Viimati rallisin rattaga 2009. Distants oli siis 4km lühem kui täna, aga aeg üle poole tunni pikem. Vastuolu, või mis? Lisaks polnud ma seekord teinud mitte ühtegi trenni. Lihtsalt juhtus, et ratas oli keldris luku taga, aga võti kadunud. Kui siis võti nädal tagasi välja tuli, selgus, et ratas on puha roostes ja rattad kaheksas. Ja käiguvahetaja kukkus üldse tükkideks. Viimase sai kokku puzzletatud, aga rattaid sirgeks mitte -- kodarad nii roostes, et keerata ei saanud. Kolistasin siis selle lonkava rattaga oma 65km ära ja päris ausalt oli see kõige toredam tükk Tartu Maratoni sarjadest, kus ma osalenud olen. Seekord oli vastutuul kohe alguses ära (Tartu-Elva), aga ma ei pannud seda gruppide sabas jõlkudes suurt tähelegi. Tagasiteel oleks tahtnud rattale veel mõned käigud juurde -- ei jaksanud paaris kohas nii kiiresti vändatagi, et ratas vedama oleks hakanud. Mida pidu! 180 kraadi võrreldes eelmise korraga, kui pidin korduvalt selja taha vaatama, et ega keegi äkki sabast kinni hoia. Trikk on tegelikult ka: nimelt sai see roostehunnik enne sõitu korra päris hooldusest läbi käia. Kuigi ta oli ikkagi veidi kaheksas ja kolises, ta lippas mõnuga. Niisiis, kui keegi peaks küsima, kas tasub unarusse jäänud vanu sõpru üles putitada, siis JAH, igatahes! Olen tänulik nii putitajale kui rattale endale, et ta mind seekord ka välja vedas.
A' ja täna ei toimu arusaadavatel põhjustel mingit ratsutamist. Asfaldi külmatriibud olid nagu kaks miljonit penerolli niigi. No ei ole ette nähtud inimesel istuda mingil kitsal triibul peaaegu kolm tundi jutti. Tegelikult olen seal järjest istunud kauemgi. See ratas on mul esimene "päris". Teinud kaasa roheliste rattaretke ja mitu hotellikate rattareisi, sh Lätti. Tema on, nagu Peep ütleks, minu vokk. Hooaegadest ta ei hooli, on mind suvel metsiku juurde tassinud ja talvel tööle, ka üle -20 kraadidest ei lase ta end häirida. Originaaliga võrreldes on vahetunud kummid ja sadul. Sadul pandi veel talna-aegadel lukustatud keldrist pihta. Üks esimesi oste Elvas oligi rattasadul. Nüüd on sellele pikk kriim tekkinud ja vihmaga läheb sadul vett täis. Panin halli teibiga viimaks kinni selle augu, aga täna olen ta jälle maha nühkinud sealt. Järgmine suurem üritus peaks tal olema rattamaraton ehk täpsemalt mudaralli. Seal peab pärast finišit voki kindlasti veega üle laskma, muidu ei tunne enam kuidagi ära.
Sunday, May 29, 2011
Thursday, May 26, 2011
Silmad kinni
Tead küll seda mängu: kõnni, silmad kinni, ja loe samme, kui mitu julged silmi avamata teha. Tegin nii väga tihti, kui Veskast trennist kodu poole läksin üle suure loomaaiaparkla. Sinna aega jäid ka ilmselt rekordid. Oluline oli seejuures astuda julgelt ja hoogsalt, nii et kõrvalt arugi pole saada, et midagi toimub. Vahel sai ikka puusse ka kõnnitud. Peedu teel tekkis kohe kitsendusi. Seal on ju teod. Ja vihmaussid. Ja konnad. Putukad ka. Ei taha kedagi lapikuks astuda!
Aga täna tegin silmadkinnit metsikuga. Hulga julgem on -- ühed silmad on ju täitsa kasutusel. Ise tajud valitud suunast kõrvale kaldumist kogu kehaga ja lisaks valguse järgi. Päike paistab ka läbi silmanahkade. Tulid meelde need pimedad talveööd, kui maneeži veel jalapärast polnud ja pidime kottpimedas väliplatsil ringi sebima. Takistuste asukohad tuli meelde jätta ja neist siis mälu järgi kõrvale hoida. Ma ei näinud metsiku kõrvugi, nii pime oli. Traavis ja galopis tekkis illusioon paigalseisust, oli justkui ainult kohapeal kõikumine. Talvel saab vahel sama kogeda, kui üle suure lumevälja kapata. Mitte midagi ei näe ja maailm pole enam ruumiline. Suusatades on sama -- ma mõtlen mäesuusatades. Prillidega ei näe mitte midagi ja ilma on liiga kohutavalt valge -- jälle ei midagi. Olen käinud AHHAAs näitusel, mida keegi veel näinud pole. Seal on aed ja linnulaul ja kruusatee. jalgratas, pargipink, postid, majanurk. Purskkaev ja järv mootorpaadiga. Rippsild. Kohvik jäätisega. Pimedana on kõik kuidagi tume ja roheline ja inimesed noored ja ilusad. Hääle järgi pole lihtsalt võimalik välist kuju õigesti ette kujutada. Ma pole küll ühtki raadiohäält "ära arvanud". Kui nad siis kusagil teles rääkida võtavad, on üllatus suur. Alati. Pime maailm on nii ilus! Aga ma tahan siiski näha. Taevas päikseliste asjakujuliste pilvedega. Naeratused. Sookured lennus. Noored puhtad puulehed. Keegi armas inimene...
Aga täna tegin silmadkinnit metsikuga. Hulga julgem on -- ühed silmad on ju täitsa kasutusel. Ise tajud valitud suunast kõrvale kaldumist kogu kehaga ja lisaks valguse järgi. Päike paistab ka läbi silmanahkade. Tulid meelde need pimedad talveööd, kui maneeži veel jalapärast polnud ja pidime kottpimedas väliplatsil ringi sebima. Takistuste asukohad tuli meelde jätta ja neist siis mälu järgi kõrvale hoida. Ma ei näinud metsiku kõrvugi, nii pime oli. Traavis ja galopis tekkis illusioon paigalseisust, oli justkui ainult kohapeal kõikumine. Talvel saab vahel sama kogeda, kui üle suure lumevälja kapata. Mitte midagi ei näe ja maailm pole enam ruumiline. Suusatades on sama -- ma mõtlen mäesuusatades. Prillidega ei näe mitte midagi ja ilma on liiga kohutavalt valge -- jälle ei midagi. Olen käinud AHHAAs näitusel, mida keegi veel näinud pole. Seal on aed ja linnulaul ja kruusatee. jalgratas, pargipink, postid, majanurk. Purskkaev ja järv mootorpaadiga. Rippsild. Kohvik jäätisega. Pimedana on kõik kuidagi tume ja roheline ja inimesed noored ja ilusad. Hääle järgi pole lihtsalt võimalik välist kuju õigesti ette kujutada. Ma pole küll ühtki raadiohäält "ära arvanud". Kui nad siis kusagil teles rääkida võtavad, on üllatus suur. Alati. Pime maailm on nii ilus! Aga ma tahan siiski näha. Taevas päikseliste asjakujuliste pilvedega. Naeratused. Sookured lennus. Noored puhtad puulehed. Keegi armas inimene...
Wednesday, May 25, 2011
Gepard
Seekord Gepardist. Nad tulid Hrustiga koos Venest (võibolla olid Orion ja Mister ka kohe nendega, aga võibolla mitte). Algul olid neil nimed vahetuses, Gepard oli Hrust ja Hrust oli Gepard. Ühel heal hetkel siis vahetusid. Ja peagi kadusid nad Veskasse. Kunagi hiljem, kui mina ka V-sse läksin, sain Gepardi endale. Ta oli mõnusalt laia liikumisega hobune, kellega sai nii hüpata kui kooliasju ajada. Selline tore mehike. Soomlastele ka meeldis. Sõitsid tal turja katki. Ma pidin siis sadulata sõitma hakkama. Kui muidu sadulata sõites ei kasutanud valtrappi ega midagi, siis temaga pidi pehmendused alla toppima, jube terav turi ja selg oli tal. Kondasime siis niimoodi platsil ja selle ümbruses ringi, pidime just läbi kraavi jalutama, kui ta hoopis jalad alla korjas ja hiigelhüppe tegi. Lihtsalt niisama, suurema pingutuseta, aga ta lendas natuke aega. Jäin selga, aga ehmusin küll parasjagu. Ükspäev Gepardit enam oma boksis polnud. Uurisin kõik tallid läbi -- ei midagi. Kusagilt sain siis kuulda, et Gepardit pole enam. Miks, kuidas...? Ta polnud ju nii katkine, et lihaks teha! Nutsin täitsa soodaks ennast. Ja jagati järgmine hobune kätte.
Kui tuli talv, siis nendega koos ka jõuluaeg, ja nendega omakorda posu postkaarte, mis kõik uhkelt stendile naelutati. Ühel kaardil oli Gepard. Keegi tädi lahkelt kõrval naeratamas. Uhh??
Polnud ta midagi nahka pandud, hoopis uue omaniku oli saanud. See oli küll tore üllatus. Miks ei võidud mulle varem öelda, kuhu ta läks? Et tühja neist lapse hingehaavadest, kasvavad kinni ja saab tugevamaks või?
Tahan öelda, et mõnikord võib paar õigel ajal öeldud sõna muuta kõike. Või siis ütlemata jätmine. Kuidas ise vahet teha, kumb mingil hetkel õigem on? Olen enda jaoks valmis mõelnud, et kui on hea asi, siis ütlen, ja kui mitte, siis mõtlen uuesti, mida teha -- kui on kahtlus. Kui muidugi otse küsima juhtutakse, siis tuleb nagunii kõik välja, ma ei oska valetada.
Kui tuli talv, siis nendega koos ka jõuluaeg, ja nendega omakorda posu postkaarte, mis kõik uhkelt stendile naelutati. Ühel kaardil oli Gepard. Keegi tädi lahkelt kõrval naeratamas. Uhh??
Polnud ta midagi nahka pandud, hoopis uue omaniku oli saanud. See oli küll tore üllatus. Miks ei võidud mulle varem öelda, kuhu ta läks? Et tühja neist lapse hingehaavadest, kasvavad kinni ja saab tugevamaks või?
Tahan öelda, et mõnikord võib paar õigel ajal öeldud sõna muuta kõike. Või siis ütlemata jätmine. Kuidas ise vahet teha, kumb mingil hetkel õigem on? Olen enda jaoks valmis mõelnud, et kui on hea asi, siis ütlen, ja kui mitte, siis mõtlen uuesti, mida teha -- kui on kahtlus. Kui muidugi otse küsima juhtutakse, siis tuleb nagunii kõik välja, ma ei oska valetada.
Monday, May 23, 2011
Kollitus
Laupäev oli hea päev. Ma ei kartnud, võtsin suuna ette ja sinna me läksime. Aeglaselt, aga järjekindlalt. Meid kuulutati paigalthüppe meistriteks. Niisiis ei hakanud kõrgemat sõitu kaasa tegema, polnud veel lihtsalt valmis. Ja oligi täpselt see tunne nagu unes: tegin midagi uut, olin rahul, aga midagi jäi seekord saavutamata. Ja sellest polnud midagi. Uus... tegelikult minu jaoks ju polnudki uus, ainult metsikule. Päeva koll oli seina külge naelutatud: Suur Kohutav Tuules Laperdav Stardijärjekord. Aga isegi tema ei saanud meist jagu.
Mõnikord on mul kehv mälu ja siis kiusan end kaugemale kontrollküsimusega: kes oli see tumekõrb Pille hobune, valgete märgistega, keskmist kasvu, väga hästi ei hüpanud, aga kui proovida sain, siis äärmiselt mugav, sujuv, lennukas ja üldse üllatavalt hästi välja sõidetud? Tähestikku läbi kammides tundusid tõenäolisemad tähed E ja L. Vana päevikut läbi kammides tundus hoopis tõenäolisem nimi Zodiac. Aga ma ei mäleta enam üldse, milline ta oli ja kas läks siis pihta või ei. See on nagu lasteaia ja klassipiltidega. Miks ma peaksin neid nimesid taha kirjutama? Pole võimalik, et need unustan! Aga kahjuks on võimalik. Vahel meenub mõni laksust, aga läheb ära tagasi. Mõned olulisemad on siiski püsinud. Proovisin kord lasteaia-Kairega ühendustki saada, aga ta polnud kuigi huvitatud. Kahju. Inkerit ja Pillet tahaks ka veel näha, kuigi ära neid ei tunneks enam. Mariat ma olen isegi näinud, ta oli mu klassiõe sõbranna äkki kunagi hiljem, aga tema ei mäletanud jälle mind.
Veider päev oli täna. Juhtus üks ootamatu kiri Saksast. Einoh, kiri ise polnudki ootamatu, aga sisu küll. Siiamaani imestan ja kellelegi rääkida ka ei julge. Aga võibolla ma praegu hoopis magan ja ärkan kohekohe üles?
Mõnikord on mul kehv mälu ja siis kiusan end kaugemale kontrollküsimusega: kes oli see tumekõrb Pille hobune, valgete märgistega, keskmist kasvu, väga hästi ei hüpanud, aga kui proovida sain, siis äärmiselt mugav, sujuv, lennukas ja üldse üllatavalt hästi välja sõidetud? Tähestikku läbi kammides tundusid tõenäolisemad tähed E ja L. Vana päevikut läbi kammides tundus hoopis tõenäolisem nimi Zodiac. Aga ma ei mäleta enam üldse, milline ta oli ja kas läks siis pihta või ei. See on nagu lasteaia ja klassipiltidega. Miks ma peaksin neid nimesid taha kirjutama? Pole võimalik, et need unustan! Aga kahjuks on võimalik. Vahel meenub mõni laksust, aga läheb ära tagasi. Mõned olulisemad on siiski püsinud. Proovisin kord lasteaia-Kairega ühendustki saada, aga ta polnud kuigi huvitatud. Kahju. Inkerit ja Pillet tahaks ka veel näha, kuigi ära neid ei tunneks enam. Mariat ma olen isegi näinud, ta oli mu klassiõe sõbranna äkki kunagi hiljem, aga tema ei mäletanud jälle mind.
Veider päev oli täna. Juhtus üks ootamatu kiri Saksast. Einoh, kiri ise polnudki ootamatu, aga sisu küll. Siiamaani imestan ja kellelegi rääkida ka ei julge. Aga võibolla ma praegu hoopis magan ja ärkan kohekohe üles?
Wednesday, May 18, 2011
lennukas
lendasin täna öösel üle pika aja. Seekord kohe eriti pikalt ja muuhulgas proovisin läbi seina lennata. Lihtsalt tundus, et saan hakkama. Varem polnud sellist mõtet pähegi tulnud. Midagi jäi puudu, ei saanud läbi. Seekord mitte.
Kas see võis olla laupäevase ennustus? Eks hiljem saan teada. Paegu on igatahes õhin sees, kõik on veel võimalik.
Ma näen küll vahel asju ette. Nagu seda maale tulemistki. Nägin, et sain napilt-napilt lasnamäel lõpp-peatusest pika nr 68 bussi peale, suunaga linna poole. Sain vaevu viimasest uksest sisse. Mahajääjad ajasid mind veel mõnda aega taga, aga buss oli kiirem. Üks neist veel oksendas järele.
Nad polnud siiski kurjad... Enne ma veel ei teadnud, kas tuleb suurem kolimine, aga ärgates oli selge -- ma lähen! Ja kui helistati, et tõepoolest nii ongi, siis mingit uudist enam alles polnud.
Vanatädi surma nägin ka. Vanaisa tuli talle järele.
Mõnda surnut on aegajalt ikka näha, aga ma ei tea, miks. Neil on väga tungiv ja selge pilk. Vahel mõni on tahtnud kätt suruda, aga seda ma olen kartnud. Peakülalised on onu ja vanaisa. Aga nad meeldisid mulle ka väga.
Mees olen ka olnud. Tunne oli täitsa tavaline :)
Kas see võis olla laupäevase ennustus? Eks hiljem saan teada. Paegu on igatahes õhin sees, kõik on veel võimalik.
Ma näen küll vahel asju ette. Nagu seda maale tulemistki. Nägin, et sain napilt-napilt lasnamäel lõpp-peatusest pika nr 68 bussi peale, suunaga linna poole. Sain vaevu viimasest uksest sisse. Mahajääjad ajasid mind veel mõnda aega taga, aga buss oli kiirem. Üks neist veel oksendas järele.
Nad polnud siiski kurjad... Enne ma veel ei teadnud, kas tuleb suurem kolimine, aga ärgates oli selge -- ma lähen! Ja kui helistati, et tõepoolest nii ongi, siis mingit uudist enam alles polnud.
Vanatädi surma nägin ka. Vanaisa tuli talle järele.
Mõnda surnut on aegajalt ikka näha, aga ma ei tea, miks. Neil on väga tungiv ja selge pilk. Vahel mõni on tahtnud kätt suruda, aga seda ma olen kartnud. Peakülalised on onu ja vanaisa. Aga nad meeldisid mulle ka väga.
Mees olen ka olnud. Tunne oli täitsa tavaline :)
Saturday, May 14, 2011
Vanasti
Esimene hobune, mida mäletan, oli mul lasteaias pildi peal. Joonistasime muinasjutu järgi, kus rebane reelt kalu loopis. Minu pildil oligi hobune ja regi.
Järgmine hobune tuli maale kartulipõldu kündma. Vanaisa laenas ta kusagilt selleks korraks. Ta oli tume, karvane ja maahobuse lõhnaga. Ma olin ainult tema jala pikkune. Sain ka leiba anda.
Kui kusagil tee ääres hobusekarja näha oli, vaatasin isa sapikast pikisilmi järele. Kord lubati karja uudistama jääda, kui teised surnuaeda külastasid.
Siis läksin trenni. Mitte tennisesse, nagu üks plaan oli, vaid Tondile. Helgi küsis, kas kardan hobuseid. Ütlesin, et ei, ja läksin tõestuseks esimest ettejuhtuvat silitama. See võis olla Kaali. Nad olid Dervaga koos kahekesi ühes latris. Hobused seisidki latrites, kus vaevu ümber pöörama mahtusid. Mõned boksid olid ka. Minu esimene treener oli Alla. Ta kordetas mind Antiga. Mul käis jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kõik oli nii uus ja huvitav. Mingi kergendamine. Üks-kaks-üks-kaks. Tiirutasin ega tajunud aja kulgu üldse. Kui kergendamisele pihta sain, lasti suurele ringile. Kohe tuli Kuller tagant ja lõi hambad Anti tagumikku. Seepeale lajatas Anti tagant üles ja mina pudenesin saepurusse. Esimene kukkumine oligi tehtud nagu naksti. Antil olid suulistel sinised kummirõngad ja valjaid pähe pannes kippusid need alati suhu ära kaduma. Ta ilastas ikka jube palju. Pärast suhkru jagamist käsi tilkus kohe. Pärast trenni lasi Alla tuua tuusti heina. Tõingi ja söötsin selle Antile sisse. Siis läksin uuele ringile, sest hein oli mõeldud hoopis higi kuivatamiseks. Järgmine kord pidin kellegi abita hobuse valmis panema. Pingur oli. Ajas pea taevasse ja mina ei ulatunud ligilähedalegi. Valikut polnud, pusisin, kuni siiski valmis sai. Jäin trenni hiljaks.
Aegajalt toodi maneeži saepuru juurde. See jäeti tihti hunnikusse, sest laialiajamisega said hobused edukalt ise hakkama. Nimelt oli neile püherdamine pärast trenni parim boonus. Junne ei korjatud ja kui vahel harva sügavalt maneežiääri kaevati, siis tuli sealt täiesti komposteerunud kiht välja. Kord nägin, et ratsanik on Antiga hädas -- sel oli nina junnides kinni ja kuidagi enam pead üles ei saanud. Anti tegi ainult pöördeid esiotsal, pea maas. Hüppasin Draakoni otsast alla ja läksin appi. Abi antud, taipasin jälle oma ratsu poole vaadata. Sel oli kõhu ja maa vahele vaid käelaba pikkune vahe jäänud. Vaevu jõudsin kohale ja Draakoni jalad jälle sirgeks tirida. See oli õppetund, kuidas westerni reeglid päris elus ei tööta.
Trennis mängiti kulli. Käega pidi teist ratsanikku puutuma. Parim kaitse oli kogu aeg (hobuse) tagumik ees kulli poole hoida. Päris hea roolimisõpetus. Jalusteta sai väga tihti sõita. Kergendatud traavi jalusteta peaaegu iga trenni lõpus. Laisemad hoidsid välimise jaluse ikkagi jala all. Vaheldumisi kergendatud ja poolistak. Põlved pidid sadulas tugevasti kinni olema. Tihti tehti voltižeerimist. Jälle Anti. Ta oli parasjagu madal ja hea ühtlase traaviga. Käärid, pöiasirutus, pissiv koer (käpuli sadulas, üks jalg taga sirgu), traavis hoo pealt maha ja kohe tagasi sadulasse (nagu põrkepall). Voldisadula tagumised sangad olid maha vajunud ja kõvad, näpunukid said peaaegu alati veriseks. Vahel oli ka teooriatunde. Ruta luges mingist konspektist tasakaalust ja raskuskeskmest. Kuidas hobusele lähenedes peab talle endast märku andma ja asju ajama alati vasakult poolt. Pärast seda oli mõnda aega kõhe tunne isegi koerte ja taksode tagant lähedalt mööda minna -- äkki lööb.
Palmiruumi seinal olid sportlaste pildid ja tiitlid. Meistersportlased kõige ees, kandidaadid järel. Sealt edasi kõrgematest madalamate järkudeni. Kõige madalamaid muidugi polnudki. Hobuste jagamist oodates sai neid kordi ja kordi üle vaadatud. Mustvalged portreefotod olid. Trenniootus oli nii hirmus. Seisime seina ääres kui mannaterad ja ootasime oma seekordset saatust. Kõigepealt jagati ponid ja mahapildujad. Siis tahtsid kõik nähtamatud olla. Lõpus tulid tavalised viiekate hobused, vahel harva ka mõni põnevam keegimuu. Ma ei saanudki kunagi Kulleriga sõita. Ise ka ei usu, kuidas nii sai minna. Piimapaki kujuline võik poni. Vahel võis ta boksist appikarjeid kuulda. Mõnel olid pärast temaga kohtumist hambajäljed kaelas.
Pühapäev oli puhkepäev ja hobused trenni ei teinud. Esmaspäeval oli siis trangel lahti ja paljud kordetasid. Meie tegime järele. Panin ka Dami kordele. Õunalapiline laudjas oli tal, paks lakk ja imearmas pea. Traavis polnud võimalik ta jalgu jälgida, nii kiirelt sibas. Aga hoog läks kiiremakski, kui tallivahel s*takäruga jälle üks tiir tehti. Teine õmblusmasin oli Derva. Tema nii nunnu polnud, aga ometi staar -- käis "Üksildase poni hotellis" mängimas. Vahel keerati tal tukk otsmikurihma alla, et ta midagi näeks ka. Siis oli ehe vanaemanägu valmis. Staare oli veelgi, filmivõtetel või igasugustel päevadel said ikka paljud käia, eriti viiekate hobused. Eriti uhke oli Veeris tantsupeohobusena. Hõbevalged kõvad karvad olid tal ja laines lakk. Oli küll täkk ja aegajalt mörises teiste peale, aga paljude lemmik. Küll ühest silmast pime, aga hüppas hästi ja oli viiekate raudvara. Polnud arugi saada, et traavel. Kord kui platsil (seal, kus praegu jalgpallistaadion on) stoilot tegime, siis hoidis Sirje teda käekõrval ja lobises kellegagi. Veeris tõusis püsti mitu korda, kabjad vehkisid Sirje peast napilt mööda, aga ta ei pannud tähelegi.
Lõuna paiku lasti hobuseid maneeži lahti. Ponid omavahel ja hobuste grupid omavahel. Ruunad püüdsid endale kohe märad hankida ja kui mõni vahel ilma jäi, püüdis teiselt kohe üle lüüa. Ponidega sai siis rallit teha, sadula ja valjasteta. Mõne ümmargusema otsast libiseti kurvides tihti maha.
Üksikus suures boksis elasid Amper, Aden ja Palmik. Amper ja Aden olid minu meelest väga sarnased, kiitsakad ja kõrged tumekõrvid. Palmikut oli kergem ära tunda, tema oli valge. Pärast esimest korda Palmikuga plaanisin otse tallist boksi keerata. Minu kõrvale kerkis kuri Jüri kuju. Mida sa teed?!? Pidin siis korralikult väljast ringiga tulema.
Järgmine hobune tuli maale kartulipõldu kündma. Vanaisa laenas ta kusagilt selleks korraks. Ta oli tume, karvane ja maahobuse lõhnaga. Ma olin ainult tema jala pikkune. Sain ka leiba anda.
Kui kusagil tee ääres hobusekarja näha oli, vaatasin isa sapikast pikisilmi järele. Kord lubati karja uudistama jääda, kui teised surnuaeda külastasid.
Siis läksin trenni. Mitte tennisesse, nagu üks plaan oli, vaid Tondile. Helgi küsis, kas kardan hobuseid. Ütlesin, et ei, ja läksin tõestuseks esimest ettejuhtuvat silitama. See võis olla Kaali. Nad olid Dervaga koos kahekesi ühes latris. Hobused seisidki latrites, kus vaevu ümber pöörama mahtusid. Mõned boksid olid ka. Minu esimene treener oli Alla. Ta kordetas mind Antiga. Mul käis jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kõik oli nii uus ja huvitav. Mingi kergendamine. Üks-kaks-üks-kaks. Tiirutasin ega tajunud aja kulgu üldse. Kui kergendamisele pihta sain, lasti suurele ringile. Kohe tuli Kuller tagant ja lõi hambad Anti tagumikku. Seepeale lajatas Anti tagant üles ja mina pudenesin saepurusse. Esimene kukkumine oligi tehtud nagu naksti. Antil olid suulistel sinised kummirõngad ja valjaid pähe pannes kippusid need alati suhu ära kaduma. Ta ilastas ikka jube palju. Pärast suhkru jagamist käsi tilkus kohe. Pärast trenni lasi Alla tuua tuusti heina. Tõingi ja söötsin selle Antile sisse. Siis läksin uuele ringile, sest hein oli mõeldud hoopis higi kuivatamiseks. Järgmine kord pidin kellegi abita hobuse valmis panema. Pingur oli. Ajas pea taevasse ja mina ei ulatunud ligilähedalegi. Valikut polnud, pusisin, kuni siiski valmis sai. Jäin trenni hiljaks.
Aegajalt toodi maneeži saepuru juurde. See jäeti tihti hunnikusse, sest laialiajamisega said hobused edukalt ise hakkama. Nimelt oli neile püherdamine pärast trenni parim boonus. Junne ei korjatud ja kui vahel harva sügavalt maneežiääri kaevati, siis tuli sealt täiesti komposteerunud kiht välja. Kord nägin, et ratsanik on Antiga hädas -- sel oli nina junnides kinni ja kuidagi enam pead üles ei saanud. Anti tegi ainult pöördeid esiotsal, pea maas. Hüppasin Draakoni otsast alla ja läksin appi. Abi antud, taipasin jälle oma ratsu poole vaadata. Sel oli kõhu ja maa vahele vaid käelaba pikkune vahe jäänud. Vaevu jõudsin kohale ja Draakoni jalad jälle sirgeks tirida. See oli õppetund, kuidas westerni reeglid päris elus ei tööta.
Trennis mängiti kulli. Käega pidi teist ratsanikku puutuma. Parim kaitse oli kogu aeg (hobuse) tagumik ees kulli poole hoida. Päris hea roolimisõpetus. Jalusteta sai väga tihti sõita. Kergendatud traavi jalusteta peaaegu iga trenni lõpus. Laisemad hoidsid välimise jaluse ikkagi jala all. Vaheldumisi kergendatud ja poolistak. Põlved pidid sadulas tugevasti kinni olema. Tihti tehti voltižeerimist. Jälle Anti. Ta oli parasjagu madal ja hea ühtlase traaviga. Käärid, pöiasirutus, pissiv koer (käpuli sadulas, üks jalg taga sirgu), traavis hoo pealt maha ja kohe tagasi sadulasse (nagu põrkepall). Voldisadula tagumised sangad olid maha vajunud ja kõvad, näpunukid said peaaegu alati veriseks. Vahel oli ka teooriatunde. Ruta luges mingist konspektist tasakaalust ja raskuskeskmest. Kuidas hobusele lähenedes peab talle endast märku andma ja asju ajama alati vasakult poolt. Pärast seda oli mõnda aega kõhe tunne isegi koerte ja taksode tagant lähedalt mööda minna -- äkki lööb.
Palmiruumi seinal olid sportlaste pildid ja tiitlid. Meistersportlased kõige ees, kandidaadid järel. Sealt edasi kõrgematest madalamate järkudeni. Kõige madalamaid muidugi polnudki. Hobuste jagamist oodates sai neid kordi ja kordi üle vaadatud. Mustvalged portreefotod olid. Trenniootus oli nii hirmus. Seisime seina ääres kui mannaterad ja ootasime oma seekordset saatust. Kõigepealt jagati ponid ja mahapildujad. Siis tahtsid kõik nähtamatud olla. Lõpus tulid tavalised viiekate hobused, vahel harva ka mõni põnevam keegimuu. Ma ei saanudki kunagi Kulleriga sõita. Ise ka ei usu, kuidas nii sai minna. Piimapaki kujuline võik poni. Vahel võis ta boksist appikarjeid kuulda. Mõnel olid pärast temaga kohtumist hambajäljed kaelas.
Pühapäev oli puhkepäev ja hobused trenni ei teinud. Esmaspäeval oli siis trangel lahti ja paljud kordetasid. Meie tegime järele. Panin ka Dami kordele. Õunalapiline laudjas oli tal, paks lakk ja imearmas pea. Traavis polnud võimalik ta jalgu jälgida, nii kiirelt sibas. Aga hoog läks kiiremakski, kui tallivahel s*takäruga jälle üks tiir tehti. Teine õmblusmasin oli Derva. Tema nii nunnu polnud, aga ometi staar -- käis "Üksildase poni hotellis" mängimas. Vahel keerati tal tukk otsmikurihma alla, et ta midagi näeks ka. Siis oli ehe vanaemanägu valmis. Staare oli veelgi, filmivõtetel või igasugustel päevadel said ikka paljud käia, eriti viiekate hobused. Eriti uhke oli Veeris tantsupeohobusena. Hõbevalged kõvad karvad olid tal ja laines lakk. Oli küll täkk ja aegajalt mörises teiste peale, aga paljude lemmik. Küll ühest silmast pime, aga hüppas hästi ja oli viiekate raudvara. Polnud arugi saada, et traavel. Kord kui platsil (seal, kus praegu jalgpallistaadion on) stoilot tegime, siis hoidis Sirje teda käekõrval ja lobises kellegagi. Veeris tõusis püsti mitu korda, kabjad vehkisid Sirje peast napilt mööda, aga ta ei pannud tähelegi.
Lõuna paiku lasti hobuseid maneeži lahti. Ponid omavahel ja hobuste grupid omavahel. Ruunad püüdsid endale kohe märad hankida ja kui mõni vahel ilma jäi, püüdis teiselt kohe üle lüüa. Ponidega sai siis rallit teha, sadula ja valjasteta. Mõne ümmargusema otsast libiseti kurvides tihti maha.
Üksikus suures boksis elasid Amper, Aden ja Palmik. Amper ja Aden olid minu meelest väga sarnased, kiitsakad ja kõrged tumekõrvid. Palmikut oli kergem ära tunda, tema oli valge. Pärast esimest korda Palmikuga plaanisin otse tallist boksi keerata. Minu kõrvale kerkis kuri Jüri kuju. Mida sa teed?!? Pidin siis korralikult väljast ringiga tulema.
Wednesday, May 11, 2011
uni
Unenägude seletamise raamatutes tähendab hobuste nägemine alati midagi head. Olgu see siis mõni uus tutvus või avanevad võimalused või mis iganes. Mina näen hobuseid iga päev unes. Üks esimesi, mida mäletan, oli nii: mina kõnnin Kohilas mööda raudteeäärt. Vastu tuleb hobune. Aga kui kohakuti jõudsime, oli ta moondunud külgkorviga mootorrattaks. Jube kahju oli, aga olukorrast tuli võtta, mis võtta andis. Hakkasin siis mootorratast uurima, aga ta muutus jäneseks. Lõpuks jäi alles mingi pisike loomake, oli see nüüd inimese- või hiirekujuline, ei mäleta. See pidi olema enne seda, kui päriselt hobustega tegelema hakkasin. Vahel saab unes aru, et on uni. Ja siis on minu esimene mõte: kus on hobused? Kui on kusagil kaugemal, püüan mõnda laokile jäänud autot kasutada. Viimane kord rääkisid sõjamehed burgeriputka juures juttu, naersid ja kuulasid valju muusikat. Ma siis hiilisin ühte soomukisse, võtmed olid ees -- ja üritasin nii kiiresti kui vähegi võimalik masinale hääled sisse saada ja põgeneda. Õnnestuski. Muidugi edasi läks, nagu tavaliselt. Auto hakkas moonduma. Kõigepealt avastasin, et roolin tagaistmelt. Ei pööranud kuigi sujuvalt ja pidurid olid ka kehvad. Lõpuks jäi alles pedaalitav lastekart. Sellega ma polnud nii kiire kui vaja, niisiis hakkasin jälle jalameheks. Unised ratsabaasid on alati hiigelsuured. Bokse on kindlasti mitusada ja nende vahel on keerukad koridorid. Mina pean kohe võistlusele minema, aga ei leia hobust üles või on varustus kadunud, vahel ei leia kapist kõiki riidetükke üles või on kaska koju ununenud. Kõige toredam on siis, kui satun mõne tõeliselt hea hobusega kokku. Eile näiteks hakkas üks mu all äkki piffima, kuigi vasak ratse kukkus käest lausa maha vahepeal. Ta oli nii kerge ja lennukas, et oleks peagi lausa õhku tõusnud. Veider seejuures, et ma polnud kindel, kas ta on metsik või hoopis üks tumekõrb valgete märgistega võõras hobune. Tuttavatest hobustest esinevad tavaliselt need, kellega ikka rohkem tegelen. Aga Hiires käis korra läbi ka pärast seda, kui oli aastaid surnud olnud. Ta oli natuke kurva ilmega, aga väga ilus. Läikis nagu oma parimatel päevadel ja oli muidugi hiigelsuur. Ja Notsuga põgenesin kord kimagalopis venelaste eest. Tõnismäel, Kaarli kirikust mööda. Mind tulistati ka. Sain pihta. Võibolla oli see sama kord, kui pärast ära surin. Muud polnudki häda, aga tuli kähku asju pärandama hakata. Pinginaaber sai hõbeketi :) Nagu teistegi suremistega, ei jõudnudki ma lõppu ära oodata. Suust tuli küll verd ja kopsudes olid kuulihaavad, aga pikali ikka ei kukkunud. Korra käisin ühe luugi taga vaatamas, kus teised surnud olid, aga seal oli jube igav. Ei tahtnud sinna jääda. See läks nüüd vähe kaugele liiga... Aga Notsuga nägin unes, kuidas tegime ühe tagant jalavahetusi, ja ta tõepoolest õppis need ära hiljem. Ta polnud just kõige kergem hobune -- paari sammuga ühest maneeži otsast teise -- aga jalavahetused olid hästi käpas. KÜRis sättisin jalavahetuste seeriad alati kaarte peale, sest ta sai nendega lihtsalt nii kergesti hakkama. Mul on nii kahju vahel, et ma olin siis veel nii noor ja loll, kui temaga koos sain olla. Nüüd enam noor ei ole :P Olen tal mõned korrad külas käinud, enam ta muidugi sporti ei tee. Varsakaid on mitu olnud. Nüüd pole paar aastat näinud enam, kus ja kas elabki üldse? Vana sõber...
Vahel pean hobuse ühest tallist teise kolima. Mõnikord ka kusagile korterisse ööseks hoiule jätma. Üks on mul suures toas olnud, tegi parketi peal volte. Lifti ei tahtnud hästi mahtuda. Kaua ei pea tavaliselt pead murdma, kuidas asju korraldada, sest asjad moonduvad. Korterihobusest saab ka tavaliselt mõni näriline. Nüüd mulle meenub, et polegi enam kaua aega aknast alla hüpanud. Varem juhtus seda tihti, et aeti taga ja pidi kaheksandalt põgenemiseks alla hüppama. Kõige raskem seejuures on akna avamine. Maandumine on lihtne, haiget ei saa kunagi. Võibolla olen hakanud vähem actionfilme vaatama. Aga kõige esimene uni, mida mäletan, oli selline: astusin Nõmmel maja ees uksematile ja tõusin koos sellega õhku. Koolis ma siis veel ei käinud igatahes. Päriselu esimest mälestust ei räägi ma kellelegi välja, polnud väga tore kogemus.
Uned on vahel nii imelikud. Raske uskudagi, et ma ise nad välja mõtlesin. Jälle kaks väiksekesena nähtut. Esimeses ajas mind isa sõber automaadiga ümber sapika taga. Ta polnud ju mingi paha tegelt. Paljupalju aastaid hiljem oli ta ühe semestri jagu mu õppejõud. Teises oli mu kere haiglas voodis maas ja arstid askeldasid ümber. Mina lendasin nende peade kohal ja vaatasin pealt. Päriselt ei ole ma muidu haiglas olnud, kui laste pärast ja seda palju aega hiljem.
Vahel näen ka leiutamisi. Mul on isegi paberi peal hiiglama head skeemid ja plaanid, aga ärgates kaovad nii kiiresti, et ei saa sabast kinni. Üks lihtsamaid oli ärandamisvastane geel. Kuidagi sai auto salongi üleni geeli täis lasta, nii et polnud võimalik sisse minna ega midagi välja võtta. Mõnus osa oli see, et autoomanik sai vajadusel selle geeli nagu naksti ära sealt. Horisontaalliftid ja tunnelid on ka. Kesklinnast teletorni juurde sai niimoodi liftiga. Selliste liftide kiirused on vahel küll liiga suured. Kohati on sõites tunne, et pea lausa lõhkeb tohutu surve all. See on tavaline, et laskudes õhku kerkid. Siis peab varbad mingi ääre alla suruma ruttu. Lennukid on ka tihti sellised, milles kõvasti kinni peab hoidma, eriti õhkutõusu ajal. Jalad ülespidi lendamine on ka tavaline praktika. Mõnikord saab lennuki taevasse lingusüsteemi abil. Start tuleb kuidagi, hambad ristis, üle elada.
Vahel pean hobuse ühest tallist teise kolima. Mõnikord ka kusagile korterisse ööseks hoiule jätma. Üks on mul suures toas olnud, tegi parketi peal volte. Lifti ei tahtnud hästi mahtuda. Kaua ei pea tavaliselt pead murdma, kuidas asju korraldada, sest asjad moonduvad. Korterihobusest saab ka tavaliselt mõni näriline. Nüüd mulle meenub, et polegi enam kaua aega aknast alla hüpanud. Varem juhtus seda tihti, et aeti taga ja pidi kaheksandalt põgenemiseks alla hüppama. Kõige raskem seejuures on akna avamine. Maandumine on lihtne, haiget ei saa kunagi. Võibolla olen hakanud vähem actionfilme vaatama. Aga kõige esimene uni, mida mäletan, oli selline: astusin Nõmmel maja ees uksematile ja tõusin koos sellega õhku. Koolis ma siis veel ei käinud igatahes. Päriselu esimest mälestust ei räägi ma kellelegi välja, polnud väga tore kogemus.
Uned on vahel nii imelikud. Raske uskudagi, et ma ise nad välja mõtlesin. Jälle kaks väiksekesena nähtut. Esimeses ajas mind isa sõber automaadiga ümber sapika taga. Ta polnud ju mingi paha tegelt. Paljupalju aastaid hiljem oli ta ühe semestri jagu mu õppejõud. Teises oli mu kere haiglas voodis maas ja arstid askeldasid ümber. Mina lendasin nende peade kohal ja vaatasin pealt. Päriselt ei ole ma muidu haiglas olnud, kui laste pärast ja seda palju aega hiljem.
Vahel näen ka leiutamisi. Mul on isegi paberi peal hiiglama head skeemid ja plaanid, aga ärgates kaovad nii kiiresti, et ei saa sabast kinni. Üks lihtsamaid oli ärandamisvastane geel. Kuidagi sai auto salongi üleni geeli täis lasta, nii et polnud võimalik sisse minna ega midagi välja võtta. Mõnus osa oli see, et autoomanik sai vajadusel selle geeli nagu naksti ära sealt. Horisontaalliftid ja tunnelid on ka. Kesklinnast teletorni juurde sai niimoodi liftiga. Selliste liftide kiirused on vahel küll liiga suured. Kohati on sõites tunne, et pea lausa lõhkeb tohutu surve all. See on tavaline, et laskudes õhku kerkid. Siis peab varbad mingi ääre alla suruma ruttu. Lennukid on ka tihti sellised, milles kõvasti kinni peab hoidma, eriti õhkutõusu ajal. Jalad ülespidi lendamine on ka tavaline praktika. Mõnikord saab lennuki taevasse lingusüsteemi abil. Start tuleb kuidagi, hambad ristis, üle elada.
Sunday, May 8, 2011
Jookse ruttu, karu tuleb
Metsik on tagasi! Täna sai tuulevuhinat kõrvu ja hüppeid vasakule, paremale, otse selja taha. Põhjust ma ei teagi. Värske õhu mürgitus? Mis juhtub, kui elektrikarjuse katkenud alumine traat on pandud üle ülemise rippu (teine ots veel pusas maas)? Maa plõksib. See on väga hirmus. Maa ei tohiks ju plõksida! Eile ei plõksinud! Miks ta seda nüüd veel näppida tahab?? Seal liigub midagi!! AAAaaaAAAPPIIii! Parem põgenen. Jätsin paranduskatse parem pooleli selleks korraks -- kui metsiku silmad oleks veel suuremaks läinud, oleks neil teist pead juurde vaja olnud. Kuna tuju oli juba enne ...tuuline, siis nüüd oleks juba tuulelohe asemel langevarju võinud lennutada. Tore oli asja juures see, et jalad liikusid vabalt ja mõnuga. Üle õla oli neid päris pikalt näha, ja nad polnud isegi päris sirged. Mul on unistus liikuda kunagi mõne toreda hobusega oma lapsepõlveradadel metsades ja väljadel. See hobune ei hakka ilmselgelt olema metsik, sest temal on ilmselt teised unistused. Ei hakka enda omi jõuga peale suruma ka. Aga tema on hoopis osav ja ilus, kerge ja taiplik. No ei saa ju midagi pahaks panna sellisele, kel jalgadel sebratriibud ja seljal jutt; keda põnevil olekus tuleks üles pildistada ja seinale panna, et igasugune hall kohe kaugele minema kaoks. Maha jalutades jäi plõksiv koht jälle teele ette ja tundsin läbi selja tugevat jalapidurit. Haa, aga ees on ju KODU. Mida sa teed, kui tahad minna, aga kardad väga? Andsin rooli üle ja jäin lihtsalt jälgima. Hakkas tiirutama. Läks veidi edasi, siis paremale volt ja jälle edasi. Nuuskis maad, kartis erinevaid pinnasetüüpe ja hüppas vahel kõrvale. Närvi ei läinud. Ma pugistasin naerda. Kokkuvõttes oli ju suund hea ja kohad, mis ta liiklemiseks valis, olid eelkõige kõvad ja ohutud. Ma arvasin algul, et lähme läbi muruplatsi, aga ei, ta tõesti eelistas suurekivilist kruusateed. Kus võimalik, astus kõrvale siledale kõvale mullale. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ta kohutavalt kardab vetruvaid või vajuvaid pindu. Aga et isegi muru ei kõlba ja eelistab võõramat, aga kõva teed...! Ja et voldid tegi alati paremale... Talli ustest eelistas lähemat, kuigi seal olid kohutavad lehvivad presendikollid. Ta on ikka nii minu moodi. Ratsionaalsus eelkõige, kuigi see võib väga tülikaks osutuda (ta laseb junnid ka enne maha, et ei peaks neid boksi tooma ja pingutab koplis pissida, et omal kodus varbad kuivemaks jääksid). On ikka küll nii, et koos olevad hinged üksteise moodi lähevad või olid nad juba enne sarnased, kui teineteise seltsi valisid. Natuke kahju on ka... nii ei hakka ta mind kunagi päriselt usaldama. Mina teda ei usalda. Ma küll tean, mida ta järgmisel hetkel teeb või kuidas ta seda teeb, aga kui ta oleks krokodill, siis oma pead ma talle lõugade vahele ei paneks. Või kui ta oleks elevant, siis kõhtu tema jala alla. Mis veel... ah, arusaadav niigi :) See võib kosta pessimistlik, aga pole. Ma lihtsalt tean. See ei loe, et see, kes enne oma pea ligigi ei lasknud, laseb nüüd kõrvu mudida ja võtab suulised ise suhu ega lase neid trenni lõppedes suust. Eem... nojah... niisiis -- metsik on tagasi, olgu või üheks õhtuks. Vahva tegelane alati.
*********
Ja ma jooksin täna. Ainult 10km. Ma ei jookse muidu eriti. Lühikesi otsi küll, nii paarkümmend meetrit, aga mitte rohkem. Las etioobid jooksevad. Neil on jalad ka peenemad kui minu näpud, vähem kraami kaasas tassida. Isegi kui ma hakkaksin luukereks, ei oleks mul massi nii vähe kui täies jõus etiooplasest jooksjal. Huvitav, kas neil sünnimärke ka on, ja kuidas nad aru saavad, kas on? Au ja kiitus näiteks Siretile, Merlele, Airele, kes ikka pikki distantse ette võtavad -- hirrrrmus tublid on. Ma nii pole :) Aga juustukukli ja mustikasupi nimel olen paljuks valmis. Praegu küll mustikasuppi ei olnud... ja kui meelde tuli praegu, kuidas seda polnud (ei pidanudki muidugi), tuli kohutav isu peale! Eriti mõnus on neid seemneid katki näksida. Njam.
*********
Ja ma jooksin täna. Ainult 10km. Ma ei jookse muidu eriti. Lühikesi otsi küll, nii paarkümmend meetrit, aga mitte rohkem. Las etioobid jooksevad. Neil on jalad ka peenemad kui minu näpud, vähem kraami kaasas tassida. Isegi kui ma hakkaksin luukereks, ei oleks mul massi nii vähe kui täies jõus etiooplasest jooksjal. Huvitav, kas neil sünnimärke ka on, ja kuidas nad aru saavad, kas on? Au ja kiitus näiteks Siretile, Merlele, Airele, kes ikka pikki distantse ette võtavad -- hirrrrmus tublid on. Ma nii pole :) Aga juustukukli ja mustikasupi nimel olen paljuks valmis. Praegu küll mustikasuppi ei olnud... ja kui meelde tuli praegu, kuidas seda polnud (ei pidanudki muidugi), tuli kohutav isu peale! Eriti mõnus on neid seemneid katki näksida. Njam.
Subscribe to:
Posts (Atom)