Thursday, June 30, 2011

šokolaad

Olen šokohoolik. Mul on kapitäis šokolaadi. Välismailt naastes on mu kott, käed ja taskud täis šokolaadi. Alla 30% kakaosisaldusega end š-iks nimetavate asjade peale ei hakka ma aega üldse raiskamagi. Lemmikjäätis on šokolaadijäätis šokolaaditükkidega. Teed või kohvi juues on hea kangemat šokolaadi lusikaga kuumas hoida ja siis sulanud šokot limpsida....

Vanasti oli kapinurgas kakaokamakas. See oli kivikõva, aga ometi hambajälgi täis. Kust see sinna sai või mis tema eesmärk oli, pole ema käest küsinud, aga ajapikku kahanes ta täitsa olematuks. See oli nii kange kraam, et ühe korraga nahka panna poleks ka terashammastega võimalik olnud.

Kui me emaga Saksamaal käisime, avastasime sealt šokolaadikreemi. Midagi taolist polnud me kunagi varem näinud. Igal õhtul õngitsesime purgist pika rohelise lusikaga kumbki ühe ampsu. See oli nii uskumatult hea, et kui ma oleksin oma ema olnud, oleksin purgitäie 3 minutiga nahka pannud. Aga ma ei olnud iseenda ema ja raha mul ka polnud, et endale oma õnnepurgike hankida, niisiis ootasin õhtuti kannatamatult oma lusikatäit. Nüüd on muidugi ka meie poodides igasuguseid kreemisid, aga enamus neist kahjuks süüa ei kõlba. Lihtsalt pruuniks värvitud taimerasv pole üldse see! Laialtjagatavatest on siinmail ainult Nutella midagi "pärist" valmis teinud. Peaksin mõni aasta šokoreisi plaani võtma, Saksa või Belgiasse....

Aegajalt olen püüdnud šokolaaditarbimist vähendada. Seda tuleb teha nii, et mitte tükkigi enam ette võtta. Muidu on garanteeritud, et avatud pakkeühik, kui suur tahes, kiirelt tühjaks saab.
Niisiis loobusin šokolaadist umbes kuu aega tagasi. Panin tähele, et umbes nädala aja pärast hakkas tuju paranema. Kohe täitsa lihtsalt niisama oli äkki hea olla. Jõudu oli rohkem ja elu oli lill. Nüüd tarbin jälle ja ajab lausa urisema. Aga kuidaspidi tegelikult on: kas söön šokolaadi siis, kui tuju pole, või läheb tuju šokolaadi söömise pärast ära? Ei tea!

D

Draakon, punnsilmaline teravaseljaline jubetraaviline viiekate hobune. Maneežis toimuvat sai klaasi tagant pealt vaadata. Otse klaasi eest möödujast polnud kuigi palju näha, vast ainult ülakeha ülemist poolt. Traavitades tõusis see ülakeha seal aknapildis üles-alla nagu merelainel hulpides. Tavaliste hobuste puhul oli laine nagu vaikse tuulega kunagi, aga Draakoniga käis tõeline torm. Pealt vaadata oli naljakas, aga ratsanikust oli täitsa kahju.

Derva, šetikas. Traavis polnud tema sibavaid jalgu nähagi. Kergendamisega polnud ka mõtet vaeva näha, sest rütmi hoidmine oleks asja just raskemaks teinud. Teatristaar "Üksildase poni hotellis".

Dibi, Pepsi-Colat tarbiv ponimära. Cola pudel võeti mokkade vahele, keerati pea taeva poole ja pidu hakkas. Dibi oskas ka dressipluusi lukku kinni-lahti teha. Dibi sai Veskas mingi üritusega seoses (arvatavasti Jüri sünnipäev vmt) teisel korrusel "pidus" käia. Kolm treppi, mis see sportlikule ponile käia pole. Üks aasta olid Dibi ja Dolly korraga Veskas tiined. Trennis käisid nad ikkagi, kuigi Dibi vähem. Tema varss suri varsti peale sündi ja Dibi karjus varsa järele meeleheitlikult. Mäletan seda pilku, mis varsakese kehaga ukse poole veerevat käru jälitas.

Dam, pipiponi, armas karvane elukas. Veskas läks köhivale Dibile hoovipealsesse konteinerelamusse seltsiks, kus hakkas ka meeletult köhima.

Deets, igipõline grupiponi. Läks aina roosamaks, silmaümbrused, nina, mujalt ka.

Dolly, hiigelkõhuga Dibilaps. Mäletan üht peitusmängu vooru, kus peitsin end Dolly saba taha. Veska avamispeol tehti stoilot ja mina sain Dolly. Stekk oli keelatud. Olin niisiis algusest peale kaotajaks määratud, Dolly ei tahtnud ju isegi steki toel liikumisega tegelda. Pusisin endale käe ümber nöörijupi, et üldse millegagi vehkida oleks. Langesin välja kolmanda või neljandana, enne mind langes Emmer -- kah just mitte entusiasmist pakatav tegelane -- ja keegi kiirematest ka, nii et kokkuvõttes läks paremini kui kõige kehvemini. Kui Dibi-Dolly koos ootel olid, sündis Dolly varss pärast trenni õhtupoolikul. Oli väidetavalt ainult sammu teinud. Varss tuli väga kiiresti ja Dolly tema vastu huvi ei tundnud. Jants oli valves ja kutsus mind ka appi, kuivatasime ja masseerisime varsakest, aga ta ei hakanud hingama. Ninas ega suus midagi ees polnud, vähemalt nii sügaval kui näpud ulatusid. Mina ei teadnud veterinaariast midagi. Kas hobustele tehakse kunstlikku hingamist? Ta oli enneaegne ka... aga ta ju liigutas ja püüdis end püsti ajada! Ta oli nii kohutavalt vedel... Aegamisi jäid liigutused loiumaks ja siis lakkasid üldse. Lõppu ma enam pealt ei vaadanud, liiga masendav oli. Dolly näris rahulikult heina edasi ja teda kogu see sagin ei huvitanud. Pärast süüdistati viirust.

Dago (ex Dmitri), üks selle aja parimatest hüppeponidest. Võitis Niitväljal ponide kõrgushüppevõistlusel Moskat tulemusega 145cm. Aus tööhobune, rosetikorjaja.

Daile, imearmas väike hall ponimära. Jüri sõitis ta välja ja pidi temaga ka võistlema. Algul oli sellist püssi raske taltsutada, aga kui tuli esikoht koolisõidus, siis jagati ponid kiirelt ümber. Hiljem oli Dailel jalaluumurd, aga hoiti hellalt ja enamvähem terveks ta sai.

Digna, väljapainduvate kannaliigestega koolikas. Just selline, nagu need lätikad käivad, suure pea ja kandilise kerega. Ebalätikalikult nunnu tegelane.

Donita, Dekorat, Diiva, Diktsija, Draakon (üks linalakk, mitte see punnsilm), Dorena (kollane), Dodi (Dolly laps)

Monday, June 27, 2011

C

Cantaro. Loodetud imehüppekas, aga ei läinud nii. Kõrb, valgete märgistega. Nii paksu saba pole olemaski, kui Cantarol oli. Nagu kosk!

Callistos. Liidia stressipallist hüppekoolikast ruuntäkk. Reisihimuline (Lättisaabumise lugu muutub jutustatult iga korraga põnevamaks). Aga need lood pole minu jutustada. Mina saan vahele öelda, et pärast Callistosega sõitmist võivad jalalihased tähelepanu äratavalt "olemas olla".

Norreholms Calido, suur heasüdamlik koolikas. Füüsiliselt mitte just kõige sobivama kujuga, aga vahva vaadata, kuidas küljendusi teeb: nii õigesti, et silm lausa puhkab peal.

Cerber, kõik Casanova järglased, kellega mul eriti kokkupuudet pole.

B

Bacchus, unistuste linalakk.

Baltijets, tulesädemest hüppekas. Ükskord ei olnud Juku sõitjat kohal ja kui ponid olid jagatud (mina pääsesin seekord), loeti äkki tema nimi ette. Krabasin kiirelt võimalusest kinni. Keegi, kes oli Azimuti saanud, proovis minuga ära vahetada, aga ma ei võtnud üldse vedu -- ma polnud Jukuga kunagi sõitnud ja pealegi oli ees üks mu esimesi platsilkäike. Jackpot, ma ütleksin. Juku osutus kergeks, kuulekaks ja osavaks. Ma sain esimest korda elus proovida traaviküljendusi ja jalavahetusi. Milline elamus!
Palju aastaid hiljem, kui Juku enam suures spordis ei osalenud (ta oli siiski vahepel keset pensioni Pillele järjekordse meitsritiitli toonud), tegeles temaga Triin. Kuna Juku tahtis värsket õhku saada (hobused muidu päevad otsa boksides, välja sai vaid trenniks), siis saime neljakesi mõned korrad mere ääres käia, Triin ja Juku, mina ja Notsu. Mõnus oli...

Balkan, kõige koledam hobune. Ei, tegelikult ma ei ütle kergelt ühegi hobuse kohta kole, aga tema oli seda ikkagi. Juhm nägu, igavad silmad, kõver nina, teravad loppis ninaaugud, pikad pulkhambad. Arvatavasti ei meeldinud mulle lihtsalt tema nägu ja tõenäoliselt polnud ta kehal midagi viga.

Baltimor. Suur punane siilikaga hobu. Mäletan üht trenni Veska platsil. Vaatasin ühele poole: Kersti kukkus Baltimori otsast. Vaatasin teisele poole: Triin kukkus Hiirese otsast. Mõlemad ilusti korraga nagu kokkulepitult. Aga nad olid head sõbrannad ka. Hiljem ei kukkunud Kersti enam kusagile, sõitis Baltimoriga sadulatagi.

Broom. Väiksemat sorti musta värvi koolihobune, oskas elemente väikese auhinnani.

Breik. Valgete märgistega raudjas. Müüdi Soome.

Brigitta, raudjas valge lauguga mära. Ühel Volvo WC-l oli just kuldpunane Brigitta mu kadrillihobuseks. Ta oli ilus ja hästi ratsastatud (Pilli käe alt tulnud?), aga mitte just imehobune. Tavaelus oli ta kange kaelaga grupihobune. Tegelikult muutus ta tagant peale sõites väga pehmeks ja kergesti juhitavaks.

Black Uhuru. Tõlkes "must vabadus". Kerge väike tumekõrb täisvereline. Margiti möllata. Tuli koos Memory Lane'iga.

Baltija. Pille elu hobune. Hüppas, mis mühises, aga Jüri pidi takistusest eemale astuma, muidu kartis. Tavalisi maalatte võttis ka kui keerulist takistuste süsteemi, ei mingit niisama jalutamist. Tal oli laudjal ka "hüppemuhk". Tõelise mära kombel lubas ta end puudutada vaid teatud isikutel ja teatud moel. Baltija väsis väga ära, kui Bingot ootas. Nimelt ei heitnud ta kogu ootamise ajal kordagi pikali. Vahel tal jalad lausa värisesid all. Kardeti, et äkki ta ei peagi vastu. Üks jube legend räägib, et Pille sai Baltija lõpust teada, kui temalt küsiti, kas tahab Baltija nahka endale.
Meie igatahes uskusime, et Pille ei teadnud lõpuplaanidest midagi. Tal on ju sõpru palju, alati oleks kusagil rohelises koplis Baltija jagu ruumi jagunud...

Buntšužnõi, Barcarole, Bella Donna, Benefis, Bavarets, Baltika, Bingo (Baltija oma), Banzai, Bangus, Blesk, Barbie, Bakura.

Saturday, June 25, 2011

4g


Kiikumine -- see on imelihtne. Kiikumiseks vajalikku hoogu tehakse raskuskeskme sobiva ümberpaigutamisega. Kes kõlgutab niisama jalgu, kes aitab kaasa kogu kehaga, vaba valik. Lapsedki saavad mängeldes hakkama. Kui aga eesmärk on teha kiigega terve tiir, ehk siis üle võlli, saab äkki asjast raketiteadus. Esiteks läheb ketikiige kett üle horisontaali kiikudes lötsi. Einoh, võiks ju ka hoo nii suureks ajada, et "aisad" sirged ja pingul püsiksid, aga mina küll kedagi näinud pole, kes millegi sellisega hakkama saaks. Niisiis tuleb kasutada jäikasid aisasid. Järgmine mure: äkki ma kukun kõige ülemises asendis kiigelt alla? Oleks päris elus nagu multifilmis, siis läheks hoog aina suuremaks ja lõpuks lendaks terve kiik lihtsalt minema; ketikiik jällegi keriks ennast ümber võlli ja kiikuja saaks võlliga laksaka vastu pead. Oletame, et tegemist on päris eluga (millest ma varsti üles ärkan võibolla). Lasen endal jalad ja käed kiige külge siduda. Legend räägib, et kellelgi olevat käed keset kiikumist lahti tulnud ja... eee...seda ma ei mäleta, mis juhtus, aga arvatavasti oli sealhulgas ohtralt luuderaginat.
Juhendaja räägib kõrvalt, et püsti peab tõusma täpselt alumises asendis. Proovin -- ei jaksa! Jalad nagu makaronid. Ka peab hoogu tegema nii edasi- kui tagasisuunal. Loomulikult. Aga mul käib pea ringi ja on raske aru saada, kus taevas, kus maa. Vähemalt tuleb kükitamine eriti hästi välja. Kuna aiste pikkus on selline lühikene, punnitan oma vale tehnikaga siiski üle võlli ära, nii üht- kui teistpidi. Tagantjärele jääb siiski painama, et miks mu jalad ikkagi nii pehmed tundusid. Teen siis väikese kirvearvutuse. Oletan, et õhu- ja muud takistused on ebaolulised ning et mu raskuskese on kusagil minu keskkoha kandis ja võllist piki aisa kaugusel R. Kõige väiksem jõud, mida päris üles jõudmiseks oleks tarvis, jätaks mind, jalad taeva poole, sinna üles seisma. Mul oleks siis suurim võimalik potentsiaalne energia, Ep=mgh, milles m on mu mass, g raskuskiirendus, h kaugus kõige alumisest punktist; kineetiline energia oleks nullilähedane. See h, kui nüüd joonise tähistusi kasutada, oleks R+R ja energiat parasjagu 2mgR.
Kõige alumisemas asendis on kõik see potentsiaalne energia üle läinud kineetiliseks. Ek=(mv^2)/2. Siin on m endiselt minu mass ja v on mu joonkiirus. Varasemate eelduste jõul saab välja arvutada, et kui R=2,5m (ais ise on siis natuke pikem, näiteks 3m), siis kiman kõige alumisest asendist läbi kiirusega umbes 10m/s (36km/h) ja ühtlasi paistab, et mida pikemad aisad, seda kiiremini kiman (ikkagi eeldusel, et üles välja ka jõuan). Minu mass polegi oluline :) Nonii, aga jalamakaron? Siin tuleb appi kesktõmbekiirenduse valem a=(v^2)/R. Kuna kineetilise ja potentsiaalse energia valemitest annab kokku pusida, et v^2=4gR, siis kesktõmbekiirendus on 4g. Umbes, eksole. Aga see seletabki kõik! Kui tavaolekus on mul "küljes" üks tavaline g ja kui ühe jala peal kükki tehes võiks tunne olla sama, mis 2g-ga, siis kiikumisel on g-sid korraga 4 kallal ja sellest mu jõud enam üle ei käi. Tähendab, et kui tahan võimalikult kiiresti ja ilusti üle võlli saada, pean enne jõusaalis kõvasti kükke tegema. Nääh...

Wednesday, June 22, 2011

Hobutähestik

Kunagi ammu oli tähestikumäng selline: lugesin kokku, kui mitut hobust ma mingi tähega tean ja võitis see täht, millega kõige rohkem nimesid meelde tuli. Vahel võistlesid tähed ka naiste- ja harvemini meestenimede pärast. Siia ei püüa ma siiski kõiki kirja panna, vaid rohkem neid, kes millegi erilisega meelde on jäänud.

Afon, hall ruun, kes polnud kõige suurem spordihuviline, aga oskas kummardada: üks jalg ette sirutatud, teine randmest kõverdatud. Tuli lihtsalt seljas olles stekiotsaga vastu esijalga koputada. Ükskord, kui olime kambakesi teel platsile, kommenteeris keegi vanamees: näe kui palju vorsti mööda läheb. Mulle tundus see märkus eriti kohatu, sest Afon oli ju ometi ilus, isegi väga, ja oskas pealegi trikke! Räägitakse, et ta müüdi tsirkusesse.

A
urika, suur mära, kellel ei tahtnud sadul kuidagi paigal püsida. Oli ju ometi reegel: sadulavööd, kaks heledast riidest rihma, pannakse vahetult esijalgade tagant ja täpselt üksteise peale. Panemise lõpus olid vööd aga vähemalt 20cm tahapoole ujunud ega kavatsenudki kunagi eespool püsima jääda. Füüsikal olid ilmselgelt omad reeglid ja meie omad jäid alla.

A
lmanahh oskas ka kummardada, aga tema sirutas mõlemad esijalad ette. Ta tegi seda igal võimalusel maiustuste väljapressimiseks. Selline musta pantri sirutus.

A
zimuti kabjajälg oli suurem kui supitaldrik. Ta ise oli ka hiigelsuur raudjas, suure turjakondiga. Tema hingamine kostis kui praamimürin. Valjaste otsaesine rihm oli vertikaalsete mustade ja valgete triipudega. Otsaesise rihma ülepunumine oli üldse popp, kasutasime sobivat värvi atlasspaelu.

A
nti, õpetaja-hobune. Kui palju neid inimesi kokku on, keda tema "sadulasse pani", ei jõua vist keegi kokku lugeda. Tema täpne vanus polnud teada, legend räägib, et ta oli leitud hobune. Vana kaera-kavalpea ei lasknud end kellelgi lõplikult "paika panna" (nagu sel ajal jõuvõtetega allutamist nimetati). Platsil temaga kuigi tihti ei käidud -- kippus üksi tagasi tulema. Anti oskas ka vankrit ja silumislatti vedada. Paremat voltižeerimishobust oleks ka raske tahta olnud. Anti elas pika elu, jõudis peast lausa halliks minna. Lõpupoole olid tal juba silmad ka väsinud, ei jaksanud enam krutskeid teha ega midagi.

Aplikatsija otsas olin vaid ühe korra, kui viisin ta Tondilt Veskasse. Seda maad vist autoga tol ajal üldse ei läbitud: kui ikka sadul selga mahtus, tuli jala käia. Kuna Veskast ära pidime oma jalgadel saama, võtsime linnariided kilekotiga kaasa. See kõlkus siis ühe külje peal, see vana hea ümmarguste käeaukudega suur punnis kilekott. Hobuke polnud kunagi trolli näinud ja hüppas selle kolli eest põõsasse. Kilekott-pamp põksis rõõmsalt vastu külge. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud ja paaril korral võssahüppamisega kogu seiklus piirduski.

A
ki oli täkk. Rahulik ja sõbralik, pika lokkis lakaga. Pärast ruunamist muutus Aki närviliseks ja ka tigedaks. Vahepeal oli tal turi katki ja kärbsed ronisid peadpidi seljaaugu sisse. Jana, kes temaga üksvahe sõitis, istus kord meie garderoobis rohelises tugitoolis ja toetas pea seljataguse radika vastu. Seal oli meie bummikollektsioon! Meie nägudelt mõistis ta, et midagi on valesti, aga mis just...?

Aadam, hall angooraponi, loomaaia jalutusveteran, 60 tiiru lastega polnud midagi ebatavalist.

Aramis, kollane poni. Poisid õpetasid Aramist püsti tõusma, kui esijalast ülespoole sikutada. Tõusiski hea meelega ja kergelt. Helgi ei jõudnud ära imestada, miks Aramis end muudkui üles upitada tahab, kui pahaaimamatu algaja jalgade kallal sehkendab.

Api. Pisike pelglik ponimära. Väike Jüri sõitis ta välja. Esialgu nägi see välja nii, et ponirakett kimas mööda platsi hullunult ringi. Jüri polnud nõus eest sikutama -- olevat liiga pehme ja õrn. Tulemus -- nii mitugi takistus- ja koolisõidu võitu.

Atleet, hall hüppekas. Hüüdnimi muidugi Juust. Leidus paar inimest, kes Juustu boksist möödudes talle alati näkku puhusid. Juustukas vihkas seda ja läks tigedaks. Vastik oli see narrimine. Ükskord oli Juust nii närvi aetud, et keeras maailmale selja ja äsas esimesele boksi sisenejale tagajalaga piki kintsu. Siseneja oli Antu ja tema polnud milleski süüdi. Hoop oli ilmselt valus, Antu läks näost punaseks, aga ei öelnud midagi. Kui kellelgi üldse raudsed närvid on, siis temal kindlasti.

Aari, Amper, Aden, Akvarell, Almaz (väike kompaktne harjaslakk), Aira, Aamor (hall uimane poni), Aade, Armas (linalakk heatahtlik torikas), Alt (hüppemasin; oli pikalt rivist maas jalavigastuse pärast) -- neist praegu ei räägi.

Saturday, June 18, 2011

Triibud

Saingi metsiku triibud pildile lõpuks. Arvatavasti need ta aegajalt hulluks ajavadki. Sebrad pole ju ka mingid ninnu-nännu-kaisuloomad.
Uskumatu, kui palju rõõmu mingid paar triipu teha võivad. Tegelikult ei märganud ma neid enne kui kusagilt sebratriipude kohta lugesin. Midagi sellist, et neid esineb suurema tõenäosusega sellistel, kellel aborigeenne jutt seljal on. Loodetavasti ei tule nad vihmaga maha :). Kõrvu ääristav must rant on praegu päikesega hulga heledamaks läinud ja millegipärast tundub, et eriti palju heledamaks läheb just pärast suuri vihmasid. Praegu on ajutine rahuaeg, kuna sepp saagis jalad natuke liiga lühikeseks. On ju tore küll, et selgaminemise ajal seisab hobune paigal kui kipskuju, aga kui põhjus on jalavalu, ei tee see seismine suuremat rõõmu midagi.

Rõõmu teeb praegu üks teine hobune, N-täheline. On selline araablasest hall märakene, rahulik ja pehme, aga üle kõige nunnu. Jube õrnakene muidu, igal esimesel võimalusel kipub katki minema (nahk nagu siidpaber), aga koostööks on alati valmis. Ma ei tea, kas see on illusioon või mis, aga hobukese kämmal tundub küünarvarrega võrreldes hirmlühike. See annab talle pika efektse sammu. Samas on rind nii kitsas, et mahuks postkastipilust läbi. Lihaseid on ka vähevõitu. Põnev oleks temaga edasi tegeleda, aga alles on jäänud vaid mõned viimased päevad. Siis tuleb omanik tagasi.

Võõraste hobustega sõitmine on ääretult põnev. Täpselt sama lugu on autodega. Pidurid on erinevad; pööravad erinevalt; mõni on pehme, mõni jäik; mõnel on palju jõudu kiirenduseks, teine ei saa kuidagi hoogu sisse; mõne otsas istud kui kiiktoolis, teine tundub kui taburet; mõni saab piruetiga mängeldes hakkama, teine pusib heal juhul väikese voldi ära teha jne.

+++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++

Nüüd tuleks joonejälgija-robot valmis teha. Miks ma ei võiks sellega kohe praegu alustada? Viimase hetke surve on tõhusaim motivaator, aga saaks ju ka rahulikumalt... või mis?
Joone jälgimises pole midagi uut, tõenäoliselt saaks midagi kätte ka suuremast mänguasjapoest, aga ülesandes on väike konks ka sees: jooned ristuvad. Kuhu siis minna? Ristteel on kolm valikut: kui lähed vasakule, saad surma; kui lähed paremale, ei tule elusalt tagasi; kui lähed otse, ootab sind kohutav lõpp. Ah ei, see oli muinasjutus. Tegelikult peab robot ikka otse minema.

Wednesday, June 15, 2011

Minu nunnud


Elus on igal ajal selliseid tegelasi või asju, kes/mis südame soojaks teevad. Loomad või inimesed, aga vahel ka midagi elutut või siis midagi, mida otseselt elutuks nimetada oleks kohatu. Päris pika nimekirja saaks neist, kelle olemasolu üle mul kangesti hea meel on. Arvatavasti ei tea nad ka, et neil selline salafänn on. Tõenäoliselt ei näe ma neist suurt osa enam kunagi. Ja ikkagi naeratan iga kord, kui mõte nende peale läheb. Mis siis veel neist rääkida, keda veel näha ka saab! Tahaks neid kohe kallida... noh... kui see kohane oleks, sest ma olen tegelikult jube häbelik. Ja samas tahaksin, et nad teaksid. Dilemma, eksole.

Üks hobune oli ka Dilemma. See tegi mul kord skeemi alguses traavipikenduse asemel rodeorea. Jätkasime skeemi kohaselt, aga vähemalt oli publik unest üles ärganud. Dilemmal olid päris kobedad liikumised... Kord jutustas Alla ta enda ümber ringil passaaži tegema. Meil muidu ei lubatud hobustele "neid lollusi" õpetada... Allaga juhtus imesid tiheminigi. Võttis ringile, rääkis midagi ja kui siis äkki tundsid -- oi pekki, kuidas ma oskan ratsutada! See tuli palju hiljem kui esimene kohtumine temaga, aga fänn olen olnud algusest peale. Juba siis, kui mul olid tobedad pruunid triibulised dressipüksid ja rohelised kummikud ja steki asemel pajuvits.

Esimene "selline" hobune oli Veranda. Teda sain algul ainult kõrvalt imetleda.Tumekõrb kõhnapoolne mära. Kui Sitikas oli talle "sadula" selga jätnud (tohutu patt, mille tegemise üle ranget järelvalvet peeti), jagati Veranda karistuseks mulle. Oleks kõik karistused sellised! Temaga saabus rahu maa peale. Kerge, kiire, nii sõber. Teda püüti kangesti hüppama panna. Üks keegi tegi temaga hüppetrenni, hobune tilkus higist ja eriti hästi ei läinud. Siis pakkus Sirje, et hüppaksin veel peale. Ma ei tahtnud, sest hobusest oli kahju. Aga pidin ikkagi. Ja siis ta lendas neid 120cm-seid minuga. Ja kuivas selle hüppamise peale hoopis ära ega hingeldanud enam. See oli mulle tohutu kompliment. Kallis-kallis mära! Ta viidi peagi minema ja mis temast sai, pole aimugi.

Teine südameröövlist hobune on Notsu (Dianale ei meeldi, et ma teda Notsuks nimetan :P). Oli häid ja mitte nii häid aegu, aga temaga õppisin nii palju. Notsu tassis mulle kõige rohkem medaleid ja karikaid kokku. Õppis nii kergelt ühe tagant jalavahetused ära (see polnud siiski soovitav, pidi poolsalaja tegema). Oskas kallida ja esijalga tervituseks ilusti pihku anda. Kõigile selline tere ei sobi, kipuvad jalgadega vehkima, aga tema oli nii viisakas ja mäletas veel palju aegu hiljem, kui teda juhuslikult ühes tallis kohtasin või veel hiljem Viljandimaa karjamaal varsaootel olles. Meil tulid isegi esimesed lapsed samal ajal (tema tegelik esimene sündis kahjuks surnult, oli tumekõrb või must, valge lauguga täkukas). Filmi peale saime ka, vist "Duett kuuele jalale", kus alguskaadrites Volvo WC-l kadrillitajaid näidatakse. Olen seal veel noor ja ilus, khm.

Notsu kartis vett. Kui Diana Vimpliga tormas laintesse kui tuul, siis meie jäime jahmunult järele vahtima, lähenesime merele poolsamm-haaval. Kohale saanud, jäime hetkeks seisma... viga! Vees seistes tekkis esijalgade juurde liivapilv, see pani hobuse tagurpidi põgenema. Pilv muidugi kasvas ja hobune keerles mõnda aega hullunult kohapeal. Notsu oli Suur. Mul läksid pika säärega saapad vett täis -- kui madalale pidi hobune keereldes laskuma, et see võimalik oli -- raske uskuda. Ma olin nii õnnelik, et talle selga jäin. Kuhu ta küll sealt Stroomilt muidu jooksnud oleks
(see polnud ometi nagu Tondil väliplatsilt põgenedes -- tavaliselt mitmekesi -- üle raudtee tulles vaatasid tondihobud korralikult vasakule-paremale, et siis täie kapakuga väravasse põrutada. Seal pandi mõnikord suures tuhinas ka külg maha, aga üldiselt teadsid kõik koduteed ja jäid enamvähem terveks).

Notsuga oleksin võinud ka selja murda. Tõmbasin sadulavööd, jalg kõrgel üleval, teine polnud veel jaluses, kui miski Notsut nii ehmatas, et ta plagama pani. Ma ei hoidnud kusagilt kinni, niisiis prantsatasin sealtsamast tema selja kõrguselt koridori maha, tagumik ees. 170cm kõrguselt p***eli. Läks kaua aega, enne kui jälle hingata sain. Konte ka ei murdnud. Lucky.

Tagantjärele kahetsen, et ei osanud Notsut kergemaks sõita. Liikumist oli tal küll ja veel, aga ta ei jõudnud päriselt sinna, kuhu oleks võinud. Enne tulid põlvehädad peale ja pidev lonkamine rikkus kõik edasised plaanid. Võibolla oleks õigem ratsastus midagi päästnud...

Üks esimesi pilte Notsust oli maneežis, Piret kuidagi otsast roolida püüdmas. Hobu läbis terve maneežipikkuse vaid mõne galopisammuga! Mäletan täpselt, mis ma mõtlesin neid vaadates: "oleks, et ta ainult koolisõitu ei tuleks!" Pille proovis Notsuga hüpata ka, aga üks esimesi katseid lõppes sadula lennuga seljast. Sadulavööd olid pooleks läinud. Ja Notsu tuli koolisõitu. Läks nii nagu ma ei tahtnud, ja hästi läks! Ah ma võiksin Notsust mitugi aega jutti lobiseda, aga olgu praeguseks küll.

Siia tuleb nüüd nimekiri minu lemmikinimestest. Et ära mahuks, siis tähestiku järjekorras eesnime esitähed: A, D, E, H, I, J, K, L, M, O, P, S, T, U, V. Paljud tähed on tegelikult mitmekordsed. Ja kuna kell on palju, võis mõni vahelt ununeda. Aa, ja terves ilmas on tervelt üks inimene, kes siia nimekirja kuidagi ei saa: K, kes ütles "mine p...liiatsisse" (see ütlemine pole muidugi põhjus, vaid identimiseks piisav lausejupike).


Monday, June 13, 2011

Usu või ära usu

Kui me vanaemaga trollis sõitsime, õpetas ta mulle, kuidas trolli kiiremini või aeglasemalt sõitma panna. Tuli vajutada kahe tooli vahel asuvat nuppu, vasakut või paremat. Vajutasin hoolega ja vahel nagu toimis ka, see toruotsa valge katte näppimine. Vanaema juures olid teistsugused asjad. Need kuulusid sinna, kus nad olid ja just nemad moodustasid ühe korraliku "vanaema juure". Üleskeeratavad kellad, valge, kaks sinist ja üks punane, valge jääkaru punases rõngas, kollane riidest jänes, üleskeeratav part, kes libilikat taga ajas, ehitusklotsid, vahtkummiloomad, martsipanist jääkaru kest (selle oli Sirje kunagi salaja tühjaks söönud; ma maitsesin ka mitu korda, jube seebimaitse oli sel), nukk Sandra, vana pikkade jalgadega telekas, köögilaua vakstu, "Totu Kuul" ja multifilmiraamatud, eriline liftisurin... Üks mänguasjadest oli pisike sinine plastmassist telekas. See oli umbes kahe tikutopsi suurune. Ma tahtsin nii väga, et ta näitaks mulle multikaid. Vahel magama minnes unistasin multikatest nii kõvasti, et peaaegu nägingi neid. Oota sa! oli üks lemmikutest, mida niimoodi näha sai. Nii olingi ma kindel, et kõik on võimalik, kui ainult piisavalt kõvasti tahta. Kui miski ei õnnestunud, siis järelikult ei tahtnud ma piisavalt kõvasti. Niisiis tegin ma endale tiivad. Võtsin rullist paberit ja lõikasin kaks lahmakat. Sidusin neile niidid külge. Kinnitasin tiivad kätele ja otsisin kõrgemat kohta, kust lendama hakata. Kas see oli küngas või puusein, igatahes madalaks ta jäi ja lendamisest ei tulnud midagi välja. Paberid olid lötsakad ja tiivad keerdusid ümber käte. Olin muidugi pettunud. Sellegipoolest ei andnud ma järele ja harjutasin lasteaias käte lehvitamist edasi. Alla sai hüpata kolme küljega redelilt -- oli niisugune sellel ajal levinud ronimisriistapuu. Ka vihmavarjuga sai lennutunnet harjutada, aga vanematele see trenn millegipärast ei meeldinud.
Nüüdseks on mul lendamine selge. Pole vaja tiibu ega midagi, tuleb veidi joostes hoogu võtta, sammud venivad aina pikemaks, kuni tõusen õhku. Kätega ei pea ka vehkima, suunan ennast lihtsalt kehaga. See on siis unes. Päriselt pean veel veidi rohkem tahtma.
Koolilapsena unistasin, et minu vile peale tuleb kusagilt uhke must hobune, sadul seljas, ja me läheme koos, kuhu tahame. Tema oskaks ka lennata. Hiljem tegi mulle veidi muret, et kust ta süüa saab ja kus magab, kas ta kakab ka kõnnitee peale? Panin nende viimaste mõtete süüks, et ta ei tulnud. Või tuli..? Järsku jäi põõsa taha piiluma?

Raamatud ütevad, et kui on unistus või eesmärk, tuleb paika panna konkreetsed vaheetapid eesmärgini jõudmiseks. Kui mõni etapp on liiga keeruline, siis tuleb ta väiksemateks ja lihtsamateks lõhkuda. Seejärel peab hakkama etappe ükshaaval läbima. Ükskord jõuadki kohale!
Ma nüüd ei tea... Plaanisin ükskord lotomiljonäriks hakata ja tundus, et pileti ostmine on just see parasjagu piisav ettevalmistus. Ei olnud!

Thursday, June 9, 2011

Koolikad vanasti (ja siiski muud ka)

Ma ei hoolinud eriti koolisõiduhobustest, kuni selleks otsest vajadust polnud. Koolisõitjad olid tüdrukud. Poisse mitte ühtki (vähemalt meil mitte. Eks Keijo oli kusagil ja isegi Kupi on KÜRi sõitnud --traktorimuusika järgi, jube naljakas oli). Mõni oli kuri ka, näiteks üks neist sai trennikeelu teisele jalaga tagumikku löömise eest. Üks saatis mind poodi midagi tooma, aga ma olin alles teist või kolmandat päeva trennis ega teadnud, kus see pood täpselt asub. Hakkasin vist nutma ja rohkem ei saadetud ka. Oli palju Birgiteid, mõned Dianad, Katrinid, vahepeal ka mitu Helenit. Vähemalt üks neist Dianadest tundus teistest oluliselt sõbralikum, aga ta polnud veel suureks ja kurjaks hakanud ka. Hobused olid neil meie jaoks kättesaamatud, niisiis ebaolulised. Mäletan ainult väheseid nimesid, nagu Bavarets, Peleng, Prolog, hiljem ka noor Hetagur ja Broom, Hiires... Ja siis oli Bacchus. Teda igatahes ei saanud märkamata jätta, kuldkollane linalakk, nagu barbie-hobune. Mitte et ma sel ajal midagi barbiedest oleksin teadnud. Oleksin nii kangesti tahtnud Bacchust endale, aga seda ei saanud muidugi kunagi juhtuda. Ta elas vasakut kätt teises või kolmandas latris ja pikutas päris tihti, valge saba talli vahele ulatumas. Temast räägiti kui raskest hobusest, aga ma ei näinud kordagi, et ta midagi väga hullu oleks teinud. Näiteks Hetaguri sõitja sai küll poolest põlvest peaaegu lahti, kui Hetsuga maneežis vastu veekraani põrutas. Hetsu oli noorena parasjagu pöörane ka muidugi. Hiires polnud ka mänguasi: kui Arvi teda kordetas, pidid kõik eemale hoidma, sest Hiire jalad lendasid igas kaares ja väga kiiresti. Eemale hoidmine oli Tondi maneežis muidugi omaette teema. Vahel kui keegi lahti sai ja mürgeldama hakkas, püüdsid teised paarikaupa maneežist põgeneda. Mõni lahtine hullpealuu kippus ju selgagi ronima ja see polnud ratsanikule ometi midagi meeldivat. Lahtirallimise täisproff oli muidugi Anti, kes end kaera- või kliikopsikuta kunagi kinni võtta ei lasknud. Vahel vohmis kaera ära ja tõmbas jälle lahti.

Aga teema oli siiski koolikad. Koolisõitjad armastasid imevidinaid. Libisevad, kangid, ketid, rihmad, pinded, mingid nöörid. Üks huvitavamaid oli kolisev käevõru taoline asi, mis hobusele ümber randme pandi. Oh seda jalgadega vehkimist siis. Tundus igatahes tobe. Koolisõitjad olid tublid ka, näiteks mõni tegi omale silindri ise. Papist sisu ja must riie peal, välja nägi nagu päris. Peaaegu. Koolisõitjad olid kuulsad oma istaku poolest. Kui Jüri kellegi istaku kohta eriti halvasti öelda tahtis, siis "sa istud nagu koolisõitja" oli midagi just sellist. See pidi tähendama pool-lamavat asendit, puusad ees pumpamas ja pea kaela otsas justkui paigal, aga õlad koos kehaga kerkisid ja laskusid igal sammul hoogsalt kui õmblusmasina nõel. Pea kukub otsast ära, öeldi ka. Tegelikult ei oleks midagi nii üldistavat pidanud tõsiselt võtma, aga ajupesu toimis hästi, sest mõnel kukkus ju tõesti pea peaaegu küljest ära. Istaku õpetusest sel ajal mäletan, et põlved pidid sadulas kõvasti kinni olema ja selg tikksirge. Mõnel kästi ratsutada, harjavars või stekk tagant käesangadest läbi või siis traksidega. Käed lahti hüppamine oli ka tihti päevakavas. Eriti penerollid või süsteemid. Läheneb ratsanik takistusele, käed lennukitiibadena kõrval. Aga hobune osutub viisakaks, lubab ratsaniku esimesena üle. Tulemus -- lendlaps, käed ilusti kõrval, vuhiseb üksi üle takistuse. Kohe kuidagi ei püsi teemas seekord.

Kui suuremad ja targemad olid Veskasse ära läinud, jätkati kohapeal koolisõidutamist. Koolisõit on ju ometigi siis, kui hobusele kangid suhu pannakse. Gullivud, Estafet, Plombiir, Etalon -- kõik said palju rauda külge. Airi, Liis ja Marlen said siis Veska omade vastu võistlemas käia. Ei mäleta tohutut edu, aga halvasti ka kindlasti ei läinud. Gullivudil oli lühike samm, aga galopipiruette oleks ta võinud ühtejutti vist pool tundi ühe koha peal teha. Jalavahetused polnud talle mingi probleem. Estafet oli karutammuja ja kuidagi masendunud hobune, aga küljendas päris hästi. Plombiir oli poolpime, aga sellest tagasihoidlikust kambast kõige ägedam. Veidi äkiline vahel, aga kõige lähem "päris" koolikale.

Koolisõidu tase ronib aina üles-alla ja sõltub oluliselt sellest, kui tugevaid hobuseid hetkel saada on ja kas neile kedagi selga ka panna on. Üks aasta otsustati üle pika aja teha Suurt Auhinda. Peleng ja Prolog said muidugi hakkama, aga osales ka näiteks Broom (nüüd just praegu laksatas, et ta nimi on ju inglise keeles "hari" :)). Mäletan nii hästi, kuidas Hipodroomil keset rohelist muru asuval liivaplatsil ponnistas keegi Broomi otsas piaffi teha. Broom ise ei ponnistanud midagi, tema ootas kannatlikult, kuni piaffiaeg ja ratsaniku meeleheitlik küljelt-küljele kõikumine läbi sai. Igatahes oli keegi kohal ja sai medaleid jagada.

Monday, June 6, 2011

Ettur, Emmer, Aari, Aadam, Moska

Need lapsed püüti küll vist ühelt väljalt. Kõik olid täkud (va Moska). Kas nad mingil määral ratsastatud ka olid, ei teagi, ja see polnud meie jaoks hetkel oluline. Selga said nad kõik need tüüpilised sinisega vene pannid. Ettur oli kõige suurem, valge laia lauguga raudjas. Kiitsakas, laisavõitu. Temaga mingeid erilisi probleeme ei olnud ja tema kadus seltskonnast kõige esimesena. Ju ta kusagile maha müüdi.

Emmeril oli pikk paks lakk ja silmi sealt alt ei paistnud. Maneeži tulles mörises ta alati täku kombel ja vahtis ringi, kael õieli. Seepärast tuli talle vahel juba hoovis selga minna. Ega seda seljasolemist tavaliselt kauaks jätkunud. Nimelt heitis Emmer mingil hetkel maneežis alati pikali. Ei hakanud püherdama ega midagi, lihtsalt laskus rahulikult saepurule, ratsanik hämmeldunult otsas. Kui Emmer ruunaks sai, tuli talle hoogu juurde. Ei mingit külitamist enam, nüüd tuli teha natuke kiirem sirge, lihtsalt seisma jääda ja nina vastu maad panna. Emmeri liumäetehnika oli filigraanne. Ta tundis täpselt ära õige hetke, millal pidur peale tõmmata ja siis kannatlikult oodata. Vahel läks ratsanikul päris tükk aega maani jõudmiseks. Käed olid ümber kaela hobuse pea pool, jalad ümber kaela sadula pool. Niimoodi teo kombel maa poole venides jõudis mitme nädala plaanid läbi mõelda. Vedelamad lendasid saltoga. Aja kokkuhoid missugune. Emmer oli päris tüse, aga hüppas hästi. Tagant vaadates oli näha vaid suurt kera ja kabjaotsakesi, mis vaevu kõhust välja paistsid. Mäletan eriti üht metsaskäiku, kui tagasiteel pikkade ratsmetega lontsisime. Äkki kargas Emmer kõigi nelja jalaga maast lahti, kõrgele üles, nagu oleks mingit nähtamatut takistust kohapealt hüpanud. Ma ei kukkunud kusagile ja olin selle üle hirmus uhke. Aastate pärast oli Emmeril emfüseem ja ta ei jaksanud enam midagi. Filmivõtetel sai veel osaleda. Oli mingisugune viikingite ja vihmasajuga.

Aadam oli tõeline angooraponi. Meile tulles oli ta tumehall, aga hakkas siis kiirelt valgenema. Tema talvekarvad olid hiigelpikad ja lokkis. Proovisime teda "klipata". Kuna ükski pardlitaoline asi tema karvadest jagu ei saanud, ründasime Aadamat mitmekesi korraga kääridega. Näpud olid peagi villis ja valusad, aga vabaks oli saanud vaid suurema käelaba suurune laik. See oli pikk piin, aga hakkama saime. Tallipõrandat polnud enam näha. Ruunamine ei läinud tal hästi. Haav ei tahtnud korralikult kinni kasvada ja haava kallal nokkida ja tegutseda ei lasknud ta kellelgi. Mokapöör oli peal, mitu meest hoidis kinni, aga poni tassis neid kui heinatuuste mööda talli ringi. Aadam hüppas hea meelega, aga ainult kuni teatud kõrguseni (talle teatud). Mäletan üht naistepäevavõistlust, kus põhisõidu tegime kiirelt ja vigadeta, aga ümberhüpetel tekkis tõrge -- sai liiga kõrge. Auhinnaks olid lilled ja nööri otsa riputatud lutid. Mis on luttidel pistmist naisega?? Ohh...NÜÜD ma lõpuks taipan. Panin Aadama päitsetele jänesenahast pehmendused (pehmendusteema oli popp siis). Nii olid Aadam ja ta päitsed täpselt ühte nägu.

Aaril oli alguses lakk poolviltuselt püsti ja andis talle väga ulaka mulje. Ta oli kiirem ja äkilisem kui teised. Aari kartis millegipärast kohutavalt pildistamist, eriti välguga. Olime Niitväljal ponikarikat sõitmas, koolisõidu osa. Mul suguvõsa platsi ääres pealt vaatamas. Muidugi tahtsid nad ka kangesti pildistada. Ma ei saanud keset skeemi kõiki kukele ka saata, vaid pidin kuidagi suguvõsa-nurkadest läbi hiilima. Pildil oli Aaril pöörane ilme, silmavalged väljas. Aga läks hästi, esimene koht! Kuulsin veel kommentaare, et "see on ju hobune!" ja kedagi kaitsmas "aga ta sõitis ikkagi praegu teistest paremini". Mul oli hea meel, et keegi kaitses... Aga edasi. Takistussõidu voor. Deets tõrkus oma ratsanikuga esimesel takistusel välja, millest oli jube kahju, sest poni oli uhkelt üles löödud. Meie Aariga tegime puhta ringi, teise ajaga. Kokku tuli niisiis võit! Aga miks mind siis autasustamisele ei kutsutud?? Kutsuti hoopis mõõtmisele. Aaril olid esimestel jalgadel rauad all ja ponimõõdust 1cm üle. Oh... Nutma hakkasin alles kodus ja tegin seda siis põhjalikult. Isa lohutas mind, tegi oma suure käega pai ega öelnud midagi. Polnudki ju öelda. Järgmine kord trennis teatasin Sirjele, et olgu, hakkan siis suurte sõite sõitma!
Kord olid kõik ülemused majast ära ja meile tuli asendustreener Merle. Kasutasin juhust ja läksin sadulata, ikkagi vaheldus. Tegelikult võttis Merle asja väga tõsiselt ja me pidime jalusteta kergendama ja poolistakut vaheldumisi tegema. Mul polnud jaluseid niigi, seega ülesanne oli justkui kergem. Edasi toodi barjääri tagant kaks pukki ja üks latt. Algas kõrgushüppevõistlus. Nüüd oleks juba sadulat eelistanud küll, aga ei saanud niisama alla ka anda. Hüppasime, kuni kõik peale Aari ja Moska olid välja langenud. Kõrgus oli 120cm ja Moskale ei valmistanud see mingit raskust. Aari aga tuli ettevaatlikult, jäi takistuse ette seisma ja... hüppas siis kohapealt. Puhtalt muidugi. Sellega kuulutati välja viik. Ju siis hakkas Merlel meie väikestest eludest kahju. Mulle see otsus meeldis.
Ükskord oli metsaminekuga hirmus kiire. Aari ootas oma maneežiäärses boksis valmispanekut. Tal oli vasakul õlal rinna ees haav, kuhu kärbsed peadpidi sisse mahtusid. Vehkisin kärbseid minema ja tõin sadulavöösid kõhu alt läbi, ise rinna eest pugedes, kui äkki Aari jalga kergitas ja ma sain tema randmeliigesega laksu vastu nina. Pea kumises ja maailm keerles, aga kiire oli. Katsusin kahest pildist keskmise võtta ja jooksime teistele järele. Nüüd on kaitsemehhanism sisse harjunud: kui võimalik, enam niimoodi hobuse eest ei poe, ja kui poen, siis on teine käsi alati kaitseks ja kontrolliks ees.
Üks teine kord olime just metsast tulnud ja pidime hobuste jalgu pesema. Koorisin valjad Aarilt maha, et päitsed asemele panna, aga ta ehmus ja jooksis minema. Kuna ratsmed olid ümber kaela ja lahti laskmine ei tulnud mõttessegi, suusatasin temaga kaasa. Kõigepealt läbi suure lombi, mis keset hoovi vihmaste ilmadega alati olemas oli. Siis tagasi üle poole talli kõrguse saepuru-s***hunniku. Sedamoodi kaunistatud, oli täiskäik värava poole. Suur värav oli veel täiesti lahti. Mõtlesin juba valikute peale, kuidas liikluses parimal viisil suusatada, kui Aarile äkki pidur peale tuli. Jäi õnneks just värava ette seisma ja keeras otsa ümber. Järgnes teistkordne vee- ja kakaprotseduur ja siis rahunemine.

Moska oli hall mära, kiitsakas ja kiire. Kiirusparkuurides oli tema vastu raske saada. Moskal oli ka oma arvamus ja ta avaldas seda tihti tagumistel jalgadel püsti seistes. Tasakaalu koos ratsanikuga oli raskem hoida ja tihti lõppes vaidlus üle selja kukkumisega pikali maas. Mõlemad kloppisid siis tolmu maha ja tegid edasi, mis pooleli oli jäänud. Maneežis sõites sai vahel otse seljast barjäärile astuda. Ikka parem kui hobuse all lapik olla, mis sest, et hobune selline kergemat sorti oli. Leidus välismaine ostja temalegi.

Saturday, June 4, 2011

Trennilapsed

Trennilapsed ladusid küünis heina. Vahel käisid nad heina sees ka niisama hullamas ja kõrgematelt äärtelt alla hüppamas. Laes rippus nöör, selle küljes sai Tarzanit mängida. Kord tekkis segadus ja keegi maandus püstiste oradega heinahangust paar sentimeetrit mööda.

Trennilapsed tegid bokse. Iga päev kontrolliti töö tulemusi. Kes halvasti tegi, sai karistada. Trennikeeld oli üks võimalikest tagajärgedest. S***hunnik oli õues talli seina ääres ja sinna otsa tuli kärutada mööda lauda ja täiesti tippu. Lihtsalt ruumi oli väga vähe.

Trennilapsed viskasid kaera. Mootoriga pumbad tulid kunagi palju hiljem. Kaera sees olid herned, mais, tühjad kõlvikud, tundmatud seemned, mõnikord ka surnud loomi (hiir või midagi väiksemat). Auhinnaks töö eest olid kogutud maisi- ja herneterad. Kaera hautati enne hobustele jagamist kuuma veega. Lõhn, mis sealt tõusis, oli imeline! Söö või ise. Vahel saigi söödud, aga tera kaupa ja siis jäi tera kest alles. Kliidega oli teine lugu, neid kõlbas tühja kõhu peale süüa küll nagu putru. Mõni sõi kliisid Pepsi-Colaga.

Trennilapsed käisid Pardi poes ja Pardi baaris. Poest sai leiba ja limonaadi. Leib võeti pihku ja hakati otsast hammustama. Mingit viilutamist polnud sel ajal olemas ja leivad elasid kilekotivaba elu. Sellist söömisviisi esines tõenäoliselt ainult talli territooriumil. Mingi seletamatu nälg tekkis seal. Pardi baaris sai salatit süüa või saiakesi, aga põhihitt oli kohupiimapontšik. Midagi sellist pole ma enam kunagi kohanud. Need soojad hullutavalt lõhnavad kerakesed olid nii kuum kaup, et igal pallil oli juba küpsemise ajal nimi peal. Nad olid rusikasuurused, ülimad igas mõttes nii kuumalt kui külmalt. Viimast sai proovida, kui oli õnnestunud korraga kuus tükki saada ja siis jäi midagi ka pärast trenni alles.

Trennilastel olid bummid. Bummid olid kunagi olnud täiesti tavalised sokid, aga igapäevase kasutamise käigus moondusid nad radikal kuivades kiiresti bummideks. Bummi, see on bumerangi hellitusnimi.

Trennilapsed käisid raksus. Oli pirniraks ja õunaraks, vahel ka kirsiraks. Kord juhtus, et hulk trennilapsi oli raksus käinud hobustega. Keegi oli kaebama tulnud ja siis rakendati jälle trennikeeldu. See oli üks huvitav nädal, ainult mina ja Jaan olime trennis.

Trennilastel pidid hinded korras olema. Tunnistused tuli ette näidata ja seinale riputati edetabel. Tabeli viimased said -- polnud ju raske ära arvata? -- trennikeelu.

Trennilapsed austasid traditsioone. Neil polnud lihtsalt valikut. Nooremad tüdrukud tõid vanematele poest süüa ja nooremad poisid istusid vanemate poiste käsul kapis. Või majaesise bussipeatuse juures asuva puu otsas ja etendasid kellakägu.

Trennilapsed tegid katlamajas lollusi. Räägiti, et poisid rääkisid, kuidas nad elusa kassi ahju viskasid ja kuidas see seal leekides ringi jooksis. Ma väga loodan, et see oli alatu laim ja vale puha.

Trennilapsed teadsid hästi, kus on hõõgveinibaar. Üle raudtee asuvast asutusest tulevaid aroome (loe: haisu) polnud võimalik eirata. Baarist sai veekatkestuse ajal hobustele vett toodud suure alumiiniumist käruga.

Trennilapsed leidsid kuurist täeiesti terved hoburakmed, hobuse saba (kuivanud juur koos jõhvkarvadega), hallitanud seanahast lehmapäitsed, raudkuuli. Pärast hobusesaba ümber tekkinud elevust tõugati hoovipeal kuivavale niidetud rohule kuuli. Kord lendas kuul otsejoones üles ja tõukajal vedas, et ise vastu pead või varbaid ei saanud.

Trennilapsed mängisid tallis peitust. Pimedal ajal oli see kõige põnevam mäng. Sai minna hobuse taha, tõmmata veel sabagi ette ja keegi ei leidnud üles. Maneeži natuke kardeti. Kõige tagumistes nurkades helendas miski (hallitus?) ja seda peeti otse loomulikult kummituseks. Vahel oli kottpimedas tühjas maneežis kuulda tasast kappamist ja puhinat. Jälle kummitus, arvati.

Trennilapsed ei tundnud eriti huvi, kust hobused tekkisid ja kuhu nad kadusid. Nii oli neile parem. Juhtus, et Viira, kes oli kõrge karvane jämeda kondiga, aga kõhnemapoolne (tori?)mära, moondus ühel hetkel hulga madalamaks, siledaks ja paksuks. Nimesildil ei muutunud midagi. Ükskord oli maneežis paar veoautot, koormatel presentkatted peal. Need koormad olid hobuse kujuga. Väikese Printsi joonistatud allaneelatud elevant oli kaabu kujuga... Livaan ei kadunud ilmselt kusagile suurt sporti tegema (esimesed jalad olid tal uskumatult lühikesed; see hobune oli rohkem käru moodi), ega ka Luxor, kellel jalad aegajalt liigestest välja tulid (suur kuldne kõrb, kolmevõistluse ja takistussõidu kunagine tegija). Õnnetult kukkunud Azimuti kohta arvatakse, et ta sai lõpuks platsi kõrvale maha maetud, praeguse Lilleküla jalkastaadioni kohale.

Trennilapsed kasvasid suureks. Mõni hakkas sportlaseks, suurem osa mitte, aga enamusele on hobuhaigus igaveseks külge jäänud.

Wednesday, June 1, 2011

Ferdi

Kui ma kunagi Saksamaal oma kirjasõbrannal külas käisin (Berliini müür tõmmati samal aastal maha :)), siis joonistasin seal -- nagu alati -- hobuseid. Ühe kõrvale kirjutasin Ferdi. Saksad olid imestunud, et kuidas ma tean, et saksa keeles hobust niimodi kutsutakse. Tegelikult ma ju teadsin, et Pferd on hobune, aga minu oma oli just Ferdi. Kuna ta oli viiekate hobune, siis ei saanud ta kunagi kellegi "oma" olla, aga paljude lemmik ikka. Teine, vist suurem osa algajatest, kartis teda. Tal olid roosad rõngad silmade ümber ja must sirge sile lakk. Indiaanlasehobune! Küll ma võisin teda imetleda... Nägin kord, kui ta pool minutit järjest (tegelikult tundus, et pikemalt) tagumistel jalgadel seisis. Tagasi neljale jalale maandudes oli ees nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Ainult ratsanik oli kaameks tõmmanud. Ferdi oli esimene, kelle peal martingali panemist õppida sain. Sai selgeks küll. Ferdi hüppas ka hästi, kuigi kippus vahel tuliseks minema ja eest-tagant vaheldumisi üles pilduda oli ta leivanumber. Ta elas hiljem samas boksis, kus olid olnud Amper-Aden-Palmik. Aga kellega, ei mäleta. Ma ei pööranud hobuste tõugudele suuremat tähelepanu, aga hiljem on kusagilt meelde jäänud, et ta oli traavel.
Traavleid oli ju veelgi. Orion, Irbit, Veeris, Tamiga... nagunii oli salatraavleid veelgi. Irbit oli nii muhe mees, et seisis latris täiesti sidumatagi. Selja tagant võis keti lahti jätta, aga ta seisis truult oma kohal. Tal olid valged sokid ja jalad paistetasid aina üles. Aga ta jäi alati ääretult sõbralikuks ja heatahtlikuks. Tamigaga juhtus kord ühel viiekate võistlusel, et tal tõmmati pea otse üles taevasse ja siis raiuti kätega kogu jõust alla. Tulemus -- 1cm pikkused rebendid kummaski suunurgas. Me polnud kunagi midagi nii jubedat näinud. Veel... Igatahes jäi Tamiga nüüd meie liigutada, hannoveri kapsliga, millele ratsmed külge poogitud. Sain temaga niimoodi Nõmme (või oli see Järve?) metsaski käidud. Kuulas sõna üsna hästi, ainult pärast galopisirget olid pidurid veidi nõrgemad kui teistel ja sain korra rea eesotsas ära käia. Veeris oli Elluga karja juht ja käitus igati viisakalt. Kobisime oma kohale tagasi.
Vahel saime viiekate valtrapid koju vedada ja uued riided peale õmmelda. Valtrapi sisu oli paks poroloon. Ja kui ma ütlen paks, siis ongi see nii mõeldud: paks. Arvatagi, kui palju higi see endasse tõmmanud oli. Kodused vaatasid õige viltuste nägudega ja tegid ka mõningaid märkusi, aga talusid kohutavat haisu märkimisväärse vaprusega. Kui poroloon oli umbes saja aastase leotamise käigus veidikenegi heledamaks läinud ja loputusvesi enam kooreta kohvi värvi polnud, siis tuli uus riidekott peale õmmelda. Mida kõike kasulikku trennis õppida võis!