Thursday, September 25, 2014

Usalduse värk

Suvi on läbi ja puhkus vanaema juures niisamuti. Ega seda pansionaadielu väga pikalt pidada tohikski, paksuks võib minna. Seekord olime juba varem kokku leppinud, et iga söögikord ei pea olema kaelani-täis-kartulit-ja-liha, nii et väga lõhkuma tegelikult ei läinudki. Piparmünditee isu sai küll pikaks ajaks rahuldatud. Lapsed kaaniksid siiamaani samamoodi edasi, aga see on neil vist sama sorti suhe nagu multikatega: ühte ja sama, kasvõi miljon korda. Tulevaste suguvõsa kokkutulekute või ka niisama koosolemiste jaoks peab paar lugu meelde ka jätma, sest kuidas muidu säilitatakse need tuhat korda ümberjutustatud nunnud või piinlikud hetked kellegi lapsepõlvest, millest see keegi ise muudmoodi kui jutust ei mäletagi midagi. T-le räägin kunagi, kuidas ta mügridele mürki tegi ja lõkse ehitas. Lõksuks kaevas augu ja kattis selle peenikeste oksaraagude ja mullaga, poole ööni mässas. Mürgiks segas kokku kõige jubedamaid ja mürgisemaid asju, mis aiast leidis, nagu mädanenud õunu ja kibedaid taimi, surnud sipelgaid jm, lõpuks peeretas peale, et veel vängem saaks. Ja vanaema parandas jalgrattalukku naela ja teibiga. Meetri pealt vaadates ei saa arugi, et midagi valesti oleks. Kui keegi tõsiselt seda korviga naistekat varastada tahaks, teeks ta seda niikuinii, las siis olla selline pettekas.


Metsas ratsutades leidis alati sõpru. Õigemini, nemad leidsid minu. Meiliaadresse siiski nende eri värvi röövikute ja lutikatega ei vahetanud.
 
Selle magusalt lõhnava taime järele sukeldus hobuke kasvõi jooksu pealt. Näikse liblikõieline olevat, aga mis see ikkagi on? Mesikas? Õied pole nagu nii... Lupiini moodi pole ka. Lutsern? Hobukse ootamatu entusiasmi pärast olin valmis uskuma, et tegemist on millegi mürgisega -- äkki üritab enesetappu.


Ükspäev oli menüüs grillitud kana. Nähtavasti polnud ta rahul. Peaaegu oleksin 9gag-i it did not approve pildi saatnud.
Sonks on terveks suveks lohakile jäänud ja tagajärjed on nüüd käes. Meesterahval pats peas. Tekkis isegi kiusatus see sodi sinna pähe alles jätta, sest niisugune patsitamine võtab kõigest viis minutit aega. Versus igavene nihestamine üksikute nupsukeste kallal. Kahjuks läheb selline patsindus trenni edenedes järjest rohkem lainesse ega näe lõpuks kuigi esinduslik välja.

Ja ongi kõik selle suvega. Ahjaa, tagasitulek oli ka huvitav. Jõudsin talli kell kümme õhtul. Hobuksed magasid. Ootamatust valgusest silmi pilutav Metsik nööri otsa ja pimedasse õue. Nii pime oli, et ei näinud... no mitte midagi ei näinud. Pidin treilerisse ronima ja oma jalgade peale telefoniga valgust laskma, et hobust veenda üldse mingi koha olemasolus keset kottpimedust. Ega ma tegelikult uskunudki, et see öö minema saame, vanaemal olid juba voodid ka valmis sätitud ja piparmünditee hakkamas. Aga ta tuli peale. Olin jube tänulik. Piinlik oli ka mõne aja pärast, sest olin valjad maha unustanud ja pidime juba sõidetud 3km nulliks tagasi tegema. Õnneks ootas kodus saepurune boks, kuhu mehike sirakile maha visata sai ja hommikul suur karjamaa vanade sõpradega.










Friday, August 22, 2014

Kelle suu matsub, selle jalg tatsub

Oli vihmapäev. Valmistusin tallituuriks ette: söödamannerg taastäis, kahekordne ülemise korruse kaitse loksumise ja kilekas vettimise vastu, õunapabulad jalgratta taskusse. Hobuke oli jalgadega hääletanud, et eelistab koplit boksile (olin saanud kõne tallist, et nad ei saa teda kätte), aga leppisime kokku, et kiire platsitiiru teeme ikkagi. Sadulat ei hakanud panema, see oleks märjaga ära vettinud. Hea valik oli, nii hästi hakkasid jalad hobuse ümber ja lambanahk oli mõnus pehme. Meenus, kuidas üks treener soovitas alati midagi libisemisvastast jalgade siseküljel kasutada. Ma tavaliselt unustan või ei pea vajalikuks, umbes et nagu nõrkuseavaldus või nii, aga seal vihmas oli hea tunne küll, kui miski jalgu paigal hoidis, ilma et ma ise midagi tegema oleks pidanud. Endiselt pean nagunii vähem tegema, aga tõhusamalt. Enesekontrolli harjutamiseks ongi päris õpetlik lubada kätele ja jalgadele ainult imepisike ruum, kus liikuda tohib. Saavad käte või jalutagi inimesed sõidetud, ei võta tükki küljest proovida, mis tunne oleks kui...

Koduõues pole parme. On herilased ja sipelgad. Herilased on julged ja aplad. Üks krabas oma rinnaku suuruse tüki ahjulõhet jalgade vahele ja lendas aeglaselt taarudes õunapuu otsa maiustama. Silmad kinni toidu nautimist endale lubada ei saa, võib kibeda ampsu saada. Ühe herilase suuruse juures on laual leiduvad söögikogused neile üüratud, aga näed, ikka ei piisa. Kui kaks triibulist korraga mu meega kaetud noa otsas vohmisid, puutusid nad kokku ja läksid kerasse kaklema. Pudenesid pureledes maha. Mõne aja pärast olid mõlemad laual tagasi, aga erinevate maiuspalade kallal. Juhtisin nad kokku -- jälle läksid purelema ja kukkusid puntrana maha.

Pisikest küpsist pidi algul iga päev kaaluma, et kas ikka võtab piisavalt juurde. Saime perearstilt kaalugi, et ei peaks kogu aeg arsti tülitama. Nüüdseks on laenukaal tagastatud, aga korra nädalas ikka mõõta vaja. Vanaema leidis kohe lahenduse: vana roostetanud vorstikaal ja aluseks kandik, millega tavaliselt söömistarvikuid õue ja tagasi tassime.

Mehikese kõrvalt talli saamine on päris keeruline, kunagi ei tea, millal hakkab see söökidevaheline paus, mil ta sügavamalt magab. Sisetorustik töötab ka vastu, kõvem kõhutuul ehmatab üles muudkui. Vähemalt saame nüüdsest kõik oma peerud kõige väiksema kaela ajada, sest tema omad on nagunii kõige kõvemad siin majas. Vanaema ei julge teda kätte võtta, ütleb et on liiga vedel. Vankriga saab ringi rullida, aga nukker, kui sisu vahepeal pröökama pistab ja midagi peale korgi ette panemise teha ei julge. Kork ei püsi ees ka, tulevad käed ja tirivad ära. Käed on üldse salakavalad, trügivad suhu söömist takistama ja silma niisama kiusama -- üks näpp kangutab laugu lahti ja teine vajutab sisse. Imikud teevad tihti sellist kõkutavat heli, millel naeruga midagi tegelikult pistmist pole. Aga kui tal samal ajal kaks rusikat suus on, ise salalikult kõverasse tõmbunud, siis tekib kahtlus, et käis just küpsiseröövil, ajas kõik nahavahele ja nüüd kõkutab naerda.

* * * * *

Kolme põlvkonna ratsamatk on nüüd ka tehtud. Isa, mina ja mu vanim poeg kahe eestikaga ja ühe Metsikuga. Tervitused Adelheidile, kuigi ta siin lugemas ei käi -- maailma parim matkahobune, kes oma ratsanikku hoiab kui miskit pilpa peal. Kui ainult selle vöö kinni saab. Ühes otsas oli viimases augus, teises otsas ikka 5cm rihmast puudu. Küllap teavad nii mõnedki seda uskumatuse-pungestamise-lootusetuse-jõuetuse-töövõidu tunnet, mida ühe paksukese hobuse ja lühikese sadulavöö kombinatsioon pakkuda suudab.

Wednesday, August 6, 2014

Deodorant

Alanud on äädikakärbeste plahvatushooaeg. Seepärast viib vanaema õhtusest grillist üle jäänud arbuusipooliku ja banaanid eel-esiku lauale ja tassib köögis tekkivaid biojäätmeid mitmeid kordi päevas välja. Tutvustasin talle kärbselõksu põhimõtet, vaja läheb ainult laia suuga klaasanumat, paberist keeratud torbikut ja peibutuseks midagi mahlast, näiteks õunasüda. "Aga mis sa nendega pärast teed?" Mina olen kihiseva parve õue viinud ja lahti lasknud. Vanaema naerab: "Siis nad tulevad ju kohe tuppa tagasi! Ma lasen neile parem seda kärbeste deodoranti." Suuri porikaid püüab peoga ja saab kätte ka. Sipelgatega on raskem. Neil on pataljonid maja ümber laiali paigutatud, igas neist eeluurijad, kes aknast või kesteabmis pragudest tuppa tungivad, paiga mõnususes veenduvad ja siis teisi kutsuma jooksevad. Tahavadki kohe tulla kõige pakkide ja kuningannaga. Istusin ükspäev akna all arvuti taga, kui üks neist invasioonidest hakkas. Tulid ja trügisid klaverisse ja mööda jalgu üles, jube tüütu. Kurtsin siis vanaemale ka, et maja väliskülg lausa kihab sipelgatest. Suurelt mürgitada ei saanud, tädi väike koer oli parasjagu hoiul ja minu küpsik magas ka sealsamas akna juures. Niisiis tõi vanaema välja oma maherelva -- midagi pihustatavat, mis ei pidanud nii mürgine olema kui see kollane sipelgapulber, aga pidi töötama imeliselt, lase aga peale ja sipelgas kohe sureb. Vussutas siis akna taga mis mühises, ma küsisin pudelit näha, et mis koostis sel vedelikul on. See imerelv oli autoakna uduärastaja.

Kuulmine pole vanaemal ka enam just see. Nagu moskva telefon. Nalja muidugi saab ja natuke tüli ka, kui millegipärast moondub öeldu ta kõrvus just risti vastupidiseks. Alati ei jõua ju viis korda üle karjuda ka. Tädi küsis, et kas hobust ka vaatamas olen saanud käia. "Ah et söövad arbuusikoori ka?" imestas vanaema. Kui vanaema kalasuppi tegi, vaatas üks ülemeetrine pealt ja arvas, et ta ilmselt kõigepealt ainult maitseb. "Ah et sulle ei maitse? No siis ei saa süüa, ma ei jõua igaühele oma lõunat keeta. Kas ta sul kodus ka niimoodi toiduga pirtsutab?" Kalasupp ise käis nii, et kartul-porgand-kala ja maitseained potti ja keema. Kalal kõik osad küljes ka, selgroog, uimed ja saba ja mis tal seal on. Pärast, kui liha oli pehmeks keenud, nägi supp välja nagu üksikud kartulid ja porgandid ujumas ümber plahvatuse üle elanud kala, roikad püsti.

Seina pandi heli-on-pilti-pole üheksasilmne ruuter. Selle tulukesed hiilgavad ja vilguvad nii intensiivselt, et panen talle ööseks püksid või seeliku pähe. Ööd on õnneks veel üsna rahulikud, ainult lindikava. Misjaoks ta küll üle ahnitseb, öösel ma krooksutada ei suuda, isegi kui karistuseks küljealune märjaks aetakse...

Talli teen kiirvisiite. Madli kutsus ükspäev maastikule kaasa, pidavat olema ideaalne poole tunni ring. Oligi ideaalne, aga igatahes mitte pooletunnine. Tema hobusel on kaks korda pikemad jalad ja rong ammu selgeks õpitud. Meil kulus tükk aega juba üle raudtee saamiseks. Varem oleme ka üle liiprite roninud, aga siis polnud kõmisevat laudplaati jalge all. Rong tuli ka, mürinal ja hooga, tundus lausa kaks korda kiirem kui need vanad johannad. Hobuke muidugi kangestus, ajas kaela õieli ja jõllitas... poole kilomeetri kaugusel paistvat lapsevankrit (no terve ilm on neid vankreid täis viimasel ajal). Paarikümne meetri kaugune rong jäi temast üldse tähele panemata.

Nüüd enam platsile ei tahagi, metsavahel ja lagedal maastikul on palju toredam. Muld- või rohuteed, sirged ja vingerdavad, parme ka vähem kui kohapeal tiirutades. Kõhulihased saavad juba korralikku trenni, äkkpidurdused sunnivad. Peab ainult imetlema hobuse osavust, kui vinge nahahoidja ta ikka on ja kui suure hoo pealt jalad maa külge kinni jäävad. Oi ta oleks suurepärane iluvõimleja.

Koplikaaslaseks on sel aastal kolm eestikat: kollane, põdravõik ja raudjas. Esialgu kippusid Metsikule nahapeale andma, aga nüüd käivad tal nagu lapsed sabas. Mõned hobused pole nõus boksist välja minema, kardavad parme. Päikeseloojang on mõnus aeg, udu tuleb ja parmud kaovad. Soe on ka, aga ei lämmata.


Koduvisiidi käigus sai ka Tartuff üle vaadatud, oligi täitsa alles, ainult teistpidi. Ruumi oli endiselt vähe.

Tagasi maal. Sipelgad elavad põrandalaudade all, ligipääs on vilets, ainult läbi tuulutusaukude. Vanaema hankis kaks pudelit sipelgate deodoranti, lasi majaaluse täis ja troppis tuuleaugud kinni. Ja oh imet -- kuigi sipelgad taarusid pärast vanaema rünnakut kui purupurjused, ei mingeid lõhnasid juures!
       

Saturday, July 26, 2014

Žonglöör

Ronisin üle sajapika aja hobuse otsa. Kere mäletas täpselt, kuidas sadulasse saab. Aga edasi... kõrge oli ja kõikus, nii ebakindel olemine. Tundsin tohutult puudust kõhulihastest, mis oleksid aidanud keret korralikult püsti hoida ja pärast maha hüpates jalgele maanduda.

* * * * *

Kodust aeti remondijutuga juba nii suure luuaga minema, et lasin hobuse vaktsineerida (vahva võte oli, hobuke ei saanud arugi) ja kärutasime kogu kambaga vanama juurde ära. Õudne on selline sõit, iga hetk aina muretse, et kas kõigil üldse mingi olemine on ja kas kõik asjad ja hingelised ikka kaasa said. Kohutav palavus oli juba kohal ja auto konditsioneer ei töötanud, treileris hirmunud hobune (miks ta üldse seekord nii hästi peale läks?), kõige väiksem küpsik turvatoolis nii rullis, et kohupiim kippus välja tulema. Puhkusetall oli hobuseid tuubil täis, pidid parmude eest varjul olema ja ainult öösiti väljas käima, kuni kuumalaine järele annab. Ei olnud neid parme niiväga kusagil näha... kuni järgmine päev kella nelja ajal ratsutama minna üritasin. Siis polnud jälle hobust näha. Jubetised kihasid parvedena kallal. Tegime kiire S-T-G, mis ilmselt jääbki lähiaja maksimumiks. Pikemad metsareisid tuleb esialgu ära unustada või lükata varahommikusse. Lohutan end sellega, et pähklid polegi veel valmis nagunii. Uus tallireegel oli tekkinud: kes platsile junnid jätab, saab kaks nädalat trennikeeldu.

Arst pani Tipitäpi magama ja Hiireke on nüüd üksi. Uskumatu, kuidas kolme nädalaga, mis haiglas olin olnud, olid Tipikal nii suured kasvajad tekkinud, et ta enam ei saanud õieti ringi liikudagi ja tagumine ots tilkus mingit pruuni löga. Nii kahju oli tast, aga ise ei suutnud ta vaevu lõpetada. Ühe olendi elu lõpetamist hinnatakse seitse korda kallimaks kui seda elu ennast (viimane süst vs poehind). Koos Tipikaga lahkus puurist vist 80% tarkust, igatahes võisin haaknõelad ja traadisüsteemid maha võtta, kuna keegi enam uksi seestpoolt lahti teha ei oska.

Tööasjus helistati paar korda, mul just küpsik õlal krooksumas ja palavusest higi tilkumas. Ei saanud samale lainele, sõnad olid justkui eestikeelsed, aga sisu ei tundunud ahvatlev, huvitav ega arusaadav.

 

Tuesday, July 1, 2014

Varastatud naer

Kolmas, kõige pikem haiglasats algas sellise verejooksuga, mille keskelt ei osanud minema hakatagi. No ei jäänud sellist pausi või ei tulnud mõtet, mida ette toppida. Lõpuks meenus üks voodikaitselina vanast ajast, see ajas asja täitsa hästi ära. Tee oli juba selge ja väga kiire. Mõõdeti vererõhku, see oli 85/47. Pilt tasku ei kippunud, aga kõrvad juba kohisesid küll. Kanüül sisse, vereproovid ja muu, vedelesin ja ootasin otsust. Hemoglobiinitaseme rekord sai ka alatehtud, uus oli 88 ühikut.

Nädalapärast olid kõik mu sooned ära torgitud, kanüüle olnud kummagi käe erinevais paigus, üks suurem läbitorge ka, millest naha alla voolanud veri moodustas suure sinise valusa padja. Ja siis lõigati mind lõhki. Värisesin kontrollimatult laual, kui käsi veelkord torgiti ja kinni seoti, kartsin meeletult. Ärkasin kolme tunni pärast. Olin olnud 20 tundi söömata ja kõht tühjem kui kell. Sain vaniljemaitselise jõujoogi, mis sel hetkel maitses taevalikult. Viie tunni pärast otsustasin, et lähen last vaatama. Tõusin aga püsti ja läksingi. Pool tundi tõusin, sest kõhulihaste asemel oli karjuv valukogum. Nagu rebitaks keskelt pooleks. Pissikott ühes käes, teine käsi ikka veel suure kõhu all toeks, komberdasin kolmekümmet meetrit järgmised pool tundi, kuni õdedel kahju hakkas ja ratastooli alla lükkasid.

Järgmisel päeval helises palatis telefon: paki asjad ja 15 minuti pärast viime teid teise haiglasse. Järasin kiiruga justsaabunud kotletti ja kartuleid, pakkisin ja lidusin teokiirul, kotte järele vedades, lapse juurde. Ihuarst hõikas veel järele, et ei jõudnud pabereid valmis ja saadab nad järele. 10 minutit hiljem maandusime ajas 30 aastat tagasi roosasse majja. Kättejuhatatud palatis oli keldriniiskus, magusavõitu tihke lõhn ja neli voodit niimoodi paigutatud, et veel ühe voodi jagu keskele manööverdamisruumi jäi. Kolmes voodis istusid emad ja pumpasid piima. Ringtuuril selgitati, kus kapis midagi asub ja kuhu mis kellaks piimasid viia, kemps oli koridori teises otsas. Olin kaasa saanud sellepäevased valuvaigistid ja nende toel polnudki kempsutee üle viie minuti pikk, Hakkasin viimaks haiguslugu lugema. Meenus, et mul oli alustatud antibiootikumikuur, laksakas veeni. Aga nüüd polnud ju enam kanüüligi. Olin saanud tabletikujulise ravimi digiretsepti, seisis paberites. Aga ma olin mehed 200km kaugusele jaani tähistama saatnud, mul polnud dokumente ega raha. Oli ainult lõhki lõigatud valutada röökiv haav, aga järgmise annuse aeg oli tegelikult juba möödas. Küsisin, et mis nüüd saab siis. Ahsoo...valveapteek on Raekoja platsis, minge sinna. Bussiga võite minna või võtke takso, meil siin täiskasvanute jaoks rohtusid pole. Kui Tartu tuttavad on ära või pole lõkkeõhtul eriti konditsioonis, mul aga ei sentigi raha ega ühtki dokumenti, siis tundus olukord natuke lootusetu. Ka äraoldud ajale oli kindel piirang: iga kolme tunni tagant protseduurid lapsega, sh söötmine, mille vahelt max kaks tundi "vaba" aega. Pakkusin siis, et jätan ravi pooleli kaheks päevaks, kuni mehed tagasi ja ratastel. Seepeale hakkas õde mind sepsise ja surmaga ähvardama, aga mingit paremat lahendust ka välja ei pakkunud. Selle episoodi lõppvaatus oli teise haiglasse läbi saju pooleteise päeva tablettide järele komberdav mina, sest saata polevat kellegagi. Lõdisesin külmast, sest polnud taibanud haigla jaoks kohvrit talveriideid täis pakkida. Lisaks sain ihuarstilt pahandada, et ma väljaviskamisel midagi öelnud polnud. Mis sest, et paberid tulid hiljem, sest tema ise ei jõudnud neid valmis ja mul polnud aega korralikult asjugi pakkida, saati siis veel endale rohte välja mõelda. Oli küll annus enesehaletsust mängus, sest tegelikult vist ei peaks päev pärast ribadekslõiget, valust kõveras, mööda linna mingeid tablette jahtima.
Nüüdseks olen õppinud teisiti naerma. See on nii, et tegelikult ei naeragi, sest see on Liiga valus. Nii valus, et sõidab üle reflekside. Meil vahel läheb ikka täiesti lõhkuma, sest otse loomulikult räägitakse kõige naljakamad juhtumid välja ja siis me, keisrid, ägame. Köhimine on veelgi hullem. See tunne, kui toit läheb kurku, aga ainult pisarad voolavad ja üritad kurgulima neelata, et ellu jääda...

Siinne koridor on nagu seedekulgla, lapsed maanduvad ühte või teise osasse, intensiivsed, turgutatavad või iseseisvuvad, ja hakkavad igaüks eri tempoga välisukse poole liikuma. Minu praegusest palatist lahkus noor neiu lapsega, kes oli 500-grammisest kahekiloseks kasvatatud. Kolm kuud ja kümme päeva. Kempsus on meil koduloomad. Majasoomukad. Algul arvasin, et neid on üks, iga kord kui kempsu külastasin, tuli ta ukse peale vastu saba liputama. Peagi selgus, et neid on ikka palju. Päeval sebivad väiksemad, öösi suuremad. Pärast koristaja käiku on mõned neist põrandale lömaks rullitud.

 * * * * *

Hobukene näis pildil kuidagi nukker. Saab mäluvärskenduseks aegajalt kordel tiirutada, aga enamasti ujub koplis. Putukaid ei pidavat eriti liikvel olema  -- see on hea; külmas vihmas vettimine -- mitte nii hea; heina-aasta... kas üldse midagi kokku saab? Aasta algus võis ju soe olla, aga vett ei olnud, miski ei kasvanud. Nüüd jälle ei saa neid väheseidki kribalaid kokku ajada, nagu mingi riisipõld.



Saturday, June 14, 2014

Povod korotše

Kui lähed rõõmsalt inglist rääkima ja selgub, et pigem tuleks pöörduda po-russki ja ehk ka nemetski, siis võtab hetkeks sõnatuks küll. Mis need kõik olidki...lošadj, dobavlennõi šag, rõsj, povod, šenkelj, rabotšii galop, aga kergendamine? Ei siis muud, kui kuival maal poolkükke-püsti vehkimist ja sai välja selgitatud seegi... umbes pooleks minutiks. Enam küll ei mäleta. Nagunii saab juba mäletamatagi hakkama. Oleks tasku-internetist tõlkija otsinud, see oleks otse teise inimese keelde kõik ajanud ja kui sel teisel oleks mingi imelik nägu ette tulnud (noh, netitõlkijad, teadagi...), siis oleks youtubest täpsemalt ette näidanud. Kui praegu on võimalik teksti, pilte, muusikat ja veel mõnda asja netist imelihtsalt üles otsida, siis pärastpoole võibolla filmid koolisõidu võistluse üles ja miski äpp juba teabki, mis skoor olema peab. Võtab kusagilt arhiivist keskmise ja võrdleb. Allüüride puhtust saaks ju hinnata küll, 2, 3 ja 4 takti (traav, galopp ja samm), igale lubaks x protsendi eksimist ja kõik väljapoole jääv saaks punktidest maha võetud. Mingi ninajoone kraadi hindamine -- kökimöki. Jälge ja üle astumised -- piece of cake. Ükski jalavahetuste seerial tehtud eest-või-tagant-varem-või-hiljem ei jääks märkamata. Isegi harmooniat ja ilu saab mingite valemite järgi hinnata. Küll oleks lõpmatult igav hakklihamasin.

Saatsin lapsed seenele. Läksidki. Ma mõtlesin tegelikult ühes teises mõttes, aga võibolla leiavad päriselt ka midagi ja kellel saaks olla midagi praetud kukeseente vastu.

* * *

Hobusel lakk muudkui kasvab, nagu ka pekk ja oma arvamus. Vahel peame siis läbirääkimisi ja panen ühe järeltulijatest sinna kõrgele kergendamist harjutama. Praegu veel on arvutisse saamise himu suurem kui hirm allakukkumise ees. Ta on ka näide praegu laialt levinud mõttelaadist -- harjutada ei jaksa/taha/viitsi/julge/jne, aga enesehinnang selle väheharjutatud ala koha pealt on kõrge. Ma olen oma isa ka juba aastaid hobuste otsa tirinud ja kordi kogub ehk mõned aasta peale, aga temaga saab juba metsavahel tasakesi S-T-G tiksuda ja juhtimisvõtteid saab ette õppida ka arutluse teel. Väiksem mehike oli aga tohutult solvunud, kui ma oma isa ratsutamisoskusi paremaks pidasin. Isegi vanaisa ratsutab paremini kui mina! Äääää! Tjahh...aga ta teeb saltosid ka ju paremini, hahhaa.

* * *

Suvekolimise aeg on juba käes, aga nüüd ma enam ei teagi, kas üldse lähen -- või kuhu. Vanaema juur on vahva, aga punase ristiga majast liiga kaugel ja sinna võib mul asja olla ükskõik millisel suvalisel hetkel. Lihtsalt et see esimene tühjaksjooksmise katse ei jäänud viimaseks (counter praegu 3 peal) ja tõenäoliselt tuleb neid veel. Tüütu.  

* * *

 
  

Wednesday, May 28, 2014

Õgardid

Kuna mu ratsanik hüppas alt ära, siis hüppasin ise ka -- piletilevist läbi, et kas veel on kohti Black Booksi Bill Baileyt vaatama. Viimastes ridades oligi veel natuke ruumi, niisiis minu võit, aga temale justkui kaotus -- Dylan Moranile, kes saali ääreni täis tõmbas eelmine aasta. Nagu plaanis oligi, sai naerda. Isegi nii, et pisarad pritsisid ja hingata ei saanud. Billi ajas ennast ka muudkui naerma, vahel omatehtud naljad, aga vahel ka meie publiku vastused esitatud küsimustele. Nagu et kui palju meil poliitikuid on -- 101 (nagu dalmaatslasi), et celebrity on eesti keeles "kuulsus" (see sõna tundus talle nii lahe, et plaanis endale teiseks nimeks panna), et meie kohalik kuulsus on Anu Saagim, kellest keegi ei tea, mida ta tegelikult oskab, aga sai kuulsaks talendisaates, mis tegelikult polnudki talendisaade, show toimus üldse Soomes ja ta isegi ei võitnud seda ja laulda ka ei oska, et meie rahvussport on suusatamine (teil pole ju isegi reljeefset maastikku) või et kuidas eesti keeles nimetatakse jalalaba pealmist osa -- üks pakkus, et pöid ja teine, et päkk, mispeale keegi publikust hüüdis "lies!" (valetab!). Tore onu oli, mängis pille ja puha. Pasunamasinat ja erinevaid kitarrilisi, flööti ja süntekat. Lõpuks veel uuris, kas meil on talle midagi lõpetuseks öelda ja keegi hõikas "don't go!", mispeale vastu tuli, et "that's the nicest thing anybody has ever said to me" ja publikust hõige "lies!".

Nii palav on, et enne õhtut pole üldse mingit olemist. Kontoris konditsioneeriga saab muidugi hakkama, aga enne ja pärast toimub üks korralik kapsastumine. Soojast napakas või nii. Niimoodi pole mõtet hobust ka taga ajada. Üks teine päev pakkusin jooksmise vahepalaks hobusele mõttetööd: seina ääres tagumine ots sisse. Mina näoga hobuse poole ja stekk suunatud tagumentose poole. Millegipärast on hobusele täiesti loogiline sellises olukorras piitsa poole astuda, ei pea vastugi minema, teeb aga rahulikult oma ristsammu.

* * *

Nüüd ähvardatakse, et soe saab otsa. Ilmatädi väljendus isegi umbes nii, et suveriided võib nüüd tükiks ajaks kappi panna ja ära unustada.
 


Kohalikud hiired igatahes teadsid, mis külma vastu kõige paremini aitab -- ikka korralik sööming. Vohmisid seal kahekesi ennast ümmarguseks ja pidid just peale jooma, aga näed, ei saanudki enam kotist välja. Ei saa öelda, et kotisuud lahti jättes palju loomasõbralikkuse punkte saaks -- noh, hiirtele süüa pakkuda, seda küll, aga siis oleks pidanud redeli ka jätma, muidu kempsutavad mõne hobuse söögi keskel.

Hobune paisub koplis nagu ikka keegi, kes tarbib rohkem kui kulutada jõuab. Nautigu aga, kuni putukad kurjaks lähevad. Siis enam niisama paigal olla ei kannata. Soojaga ülbeks läinud tiivulised on praegu mõneks ajaks tuure maha võtnud. Külalisratsanik käis ka ära, täitsa tore oli üle tüki aja kõrvalt vaadata ja unistada, et mida kõike teha saaks, kui ise ka saaks. Praegu saan ainult kinno minna ja "Hobustest ja inimestest" asja ära vaadata.



Saturday, May 3, 2014

Ei me ette tea

Selles elus, mis vahel kõige pärisem tundub, ei surnud ma siiski ära. Sain hoopis pikalirežiimile ja igasuguste tegevuste keelu, päris pikk nimekiri oli... ratsutamist polnud sees, hahhaa! Pikemalt siia nagunii ei pane, aga vähemalt esialgu on kõik elusad ja terved, isegi kui ühel hommikul tekkis väikene kahtlus, et jooksen verest tühjaks

* * *

Lapsed ja võtmed on ilmselt sama laenguga -- tõukuvad. Eriti õues.

* * *

H käis hobust taga ajamas. Ta ei tunne hobust tavaliselt ära ja peab tunnusmärke telefonipidi alati üle küsima. Kindlaim on valida see, kes kõige kaugemal on ja teeb pingutusi, et seda positsiooni säilitada. Sellekordse tagaajamise ja jooksutamise tulemusena regas H ennast tartu maratoni pikalt jooksudistantsilt lühikesele ümber. Võibolla peaks talt tihemini tagaajamisteenust tellima, siis ta saaks aru, et niisama jooksmine on hulga lihtsam kui hobusega, olgu järel või kõrval.

Niisugust luksust tavaliselt pole, et keset tööpäeva saan netist online-võistlust vaadata. Nüüd sain. Grete ja Talent olidki kohe esimesed, kellele pihta sain. Oleks-poleks see kahe tagant seeria ja lõpusirge paremini välja tulnud (esimeses viga ja teisel hakkas vihma sadama, rahval tulid varjud välja, hobune keeras viltu) ja küljendustel tagaots rohkem vaeva näinud, siis oleks arvatavasti nii mõnegi koha võtta ettepoole tulnud, aga niisamagi oli täiesti nauditav esitus. Hea tasakaal ja kõik sujus ja -- nemad igatahes on selles tiimis, kes teevad õiget piaffeed. Sellist, kus tagumine ots kannab esimest, hobune "kükitab" ilma mingi rebimise ja rapsimiseta. Tubli töö! Ei jõua suve ja lausa kahte meie esindajat Prantsuses ära oodata. Seda koledam on see "teine seltskond", kelle piffis tagajalad kere alt kaugel maas esiotsast hulga kõrgemale kõksivad, rütmis ei püsi ammugi. Ühe sellise puhul nimetati treenerit, S.J-d, ja seepeale oli kohe selline "aa, no siis muidugi"-reaktsioon. Võitjaid eristas otsusekindlus, täpsus ja väljapeetus, aga kahjuks ka vilets pikendatud samm. Õnneks see siiski norm pole, et kõrgemal tasemel enam eriti ei sammuta, näidati ikka ilusaid ka ette päris mitu tükki.

Tuesday, April 29, 2014

Sooda

Unes olin ma surnud, lendasin tohutu kiirusega ringi ja siis ühest teatud aknast sisse. Üks inimene seal toas avaldas minu olemise kohta imestust. Selgitasin, et olen surnud. Nii õudne hetk oli, et tõusin igaks juhuks üles. Pole enne juhtunud, et ma ise olengi see ülesärkamise õuduse allikas.

Hobusel oli kaks päeva puhkust vahele tulnud ja kohe tekkis oma arvamus. Ei andnud ennast tallitöötajale õhtul kätte, kui sisse pidi toodama. Ilm oli ka suurepärane ja rohelist andis ikka päev otsa hambaga katsuda, arusaadav, et eelistas värskes õhus aega veeta. Mulle tuli ikka vastu koplis -- mis see siis olgu, et tervelt kaks päeva porgandita jäetakse! Teel platsile korjasin traadipuntra üles -- onu tõmbas lahti ja pistis talli poole punuma. Noh, juhtub. Hakkasin selga ronima, midagi sahises -- onu tegi sääred teise platsi otsa. Tohutult tüütu, pidin veel kärkima ka, et ta nii kiirelt ei põgeneks, ma ei jõua ju järele. Enam ei olnudki nii kindel, kas tahan selle iga krõpsu peale hüpleva tegelase otsas kõõluda või peaks pigem korde välja otsima, veider unenägu ju kah veel...

[Ei tea, kas sain palju päikese käes olla või mis, aga hakkan justkui tavalisest maailmast järjest kaugemale triivima. Ükski olmeasi pole justkui oluline, kõik see kulgemine ühest kohast teise ja päevast päeva samade asjade tegemine. Vahet pole. Ehk on üldse kõikseevärk üks suur illusioon ja ühel hetkel -- arvatavasti liiga hilja -- taipan matsu.]

Kui hambaarst soovitab soodapesu, et nii tore ja lihtne protseduur, siis enam ma sinna õnge ei lähe. Kummirõngas lõuge vahele, mask ette ja imekibe hullunud soodajuga mööda pindu ringi tantsima. "Natukene võib tuigata pärast" ja "hingake rahulikult". Kuis ma siis hingan, kui kurku suunatud nõelteravad joad tekitavad neelamisrefleksi, aga ma ju ei taha seda sodi ometi alla neelata. Lämbudes ja kurisedes kuulen, et küsitakse veel, et kumb siis õige häirib, sooda maitse või surve. Ärge vehkige kätega, sooda pudeneb maha! Noh aga... vabandage, ma upun parasjagu. Või et tuigata... komberdasin peegli ette ja sättisin segilennanud näotükid umbes oma kohtadele tagasi. Nagu siilide maraton oleks igast hambavahest läbi trampinud, keel servadest õhemaks viilitud, igemed röökimas. Lõunasöögiplaan tundus äkki nii eemaletõukav, kõigest korisevast kõhust hoolimata. Sõin õhtupoole nagu krokodill, lõuad kinni-lõuad lahti, ei mingit korralikku keeletööd. Panustan suu imepäraselt kiirele tervenemisele ja kobin magama ära, ikka veidrusi üle vaatama.

Saturday, April 19, 2014

Õrnahingelised

Kool on peen asutus, etikett, traditsioonid ja tunded. Otsustati, et võetakse kasutusele koolivorm. Elemente ühe käe sõrmedel üles lugeda ei jõuaks, pidulikud ja muidu pluusid, poistele ja tüdrukutele erinevat värvi, püksid ja seelikud, jakid ja vestid ja nii edasi. Esitlusmaterjalid jagati formaadis pptx, mis ühtlasi zipitud ja millegipärast laiendiga html. Peagi oli kuulda nurinat, et fail ei avane. Kui siis üks võttis vaevaks ära seletada, kuidas siiski pilte näha ja lisaks avaldas pahameelt, et eeldatakse tasulise tarkvara olemasolu (M$ kontor), siis tulemuseks oli failijagaja solvumine ja vastavasisuline postitus ühes teises foorumis. Nüüd enam ei julgegi kommenteerida, et žonglöörimine pole päris see, mida ta öelda tahtis või et H.Niidu nimelise kirjaniku teoseid annab ikka tikutulega taga otsida. Muidugi võib olla, et tähenärijaid või üldse märkajaid on vähe, nii et kedagi päriselt ei huvita, et žonglöör žongleerib ja Heldur ega Helle Niit pole lastekirjanikuna pooltki nii kuulsad kui Ellen.

Kutsusin töökaaslase trenni külla. Suur vahe on, kas inimene on suurte loomadega varem kokku puutunud või neid ainult pildilt/läbi puurivõre vaadanud. Kui oled ikka üles kasvanud lehmi-lambaid-kanu-sigu pidavas kodus, siis lihtsalt oskad olla. "Ära rapsi" on üks hea reegel, tal tuli see väga hästi välja. Mingeid ekstreemsusi muidugi ette ei võtnud, jalutasid lihtsalt trenni lõpetuseks platsil ringi. Kui ma kõigepealt asju selgitasin ja ette näitasin, siis kergendamise peale küsis K, et kas see ongi nüüd see TRENN. Ma ei saanud kohe arugi, mis ta sellega mõtles, olin ju ennist sammu-traavi-galoppi näidanud ja edasi-tagasi-küljele liikumisi...? Selgus, et kõik muu oli paistnud, nagu ma poleks ise midagi seal seljas teinud, ainult kergendamise puhul oli mingitki tegevust näha. Võtsin juhtunut komplimendina ja meenutasin kekaõpsi põhikooli aegadest. Sina ju ainult istud, hobune jookseb, oli ta öelnud. Ha-haa. Mõttetu selgitamagi hakata, parem proovigu ise.   

Muude variantide hulgas olen kaalunud ka hobuse laenamist ratsakoolile mõneks kuuks. Uusi halbu kombeid või pärastist tuimust ma eriti ei karda, need saab jonksu tagasi. Aga kas nad märkaksid, kui midagi on valesti? Kas jätaksid trenni tegemata ja reageeriksid? Olen näinud küll neid jalgu järel vedavaid tunnikaid, kes "ongi alati sellised olnud" ja "küll trenni lõpuks liikuma hakkab", kes terveks ravides ja teistes kätes tundmatuseni muutunud on. Varustus jääks ka nagu loodusjõudude meelevalda, mõni võibolla lohistaks sadulat mööda maad või pillaks maha, laseks ratsmed jalgadesse. Kui maailm oleks lihtne, siis leiduks siin lähistel üks mägine hiigelkarjamaa metsatuka ja heade sõpradega, puhas vesi kogu aeg saadaval. Keegi asjatundlik laseks paar korda päevas silmad üle, et kõik on korras. Ja hobune teeks ise endale trenni sõpradega rallides ja liblet taga ajades.

Tallis oli koerajuhtum. Valveta jäetud lemmikud ründasid ratsanikku ja hobust. Õnneks keegi viga ei saanud, aga kommentaar "minu koerad küll kedagi ei ründa, nad on kõigiga sõbralikud" tundus nii tuttav. "Minu hobune küll kellestki üle ei jaluta ja kuulab alati sõna", "minu lapsed küll niimoodi ei käitu"... ja-jah. Lihtsalt et me ei tunne iseennastki lõpuni, ammugi siis kedagi teist.

 & & &

 Täna käisime teid mööda. Oli kohe selline tore olemine -- päikesepaistega, aga putukateta. Metsas mürgeldas orav, kurg lendas, suur pusa lõugade vahel, sinililled õitsesid kõigest jõust. Poolel teel on kurgimaja ja sellest edasi triibulised mesitarud. Hobune tõmbus neist eemale ja kiirendas sammu -- ah, argpüks. Järsku tuli mulle mesilane pähe. Tundus, nagu oleks juustesse kinni jäänud. Siis tuli teine ka ja kolmas. Nüüd oli sumin juba kõrvulukustav ja ka hobune keeras oma lokaatorid uurivalt tahapoole. Enam ei saanud aru, kui palju rahvast mul peas lõksus on, ei julgenud rapsima ka hakata, viimaks oleks mu robaka kindaga kobamist rünnakuks peetud. Leppisin mõttes, et mõne sutsaka ilmselt kokkuvõttes saan ja ootasin vaikselt. Mõnesaja meetri pärast hakkas rahvas äkki lahkuma, juhhuu, ma olin vaba! Peab šampooni vahetama.  
 

Saturday, April 5, 2014

Transformer

Mul on kusagil kapis muundur. Võtad Selverist kotitäie täiesti tavalisi porgandeid, aga trennikapis moonduvad nad maitsvaks ja mahlaseks, lausa vastupandamatuks. Peale trenni on isegi väike konkurents: kui hobune piisavalt kiiresti end porgandi järele rulli ei keera, panen selle ise tasapisi nahka. Õunad enne trenni -- tavalised pabulad, pärast -- mahlane õndsuskogum. Vanast ajast meenub ka, kuidas tallis viilutamata leiba söödi lihtsalt otsast või kliisid pepsikoolaga või herneid kaera seest. Võibolla on terve talli territoorium mingi müstiline teistmoodi tegelikkus, kus meeled toimivad teisiti. Restorani suussulav pardipraad või õunaamps pärast trenni -- viimane vist isegi võidaks.

Otsustasin, et võtan nüüdsest rahulikumalt, aga vahel on nii raske mõistlik olla. Annad ratsmed pikaks, et hobune mõnuga sirutada saaks, aga see otsustab seepeale kannaka teha, sest tribüüni ääres on kollpink. Juba pool aastat sama tuttav kollpink, mis midagi muud huvitavat ei tee, kui niheleb mõne meetri raadiuses ringi. Ma ei saa ju seda nii jätta. Praegu pole küll enam põhjust mingi pingi pärast muretseda, kolisime õue. Pluss neljaga kappab juba mõnusalt ära, ei pea külmetama ega midagi. Traavi olen vähendanud miinimumini, põhirõhk galopil. Tagajärg on, et isegi esimene galopp on juba mõnus. Ei mäletagi, millal temaga viimati niimoodi lihtsalt nautida sai, tõesti tulebki kokku ja lahku kergelt. Trenni lõpupoole saab veel paar sabasirget ka, no sihukest lahjapoolset siiski, nii palju kui võimendunud ettevaatustuluke lubab. Varem käisin enamvähem iga päev, nüüd vist ülepäeviti. Hobune on veel valmim ukse juures välja minekut ootama ja tagasiteed venitab nii pikaks, kui vähegi oskab. Tahan näha, mis ta tahab ja luban tal suunda valida -- tahab otsa ümber keerata ja kasvõi metsa poole minna, ainult mitte tagasi talli.

Vetid, kui neil heinaleotamisest aega üle jääb, käivad talli taga kambakesi koeri mängitamas ja suitsetamas. Peale hobuste on neil ka muidugi koerad ilusad. Üks käib hobumatkamas ka, jackrussellid ja mõni kontvõõras paberiteta peni karjas ümber. Hobumatkaja hobusel käib sepp kaks korda kuus, vähemalt nii tundub. Pargib tallivahe täis ja teeb kohe eriti aeglaselt, sügab iga liigutuse tagant kukalt ja vajub mõttesse. Ma olen vist süüdi ühes vetilangetamises. Ükspäev tulin pärast trenni hobust söötmast, jalutasin platsi äärest mööda. Koperdasin oma väsinud jalgade otsa ja mu hobuke ehmus sellest koletust eksimusest ning tegi kerge manöövri paarkümmend sentimeetrit eest ära. Poole sekundiga oli vet oma halli iluduse otsast maaga tasa platseerunud ja järgmise kahe sekundiga vahemaad hobusega tubli platsipikkuse võrra kasvatanud, ise seejuures püsti tõusmatagi. Suuremat tüli siiski ei sündinud ja vet üritas pärast kergeid liivaeraldusprotseduure oma positsiooni taastada. Õnnetuseks oli platsipukk talveks uude palkmajja kolinud ja ükski teine maastikuelement ennast trepina õigustada ei suutnud. Ka teise veti käekõrvaline kuldne hobune (seljajutiga -- mmm!) oli sündmustest erutunud ja  üheskoos mindi trennidega hoopis maneeži. Mõnusalt rahulikult asjatavad, kuigi hääl on neil kõva. Mõnes muus keeles oleks see juba karjumine, aga neil täitsa tavaline sädistavad-tšikid-omavahel-vestlus. See on vist rahvuslik eripära.
 

Monday, March 17, 2014

The One

Täna olid meil külas Alla ja Dina.  Õnneks leidsid õige metsavahe üles. Lapsepõlv ja kommipood, olen Alla fänn olnud juba täitsa algusest peale, kui ta mind Tondil Antiga kordel kergendama õpetas sadamiljon aega tagasi. Nüüd siis naera ja nuta korraga. Rõõm, et ta oli, kurbus, et otsa sai. Blokke eemaldasime, tagaotsa aktiveerisime. Põlved lahtisemaks, et esiteks hobust maha ei pidurdaks ja teiseks, et märguanded hobusele arusaadavamad oleks. Hoida hobune enda ees, kerge ja usaldav, tagant aktiivne, vajadusel sirutab kumeralt läbi selja. Ei aja kehaga edasi, ei aja kõhtu ette ja sellega hobust lapikuks! Peab piisama kergest jalamärguandest. Keha paremasse toonusesse, jalad, eriti põlved-reied lõdvemaks. Hobuse reaktsioonid ütlesid, et nii on hea. Ühest trennist on väga vähe, ei jõua pooligi teemasid üle vaadata. Eh, põhjakad... hoidke oma kullatükki hästi.

@}-'-,-'-,---

FB-s käib äge madistamine ühe ratsavarustuse poe teemal. Õigemini on hambus müüja enda isik. Keegi kergitas ussipurgi kaant (otsetõlked on vahvad, eksole ;)) ja siis läks asi lõhkuma. Popcorni aeg! Ma ise seal sõna ei plaani võtta, pole piisavalt palju käppapidi sees. Viimane kogemus oli Bucase retsikindel tekk, millelt esimesel koplipäeval tuli küljest vöö (ektra imelik, nagu lõigatud, väga puhas töö), aga muidu materjal kestab kenasti. Tänapäeva eripära, et ükski luukere kaua kapis ei taha püsida -- juhtumeid salvestada ja edastada on imelihtne, pole vaja ajalehte vingunurka kirjutada ega midagi.

x x x x x x x x x

Olen olukorras, kus pean mitmeks kuuks ratsaniku otsima või laskma hobusel lihtsalt niisama olla. Kummalgi variandil on omad head ja vead.

Võõrratsanik
säilitab või parandab vormi
annab hinnangu hobumaterjali kohta
võimalik võistlustel osalemine
kui rentnik, siis võib vähendada ülalpidamiskulusid
-
järsku tuksitab raskelt võidetud usalduse?
äkki treenib totaalselt teiseks?
maksab palju
tuleb ehk viia mujale talli, ei saa silma peal hoida
õige inimese otsingud on tüütud

Molutamine
hobusele meeldiks väga
kusagil odavamas kohas -- rahaline kokkuhoid
-
vorm kaob
ei märka kohe, kui midagi juhtub
peaks mujale tassima, mis sel molutajal maneežist

Võiks ju vanema lapse välja koolitada (arvutiaja nimel on see kõigega nõus), aga hobune pole just selline lihtne lilleke. Sellest ei piisa, et ta enamuse ajast täitsa lontu on, kui tegelikult on võimeline mistahes hetkel puhevile minema ja põgenema. Krabisev paber, plastist veepudel, kivist möödumine, liiga suur rohupuhmas, igasugused loomad... neid ikka esineb.

Tuesday, March 4, 2014

9:1

Eile oli korraks maneežis korraga 9 hobust. Tegid Browni liikumist. Sel pole hispaania sammu, küliskäigu või mõne muu hobuinimestele tuntud liikumisviisiga midagi pistmist. Reaktsioonide parandamise trenn nagu maast võtta -- aga ei, nähes meie ingliskeelsete soome vettide kohkunud nägusid, võtsin mõneks ajaks valgusfoori rolli, teadustades kehtivat üldist liikumise suunda. Kõik jäid seekord ellu, aga raske katsumus jättis siiski oma jälje. Nimelt olin täna õhtul maneežis terve trenni (pikemapoolse) täiesti üksi, kusjuures soojenduseks sai lubada sellistki luksust nagu vabalt jooksutamine. Liiga palju head ei saa siiski korraga juhtuda, poole trenni pealt tuli saepurukoorem ja pärast seda traktor, mis puru katuse alla lükkas. Samas lükkas ta korduvalt ka maneežiseinu, küll õrnalt, aga siiski järjepidevalt, nii et seinad värisesid ja lambid kõikusid laes.

Need, kes tihedama sebimisega harjunud, ei peaks üheksast hulka millekski. Meil aga on juba 5 tavaliselt liiast olnud ja vähemalt pool rahvast on nahahoidjad ning soovivad rahulikku ekstsessivaba õhtupoolikut oma lemmiku seltsis veeta. Vetid harrastavad ka igasuguste ravivõtete rakendamist oma hobuste peal, muuhulgas oli kohal juba üks inhalaator. Võibolla peakski iga boksi juurde gaasimaskid panema, juhuks kui jälle prahipõletamiseks läheb ja tuul suitsuvingu talli toob. Või tuleb pissise boksi loterii peavõit.

Tööle tuleb uus töötaja. Niipea kui nimi avalikustati, järgnes taustauuring netis. Nii on alati olnud. Seekord peale saunapeo piltide midagi eriti välja ei tulnud. Natuke mölapidamatust ka, aga ei midagi hullu. Väga palju ei taha uurida ka, muidu pole huvitav. Tegelikult surub rutiin kõige jõuga peale. Same s**t, different day on selle koondnimetus. Isegi laiskus on päevast-päeva sama. Üks teine päev panen end ikkagi BE koolitusele kirja. Aitab jamast.

Ükspäev käisin võistlusi vaatamas. Head oli head ja mõnel teisel läks veidi kehvemini, aga tsirkust sai rohkem kui rubla eest. Meeldejäävaimad olid Zorro hobuse küünal ühe vana kala esituses ja "lustlik" tagant üles raiumine kahe katsejänese poolt. Nii "lusti täis" olid, et soojendusel ei saanud traavigi teha. Üksikjuhtumeid tuleb ikka ette, aga et sama ratsaniku kaks täiesti erinevat hobust niimoodi ühte moodi käituvad -- sääre peale selg veel nõgusamaks ja tagant kiire hoop ühe või kahe jalaga sirgelt taha -- seda ei näe iga päev. Ei tahagi näha.

Vastlad olid mudased. Söögikohas oli vahelduseks menüü nii pikk, et hernesuppi ei tahtnudki valida -- umbes kolm paremat asja oli saadaval. Tavaliselt on ainult seljanka ja seapraad. Ja salatiks on juba paar aastat olnud riivitud porgand+riivitud kapsas. Ei kunagi midagi muud. Täna oli õunaviil lisaks. Vot niimoodi lajatasid originaalsusega.

   

Tuesday, February 25, 2014

Liiklusummik

Lumi jõudis napilt enne talve lõppu kohale. Külma ei pidanud enam siiski tulema. Tegelikult natuke tuli -- tööjuurde. Päeva edenedes kiskus aina jahedamaks, kuni lõpuks jäi alles umbes 18 kraadi (C). Kahtlustasime maksmata arveid või kevadist kokkuhoidu, isegi isiklikku kättemaksu, aga tegelikult oli olnud hoopis soojaavarii. Kui loeks tihemini delfit, oleks varem teada saanud, milles asi. Ega see delfis jõlkumine viimasel ajal tervisele väga hästi mõju, uudised on veel verisemad kui tavaliselt. Keset Euroopat, kõigi silme all ja päise päeva ajal lastakse inimesi maha. Lihtsalt nii.

+ + + + +

Tallis elu keeb. Maneeži ei mahu üldse ära enam. Vist polegi enne olnud, et 7-8 paiku õhtul mingid viis-kuus nägu korraga tõsiselt trenni nühib. Mitte selles tallis. Nüüd aga käib juba poole päeva pealt FB-s kemplemine, et kes ja mis kell oma pulgad põrandale laiali laotab. Siin lõunas on veel veider see, et inimesed ei räägi soomet. Seda toredam mõnes mõttes, siis ajavad vetid end vabalt tundes omavahel juttu ega aimagi, et salakõrv kuuleb. Ei saa midagi parata ka, kui mu boks ühe ilusa rahvusvahelise halli kõrval asub. Sellise, kelle saba polegi otsast kollane, nagu siinkandis moeks tundub olevat. Kuni vet oma halli harjab -- ja seda teeb ta pikalt ja põhjalikult -- ajan mina metsikut kaitsmega taga. Mõtlesin, et harjutan ette ära, enne kui päriselt mõnikord kasutama peab. Unistan ju endiselt beebikrossist (ja hobune endiselt mitte)... Esimene reaktsioon krõpsude avamisele oli muidugi "nüüd panen küll aknast välja". Pärast esimest tutvustust -- ainult krõpsude korduv avamine ja sulgemine -- tuli töine paus. Läksime nurki läbi sõitma. Küll on tüütu, kui onu miskit kümme sentimeetrit nihkunud pukki ainiti jõllitama jääb ja seda hobusööjaks pelgab. Samas kui kõrval kordel poni vingudes tagumist otsa taeva poole lükkab, ei liiguta kõrvagi.      

Väsinud hobune laseb hoopis lihtsamini kulinaid külge riputada ja turja sügamine veenab, et tegelikult polegi midagi karta. Rahunemise tasuks on kollide eemaldamine. Järgmine kord jälle. Inimesed on nii tüütud.

- - - - -

Veel üks päev möödas. Sain teada, mis on makroonid. Kõrvale jagati šokolaadilaastudega piimakohvi... njam! Ma neid sööginimesid tegelikult eriti ei tea, pirukad on mul ikka pirukad, küpsised on küpsised ja saiakesed on saiakesed. Mitte quiche, burrito, bruschetta ja mis need varjunimed neil kõik ongi. Loodetavasti ei nimetata šoksitükkidega jäätist kunagi millekski nii ümber, et ma teda enam poes ära ei tunne.

Kaks tähelepanekut: kui kedagi tema avaliku esinemise kvaliteedi tõttu mõni päev kohe eriti tungivalt on vaja taga rääkida, siis pole harv juhus, et ta FB-s ennetava vasturünnaku teeb. Selline tundmatusse sihtiv pöördumine nagu et... "las koerad hauguvad, karavan läheb edasi" või "kui taga räägivad, järelikult kadestavad" jne. Järsku see tõestab, et Mingi kriitikameel on ikka alles?

Ja teine: kui mõni blogi lukku/kinni läheb, siis ma olen jälle mõne huvitava intriigi maha maganud. Tööjuures ei taha FB-s passida, aga õhtuks on kogu nali juba otsas. Asjadega kursis olemiseks peaksin sotsiaalselt palju aktiivsem olema, aga see on nii raske. Kõik see suhtlemine ja rääkimine -- lugemine on nii palju lihtsam! Nett, isegi kui ta anonüümne pole, meelitab väga kergesti arvamusi välja. Uudiste juures on ju ka magusaim pala just kommentaarid. No tee nüüd oma blogi uuesti lahti, eks? Päevane kõmudoos jääb puudu ju niimoodi. Viimases hädas peab veel äkki poliitikast rääkima hakkama, hoidku selle eest!

* * * * *

Nüüd ma olen küll kõike näinud -- kiivrita ratsutav soomlane! Mõtlesin tõesti, et selliseid polegi olemas. Samas... oli ükspäev üks läbipaistva nahaga ükssarvik ka, nii et mine võta kinni, mis on ja mis pole. Kevad igatahes on tulekul, karvu lendab. Kuna lumega nii nadi on, siis see aasta on seda poriaega sellevõrra rohkem. Misjaoks ta kastab oma kõrvu mudasse, kui nende puhastamine nii vastumeelt on?    

Wednesday, February 5, 2014

NH3

Loodus tühja kohta ei salli. Vabaks saanud kohad valgusid osaliselt täis uusi üle-lahe-vettisid. Ühtegi nime veel ei tea, hobused tunnen juba ära. Need on neil, nagu ikka, ilusakesed. Olgu siis värvi, kehaehituse ja/või laka/saba pikkuse/paksuse poolest. Funktsionaalsuse kohta esialgu infot pole.  Kolmandal päeval hakkasid eelsoodumusega isendid köhima. Nagu raudpolt, see juhtub alati. Peaks hakkama kihlvedusid sõlmima.
Mind tervitas eile kaks lonkavat köhijat. Tohutu optimismipilv, mida tegelikult nagunii polnud, haihtus poole sekundiga. Kummalgi kusagilt soe ega paistes polnud, raudade arvus muutusi ei esinenud. Ühe puhul võis oletada kivisse astumist või muud toud, peaks mõne päevaga üle minema. Teine on keerulisem juhtum. Arstile longet ei näita, aga vahel lihtsalt mõni päev hoiab ja teine üldse mitte. Kostab nagu mõni rändav piin. 

*** *** *** *** ***

Üritused kuhjuvad. Muidu on üks hullem munemine, aga siis äkki mõne päeva sees nii tihedalt üritusi, et kõigil osaleda ei jõuagi -- kuigi peaks. Järgmine nädal tuleb K-P igatahes kõvasti rapsimist. Demoüritus, välisreis, arstivärk, treeningvõistlus, vanemad külla, Tartu maraton. Kahju, et viimane Võrtsul ei toimu tõenäoliselt, kuna tuul lume minema pühkis. Seal poleks ühtki tõusu ega laskumist, lihtsalt kulgemine. Eelmine aasta määriti mind nii kinni, et pidin allamäge kõigest jõust hoogu juurde raiuma, et mitte muud rahvast endale selga saada. Väga meeldiv ei olnud. Tõenäoliselt ei saa seekord kordagi enne üritust suuski alla. Jama. Aga mis sa teed sellise talvega, kui suurema osa ajast kõik rohetab, siis kuivkülmetab ja kui sobivad kraadid kohale jõuavad, sajab ainult jäävihma. Lumepalligi pole saanud teha! Jääkraabitsa lõin kogemata auto ukse vahel pilbasteks. Oligi aeg uus hankida.

Üks lonkuritest oligi järgmisel päeval juba korras, köhimine muidugi välja arvata. Kopsutervisele ei aita kaasa ka boksi korrashoiu trikid. Nimelt on mõni päev boks nii kusene olnud, et tõenäoliselt polegi sealt pissi minema viidud, vaid ainult kuhjake valget saepuru peale kallatud. Ükski hobune pole võimeline paari tunniga sellist paksu ja laia virtsapatja endale alla ehitama, isegi kui ta poole ajast pissides veedaks. Ammoniaak... nii rõvedalt haises ükspäev, et enne kui sain hobusele teregi öelda, pidin vedela löga minema viima. Muidu poleks boksi mahtunudki haisu pärast. Ja ma tegelikult ka pole mingi pirtsakas linnasaks ja kannatan muidu palju asju ära.


  

 

Thursday, January 30, 2014

Pukits

Kui ma oleksin eile pidanud külalishobu iseloomustama, siis "heasüdamlik hiiglane", "lihtne ja kerge sõita" ja võibolla ka "pommikindel" oleksid võinud olla märksõnad. Nüüd tänase põhjal peaks natuke korrigeerima midagi sinnasuunas, et "kaerakoguse tõstmisse suhtuda äärmise ettevaatlikkusega" või et "saaks tööd ka rodeohobusena". A. jalutas üle maneeži -- see leekis küürus seljaga pukkides minema. Tallis oli kuulda kobinat-- eest ja tagant üles, muuhulgas ka veidike tagumistel seisu (õnneks hea tasakaal, ümber ei kavatsenud kukkuda). Maneežiuks läks aeglaselt lahti ja kedagi sisse tulemas ei paistnud -- peerukarussell. Jäin täitsa nõutuks, tohoh, mis nüüd siis lahti on? Jõudsin järeldusele, et hiljutisel vestlusel söödakoguse tõstmisest on mingid tagajärjed. Olin pakkunud, et kaera ei peaks ilmselt rohkem andma, küll aga veidi rohkem heina, sest pole ma ühtki üleliigset kõrt tal seal boksis kunagi kohanud, aga päris koriseva kõhuga mammutiga ei tahaks ringi rapsida. Järsku siis oli ikka lõunal suurema portsu saanud? Ei tea, aga ühe vingema sirge tagajärjel tuli valusalt meelde, miks emaks saanud inimesed peaksid alati vahetult enne trenni ühes veega tsee asutuses käima. Elukindlustuse peale mõtlesin ka mõned korrad, et äkki ikka peaks tegema sellise. Muud lahendust hetkel ei leidnudki, kui tuult takka anda ja lasta ringi lipata. Mingu siis, kui niiväga tahab. Pidin ikka pingutama ka, et endast talle lõdvestunud mulje jätta.. Peagi oli toss väljas ja hobuke jälle selline lihtne tema ise.

Vahel on ilmselt selliseid seiklusi vaja, et ikka meeles püsiks rahulikumaid hetki kõrgemalt hinnata. Viimastel päevadel on mitu korda proovile pandud. Näiteks tuli libishobune maneeži kordele, laamendas seal nii, et mul lendas sadul ja sadulavahe liiva täis. Raputasin küll suurema osa maha, aga mõnda aega oli sõites tunne, nagu nühiksin sadulat liivapaberiga -- jube sahin. Hobune hakkas küll uhkemalt liikuma, aga mitte nii polnud mul plaanis seda saavutada. Teine kord pistis üks ponitaltsutaja äkki maneežiukse vahelt sisse piitsa, millel otsas kollane kilelint. Olime just uksele lähenemas, kui plaaniväline suunamuutus peale tuli. Ega see teistega arvestamine nii lihtne olegi, kui tallielu nii vaikne on, nagu ta parasjagu on. Enamasti sebitakse ikka üksinda, pole vajagi kellestki hoolida. Aga natuke võiks siiski vahel pingutada... või? Ah, mõned ei oska teregi öelda, mis seal veel muust unistada.

Ilmateade lubab, et kaks päeva on veel üle vaja elada, siis tuleb mõnusam elu. Nii kümme ja vähem külmakraadi. See sobiks väga. Siis saaks jälle rahulikumalt trennitada ja auto läheks käima ja riided poleks kapis pulgaks külmunud. Olin õli ööseks autosse unustanud, tulemuseks selline valge klomp. Tõepoolest, ütles Internet, rapsiõli sulamistemperatuur on -10C. Sellist möksi määri või noaga leiva peale.

Unes korraldati TIHS-i seekord õige väikselt, isegi muusikat ei olnud ponikadrilli jaoks. Ka ponisid ei jagunud kõigile -- üks Juljuse-kujuline onks sõitis hoopis logisevas ratastoolis, kaska nagu tilluke karbike hiigelpea otsas troonimas.
Telekas oli saade, kuidas värvid on üks paras illusioon ja kuidas nad meie elu mõjutavad. Üks vahva katse oli selline: ühel kätšialal (ei mäleta, mis võitluskunst parasjagu) oli ühel punane, teisel sinine kostüüm.Enamasti võitis punase kostüümiga võistleja -- mingil juhul tervenisti 2/3 võitjatest oli punases. Siis tehti pilditöötlust, nii et videot vaadates said värvid vastupidi. Tulemus? Nüüd hääletati ikkagi punased (ex sinised) võitjaks! Selge, et otsuse muutmine 180 kraadi saab tulla olukorras, kus vastased on enam-vähem võrdsed, aga... aga... mulle meenus hoobilt koolisõit. Muidu oleks mõni hobunäituse ala meenunud, aga need pole Eestis popid. Kui juba tühipaljas värv nii palju mõjutab, siis pole ime, kui mõni rida swarovskeid ja korralik nahaviimistlus, ehk ka õige firma saapad punktilisa toovad. Terve nimekiri asju, mida peale dressuuri lihvida annab -- selle kõikmuu saab veel oluliselt kiiremini ja lihtsamalt kätte ka.
Eelmine aasta kirjutasin üles kõik hobundusega seotud kulud ja lõin nad siis uue aasta algul kokku. Kõige rohkem kulus oodatult boksiüürile. Teisel kohal oli... trenniraha. Kui nüüd kiirelt kokku lüüa, siis neli erinevat treenerit ja nii 3-4 trenni kuus. Kui laiali jagada, siis umbes korra nädalas viskas keegi raha eest silma peale. Pole paha, ma ütleks, võrreldes mõne teise aastaga, kui jändasin enamvähem üksi (kuigi kiibitsejaid oli, aga kommijaid väga harva (seljatagused ei loe ;)). Muidugi noorsportlase eluga ei anna võrrelda -- siis võis treenerivabu päevi tikutulega taga ajada. Tähtsamate võistluste vahepeal korraldati hobuvahetusega turniire ja timmiti igaüht grupiviisiliselt ja ükshaaval, vanamoodi ja uusi tuuli järgides. Ahsoo, igatahes, kui nüüd lugeda kokku summa ja saavutused, kas siis tagantjärele tundub õiglane hind? Vist on niipidi, et maksmata oleksin ignorantsena ehk õnnelikumgi... kui ikka vigadest kuigi palju aimu pole, siis ei saa need ka väga kurvaks teha, eksole.







Friday, January 24, 2014

Aku kaissu

Külm on, kurk on valus. Auto ei läinud enam käima pärast külma ööd (bensukat on talveks vaja, mitte mingit diislikat paluda iga hommik), niisiis talli ei saanud (tööle hilinesin ka korralikult, aga boonuseks oli bussisõidu ajal tukkumise võimalus). Teised otsisid ka põhjusi talliviilimiseks: keegi jagas FB-s artiklit, et külmas rahmeldamine ei mõju hingamisteedele hästi. Seda poleks ju ise osanud aimatagi, khm. Inimesi on nii palju tekkinud, et keegi ikka ükskõikmillisel teemal midagi uurib. Saab siis vähemalt arvulised väärtused mõnele teada-tuntud teemale külge. Mitte et seepärast hobuseid seisma tahaks jätta. Kui nad külmaga niikuinii peadpidi heinarullis istuvad ja liikumist väldivad -- maapind on ju endiselt mudavaalude kujuline ja liiklemiseks ebamugav -- siis vähenegi sebimine pehmel siledal liival kulub ikka marjaks ära. Külm teeb hobused teravaks ja elavaks. Kipuvad pukkima, et paremini sooja saada. Ise teeks täpselt samamoodi. Suusatama minnes on ka algul külm, liigutused järsud ja jäsemed keha ligi. Hiljem hakkab soe, siis võib vabalt vehkida ja parim kosutus on puhast külma lund peale haugata. Sel talvel küll tegelikult mitte, see nagu tuhksuhkur külmunud roheluse otsas. Ja tegelikult pole ma sel hooajal suuski alla saanudki. Lihtsalt ei viitsi. Toas on soojem ja uni on ka kogu aeg. Eriti praegu, kus ma iga mõne tunni tagant plaanin autot käivitamas käia, et see hommikul mind tööle ja õhtupoole talli oleks nõus vedama. Pigem see, kui jälle aku maha kangutada ja tuppa sooja tuua. Lihtinimese värk, pole muid variante. Škodal pole see aku kaasas tassimine ette nähtud. Maha tirimiseks on vaja pikki tugevaid käsi, toruvõtit ja õnne. Eelmine aasta sain seda korduvalt praktiseerida, kuna ei suutnud akut korralikult kinni keerata ja auto tegi muudkui nalja igasuguste kellade-vilede piiksutamisega ja äkk-restartidega. Isegi kojamehi soovitab autoraamat esinduses vahetada. Nuputrikki teadmata ei saaks neid kättegi. No see, et pead auto käivitama, välja keerama ja siis kojamehekangi tirima. Seepeale pargivad mehikesed end püsti ja lubavad küüned taha ajada.

Hobusele ladusin selga fliisteki, sinna otsa lambanaha ja iseenda. Oli soe ja mugav. Tiksusime tasakesi serpantiine (üks teine kord harjun moodsama serpentiiniga ära ja siis räägin temast, mitte sest vene-ajast pärit a-ga variandist) ja elu oli lill. Võibolla oleksin piirdunud ainult porgandijagamise ja jalutamisega, kui see külma- ja hingamisteemaline artikkel poleks tasuline olnud ja ma oleksin selle läbi lugeda saanud. Ma polnud isegi ainuke sel õhtul tallis. Üks müügihobune lasi endast hüppevideo teha. Külalishobu sai ka kergelt, tema ülesanne on praegu kõige rõõmuga edasi liikuda ja mitte ratsme taha peitu minna. Kui kael enam rullis pole, siis hakkavad silmad igasuguseid asju nägema ja hobusele tuleb elu sisse.

Põrgut, kuidas mu kõrvad mütsi ei kannata. Pärast kahte hobust tulitasid kõrvad valust ja tagasiteel lükkasin mütsi pealaele kokku, nii et kõrvad vabaks jäid. Ei olnud seal head materjali selfie jaoks. Õnneks pole suurt ohtu ka, et neid äkki tekiks, aga.ettevaatlik peab ju ikka olema -- FB-s presenteeritava põhjal võiks arvata, et mõnel on pidevast aparaadi käe otsas vibutamisest muskel kui švartsul või siis on telefon nutikam kui muidu ja muudkui pildistab ise.

~ ~ ~ ~ ~

Öine autojant rikkus une korralikult ära. Mitte et seda oleks kuidagi puudu tulnud, aga hommikul oli üles saamisega suuri raskusi. Tuli ka teade, et hobused jäävad see päev talli. Õhtul hüppasin kiirelt läbi, et üks päästeoperatsioon korraldada. Nimelt olin eile oma saapad maha unustanud ja tallikossidega koju läinud (täna tööl olid mul seega konkurentsitult kõige nässimad jalavarjud riiulis). Mängisime tagaajamismängu. Jalutasin eest ja hobune ajas taga. Kui järsult suunda muutsin, kargas tema ka teistpidi. Vahepeal nägi asi välja nagu viienda klassi koolitants: seisime näoga teineteise poole, kaks meetrit vahet, ja tammusime jalalt-jalale, vasakult paremale. Jube hästi jälgis ja reageeris. Siis ronisin kollpuki otsa peitu, et näha, kas ta ka sinna järele tuleb. Ei tulnud, jälgis eemalt. Millegipärast kardab seda maneežiotsa, eriti vist pärast takistuste ümberpaigutust. Võibolla ka kolemuusika pärast, mis aegajalt nurgas lõugab. Häh, tobe, mõtlesin ma ja olin pettunud. Mis oli ka tobe, sest ma ju teadsin nagunii, et ta vabatahtlikult seda kollinurka ei külasta.

RMK kasutas jälle külma ära ja tühjendas metsa. Kahju, tee läheb nii hukka. Metsast rääkimata. Ainult mingid kännupoolikud püsti pärast ja tuul vihiseb otse läbi. 

Vähemalt täna öösel kavatsen ribadeks magada, tulgu või -30. Ja kasse ei tohi sellise ilmaga puuriga kusagile õue ukse taha panna, dämit.

Tuesday, January 14, 2014

Kits

Talvekene, pehmekene, küll võttis aega see kohalejõudmine. Niipalju klapib, et külma alguses juhtub tavaliselt midagi auto rehviga ja uks läheb jäässe. Auto lonkab tagumist paremat (läheb päevaga tühjaks) ja pühapil avanes alles kolmas proovitud uks -- auto oli jääkihi all.
J ütles, et käed on palju rahulikumaks jäänud. Peavadki olema, ma näen hullumoodi vaeva ka selle nimel. Auto ikkagi rikub istumist. Üks uurimustöö pidavat kinnitama, et juhid, kelle autol on rool paremal pool, istuvad sadulas ka raskusega paremale ja kellel vasak rool, need istuvad keskmisest tihemini vasakul kannil. Mis nii viga uurida, kui elektroonilised surve mõõtmise padjad enam miski imeasi pole. Mul nii high-tech vahendeid pole, uurin lihtsalt istumisjälge sadulas, mitu korda trenni jooksul. Lisaks jalgade eemal hoidmine, ette konksu, taha konksu ja lahti laskmine. Nn jalgratast teen ka, see tõmbab jala ja puusa ühinemise kandis miskid lihased krampi (mul see krambitamine on nagu külge kasvanud, juba väiksena oli täitsa tavaline asi. Vahel pärast raskemat trenni tõmbab terve reie pulgaks või midagi kere keskosas või jalalaba, siis ei saa kojugi õieti pedaalida, ilgemalt valus on. Sihipärane magneesiumi tarbimine aitab, aga kes see ikka viitsib järjest...). Jalgu treenime ka iga päev erinevalt, parem sebib pedaalide vahet, vasak tuleb vaid käike vahetama. Automaakäigukastiga peaks vahe veelgi suurem olema. Parem käsi otsib käigukangi, raadionuppu, ventikanuppu, istmesoojenduse jm muid nuppe -- tema on pikalt ette sirutatud. vasak on rooli küljes kinni. Ratsutades tahavad käed sama teha, vasak sülle ronida ja parem liiga ringi rahmida. Teadvustamine, nagu öeldakse, on esimene samm muutuse poole. Mul need esimesed sammud on astutud, mõned asjad märgatud ja mõtted mõeldud, aga veider on siis äkki kusagilt ajakirjandusest kinnitust leida, et äkki ma polegi lihtsalt paranoiline. Enam ammu ei istu arvuti taga ka, üks jalg istumise all, kuigi jube mõnus oleks. Lihtsalt et ratsutamisel hakkas parem pahkluu valu tegema. Põhjus kõrvaldatud -- null valu. Kui suuremad vead on välja roogitud (nad ikka vahel tahavad muidugi tagasi hiilida), siis neid pisiasju on ikka lugematul hulgal. Kunagi ei saa täiesti rahule jääda. Ma ei ela nii vanaks, et täiuslikuks saada...
Nojah, aga siis see J. Ütles ühe hobuse kohta, et teda esimest korda nähes arvas tal wobbler-sündroomi olevat, nii kehvalt olevat tagumine ots töötanud. Läinud siis traavis saba sikutama, aga sel reaktsioon täiesti terve hobuse oma -- tõmbas vastu, mitte ei kukkunud pikali. Kolme-aastaselt olevat selt hobuselt nõutud külgliikumisi ja muid imeasju, aga edasi-suund -- see jäi vahele. Tulemuseks sai eest täiesti tühja hobuse, kes ennast üldse kanda ei taha, vaid lihtsalt trambib ringi ja edasi-märguannet ei tunnista. Ütles, et jookseb nagu kits. Karm tempel selline. Mulle sildistamine ei meeldi, sel on omadus külge hakata. Kui sa ikka kedagi kogu aeg lolliks ja nõmedaks sõimad, siis ta ka selliseks muutub. Pigem kiita ja võimendada häid omadusi, äkki tirivad halbade mülkast veidi välja. Sel hobusel on siiski säilinud selge mõistus ja tahe koos töötada, õppimisvõime ka. Hea lähtepunkt, või mis? Uhh, kui nüüd inimeste kooliga paralleele vedada, siis seal võib hea õpilasega täpselt sama juhtuda. Usaldab ja täidab käske, õpib kiirelt, aga asju, mis kusagile edasi ei vii.. Kaob isikupära ja sära, uudishimu ja algatusvõime. Moondub mingiks kitseks. Õpetajast sõltub nii palju, omaski elus on ette tulnud geniaalseid ja neid teisi ka. Mõnelt saadud inspiratsioon kestab vist elu lõpuni (või siis Alzheimeri alguseni).
Iseenesest on kits ka tore loom. Tema küll milleski siin süüdi pole

* * *
Pean praegu võitlust ametnikuga. Saadab mulle viivisega arve, ma maksan kõik ära, aga järgmisel arvel jälle viivis peal. See olevat vahepeal edasi tiksunud mingi trikiga. Kui küsisin potentsiaalse arve graafikut vastavalt tasumispäevale, siis seda ka ei andnud. Vähe sellest, kui arvestamiste ümberkorralduste tõttu pidid nad osa ettemakstud rahast tagasi maksma, siis see müstiline "viivis" elas ikkagi oma elu edasi. Mõttetu ajaraisk.

* * *

Sain rehvi parandatud napilt. Pagass ei tulnud lahti. Algul kangutasin tükk aega, siis veeretasin rehvi salongi kaudu välja ja töömees sai pragada, et ei olnud mulle appi tulnud. Täiesti asjata ju, kust ta pidi teadma. Vaatame, kas paik jääb pidama. Nael oli sisse sõitnud.

* * *

Kui ma endale joonejälgijad hankisin, siis võtsin esimesed kaks emast. Mingit tutvumisperioodi polnud. Hiljem selgus, et hall dumbo hiireke on julge ja uudishimulik sõber, nagu minu jaoks siiani kõik kodurotid on olud, aga labororoti moodi kaputsiin puha metsik. Kardab inimesi ja hüppab ehmudes oma majalt katuse maha. Sööb võimalusel salaja, tassib selleks söödakausi oma peiduka suu ette, tihti kogu sööki hoopis maha kallates. Tipikas on kõhnem ka. Veel mõnda aega tagasi oleksin raudkindel olnud, et hiireke on boss. Aga ei, hoopis metslane on. Kui hiireke endale midagi maitsvat söödavat hangib, siis Tipikas võtab selle lihtsalt ära ja nahistab oma asjade kallal salaja edasi. Läheb annab hiirekesele nahapeale ka, kui vaja. Tipikas oli muidugi see osav uksemuukija ka, mispärast kõik puuri uksed on nüüd kahe traadiga kinni keeratud. Avan puuri hoopis põhjast, seda ta pole veel ise ära õppinud, kuigi olen kindel et tal on mingi kaval Plaan haudumas.

* * *

Lapsed jooksid köögiukse klaasi katki. Nüüd on vähemalt esikus valgem. Järjekordsel sünnipäevakutsel nõuti ümbrikku mahtuvat kingitust. Vaat' siis kui lihtne, enam ei pea pead murdmagi, et mis inimesele meeldib. Näed, mis nüüd meenuski -- pärast esimest koolipäeva teatas vanem päkats, et teistega võrreldes olevat tal olnud viletsad jõulud. Teised olevat saanud telefone, tahvelarvuteid ja raha. Jõuludeks ka juba raha? Noh... tegelikult oleks mul ju ka ukseklaas terve, kui vidinatel lauatäis arvuteid oleks, ostaks nad kohe täitsa vaikseks!   

 
  



Thursday, January 2, 2014

Jõuetu

Praegune külalishobune on nagu mammut oma 5cm karvadega. Puhastatavat pinda on tal minu hobusest umbes kaks korda rohkem ja suur osa sellest on hiigelkõhu ümber. Kolm kuud rivitult ei saagi muudmoodi mõjuda ühele heale söödakasutajale. Nüüdseks on hobuke eraldi ja saab normeeritud portse, mis kohe ka vähenenud kõhuümbermöödus on kajastunud. Või tegi seda trenn, mida tasapisi jälle teha on saanud. Väidetavalt on galopp parim kõhukahandaja. Galopp... kas pole ebaõiglane, kui kellelgi seisnud ja kadunud lihastega mammutil on ikkagi sada korda parem galopp, kui minu pisikesel kabjalisel? Mis ühel tuleb suure ponnistamisega ja alles keerukamas hüppetrennis, teeb teine muretult juba esimeste sammudega. Vanasse haava soola raputamisega kitsid ei olda, isegi hiljuti loetud artiklis rõhutati, et võitlus kehva galopiga on ette kaotatud võitlus.

Aga siis see külaline. Mulle tundub, et ta pingutab kõigest jõust, et meele järele olla. Näiteks pidin teda üks kord paigale tagasi kamandama, kui ta kapjade puhastamise ajal minema hiilida üritas. Nüüd proovib juba maneeži uksest vaevu välja jõudes end paigale sättida ja ootab kannatlikult, millal jalgu ükshaaval kergitama peab. Ja sellise näoga vaatab kogu aeg ainiti otsa, et mina ei oska midagi kosta või teha. Maiustustega pommitama nagunii ei hakka, niisiis hiilin lihtsalt minema. Sama kohmetult, nagu ripakile jäänud online-vestlusest, kui ei taha headaega ka öelda, sest vaikus on olnud juba liiga pikk.
* * * * *
Putkavaht, milline jõuetu viha! Ratsutades nägin silmanurgast K-d toimetamas millegi rohelise ja isuäratava kallal. Isegi läbi häguse ukse tunneb õige heina ära. Tegin peatuse ja imetlesin haruldast vaatepilti. Traagelite päris hein ja kontrastiks meie talli tuhmkollased varred, milletaolisi vanasti allapanuks tarvitati, et hobune neid ära ei sööks. Või peaksin õnnelik olema, et vähemalt ei hallitanud seekord? Oi teine eesti, mis makarone süüa vihub, et vähemalt hing sees püsiks. Olgu, tehke "heina" ja kasutage seda näiteks põhumajade ehitamiseks, aga hobustele võiks pakkuda ikkagi päris sööki. Oi faa, kus ma läheks kaa, aga vat ei saa. Võibolla koliks üldse ära lõunast. Mängin selle mõttega järjest tihemini, aga mõttega mängimine on hulga lihtsam kui teiste eludega. Lastel näikse maaka-elu esialgu libedalt minevat. Koolis läheb hästi ja mõni sõber on ka. Lükkad onud hommikul uksest välja ja  ratastel või ilma, kohale nad jõuavad vähema kui veerandtunniga. Ei mingeid bussi- ega autoseiklusi. Just nagu mul ennevanasti... kuni busside lõpp-peatus meie maja taha toodi, siis sain hakata kaht või kolme peatust bussitama, olenevalt tujust ja ajast. Eks sai seda kilti endiselt jalgadega triigitud ka, erti siis, kui bussi oodates oleks hiljaks jäänud. Tore leekimine hommikul, kott seljas ja veremaitse lidumisest suus, sest hiljaks jäämine mulle kohe üldse ei meeldinud. Pigem jätsin minemata, vahtisin telekast vene lastekaid ja pärast leiutasin imevabandusi. Ah, magama kah. Näis, kas tuleb targem hommik või samasugune tohlakas kui alati.