlesin, et hobuse pealt vaatan, et mis tunne on. Aga hobu oli väsind ja piip oli kustund. Vähemalt alguses. Vänderdas puhmaste vahel ega keskendunud millelegi. Metsikul käisin ns külas ja viisin talle hobukommi. Pärast jalutas muga kaasa ja pani kaela ümber muudkui. 

Ükspäev läks mulle ratsutades pisike putukas silma. Sudisin ja kaapisin, ei saanud kätte. Alles järgmine päev sööklas jäi näppu ja läks taldriku äärele puhkama. Sama päeva õhtul samas kohas muruplatsil hüppas järgmine samasugune silma. Selle sain õnneks mõne aja pärast kätte. Kas homme üldse julgengi minna?

Platsilt tõkete koristamiseks läksin kummikute järele. Enne need jalga ei mahtunudki, kui raputasin Albertid välja sealt. Ei saa aru, miks need koibikud mu saabastes elada armastavad. Trenni ajaks lähevad välja ja pärast kolivad tagasi ja siis neil on pisikesed läbipaistvad lapsed.

Olin Greg Davies'e kehas (minu jaoks on ta Taskmasteri-onu, aga tal on muid funktsioone ka kusagil), seega olin pikk (üle 2m) ja pidin ukseavasid läbides päris palju kummardama. 

Jasiis ma käisin Hiirekesega M-i sõitmas. On ju loogiline küll, 3V-ga mitu aastat ainult ABC ja A, aga siis kui pausi võtsin, sai ühe võistlusega Lk ja teisega kohe M ette võetud. Sest kuidas sa ei lähe, kui 1 on kodutallis ja teine naabri juures (jalgsi oleks olnud 5,5 km minna!). Hiireonu polnud küll ülemäära vaimustuses, aga ega tal selle võõra muru vastu ka midagi olnud. Tegin mõned roolimisvead ka, et oleks ruumi parandada, aga  noh, jäin oma halliga igati rahule. Haa, ja mis eriti äge -- seekord olid just harrastajad need, kes karikaid koju tassisid ja kelle järel teised ootama pidid. Selline värskendav tagurpidisus.

Läksime reisima, et lastega enne kooli midagi korralikult koos teha, kuni nad veel koos püsivad. See kõige suurem on tegelikult uksele juba üsna lähedale nihkunud. Reisikokkuvõtet ei teegi, kuigi juhtumisi oli omajagu, millest põnevaim -- väike onu iseseisvus äkki, pesi ise oma triibuga trussikuid. Nõude vahel kööginurga kraanikausis. Nohja suurem onu ka, tema võeti lennujaamas kinni ja anti politseile üle.

Mõned asjad peab ikkagi meelde jätma ka...

Rendi-elektrikas tuleb võtta õige otsaga. Muidu võib juhtuda, et laadmisega on palju mängimist. Või noh, õige jaama otsimist. Või tulutut äpikäivitamist. Tagastada tuli aku vähemalt 70% laetuna, aga alles kolmas "lõppjaam" töötas ja jäime tagastusega lootusetult hiljaks.

Majas, kus kogu aeg ei elata, aga sooja vett on tarvis, on mugav kasutada nii pliidi jaoks kui veeküpsetamiseks gaasi. See tähendab, et soojendatakse ainult vajaduse järgi. Süsteem oli ehitatud kellelegi, kes vajas vaheldumisi külma ja 85-kraadist vett, suvalise ajastusega.

Väiksele onule polegi vaja mingit reisimist, suurima elamuse valmistas pakike popkorni. Milline võimalus kokkuhoiuks.

Suvalises järjekorras mõned pildid. 

Aros Aarhus Kunstmuseum, suur poiss.

Lahing kuningliku pere suvemaja aias.

Puuotsa jaoks jagati kiivrid ka pähe ja vaja oligi, juuksed ei jäänud trossidesse ja puuga pähe polnud valus.

Esimeses ööbimiskohas tuli hommikul padjale Birk. See läheb naabritesse nagu tööle -- paisid nuiama -- ja õhtul väsinuna koju tagasi.

Legoland. Jälle sadas vihma, just nagu 8 aastat tagasi. Ja jälle oli mu lemmik lasermäng, mille järjekord oli parasjagu lühike ja sai muudkui tulemust parandada. Erivärvilised sihtmärgid andsid erinevalt punkte. Teine lasermäng oli ka, tuli läbida laserlõksudega koridor. Seal oli kõige väiksem kõige osavam.

Punane mehike.

Puu otsas. Seal oled kogu raja (radu oli palju; juhendajaks hallipäine meesterahvas, kes mõnele dr. House'i meenutas. Tegelikult oli hallipäiseid inimesi kõikjal, saabunud on aeg, kus tohib) läbimise jooksul karabiinipidi trossi küljes, poolepealt väljuda ei saa. Oskan teistest mööduda ka :)

Roheline mehike.

Seal üleval on lind, tiib laiali, silm ja nokk... on ju?
 

Muuhulgas tuli välja, et Taanis on illegaalne omada nuge, veel hullem neid kaasas kanda. Isegi kui see on krediitkaardinuga, mille tera heal juhul 6 cm pikk. Trahv on Võimas. Arestimajja ei tahtnud minna, jrgm päev ikkagi koolipäev ja uues kohas pealegi. 

Lõksus

[vb olen erapooletu, aga no on ju nunnu!? Sarjast "oleks GP meetrine, siis saaksin täitsa hakkama"]

Vihmapidu ongi läbi, terve päeva sai teleka ees tuttavaid nägusid taga aetud ja leitud (järgmine päev otsisime uuesti ja sama tulemus: 1 on muudkui kaadris ja teist ei leia toatäie silmapaaridegagi. No pole. Ainult rongkäigus oli taga nurgas, muidu ei usukski, et peol käis. Ahnojah, ex valged püksid, mis enam polnud...). Vahepeal oli tallipaus ja juhtumisi just ka vihmapaus. Plats oli värskelt silutud ja parim, mis viimasel ajal saadaval olnud, jõudsin paar pulkagi üles panna ja neist Hiirega üle kalpsata. Jõudsin talli tagasi, hakkas kallama nagu pangest. Vahel võib ju vedada ka. 1 keegi viis hobuse koplisse ja tiris teda siis varju alla. See oli küll üks raisatud energiatükk -- tahtnuks minna, läinuks hooga ja ise ju. Teisi tassiti sisse, aga need tantsisid nööride otsas nagu hullunud vurrid.., või ei, pigem kompassid -- tagumine ots ikka vihma poole.

Hommikul pidi M-il olema viimane antibiotsilaks. Tõin hobuse, nöör ümber kaela, peaaegu väravasse välja. Sel oli silm pungis millegi peale, aga millal tal pole. Nohja siis ta keeras ümber ja jooksis minema, mina nööripidi kaasa jooksmas. Päris pikalt tegime võidu, aga mu kummikutes jalad ja paljad käed jäid ühel hetkel kaotajaks ja pidin lahti laskma. Näppudest verd lendas. Nja, see katkine koht nööri keskel. Pärast enam muidugi kätte ei andnud, kui ka korraks seisma jäi, siis jalad värisesid all. Pole enne sellist nalja olnud, et hobusele söögi andmiseks teda taga pean ajama! Olgu, jah, seal mashis oli väike lisand ka, aga varem see teda küll ei seganud. Oli reedetud tunne. Niimoodi ta pole mulle varem teinud ja polnud -- vähemalt minu silmis -- mingit põhjust ka. Seenepea.

Sain poest Iisraeli kuldporgandeid paberkotis. Maitse oli hea, aga hind krõbe.

Kullo tuli. Tore oli, nagu ikka.

Just olin unel servast kinni saanud, kui teises toas hakati kriiskama. Intensiivsus skaalal 0-10 nii 7. Mis selgus: väike duud oli pahaseks läinud, et suurem duud ei tulnud magama. Läks ja kastis teda veega (botaanik mingi?!). Seepeale läks suurem pahaseks ja sooritas kickbutt-võtte, mis väiksemal häälepaelad tööle lülitas. Järgmine päev olid millegipärast nett ja tv kadunud. 

Ükspäev pidi vihmade vahele tulema paaritunnine paus ja kasutasime selle augu ära: metsa! Sadude abil pole seal põrand liiga kuiv nagu suviti tavaliselt; teed olid mõnusad ja mets maagiline. Mustikad olid juba sinised, aga natuke hapud veel. Kihutada sai ka, Metsik kõmpis omasoodu mööda sihti edasi, ma keerasin Hiirega otsa ringi, tegin jupi kiiremat edasitagasit. Hiireke pole kuigi kiire. 39km/h tuli ära, aga hetkel ta nagu rohkem poleks saanudki. Metsik ja Kollionu olid vanasti kiiremad -- küllap oleks praegugi, kui laseks lipata. Eksisime meelega äragi ja tegime suundorienteerumist (teevabalt otse sinnapoole, kuhu arvasime minna tahtvat). Viimane ekslemine oli liiast ja saime ikkagi sahmaka vett kraesse. Vähemalt laadus hobune kiiremini kui muidu, aga auto aknast vahtis välja 2 siilikest udus, kuni kont oma tööga kuhugimaale valmis sai. Nüüd ma siis jälle köhin ja ei saa magada seepärast. Vähemalt saan düüniraamatute järgmist osa lugeda. Tekst on tohutult kirja- ja trükivigu täis, vahel on isegi sõnu puudu. Ühes kohas oli järjest ",?", äkki oli sealt üldse pool lauset kadunud? Vilets toimetamine, aga ei hakka 20 aasta tagusele inimesele pahast kirja ka saatma. 

Vanama ei taha kuidagi kokku kasvada. Kujutab ette, et luu ühineb mis mühiseb -- näe, isegi õlga saan liigutada -- aga ta ju ei või vehkida oma tiibadega nii, kuidas need luuotsad niimoodi ära arvavad, kus nad kohtuma peavad? Hobusega muudkui lõbutsemise tagajärg on, et ei suuda tõsiseks trenniks end (ega teda) kuidagi kokku võtta. Lippame niisama ringi muudkui, vahele midagi ettejäävat hüpates või ronides. Panin meid siiski Ihastesse kirja. Mingi kõrguste dilemma oli, aga see kadus laupäevase klassijaotuse vahele iseenesest ära...

...sest et kui tahtsingi 110-t proovida, aga see oli händikäpaga 100 külge seotud, siis ma isegi ei hakanud päriselt kaaluma midagi. Ja edasi oli valida, kas 80-ne derby või 115 -- madalam on nii madal, et vahet pole, võin ju ära katsuda, isegi kui viimane kross seal ja sellel kõrgusel oli paras ämber. Igatahes proovisin eelmisel õhtul uusi valgeid pükse ja hommikul olin paanikas. Seda viimast lihtsalt niisama. Esimene samm hirmuga tegelemisel võiks olla ära arvata, et mida kardan. Ei tulnud pähe midagi. Puusalt pakuks, et ebaõnnestumist äkki...? Aga mul pole isegi kaalul midagi, ei aja mõnda kvalli taga ega... noh, ei tea, aga aitas füüsiline tegevus. Asjade pakkimine ja tassimine ja ka autoroolimine. // Tegin seal parkuuris mõned lollid otsused, aga hobune ei lasknud suurt häirida. Nt ühe sammu vahega süsteemi ronis kahega. Tegelikult pidin kohati pedaali põhja vajutama, kuna onu oli kuidagi laisavõitu, äkki tahtis sootuks seisma jääda? Ilus rosett oli muidu. Derby õppimisel eksisin korduvalt ära (üllatus, eksole) ja pärast päriselt asja kallal olles pidin ka kahes kohas korralikult arvutama. See üks tõrge eelviimasel -- oleks saanud ka ilma, aga arvasin, et saan hakkama ka nurga all. Ei saanud, kuna oli vaja jõllitada. Kohe algul tegin selle otsetuleku küll ära, mis sest, et üsna kohapealt. Mõnus rahu on nüüd, ei peagi homme ärkama ja esmaspised line stopid on alles niii kaugel.

Vahepeal olid firma suvepäevad, kuhu esialgu end kirja ei pannud, aga hiljem läksin ühe ärakukkuja asemel ikkagi. Eriti kui selgemalt välja tuli, et üritus oli keset nädalat ja mina oleks ju muidu üksi tootmist toetama jäänud. Näkää! Ja isegi ürituse endaga jäin rahule, kuigi firmakad mulle midagi uut juba ammu enam ei paku (või äkki nad polegi uudsuse jaoks?). Einoh, aga -- midagi uut ju oli, sain esimest korda SUPpida. Juhendaja kinnitas, et ega vette ei peagi kukkuma ja eriti just naisterahvad pidid sinnasamma lauale potsama, kui tasakaal läinud. Meesterahvad, muidugi, põmakaga vette. No ma siis ei kukkunud kusagile ja oli sootuks äge väidetavalt 13m sügavuse veemassiivi kohal hõljuda. Proovisin kiirusrekordeid ka teha -- esmakordsel on see erakordselt lihtne -- ja sain ringid ümber järve 5.5km/h keskmise kiirusega tehtud. Max polnud siiski kuigipalju rohkem, äkki midagi üle 6km/h, enam ei mäleta. Tegin video ka võrdluseks, et mismoodi laua ja mismoodi hobusega on. Muidu sarnane, aga laud ei tee ebameeldivaid äkkpeatusi, aga hobune jällegi liigub aerutamata.

Nüüd on kolmap ja põletavamad asjad jonksu aetud. Isegi puhkus läheneb tasapisi. Aeglaselt, aga kindlalt. Suurem T pani just kalapulgad põlema, kuigi tegelikult oli plaan ikka fileepalu täna süüa. Äkki siis hoopis vedas, et ta nendega katseid ei teinud. Uudis, et veska pankrotib... See ju minu lapsepõlvekodu ka, mälestusi ääreni täis.

Saan peaaegu pooled korrad töökaaslasega talli. Huvitav, mis naabrid mõelda võivad? Et lahkun bemmis, käes kaks porgandit, ja saabun koti/sületäie toidukraamiga. Nja. 

Ja siis üks teine päev käisin Kildul. Kohe kaks päeva jutti, kui aus olla. Oli dramaatilisi sündmusi mõlemal. Aga siis teisest. Panin end kirja meetrisse ja 110cm. Mõttega, et kui tagumist liialt kardan, saab ju iga hetk loobuda. Meeter millegipärast muremõtteid ei tekita, sellega saime ilusti hakkama ja üsna kiiresti ka, kuigi proovisin korra õhus hõljumise ka ära. Arvatavasti tõmbas hobune maandumisel jalad kõhtu, sest mingi maagia abil neid pulki ta ei puutunud, aga lend jäi küll pooleks. 110 tundus nii suur, et ma ei julgenud isegi soojendushüppeid teha. Latikat proovisin, aga samm ei klappinud ja jäime sinna ette seisma. See siis korra alla ja üles -- OK -- aga sinna asi jäigi. Okserit ma isegi ei hakanud. Aga platsil tõmbas hobune end käima ja algus oli lausa paljutõotav, isegi kolmene rida tuli ilusti. Hall hiireke lendas! Kuni kaheksanda (kolmik) peale samm ei klappinud ja sinna sisse suusatasime. Kordus oli korralik ja siis jäi vaid lõpusirge, 9 ja 10. Seotud vahe ja ma proovisin mitte muretseda, aga hoogu jäi väheks ja jäime viimase ette seisma. Noh. Teagi nüüd. Eks pusime edasi. Midagi.

See midagi oli sootuks KS võistlus. Päris raske on ühtäkki korralikuks hakata. Tegin ikka omamoodi, nii palju kui see võimalik oli. Teised igatahes poolistakus mööda soojendusplatsi ringi ei spurtinud. Just enne platsi kõrvale jalutama pääsemist lükkas Hiireke keele üle suulise ja sodis sellega siis. Tubli-tubli. Mul on kapsel nii lahti ka, et ta võib seal majandada kuidas tahab, aga mulle tundub, et vabadus talle igatahes meeldib. Siit siis tagasi selle juurde, et millalgi kurtsin, et liiga tugevat kontakti on tarvis, et asjad koos püsiksid. Töötaski nii, aga siis ei tahtnud jälle mina ja hakkasin nimelt veel kergema kontaktiga sõitma. See on seni tähendanud, et soojaks-sörgi teeme üsna pika kaelaga ja nina õieli, siis poolistakus galoppi ja siis kokku-lahku, mille peale hobune tööle hakkab -- tagumine ots alla ja esimene kerge(ma)ks. Ja on hakanud olema jälle toredam sõita. Vahel. Sest need vortsialgused on pagana tüütud. Ahja siis nägin täna imeilusat hobust. C-st vaadates lõi lausa pahviks, pärast kõrvalt vaadates oli juba rahulikum olla, aga no oli ikka ilus. Metsiku sugulane kah veel.

Proovisin vahelduseks hommikutrenni, 6:30 sadulas, milleks 6:00 pidi hobust natuke söötma (polnud kõrrekestki enam boksis alles). Selleks omakorda oli vaja 5:30 kodust lahkuda. Kui ma muul ajal peaksin -- isegi tööpäeviti -- sellisel ajal silmaluugi lahti lükkama, oleksin rõõmus, et nii palju aega veel magada. Noh... ikkagi jäin tööle hiljaks, filosoofiahoog tuli peale.

Meistermurdja

Loen "Düüni". Lihtsalt et oli tarvis teada saada, kuidas lugu edasi läheb -- filmi järg tuleb alles sügisel. Nii ammu kirjutatud juba, 1965, huvitav, kuidas ma varem selle otsa pole koperdanud. Pettused ja alatused ja planeedi päästmine-hävitamine, õilishingede sodiks trampimine. Head aina kõhklevad ja surevad, pahad teevad pahandusi. Platsil Hiirega tiirutades läks nagu lugu edasi. Liiv. Sügav liiv. Võibolla ka metalli lõikav liivatorm -- tuul oli vinge, aga päris lõigeteni asi ei läinud. Huvitav on jälgida inimesi oma uute hobustega. Klapp on vahel lihtsalt kohe olemas.

Leidsin endale veel ühe mängulise. Nüüd ei saa magama jääda, mõtted keerlevad peas, et mida kõike nüüd teha võiks. Regasin pühapiks metsa end. Lubatakse ilget ilma.

Akstesse Luige tallu kogunes päris palju rahvast. Sadas vaheaegadega. Eriti ei muretsenud, poolteist tundi kannatab ikka ära, tulgu mis tuleb. Metsik startis mõni minut varem, mul Hiir hirnus ja põrkas all. Olime kokku leppinud, et teemegi kumbki omaette, aga päris nii ei kujunenud. Pikemalt ei viitsi padrata, aga hobused olid ägedad ja rada raske. Tavaliselt tehakse hobuorienteerumises punktid hobustele kättesaadavad -- ligipääsetavad teid pidi või vähemalt mitte konte murdes. Nüüd aga oli suur osa punkte nagu tavalises orienteerumises -- kusagil keset eiteamida või riga-räga raiesmiku keskel. Hobused said jalapaigutamise süvatrenni. Nad on ikka tohutu osavad, eriti Metsik. Jalutasid üle kitsa purdegi. Kõige parem oli, et ei pidanud mingi äpiga sudima. Punktid olid päriselt metsas olemas ja neid sai SI-pulgaga võtta. Mõnuuus! Natuke vähem mõnus oli, et kaart oli jälle see maa-ameti konnakudu, mis vihmaga veelgi loetavust kaotas. Teid polnud niisamagi eriti, ja üks väheseid jämedamaid osutus hobusekarvaks, mis pühkides kaardilt eemaldus. Lisaks polnud ohualad eraldi märgistatud ja minu kõrvust läks enne starte antud suuline hoiatus mööda. Ehk läks mööda mujaltki, kuna kaardil ju punkte ja startfinišit ühendav tee nagu oli, aga seal keskel oleks saanud täiesti edukalt sohu uppuda. Kaks hobust proovisid järele ka, ühel jäi vaid pea paistma ja pärast päästmist oli üle selja samblajääkidega koos. Niimoodi nad kaduma lähevadki... Õnneks oli oskajaid kohe abis. Meelde jätmiseks: soos uppujale panna midagi pea alla, et vähemalt see pinnale jääks. Jalgade alla loopida peeneid oksi, paksud (võinoh, palgid) on libedad ja neilt ei saa tuge. Varustus olgu nii lihtne kui võimalik. Kui uppujal on 5-punkti kinnitusega martingal, siis see sadul ei tule kohe kuidagi seljast maha (päästja oli ise ka kaelani sees, et alumiste lõksudeni pääseda). See ka, et vedelasse maasse ei maksa kohe üldse trügida. Kahtluse korral proovi enne oma jalaga või keera ots ringi ja ära parem riski. Mitte seigelda üksi! Loodetavasti leiti üks jooksik ka üles, see pistis kohe algul putku, sadul kõhu all.

Nii. Käes on jälle kiirtrennide aeg, sest jokutajad imetakse verest tühjaks.

Nõo ja Tartu vahel on üks kurv, mis autosid ligi meelitab kui moosipurk herilasi. Täna oli seal kraavis auto, rattad taeva poole, risti teega. Väga efektne igatahes, top 3 kindlasti. Kõik olevat ilusti terveks jäänud. Motivatsioonituse puhang kestab südantlõhestavalt. Äkki olen tabatud keskea kriisist?!

Teised ikka midagi käivad võistlemas, isegi kui on kauge minna. Ruilandia postihobune... Ihastes nii põnevaks ei läinud, aga südame sai kloppima, kui värske võitja pildi jaoks auhinnakoti kätte võttis ja hobune seepeale talli poole putku pistis. Täie hooga mööda asfalti. Mõlemad jäid õnneks terveks.

Järjest enam rallin niisama ringi hobusega. Peaks tegema võistlusplaane ja panema latte ja... aga... milleks?

Vihmateade on petlik. Muudkui nihkub kättesaamatusse tulevikku. Üldse ei taha sees sõita ja väljas on liivapuder. 

Langesin sõjas. Väikesed lapsed lasid mu maha mitu korda. Lõpumängus olid lapsed vs vanemad ja me olime kolmekesi tirtsuparve vastu. Polnud lootustki. Kuna liitusin hiljem, siis paremad relvad olid juba kasutusel ja mul jäi üle leida enam-vähemgi toimiv ühekordne nerfipüss. Täitsa asjalik rahmeldamine, kui ainult see kohtupidamine kuidagi täpsemalt töötaks. Kõik polnud ju nõus surema. Erinevaid mänge oli, lossivallutust ja viiruseleidmist, päästmiseta langemist ja mida veel. Lapsed eriti söömas käia küll ei jõudnud.

Nüüd viimasel ajal võiks lihtsameelsem arvata, et me suhe Hiirekesega on kuidagi eriti ägedaks läinud: tormab galopis väravasse vastu, kui varem lihtsalt jalutas mu poole Tegelikult tahab muidugi kuuma eest varju. Õnneks neil on karjas varjualune ka ja seda nad kasutavad hoolega. Õues saab sõita küll, aga ükshaaval, muidu peab liiva sööma. Toolimängu tegin täna. Võimalik, et ta ei näe neid hästi, aga kui 2 tk kõrvuti on, kalpsab ilusti üle. Esimese hooga kiunatas hobune ja pistis pukitades punuma. Arvas vist, et nii saab kiirelt puhkusele. Aga ei, algul lasin joosta ja kiitsin takka, pärast sain veel edasigi ajada. Pukkide vastu aitas vabam ratse ja rohkem hoogu, see võttis neilt võimsuse maha. Pärast oli täitsa taltsas Hiireke mul nööri otsas ja pesus oli pool tööd juba ette tehtud. Aa, ja veel üks. Kui tavaliselt tuppa tuues ta pissib boksi, siis seekord panin ta valmis pesuboksis. Teel ratsutama möödusime Hiirekese boksist ja tal tuli kohe pissihäda. Hakkas keset tallivahet end harki ajama. Õnneks jõudsin hobukese õue tirida, enne kui ta lekkima hakkas.

Vanim järeltulija lõpetas keskkooli. HTG. Saabusime üritusele Vanemuisesse läbi emavihma. See sadas justkui alt ja ülevalt korraga, igalt poolt. Kojamehed vehkisid max kiirusel, aga jäi väheks. Konti ka polnud ja udustasime aknad läbipaistmatuks. Töökaaslase sugulane olevat oma lõpetamisele lihtsalt mitte läinud. Polnud mingi pätt ega midagi, läheb edasi ülikooli ka, aga milline pahandus, kui tahetakse tähistama tulla ja nagu ei saagi. 

Ma enam jaanidel eriti rahmeldada ei viitsi, aga kui lähedale linnusesse tuleb lasteetendus ja Ivo Linna, siis ei saa ju minemata jätta. Igati vägev etendus oli, tervelt tund pikk ja isegi see kõvahäälne tädi tõmbus pärast kõrvulukustavat sissejuhatust eemale, lastes lastel särada. Need olid küll julged ja osavad, näitlesid, nagu ei näitlekski -- no just nagu peab. Ja Iff on ikka äge, isegi kui hääl on vaiksem. Nohja siis tagasi oma hoovis, arvas vanaema, et proovib lennata. See lendamise osa tuli päris hästi välja, aga nagu selle lendamisega ikka -- kõige ohtlikum on maandumine. Eks ta on ju veidi harjutanud ka, aga midagi jäi puudu ja sai endal käe pooleks. Nagu mulgi varem, õlavarreluu, aga õnneks kildudeta ja otsad said (? olid? jäid?) kokku ja nüüd on vaja miljon aega oodata, enne kui järgmistele lennukatsetele üldse mõeldagi.

Niidetud heinamaal kargasid ringi mini-tirtsud. Suuremad ka, aga neid pisikesi kihas ja kargas -- käega kõrrepoolikute kohal viibates panid nagu kirbud laiali. Need olid seal kõiges rahus kasvanud, kuni jaaniks väljak lagedaks niideti. Väidetavalt oli lõkkeümbruse muru kastetud ka, aga tuli levis ikka maad mööda laiali ja sai siis uut vett peale. Nüüdseks on vihmajuhtumeid juba rohkem kogunenud, aga suure soojaga aurab see kiirelt minema. Mõned on üritanud värsket heina teha ja leidnud, et ei tasu tehnikat sinna kahe kõrre peale välja vedadagi -- rulli hind tuleks ulmeliselt kõrge. Kus see nüüd oligi... FB-s ilmselt, keegi müüs rulli 75 raha eest. Võibolla läheb see aasta hobuseliha rohkem moodi kui muidu.

Kui oled olnud sunnitud mõnda aega tõusma tund aega varem ja siis ühtäkki on vaja sellest veel tund varem tõusta... noh... õnneks on vähemalt reede. Igatahes saatsin 2 suuremat võsu Tallinna poole teele, lähevad ja laulavad seal. Jube uhke tunne on (ja üldse oli palju laulupeobusse liikvel sel hommikul, kogu tee kahe linna vahel, korjasid suuremaid ja väiksemaid peale). Ja siis ajasin koplis hobust taga. Ju on siis nii palju parem olla juba, kuigi antibiotsikuur on just poolepeal. Tuli ju esiteks vastu ja tegi kaelakalli ja siis lihtsalt jooksis minema! Äkki ta naeris omaette ka natuke.

Meil on tööle siginenud mingid murdjad, mis kilodega kahju teevad. Murrab mingi jao maha, aga ei oma udust aimugi, et sel tegevusel on õiged võtted ja koledad tagajärjed, kui mingeid muid võtteid kasutada. Milline raisk...amine.