Saingi metsiku triibud pildile lõpuks. Arvatavasti need ta aegajalt hulluks ajavadki. Sebrad pole ju ka mingid ninnu-nännu-kaisuloomad.
Uskumatu, kui palju rõõmu mingid paar triipu teha võivad. Tegelikult ei märganud ma neid enne kui kusagilt sebratriipude kohta lugesin. Midagi sellist, et neid esineb suurema tõenäosusega sellistel, kellel aborigeenne jutt seljal on. Loodetavasti ei tule nad vihmaga maha :). Kõrvu ääristav must rant on praegu päikesega hulga heledamaks läinud ja millegipärast tundub, et eriti palju heledamaks läheb just pärast suuri vihmasid. Praegu on ajutine rahuaeg, kuna sepp saagis jalad natuke liiga lühikeseks. On ju tore küll, et selgaminemise ajal seisab hobune paigal kui kipskuju, aga kui põhjus on jalavalu, ei tee see seismine suuremat rõõmu midagi.
Rõõmu teeb praegu üks teine hobune, N-täheline. On selline araablasest hall märakene, rahulik ja pehme, aga üle kõige nunnu. Jube õrnakene muidu, igal esimesel võimalusel kipub katki minema (nahk nagu siidpaber), aga koostööks on alati valmis. Ma ei tea, kas see on illusioon või mis, aga hobukese kämmal tundub küünarvarrega võrreldes hirmlühike. See annab talle pika efektse sammu. Samas on rind nii kitsas, et mahuks postkastipilust läbi. Lihaseid on ka vähevõitu. Põnev oleks temaga edasi tegeleda, aga alles on jäänud vaid mõned viimased päevad. Siis tuleb omanik tagasi.
Võõraste hobustega sõitmine on ääretult põnev. Täpselt sama lugu on autodega. Pidurid on erinevad; pööravad erinevalt; mõni on pehme, mõni jäik; mõnel on palju jõudu kiirenduseks, teine ei saa kuidagi hoogu sisse; mõne otsas istud kui kiiktoolis, teine tundub kui taburet; mõni saab piruetiga mängeldes hakkama, teine pusib heal juhul väikese voldi ära teha jne.

Rõõmu teeb praegu üks teine hobune, N-täheline. On selline araablasest hall märakene, rahulik ja pehme, aga üle kõige nunnu. Jube õrnakene muidu, igal esimesel võimalusel kipub katki minema (nahk nagu siidpaber), aga koostööks on alati valmis. Ma ei tea, kas see on illusioon või mis, aga hobukese kämmal tundub küünarvarrega võrreldes hirmlühike. See annab talle pika efektse sammu. Samas on rind nii kitsas, et mahuks postkastipilust läbi. Lihaseid on ka vähevõitu. Põnev oleks temaga edasi tegeleda, aga alles on jäänud vaid mõned viimased päevad. Siis tuleb omanik tagasi.
Võõraste hobustega sõitmine on ääretult põnev. Täpselt sama lugu on autodega. Pidurid on erinevad; pööravad erinevalt; mõni on pehme, mõni jäik; mõnel on palju jõudu kiirenduseks, teine ei saa kuidagi hoogu sisse; mõne otsas istud kui kiiktoolis, teine tundub kui taburet; mõni saab piruetiga mängeldes hakkama, teine pusib heal juhul väikese voldi ära teha jne.
+++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++
Nüüd tuleks joonejälgija-robot valmis teha. Miks ma ei võiks sellega kohe praegu alustada? Viimase hetke surve on tõhusaim motivaator, aga saaks ju ka rahulikumalt... või mis?
Joone jälgimises pole midagi uut, tõenäoliselt saaks midagi kätte ka suuremast mänguasjapoest, aga ülesandes on väike konks ka sees: jooned ristuvad. Kuhu siis minna? Ristteel on kolm valikut: kui lähed vasakule, saad surma; kui lähed paremale, ei tule elusalt tagasi; kui lähed otse, ootab sind kohutav lõpp. Ah ei, see oli muinasjutus. Tegelikult peab robot ikka otse minema.
Joone jälgimises pole midagi uut, tõenäoliselt saaks midagi kätte ka suuremast mänguasjapoest, aga ülesandes on väike konks ka sees: jooned ristuvad. Kuhu siis minna? Ristteel on kolm valikut: kui lähed vasakule, saad surma; kui lähed paremale, ei tule elusalt tagasi; kui lähed otse, ootab sind kohutav lõpp. Ah ei, see oli muinasjutus. Tegelikult peab robot ikka otse minema.
1 comment:
Tere. Käisin Jakuutias ja seal nägin tõeliselt mustatriibuliste jalgadega halli hobust. Foto on ka, aga kuidas seda siia postitada?
Post a Comment