Best foot forward

Laupäeva hommikul kallati Säreveres õppeklassi lauale kohvritäis kapju, enamasti laminiitikutelt korjatud. Üks terve ja ilus oli ka. Pikuti poolitatud ja lakitud, et korralikult näpuga järge saaks vedada, et kus mis luu ja kiht on. Kui see laud oleks ette teadnud, mis õhtul veel juhtuma hakkab...

Nick Hill ja Ralitsa Grancharova, üks šotlane ja teine bulgaarlane, üks sepp ja teine veterinaar, aga mõlemad rõhutasid, et kabjahooldus algab toitumisest. Käivadki sellise tandemina mööda ilma ringi ja vaba aega olevat viimati olnud korraks kolm kuud tagasi. Ralitsa rääkis, et kuna Bulgaaria selline vaene maa on, siis palutakse tal tihti hobuseid diagnoosida ilma kallite abivahenditeta nagu ultraheli või röntgen. Ehk siis lihtsalt silmade ja käte abil. Pärast sissejuhatust kolisimegi maneeži ümber, et seal ühele hobusele ülevaatus teha. Järjekord oli midagi taolist: üldmulje - karvkate - hambad - limaskest - silmad - kõrvad - lümfisõlmed - hingamine (stetoskoobiga kummaltki poolt kopsu eri osadest) - pulss (lõua alt või küünarnuki tagant) - seedimine (kummaltki poolt 2 kohast, koputamised gaasi tuvastamiseks) - kaelalülid - selgroog - esi- ja tagajalgade liigesed (kas liigeste vahel on piisavalt ruumi, kas üleminekud on paralleelsed, kas on luustumist) ja lihastik (kas on sümmeetriline ja kas kummalgi pool jalga samas toonuses) - kehatemperatuur. Selle ja ka järgmiste hobuste puhul oli selgelt näha seost valusate kohade ja/või kehaliste iseärasuste ja kompensatsiooniks kasvatatud lihaste vahel. Kui junn kukkus, siis esiteks tormati seda uurima ja nuusutama, alles hiljem koristama.

Tuligi kapjade kord. Nicki varustuse hulka kuulusid erinevad tangid, saeteradega raspel (ei pidavat puru külge võtma ja kestab kauem kui tavaline), kipsiriiv (superleid, jube mugavalt sai mustang rolli teha ja üldse siluda, terad on kergelt vahetatavad ka), kabjanuga, marker (päkkade kõrguste märkimiseks mööda tuubuleid, keskjoone, max võimaliku mahavõtmise, kandva osa pöördekoha märkimiseks),  mõõtmisvahend (ära usu silmi, ütles Nick. Oluline on funktsionaalsus, mitte silmailu), teritaja, nöör (seda meil kordagi vaja ei läinud). Põhijuhised olid, et maha tuleb võtta kõik üleliigne, millest (enam) tuge pole ja alles jätta kõik vajalik ja tugev. Sarvtalda ja kiilu enamasti ei puutugi, sarvseina kaugemale kui tald maha võtta ei tohi (v.a välisäärest mustang rolli jagu) ja sarvsein peab jääma ühtlase laiusega tervena kabja ümber toeks.

Nick on nii suur rauavaba kabjanduse fänn, et käib ise ka pooleldi paljajalu. Väidetavalt talle peale ei astuta. Istus oma lühikeste säärtega seal hobuse all nagu tooli peal. Üks õppuritest proovis ka, aga sama poosi üle 5 sekundi hoida ei jaksanud. Põhiboss, mis asju dikteerib, on valgeviir. Mis pole enamasti kuigi valge. Täiesti tervena on ta pigem kollakas, või igatahes kollasem kui sarvseina sisekülg. Rebendite ja eraldumise korral on ta ju lausa must. Võta nüüd kinni siis, miks talle selline nimi pandi.

Pärast söögiotsinguid ja ka leidmist (Türil pizzakioskis tegid vähem kui poole tunniga 5 pizzat valmis, mismoodi?!) rääkisime hobuste söötmisest ka. Et mida me söödas näha ei taha. Alfalfat, hernest, ristikut (liblikõieliste kogus söödas võiks alla 2% jääda), maisi, sojat, siirupeid, nisu, köögiviljaõlisid, rapsitooteid, pärmi. Ega sinna lubatud asju kuigipalju jäänudki. Küsiti ka tatra kohta, aga seda nad üldse ei teadnudki, et mis see on. Tundus nii uskumatu ja endal tuli tatrapudru isugi peale (järgmisel päeval tõmmati tatar korralikult liistule, koostis sai üksipulgi üle vaadatud). 

Päev oli juba pikk, aga põhiüllatus oli veel ees. Veel kapju. Õigemini jalgu. Külmutatud selliseid.

Kõigepealt ladus publikum tähelepanekud letti, siis märgistati olulised kohad markeriga ja asuti nüsima. Vähemalt see hobune sai endale pärast surma korralikult trimmitud jala.
 

Teine oli tupsujalg, eesti raskeveoka oma. Ei saanudki teada, millesse ta suri, loodetavasti mitte eemaldatud jala tõttu verekaotusse. Kuigi tohutult üle kasvanud, oli alt välja tulnud kabjamaterjal täitsa korralik, terve ja tugev. Isegi viltu polnud eriti  kasvanud. Sai seegi trimmitud, aga kas siis rahvale sellest piisas! Nüüd toodi välja saed. UUH.

Kuni kabja kallal kena trimmimistööd tehti, polnud seda tasapisi verd tilkuma hakanud (noh, sulas soojas toas) jalga liiga kurb vaadata. Kui aga jõuti sellistesse sügavustesse, kus elus hobune oleks väga kindlasti väga palju haiget saanud, ei olnud enam kerge. See oli nii sürr olukord. Mehed saagisid, nii et higimull otsa ees. Hobuse riivimise hais segunes nurgast tuleva lõhnaküünla toodanguga ja hobuse oma võitis mäekõrguselt. Ka avatud aknaist ei olnud suurt abi, hingasime seda hobust sisse seal. Maha langes hobusaepuru ja natuke oli seda ka saagija kulmu küljes rippumas. Mitu seibi sai maha võetud, kuni kabjaluu välja paistma hakkas:

Ja ka sellest ei olnud veel küll, kabjapadi, süstikluu, kõõlused -- kõik said välja kougitud. Pärast oli mitu kühvlitäit hobupuru põrandal laiali, inimesed põlvili sees. Ei tea, mis hasart seal tekkis, aga järgmise päeva hommikusse plaaniti uus saagimine teist telge pidi. Jalgu oli saadaval täitsa mitu tükki. Läksime laiali, mõned jäid ka kohapeale ühikasse ööbima.

Pühapäevaks oli plaane nii palju, et kõik kavasse ära ei mahtunud. Saagimine jäi ära. Käisime läbi söötmisjuhised kõhnadele ja rasvastele laminiitikutele ja tervetele, noortele ja vanadele. Arutasime, milline on ideaalne koppel ja üldse pidamistingimused. Vesi, hein, sool kõlas nagu mantra. Rauda on liiga palju, vaske ja seleeni vähe, oomega kolmed ja kuued, see oli üks lõputu jutt. Lõpuks oli tunne, et midagi hobusele süüa anda ei tohi ja jalad on ka pekkis. Tõenäoliselt isegi laminiidi äärel, sest õuntega ma viimasel ajal kindlasti kokku hoidnud pole ja talvevorm on palju ümmargusem kui suvekas. Järgnes veel ülevaatust ja kabjaviilimist elusate hobuste peal. Stetoskoobi otsa näpuga katsuda ei tasu, isegi kogemata. Hea, et kõrvas trummikiled terveks jäid. Õhtuks olin nii sodiks väsinud, et ei mäletagi, kuidas koju sain. Nii palju oli, et trenniriided olid kaasas ja talli ma jõudsin enne selle kinnipanekut, aga sõitjat must enam polnud. Kuidas ma saan talle õuna mitte anda, kui ta sellise näoga otsa vaatab? Peab südame kõvaks tegema.

Tükike kellegi teise loost

Kunagi ammu, kui ma ise olin agarasti ametis mõni kuu vana olemisega, võitles mu onu kusagil Siberi avarustes "sõjaväes" olla. Tegelikult tegid nad seal ränka  tööd, ilmadest ja oludest hoolimata. Oli sealt kodustele kirjutanud nii (kirjapilt muutmata, nimed täpitatud):

Tere, Kodu

Kirjutan siis jälle ühe kirja. See on mõeldud ka A******le ja K**le ja vanaemale ja ka kõigile teistele, kes on huvitatud sellest, mida ma teen ja kuidas mul läheb. Aitähh kirjade eest. Sain need kätte. Kirjutage mulle palun samal aadressil. Töötan raudteel. Põhiliseks tööriistaks on labidas. Hakkan juba nagu ära harjuma, aga jube on mõelda, et ees on veel rohkem kui 22 kuud. Praegu on siin jubedalt sääski. Ilmad on muidu suvised. Kord on range. A***** tahtis teada, mis meile süüa antakse. Hirsi ja tatra putru. Korralikust lihast ja troopilistest puuviljadest ei näe isegi unes. Natuke lähemalt meie elust. Äratus on kell 6:00. Kolme minuti pärast rivistus, siis hommikuvõimlemine, peale seda kuni kella kaheksani on rivi.

Siis hommikusöök ja peale seda viiakse meid tööle. Tööd on alati palju. Praegu betoneerime raudtee ja maantee vahelist maad. Kell 1:00 on lõuna ja siis kuni kella 20:00-ni jälle töö, peale seda on õhtusöök ja rivi kuni kella 9:30-ni. Siis on veidi vaba aega, et puhastada kirsad ja õmmelda uus krae. Kell 22:00 läheme magama. Kuid peale 22 tavaliselt peseme põrandat. Igal pühapäeval läheme kinno. Mustadega on asi nüüd rahulikum, aga ilma rusikateta ikka läbi ei saa. Üldse on meil määraval kohal rusikad. Ilma nendeta ei saa kohta ei bussis ega kinos. isegi Raha ärge ümbrikus saatke, vaid ametlikult ja mitte üle 5 rubla. Ja veel üks palve. Kui te mulle kirjutate, pange kirja sisse ka puhas ümbrik. Siin pole ümbrikuid kusagilt hankida. Ja pange ka minu foto. Kirjutage lähemalt kõigest, (kuidas S****l tunnistus oli, kuidas läks Võrumaal) üldse kirjutage kõike. Ja las A***** kirjutab ka. Mul pole alati võimalik vastata, aga ärge te mu vastust oodake, muudkui kirjutage. Ja veel pange kirjade sisse mõni postkaart Tallinna pildiga või mõni foto. Need valmistavad mulle alati rõõmu.

Täna on pühapäev, 8. juuli. Praegu on veidi vaba aega, siis algab rivistus. Meie rühmas on kümme inimest, 3 venelast, 3 aserbadsaanlast, 1 kasahh ja veel kaks ei tea kust ja siis mina. Ah õigus, A***** küsis sauna kohta. Igal reedel on ette nähtud saun, kuid pesta pole seal suurt võimalik. Pisike ruum ja korraga tormab sisse üle saja inimese. Kausse on veidi üle 20ne, aga need lähevad kõik vanade sõduritele ja pesemiseks on aega 20 min. Aga pole viga, peseme peale öörahu kraani all. Magan ülemisel naril. Mis puutub seersantide kooli, siis ma ütlesin ära. Võimalik, et tegin valesti. Mul oleks seal jube raske. Seal on igasugu eksamid ja ma ei oska ju vene keelt. Poole aasta pärast on võimalik jälle minna, siis võib-olla lähen. Eks näis. Ega see seersandi auaste siin nii väga kiiduväärt olegi. Praegu on juba õhtu, varsti on meil õhtusöök ja peale seda vist kino. Teate, võib-olla on teil mulle võimalik väike pakk saata. Kui, siis saatke mulle suitsu (midagi odavamat "Priima") ja paar pakki "Ekstrat" või "Leeki" ja veel kommi, sääsetõrjekreemi ja žileti aparaat. Kui te ei saada, pole sest katki midagi. Noh, ega midagi, pean lõpetama. Tervitage kõiki minu poolt, jään vastust ootama. Ja las A***** kirjutab ka ja S**** ka jne. Soovin Teile kõigile toredat suve ja meeldejäävat puhkust.

V*****


---

Leidsin selle kirja paar nädalat tagasi ühe vana kokaraamatu vahelt. Mul oli täiega tore onu, temaga sai alati nalja ja lugusid rääkida ta juba oskas. Tema õpetas mulle, kuidas pajupilli teha ja võilille varrest ka. Siberist tõi ta kaasa külmakahjustustega jalad ja nässukeeratud kõhu, aga sellest ei teadnud mina varem midagi. 

 

Unenäomaailm

***

Suvel saadud auhind röökis kord riiulis, kord põrandal, et ta tuleks ära kasutada. Kuna koolivaheaeg on selline kaduv nähtus, pakkisime kiiruga kõik, kellest jõud üle käis, autosse ja põrutasime põhja. Kuigi ma ise seekord roolist pääsesin, on pimedas sõit alati ebameeldiv: lugeda ei näe, iga puhma varjus ootavad loomad, et saaks teele joosta ja peab valvama, et juht magama ei jääks. Tabletti ka ju enam pole, millega meelt lahutada ja saateid järelvaadata. Hommikupoole oli väike onu teises toas karjuma hakanud, et katki ja katki. No mis see on siis katki, miks karjud? Oligi tablett, kahes jupis, mis enam kokku ei hakka. Rongivideotega on seega lõpp. Kuidas ma nüüd viis minti rahu saan? Pikemad autosõidud edaspidi? Instant silence toode läinud! Noh, igatahes, keset ööd demonstreeris kitseke, kuidas "metsloomad kunagi tagasi ei liigu, ainult edasi", nagu sõiduõpetaja rõhutanud oli. Tõepoolest kimas ta ainult edasi, eriti kohe pärast seda, kui üle tee jõudnuna ümber oli keeranud tagasi tee poole. Jõudsime napilt eest tõmmata. Hiljem panime vanaema pannkoogid nahka ja siis talle kappi ja koridori mõned LEDidega valgusribad. Kaua sa ikka jaksad mingeid purke taskulambiga taga ajada. Kunagi pärast seda käisime Heurekas ka ära. Praegu on neil püsti talisporditeemaline ekspositsioon. Küll oli tore emalt suusahüppes pähe saada. Tegelt?! Laskesuusatamine tuli terake paremini välja, eriti see laskmise osa, aga bobitamine küll minu ala pole. Kügele kastikeses ja oota raja lõppu. NIII põnev. Kui päris slaalomis samamoodi pööraks kui seal simulaatoris, siis heal juhul 10m püsiks jalgadel, edasi oleks ainult veeremine. Keerad sa jah nii uimaselt mingid jalad suure hoo pealt sõidusuunaga risti, pool keret kaasas. Tahaks endale ka sealset kohvilaua-kujulist puutetundliku ekraaniga asjandust. Koos selle putukate tagaajamise mänguga muidugi.

***

Väike troll muidu väga lauseid moodustama pole õppinud, aga kui ükskord kommi sai, siis lippas ringi nagu vedrujänes ja nuias: "Timm, anna kommi!". Üksikuid sõnu tuleb aina juurde, kordab järele ka meeleldi kõike. Tirib magaja voodist välja ja kiidab, et tubli (ei saa küll aru, kumb). Meil oli aastatega kogunenud saapakarbitäis üllatusmunade sisusid. Seisid seal kokkupandult niisama. Kuni väike onu nad avastas. Algul oli ettevaatlik mäng lühikest aega korraga ja karbi juurde minek oli eraldi sündmus. Tasapisi hakkas ise karpi kapi otsast alla tirima ja suurde tuppa tassima. Ja siis jubinavihmasid korraldama. Ei tea mina, miks mängimiseks on vaja kõik põrandale hunnikusse kallata. Oleks siis et üks hunnik korraga, aga ei, seljakotitäis legosid ja mänguasjakastid ikka ka. Ma pole ise mitte ühtki mänguasja väikesele onule ostnud, aga kuhilad, mis ta igalt poolt kokku ajada oskab, on muljetavaldavad. Ei pea isegi mänguasi olema, et pildumisrõõmu valmistada. Koolikotte kangutab tühjaks ja pinaleid, pliiatsiämbri kallab kummuli, markeritega värvib näppudele näod peale ka (no vaatasime ükspäev näpujukude pilte... eioleksvistpidand).


***


Ma ei saa üldse aru, mis valu on seda metsa nii hullunult maha võtta. Eelmisedki tühjendikud pole veel tervenema hakata saanud. Nn seemnepuudeks jäetud õnnetud on ka ümber kukkunud, ei jaksa üksi seal tormis võidelda. Trennikünka otsas pole enam kändegi alles, seal on juba täitsa sile maa.

Talveks on tallis jälle vahelduvvool. Kord on, kord pole, ilusti vaheldumisi. Rahmeldad parasjagu kontragalopis ja jälgid kõiki ülejäänud seitset ratsanikku, et trajektoorid ei ühtiks -- ja pauhti pime kui kotis. Olevat eelmine nädal hüppetrennis ka juhtunud... uhh, jube mõeldagi, mis sobiva ajastusega korraldada annab. Iseenesest pole külmal mingit elu muutvat kangust veel olnud. Öine kümme miinust on hommikuks nii kuue peale läinud ja mootor ka veel käivitub. Just oli uudis, et Tartu maratoni rada on täies pikkuses sõidetav. Nüüd juba!

Sees ratsutamine on kohutavalt tüütu. Tundub, et meie niigi väike maneež muutub iga kasutuskorraga aina väiksemaks. Karvik ju kardab seda tribüünipoolset otsa ja puhiseks parema meelega teises otsas, kael püsti ja ninaaugud suured -- ukse taga ju krobiseb miski! Ja raudselt on seal ääre taga mõni suure mänguautoga laps-hobusööja! Ja lumised traktorijäljed! Kuku istuli, see on kindlasti palju ohtlikum materjal kui see, mille sees ta pool päeva müterdab ja mille alt murujäänuseid välja kaevab. Enam ei mäletagi, millal viimati tõeliselt tore ratsutada oli. Kindlasti kusagil õues. Lõdvestatus my-karvane-ass.


***

Esimene kolmest novembri põnevikust on nüüd möödas. Kahel päeval kogunes Väänasse korralik saalitäis rahvast, rohkem kui muidu sellistel üritustel. Esimesel päeval korrati koolisõidu põhialuseid ja teine päev oli noorhobuste teemade päralt.

Käisime jälle üksipulgi läbi treeningskaala ja tema astmete kõikvõimalikud omavahelised seosed. Uut ei olnud, aga kordamine ka mööda külge maha ei jookse. Kui koolisõiduga mitte seotud inimesed võivad kergelt heita, et neid mingi skaala üldse ei koti (isegi kui kõiki ratsasportlasi tegelikult peaks kottima, natukenegi), siis tegelikult on osa treeningskaalast oluline ükskõik millise tarbehobuse tervise ja heaolu võimaldamiseks. Näiteks kasvõi kummalegi poole ühesugune painduvus ja külgede võrdsus on hea ju isegi künnihobusele. Uut oli seekord niipalju, et skeemide analüüsi alustasime lausa S-T-st. E-M-l oli Indiast näiteid välja otsitud. Soomes ei pidavat midagi sellist üldse olemaski olema (raske uskuda). S-T skeemid peaksid olema mõeldud just päris algajatele spordi nuusutamiseks. Hobuse kvaliteet on üsna kolmandajärguline, kuni tal lastakse rahulikult omas rütmis tiksuda. Ratsanikult oodatakse roolimisvõimet ja iseseisvat istakut. Edasi tulid juba ponimeistrid ja juuniorid jne. Eraldi pikem aeg pühendati jalavahetustele. Korrektne jalgade järjekord (kui ei, siis max 4), galopi kvaliteet enne ja pärast, otsesus, õlavabadus, jne jne. Üks suurima punktivahega harjutustest, sest nähtu oleneb isegi silmade pilgutamise hetkest. Mäletasin kusagilt trikki, et tuleb jälgida tagajalgu, siis näeb esijalgu ka. Vastupidi millegipärast ei näe.

Noorte hobuste päeva alustasime kollase ponitäkuga. Kui võistlemised algavad neljaselt, siis litsentse tahetakse varem ja see kolmene lapseke samm-traav-galoppis seal peaaegu 10 eest suure publiku ees, nagu poleks ta iial midagi muud teinudki. Nii loomulik oli talle see ratsutamise värk. Kuidas sellise kohta üldse öelda, et tal midagi puudu on? Selliseid ei tohiks nagu olemaski olla, aga näe, on. Edasi võrdlesime 4- ja 5-aastast Damon Hilli. Neljane pühkis ringi nagu mingi loodusjõud, kartis asju ja vahel tekkis hirm, et äkki ta ei saagi nurgas pidama. Viiene oli juba kenasti lihases ja tundus tsiviliseeritud. Pärast tuli veel päris hobuseid ka. Üks tahtis rahunemist, teine üles äratamist ja kolmandal oli kõhuvalu.

Ilm oli talvisest kevadisse pööranud ja teed olid jubedad sõita. Veel laupäeva öösel olime vanaemaga pagassi härmakarvaseid õunu --hobusele!-- täis ladunud, aga need pidid juba paari päeva pärast "tagasi kostuma". Niimoodi nimetas ta õunte söödavaks sulamist. Tagasi kostumine.

***

Hobusel tõmmati korralik tekk pooleks. Valge tont saigi hakkama. Nüüd on boksi ees kolm lipendavat koletist ja mina enam ei jaksa. Mis krdi valu on neid tekke rebestada niimoodi? Valge tont oli tegelikult juba pikemat aega hambaidpidi Metsiku tagumikus käinud (teistel ka), aga tekk oli enamuse rünnetest ära summutanud. Sai siis onuke mõneks ajaks teise aeda rahulaagrisse saadetud.

Teine novembri oluline asi on nüüd ka läbi. Animated Dreams. Ma olen seal eimäletagikuiammusest ajast iga aasta käinud, aga alles seekord hankisin passi. Lihtsalt see tavapileti hind on nii räigelt kallis. PÖFFil endal saab küll palju vähemaga hakkama. Misjaoks neid animatsioonifänne niimoodi ahistatakse?! Unenäomaailm... ma tunnen ennast seal nii koduselt. Ühel seansil tekkis üks mõõde juurde. Mu kõrvale prantsatas Jõhkralt Haisev Onu. Mitu korda valmistasin oma peas ette kõnet, midagi nagu et "vabandage, te haisete täiesti väljakannatamatult", aga lõpuks ikka ei tihanud. Äkki oleks võinud? Viimane nähtud asi oli mere äärde maha jäänud Louise'ist ja see oli üks paganama kurb lugu. Selline hetk oli, et memmeke pani end piduriidesse, lükkas trepiservale lahtise konservi koerale ja jalutas merre surema. Sest kui isegi koer on su maha jätnud, siis pole ju mõtet edasi elada. Kas päriselt üldse on mõni koer oma inimese maha jätnud? Seal ka ei jätnud tegelikult, aga võibolla oli see juba uni.

Leheke tuules

Tehnika on kokku leppinud ja üles tõusnud või siis alla andnud, oleneb, mis nurgast vaadata. Musakeskus plõksib paaniliselt plaadivahetajaga, läpakal suri ventikas, lauakal kõvaketas, külmuk käivitab ennast kui talvine diiselmootor, telefon läheb 2sek pärast ülestorkimist lihtsalt kotti ära. Peab kätte võtma ja ravima hakkama neid, pooltest peaks veel asja saama. Kui esimene asendustelf ka nädala pärast välja suri, annetas vanaema oma telfikollektsioonist ühe nuppudega Nokia, ta ise ei jõuaks kõiki neid moodsamate inimeste jäänukeid ära kasutada. Seni polnud mul üldse aega ega kõnesid. Lihtne. Muidugi see ka, et kui ma neid ridu kirjutasin, tuli äkki lauakal jälle sinine ekraan ette.

Tähistasime trioga hooaja lõppu kinos, oli jälle hobusefilm. Täitsa  huvitav kohe, kuidas nad niimoodi satuvad. Uudistetoimetuse boss teatas  hobuse väärkohtlemise uudise kohta, et kui pekstakse, siis olgu see lindis. Noja siis see Bridget Jones sai lapse. Kuigi vahepeal olid tegelikult ka ekraanil karvased paljad tagumikud, siis oli hulganisti ka muid kui  jalaga-tagumikku nalju ja naerda sai korralikult. Seda oligi tarvis.

Hobune on kergemaid trenne saanud, põhiliselt heinamaal kappamist või mööda teid kõmpimist ja ongi tulemus käes -- Metsik on tagasi. Kardab veel rohkem asju, pukitab, ei anna tallirahvale koplis kätte. Õnneks võtab minu pakutud sügamisteenuse tänulikult vastu (eriti pea, kael, rinnaesine) ja on nõus vabaduse trenni vastu vahetama. Need praegused sääsed on täiesti kohutav nuhtlus. Eriti päikeseloojangu aegu kihisevad ümber ja aina pistavad valusalt. Tegelikult ka, see pole aus, vahel pühin peoga hobuse näolt 15tk korraga ja kohe on uued platsis.

Panniostungilt kutsuti ära lasteaeda. Kiiresti vaja tulla! Lapsel 38-ne palavik! Hommikul oligi tõusnud kahtlaselt vara -- midagi oli juba siis teoksil. Istusin selvekassas ja otsisin olematut turvaelementi. Ja kassatöötajat, kes selle eemaldaks. Selja tagant juhendati, et võin ka ise eemaldada, kui oodata ei jaksa. Proovisin turvaväravate abil, et ikka vist ei olegi midagi küljes, kuigi pult oli ennist mitu korda meelde tuletanud üleliigse elemendi kõrvaldamist. Aeda oleksin niisamagi umbes just siis läinud, aga proovisin siis veidi kihutada. Ei tulnud hästi välja, üks hädatuledega pidur, üks haagisega pidur ja üks ajutise fooriga teeremont jäi ette. Aias tuli mulle vastu väike onu, nimetas mind issiks ja lidus must naerdes mööda, trepist üles. Tagaajamise-mäng on tal üks lemmikuid. Pärast hoovis ka, mul peaaegu 10kg poetavaari käe otsas, ajasin onu taga. Juuubee naljakas, hahhahhaa, jaa. Tont.

Ütled "tere!", tema vastu "auto". Küsid, kuidas läheb, tema: "auto". Vaatab ajalehte, filmi, aknast välja või kuhu iganes, ajab näpu püsti ja siis kordamööda "auto", "kungi" või "krakre". Ta tõesti märkab neid igalpool. Autot, rongi, traktorit. Isegi R-tähe on omale leiutanud, sest seda läheb tähtsates sõnades vaja. Ütleb seda prantsuse moodi, kurguhäälikuna, sest eesti moodi ei oska. Logopeedi saadetud kontrollküsimustega lehel peaks kahene moodustama kolmesõnalisi lauseid. "Auto kungi krakre" vist ei lähe mitte? Või "auto sebra kungi"? See viimane tähendas, et sebra läks rongiga sõitma.

Leidsin fb-st nii andekad read:

hobukurbus vot see on kurbus
naine kodus prõksti murdus
ei tea mis saab ei tea mis teha
kuhu astud ikka reha

Autor oli minu jaoks tundmatu ja enam üles ei leiaks, aga äratundmisrõõmu ta igatahes valmistas. Isegi kui praegu on mingi teine kurbus ja hobune on rohkem nagu teraapiavahend. Läksin selle teraapiavahendiga ükspäev jälle murutiirudele, kui ümber pöörates nägin metsaääretäit ajujahimehi, koerad ja püssid kõik korralikult ühes. Kuidas nad nii märkamatult...? Ahjaa, esimene okt, niikuinii algas kellegi hooaeg (tagantjärele -- halljänes ja metsseale ajujaht). Mururing ei tundunud enam turvaline, hiilisime ettevaatlikult platsi poole. Äkki nad ei näe meid? Lasevad põdra pähe maha? Äkki ajavadki kellegi metsast välja kusagile koplitraatidesse? Platsil avanes sootuks ootamatu pilt. Räme tuul -- uudistes tormi-nimeline -- ja uduvihmane ilm olid ju rahva maneeži peletanud, aga platsil siis kappas ringi Tatu, täiesti muretu. Mul hobune kartis muidugi kõike, aga proovisin ikka plaanitud topeltkorde ära. Ühe korde ja ühe jalutusnööriga, läbi lühikeseks tõmmatud jaluste. Hobune muudkui pakkus igasuguseid harjutusi, soovituid ja teisi, täitsa põnev, aga kuna meil on seda ühist aega kokkuvõttes vähevõitu, siis ei või seda nagu raisata valedele asjadele. Vahel ei tunne neid valesid asju varem kui liiga hilja ära ka ju.

Tuleb nädalavahetus Rogaini ja TIHSiga. Külalishobust sain ka lahti, kui olin omaniku südametunnistust natuke masseerinud. On jah valus see tagasitulek, aga see tuleb ükskord ikkagi ära teha.

Tassin viimasel ajal lapsi nagu kutsikaid mööda linna eriarstide juurde viiekate eest, et teada saada, et neil pole midagi viga. Spordiarst - viiekas, noh sellest saab veel aru. Teeb koormustesti, nagu tehnoülevaatus. Aga siis läksid mõlemad sünnimärke näitama -- kõik normaalsed. 3 minutit ja kümpa. Ükspäev ühel jalg enam alla ei tulnud, hüppas ühe jalaga kooli, seal kooliarsti juurde ja pärast perearsti juurde. Saadeti Tartusse jalaröntgenit tegema ja hambaarsti röntgen ka (sai trennis paugu vastu pead, nii et hambal tükid taga), kui juba mindud sai. Jälle lendasid viiekad nagu tuvid linna keskväljakul ringi. Põlvepilti kommenteeriva arsti juurde pidi jälle minema koolist popitades. Jälle viiekas teate eest, et ei tea mis oli, enam pole, pilt ka korras. Nagu hobust müües, et pilt OK, aga millegipärast lonkab. See päev oli eksklusiivselt olnud võimalus onu aeda viia, pildistamine ikkagi. Onu tagastati kilekotitäie pissiste riietega. Tagavaratrussikud avastasin taskust, olin terve päeva nendega linnas tuianud, sest unustasin nad hommikul aias kappi panna.

Rogain. Tõused päikesega, sööd kiiruga, pakid unised lapsed autosse, noorimale puder topsikuga kaasa, sest ta pole veel ärganud. Õues 4 kraadi "sooja", sõidame kusagile Sõõrule. Saame kaardi, veame nööriga jutti. Stardis näitab kompass kuidagi võssa. Kontrollime teise kompassi pealt -- tohhoo, see näitab 180 kraadi teisiti. Kus siis ikkagi päriselt põhi on? Otsime siis kolmandat kompassi referentsiks. Seljakotitäis päevajuua (mineraalveed ja spordijook), võikud, datlid, meega pannkoogid, snickersid, glükoositabletid. Teise punkti juures meenub, miks ma jalasolevaid tossusid eriti kanda ei taha -- hõõruvad paremat kanda. Oi kuidas hõõruvad. Kui valu pärast juba silmadest tuld tilgub, tallan kannaosa laiaks, topin tühimikku kilekotte ja šoksipabereid. Saab edasi konnata, valus enam pole, aga jalaasend on nagu kontsakingaga. Üks jalg siis kontsatab ja teine on tavaline. Alles 30km pärast on jälle valus -- see osa kannast, mis allakeeratud ääre peal tantsu lööb, on endale mingi pingitaolise ehitise moodustanud, sokis on auk ja sealt paistab, et järgmine nädal saab olema Valus. Küll ikka võib alles loll olla, kaks korda järjest sama reha (2 aastat jäi kaapekaku pärast vahele, sp ka need viimased piinad ununud). Pool ajast sajab vihma, see pole muidugi õhukraadidest soojem, ikka nii 6-kraadine. Puhkepause ei saa teha, hakkab külm. Me oleme kindad maha unustanud! No võikude ja isegi poolte jookide asemel oleksime võinud kindaid rebida ja plaastreid. Käed on kui kaks korda suuremad lihakamakad, tuimad ja võimetud. Katsu sellistega siis pissipeatust teha. Esteks ei saa nööpi lahti, siis ei saa pükse alla, aga siis pärast üles enam ammugi mitte -- kõik kolm kihti on vihmast märjad ja noh, isegi töötavate kätega oleks paras väljakutse. Istud siis palja otsaga tuule ja vihma käes ja võitled märgi torusid tagasi üles saada. Ei taha ju, et keegi neist ülejäänud 800-st hullust peale ka satub. Kui kuus tundi oli täis tiksunud, hakkasime nõrgimat lüli otsima, kelle kaela loobumine ajada. Helistasin emale, kelle tiimist ühte tuli rataste peal kaasa vedada. Ei võtnud toru. Jäime äkki siis uskuma oma tiimi noorimat, et tagasipöördumisväärselt külm on. Tal polnud seljakotti ka, mis seljasoojuse lendumist piiraks. Tagasi staabis, kütsime auto tulikuumaks, vahetasime riided ja sõime finišisööki. Algul ei tahtnud supp kuidagi lusikas püsida, aga peagi sai ka seest soojaks tagasi ja käed tööle. Ja siis sõitsime linna vanaema juurde. Meil kohe peab kõik vastupidi olema, et ise elame maal ja siis käime nv-l vanaema juures linnas. Suure varba küünest jään ilmselt jälle ilma. See oli kannapäästeoperatsiooniga seoses varbast eemale rebitud, aga ta polnud varbast lahti lasknud, vaid mingi veidra padja sinna ehitanud. Kannaalune ehitis lekkis tühjaks, vast jääb isegi nahk alles. See peaks kahe päevaga käidavaks minema. Ja see kannatagune... noh, nädal ehk. Hommikul TIHSile liibates oli küll mittu korda taksoisu peal, aga samas polnud ka otseselt kiiret enam, sest kaks esimest klassi magasin niikuinii maha.

Nimetagem selle aasta TIHS heaga naapurivisaks ümber. Esiteks juba need võistlejad kõikidest naaberriikidest või isegi kaugemalt (kaugeim Portugalist). Teiseks oli suur osa publikust Soomest kohale tulnud. Imestasid seal valjuhäälselt, et kui palju tuttavaid ikka kohal oli. Kolmandaks kaubatänava soomekad ja neljandaks rebisid põhisõidu esikohad igast läti-leedu-vene-valgevenekad (tervelt viis esimest kõik eri maadest); eestlased ilmselt hoidsid õnne tagavaraks järgmise korra tarvis. Kertu sõit oli ju igati timm ka, ainult viimaseni ei pidanud vastu. Publik sai kiiresti järjest õnnest ja kurvastusest ohkida. Umm tegi mingi imeliku lendstardi, nii et tal vist isegi alla 2 seki jäi liini läbimiseks aega. Ei saanudki aru, kas see oli meelega.

Väike onu kiidab mind, kui kempsus käin või taldriku pudrust tühjaks söön:"tubli!" ja plaksutab käsi. Ennast kiidab õnnestumiste puhul samamoodi ja siis ka, kui tomatitele pool purgitäit vett korraga kaela valab.

Tallis ütlen igaks juhuks kõigile vastutulijatele tere, mõnele sajab see vist mitu korda peale. Lihsalt ei tee neil vahet veel. Tuhat ratsutajaneiut. Ei taha nagu otsa ka jõllitada, et pähe õppida kõiki. Hobusega suhtlemine on nii palju lihtsam.

Lauldes vihmas

Julgesin lõpuks järelvaatamise ette võtta. Hobune oli pikk nagu soolikas, täiesti laiali voogas seal ringi. Hobuse kasvataja esimesed sõnad aiast väljumisel olidki olnud liiga uimase sõidu pihta. Teen äkki paar nädalat loomkatseid rohkema püssirohuga, kas rohkem särakat läheb ainult pähe või jaksab rohkem ka. Kordetasin täna, jälle tulid mäletused esimestest kordadest, kui hobune poolt ringigi ei jaksanud järjest teha. Pidi muudkui taga ajama teist. Nüüd ütlen "hopp" ja läheb galoppi ja püsib seal, kuni vaja. Samas on nii ülbeks läinud, et tiksub võimalikult aeglaselt seal.

Tallis käidi noori üle vaatamas. Patsid tehti pähe ja hüppesse. Kollomi mälu ei jõua ära imestada, mingeid aastatetaguseid hobuste kõrgusi ja muid omadusi teadis peast.

1. septembri puhul peab lapsi kuidagi eriliselt riietama. Vanemad pääsevad valge pluusiga, noorim peab end kellekski Pipi raamatust moondama. Tommy tundub hea valik. Lihtsalt üks väike poiss.

Hüppekas oli päris vahva, hobune tõusis eest kuidagi paremini ja sai kere hüppel kumeramaks. Vahel võib ju neid paremaid päevi ka olla. Muretsen laupäeva pärast, et äkki väsib hobune liiga ära. Viiks ta reedel vanaemma, aga ka seal peab stressama ja ei maga korralikult välja. Kodus ei teaks ta hommikuni midagi kahtlustada ja puhkaks ehk korralikult. Aga siis tuleb 6 paiku 3h sõitu ja edasi hulganisti rahmeldamist. Hobusest oli kahju, valisin madalama taseme, seega päris nahast välja ei pea ronima.

Eelmise lahingu tolm pole veel maha langenud, kui uus juba peale tuleb. Polegi aega plaanida, aga ka mitte tagasi vaadata. Paistab, et peab palju vihmariideid kaasa võtma. Hankisin Koordiks, kuhu ka vetevooge lubati, eraldi kilekagi, aga ei läinud tarvis. Nüüd siis vist saab tagavarad välja riisuda. Kuna boksi ei saanud, siis pean ka vihmatekke võtma, kõik 2, mis mul on. Krossiplaanid on juba mitu päeva väljas, loodetavasti saan selle sigrimigri ikka varem pähe juba, et ei peaks seal vihmas asju taga otsima. Kummikud!

*****

Kell helises 5:01. Sõin midagi, ajasin abilise üles. Asjad olid juba eelmisel päeval autosse tassitud. Kuue paiku panin hobusele sööda ette ja tegin patsid. Seekord tegin selle pehmema variandi, mis kaela juures veidi puhvi jääb. E jäi veel hobust läikesse lööma. Kolm tundi autosõitu teeb ikka tagumise otsa puhta lapikuks, aga õnneks olid varase alguse boonusena vähemalt teed üsna tühjad. Need tobedad ringteed korjaks küll üles sealt Keila kandist. Mingi 5 tükki jutti!

Esimene võistleja hüppas KS aiast välja. Jalutasin, üritasin stardikast oma nime üles leida, aga ei midagi. Vana stardikas oli! Juulikuine. Mul oli juba hetkeks paanika, et pean hobuse tunnikeseks lahti võtma ja kusagile ära paigutama. Meie skeem oli väikeses aias, mõtlesin seal meetrite ja täpsuse peale, kui meenus, et teen parasjagu ringi, millel pidi hobusel laskma kaela ette-alla sirutada. Hea tont küll, paar viimast meetrit siis lasingi. Aiast väljudes ei jõudnud ära oodata, kui saaks juba redikanööbid valla päästa, nii palav oli. Jalutasime treileri juurde, vahetasin sadula, lonkisime tagasi TS jaoks soojendama. Pikalt muidugi ei vehkinud seal, libe ka. Platsil käisime kõik filleritega takistused läbi, kõõritas neid, tervitasime. Saingi 8-nda viltu tulla, et paremini 2 tagumise takistuse vahelt läbi mahtuda. Üheksas tuli nagu suusahüpe, st et algul suusatas ja siis hüppas. Mingi tumedam koll oli seal takistuse all.

Väike impro-aed hobusele abiks, saingi minna krossi jalutama. Seekord oli mäng pöörete peale, 90-kraadistega kombod ja kaks kavalat tagasisõitu, kus liiga järsult keerata ei tohtinud. Ja siis sadas. Või isegi kahesadas. Hobune oli teki all väga rahul, kohe tunda oli, kuidas ta oskas hinnata tehislikku kaitset vettimise vastu, et aga saaks rahus edasi vohmida. Juuniorid olid KS-is üsna tasavägised, TS lükkaski juba järjekorra natuke segi. Tammekatel on soodne seis praegu, sõitjad sunnivad üksteist tagant ja hobused on head. Elbajonn on ka vahva, võiks ainult natuke energilisem olla. C on muidugi juba vana kala ja noorimale hobusele (viiene) oli kõik niikuinii uus -- alles eelmisel aastal tuli tõsisemalt ratsastusse, aga nüüd juba meetrises 3V-s (skeem L-tasemel, parkuur 105cm, kross 100cm).

Oleks olnud aega süüa enne krossi, aga isu polnud. Hobuvalvur istus aia kõrval toolil kägaras, kilekas ümber nagu telk, ja magas. Vihma käes niimoodi. Hea lapsevanem olen, eksole. Krossi soojendusalal oli vähem takistusi kui eelmine kord. Ega seal libedaga ralliruumi olnud olekski. Hobune tundus ettevaatlik, aga kiirendas hea meelega. Rauarahval olid ikka korralikud kontsad all, Paljasjalg-Metsikule poleks neid kusagile kinnitada saanud. Ta ei libastunud kusagil, kuigi neljanda pärast olin ennist natuke mures olnud, ikkagi palk keset tõusu. Pöörded tulid nagu plaanitud ja tore oli sõita. Ühes kohas pidin veel karjuma seda "mine!" asja, edaspidi proovin kogust veelgi vähendada ja häälmärguanded üldse lihtsamaks teha. "Hopp-hopp" tundub päris hea (kostab nagu obopp :D, oh seal on terve teooria taga, et kuidas hingamine ja keha mingi häälitsuse ajal on. Parem, kui ei oleks midagi kinnist. "Edasi!" pidi ka hästi töötama, aga "hopp" mitte niiväga... ).  18.-19. vahel olevat vett oleks saanud vältida, vaatasin varem trajektoorigi valmis, aga siis lähenedes mõtlesin ümber -- milleks tagasi hoida, hooaja viimane ka, teeme ära! Mahtusime ilusti aega, hobune suusatas kohe pärast finišit lauspidurisse mingite kabjajälgede peale (49. minut), kõik oli nagu ikka. Pesin sadula maha, pakkisin hobuse sisse ja lasin ta rohelise kallale. Kohe pärast ohtrat porgandisadu. Nii tubli on olnud praegu ja pidas ka need kolm rasket nv-d ilusti vastu. Treilerisse siiski enam nii rõõmsalt ei lähe kui kuu aega tagasi. Tähendab -- puhkus tuleb talle. Päris ripakile ei saa jätta, muidu läheb hingamine jälle tuksi. Eks tolkneme niisama ringi kusagil murul või teede peal. 3V meeter jäi igatahes see aasta käeulatusest välja. Meetrile kõige lähemale meie TSS (teeme s-ist midagi) tiimist sai L, kes paari krossi peale kokku on 2/3 rajast juba läbinud, st ainult koera saba on veel puudu.

Noh ja siis need juuniorid. Võitjal oli 6-ne hobune, see oleks ka noorhobuste arvestuses suure varuga võitnud. Hästi sobivad kokku need kaks neiukest.

Kunagi sada aega hiljem kell 23 pakkisime E-ga tallis autosid tühjaks ja triikisime-poputasime hobuseid. Sorteerisime vettinud varustust ja päästsime neid juppe, mida kõige kiiremini päästa andis. Kottpime oli juba ammu. Uni, külm, märg, nälg, ligased asjad. Vaatasime üksteisele otsa: MIKS me seda ometi teeme?! Ja läksime koju Burghley krosse järelvaatama. 

Edasi, jäneseparv!

*****

Ma ei postita, kui millegi haudumine on alles pooleli. Siin oli peaaegu kuu aega midagi salajas teoksil. Päris naljakas, et... osaliselt õnnestuski. Tõenäosus polnud ju kuigi suur. Originaalpealkiri oli "Salaplaanid" (see osa, mis ei õnnestunud, selle vaikin maha ja kustutan). Ja nüüd siis kuu aja tagusesse maailma. Võibolla poolitan ka kusagil, veel ei tea, aga jube pikk joru mõtteid on kogunenud.

*****

Tuleb kolm neli nädalat, kus mitte  midagi ei toimu. Pärast seda peaks olema 3 nv-d raskelt sisustatud. Koordi kolmepäevane, siis EMV kahepäevane ja viimaks Niidu kahene. Tahaksin proovida mõne võistluse natuke nagu spordikommentaatori moodi kirja saada, aga kunagi pole piisavalt aega asjadega kursis olla. Võibolla see kolmepäevane? Seal tuleb 90, mis kõrguse poolest enam nii ei hirmuta kui aasta tagasi, aga hobune on julgemaks muutumisega koos ka hooletumaks läinud, ajab maha asju. Mul aga pole endiselt ühtki punkti raisata, sest no ei ole galopihobune, tee mis tahad. Peaks suvetalli-Madli appi kutsuma jänest tegema. Kuidagi veel nähtamatult, sest kõrvalised abid on ikkagi keelatud, kõike peab ise oskama. EMV-ks on jõhker plaan teha imeline KÜR ja võita võitmatuid! Jah! Nii ma tahan teha! Seega tuleb tegeleda filmimise ja analüüsiga, et lolle vigu mitte sisse lubada. Kavatsen teha kõik endast oleneva, et plaani täitmisele kaasa aidata. Ja siis tuleb Niitvälja. Seal peaksin justkui esimest korda meetrit proovima. Seda veel ei otsusta. 80 pole tõesti enam nii hiiglama põnev, aga meeter on nagu paljuvõitu... vist.

Hanno trenn üle pika aja.  Seekord olid suurte hüppajad enne meid, hobusel oli kindlasti hea üllatus, kui takistused äkki tagasi väikseks läksid. Jooksiski julgelt peale, aga kas siis julguse või kolmekümnese sooja pärast oli lohakam kui muidu. Lubatud lausvihma ei tulnud. Hankisin autole uued rehvid ette ja lasin tulekustutile peksu teha, et ülevaatusele julgem minna oleks. Külalishobu orgunnis endale raua viltu alla juba teisel päeval. Ju armastab oma kõhuümbermõõdu sentimeetreid väga, ainult ühe trenni oleme jõudnud teha.

Muusikapaanika. See jäneseparve asi ei pruugi teistele üldse naljakas tunduda. Ja sakiga sääretamine pole üldse lihtne. Sammus veerand maneežilaiust ja kohe teisele poole seinani traavis sääretamist. Raskeks teeb paindevahetus ja potentsiaalne otseliikumisruum, mis üleminekuga raisku minna võib. Paremale läheb halvemini ka, siis vaja niimoodi sättida see paremale traavis sääretamine, et lõhki ei lähe. Veel üks kirvekoht on, et Ruila plats on Kiire võrreldes meie omaga. Eelmine aasta jäi traavivoldi ja peatus-taandamise jagu aega üle, või oli see lausa 2 volti? Peatus-taandamine on muidugi no-no, seega tuleb kaval olla ja ehk muusika lõpp nahka panna kuidagi sujuvalt, et saaksin ka veidi varem lõpetada, kui vaja. Aeg on neli-pool kuni viis minutit, seega tuleb muusika teha neli viiskümmend. Sääretamist võiks aidata stekiga, aga ma plaanin ilma minna, on elegantsem. Vanakooli värk. Skeemitades tuleb teine kord tavaliselt paremini, aga võistlustel mitut katset pole. Peab siis soojendusel midagi emuleerima. Täna oli Ruila CDI-st ülekanne, kuulsin seal ka oma muusika juppe. Tuli tuju vahetada... aga milliseks? Külaline moondus trenniga augu võrra kõhnemaks, pidin kusagil galopi vahel vööd augu võrra lühendama, muidu oleks äkki sadula rullima löönud. Eile jäid kõik sōitmata, olin TS abis natuke. Thobias üllatas ja Chabalito meeldib niisama. Ilus koht oli, ilmselt saadi palju häid pilte.

Oh kann, kuidas hobune eile traavis liikuma hakkas. Kogu viletsa päeva tegi teiseks see tunne. Ei tahtnud kuidagi lõpetada, kuigi pea ütles, et on vaja. Ei tohi ära peenestada, muidu ei jää kummalgi head tunnet. Olin sadulata, sest väljas ongi ainult vesi ja varustus kipub niiskeks jääma. Oli nii märg, et sulistasime muruplatsil tiiru ära, katsusime kabjaga liivaplatsi ja tulime sisse ära. Sadulat ei viitsinud panema hakata... äkki sadul piirabki asja ära? Ei mäletagi, millal sadulaga nii hea on olnud viimasel ajal. Äkki poolteist-kaks kuud tagasi?

Päevad pole vennad, jrgm päev mülkas madistades liikus raskelt, hingas ka halvasti ja ma ise mingi gaasiline. Öösel välja mõeldud skeem osutus veidi lühikeseks, lõppu tuleb plaanida päästeoperatsioonide ala. Tatt on tagasi...

Väike onu hakkab lasteaialapseks. Esimesel päeval oli aed juba kolm tundi lahti olnud, kui meie alles tõusime. Päevakava järgnevad toimingud segamiseks ei sobinud ja jõudsimegi kohale alles siis, kui pisikeste maja juba pime oli. Käisime siis suurtega jutustamas -- häbelikkus ründas ja pea mu õlalt ei tõusnudki.

Järgmine päev ajasime end varakult üles -- lastelaul abiks (vb tegi end ka veidi täis seepeale). Kapireas esimesel oli kohe rongipilt ja Väikese Onu ex Kartulpea nimi. Rääkisin talle, et hullem vedakas, et talle kogu selle mõmmide-jäneste-pehmikute reast just rong sattus. Peagi selgus, et poisse on rühmas ainult kaks, tüdrukute suur ülekaal. Kätepesu minivalamus ja vetsu tutvustus, kus minipottide kõrval ka koduseid liikuvaid potte kaks tükki õnneks leidus ja siis söögi ootamine. Kausi põhja jagati lahkelt pool kulbikesetäit mannaputru. Kodune ports on meil tavaliselt nii 4 korda suurem, aga arusaadav --  mida vähem läheb sisse, seda vähem tuleb välja. Lihtsam. Duud vohmis häbelikult pudru sisse (minu käsi pidi lusika küljes olema, muidu valgus onu lihtsalt laua alla nagu jogurt) ja neiukesed keeldusid isegi maitsmast. Suvevormi hoiavad ilmselt. Siis läksin mina autosse lehti lugema ja onu jäi tutvust tegema kohalike autodega. Õuetamise ajaks kutsuti kokku kriisikomisjon, mille puuduv liige -- mina --  sai nentida, et autodega mängimise lõpetamine vallandab pisaratega protestilainekese ja lihtsalt õue edasi liikuda. Mehike leidis muidugi esmalt üles autod. Sõidutas väiksemaid autosid suuremate kastides. Siis ronis ja lasi liugu ja siis võttis nukuvankri käsile. Haaras seal paikneval nukul peast kinni ja proovis teda nurka ära sokutada. Kasvataja nägi pealt, nukk maandus vankrisse tagasi. Seepeale veeretas onu vankri liivakasti ja pakkus nukku mulle pihku. Et ise vankrisse asemele ronida. Suuruste pärast ei saanud sel juhtuda lubada, kuigi nihelemata oleks ehk mitu sekundit seal kügeleda võinud.

Teine päev -- juba 3 tundi olekut. Jõudsin tankima, poodi, korraks arvutisse ja juba oligi otsas.

Kolmas -- nüüd lubati lõunasöögini jääda. Näis, kas peab vastu. Jõuan ehk pesus käia... enne Hanno trenni, haha. Mott langes, sest... võitmatud nihkusid kaugemale käeulatusest, vutt peksti segi (mhmh, seeaeg kui ma maal ära olin, siginesid rõdule vutid), hobusel kabi katki :( (ja ma ikka nagu orjapidaja tal kukil), vb seepärast on 2 päeva kehv olnud? Ei liigu, ei hinga, venib nagu tatt, äkki liiga ühekülgne trenn ka? Muudkui skeemitan ja katsetan muusikaid, kuigi traavi oma on keeper :). Pluss veel see igakuine jant... see lööb ka hormoonid sassi ja näo.

Ei ole paranenud, hüppekas hüppas hobune nt kakahunnikut. Pärast viisin hobuse vee juurde ja ta läks sinna sisse. Võtsin nööri ära, et mõnulemist veelgi soodustada, aga see tont jooksis kodu poole minema. Lasin maneežis püherdada, tegi 2x ühe külje peal, mille tavaliselt teiseks jätab ja üle isegi ei proovinud lükata. Midagi on ikka valesti. Vb hoiab neid karjas saadud seljahammustusi...?

Lugesin aia päevakava ja naersin selle kellaühese magamise peale suure häälega. No way! Tegelikult... pärast varast tõusu ja korralikku rahmaldamist olen 2 päeva saanud poole 1 paiku tagasi ühe lödi onu, kes juba autos ära kustub ja siis kolm tundi jutti magab.

Strzegomi ülekanne on kiuslik. Kuidagi ei taha onlainis püsida. Aga mul on vana arvut ka. Tulemused on pooltel ok, teistel ikka piinlikult kehvad.

Võistlevad muudkui. Luunjas on vesi, ajakava nihkunud nii paigast ära, et ei viitsinud seal lapsega kauem mudas rallida. Murupealsed takistused olid kõvasti madalamad ja pöörded timmiti ka lihtsamaks. Jätkavad liivas. Poolas oli Autopiloot hea võistluse teinud, viiendad! Supertulemus tegelikult. Kärdlas ei jõua äragi lugeda kõiki tulemusi, olgu siis nendega hetkel kuis on, pärast vaatan üle. Eile sai skeemi linti, peab veel kõvasti silumistööd tegema, nii kinni on kuidagi see liikumine, nagu moos. Segumoos. Hankisin Luunjast mustikarulle ja marjabeseed, 3 sorti segamini. Ilgelt kallid, aga olgu.

Trennid eriti ei edene, nii puudu on maastikust, hobune ja ma ise ka ei viitsi seda siledat nühkida. Mõned hammustused vasakul ja paremal küljel on lisaks tulnud, eks sõber Hallpõrguline jagab. Panin aja Tiinasse ka kirja. Hallitab. Kõik hallitab, püksid kapis -- viskasin minema. Saapad, kannused, seisvad valjad. Kohe selline mahlane hallitus, mitte niisama hall puru. Sadul. Vihma kätte olen ka jäänud, kuigi viimane kord olin targu sadulata ja üldse kummikutega. Eat this! Veeauku läks hobune hea meelega, ta vist üldse ei mäletagi, mismoodi see vanasti oli tal. Külalishobu enam nii leebe ei tundu. Pigem selline kaval ja kohanemisvõimeline. Teeb täpselt nii vähe, kui tohib. Ja vahepeal sukeldub maasse. Sööma. Laura juures vaatasime olümpia krossidraamat. Kõige parem -- Todd. Nii täpselt ja tasakaalukalt, super eeskuju rahvale. Paljudele sai saatuslikuks viimaste takistuste hulgas olnud kala-veekombo. Küll hüpati mööda või valesti, mõnel juhul tuli diskval. teade alles ammu pärast finišit.

TS meeskondlik sai läbi, isiklikud medalid jagatakse mõne aja pärast. Lasteaiakogus on nüüdseks nädal, korraks proovimisest oleme jõudnud lõunauneni. Homme saab ehk süüa ka pärast veel. Ikkagi liiga vähene aeg, et tööl käia. Või mingi pool kohta kannataks ehk ära. Paar filmimist, lapik. Meh. Hüppeka peab ise orgunnima. Filmimised on kõige masendavamad. Kui oma laps filmib, ei saa ta ninanokkimise kõrvalt millelegi pihta ja värvid on ka koledad (vana kaamera juba). Sobivat galopimuusikat EI LEIA. Kuigi rütmi poolest sobivaid ongi juba paar tk, ei ole nad piisavalt toeks. Mingi tilulilu.

Lapsed teevad kempsus vist äraarvamismängu. Mõista-mõista, mis ma nüüd joonistasin sinna poti sisekülgedele. Arvata võib, millega... Lasteaiaonks on tubli olnud. Sööb, kui keegi talle otsa ei vahi, ilusti, aga kui vahib, paneb käe omale silmade ette. Oli autod kapi alla lükanud, terve pesakond tuli välja, kui ühte päästma mindi.

Sadul ei tööta. Ei saa üldse oldud. Proovin teisega, et mis värk on. Eest nagu õlad vabamad, aga istuda juubeeeee. Regasin Koorti ära ja maksin boksi. Järjest on olümpiaasjad ja muud jäävad ripakile. Homme-ülehomme vaja hobuseid vaadata ja ka oma ära sõita. Eile hüppasime harjutusi, diagonaalis viltu 3tk ja 3tk, otse oli süsteem okseriga, et natuke kõrgusesilma timmida. Luiged meetrised. Madalana algul vingerdas rohkem kui rubla eest. Vähem kui nädal on Koordini. Kohalikud pole reganud millegipärast. Mis värk on? Nv-l sai üle vaadatud hulganisti ratsakoolide ponisid ja hobuseid. Asjad on kadunud, eriti riided. Peab midagi muutma. Pole sellist mõnusat pidulikku varianti. Poes käisin, kõik, mis käele ja silmale juba tore tundus, maksis üle saja. Mitteratsariide eest nagu ei raatsi... oehhh.

Mulle meeldib matemaatika. Selge ja konkreetne ülemaailmselt üheselt mõistetav keel. Arvutan kodu ja trenni vahel roolides, et kumba teed pidi sõites jõuan kiiremini, kui pikemal saab kümme km/h kiiremini sõita. Või et kui palju hobuse ümbermõõt vähenes, kui vöö kannatab kaks auku lühemaks panna. Üks pluss üks võrdub vahepeal midagi muud. Näiteks kahe poisi kokkuliidetud tarkus kahaneb seda väiksemaks, mida lähemal nad üksteisele asuvad. Kui üks on kusagil maal ära, oskab teine äkki koristada, õues käia, arukalt vestelda. Kui aga küünarnukid kokku ulatuvad, siis nad eksivad ka muude kehaosade vahele ära. Eesti keelest aru saamine kaob, "lõpeta venna kägistamine" on neile tundmatu mulin.

Saatsin ühe onu vanaema juurde, ise läksin kogunemispaika KÜRi vaatama. Trendikas on teha jalavahetused aasal, mitte enam kaarel; ohtralt kõikvõimalikke huvitavaid üleminekuid nagu piaffee -> gal. piruett. Nagu oleks üksteiselt maha puksinud! Võitja lahkus pisarais, ripsmetušš mööda nägu laiali. Tehti "clear round" ja ratsaniku-hobuse harmoonia eest kõigilt 7-lt kohtunikult 10. Need olidki seal kui üks tükk. Võimalik, et supermeister nüüd lõpetaski. Seda segadust ja muutuste tuuli, mis need britid viimastel aastatel KS-i toonud on, ei jõua kokku lugeda. Rullkuuride hooaeg hakkab ehk läbi saama ometi! Saksad purjetasid ühtlaselt kõrgel tasemel; nende raudvarale anna või muul kätte, see saab ikka medalid kätte, võibolla paar kuud kauem peab pusima. Endal ei tundu üldse minevat. Külalishobune katsetab piire, oma on kuidagi off. Homme vaatab kiro ta üle. Sadulamasendus on ka, see minu lemmik, mis aasta otsa ühe käkerduse pärast tööst kõrval oli, ei sobi ikka. Vajub nagu mingi plänn sinna selga laiali.

Kiro leidis natuke lihaspinget ristluude kandis, muidu külgedelt võrdne ja kusagil mingeid blokke ei olevat. Onu viis sadula korra nurga taha, homme proovin sõita. Ei looda sest enam midagi. Aega ka pole ja muusikast on jupid puudu, tuleb kokku lasta mingi programmiga, mis alguseid-lõppe alla ei neela. Ja unustasin pehme ämbri hankida, vana on maal. Pekk küll, peab jälle linna poodi minema. Millal???

Väike onu hüppas klaverisse ja kui olin kõik lahti lennanud aknad kinni pannud, küsis fb igaks juhuks üle: kas tõesti tahad laikida hobusepeenise inimesele siirdamise juttu? Duud! Ma ei usu ealeski, et see mingi koba hüpe oli. Raudselt sihtis hoolega.

Sadul oli korras, sõita ikka ei oska. Hobune on nii spooky nüüd, et no kohe midagi ei saa teha. Eile ju kirotamise ajal ka tahtis lendu minna, aga siis õnneks boksis sai ikka lõpuni teha. Läksin söögiämbriga, mida nägin, et ta nägi ja oodates huuli limpsis -- ja ta ehmus sodiks, kui ma ämbri künasse tühjendasin. Väljas oli täna märg ja tibutas ka, aga ma ei suutnud sisse sõitma minna, solberdasime väljas -- peab jälle muusikat timmima -- ja pärast puhastasin asju pool tundi või rohkemgi.

Vihma hakkas just siis sadama, kui olime otsustanud hüppama hakata ja plaan läks pooleks --- kolisime sisse. Seal meil pulki suurt pole, ühe okseri ja ühe lattaia jagu, lisaks 4 kavaletti. Neid ketrasime, kuni saime tirimata-tõmbamata-hoogu muutmata kaheksaid ringitada. Üldse ei tekitanud kindlust nv jaoks, sest kõrgused olid olematud ja hobune kartis takistusi, kuigi nad vaevu liivast välja paistsid. 

Postitus venib nagu tüütu ninakoll. Reede hommikul ilmusime talli plaaniga 10 startida ja algusteks Koordis kohal olla. "Assa tass"* või "kae õudu", oleksid eri inimesed esimese uudise peale kosta osanud (* tegelt oli midagi riimuvat). Hein ei pidavatki hinna sees olema, kuigi see hind oli veelgi krõbedam kui muidu: 60 raha nv eest. Õnneks leidus meil täpselt üks tühi reisiv hobusekoht, mille ka kenasti pooleldi niiskeid kõrsikuid täis laadisime. Pagassid said kõikvõimalikke vihmatõrjevahendeid täis, lubati koledat ilma. Kunagi pärastpoole kihutasime Koordi poole, 25km/h, sest viljakoristusmasin oli hõivanud veidi üle poole teest ega soostunud üheski "taskus" "saba" lühendama. Täisnahaal tõesti, kilomeetrite viisi tiksus kihutada seal niimoodi, tohutu kolonn ninapidi taguotsas. Saime parkimiskoha mõisatalli. Kangutasin ämblikuvõrkudega võideldes akna laiali. Nagu kevade kordus oleks olnud, aga lisadega. Jalutasin soojenduseks pikalt. Madjakat ei hakanud üldse ligi võtma, nii ei hakanud hobune isegi kahtlustama, et peab peagi kusagil lehvivate lippude keskel üksi esinema hakkama. Tavalised S ja T ja G, pärastpoole natuke külgliikumisi ja äratamist, noh, nagu ikka. Etteaste ise oleks muidugi lennukam ja rõõmsam võinud olla, aga rahulik olek maksis ka midagi. Kasutasime luksust 3 korraga ühte impro-koplisse ajada ja vaatasime muid esinemisi. Aldol on tore noor tekkinud, Piloot põrutas koibi vehkida, hall mammut näitas taset, oli seal igasuguseid hetki. Näiteks ka üks karjatusega hetk keset skeemi. Herilane oli nõela Malle kaela lükanud. Üldse oli liikvel haruldaselt palju uimaseid lendureid. Vihma ei tulnud. Õhtul sai natuke olümpiaratsutamist vaadata -- no kes see niimoodi finaali näitamata jätab?! -- ja pärast seda E vanemate juures pidulikku vastuvõttu nautida. Vastutasuks lubati vanemail E uut koera nunnutada, väike potsatajasilmadega JR.

L hommikul polnud parkuuril ikka veel numbreid küljes, aga stardi- ja finišipukkide järgi arvasime terve parkuuri niisamagi ära. Tavaliselt on Koordis lihtsamad olnud, nüüd oli mängus 2 päris krõbedat pööret. Soojendama minnes oli hobune tõre, et ma ta tema naistest eraldada tahtsin, aga meil pole ju ometi mingi sünkroonujumine. Platsile oli veetud ilupuid, minimajakesi, päkapikke, tuulikuid, isegi õunakorv. Neid kedagi me seekord ei vaadanud... vist. Mäletan ainult, et päris kiirelt sai läbi kõik, kusagil kõhklemist ei tundnud, paar korda vist isegi päästis lollist olukorrast välja. Kulutasin osa porgandeid ära. Ajasime jälle hobused aeda, need olid muidugi jube nunnud seal koos*, ise läksime krossi jalutama (*tegelikult selgus õhtul, et ei olnud nad midagi nii nunnud). Oh jah, see kross. Kohe algusesse oli kuhjatud pöördeid, trakehnereid; vett täis kraav koos palgihunnikuga künkaotsal oli juba neljas ja viies oli kogunisti veetakistus. Tavaliselt lastakse ikka alguses hoog sisse võtta, enne kui pähkleid purema saadetakse. Pärast kuuendat oli väike puhkepaus, rida lihtsaid, kuni 11 oli nihkes majadest süsteem. Kiiskavvalged majad kontrastsete uste-akendega. Kõige hullem tundus ikkagi see vett täis kraav, mille kallal me kevadel viimase asjana maadelnud olime. Siis vist küll vett ei olnud... Veider küll, aga ükski muu asi eriti hirmu enam ei tekitanud, isegi see, et trakehnereid kordamööda kopaga sügavamaks kaevati. Ainult põnevus, et kas saan viienda niimoodi tehtud, et vette ei lähegi, ja üheksanda niimoodi viltu, et esiteks on suund kümnendasse sirgem ja teiseks hüppan pisikesest kitsast kohast, kus takistuse mõõtmed on kaks korda väiksemad. Seal on muidugi oht mööda roolida, aga... Õhtune pidusööming oli rohkem nagu võitlus kärbestega. Küll nad ikka vilasid igal pool ja uppusid õllesse. Kõht sai täis kui trumm. Veiko purustas illusiooni nunnust kolmikust ja oligi aeg nii hiline, et pikali keerata ja krossi läbi sõitma hakata. Oi ma roolisin seda krossi, kordi ja kordi jutti. Mingivahe mõtlesin KÜRile teise lõpu ja siis krossitasin edasi. Nüüd ma igatahes küll midagi ei unusta! Vihma polnud ikka kusagil.

Otseülekande-ärevuses joonistas mõni endale näo ette, võibolla kammiti isegi juukseid. Ikkagi 5 minutit küsitavat kuulsust tulekul. Mul polnud aega teha üht ega teist, see öine krossitamine oli ikka päris väsitav olnud. Haiguta või lõuad paigast. Öösel olid lilled, päkapikud, tuulikud ja muu kola krossiväljakule reisinud. Draama alaku! Meie klassis saigi see 4. veega kraav paljudele saatuslikuks, liiga hirmus oli. Ma ei mäleta jälle üldse krossi detaile, tundus nagu, et ikka lippas juba, isegi tiris kohati eest. Tore oli! Neljanda tegi pooleldi kohapealt, aga muude kohta küll ei mäletanud. Pärast salvestust üle vaadates oli 6. trakehneri ees ka ikka päris korralikult vingerdamist, sel oli sügavam auk all kah. Siret ütleb küll kohe, et trakehnereid pole mõtet karta, neid olevat hea hüpata isegi siis, kui natuke liiga alla tuleb -- et hobune sinna auku ju ei roni, aga jalgadel on aega kerkida. Aspirin igatahes ronis küll sinna auku, kõige nelja jalaga. Palgi istus ka pooleks.

Vaatasin Koordi meetrit selle pilguga, et kas oleks võinud ise ka proovida. Noh... ei. Ainuüksi sellest Rämedalt Laiast aukherdlist piisas, et unistusele vesi peale tõmmata. Niidus oli juba korralik, aga see oli veel kaks korda laiem. Vähemalt Seda hobust ma sinna ei pane.

Ah ja siis veel see riiete teema. Kohilas horisontaalvihmaga ei lubatud harrastajatel vihmakilekatega sõita, sest MV ikkagi, teised võisid. Koordis oli 20 kraadi sooja, päike paistis, aga küpsetamisest oli asi ikka väga kaugel ja -- palun väga -- vanakad olid kõik "paljad" TS-is. Ainult Ruta oli riides ja kena nagu alati. Tundub, et harrastajatele pakutakse elamusi kogu raha eest, teised võivad teha, kuis tahavad.

EMV-l võeti kvalifikatsiooninormist pool maha. Veider. Selle kvalli eesmärk sai olla ju pm ainult osalejate arvu piiramine?! Nüüd aga, kui rahvast liiga vähe regas, oli äkki vesi ahjus. Ei saa ju kahte korraga tahta, et tuleks rohkem rahvast, aga see-eest tugevamad tegijad. Kust nad ikka tulevad.

Auto on kärbseid nii täis jäänud, et panid signalisatsiooni korduvalt käima. Kas see tõesti on võimalik? Aga pärast koloonia arvukuse vähendamist 80% enam ei signaalitanud. Külalishobu oli nii püüdlik täna. Olin kartnud, et ta paisub kolme puhkepäevaga veel suuremaks (poolvõimatu veel suurem olla), aga ei. Ju oli koplikaaslase puudumise tõttu ärev ega jõudnud end kaelani täis vohmida. Metsik tuli koplis kaks sammu vastu ja sai natuke sügamist, tundus rahulolev. Puhaku-puhaku, homme hakkame KÜRi lihvima. Üks mis selge, jalavahetusi ei tohi mitte ühtki nüüd teha. See tont tahab meeldida ja pakub neid ootamatult ja loodab siis kiitust. Ei saa midagi. Kuigi vasakust paremasse tuleb enamasti korrektne juba ja vahel harva isegi mingi lennufaasiga, eriti kusagil võistlustel (TS v kross) soojendusel. Teistpidistele ei ole mul mingit rohtu esijala riputamisele (uus juhtiv jalg on vahetuse jooksul üksi õhus), millega korralikust vahetusest kõrvale hiilib, seega kokku on nii või naa üks käkk. KS hooaeg saab 28. aug läbi ja siis jätkame otsesuse drilli, see peab aitama. Hobune on nii vana juba...

Vaatasin jälle pühapäevast krossi, kõrvalt on kõik nii lihtne. Trakehnerite augud ei paista kätte ja kraavid on nähtamatud. Veel rohkem vett on maha sadanud. Lirtsub. Aga ma pean KÜRi timmima. Plärtsutasimegi asju paika, nüüd näeb asi juba täitsa asja moodi välja, ainult algus on kuidagi nurgeline. Pean galopitõste tegema keskliinile pöörates, et oleks efektsem, aga siis on hobune veel alles viltu. Saaks homme linti... Vaatasin eelmise aasta tulemusi -- mu salaplaan on peaaegu võimatu. Või siis... täiesti võimatu. Niitu tahaks meetrit minna, aga see moondus ühepäevaseks = hobu väsinud, ei taha hooaega halvasti lõpetada, harrastaja tulemus ei läheks arvesse. Aga 80 tundub juba igav. Hämmastav, eksole. See viimane 90 võistlus oli ju tegelikult kergem kui aastatagune esimene 70. Hulga vähem rapsimist ja vingerdamist. Midagi areneb, ma siiralt loodan, et ka KS on mingi hüppe paremasse teinud, sest eelmise aasta tulemusest kindlasti ei piisa. Ligilähedalegi mitte. Seega: miinimumprogramm on teha paremad %-d kui 65 ja 67. See, et skeem on raskem kui eelmise aasta oma, mind ei häiri. Pigem on abiks.

Iga natukese aja tagant mõtlen ümber, et kas 80 või 100. 100-ni jõudsin nüüd nii, et kahtlesin, kas selleks 80-ks üldse on mõtet kohale ronida. Boksikohta ju ka ei saanud. Sadulat ei usalda, olen sõitnud lambaga seal all. Aga ratsaniku kõrgus hobusest igatahes mõjutab ratsme suunda. Kui hobune ise oleks samas asendis, siis sadulata ja lammas+sadula puhul on ratsme sihtide vahe mitu kraadi. Kümmet mitte, aga ikka palju. Ise tunnen, et sadulata on suhe suuga kõige mõnusam; mida kõrgemale ronin, seda veidram ja kaugem. Tagument enam ei kannata nii palju sadulata sõita, nahk kulub ära.

Vaatan kodus sõite, tahaks juba ka peale hakata, ootamine on nii raske. Eile oli Hannoga hüppekas. Hobusel oli karjast uus hammustusjälg, otse sadula all. Tundus soojenduses pehme ja vedel. Tegingi ainult pool trenni, ühe korra sõitsime parkuuri läbi. Ta niigi pingutas, ei tahtnud pilli lõhki ajada. Tahaks juba KÜRida, see on nagu 3V-s kross, see põnevam osa. Samas mäletan vägagi valusalt, mismoodi mul Ruilas varem on läinud. Üle-eelmine oli üldse nutune, hobune kartis asju, vingerdas ja roomas -- ja ta ikkagi pingutas ja oli parem kui kodus; eelmisel jäin napilt poodiumilt välja (õnneks siiski väike lohutus KÜRi teise koha näol). Tahaks ka pabahh-hobusega ringi lehvida seal, aga no pole võtta. Üks pisike Metsik peab välja vedama. Külalishobusega võrreldes tundub isegi peaaegu suur vahel.

*****

Noh ja ongi KS hooaeg läbi selleks korraks. Praegu veel ei teagi, millal järgmine võiks tulla. Võimalik, et mitte niipea. Ruilas olid teiste ebaõnned seekord minu õnned. Kõik kaks korrust kõrgemal hõljujad tegid esimesel päeval vinge tuule toel halvasti tasustatud lisasooritusi ja teise päeva naljadega ma pole veel kursis -- igatahes õnnestus kuidagi mingi nipiga essaks saada. Metslane osutus teiste kõrval päris taltsaks loomakeseks. Koduteel pidin vanama juurest lapsed kaasa kühveldama, aga need seal alles keetsid kartuleid ja tahtsid neid veel pärast süüa ka. Jube tüütu. Laadisin hobuse raudteeremondi kõrvale maha ja tutvustasin talle aianurki, kus ta jalutada võiks. Tore oli vaadata, kuidas Metsik peenarde ümber laveerib, õunapuu okstega selga sügab ja mahakukkunud sibulõunu vohmib. Mulle tundus, et ta mõõtis ka aia kõrgust. Suvetalli koplid polnud kaugel. Olekski võinud äkki sinna jääda, see tundidepikkune autosõit ei ole üldse minu teema. Teisalt peaks nagu lapsed nädala sees kooli saatma... isegi kui nad teavad juba täpselt, kus see asub ja pealegi kitub e-kool kohe ära, kui neil midagi meelest maha peaks minema. 

Portaalid

Nüüd on tekst kaks, ei kolm korda jutti ära kustunud ja mingu p**se, ma tõesti enam ei viitsi nii selle tabletiga nikerdada. Arvutipoodi kahjuks ka ei viitsi minna... OEH. Oli portaalijutt metsast, kus saab äkki sattuda kohtadesse, mida sealkandis üldse olema poleks pidanud. Täielik müstika, nagu uni. Siis oli nostalgialaksust, kui boksiustel kriidised 3V nimed ikka veel näha on. Ja vihmavarjuefektist karjas, kui läksin vihmavalingu keskel hobust püüdma. Tahtsin märgumist edasi lükata, avasin varju -- hobused pistsid plagama, kõik peale Metsiku. Aga tal oli ka kahtlane nägu ees ja teiste järel oleks ta ka peagi minema pühkinud, seega valisin vettimise ja lühema jalutuskäigu. Ja siis me sõitsime Madliga mere äärde. Kui mitu aastat ma seda käiku oodanud olingi...? Ega kümnest enam palju puudu jäänud.  Just Metsikuga tahtsin, teistega olen ikka varem käinud. Nali oli veel pärast tagasi jõudes, et tüdrukud olla just kurtnud, et ei saanud jälle Metsikut karjast kätte. Ime küll, kui teda seal üldse polnudki, hahhaa.

***

Selline tunne, et väike onu läheb kooli ka pampersitega. Muudkui kisub neid alt, aga siis pissib maha. Või teeb juhuslikult potti ja kallab siis sisu kohe sinna kõrvale. Kallamine on tal üldse lemmiktegevus, näiteks keefiri kallas mänguauto kasti, et siis sealt lusikaga helpida. Joogiks mõeldud piima või vee valab pudrusse või praekartulitesse või otse lauale ja siis luristab sealt. Potil polnud muidu nõus üldse istuma, aga äkki lapsed avastasid, et lastelaulud mõneks ajaks suudavad triki ära teha. Totter küll, aga mis sa hädaga teed. Hiljem saab siis psühholoogi juures käia ja kurta, et niipea kui kuuleb laulu "Wheels on the Bus", tuleb millegipärast räme häda peale. Mööda treppe kondab, üks hommik loopis mind trepivahest s**ase mähkmepommiga. Siis röövis mult sussid jalast ja keeras vaiba sisse. Kui midagi tahab, krabab kellelgi käest kinni ja lohistab soovitud asja juurde. Rääkida küll ei ürita, tirida on lihtsam. "Auto", "rong", "appi", "kuku", "pime", "piima", "pall" ja mingeid veel ütleb küll, aga neist mingit asjalikku lauset kokku küll ei saa.

***
Käisin vahelduseks platsil hüppamas, kui mets liiga libe oli.  Panin veidi kõrgemad kui järgmisel võistlusel tulevad, no nii šokiteraapiaks. Plats muidugi soodustab igasugust eputamist, ei jõua ära kiita, kui hästi pinnas kannab. Pärast tegin junnitiiru, vähemalt 25 hunnikut! Hakkan kahtlustama, et teen midagi valesti. Äkki seal on mingi kakajumal, kelle kummardamiseks või kellele ohvrianniks tuleb hunnikud jätta ja see orgunnibki ööga platsi puhtaks. Nüüd jäi viimati minu pärast ilma!

Ladusime jälle puid, seekord ainult 5tm. Kokku sai siis 15tm ja vanu on ka veel alles. Peaks talveks jätkuma küll kahe maja peale. Eile oli külaline, kes teatas, et tema päevanorm on 1 võiku ja kuna tal see on juba söödud, siis ta täna enam rohkem midagi ei söö. Ise selline alla kümne vana. Õnneks ikka nii hull asi ei olnud, pärast vohmis nagu muuseas kreemikooki ja makarone hakkliha ja juustuga, küpsiseid jm.

***

Miks??? Jälle kustutas enteri peale kõik ära. Nokkpekk, arvutipoodi vaja minna ikka. Ongi kadunud kiidulaul mu isale, kes lastega nii vahvalt ukakat mängib ja malet ja üldse igasuguseid meie lollusi välja kannatab. Ükspäev rääkisime muuseas sadulahoidjast hobusele, tegin selgituseks joonise ja šablooni -- tal juba järgmisel päeval asi valmis! Peal saab istuda ka ja alla käib harjakast. Üleeile sattusin linna ja kohe laristama, sööt oli otsas ja lastel oli jalanõusid tarvis. Üks neist ongi juba suurema jalaga kui ma, mis on päris keeruline saavutada, mul ju lestad all. Selleaastane majatiir on nüüd ka tehtud. Hobusega ulatub isegi kirssideni, kuigi jube kõrge puu on.  Vanamal on käsil iga-aastane võitlus peret heitvate sipelgatega. Kahetses, et "deodorant" on otsas, oleks pidanud kaks pudelit võtma. Tädi yorkshire terjer on ka jälle nädalaks siin, kõik kordub. Joonistasin Leedu jaoks kõik skeemid üles, seal tuleb üle 10 erineva, aga ma veel ei tea, milliseid ma vaatama pean. Tahan kaaaa neid raskemaid sõita, aga me Metsikuga ei saa, see galopp on nagu loodusõnnetus... kui just ns kulgeda ei taha nagu peegelsiledal järvel. Traav peksab, aga galopp on lödi. Samas ei saa algajate hobuseks ka kunagi, sest neid ehmumisi ja hüppeid jääb ta alati tegema. Ta küll ei pista isegi kadjama enamasti, ainult hüpe ja rahunemine, aga harjumatule võib päris ebameeldiv olla. Noohja... viisingi hobuse ööseks õue, näis, kas hingab seal paremini. Arvatavasti jääb nii küll söötadest ilma, aga mis teha. Vähemalt 3 päeva jääb talle metsistuda.

Leedu orgunn on ekstra poolik, suhtleme ainult SMS-idega. Alles kohapeal selgus, et olengi pikad päevad ja kõik skeemid rakkes. Läti Sandra oli tore, hästi soe ja positiivne ja auhindamistel õnnitles alati kõiki võitjaid kahe käega. Pidime pärast hobuüritust dinosauruste parki ja mere äärde minema, aga mehed olid omavahel nii lootusetult tülli pööranud, et tulime koju ära. Isa oli vahepeal hobuse isegi ühe korra kätte saanud, kellegi talliinimese abiga. Sõita oli küll jube. Kui hobune ikka on harjunud öösiti boksis sirakil magama, siis ainult väljas elades väsib ta lihtsalt ära. Tunne oli, et esimene ots on veel väiksemaks jäänud, ainult üks suur tagument. Hullem veel kui aiakäru. Kordasime seda sinist okserit, see oli vahepeal samaks jäänud. Üldse ei taha lõunasse tagasi minna, kõik see pakkimine ja reisimine ja metsapuudus. Hein oli seekord suurim tõukejõud, nii viletsat pole tükk aega näinud. Head mälestused ikkagi võitsid, kaks edukat võistlust, vembutembumaa kardiralli ja traksibatuudi saltod, meri ja Hageri kaardus sarapuudega pähklitest valendavad kääbikmetsad. Ja siis üks teine päev laste ja isaga tehtud male. Ja mul käis T külas! Kaks miljonit aega polnud näinud.

***

ECU võistlustel oli keemiat kahesaja eest (autode, treilerite ja ratsanike ringmäng), aga tulemus selline nadivõitu. Skeem tuli peaaegu välja, aga TS oli viimane takistus alles pikali maas, kui ma sinna lähenesin ja kella löödi alles siis, kui ma juba tükk aega seal tiirelnud ja lömmtakistuse üle kurtnud olin. Järgmisel hetkel oli takistus üleval ja mul ajaloolistel põhjustel tohutu ajapaanika -- sest aeg oli ju kogu aja tiksunud, kui ma seal ns tuiasin -- ja kuna järgmist kella ei tulnud ega tulnud, läksin hüppesse. Võeti maha. Null tulemust. Vähemalt lubatakse homme ikkagi väljaspool arvestust kross läbi sõita. Tarbisin hunniku šoksi ja vaatasin Madli mehe tehtud pilte.

Järgmine päev ei hoidnud ka sündmustega tagasi. Need platsid seal ECUs on nii pudrud ja rasked, TS olid ainult mõned nullid. Krossi soojendus tuli seal ka veel enne põnevamat osa üle elada. Lämbe nätskus ja laternaposti varju tõrkumine, noh, meeldivam oleks ilma. Kross oli päris raske, küngast pidi vallutama kõige järsema külje poolt ja kusagil murulapil oli majakestest 90-kraadise pöördega kombo. Kolmas oli auk maas, mõned valged prussid taga, sinna jäime esimese hooga seisma, ei hakanud kohapealt punnitama. Ülejäänud tulid peaaegu plaanipäraselt, võimalikult otseste lähenemistega ja ühel juhul rohkem viltu, et vett vältida. Neid lauspiduriga tõkkeid jääb järjest vähemaks, vähemalt krossil küll. Noh jah, tulemust kirja ei saanud, aga ehk oli siis sellestki kellelgi hea meel.

Niidame

Pärast kordaläinud pingutust oli pingelang ja puudus surve kohe tohutult edasi suruda. Seiklesime niisama metsavahel. Nägime kahte koerajalutajat, ühega lobisesime veidi ja teine oli niisama kuri. Oli kaks kepikõndijat. Oli veel üks ratsanik, kel trenn juba tehtud, muidu oleksime ehk võinud natuke kõrvuti kihutada. Möödus kaks reisirongi ja kahe lapsega perekond jalgratastel. Kahepäev täitsa.

Laenasin vahepeal treilerit tingimusel, et see tagastatakse sama hea või paremana.  See aga tuli tagasi junnidega. Olin päris pahane, ilmad kuumad ja mingi s*tt söövitab põrandat, lisaks veel et Nii Ei Tehta. Ma pole aastaid kellegi muu kui oma laste peale niimoodi lennanud, aga siis avaldasin laenajale arvamust. "Põhjendus" tuli, et laenaja ise polnudki kõige viimast otsa sõitnud. Võimalik, et mul jäi suu lahti selle jutu peale. Varustust puistatakse ka suvaliselt tallivahele laiali, põrandale. Eriti jalutusnööri. See teema tuli ka jutuks. Pärastpoole on nöör käitunud nagu kukupai, pole enam kusagile ära jalutanud. Õhtul rääkisime vanaemaga sügavkülmast, tema nimetas oma vana külmuka külmemat osa kaameraks, pidi peaaegu iga nädal "kaamerat" sulatama. "Mul suurt kappi pole vaja, pole midagi sinna panna. Vanasti oli küll kapi [nim. ongi tal "kapi"] täis. Mis seal oligi... kurjamu pardid olid!" Seepeale lihtsalt pidi paha tuju ära minema, aga treilerit ikka enam ei laena. [Lisaks tsemendist metsseale ja puuhobusele on vanamal põõsaste vahel konn. Kõik isetehtud muidugi.]

Mingi aeg tulid uued naljad nagu UK-UK, mina prii! ja 1GB vaba ruumi. Nii kohutavalt lämbe on, kuidagi ei jaksa ratsutada, parmud ka kallal ja hobune muudkui rapsib. Käisime Niitväljal meetriseid proovimas. Mõned plaaniga sel kõrgusel nädala pärast võistelda, aga mina lihtsalt proovimas, et mis juhtub. Kõige hullemad takistused olid traktorijäljed maas, aga neist veidi kõrgematest saime ikka esimesel katsel üle, mitte küll just tohutu ilusti, aga midagi ikka. Auk herdliga oli eriti hirmus! Ma ei käinud meelega enne hüppamist veest läbi, et näha, kuidas ta üllatusena mõjub. Seekord ei mõjunud kuidagi. Me pole veel meetriks valmis, aga aasta lõpu poole... mine tea, äkki ühe proovime. Pean enne oma käed paremini kontrolli alla saama. Elin hakkas Piraadiks.

Väike onu ei jäänud kuidagi magama. Vingus ja sigatses, toppis kustukummid ahjuprakku, kust kolmandiku sain kätte, aga ülejäänud hakkavad sügisepoole äkki kärsakat tegema. Millimeetrimõõtja läks ka prakku, aga kääride ja kahe lauanoa abil sain ta lõpuks välja pusitud. Jaaniajast oli lademetes toidujääke, üritasin neid likvideerida -- sh kerestasin pool arbuusi, mis muidu oleks minikärbeste kolooniaks moondunud. Duud kaanis jogurtit kui hull. Viimaks läksime lämbesse magamistuppa edasi vähkrema. Mõtsin omi mõtteid, kui kuulsin üht eriti spetsiifilist häält. See on, kui keegi öögib ja paneb kohe linti. Sain suure osa peoga kinni püütud, titt alla pessu, linad vahetusse. Ja siis kordusse nagu refrään. Tõin kausi appi, juhuks kui pihkudest väheks jääb. Sel viimasel lapsel on veidi parem kõht kui eelmistel, lõpetas enne päris hommikut ikka ropsipeo ära. Nägin unes, et kusagil Ukrainas v Valgevenes oli ratsalaager, otsisin enne üritust kempsu. Kaua otsisin, lõpuks leidsin ja hakkasin kasutama, kui miski pidur tuli appi. Vedas seekord, muidu oleks ropsile lisaks midagi vedelamat ka voodisse saanud. See poolik arbuus. Magasime poole päevani. Vihm... läksin sadulata, proovisin eelmise aasta KÜRi muusika järgi sõita, aga hobune on muutunud, enam ei sobi üldse. Pean uue tegema?! Mul arvut ju ikka veel pekkis, mis saab nüüd?

Regasin Niitu ära, 80, kuigi kunagi võiks just seal meetrit proovida. Vist. Madli kutsus ühistreeningule. Hageri metsadesse ei jõudnud, aga mingi ringi sai teha, kus jälle paar uut kihutamisteed tuli. Hmnjah, see kihutamine. Kuidas seda teha, kui veenmisvahendid kodus? Metsik oli nii sügavalt piduris, et isegi madala parkuuri galoppi ei saanud sisse. Nagu muuseumis jõllitas väljapanekut, kuni Madli pikakoivaline ette näitas. Uus salvestatud liikumiste rekord on 38km/h. Madli hobu juba naljalt ei pidurda, kui ehmub, siis kargab täie hooga põõsasse. Kodune väike onu jõi klaasipesuvedelikku. Meil kodus on taimede jaoks sarnane veeprits, seda on salaja lutsutanud, nüüd siis proovis uut marki. Ei meeldinud.

Tallis oli välja kuulutatud Chase me Charlie, aga kuna minu ratsakooliajad on ammu möödas, pidin netist tähendust otsima. Kõrgushüpe. Ponid pandi ritta, mõni oli juba pool tundi varem ootel. Kui algul olin mõelnud, et prooviks ka, siis suur seltskond pole ikka minu teema ja kuna sain valida, läksin hoopis metsa. Alustuseks lasketiiru, mis on nii rohtu kasvanud, et kaevikuid enam ei paista, aga kuulipüüdmismägi on endiselt ronimiseks päris hää. Taga oli kahjuks kõrguspiirang, poni ehk oleks langenud oksa alt läbi mahtunud, aga mulle oli seljanahk liiga kallis. Oleksin pidanud külje peal kõõluma ja sadula oleks ikkagi ära riivinud. Siis läksime põllule, tegime galopis paindeid ja minispurte. Küll on vahva tunne, kui hobusel kere käima läheb. Nii jõuliseks ja vetruvaks muutub, samm on kohe teine. Aga peagi tuli teel vastu murelik tädike, kes metsapuude mahavõtu üle kurtma hakkas ja et teed on puha rikutud. Hullud on jah, praegune ilm pole mõeldud metsatöödeks, või  siis vähemalt mööda metsa rallimiseks. Isegi hobusega on nüüd mõni tee ebameeldiv läbida, jalad libisevad poris alt muudkui. Sattusin selle nutulaulu  peale veidi segadusse ja eksisin natuke ära. Tagasi talli juurde jõudsin, kui viimased veel jõudu katsusid, üks poni ja üks noor, 130cm tehti ära. See plats on muidugi päris mõnus hüpata, võiksin nimetada mitu kohta, kus vilets pinnas lisaks nagu kõrgusele 10-15cm, aga see siinne teeb parimail hetkil takistused nii 10cm võrra lihtsamakski. Võibolla jrgm nädal proovin ka midagi, enne on vaja hoida jõudu. Hobune on tatine ka, sobivaid ilmu lihtsalt pole, vaheldumisi kuumutab ja on ligekülm. Umbne. Peaks motivatsioonipaketti parandama. [Pildil nähtavad puud on ainult väike osa saagist; kahe kuhja vahel on krossi üles-alla takistus (bankett) -- niisuguses võrdluses lausa miniatuurne, kas pole?]

Tohutu jant on väikese onuga, kaks tundi istus potil ja ei midagi. Püksi ja mujale teeb küll. No siis teine päev istus multikate saatel nii et jootsin järjest vett sisse. Pooleteise tunni pärast ei jaksanud enam kinni hoida, pissiski potti. Tähistasime korralikult. Jrgm päev sai ka joogi abiga pooleteise tunniga tulemuse kätte, aga... see kallati hetk pärast sooritust sinnasamasse maha laiali. Tont. Panin siis trusserid, sest nii suure põie järel peaks pikem paus tulema, aga ei läinud kümmetki, kui järgmine sahmakas põrandale tuli. Põrand on nüüd igatahes puhas, mitmekordselt pestud. Täna tahaks jõe äärde minna, aga natuke kardan uppumist. Raske juhus täitsa.

Tegelikult sai ainult hulga vett kaapida, saba vee poole, nina kaldasse. Ei ole üldse lõbutsemisruumi. Läksime siis mururingile. Mida tugevamalt ratsmed on, seda hullemalt pidurdab ja kardab; viskan ära, on hulga muretum, aga hirmus pikk ja laiali. Reedel sõitsin murul kaks skeemi läbi, laupäevase niiduka ja ühe sääretamistega kerge L. Rohkem ei saanud, parmud ei lubanud.

Niiduks jäi väike onu vanama ja ühe venna valvata. Karta oli, et maja tõmmatakse pikali, praod topitakse asju täis ja mis ei mahu, paigaldatakse ümber, nii et neid mitu aastat ei leia. Plaan oli, et kõik magavad hommikul võimalikult pikalt. Kui aga treileriga majast mööda sõitsin, sai kaseotsa kiik juba kõvasti hagu. Päevaks lubati 30 sooja ja seda ka ohtralt jagati. Olime peast soojad juba kohe hommikul. Metsik oli veidi uimane, aga täiesti tubli. Skeemis oleks võinud kõrgemalt hõljuda, aga seda võib ju alati. Filleri-rohkes parkuuris saime paari mõttepausiga ka kõigist üle, aga enam isegi ei mäleta, kuidas see täpselt oli. Seda küll, et kuidagi eriti madal tundus seekord. Ehitasin treileri ümber aiakese, panin hobu sisse. Oli vast nunnu, ilmselt ka palavusest uimane, aga sain valmiski panna nii et seisis ilusti paigal, kuigi polnud ühtki piirajat küljes. Õnneks sai alade vahel ja pärast krossi hobuse kohe ära pesta, nii mahlane tundus see vesi, et mine või ise alla. Piraat söötis mulle enne starti veel jäätise sisse, mmm... taevalik. Sellist krossi algust kui nüüd -- polegi veel olnud. Lihtsalt läks hooga peale ja hüppas. Hahhaa! Eks ta nii tegelikult peakski olema, aga meie jaoks oli juba väike võit. Krossi edenedes hakkas hoog kustuma, aga päris kohapealseid nalju enam ei olnudki. Isegi vees tegi galopisarnaseid samme ja mahtusime vahelduseks aega (see oli selline leebemapoolne ka). Noorte pärast oli hea meel, et kuidas kõik läks. Neil oleks ju MV peaaegu äragi jäänud selle ühe olematu võistluse pärast. Tehti mööndus, et kross tuleb 5cm madalam  (sest Niidus on ainult meetrine rada saadaval praegu), aga see-eest TS 5cm kõrgem kui esiti plaanis oli (kokku siis 115cm). Lisaks tehti veel mõnel juhul mööndusi kvalifikatsioonidega -- kvallid ongi vist selle aasta eriteema PMS kõrval --, aga käesoleval juhul tundus selline otsus end õigustavat. Just krossiosa on see, mille pärast kvalifikatsioone vaja on, aga kross oligi seekord madalam. Samas oli Antsul rada nii peenelt tehtud, et seesama kross rehitses need eriõiguslased teistele kohtadele ja võitis see, kes võitu kõige rohkem tundus väärivat sel hetkel.

Ja maja oli püsti. Ja nad olid kõik suurema osa päevast õues veetnud. Olid söönud ja maganud ja terved. Vanama sai autasuks kommi ja väikevend valida poes mistahes jäätise. Valis viieliitrise muidugi.