T-tõke

Kui plaanis on kerge trenn rohke S ja natukese T-ga, siis seda on ju hirmus hea õues teha. Eriti kui sees hüpatakse ja isegi kui on pime. Või noh, nii ma arvasin. Päriselt tahtis hobuke hulga kiiremini ringi kapata ja soovitavalt veel, külg ees, ülesküntud põllu suunas. Võimalik, et oma osa oli koll-teesulul, mis kaugel eemal parajat hetke ootas, et hobusele kõri kallale karata.

Paari päeva pärast läksime siis valges uurima, et mis värk nende kollidega on. Polnudki eriti midagi. Proovisin end ette kujutada krossi hüppamas, siis on ka taolised ootamatused tee peal ees. Kuidas sellistele küll hoogsamalt ligineda?

Huvitav vastuolu: järjest rohkem häirivad mind hobuste näod, kui nad suuliste toimega hakkama püüavad saada → mõte võistlusspordist muutub üha vastumeelsemaks, kuna seal enamasti ilma ei saa. Aga lugesin 3V määrustikku ja läksin järjest elevile mõttest, et ikkagi tahan ka. Millegipärast. Ja ma pole päriselt miski suulisevastane, sest suuline tõepoolest võimaldab peenemat roolimist ja kiiremat pidamasaamist. Ja kõik näod ei väänle suulise ümber. Ja leidub ka rahulikke tundlikke käsi. 

Aga kui niikuinii hakatakse kunagi laiemalt lubama suulisteta valjaid, siis kuidas neid veel reguleerida? Tüüpe on nii palju ja need pole ilmtingimata mingid leebed. Kangiefektiliste "kangi" pikkuse (nt hakamooril) saab sarnaselt kangsuulisega defineerida, aga rihmad on neil küll igatpidi ja teisiti ja siis veel kolmandat moodi. Et mille külge ja kuidas see ratse siis kinnituma peab?

Seepärast otsisin Taani reeglitest üles.

Bitless: Allowed in all classes at E, D and C levels for horses and ponies. Side pull, bitless bridle or soft hackamore with bars/side pieces of a maximum of 16 cm may be used.

The riders are judged according to normal protocols - however, it is assumed that they are judged for "acceptance of the rein" instead of acceptance of the bit.

(Mingid tundmatud klassid... aga loen siis edasi, et...) Vahva lisa on sadulduse juures, et kuigi eeldatakse nn KS sadula hõlmasid, mis jooksevad peaaegu vertikaalis, siis lubatud on ka päris hüppe- ja üldsadulad (meil jäetakse kerge kahtlusevärin sisse -- "inglise tüüpi" küll, aga hõlma kirjelduse järgi sobiks vaid KS sadul).  Ka raamita sadulad on lubatud, aga nad peavad meenutama "standardset KS sadulat". Western ja naistesadul jt erilised pole lubatud (meil sama). Huvitav on, et ees on lubatud see väike rihmake, millest saab turvahäda korral kinni haarata. Ainult et sellest ei tohi haarata ja kui millegipärast haaratakse, võib kohtunik punkte alla võtta.

Kõike ei loe läbi, aga nt startide arv päevas -- see on ka Taanis rohkem piiratud. Hobustele on 8 raskusastet, neist tasemetel 1-2 võib teha max 2 starti päevas, kõrgemates ainult 1. Piir jookseb meie arusaamise järgi umbes L ja M vahelt. See reegel teeb küll suure vahe sisse. Meil sõidetakse tihti hobune madalamal soojaks ja platsiga tuttavaks, et siis põhiklassis korralikult esineda. Tundub täitsa mõistlik. Mingi M-ini ei näe kohe üldse probleemi 2 kühveldada, eriti kui tase hobusele jõukohane. Ja ST, ABC võivad meil 3 ka teha. See ei kurna hobust füüsiliselt küll kuidagi ära. Ponidele on Taanis erisus, kokku 6 raskusastet (neid päris kõrgesse ei lubatagi?? Max on FEI Pony KÜR. Miks ei võiks poni GP-d sõita? Et distants on talle sammude mõttes liiga pikk või?), 1-4 tasemel võivad max 2 starti päevas teha, aga piir asub siis meie mõistes vist Lk ja Lr vahel. Ja mis veel huvitav: sama ratsanik võib ühes klassis ainult max 2 hobusega võistelda ja samas klassis 2 eri ratsanikku samal hobusel ka ei saa startida. Päris tõhus võistlemise piirang. Korraldamise mõttes vist jälle lihtsam -- ei pea kellegagi jagamise pärast eriti muretsema, et kusagile jääksid kohustuslikud ooteajad, kuni rahvas muudkui sadulas vahetub vms. Ja boksikohti saab müüa nii mis mühiseb. Neil on ka osaliselt tagastamatu registreerimistasu (90-180DKK enamasti, hiline regaja maksab rohkem), aga stardimaksude kohta ei leidnud nagu midagi. Chatgpt arvas, et "DKK 250 to DKK 700". Ja ühes juhendis -- rohkem ei jõudnud lugeda -- oli kirjas, et mingeid stardijärjekorranõudmisi ei saa esitada. Ainult kui 1 ratsanik 2 hobusega samas klassis tahab olla, siis seal midagi arvestatakse. 

K pidi olema kollipäev v niisama midagi naljatamist, aga pooled jäid haigeks ja mingit tuju midagi teha ka polnud. Läksin ikka. Oli veevalamispäev. Õnneks oli L ka, tema katsetas enne maast ära. Ainult et kui kõik hobused Nuumi moodi reageeriksid, siis poleks mingeid trikke iialgi tarviski. Ta oleks vist isegi kabja laisalt suu ette haigutamiseks tõstnud, kui oleks viitsinud. Poolemeetrise nirega veekallamine, jäätiseämbritest torni ümberkukkumine ja üldse miski ei pannud teda kulmugi kergitama. Ja siis ta ronis kahe jalaga kasti peale. Et siis tema kaks esimest jalga, mitte kasti jalad. Aga seda ei tohi teisele L-ile näidata, äkki läheb ärevile, et tema jalutamisrežiimil hobune mingeid tsirkusetrikke teeb. Hiireke ronis ka igale poole ja kui ta ennast juba kasti peale parkis, oleks võinud kasvõi pool aastat seal rahulikult seista. Või vähemalt ise ta sealt alla ei kiirustanud, sain eemal kohmitseda ja pilte teha nii palju kui tarvis.

Naistepäeva ere päike tegi silmad kriipsuks. Kusagil Ihastes värviti hobusel huuled punaseks (?!?), kusagil Prismas laulis kommiriiuli kohal rasvatihane, kusagil Lätis röövisid kassid lilli ja tõid pärast tagasi, kakeldi lattide üle ja kaevati hobuseid mudast välja. Läksime Hiirekesega täitsa üksi ringile. KS platsi juures laeti valget tõrksat treikusse, sealt pääsesime reisimata mööda. Polnud veel kilomeetriski, kui off-road pidu tee kinni pani. Onud olid 2 autot mudasse kinni ajanud ja uurisid, kas hobujõud võiks neid sealt välja aidata. Arvasin, et minu oma küll mitte, lasin koerajalutajatel natuke hiirenina siluda ja saime sealtki mööda. Nende 1 auto oli Hiirekesega äravahetamiseni sarnane -- no vähemalt sellises seisus, nagu ma ta boksist eest leidsin -- ebamäärase kujuga mudakamakas. Seekord oli ringi kõigis koeramajades koer, ja seda pole nende aastatega mitte kunagi varem juhtunud. Ühe nimi oli Rokieilähe. Isegi see hundika moodi salaja ligihiilija oli tagasi. // Järmine päev võtsin sama tee ette Metsikuga. Millal ma viimati temaga ringitasingi...? Rohkem kui 5 aastat tagasi vist. Tean, et talle meeldib rohkem murus käia ja olin meeldivalt üllatunud, et käib ka mudasel teel kenasti -- muidu ikka lühendab kõval pinnal. No midagi pole teha, hea samm on. Aga kui siis murujupp ka tuli... ooh, see on see päris! Aktiivne, hiiglapikk ja õõtsuv. Kui saaks Metsiku esimese otsa ja Hiirekese tagumise, siis tuleks päris äge asi kokku. Need 2 tüüpi kardavad sootuks eri asju ja nende kehad lähevad teisiti pingesse, kui kollile lähenevad. Hiireke eelistab ärevana pigem hirmutisele ligi joosta, kui et pikalt praadida. Minema süstib ka meeletu turboga. Metsik kaevub pigem maasse. Pidurimeister.

E-etteütluse laused olid pikad nagu kaubarong. Mul läksid mitmes kohas järjestikused tähed omavahel vahetusse, loodetavasti püüdsin enamuse ikka üle lugedes kinni. Enam eriti ei usugi, et annab õigesti kirjutada, eriti komasid-kriipse.// AGA. Oli vigadeta! Jippii! Seekord lugesin mõne korra rohkem läbi enne saatmist, ju oligi abiks.

Tagasiteel tallist istus keegi tee peal ees. Koer, arvasin esialgu, midagi kuldse retriiveri taolist. Lähemale jõudes tõusis püsti ja lonkis kõrte vahele... ilves, suur ja pehme. Ma küll katsuda ei saanud, aga tundus nii. Kahju, et telefoni haarata ei jõudnud tõestusmaterjali saamiseks.

Unustasin telefoni jopetaskusse ja hakkas juhtuma. Küll suri toode, küll tester, küll olid rakisel soolikad laiali, aga siis sain keset sööki töötelefonile kõne, et vaja keegi koolist koju transportida, olla endast väljas ja natuke katki või nii.

Algas kevad, aga soe viibib kusagil mujal. Olen riidepusas, aga ikka on külm. Ratsutades saab korra sooja ja silo kärutades ka. Unedes muudkui reisin ega saa koju, maailmalõppe on ka. Tavaliselt mingi veejuhtum (see üks risttahukakujuline hiidlaine klots keset tänavat oli päris lahe). Viimasel ajal olen hakanud teistele unelistele teada andma, et uni on. Täna isegi karjudes, ja samal ajal mõeldes, et liigselt erutudes võib uni katki minna, aga näed, praegu ei lähegi, ahhaa! Üritasin katsuda ja proovida nii palju kui jõudsin. Asjad ei osuta vastupanu ja nad ei kaalu midagi.

Ihastes oli ootamatult palju L-sõite ja sõideti hästi. Vähemalt pooltel tuli täiesti korralik asi välja. Ja siis see liblikate teema. Et pole lubatud ratsmetel. FEI KS polegi lubatud, aga 3V näiteks on. Ilmselt, et ei peaks iga ala jaoks ratsmepoodi minema. Need lapatsid on enamasti ju ainult lõhkudes eemaldatavad. Ei tea tõesti, kas need ratsakooli hobustel võistlejad peaksid võõrast varustust rappima hakkama või sootuks oma varustusega ratsutama? Noh... Oleks võimalik ka määrustikus täpsustada, et nt kangvaljastusse need ei sobi kuidagi, aga ühekordsetel ratsmetel las nad siis olla. Või midagi. Teine draama oli ka -- kaelaside. Sellega oleks peaaegu lihtne, peab olema lips või kaelaside, valge või valkjas. Aga on olemas ka selliseid puhve, mis ümber kaela ei käi, vaid on pluusi küljes täitsa kinni. Tegelikult ka ma ei lähe sinna kaela ümber kontrollima ja kangutama. Kõige turvalisem on ikkagi eraldi vidin hankida, on ilusam ka.

Lõpuks hakkab kevadnema, õhk on õrnem ega hammusta enam. Ideaalne ratsailm, ei ole segavaid tiivulisi ega liiga soe. Ainult et peaaegu oleksin ühe konna silokäruga alla ajanud, või õigemini -- ajasin konna M jala alla, mis minu kiljumise peale maandumise lõpetas. Pääses, tont, õue tagasi. 

K pani Veskas boksis hobust valmis, aga see ajas pea kuklasse. Jalutasin sealt mööda. Kui tagasi vaatasin, kargas hobune boksist suure hooga välja ja K lendas ratsmete otsas rippudes kaasa, TÜMAKI peaga vastu ukseäärt. Kukkus siis sinnasamasse põrandale põlvili maha ja ütles: "Ma ei ela enam." Hakkasin hüüdma, et keegi kiirabi kutsuks, aga endal valgus veri kurku, Nii äge, eksole, sellise seikluse peale kohe uuesti magama jääda, eriti kui unetund on armas. Vist kombineerisin peas 2 sündmust kokku, neist 1 "The Head" kolmas hooaeg. Olen sellega vist poolepeal, aga juba surevad nagu kärbsed seal, kõrvalise abiga muidugi.

Pühapil kaevasime treiku mudast välja -- metsaaa!!! Või täpsemalt Koolmajärve orienteerumisele. Olime M-iga selle ürituse kaanestaaridki, kussa siis ei lähe. M-il oli see esimene hobuvedu, tegi endale talvel ka lõpuks BE ära. Ja esimene kord startisime eraldi. Mure oli algul suur, et kas hobused ikka lahknevad leplikult ja kas M üldse metsast väljuva tee üles leiab, aga läks nagu paljude hirmutavate asjadega ikka. Et hakka pihta ja küll midagi tuleb. Kohtusime isegi metsas 2 korda, aga saime omi teid pidi jätkata ja M jõudis ka metsast välja. Isegi rajarekordiga. St oli kõige kauem seal. Ja leidis 19p 20-st. Pole paha. Ma leidsin omaarust kõik punktid üles, aga kirja sai ka ainult 19. Ei teagi, mis seal juhtus. Kasutasime õhupiiksuga pulki ja ma olin omateada üsna hoolikas neid piikse tuvastama, aga nätsa siis. Veega kraave pidin käekõrval ületama (hobune lendas peakõrgusel mul, päris jube) ja ühest kõige hullemast ei saanudki üle. Küll aga sain kõvasti klohmida pisikese poni käest, kellega koos seal kraavi kallal pusisime. Poni arvas, et peksab Hiirt, aga see oli minu kints ja säär, mis nüüd tulitavad ja järjest sinisemaid toone võtavad. Pärast tuli välja, et M ja Metsik olid kõik kraavid maha tulemata ületanud. Soh.

Me olime rosettide keskel ka, Metsik ja Hiireke, M ja mina. See oli nii pööraselt nunnu, et noh...! Ja üritus ise ka just selline, nagu hobuorienteerumine olla võiks. Päris o-kaart ja õhupulgad, seda esiteks. Aga ka punktid olid just sobivalt silma alt ära, samas ligipääsetavad. Oli lihtsamaid ja keerulisemaid ja joosta sai ka just parasjagu. Mulle nii väga meeldib ülesande kallal olla, nii et hobu ise jookseb ja loeb pisimaid märke, et kuhu vaja järgmiseks pöörata, ja vajadusel valib ise, milliste puude vahelt pugeda. Isegi lõpp tuli õigel ajal peale, saime veel kõik t-särgid ja küllap kaob nädalaga longe ka (mul; nüüdseks tumelillad latakad mööda jalgu laiali, katsumist väga ei kannata ja joosta ma mõnda aega ei saa). 

107

Äsja toimunud 3V foorumist.

https://inside.fei.org/fei/disc/eventing/risk-management/seminars-2025

Vägaväga huvitav kuulamine-vaatamine, kui hobusport huvi pakub, isegi kui mitte täpselt 3V. Kuidas tagada turvalisust nii, et sport ja põnevus alles jääb? Kas kross on enam kross, kui kõik tõkked on lõpuks kokkukukkumisvõimelised? Kumb on parem hobune, kas see, kes vahel (tahtlikult) tõkkele toetub (efektiivne energiakasutus) või see, kes igast asjast kõrge kaarega üle lendab? Vaatajanumbrid olümpiaalana jätkamise hinnanguna. Alates 3* on iga hobukombinatsiooni jaoks välja arvutatud HSI (horse form index, eelmiste võistlustulemuste põhjal), mis võistluste eel ametnikele kättesaadavaks tehakse (pmst sildistab kõik paarid skaalal punane-kollane-roheline, ehk potentsiaalselt ohtlik kuni hästi ette valmistunud... võib 8 korda arvata, kas kohtunikud on siis eelhäälestatud kedagi rajalt maha võtma või, vastupidi, jätkata lubama raskuste kiuste). Statistika. Igasugune. Kokkukukkuvate tõkete kohta. Hobu- ja inimkukkumiste kohta maade kaupa, klasside, inimeste ja hobuste vanuse kaupa. Lipud. Näiteks loeti UK-s aasta jooksul kõik lipusündmused kokku. Lippe peksetakse armutult! Eriti 4* ja 5* (kuigi kõhutunde järgi arvati enne, et äkki noored ja kogenematumad ajavad rohkem). Riivamisi ja otse peale, igatpidi mööda ja ka pärast tõkke ületamist tagajala või sabaga lüües. Arutatakse automaatreeglit, isegi kui see tundub ebaõiglane. Et siis on nagu spordis ikka -- õnne peab ka olema. Draamat on vaja, aga mitte eriti hullu. St ka seda nähakse, kui mõnel rajameistril liiga palju puhtaid sõite on, või just, kui liiga vähe. Mis tüüpi tõketel on rohkem kukkumisi? Ja siin tuleb arvestada tõkete esinemissagedust! Kas sileda maa kukkumisi ka lugeda? Need siis KS ajal või TS, või ka krossis tõketevahelisel alal. Kõige ägedam, et osalesid ja sõna võtsid Kõik. Ratsutajad, korraldajad, treenerid, kõikvõimalikud ametnikud (kohtunikud, rajameistrid, tehnilised telegaadid, sekretärid, korrapidajad, vetid, arstid, ma kõiki korraga ei mäletagi). Milline võiks olla olümpiaformaat? Selge, et 2 korda ei saa asju teha, korra enda ja korra oma maa/meeskonna eest. Aga see Pariisi 4-võistlus polnud hobuste vastu mumst üldse aus. Ratsutamine olevat olnud 1 väheseid sporte, mis raha tootis (kas nad mõtsid teleülekandeid?).

Tõrges meeleolu kestab. Pffft!

Ja siis ma avastasin keset hüppetrenni, et kardan hüpata. Okserit. See polnud isegi eriti kõrge. Häda selles, et hobuke hüppab hästi kõrgelt, seejuures loobib sujuvalt (mitte nagu tagantpeksjad) veel tagaotsa kusagile taevasse, aga edasi nagu ei liigu. Isegi kavalette läheb vahel niimoodi. Nohja siis ma lähenen ja kui samm ei klapi -- ma ei tahagi. Kaugelt ära pressides ei tea, kui kaugele lendu jätkub ja kas ta üldse hüppab nii, lähedalt midagi hoogsat ei tule niikuinii. Seega ei läinud pigem üldse peale. Peab midagi harjutama hakkama, et laiustega jälle hakkama saada hakata. Või sain sellesse vanusesse/olukorda, kus peab ainult KS peale üle minema??

Mingi päev panin üles slaalomi, 4m vahedega. Läbida kõigis allüürides ja siis kõige lõpus sammus, tagurpidi. Väga vahva, ainult et... paremast jalast galopis üritades süstis hobune minema nagu ümberhüpetel ja mitte kuhugi ma ei roolinud enam, isegi seisma ei saanud tükk aega. Suulisteta oled ikka nii hobuse armul kui olla saab. Ma pole ikka veel hobusele õpetanud universaalset peatumiskäsku. "Trrr" teeb aeglasemaks/ 1 võrra madalamaks allüüriks, "oota" palub paigal püsida, trenni lõpus jalgu jalustest välja sirutades jääb seisma, porgandit hammustades (mina hammustan) jääb seisma, kõrval joostes v käies teeb järele, kui jooksen v seisma jään. Aga oleks vaja midagi tõhusamat.

Vahepeal oli üks plärapidu. Akustika mõttes täiesti rikkis ruum, ei saanud aru jutust ega muusikast, laulusõnadest rääkimata. Kõrvad said kõvasti vatti, tüütu. Ja siis toimus Tartu maraton, aga Alutagusel. Vist kogu Eesti lumi oli sinna kogunenud ja tuli juurdegi. Teed polnud kohati üldse näha ja auto oli nii eest kui tagant valgeks tuisanud -- seega tasuta kihutamise päev! Ainult et kihutada eriti ei saanud. Või siis et isegi 70km/h tundus arutu uhmerdamisena. Tähistasime T1 ärajäänud sünnipäeva.

Hiireonu oli ühtäkki rikkis, kui koplist tuli. Seisis boksis mitu tundi, nägupidi tagaseinas (järeldan junnihunnikutest, mis kõik ukseaugus kasvasid; tavaliselt paigaldab need tagaseina). Kuna paindub hästi, oli endale heina ka sebinud, aga jalad hoidis paigal ja jootjasse ka ei ulatunud. Valuka abil lõpetas värisemise, keeras  teistpidi. Jrgm hommikul oli nõus käima ka. Vaatame, mis õhtuks saab.// Õhtul käis, nagu poleks midagi. Jooksma ei pannud, ei julgenud. 

Inspireerusin L. postitusest, kus hobune talle maast piitsa ulatas. Miks ka mitte, eksole, asjad ju ikka kukuvad maha ja vahva oleks, kui keegi abihammas kohe võtta oleks. Esimesel päeval proovisin Hiire peal eiteamillega, et kas läheb maas nuusutama seda. Läks. Ta niikuinii läheks kõike uurima. Hambaid peale ei pannud. Siis leidsin ühe vana katkise sadulavöö, mänguasjaks parajasti sobiv. Käes hoides ei tahtnud üldse nagu osaleda, äkki sp, et just sadulavöö? Panin vöö küna ääre peale. Ei läinud 5 minutitki, kui ta vöö sealt maha rebis ja põrandale kukutas. Hambad olemas! Sealt edasi premeerisin hammastega tõstmisi ja mida pikemalt hoidis, seda tublim. Sain vahel vöö kätte ka, siis oli eriti tubli. Nohja siis eile maneežis jalutades proovisin jalutusnööriga. Hiireke korjaski nööri üles ja ma sain selle kätte ka. Kuidagi ootamatu, et nii lihtne oligi. Eriti see osa, et nööriga polnud varem proovinudki. Eks muidugi päriselt selgeks saamiseks on rohkem kordusi vaja, aga pooleteise nädala kohta pole üldse paha. Arvatavasti on miinuspooli ka, nt et hakkabki muudkui asju kiskuma ja ootab autasu selle eest. // H kukutas prooviks maneežis kinda maha (jube demonstratiivselt) ja ulatati seegi talle tagasi. Nunnu vist.

EV aastapäevaks oli tellitud päikesepaisteline ilm, sinimustvalgeid  pilte sai igasuguse pingutuseta. FB ja IG olid teemat pilgeni täis. Lennutasime hobuseid nööri otsas ja uisutasime. Ühe nädala sees saime kaks uut järve tehtud, Vaikne ja Arbi, vastavalt 200 ja 700+m ring. Üks kurvem aastapäev oli ka. Uskumatu, et juba kolm aastat. Vähemalt maskid on nüüd maas. "Sõber".

Olin kruiisilaevas, kus keegi uhkelt pulmi pidas. Teatati, et laevas vett ei ole. Seepeal purskas pruut nutma. Lauad olid tühjad. Aga mingi mänguõhtu toimus ikka, kutsuti vabatahtlikke lavale (mingi oskuse järgi, mis mul just oli) ja ma rüselesin kohale. Ülesanne muutus, pidin kelleltki ümber hoides kohapeal hüppama. Hüppasime korduvalt peaga lakke ja võitsime (midagi). Pärast vaatasime telekat. Mingid politseinikutaolised hobuse seljas, kaks tükki ja tagumist (hobust) talutati käekõrval. Esimene hobu tõusis veelombi ette püsti ja vehkis jalgadega, aga sai ikkagi edasi. Teine ratsanik kukkus maha. Oli näha, kuidas pruun hobune, nüüd juba nii ratsanikust kui sadulast ilma, mööda jalutas. Kommentaator nentis: "See oli siis Metsik" (tegelikult ütles tema pärisnime). Ma olin kohe jahmunud -- keegi polnud hobukasutuseks lubagi küsinud, aga juhtum oli selgelt suvel ära olnud juba!

Kuu viimane päev on pikk nagu tatt, aga õnneks oli kaks töövõitu. Üks pikaajaline sai lahenduse ja üks tulikiire (ja võõras) ka.    

Kirjuta ise, kui tahad

Jõuksilubadust pole, ripun niisama tala küljes korde otsas. 

Aasta alguses lund veel polnud, külma ka mitte.

 

Natuke tasakaalu, teine käsi tõmbab pusa, et selle kõht maani ei ripuks.

Isegi lihtsama kompositsiooni annab ära rikkuda näiteks... porgandiga, mis rippuvas käes millegi muu moodi välja võib näha. See versioon siia ei pääsenud.

Imelik oled, arvas Hall, ja kaevas lume alt kõrsi edasi.  

Selgroog on loomulikult kõver.

Enne töö, pärast lõbu, aga vahepeale natuke venitust.

Eriti kahtlane tribüünikaunistus.

Ainulaadne

Lennukool

Graatsiliselt

Ahervaremetel

Balansseerides

Tulgu

Algav

Aasta

Soodne

Mingis tallis oli Helen Langehanenbergi koolitus, ma polnud küll esialgu plaaninud minna, aga ühtäkki olin kohal (tervitati põse- ja muidu musidega?!). Pool tundi nägu, minu aeg pidi kohekohe algama, aga tallikompleks oli ümber ehitatud ja ma ei leidnud kuidagi varustust üles. Otsisin mööda kappe, küsisin isegi talliperemehelt abi, aga see ainult itsitas ja hiilis minema. Mõtlesin, et lähen kasvõi varustuseta siis. Aga kus see hobuse boks õieti oligi...?  

Kullo keskus tõmmatakse maha ja seepärast tuli sealne siseorienteerumine kiiremas korras ära teha. Tundus põnev, kuigi Kullo on ju Põhjas, aga meie tavaliselt mitte. Ajastuste naljamäng korraldas nii, et sootuks kaks sebimist jutti oli, L Kopli kunstikoolis ja P Kullos. Ma sinna kunstikooli ei kippunudki, aga kui juba minek oli, siis -- olgu nii! Ma isegi ei kahelnud, et suur osa aega kulub eksimisele, aga majapidi jooksmine on nii rahuldustpakkuv. Ilma raskete talli-talvepüksteta on nii kerge treppe mööda lipata, täitsa uskumatu.

Sündmused muudkui. Sain võõra hobusega natuke proovida, aga see kukkus pärast ühe teise ratsanikuga kummuli, nii et tavapärased ülemine-alumine vahetasid kohad. Järgmine päev kukkusin ise. Uute suulistega on hobune liiga tundlik, muudkui pidurdab, ja mu talvepüksid on libedad. Ühendusin maaga nii kiiresti, et päästa polnud midagi. Ja siis lähen vahelduseks asendusratsanikuna trenni. 

Kuis aru saada, et kas hobune on päriselt ka ratsastatud? Üks kauboi rääkis oma triki välja: lase lõdva (rippuva isegi) ratsmega rahulikku galoppi (kauboikeeles lope) teha. Geniaalne ju, toorik ja metsik seda kindlasti teha ei suuda.

Tööl on ühtäkki rahmeldada vaja, aga ööd taastumiseks on nii lühikesed. Vaatasin seriaali "The head". Mingid olid lihtsalt mõrvale kalduvad, aga ka "tavainimestel" juhtus äpardusi. Kummagi hooaja lõpuks jäi vaid paar peategelast ellu. Uskumatu, et unes veel väga suurelt kallale pole tulnud. Küll aga tuletasin hiljuti unes loogikat kasutades (khm), et pole päris. Jagasin seda teavet ka kellegagi, kes autoga just mingisse aeda sisse oli sõitnud. Pole päris! Ise läksin õhujooksu tegema üle kuristiku serva ja pärast toetasin selgapidi kivimaja seina sisse, nagu see oleks tugitool vms, sama pehmena käitus.

Peaaegu oleksin võistlema läinud. Ma sisevõistlustel muidu ei käi, aga naaber korraldab. Jalgsi miski 5 km kaugusel vaid! Aga ei. Sikerdan niisama. Hoopis matustel käisin Rakveres. Koht oli juba tuttav.

Veel 1 hobune kiirproovitud, pisike. Selline, mis hirmsalt tegelemist tahab. Metsik on vastasboksis ja kui temaga juttu v tegemist teha, on A kael pikem kui kirjakul ja üritab muudkui ükskõik millest kinni haarata. Õnneks pole mingi hammustaja. Ratsahobusena selline leplik ja vb ehk natuke ebakindel. 

Uus koplikaaslane ja soe ilm kurnavad hobuse tüütult ära. Vihm! Et seda ikka jätkub. Tartu maratoni reklaamid jätkuvad, seega tali tuleb! Üks teine päev. Seni on jalad märjad. 

Talliüüri tõsteti suure sammu jagu. Ümberkaudsed tegid ka, ei saa ju kehvem olla. Sellised sammud suretavad hobunduse tasapisi üldse välja. Kunagi ammu, kui ma Metsiku eest vastutamise endale ostsin -- sellest on nüüd 18 aastat -- ei pidanud ülalpidamiskulude pärast kuigi palju muretsema, need summad kadusid teiste sekka peaaegu märkamatult. Nii pikka aega ei oska rahalises mõttes ette näha, elu läheb edasi. Nüüd... nüüd on mul kaks sõpra, kelle elus olemine läheb ikka väga mahlaselt maksma. Ei saa neid teiste kaela peale ka jätta, ja kellele neid jättagi? Mis variandid need nüüd ongi... müüma ei hakka, vanakeste solgutamine ei lähe mitte. Ma pole isegi talli vahetanud, et Metsik ei peaks ümberasustamise pärast stressi kannatama. Kusagile vabapidamisse... peaaegu võiks, aga ta päriselt naudib oma inimeste seltsi ja tahab suhelda. Poleks aus üksildusse suruda teda. Ratsahobust on seal ka veel palju alles, niivõrd lihtne ja kuulekas, eriti kui mõni väike tüdruk peale juhtub. Hoiab sellist nagu kuldmuna. Seega jääb veel -- pead maha. Ja kui juba nende peade kallale minna, pole endalgi enam mõtet olla. Hetkel kellegi elu kallale ei kipu, aga tajutav ebaõiglus teeb tuska. Keegi, kes räägib, et "passion for horses", aga ei ligine mõnele meetri kauguselegi, ja siis kogukonda panustamisest, kuidas see tagasi toodab midagi,  ja siis, kuidas palju "figureid" teha ja juba tehtud, nii et ise midagi tegema ei pea. Nende süllekukkunud "figurite" mõju ulatub kaugele. Kusagil on veel peresid, lapsi, loomi, töökohti, kodusid. Ahnus hukutab ja ahneid juba siia maailma jagub.

Evakursioon

Jõulukuu algas kadunud lapsega (naabrite juurde; see oli eelmine päev läinud, võtme omaarvates kaasa võtnud, aga avastanud enne ööd, et võti ei keera, aga meie olime Pärnus kontserdil. Tagasituleku ajaks magas juba naabrites. Võti ei keeranud, sest oli vale. Jrgm kord pean küsima paremini: kas ÕIGE võti on kaasas) ja hämaras radu otsijate jälgimisega. Meil oli vanasti ka sama pime, üksikud mittevalged heledamad laigud. Ledidega laevalgus on ikka üle prahi, klõps ja valmis, kõik nurgad nagu peol (peo peal). 

Alati saab õppida midagi uut. Selle aasta hitt oli 2 näpuga kerimine (tegelt liigub ju külgsuunas ka) läpaka puuteplaadil. Enamasti mul on hiir ja käsitsi sudin üsna vähe, aga no nii nunnu noh. Jasiis... peaksin nagu trükkplaatide tootmisest juba midagi taipama, aga alles hiljuti sain teada, et on olemas komponent solder rectangleto. See on SMA komponent, kandiline tinatükk juhtumiks, kui pastaprindist väheks jääb. (Olgu, tegelikult on seal alla 5% muid aineid ka peale tina (ok, tegelikult on paar "vanaaegset", non-RoHS toodet ka alles, kus kasutatakse  jootmiseks tina-plii segu, peaaegu pooleks).)

Olen nüüd mitu kuud lippariga (see lühend on sama kole kui ese ise) sõitnud. Eriline on veel see, et alles täna seda taipasin. Omateada läksin ratsmeostuga alt. Ostsin full suuruses ratsmed ja need ulatusid hobusele saba taha ja neil olid mingid veidralt pikad aasad kinnituseks. Aga ma pole ometi mingi allaandja (ega tagastaja) tüüp, kudusin otsa kokku ja ratsutasin ikkagi nendega, tobe pamp segamas, aga mis sa hädaga teed. Mõne korra küll alustasin juurdlemist, et miks need kinnitused nii tohutu pika sangaga on, aga kunagi polnud aega pikalt arutada, ratsutada oli vaja. Täna siis tuli Inxiga jutuks ja... noh, need ratsmed on tegelikult lippar. Suured sangad -- sadulavöö abil hobuse kokkupoomiseks.  Sarjast õppetunnid siis. Poniga saaks sellisega maatööd teha, aga mul pole ühtki; kelgutamiseks on liiga lühikesed, peab midagi muud välja mõtlema.

Kooliuudised teevad nõutuks. Keegi üritab jõuga filosoofilisi küsimusi lahendada. 

Tõlgendus on vaataja silmades. Ilm läks (jälle ootamatult) külmaks ja seepärast pidas kooli direktor vajalikuks evakuatsiooniharjutusest ette hoiatada. Et võetagu joped ja kampsunid ühes; midagi oli ka vahetusjalatsitest, aga sellest osast ei saanud ma aru -- need on ju iga päev olulised. Minu jaoks meh-uudis, aga ootamatult läks kommentaarium leekidesse. Lapsevanemad olid šokeeritud, et lapsi külmaga!!! õue aetakse, paljalt???, et miks varem ei tehtud, nemad püüavad lapsi detsembriüritusteks töökorras hoida, aga kool saboteerib. Lapsed küsisid, et miks neile ette öeldi, kui õppus peaks tulema ootamatult. Mina vaatasin siis ka lähemalt -- ja noh, kogu kamba peale vaid üks (kirja- ja muude) vigadeta kiri. Laste puhul arusaadav, nemad alles õpivad. Aga vanemad? Kas nemad õppisid ka samas koolis? Kas ma pean oma kooliku pärast nüüd murelikuks minema? Hommikul igatahes proovis O-H pusaväel kooli poole purjetada. Krabasin ta kinni ja viskasin nagist järgmise jope peale. Duud pahandas, et ei näe nüüd enam (käe)kella ja et ma piiran teda. Kangutasin kellaääre varrukaotsa vahelt välja, selgus, et oli juba hilja, ja onu vajus kappi -- nüüd enam ei jõua kooli ka minu pärast! Kuidagi ikkagi voolas trepist alla ja taganttõugetega velos ta vähemalt kuhugi kooli suunas. Olin üsna kindel, et kohale ta sinna ei jõua. Hoidsin siis e-koolil silma peal. Varsti ilmus teade: hilines. Juhuu! Tähendab, ikkagi läks kohale. Võimalik, et ähvardasin enne värskelt juurde õpitud tehnikakeeluga (tal sõbral olevat selline). Evakursioon (sõna laenatud põlevast kommentaariumist ja arvatavasti = evakuatsioon + ekskursioon) oli edukas ja lapsed ei külmunudki ära. 

Traditsiooniliselt on aasta lõpus mitu treenerit tulekul, aga osa ei jõua kuidagi kohale. Plaani teha lihtne, aga täita... mitte nii. Nagu need tänahommikused tööle sõitjad siinkandis, kelle autosse rekka sisse sõitis. Neil polnud lootustki, autost jäid ainult ribad alles.  

Lahkus Cavalier, koos temaga ka mingigi mõte 3V-s lähimatele olümpiamängudele pääsemine. Midagi nii võimsat pole nagu kusagilt peale tulemas, kui just keegi seljatäie rahaga hobusepoodi ei lähe.

Tabasin end keset hüppetrenni mõtlemast, et kui tobe see olukord on. Hobused teevad muudkui ring ringi järel ja kui pulki muudkui tõstetakse. Ja siis nad jälle hüppavad-kargavad ja riskivad oma koibadega. Et ei võiks olla mingit trenažööri, kus saaks vajalikke liigutusi teha, aga ei peaks vahepeal eluga riskima. Mõlemale VR prill ette?

Laenasin Hiirekese lonkajat asendama ja taipasin äkki, et ilma temata on maailm nii tühi. Mis nad temaga seal ette võtavad? Kas lähevad ikka sõbralikult lahku? Ei saanud öösel magadagi ja tööl vaatasin aina kella, et millal neil trenn juba algab, ja siis pärast ootasin sõnumit, et kuidas läks. // Asendusratsaniku kokkuvõtted trennidest olid kõige põhjalikumad üldse. Videod ja jutt. Käisin vahepeal tallis ka niisama toimetamas ja hobune polnudki mind ära unustanud. Vastupidi, hirnus juba kaugelt, kui mind kuulis ja siis veel seni kuni tema juurde jõudsin. Tavaliselt on tal ees "kogu maailm on põnevam kui sina" nägu.

Võtme puudumise ja naabrites ööbimise episood kordus. Ukselingile oli jäetud silt: "O-l ei olnud võtit ja ta on R jures". Logid näitasid, et keegi oli siiski kella laadimas ja arvutis käinud. Võibolla on vahepeal see üle linna Vinski võlupulber leiutatud? Tahan ka. 

18035. Sinna on läinud aeg ja silmad.

Toimus esimene 3V webinar. Ilma sissejuhatuseta kohe asja kallale, väga sisutihe ja intensiivne. Marcin Konarski (Eestis ka koolitamas käinud, mul sest 1 post ka) rääkis speed vs flow, klasside (1*... 5*) eesmärki ja ülesehitust. Küsimuste-vastuste voor tekitas parasjagu elevust. Muidu olime ju vaiksed anonüümsed tondid kusagil ekraani taga, aga rääkides muutusid nimed inimesteks. Nagu ikka -- juhtumid päris elust olid kõige põnevamad. Suurim üllatus oli selline: ühel võistlusel tuldi Marciniga pahandama, et krossiplaanil pole takistustest päris pilte (vahel ongi ainult kirjeldused ja/või joonised, nt trakehner või palkokser vms) -- nüüd nemad peavad krossi päriselt läbi jalutama! Soh. Et keegi päriselt oligi varem pääsenud vaid skeemi järgi peale uhamisega. Peab arvestama -- ja seda rõhutas Marcin korduvalt -- et krossis näeb hobune kõiki asju esimest korda, kõik on talle üllatus, aga ta peab neid üllatustõkkeid suurelt kiiruselt ja usalduse pealt sobivalt ületama. Ratsanik jällegi võib krossiga tutvuda, kuni jalad lühikeseks kuluvad. Milline on pinnas, mis ilm, mis kiirused kuhu sobivad, kust paistab päike krossi ajal? Hea on omada plaani A, B ja C, aga olukorra kätte jõudes tuleb ikkagi vastavalt hetkele tegutseda. Olevatki üldse uus stiil (nkn tegelt vana) mitte lugeda samme, vaid tunnetada rada. Muidu tuleb paanika, kui kõik ei peaks plaaniga klappima. Webinari osalejad olid täitsa erineva taustaga. Mõnel pool alles ehitatakse 3V-d üles ja alustatakse kusagilt "peaaegu,-aga-mitte-päris" takistussõidust. Teisal kurdetakse, et lihtsad rajad on liiga lihtsad ja neid uhmerdatakse mõtlemata läbi. kolmandad jälle veavad näpga järge ja võtavad kohe maha, kui kellegi sammud sassi peaksid minema. Jutu järgi oleme meie kandis, kus lihtsad rajad on siiski ebamõistlikult keerulised.   

Lumi tuli, lumi läks. Aasta lõpuni paistab üsna roheline jäävat või pruun. Täna on veel jääväli. Tööl öeldi, et autole pannakse talverehvid, pangu me endale ka ilmastikule vastavad jalanõud. Lihtne lahendus kohe varnast võtta. 

M2 tegi mulle maitsmisteste. Devil's claw erinevates koosseisudes. Mingi koertele mõeldud pulber, mis vaid seda taime sisaldas, oli kõige mahedam. Nagu tuhk, kindlasti segatuna söödav. Mingi teine oli kibe ja mingi kolmas kibe, aga lisaks rõve. Üks imeilus hobumaius maitses nagu soolata näkileib, krõmps ja mõnus. Jasiis --- No Bite. Spray näpuotsa peale ja... noh, ei soovita. Tatistasin ja sülitasin, aga maitse ei kadunud kusagile, vaid sõitis keelt mööda edasi kurgu poole.  Autos hävitasin natuke kommitagavara, et taastuda. Kodus muidugi esimene asi käed ja nägu puhtaks pesta... OI. Toimeaine denatonium benzoate pidi olema mittetoksiline, mis iganes see tähendab. 

Aasta viimasel, tähistamisega CFT-l kallasin endale esimese asjana pool tassi kohvi sülle. Tulemus --  nagu kollase kõhuga karu, aga mitte pruunis, vaid valges raamis. Pesin kitli vetsus valgemaks tagasi ja harrastasin püstijalakuivamist.

Meil olid valged jõulud! Mujal Eestis pigem pruunid või rohelised. Lapsed ehitasid megakükloobi (leidsid ainult 1 õuna). Laulsime ja mängisime banaani ja scrabblet, mälestasime Nõmme maja. Enam ei saa sinna mitte kunagi tagasi. Lapsepõlvemälestused,... juba hoovis oli tegemist küllaga, männid ja mängumaja ja kiikumine ja isegi maja ümber suusatamine.  Linnuhääled ja vahtraninad, see hoov oli terve maailm. Vinüülplaatidelt Kukerpillide ja Pille-Riini, onu Remuse ja muude muinasjuttude kuulamine, onniehitamised ja salajõulud, võrkkiik! Ja hiigelsuur koer Barry. Vaatasime kuulutust ka. Kõigis juurdeehitistes pole isegi käinud, tohutu uhke maja on ikka kokku saanud. Nüüd siis kellelegi teisele. Kahju. An***uss küll, noh (ja et mis oleks saanud, kui T1 päriselt oleks oma esta õpsilt küsinud, et kas see on olemas). 

Sõitsin lennukis madalal linna kohal. Teine piloot tahtis kusagil silla juures maha minna ja ta roniski minema. Ülejäänud seltskond jätkas madallendu, kohati jalad taeva poole. Eemaldusin toolist, kuni leidsin lõdva turvavöö, mida pingutades end taas tooliga ühendasin. Siis lendas lennuk mängumaja ja suure maja vahelt läbi, nii et tiivad plopsti! küljest ära tulid. Kere maandus murule. Kõik jupid olidki lisatavad-eemaldatavad ja lisaks täispuhutavad, seega kahju justkui miski ei saanud. Mererannas metsaääres oli hüppetrenn ja ma pidin seal treener olema. Ainult et keegi ei jõudnud kohale, mingi organiseerimissegadus.

29. detsembri ring on vist aastate kõige hilisem seni. Maa oli poripehme ja hobujalasõbralik. Mitu jooksulõiku sai teha ja isegi mikrosoftimäel muru närida. Alustasime nii vara kui saime -- isegi hobused tõime koplist, mitte boksist -- aga lõpetasime ikka pimedikus. 

Veel 1 uus sõna sellesse aastasse: parapett. Sest katuseäär on jama öelda. Lasnamäel oli kunagi katusele ligipääs lahti, mingi rahvas käis lumepalle veeretamas ja siis üle ääre alla. 9-kordne maja. Kui keegi oleks alla jäänud, poleks ellu küll jäänud. 

31.12 oli meil (see meie on vist kahe käe näppudel kokku loetav kogus?) tööpäev. Niimoodi täies rahus polegi saanud varem testreid hooldada. Oleks pidanud rulluiskudega tulema. Eeldebugimist sai ka teha ühele tootele, mis alles nädala lõpus tuleb. Näis siis hiljem logidest, kas oli edukas. Õhtuks on kirju koer, ründame teda millalgi pärast talliskäiku.

// See talliskäik kujunes üsna sündmusrikkaks. Kõigepealt käis MiKE ülevaatusel uurimas, et kui kaugel aastapiletist ta on. Noh, on kaugel. Teel ei jäänud napilt rataste alla keegi väiksem kits või hiigelrebane või kõhnem koer -- isegi ei jõudnud ära näha, niivõrd lähedalt lipsas eest läbi. Hobused said porgandit ja üks natuke joosta ka, see osa oli lihtne. Tagasiteel oli samas kohas, kus ei jäänud keegi alla -- auto kraavis, külje peal. Kedagi näha polnud, panin ohukad peale ja läksin uurima. Poiss polnud viga saanud, ronis kõrvalsõitja uksest välja, tõmmates autoukse nagu kaane pealt lahti. Telefon oli tal kusagil autos jooksus, laenasin enda oma, et ta saaks teavitada, keda vaja ja abi kutsuda. Oli üritanud rebasest mööda põigata. Ootasin abi ära (pikaliauto oli pime ja poisil polnud telfi ega vahendit, millega end märgatavaks teha)  ja proovisin sääred teha. Ei tulnud välja, auto ei läinud käima, ohutuled olid aku piisavalt tühjaks tõmmanud (mida pekki?!). Veel jupijagu hiljem sain poe parklas puhuda. Jube kaval koht, eksole. Poes olid tuttavad, värskelt armulaualt tulnud. Huvitav, kas nemad puhusid midagi välja?

Nõiamoor on vastu

Vastuseis muutustele. Inerts. Näiteks mõned ei tea, et triipkoodilugejad on programmeeritavad -- võimalusi on palju, aga keelevalik ja lõpukood on meil kõige popimad. Näiteks on vaja leida keel, mis loeks triipkoodides esinevaid erimärke ühtemoodi (alakriipsud, küsimärgid, plussid-miinused jne asuvad erikeelsetel klaveritel eri kohtades) ja vajutada kõige lõppu enterit. Mõnel juhul jookseb operaator edasi-tagasi toote ja klaveri vahet, ühe juures piiksutab, teises vajutab enterit. Aga saaks ju ainult piiksutades, kui enter oleks automaatselt lõppu liimitud. Ülikerge seadistada, aga ei taheta -- oleme harjunud jooksma. 

Jasiis... kangid, kannused, kapslid. Praeguse plaani järgi hakkab järgmisest aastast FEI võistlustel hobuse ninalt kontrollpulk läbi jooksma. Pulga läbilõike mõõtmed kõige jämedamas kohas on 1,7 cm x 3 cm, peaksid esindama 2 näpu jämedust. Kui pärast sõitu ei mahu -- disklaff + kollane kaart. Kui enne sõitu ei mahu -- tuleb rihmu ümber seadistada või disklaff. Vastuvaidleja ütleb, et "lahtisest" kapslist pole mingit kasu. Ja et hobune kardab võõraid, kes pea ümber asjatada tahavad. Seda ta ei ütle, et siis ei saaks enam täie raskusega hobuse näos rippuda, ilma et see kaugele näha oleks. Rootslased ja uus-meremaalased lubavad jrgm aasta üldse kapslita starti. Küll ainult trenselvaljastuses, aga suur asi ikka. Kangideta võib GP-d juba mitmel pool sõita, see suund jääb ka ilmselt sama. Mõni kardab, et kangita-kapslita sõitjaid võidakse pidada paremaks, et äkki saavad rohkem punkte. Ma siin eriti ärevaks ei läheks -- kui sõidab stabiliseerivate abivahenditeta paremini, siis nii ongi. Kui ei sõida, siis ei sõida, vead paistavad igatahes kaugemale kätte küll. See "uurimus", mis vahepeal netis ringles, et  kangiratsme jõud olevat nõrgem kui trensli... oh, et lollus maailmast ka otsa ei saa. Ratsaniku peos ongi loomulikult vähem jõudu, aga hobuse suus kangiefekti tõttu hulga rohkem. Kivegi kangutatakse maast kangiga, sest muidu ei jaksa. Argumendiga, et "hobune peab taluma" mingit metallikola suus ja see peaks kuidagi näitama tõelist treenitust, enam kaugele ei purjeta.  Kannustest kinni hoidja ütleb, et kannuste meisterlik kasutamine ongi raske. Nõrk sõitja oled, kui su hobune neid ei talu. Nii võibki täitsa olla, aga vahel pole abivahendist loobumise põhjus oskamatus, vaid just võime ja soov ilmagi hakkama saada. Paberil räägitakse küll harmooniast ja õnnelikust atleedist, aga päriselt on sõrmed läbivaatamise lihtsustamiseks lehvikuna laiali. Seda et... ega päriselt olegi võimalik jõupingutusi lõdvalt ja lõkerdades teha. Ainult et millegipärast peab osa pingutajaid välja nägema, nagu nad ei teeks midagi. Näiteks koolisõidus nii hobused kui ratsanikud.   Kettaheitjale lubatakse küll grimassi ja tennisemängijat ei tunne mõnelt pildilt äragi. Hüppavatele hobustele lubatakse rohkem, ratsanikele ka. "Hõkk," võivad mõlemad teha, nägusid ka. Need hobused tassivad seljas midagiloodetavastiallasajakilost lisaraskust, hüppavad sellega üle 160cm okserite, üritavad muusika taktis õhus püsida, kihutavad 40km/h või kiiremini üle kinniste tõkete maastikul ja mida iganes. See pingutus on igatahes raske. Võtab võhmale ja paneb kondid-lihased kõvasti proovile. Nagu ei saa igast inimesest sportlast, ei peaks seda eeldama ka kõigist hobustest. Võiksidki osaleda vaid need hobused, kes suudavad ja tahavad, valuvõtteid kasutamata. "Suure looma taltsutamiseks on vaja..." blaa-blaa. Enam ei ole vaja. Ajad on muutunud. Peaks võtma aega eetiliselt vastuvõetavaid suhtlemisvahendeid kasutama õppida. Ja veel see surematu argument et "kui sa pole ise GP-d sõitnud..." jne -- kui sa pole ise kokk, siis halva maitse tunned ju ikka ära, või mis? Ühel hetkel enam inimesed ei tule vaatama ja toetama, kui üks paarilistest silmnähtavalt piinleb. Loomatsirkus on juba kadunud. Igatahes on enamasti leping ühepoolne, ja mida suuremad panused, seda tõenäolisem on, et vaikne osapool kannatab. Üldse on kogu elu veidralt korraldatud. Isegi taimed saavad aru ja üritavad oma piiratud vahenditega vastu võidelda, kui neid süüakse. Kellegi kannatuste vaba olemine polegi vist võimalik.  Rant over. // Ja kohe kui olin selle siia kirja pannud, sain sarnaseid mõtteavaldusi mujaltki lugeda. Ju siis on tugevalt õhus parajasti. Äkki ma siis ise enam ei pea? No vaatab, kuidas kujuneb, vb kustutangi ära. 

Surnud hobusega toimetuleku strateegiad:

* Hangi parem piits.

* Vaheta ratsanikku.

* Ähvarda hobust vallandamisega.

* Öelge: "Nii oleme alati selle hobusega ratsutanud."

* Pange kokku hobust uuriv komisjon.

* Uurige, kuidas surnud hobustega mujal ratsutatakse.

* Madalamad standardid surnud hobuste kaasamiseks.

* Värvake surnud hobuse taaselustamiseks "tiigrimeeskond".

* Ratsutage surnud hobusega ebatavaliselt või häirivalt.

* Ostke äripaketi surnud hobune.

* Korraldage oma ratsutamisoskuste parandamiseks treeninglaager.

* Klassifitseerige surnud hobune ümber elamispuudega hobuseks.

* Võrrelge teiste surnud hobuste seisundit tänapäeva keskkonnas.

* Lisage lahkamisaruandesse "See hobune ei ole surnud."

* Tapke kõik teised hobused, et teie oma näeks välja nagu teised.

* Kutsuge surnud hobust "paradigma muutuseks" ja ratsutage sellega.

* Sõitke surnud hobusega targemalt, mitte raskemalt.

* Palgake surnud hobusega ratsutamiseks alltöövõtjaid.

* Kiiruse tõstmiseks kasutage mitut surnud hobust korraga.

* Viige läbi ajajuhtimise uuring, et näha, kas kergemad sõitjad suurendaksid tootlikkust.

* Selgitage: "Ükski hobune pole peksmiseks liiga surnud."

* Nimetage surnud hobust "ühisettevõtteks" ja laske teistel sellega sõita.

* Pakkuge lisaressursse hobuse jõudluse suurendamiseks.

* Tehke kuluanalüüs, et näha, kas töövõtjad saaksid hobusega odavamalt ratsutada.

* Ostke järelturu toode, et panna surnud hobune kiiremini jooksma.

* Selgitage, et hobune on parem, kiirem ja odavam surnuna.

* Moodustage kvaliteediring, et leida surnud hobustele  kasutusvõimalusi. Selgitage: "Selle hobuse ostmisel oli hind sõltumatu muutuja."

* Looge hobusele oma veebileht.

* Anna hobusele ametikõrgendust, paku juhipositsiooni.

[kusagilt leitud ja tõlgitud]

Et siis... sel aastal otsustati "harrastajate taset tõsta".  Tulemuseks oli vähem osalejaid meistrikatel, mingi tuumikseltskonna eemale ehmatamine. Natuke arusaamatu, kui niikuinii tekkis juba amatööride klass kõrgemate ambitsioonidega rahvale. Olen endiselt arvamusel, et harrastajat pole kusagile suruda vaja, vaid lasta tal turvalisel tasemel hobuvärgist rõõmu tunda. Saavutussport olgu ikka eraldi. // Küsitlusele vastajad olid olnud arvamusel, et olgu pealegi raskem. Ainult et... kas vastajad olid enamasti need, kes võistlema tulid/ oleks ehk tulnud, või olid asjassepuutumatud ja tugitoolisportlased ja ankeedimeistrid jm rahvas ka? Eks on teisi argumente ka, et miks mitte võistlema tulla -- rahaline eelkõige, ma arvan. Stardikad enam odavamaks ei lähe ju. Maksad raha, et maatasa tambitud saada -- nojaa, need, kes välja ilmuvad, ongi need kõige tugevamat sorti. See välja ilmumine paneb ekstra pingutama ja näitab nõrgad kohad kõige tõhusamalt kätte. Soovi korral on võimalik mingid 5% julgelt lisaks korjata järgmine kord. Kui siis muidugi kõik välja tuleb. Ei pruugi tulla, aga tõenäosus on ikka suurem. Nii kahju vahel, kui mingi lihtsalt kõrvaldatav ebakõla kõik tuksi keerab. Käeväristamine ja rullikeeramine  näiteks, jäta tegemata ja ongi tuhatparem.

Aina jamad jamade otsa. Hoolimatus, lohakus, sõnakuulmatus. Ära-mõtted muudkui trügivad ligi. Magamatus segab. Vahin igasugustel põhjustel öösiti mõne tunni ikka üleval. Näiteks pärast küünarnuki-toud vastu nina. Olin nii jahmunud, et uni kadus kapi alla. Olen "Kummitustega" viimases hooajas, sisu kvaliteet on hüplik. Õnneks neid väga häid hetki tuleb ikka ette ja saab vähemalt naerda natuke. 

Tuhlasin jrgm aasta kalendris ja see on õhemapoolne, vähemalt 3V mõttes. See-eest on aga  26. juuli, kus korraga pargivad nii TS EMV, Gramina TS, Luunja karikas 45 kui 3V Ihastes. Edu võistlejaile valikutes, haha.

Nüüd järgmises koolituses see rääkiv pea hingas! Valesti küll, aga hingamine oli lisatud. Tähendab, kedagi pidi veel see lämbumine häirima. Kulmud olid rohkem ujuma hakanud ja suu sulgus veidralt, lisandunud oli ka mingit sorti tatihääl, kui kinnine suu äkki avaneb. Keel on ikka ebaloomulikult paigal kogu aeg ja... 

Täiskuu hiilgas taevas ja oli millegipärast vaja ringile minna. Pildile jäi ootamatult sinine... tegelikult oli ikka kottpime, kui kuu puu taha läks. Pealamp läks ainult auto ja jooksmise jaoks põlema, muidu pimestas liiga. Tuul üritas otse läbi pühkida ja ring moonduski kaheks poolkaareks. Kahe koera aias oli ühtpidi minnes üks, tagasi tulles suisa kolm koera. Kõik haukusid usinalt, et võimalikud pätid ikka õigel pool aeda hoida.

Ükspäev oli hobune s*tapea. Otseses mõttes. Ma ei saanudki teda puhtaks, kuna sellise külmaga pesta ei tahtnud ja ta on Karvane. Äkki ta tahaks ka pea padjale panna öösel, aga kuna võtta pole, ehitab ise sobiva kuhja kokku. Ja siis mõne päeva pärast proovis ta olla Harry Potter. Vähemalt mis puutub otsaesisesse armi. See polnud tegelikult välgukujuline haav, aga pikk küll ja parasjagu verine, nii et ikkagi tuli pesta. Ründasin pead voolikuga, veejoru pani kohati silmi pilgutama. Hobuke kannatas seda peapesu küll paremini kui lapsed ennevanasti. Loodetavasti ei kakelda täna juurde neid auke, onud olevat juba mitu päeva eriti lustilised. Päev enne pealõhkumist oli Hiireke hämmingus (ja siis kiirejalgne näiteks) Elvisest, kes läbi seina jalutas. Elvis on punane kass, kes suvalisel hetkel kohtadest välja ilmub ja hobuseid seega lendu paneb. Aga läbi seina -- see oli uus. Ega ta muidugi mustkunstnik ole, seinas oli väike auk abiks ka. 

Inseneeria üritus tuli lõpuks peale, enne kui aasta kätte ära lõppes. Ilusat ilma polnud enam väga võtta, seega rüselesime paksratastega (fatbike) läbi luuni lõikava tuule. Vähemasti hoidis väike miinus maa suuremas osas tahkena ja tagant poriseks said vaid kõige metsikumad. Ma sain elektrilist rattalist taltsutada. Milline rõõm mängleva kergusega konarlikku mäkke suruda. Külm kaanetas siiski näo ära, aga olin oma Mountain Horse talviste ratsapükste üle suisa rõõmus. Ei mingeid külmunud põlvi! Naljakas vahe oli mootorita rattalistega: kui mul sai selja märjaks just lihtsamal alusel (alustasime asfaldil), siis metsavahel-põllul-tõusudel tahenes täitsa ära ja sain lihtsa vaevaga päriselt rassijatest mööda liuelda. Jalalihased mingit tööd ikka tegid ja tagument oli kõvast istmest piinatud, aga üllatasid käed -- neilt koorus peopesadest hiljem nahka (näpualguse liigeste juurest).

Hiireonu pea ei saa kuidagi kokku kasvada, kui ta seal haava sees sügada tahab. Hobustele ei hakka ju plaastrid ka eriti peale. 

Saanisõit vedajata, kõrgel linna kohal. Mingeid rihmu ega kinnihoidmise kohti polnud, raske oli küüdis püsida. Pärast küsis keegi ebakaines olekus asjapulk 24 EURi, aga siis oli juba hilja, lubasime kutsuda politsei.

1 muster läks katki, unustasin tagasiteel ära. Aga kontsert oli korralik ja sünnipäevamaius tore üllatus. Keelpilliorkester taustaks annab nii palju juurde, mõnus (poognameistrid olid kõik laval villaste sokkidega, tegelt Avandi Märt ka). Pärastine Dodo pizza oli ka mõnus, mingi kana-seene-trühvlimoosi variant. Taustalood nii mõnusad polnud. Keegi O-H tegi jälle midagi uut ja ootamatut. 

 

Hinga, robot!

Ilmad läksid krõbedaks, aga vist on olnud kuivem kui muidu sügiseti. Pime on igatahes küll ja entusiastid kappavad õues laternavalgel. Isegi hüppavad ja kõik tundub hirmus kiire. Meil on lilletamine, teeme paar ringi midagi ja kolame kusagile. See on nii tohutu mõnus tunne, kui ma saan järjest pähe tulevaid ideid teostada. Tahan, ronin künkasse või üle lohistiplaadi, või lähen ja lihtsalt hüppan midagi, mis platsile üles seatud, või proovin mõnda huvitavamat üleminekut kusagil ükskõik kus. Hallil onul on külmaenergiat küll, vahel süstib alt, kui kujutab endale äkki mingeid rebaseid või vampiire ette. Sees on nüüd LEDid laes ja valgusteema (lõplikult?) kaardilt maas. Klõpsi kui tarvis, välja ka ei sure äkki (ümber tehes oli leitud ja parandatud ka ühendusviga). Ikkagi ei taha sisse. 

Tegin ka e-rehkendust ja koosolek lendas must vasakult mööda. Eelviimase küsimuse juures suri läpaka aku ja kolisin telefoni üle. Kokkuvõtteks läks 2 valesti, millest 1 oli see veepudel. Mul kaalus ta 200g, mis pidanuks ka õige vastus olema, aga ju läksid kiiruga näpud sassi. Nohja ega ikka mäleta kohe neid kooliasju, aga mul oli abivahendeid ka. Nt kui nägin, et pabergraafik tahaks zoomi, tegin endale excelis ilusama. Päris elus saab tihti lähendustega hakkama, polegi tarvis peensust taga ajada ja lisaks muidugi guugeldamine. Väga kiiresti saab suuna kätte. Ja siis muidugi vastuse kontroll -- ei taha lihtsalt huupi panna, peab tunduma kusagil õiges kandis ikka. Nt seal laenuülesandes, 0,45 on peaaegu pool jne. Jõhker kommi- ja unehäda on, peaaegu nagu olekski koolik. Sest rääkides -- minikoolik pole ikka veel nõus riideid panema, lehvib mingis lühikeses pusas ringi. Kas ma peaks ta kinni siduma, et sobivamad asjad peale saada?!

Kust küll need unenäod oma kütuse saavad? Olin platsil, K.L. analoog hüppas parkuuri. Tõmbasin kusagile kõrvale kibuvitsavõssa eest ära; tal hobune hüppas viltu ja ajas pulga alla, jantis seal. Aga mul tõusis äkki hobune ebaloomulikult püsti, kuidagi eriti kõrgeks. Tulin maha, see ikka muudkui püsti ja rinna ees justkui mingi mügar. Mõtsin, et mingi megavapsik või muu taoline, aga kui hobuse enda juurde kutsusin, oli tal puupalk kaelast läbi  v aiateivas v miski. Kutsusin isa appi (tuli, ülikonnas), hakkasin telefoni juurde roomama, et kliinikusse helistada. Ahastus surus mind lapikuks vastu maad.

Enne seda oli ühe vana tuttavaga elektroonika-alane vaidlus, Selline möödarääkimisega. Päris elus on seda ka, et keegi midagi üli-ilmselget väidab ja ma panen vastu: "Tegelt?!", mispeale teine täpsustama ja kinnitama hakkab, et jaa. Aga see kõik on üleliigne ja võõrastav. Või siis et kui imetlesin ühe pilte: "kindel, et need kusagilt raamatust pole?" -- ja siis ta pakkus .RAW faile kontrolliks. Nagu ma tegelikult ka hakkaks autentsust kontrollima või päriselt oleks arvanud, et tõmmatud kusagilt. Aja edenedes saab järjest vähem üldse usaldada... mida iganes. Pole ime, et pigem tõmbutakse oma nurka peitu, las teised siis võltsivad omaette. 

TIHS on läbi, pidu otsas. Soh, märkasin just, et Rahulas on 1 päev enne Kukulinna KS SMV-d ka võistlus kirjas. Väga huvitav ajaline paigutus. Ja juhendi tähtaeg tuleb kohe peale. Kõrvalt näeb välja nagu mingi pooleliolev vaidlus. Ma seda veel eelmine aasta  ei teadnudki, et hilinenud juhendiga võistluse eest edekabelisse punkte ei saagi (see ongi vist uus reegel, ajendiks ilmselt punktiseisu parandamiseks leiutatud viimsehetkevõistlused, mis konkurentide suhtes selgelt ebaausad olid). Oleks vast pauk, kui SMV-ga niimoodi juhtuks.

On olemas sügisesed standardteemad, kuidas on ootamatult mitteniikülm ja kuidas mingitele ei leidu jalanõusid. See mingi käis siiani plätudega õues, koolis vahetusjalanõudeks aga uued botased. Selge, et siis tuli ka õueks uued botased hankida. Veel nõusid. Meil on kogu esik kõiksugu jalavarjusid täis. Pungil. Suvel viskasin terve ämbritäie ära (nojaa, meie suuruste puhul täidab juba üks kossipaar selle ämbri) ja kuigi T1 oma kõige suuremate lestadega (46+) resideerub mujal, no pole ruumi. Ega ühtlasi ka käia millegagi.

Mõlema võistluse juhend hilines. Põhimõtteliselt peakski rakenduma see reegel, et siis punkte ei saa, aga... võin kihla vedada, et saavad mühinal.

Nüüd ma ei oska isegi galoppi teha. Vähemalt suulistega mitte. Muidu olengi täielikult päitsesüsteemile üle läinud, ainult sadulata vahel olen päris valjaid pannud. Ja noh, pole tore. Ilm ka mitte, külm ja märg, kuigi numbri poolest mahe. Ja konnad on teel jälle. Vist! Võibolla on hoopis lehed. Ja ma ei jaksa olla pildivaataja. Tahan sõnu ja mõtet, mitte lihtsalt pilte (sihuke isiklikum sõnum, mille adressaat ei saa sellest kunagi teada).

Olid KS meistrivõistlused, mis poolepealt muutus teatrietenduseks, pimedus, toolid, lava ja kõikseevärk. Teised hobused said maneežis liikuda, aga see oli algul nagu ülesküntud heinamaa ja pärast need vallid maha freesitud. Mina pidin liigutama ühte kõrbi poni. Treiler kahe hobusega varastati ära koos mu noorima järeltulijaga. Pärast oli hobuseid kolm, nad olid peente nöörikimpudega millegi ette rakendatud ja üks neist lonkas, mul oli mure, kuis nad koju saan. Lõpuks hoidsin neid nöörikimpe oma käes ja nad olid pikad nagu trammiliinid.  

Üks onks ei suutnud hommikul kassist lahti lasta ja kui sel kavala äpi abil pilt eest kadus, ähvardas kassi vetsupotti uputada. Mina olin muidugi kõiges süüdi, mööbel vist ka, läksin tööle ära ja tema ilmselt hilines kooli. Pärast leidis miljon põhjust, miks mitte trenni minna ja millegipärast kadus siis telekas ka ära. Üsna lootusetu nädalavahe algus niisiis. Õhtul panin T2 ja O-H võidu nöörpäitsed punuma, kuni ma poes ära käin. Täitsa loogiline asjade areng ju. Värske juhend oli ratsaväelaste ürituselt olemas, sihuke pisike. Näitasin ette, misasi on sõlm ja kuidas teise nööriotsaga olemasolevat sõlme läbitakse. Joonistasin harjavarre peale lõikude pikkused ja tegin sääred. Huh, rahu! Tõenäosus, et midagi valmib, oli pisike, aga ehk vähemalt ei tormita O-H elamist puntrasse. T2 lõpetas omad jrgm päev, kuna O-H ei lasknud teda juhendile ligi. O-H ise aga saigi minipäitsed natukese juhendamise peale umbes tunniga valmis, ainult paar sõlme pidi üle tegema ja üks jupp jäi lühem. Kass on uskumatult tõhus motivaator.

Suuliseproov. Poolteist tundi jantimist, ja selgus, et parim on seesama õunakas, mille hädaabiks Inxilt laenuks sain kunagi. Ühte katsetan veel mõne päeva. Kui neist ka tolku pole, siis jäängi ootama, millal suulisteta võistlema tohib hakata. Jep. Vähemalt on plaan. [Tommi hüppas pärast katseid pähe, mingi eriti nahaalne nägu ees. Ta haises räigelt s*ta järele. Kas kassid ei pidanud mingid eriti puhtad loomad olema...?]

Pidin hobuse linnast koju viima, läksime korde otsas traavis. Hobu läks järjest kiiremaks, kuni kihutas arutult galoppi. Pöördel tuli hiigelsuur kivimaja ette ja ta hüppas peadpidi sinna sisse. Mõtsin, et lapikuks, aga ta kappas mööda seina üles ja siis mööda katust edasi, kust kargas edasi ka järgmisele katusele, kust omakorda hüppas vastu sportauto.

Bloody hell. Miks peab nii tihedalt?!

Vahepeal sai natuke trendi jälgitud, mõningate lisadega.

Teine tsirkus ka.

Eile põgenesime Viljandis. Mingi hetk rüselesime, käpuli maas, kapist alguse saanud pimedas labürindis, käega teed (ja vahel ka kellegi teise tagumikku) kobades. Meil oli tiimis mitu agarat ja kõik näppisid midagi, nii et vahel avanesid lukud ja kohad eiteamille peale. Pärast pistsime kringlit ja kõõlusime virtuaalselt maailma serval. Järjekordne näide, kuidas pildiga pea korralikult ära hullutada, nii et see kere kummuli ähvardab keerata. Trenniks sellest muidugi ei piisanud, oli vaja hobukesega ka tiirule minna. Parasjagu oli pooleli kaks aktsiooni: tallikatuse vahetamine ja märakopli ümbertõstmine. Vast saavad esimesega valmis enne jrgm nädala vihmasid. Teise tagajärg -- sain ära proovida, mis tunne on golfimurul kapata. Märad olid oma kopli just nii lagedaks närinud, peaaegu nagu piljardilaud! Nii sile ehk siiski mitte ja kempsupuhmad olid ka peal, aga ikkagi. Üldse on sel aastal tohutult palju olnud taolisi jaburalt täiuslikke hetki, unenäoliselt erilisi, mida lihtsurelikule äkki ei peakski niimoodi järjest kaela sadama. Visuaalsed, lõhnalised, puudutuselised, maitselised, taipamuslikud, igasugused.

Vaatasin uuesti "Nõiakivi" ära. On see vast isevärki lastelavastus, täitsa äraspidine. Vastutustundetud tuulepeadest vanaemad ja mingid viielised ülipüüdlikud lapselapsed. Paljudel on õudmälestusest sest loost, aga mulle on ta alati meeldinud millegipärast. Aga miks? Laulud vist ja veidrad naljad. Kivinõia ja Ropka dialoogid. Sest on juba aastaid, kui ma ühtäkki taipasin, miks lapsi vahel maisipeaks ja toolipeaks või milleiganesepeaks kutsun. 

...kui sa oled hallil kivil, 

hallil kivil, kallil kivil,

lapsepõlve ilmakivil, 

Kivinõia silmakivil,

siis hobuseks saab su kõverik kepp, 

(kõverik kepp, jah kõverik kepp,)

ja sõidame sinna, kus taiga või stepp, 

taiga või stepp...

Jasiis oli Kivinõial sünnipäevastress (111000 päeva, st u 304 aastat vanaks sai) ja ta jõudis järeldusele: alati läheb siis kurbus ära, kui keegi teab, mis tema peab tegema. Ja hundivanaema ladus kaarte, "mis tuleb mulle ja kodule, millega süda jääb rahule". Mu vanaema ladus ka nii. Rääkimata käetelefonidest. See on meil nüüd olemas just niimoodi.

Tööl on stressiga toime tulemise koolitus. Entusiastlik poolkere, suured silmad peas, räägib ilusti ühtlaselt kogu loo ära. Hääl käib üles-alla, silmad pilguvad, pea ja käed kõiguvad kergelt küljelt-küljele... noh, peaaegu päris! Aga ta kortsud ei lähe kunagi ära ja miski miimikas ei põhjenda, miks need kortsud just nii on, nagu on. Riidevoldid on ka liiga staatiliselt, kuigi ujuvad veidi. Tähed ei tule suus lõpuni, nt "M" ja "P" ja "O" mõjuvad pealiskaudsete või poolikutena. Ka rõhud on vahel mööda, näiteks ei arva ta ära, kui miski peaks olema kolmandas vältes, aga kirjapilt on sama kui teise vältega vormil. Ja ta silmad on läbivalt liiga lahti ja vahivad otse ja ta ei hinga! Pärast tajumist, et ta ei hinga, hakkan ise õhku ahmima ja haigutama. Oeh.

Üle pikapika aja sattusin päris hüppetrenni. Oli täitsa intensiivne võrreldes tavapärase lilletamisega. Mahtumisteema, seinad tulevad muudkui vastu. Õhtulööljaigalajal vaatasin pikslikogumeid ühest kohast teise liikumas. Võib vaimsele tervisele halvasti mõjuda. 

Oli vaja ratsutada ühe kõrvi poniga, aga ei saanud kuidagi sadulat paika talle, muudkui libises taha ära. Äge poni oli, hüppas hästi ja liikus ka. Umm vaatas teda huvitatult (miks ma teda unes näen?! Päriselt ei näe üldse mujal kui võistlustel ja sedagi kattumatuse tõttu üliharva).

Vaatasin maneežiuksest sisse ja ehmatasin ühel hobusel püksid pruuniks. Hüppas seal ebamugavalt õhku, kuigi olin vaikselt raadio jätkuks viisijuppi vilistanud -- küllap siis liiga vaikselt. Ise kappasin kähku viimast võtma sest ex-märakopli golfimurust, mis kohe-kohe üles pidi küntama. Isegi filmisin, sest... nii tehakse millegipärast. Galoppisin just tagumise ääre suunas, hobune oli hämarusest ja võõra koha pärast üsna elevil, kui äkki läksid käed tühjaks. Sõitsin hakamooriga ja algul arvasin, et ratse läks, aga mõlemad käed olid tühjad. Ma ei tea, mis ime selle hobuse seisma pani (no natuke kulus ikka aega ka), aga kusagil aia juures see juhtus ja ronisin kähku maha, täitsa ühes tükis. Isegi tagasi talli saamisega oli tükk tegu, kui ikka polnud millegagi pidurdada. Hoidsin lihtsalt käega nina pealt, kui liiga hoogsaks läks. Instant karma siis. Et sain ka ebamugava olukorra osaliseks, aga midagi hullu ei juhtunud. Panin teised valjad ja ruttu tagasi õue, sest hämarus tegeles pimeduseks moondumisega.   

Pidime sõitma kusagile helikopteriga. Mind pandi kusagile tagaistmele, oranžis vangiriietuses. Ühtäkki aga rippusin helikopteri all ankrul u 10m  nööri otsas. Vägev vaade oli. Päris palju tegemist oli, et ankrul püsida, vahel pidingi ainult käte jõul ripnema seal, kui piloot vangerdas. Mingil hetkel tuhisesin isegi tiivulisest kõrgemal, nägin, kuidas piloot roolis kitarri mängis. Hiljem selgus, et selline sõit tagas kuidagi vanglast pääsemise ja maksis 20€. See lennuüritus oli kuidagi seotud 60€ maksnud laagriga (mõtsin et haa, sama kui lapsel just judolaager, aga mul oli ju ägedam) ja pidin oma toas asjad kokku pakkima. Nagu alati, asjad paljunesid, muutusid ja tekitasid sodi ega mahtunud kunagi kottidesse ära.

Nüüd on e-vaatamistega ühel pool (5 päeva kulus kokku... tegelikult ööd, sest päeval olen ju tööl ja tallis) ja saan hakata rohkem magama. Täna õhtul on ees Rõngu-reis.

Sanderi-onu tegi Rõngus kuidagi lühidalt või... ma küll kella ei vaadanud, aga eelmine kord oli nagu rohkem.

Ringipäev! Poolel teel parkis kaubik, raadio üürgamas, uksed lahti, onud sees. Grilliufo ka sealsamas auto kõrval ootel. Hobune oli kindel, et grillitakse hobuseid, keeras otsa ümber. Noh, nii ei jäänud, läksime uurima, mis teoksil. Rännaku kontrollpunkt, vaat mis. Mingid teised onud pidid 100km maha vantsima.

Vahelduseks oli tööl teistmoodi sekeldamist. Millegipärast olid ühes kohas litsentsi seaded tuksi läinud ja teises kohas pistikupinnid maha murtud, nii et relee plõksis tühja. Need on tagantjärele teada asjad, enne tuli tuvastada ja leida. Nohja ravida.

Hulpisime kägaras kui korgid vees. Vahepeal tuli näppudega veepinnale auk rebida, et saaks natukenegi sisse vajuda. Külm ja sogane vesi. Isegi hüppetrennis oli kolmene  süsteem, millest viimase tõkke ületamisel pidi vette maanduma. Treener (Zirk? Kullo?) näitas esimese ringi ette. Hobune ujus pärast üleni vee all, valjad ka läinud. 

Mõtete pesumasin (aga ma tunnen ta ära ja saan seisma panna; u kuu aega polegi Selliseid probleeme olnud. Mis mõjutab, ei tea, aga palju lihtsam on olla). Kiirraamatud said korraks otsa.

Hüppekas oli viimases satsis kaks sellist hüpet, mis ei lõppenud mitte kunagi ära. Eriti pikk oli maandumise osa. Me ei uimanud ega midagi, lihtsalt see lend oli kuidagi ürgpikk.

Tulid uued raamatud. Loobusin ajakirjatellimusest, kui selgus, et ma oli enamvähem ainus lugeja. Häh, ma üldse teiste pärast ta võtsin ju, et äkki harivad end või midagi.

Halloween laieneb. Ma pole üldse fänn. Lastel paluti kooli ilmuda kostümeeritult. Loomulikult on pool 10 õhtul kuhjade viisi maskeerumisvahendeid saada. Kuu lõppeski kommi pommivate tontide eest talli põgenedes ja mööda kottpimedat koplit vihmatekki taga otsides, vihmavari ühes, nöör ja taskulamp teises käes. Leidsin ka, just hetk pärast alla andmist.

Aabits selge

This is going to hurt (hea sari muidu, Jupiter jagab). Kui tead ette, et miski asi tulles haiget teeb, aga arvad, et oled valmis. 

Lükkub kogu aeg edasi. "Kunagi ehk jõuame sinna," ütleb ta. Plaastri peaks ikka korraga maha tõmbama, sest ootus on palju hirmsam kui kardetavaga ametis olemine.

Lapsed kooli! Kes neljandasse, kes KK viimasesse, kes teisele kursusele. Näis, kas T1 see aasta ka nii optimistlik on kui esimesel. Nii palju põnevaid asju oli saadaval, et ahnitses üle.

Talli lähistel olevat nähtud (noort) karu. Mul on kerge kahtlus, et äkki oli hoopis metssiga. See kah sihuke pruun kägar.   

Burghley! Oli palju kukkumisi, langevate tõkete langemisi, lipuhävitusi ja möödasõite. Puhtalt ja aega sõitsid vaid 2 -- aga need olid ka imelised sõidud. Üks enim pildistatud tõketest näitas seda, miks teda kardetakse. Sügav auk enne kõrget herdlit. Samm ei tulnud välja ja hobune jäi kõhtupidi heki otsa kõõluma, kust tasapisi alla auku vajus. Maandus ilusti tagumistele jalgadele ja väliselt midagi viga polnud. 

Otsisin võõras linnas öösel "kodu" ja mind hakati sisse piirama, ilmselgelt halvad kavatsused. Hakkasin nendega rääkima, et tean, kes 2 neist on ja tegin ähvardavaid samme ühe suunas. 3 jooksis minema seepeale. Aga ma ei leidnud enam üles, kuhu minna tahtsin, trügisin läbi öise turu ja helistasin H-le, kes seekord paraku ära juhatada ei suutnud, olin ta magamast üles ajanud. Mul polegi varem unes helistada vist õnnestunud, isegi näpujälje lugemine oli telefoni avamiseks, kuigi see oli sihuke kõver ja pisike kuidagi. Uni õpib järjest juurde, et ma aru ei saaks, et uni on. NV oli  veel selline ka, kus mul oli mälukaotus ja pidin eelmise päeva sündmustega tutvuma telefonis salvestatud videote kaudu. Enamasti ei saa ma pildistatudki, aga siis oli tõesti selge video, mina kusagil vistkoolimajas põrandat filmimas, põrandasse graveeritud tähestik ja mõned füüsikaliste suuruste arvutused (kaloritega oli midagi).

Mõnikord on tööjuures täitsa teistmoodi, värske õhk ja päikesepaiste (tavaliselt näeb õues toimuvat vaid lõunapausil). See on Rummu karjääri aheraine mägi. Eemalt paistab, nagu saaks seal liivahüppeid teha, aga tegelikult on see kivikõva ja sakiline. Paras ronimisharjutus. Ilus on ka. Ega seda päikesepaistet kauaks jagunudki, tulime ju nimelt pimedaks kohale, et alt valgustatud paatidega järvele minna. Vesi oli soe ja hele-sini-roheline, aga ujumise peale ei hakanud mõtlemagi. Muidu käiakse seal järves ikka hoolega sukeldumas -- põnev ju kusagil puude vahel ja majades kalana seigelda. Igatahes õnnestus mul paadiga puu otsas sõita. Kinni ei jäänudki, kuigi ka selleks juhtumiks jagati õpetussõnu: grupeeruda paadi sellesse otsa, mis kiilumise ajal tagapool oli ja siis tagurdada.  Sel rohekal pildil ongi puulatva näha. Samal ajal olid üleval võimsad virmalised, hästi punased, aga pilved olid kardinaks ees ja telefoniga jäi väga udune see nali.

Ööbisime Uneallika puhkemajas. Vot see oli küll selline maja, kus saaks päriselt peitust mängida. Nii palju urkaid, nurgataguseid ja salakappe, et ei jõua kokku lugedagi. Nagu unes! Või oligi äkki kõik uni? 

Täna tuli trennis ka ootamatult seiklus peale. Käisime 7,5 km ringil, kappasime mööda niidetud kõrrepõldu ja mikrosoftimäge ja siis jälle kõrrepõldu -- aga siis viis üks tee vasakule metsa. Läksime sest teeotsast algul mööda, sest need teejupid pole kunagi kuigi kaugele viinud, aga millegipärast oli ikkagi vaja tagasi uurima minna. Päris pikalt oli lihtsalt sügavate roobastega mudateed, mida hobused palju osavamalt kui auto läbida suutsid. No ma arvan nii, sest ega seal midagi ilusat polnud. Ühel hetkel tuli läbimatu mudaristmik ette ja pidime kõrvale pöörama. Nüüd oli juba metsikum tee, aga ettevaatlikult roigaste ja lõksude vahel laveerides sai ikka edasi. Kuni ühel hetkel midagi teetaolist enam võtta polnud. Hoidsin hobuseid ja M kepsutas läbi kuumaastiku uurima, kas ja kui kaugele minna saaks. Tuli varsti tagasi ja ütles, et oli teed näinud. Läksime siis, hobused käekõrval, sarnases suunas, kuni ühel hetkel oli ees kraav. Päriselt jõudsid teeni või?! Noh ja hüpitasime hobused üle, teed muidugi ei mingit. Veel koledamat rammimist. Üks hilisem hetk murdsime ikkagi teele välja ja hobused hingasid kergendunult. Kuni Halli pesuboksi ülevaatusele viisin. Seal jooksis ta, tagument ees, vastu seina, vajutas ennast lausa kuubikuks sinna. Selge, et miski häiris. Läksin uurima -- põdrakärbes! Ja siis veel paar tükki, kõik sabas või sealkandis roomamas. Pesin ja uputasin, aga see voorimine ei lõppenud mitte kunagi. Kahekümne kandis läks juba lugemine sassi. Kuidas üldse võimalik on, et sinna nii palju mahtus?! Ka oma peast ja kraevahelt sain kokku 4. Igati ebameeldiv kogemus ja kardetavasti on Hiireke homseks end puruks kraapinud :(

Mingi saba oli siiski alles ja hobune seiklusist veel taltsam kui muidu (jäi mudaauku rahulikult liblesid otsima, muidu läbib ikka kiiremini). Unes olime kusagil võõrtallis, boksi põrandal kile mittekõigepuhtama saepuru all. Ja siis avanes sein nagu kapiuksed kahele poole laiali, olles lõpuks pikad aiaväravad, mida ma korraga püüda ei suutnud. Hobune pääses valla ja hüppas kusagile võpsikusse. Ja tramm tegi nii kiire kurvi, et libisesin istumiskohana kasutatava voodiga kusagile teise trammiäärde. Ja paigaldasin verisesse auku tagasi äratulnud hammast ja jäin lennukile hiljaks, kuna pakkimist vajavad asjad muudkui paljunesid, sh olid üksikud kunagiammu kadunud sokid, üks kinnas ka, mis purunematut niiti pidi mingi soki külge oli jäänud; venitasin teda, panin ka põlve taha, aga ei rebenenud noh. Mul need teemad muudkui korduvad ja ma ei saa aru, mis see sõnum on. Et pole veel kohale jõudnud, aina reisin ja takerdun?

Öösel ärkasin kuuvalgusest üle ujutatud tuppa. Nii valge oli! Superkuuks nimetatakse ja puha, pakkus mulle mõttehetke, kuni nurga taha ujus ega lärmanud visuaalselt enam nii kõvasti. Meil pole kardinaid ka -- pole tarvis, kui pikad puud niikuinii vaadet piiravad.

Sõitsin rongiga mingit lõbustusparki otsima, piletit mul polnud ja konduktorit nägin vahetult enne väljumist vaid. Hästi ilus koht oli, värvilised oaasid ootamatute loomadega keset linna. Midagi elevandi ja sea vahepealset, kelle kärssa sai sügada. Elevants vihastas, kui teda pildistasin, ja tuli nagu ründama. Harry Potteri loss, suur ja kandiline, ligipääs raudteed pidi, rongiks ühendatud naljavagunitega.

Viimane riigi poolt kinnimakstud sessioon. Ei tahtnud minna, sest äkki tuleb jälle midagi välja, mis nutma ajab. Äraütlemine tundus tülikam kui väljakannatamine ja noh... punased silmad nagu tellitult. Hiljem proovisin poest midagi rahata osta, ei tulnud välja. Õige tasku oli sootuks kodus ju. Hea vähemalt, et ei kühveldanud mingit suurt korvitäit kokku. Silmad tõmblesid terve päeva. Trennis vist unustasin korraks ära ka. Hall kuigi hoogne polnud, aga hüppasime mõnest pulgast üle, mis teepeale jäid. Varsti saab leevendust, soojad päevad on otsas nüüd. Nädalavaheks on ennast kirja pannud napilt alla saja võitleja. Meie oleme klassis, mille auhinnafond on nähtamatu võrreldes teistega, aga see-eest kõige rohkem osalejaid. Kõige kallim stardikas ka. Rikkurite värk, eksole.

Täna oli suurepärane päev. Röövisime koosolekuruumist komme, sain ise 3D pilte teha notepadis, hobune oli sõber ja kõige otsa sain veel autoga kõnniteel sõita (mingi särava pulgaga onu rammis risti ette, temal lai veos tulemas). Udu tegi aknad nii seest kui väljast märjaks, aga konditsioneeri ei raatsinud kogu tee sees hoida -- kilomeetreid kadus 10 kindlasti. Tall on eri kaugustel, rekord oli alla 10km ja teistpidi üle 40km. Ei teagi, kuidas üldse kindel saab olla milleski.

Ka krossirajad on juba väljas, kuigi on alles reede. Kollionu saaks meistrikate omadega ilusti hakkama (see sild ometigi! Nii ilus ja hirmutav). Midagi neist oleme Halliga ka hüpanud, aga noh. Me oleme ju KS GP elemente ka sõitnud, sammupikendust näiteks ja T-G küljendusi, kusagil ärevil olles ka piffpaffinud, aga mis see loeb.

[järgnevad võistluspildid tegi Elin, Hiireonu näeb mumst nii nunnu välja. Ma tegin, nagu ikka, mingeid lõustu]

Samal päeval Kosega oli ka mu isa uue isikliku rekordi -- 70!!! -- tähistamine. Mina pidin päeva kujunemise järgi vaatama, et kas jõuan üldse lõpukski kohale, teised pidid ikka õigel ajal alustama. Algul taheti mingit keemiat teha, et ma võtaks järglased ja läheks nendega Kosele, kust nad ära viidaks ja mulle teine auto toodaks. Aga ma ei jõudnud hommikul jantida ja läksin üksi. Pagass ei tulnud lahti. Aga seal on peidus konks, mida haagise ühendamiseks hädasti tarvis on. Esimene paanika. Pikema tagumise peale see luuk ühtäkki avanes, konks sai külge, mõned kaablirullid mujale toimetatud -- ja talli kimatud. Hobune oli mingi pool tundi ehk koplis jõudnud olla, seega laadisin

esmalt auto. Osaliselt üle tagaistme, kuna see tagumine luuk pole enam hiljem lahti läinudki. Kraami oli palju, sh 2 sadulat, kaitsmed (mujal kui krossis on alati paljasjalg), valjavariandid, söögid, ämbrid, tekid hobusele ööseks, sest lubas öökülmagi.Võistlusriideid igasuguseid, saapad, puhastusvahendid, kuhi pusasid ja kilekas. Asjade nimekiri mahtus kahte tulpa (TS oma on vist kõige lühem, siis KS ja siis orienteerumised, kui põhilisi võrdlema hakata). Plaan oli olnud seekord hobune läikesse lüüa, patsitada (aga need eelmised 2 patsivaba korda olid nii vabastavad ja nauditavad!), isegi blingiga otsaesine rihm panna (ilus peenike, ei lõuga seal ees vilkurina). Tegelikult jõudsin pesta vaid kuselaigud, mida oli ürituse auks mõlemal pool keret hulgi, ja jalad. Kärbsepesu tõttu polnud saba veel päris pruuniks läinudki. Nja. Ei tulnud välja see säramine, tuli leppida. Treikusse hobune minna ei soovinud ja aeg oli juba hiline. Pidin veenmisjõu kasvatamiseks valjadki pähe toppima, mis seepeale ka kohe läikimise lõpetasid. Ikka ei tahtnud minna ja ehitas junnihunniku lähenemisteele. Selle koristamisest ehmus piisavalt, et siiski treikusse põgeneda, olles enne oma valgete käpakestega muidugi hunnikusse astunud. Jaapani lipp, pioneerilaager ja teised hüüdnimed -- elu on lill! Värviline selline. Kihutasin soojendusse, skeemis seekord kergendasin. Lirtsus. Kui Ebameeldiv. Proovisin kiirema läbimise huvides serpentiini vahele jätta, aga kohtunikud panid tähele. -2p kummaltki (tagantjärele -- lükkas  lõpujärjestuses koha võrra tahapoole). Aga ma ei läinudki KS sadulaga hüplema. Vahetasin. Hobune sai vist aru, et kiire on, ei hakanud isegi muru närima. Soojendusse aega ei panustanud, hüppasin järjest 3 katsetõket ära ja siis platsi äärde rada õppima. Tundus lihtne ja loogiline, tillikaid ei ühtegi. Sain kahe eelmise pealt vaadates peaaegu selgeks küll -- ja starti. Isegi soojendushüpe oli saadaval. Parkuur tundus nii madal, et isegi pingutades olnuks raske midagi ära käkkida (ma vist natuke siiski üritasin). Hobune tagasi, heinad-saepurud-veed boksi, autolt treiler tagant ära ja -- kutsuti sekretariaati. Ma polnud passi/raha veel näitusele viinudki. Tip-tap edasitagasit. Ja siis selgus, et onud polnud veel kusagile jõudnud, kuna TikTok tahtis laadimist, aga valitud kohas laadijat enam polnudki. Vahtisid seal tee ääres reas, kust nad peale korjasin ja 50-midagi km oli veel minna. TikTok jäi elektrone ootama, mets  kõhus, sest H oli arvanud, et jõuab veel enne 8 puud maha istutada. Seega jõudsime kõik koos hilja, ülejäänud rahvas oli juba söömistega lõpusirgel, kraapisid taldrikuid koogist ja jäätisest tühjaks. 

Tagasi hobuses, kõmpisin oma krossi läbi ja nägin veel viimaseid parkuuregi. Seenioridel oli seekord nii ühtlane ja hea KS olnud, et isegi kõige viletsam skoor oli üle 68%. Erkki ei tahtnud medalisse minna seekord (ju on kapp juba täis), ajas 2 latti alla. Einoh, põnevust oli ju veelgi, mis kaarte natuke segas, aga tähtsaim osa oli niikuinii ees alles. Meie kambal oli privileeg minna E vanemaid rüüstama. Nii palju aega viimasest korrast! Vahepeal on muudkui lapsed-koerad-hobused ees olnud. Viimane rohkem võistlusvalmiduse puudumisega, aga küll see ka laheneb millalgi. Potsatajasilmne doggy, noh, temaga olid vahepeal veel keerulisemad lood. Vast ikka püsib veel mõned ajad meie hulgas. E vanematel on ka selline ühtlane kõrge tase, et muudkui võidavad.

Öö oli külm. Pani autoaknad ja muru jäässe. Vähemalt olid Vanaema Normaalne ja Hiireke öösel

maganud, kõhud purused. Hiireke tahtis hommikul natuke joosta ka, aga püsis tsiviliseeritult traaviringil korde otsas. Milline erinevus esimestest kordadest, hah. Krossikõnd ja muud toimetused tehtud, keerasin autosse magama. Vahepeal teadustati natuke naljakaid asju, aga need kõik jõudsid minuni läbi poolune. Soojenduseks ikka ärkasin ka. Oli 40-minuti strateegia, esimesed 10 jalutamist ja viimased 10 ka tagavaraks. Lihtsalt et vahel on vurtsu nii palju olnud, et tahab natuke lahendust enne. Aga hall onu oli nii mõistlik, et isegi raske oli mingeid trikke välja mõelda. Igale poole läks ja kõike tegi, mis küsitud. Keeruline kohe. Rada pidi tulema lihtne ja tore, aga kui esimest tõket hobusele näidata tahtsin, jäin peaaegu pimedaks. See hiilgas nagu rongi esituli. Päike peegeldas otse vastu vahtimist. Isegi mõned hobused peegeldas tagasi. Mul oli käepikendus kaasas, togisin natuke sellega ja saime ikka üle. Isegi kui kusagil (kõige rohkem kahes kohas) natuke kõhklust tunda oli (6A? 11?), ei moondunud see kordagi vingerduseks ega blokkpiduriks. Sootuks tore oli. Normiajast jäi 4 sek varuks ka, kuigi seekord isegi ei proovinud kihutada ja nii mõnegi nurga oleks saanud veel sirgemaks tõmmata. Oligi esimene 90, mis aega mahtus. Vahepeal oli kusagilt paar järeltulijat autosse kaklema ilmunud. Selge, ju sai ka TikTok päästetud (see TikTok on tegelikult i-MiEV, aga suunda näidates teeb tik-tok). Väiksem üritas suuremat muudkui välja lukustada. Mul oli selle triki vastu immuunsus, võtmekujuline. Käisin nendega kordamööda järgmisi sõite vaatamas. Ja seda Antsu ehitatud silda. On vast võimas kaadervärk. Üks hobune polnud nõus isegi vaatama minema seda ja ka teistel ei tulnud kellelgi samm ideaalselt välja. Õige oleks vist läheneda viltu ja sellelt poolt, kus sild kaugemal on, siis on profiil jalatõsteks kõige soodsam. Mul hetkel kedagi pole, kellega proovida, sest Hall teeks seal ilmselt sarnast tantsu kui O. Või siis ka mitte, sest ta ei tea veel, et ka niisugustest asjadest ülalt mööda saab. Erkki pingutas ekstra, et medalit endiselt eemal hoida, jättis ühe tõkke sootuks vahele. Publik polnud nõus, kamandas ta õigele rajale tagasi. Pidi ikkagi pronksiga koju minema. Cavalier tõmbas kulla välja (no see lippas nagu hagijas) ja Cendoria hõbeda (olevat veel niimoodi vanuigi sääre eest astuma hakanud, et kohtunikud pahviks löönud). U25 tegi ilusaid sõite ja küllap neist oleks seenioridele ka konkurentsi olnud, aga ei tohi ju kahte korraga. Kuuestest hobustest keegi lõpuni ei jõudnud seekord ja 4-5-sed võisid lihtsalt ilusad olla, nendest kohe ei saa veel aru, kas 3V mõttes asja saab.

Tagasi oli ka kiire, kuna treileril ei läinud tuled põlema. Ei jõudnud mõistatada seal, et kas auto või treiku rike, varsti on ju pime. Tallis paigaldasin esialgu sadula valesti, liiga kõrgele, ja kui korda looma hakkasin, tõmbasin selle sadula endale kaartpidi kõrisse. Siiamaani on valus ja lömmis tunne. Vast küll mitte nii lömmis kui omapäid jäetud (mitteminu) lapsed pärast hunnikusse kukkumist.

Nüüd olen tööle üksi jäetud, teised kõik lendasid laiali. Kes Hispaaniasse puhkama, kes Soome koolitusele ja kes Rootsi uusi õudusi avastama. Mõned liinipeatused on juba kinni saanud ja mõned ära hoitud, päev lausa kihutab käest. Ja juba kolmaski. Minu võimuses olevad liinipeatused on kõik lahendatud. Nüüd tuleb postkastipoolikud ette võtta, mis kõrval ootasid. Millegipärast küsitakse selliseid, millele kohe vastust pole; tuleb arhiividesse kaevuda. Mul on õnneks logi olemas, kuna tean juba ette, kui vähe ma suvalisi asju pähe õppida tahan.

Täna on rahvuslik, aga võibolla ka täitsa isiklik "kõrini-ainult-nautlejatest-" päev. Mingi seltskond mängib kaasa vaid siis, kui on huvitav, lõbus, soodne vms olukord. Aga on ka argipäev, kui on vaja kohal olla egost hoolimata. Pühendumine pole vist enam (?) eriti (?) popp.

Selle aasta Rogain on salaja ära peetud, seega me ei lähegi metsaga võitlema TIHSi ajal. Nii harjumatu. Mul jäävad see aasta küüned alles! Ratsaväelaste mängudele regasin küll. Vanadel osalejatel on kaart ilmselt juba peas, aga mul seda eelist pole, iga kord on vaja asju uuesti arvutada ja avastada. Trennis praegu enam suundi pole, võistlusplaanid on selleks aastaks otsas. Tahaks korraldada mingit sorti hobusebimise igasuguste ülesannetega, aga millal jõuan, ei tea. Pärastpoole. Aga enne veel...

Ratsaväelaste mängud IV. Traditsiooniliselt ei tähendanud etteantud ajakava mitte midagi. Jäime täiega hiljaks, aga olime ometi esimsesed hobustega kohal. Kerjasime kelleltki aia, sai vähemalt hobused iseseisvaks panna ja töllasime niisama paar tundi. Esimene ülesanne -- nöörpäitsete tegemine. Varem osalenutele enamasti (nüüd juba) tehtav, aga seekord tuli maksimumpunktideks saada nad alla 5 minutiga valmis (kunagi esimene kord oli tund aega) ja hobune nendega ette toodud. Esmakordsele ilmvõimatu, aga mõni tegigi nii kiirelt ära (äkki võttis juba valmis asja? ma päriselt ei kujuta ettegi, et nii kiirelt saab need sõlmed tehtud ja tagasiteel neist nöör topelt läbi aetud ja siis veel hobune nendega ette tuua??). Ma juba ka oskan, alla 10-ga sai tehtud, ainult et mul oli paljaspäine sabarakk ka, kes alles oma peavõru ootas, aga aeda üksi jääda ka ei tahtnud. Küll seda kütmist künkatippude vahel ikka jagus, aga vähemalt ei eksinud me seekord (peaaegu) üldse ära. Ilmaga vedas, paras rahmeldamiseks -- küll aga mitte niisama vahtimiseks või kohtunik olemiseks (nii tundus neid vaadates). Tuuline. Krossiraja oleksin kindlasti veel kiiremini läbinud, kui seda rada näinud oleks. Mingid kollased lindikesed pidid teed näitama, aga kus nad on? Kollirajaga oli vaeva nähtud jälle, presendid ja õhupallid ja kolinad ja rippuvad täispuhutavad mänguasjad. Kõige enam tekitas kõhklusi värviline lastetekk, millest pidi üle minema. Läks ka. Isegi rippuvate kardinate alt, kuigi Hiireke ja Metsik olid ürituse kõige kõrgemad hobused ja pidime end korralikult kortsu tõmbama. Midagi täitsa uut oli ka: laatsaretipunktis tuli ärarebitud jalale žgutt panna. Ma polegi pidanud niimoodi pööraga väänama, täitsa huvitav. Nüüdseks on punktitabel üle vaadatud. Rosetikoht polnudki kaugel! Ilmaaegu jätsin ühe petankikuuli uuesti loopimata ja ehk oleks pidanud krossil kellegi teise järgi enne raja ära vaatama, kollirajal ka. Liiga palju seismist ja otsimist. Ja lahinguväljal võinuksin ka rohkem puu taga olla, kui vastast maha võtta üritasin. Aga märkasin teda ju krõpsu peale ja proovisin järjest pihta saada, kuni sain hoopis ise. Võimalik, et valjaste-suulistega oleksin täpsemini juhitud ka saanud, sest kui hobu hoo juba üles võttis, siis seisma saamine võtis tüki aega. Ta võttis seda hoogu hea meelega, vahel tegi rõõmsaid hüppeidki, pea maas. Hobused olidki uskumatult vaprad vastu pidama sel ürgpikal päeval. Vist oli viis tundi jauramist seal metsavahel, võibolla rohkemgi. Iialgi ei usu, et mingi 10-15km-ga piirdusime nagu kuulutuses kirjas. Korda kaks, ma pakun. Nüüd on küll hooaeg läbi.

Täna käisin vaid hobuseid üle vaatamas ja viimastest sodijääkidest puhastamas. Hiireke sai ka mõne ringi kordel joosta ja ta kabjad vajasid natuke lihvi. Mõlemad olid tänase päevaga maakeradeks paisunud. Eks üritasid tasa teha eilset, mis muud.

Ei olegi sädelevat otsaesist rihma. Mõni teine kord siis. Nii tahaks, et Hiirel jääksidki jalad mustaks, siis jääksid ka valged käpaotsakesed näha, aga ta valgeneb üha. 

 

 

 

 

Hiir hüppab ja kass kargab... kusagil mujal. Kosel ei näinudki ühtegi kassi, aga koeri oli mitu.
 

 

 

 

  

Peaaegu ei ole lõust, silmad punnis ja suu lahti. Mujal ikka on täiega.

Osa kollirajast. Metsik lahendab, meie vaatame pealt.

Seekord haavatu morssi ei pritsinud, ainult tulukesed köndi otsas läksid punasest roheliseks, kui vere seisma sai. M-il oli muidugi vaja pärast ka patsiendi elulugu uurida ja üldse, kuidas kellelgi läheb või mis nad asjadest arvavad. Kogu ürituse viimane ülesandelahendaja oli ka M -- aega küll. Seekord oli punktisüsteem hulga ausam, järjekorras vahtimise ajal kadusid polnud. Iga korraga sujuvamaks, küll ükskord kohale ka jõuab kusagile. Tore, et korraldatakse üldse sellist asja.