Santa claws

Paistab, et pühad on suuremate kadudeta mööda läinud. Üks teine päev hakkan ilmselt taga igatsema neid pärastlõunaid vanaemadega, üks päev ühe juures, teine päev teise. Et nad ka viitsivad korraldada... lihad-kartulid-kapsad, verivorstid ja piparkoogid, värskelt pressitud õunamahl, tort ja kohv. Ühel vanaemal ei tööta käed enam eriti ja puusaliigesed teevad valu. Ja õlaliigesed. Ja veel mingi pikk nimekiri liigeseid. Ta näeb välja nagu Ita Ever, eriti hommikuti, kui kannab hommiku-... eee, see pole mantel, sest sel pole hõlmasid, siis... hommikukleit? hommikurüü?, igatahes täpselt nagu Ita Ever Kuningas Learis. Tavaline on, et õhtul teiste lahkudes teeme endale mingid eriti maistvad teed ja scrabbletame oimetuks. Vahel on enne kahte öösel valmis saanud, enamasti mitte. Päris hommikuni ei jaksa pidutseda, muidu magaksin teise vanaema täiesti maha järgmisel päeval. Teine vanaema ise ei maga, vähemalt päevasel ajal, midagi maha. Teeb, mis tahab. Näiteks teeb tsemendist metssea, heegeldab koeri ja metsaloomi või õpib jõuluks süntekaga mõned lood selgeks. Ma pole tal kunagi varem ühtki pilli näinud, nii et see saavutus on sellevõrra veel erilisem. Ega see 85+ vanus peagi otse mingi piir olema millegi tegemiseks, skaipimist igatahes ei sega. Ükskord, kui ta noorem oli ja loomi pidas, läks tal kana umbe. Lõikas kanal pugu lahti, koristas sodi ära ja õmbles kana kokku tagasi, musta niidiga. Sai terveks ka. Enamasti on jõuluajal maja ümber paks lumi. Sellest olen teinud järgmise aasta looma. Seekord ei hakanud mudahobust kokku kühveldama. Kratile sai ülesandeks liivast köis kokku keerutada... peaks lastele ka midagi taolist ette andma. Need ju nagu elektrijänesed, kommipakke lendab igast ilmakaarest kokku ja no ei suuda neid avamata jätta. Öeldagu mis tahes, lahja kapsasupi peal kasvaksid ikkagi kergelt taltsutatavad lapsed ja suhkur mõjubki tõesti nii, nagu Beavisele ja Buttheadile MTV-s -- lähvad hetkega rõngasse kapten kornhoolioteks ja hakkavad TP-d oma otsade jaoks otsima. Heal juhul.

Tallielu on nüüd vaikne. Midagi pole enam olemas. Eriti probleeme. Mis ei tähenda, et lahendusi oleks tulnud. Peale silo, aga see üksi on nõrk relv. Järgmise kriitilise massi kasvamiseni läheb vist küll mitu aastat. L&M-i igatsen taga ja nende muhku. Kui miskit sisseharjunut äkki ära võetakse, siis jääb tühjus asemele. Kellega siis nüüd vaielda ja arutleda? Kõigil ju pole täiesti uusi mõtteid ja vaatenurki pakkuda. Niimoodi parajas koguses. Näh, ja ma ei saanudki sobival ajal sisse torgata, et praegusel ajal patse ikkagi Eeldatakse, mitte lihtsalt ei Lubata, nagu vanasti. Õnneks pole veel nii hull, et päevasel ajal peaks pruunhalli ja õhtusel meresinise jakiga võistlema nagu huntereid esitledes. Mitte et seda Eestis tehtaks või kunagi tegema hakataks. Hea, kui olümpia-aladelegi rahvast jätkub. Lisaksin veel, et ka Ch. näib kurb olevat, aga see oleks hobusele inimeste emotsioonide külge kleepimine. Hobustel ongi kurvad näod. Vähemalt ilmsi. Unes nägin, et J. sõitis mu hobusega, tegi otsatähes peatuse ja üritas teda siis moka otsast naerma kõdistada. Täiesti loomulik ja ootuspärane tegevus tundus.    

   

Järgmine seanss

Kes oleks osanud arvata, et popcorni kulub selle šõu äravaatamiseks lausa ämbrite viisi. On peakoll ja tema vastased. Peakollil on käsilased. Igal käsilasel on mingi peamine skill, millega ta oma vaenlasi ründab, näiteks jahmatamapanev lauslollus või tagasitekkimise võime.  Mingi seltskond on hypnotize-spelliga ära tehtud ning kõigub ühe ja teise leeri vahel. Veel mingi seltskond on rahumeelsed taustategelased, kes pole või ei taha olla võitlusest teadlikudki. Mingi osa peakolli vastu võitlejaid pöörab mõnikord omavahel ka tülli. Üksteise kõrisid näritakse läbi nii salaja kui avalikult, on võimalik, et kogu osalejaskond pole kunagi nii palju luksuda saanud kui nüüd viimasel ajal.

Niigi tüütu poeskäimine muutub enne jõule veel mitu korda tüütumaks. Kõik need kilinad-kulinad-vidinad ja -40% sildid (miks peaks spetsiaalselt jõuluks kohale veetu kohe alla hinnatud olema? Ainult petteks, ma arvan).  Mingi paarike purjetas kärutäiega mööda, naine teatas mehele: "Kui sa kohe oma mölisemist ei jäta, teen sulle õhtul tatraputru!" Mees kostis vastu: "Võid teha tatraputru. Võid hirsiputru ka teha!" Vot sulle säh, trumpi ei löödud lihtsalt üle, vaid lausa lapikuks. Tean mitut meesterahvast, kellele tatraga ähvardamine päriselt mõjuks ka. Hoidku veel hirsika eest! Paneksid pakku nagu prussakad. Ei teagi, mis teema meestel selle tatrapudruga on, võib-olla pole osatud hästi teha seda lihtsalt.

Kole lugu, kuidas tallipäevad täiesti plaanimatult vahele jäävad. Misjaoks ma pean poole päeva pealt avastama, et kellegi jõulupidu on vaja üle vaadata või joostakse teisel nägu sinivereliseks kusagil koridori peal. Viimane on igatahes täiskuu-draama, ma arvan. Täiskuuga juhtub asju. Tuttaval kukkus laps laest alla, sai käe kipsi. Iseenesest ei tohiks ju midagi hullu olla, kui hobune paar päeva puhkust saab, aga kogu aeg on vaja muretseda, et kas ja mida ta seal juua-süüa saab, ega äkki midagi katki ole läinud või küljest ära. Vaimusilmas on vettinud karvane katkine hallitusest toituv ja poriloigust joov õnnetusehunnik, kellel viimased tekiräbalad jalgadesse takerdunud. Paranoiline või mis? 

Ilusaid asju juhtub õnneks ka, nagu näiteks üks traav-peatus üleminek kusagil Londonis, esitatud kellegi C. ja V. poolt. Tore, et on filmijaid ja riputajaid, et ka tavainimesed taevamannast veidi osa saaksid.

:-|

Ifist oli seekord lausa kahju, läksime veidi hoogu kurva tallielu kirjeldamisega. Igatahes oli ta nõus, et hea hein, isegi kui ta tolmab natuke, ei aja hobuseid köhima, samas kui kehv tõmbab viimase hingeauru seest. Taastumine peale trenni võtab 20 minutit või rohkemgi -- väga liiga palju! Veel üks huvitav tähelepanek: ka see on oluline tegur, et kes õhtul viimasena hobuseid söödab. Kas ja kui palju ta heina kastab või kuidas seda transpordib. Võinoh... korralikku heina ja värsket õhku millegagi ei asenda ja kuni hädade peapõhjus püsib, on kõik ainult üks tagajärgedega võitlemine. Arvestatav kogus rahvast plaanib nüüd esimesel võimalusel asjad pakkida ja minema kolida. Kahju on, sest et tore rahvas on, aga tõesti pole mõistlik pealt vaadata, kuidas lemmikloom õnnetu on ja vaikselt ära kustub. Soon...

Teatris käisin üle pika aja. Enesetapja. Õnneks pole ma mingi teatriekspert ega pea teadma, et miks nad vindi nii üle keerasid. Žestid, kõnemaneer, riietus ja näomaalingud... kas muidu poleks naljast aru saadud või poleks tõsiselt sellisel teemal tohtinud rääkidagi? Vana tükk muidu, suurema osa ajast keelatud olnud, aga praegu kuidagi täitsa asjakohane. Isegi Animated Dreamsil oli The Suicide Shop nimeline animatsioon, saal puha täis müüdud. AD... see on nii hea üritus, juba ootan järgmist. Ja kui kellelegi peaks kusagil ette jääma Rio 2096: A Story of Love and Fury, siis soovitan ära vaadata. Lihtsalt võimas. Masendav ka, aga mis poleks.

Tädil oli juubel. 50. Kostüümidega. Olin piltidel nii tõsine, kuigi mu tegelaskuju peaks pritsima rõõmu igas ilmakaares. Puke rainbows. Ma olen vilets näitleja.

Filter on rikkis

Tahaksin muudkui öelda, aga sõnu ei tule, või on kirja panduna...üleliigsed.

Vahepeal on mitu asja juhtunud.

* Kontserdil oli heli nii põhjas, et paremad bassid peksid keha täiesti läbi. Mu kõrval istus kiljuv-niuksuv-oigav fänn. Nii fänn siiski ei olnud, et esiritta püksisäärt katsuma oleks läinud. Saime parkimistrahvi

* "Jätkame nii, nagu me juba 12 aastat oleme teinud" -- vastus parandusettepanekule, mida oli piinlik tehagi, kuna tegemist oli millegi ilmselge ja üldtunnustatuga. Noh, vähemalt ettepanijate arvates. Teemal "kuidas teenida maksimaalset tulu minimaalse pingutuse eest". Aga tõepoolest, miks peaks midagi muutma, kui saab niigi lihtsalt läbi? Kellele ei meeldi, võib ära ka minna. Tihti minnaksegi minema ja need, kes häält tõstsid ja lahkusid, jäävad "pahadeks" igavesti, aga -- vahel juhtub, et muutus toimub siiski ja seda saavad siis vähemalt uuedki näod nautida. Teine kord jälle jäädaksegi virelema, minnalaskmise meeleolu süveneb ja vastupidajad saavad taga igatseda "vanu häid aegu", kui vähemalt midagigi toimis

* "Homme teatan kindlasti, kas ülehomme saab" -- kuu aega üle tähtaja läinud lubaduse täitmise kohta (ei teatanud ega saanud). Tore, et tüngad ennast niimoodi ühele ajale sätivad. Ootan huviga järgmist laksakat

* Robotex tuleb jälle, aga ma seekord ei osale vaatamise ega kohalolemisega. Plaan on hoopis hobust tuulutada. Popcorni läks tõesti vaja ja läheb veelgi -- heina teema on kõigil katused lendu viinud. Ühes musta heina söömisega on tekkinud vilisevate ja köhivate hobuste armaada, mis pidavat olema meie kujutlusvõime vili. Üks nendest viljadest ajab iga päev ninaaugud hiigelsuureks, kui peab jupikesegi traavi tegema. Mis siis veel galopist rääkida... Köhib kõige rohkem boksis, enne ja pärast trenni.

* Tegin sabalistele trenni. Kokkulepe oli selline, et nemad veeretavad palli ja mina annan neile riisi. Hiirekesele muidugi sobis, veeretas pinksipalli, mis jaksas. Tipitäpi veeretas ka, kohe eriti jõuliselt. Oli täitsa tükk tegu, et vahele riisi ka toppida. Ühel hetkel rabas Tipikas palli hambusse ja tassis pessa minema. Kolme sekundiga oli pallil auk sees kah

* * * * *

Tuulutatud sai see hobune. Ta on mujal nii teistsugune, keskendunud ja tugevam, kuigi kisub ärevusest kõhu lahti. Meie esimene 80-90cm parkuur sai läbitud hoolimata filtritest - kollased, punased, rohelised staketid takistuste all. Ühe ajasin maha ka, viimase. Utsitasin igaks juhuks liialt tagant ega lasknud hobusel korralikult oma tööd teha. Noeivõinudsiislõpunirahusäilitada. Veider, kuidas vananedes takistused kasvavad, kuigi nende kõrgus, võrreldes "noore põlve" omadega on tublisti kahanenud. Vanasti hüppasime sellist kõrgust ponidega. Ka sadulata, käed lahti või kuidas parasjagu vaja oli. Nüüd vaata nagu ilmaimet. Pehmotõrjet  vaja jälle :)

* * * * *

  

Mõnel koosolekul kerkib pidevalt teema sport vs harrastamine. Mõlemad on spordile vajalikud, sellega ollakse enamasti nõus. Enamasti on "päris" sportlane professionaal, kes oma alaga seotult elatist teenib, ratsaspordis näiteks trenne andes või ratsastusteenust pakkudes. Temale on head võistlustulemused ja pidevalt pildil püsimine elutähtsad -- muidu ei tellita teenuseid ega taheta spondeerida. Harrastajal on hobune rohkem lemmiklooma eest. Trenni tegemine pole tihti esmatähtis. "Päris" töö kõrvalt ratsutamiseks pole tipphobust tarvis ja võib leppida ka "spordi ülejääkidega" (mitte et enamus harrastajaist ei unistaks lemmikvärvi tipphobusest ;)). Siiski tahaks vahel ka võistlustel osaleda ja siis on masendus kerge tulema -- proffide kõrval on vähe lootust särada. Kõik panused on ühel kaardil ja seda saab välja käia vaid korra. Järgmine sobiv võistlus toimub kolme kuu pärast! Siis saab jälle oma ässa välja käia ja see osutub tegelikkuses näiteks poti kaheksaks.

Popcorn

Üks teine päev oli Liivaku tallidel teine nimi ja Legolas lasti lihtlabaselt maha. Mingeid õumaigaad-kommentaare ei hakanudki igast netinurgast pritsima. Või siis inimesed ei vaata kättemaksukontorit. Ometi selline lihtne huumorinurk.

Teised õpetasid täna hobusele kukerpalle. Keerasid ühele jämeda kaelaga hobusele libiseva nii vingelt peale, et niigi paks ja lühike kael oli veel poole lühem ja nina vastu rinda. Kordetasid siis nii käru moodi, esijalad trampisid, et pikali ei kukuks, tagumised lehvisid kaugel maas. Ilmselge ju, et kukerpalle õpetasid. Ainult ühe vea tegid: esijalad oleksid pidanud ka kinni siduma. Kui ikka shorti kattida, siis korralikult, eksole.

Imeline on see ilma elu. Soomlased leiutasid miski simultaankoolisõidu ja väitsid täiesti sirge näoga, et on võimalik korraga hinnata kaht eri maneeži küljes olevat hobusratsanikku. Esitamas GP elemente. Eri tempoga. Ühe tagant jalavahetusi vaadatakse siis... noh, kiiresti igatahes. See on nagu gurmaan rapsimas lauatäie roogade vahet, igaüht võib nautida vaid kaks sekundit, aga hinnangu peab ikkagi andma, isegi kui mõnest roast ampsugi ei saanud. Olgu pealegi, skeemitamine võtab aega 4-5 ja rohkem minutit, kui parkuuriga saab pooleteise minutiga hakkama ja on seejuures ka võhikule arusaadav, aga maratoni ei tehta ju staadioniringi pikkuseks, sest 100m jooks on hulga kiirem ja huvitavam. Koolisõiduvõistluste läbilaskevõime parandamiseks saanuks rakendada ka vana head pas de deux trikki, aga ega's koolisõit ole ometigi mingi tiimitöö ja võistluspaaregi oli vähevõitu. Ah, mõelge midagi muud välja... kasvõi loosiratas, millest keerutatakse kuni kümme harjutust välja ja seda jooksupealt. Vaat siis oleks action.

Tallis tõotab ka tulla vähemalt kuu aega actionit. Popcorn kaasa!

Done and done

Mis nüüd kõik mööda saigi äkki...

1) soe ilm
2) matkamäng http://www.vvvs.ee/91/?view
3) rogain www.rogain.ee
4) TIHS
5) võimalus, et üks mu unistustest täituks

1. Külma saabumine lükkas hibernate mode'i sisse, enam ei taha üldse üles tõusta. Tegelikult on see vist aastaringne teema.

2. Matkamängisime vist kolmandat korda. Seekord oli peaaegu kaks korda rohkem meeskondi kui eelmisel aastal. Rahvas ikka tuleb veel mugavustsoonist välja metsavahele putukatega võitlema. Vahepeal saavad arvutimängudes elud otsa, siis on vaja taastumine kuidagi päris elus ära sisustada, eksole.

3. Esimene kord, kui oleks saanud kuiva jalaga ära teha. Kui ei oleks kusagil algusepoole sohu uppuma läinud. Ikka korralikult üle põlve vajusin sisse, aga õnneks jäid botased seekord mulle, lahtistest nööridest hoolimata.

4. Horseshow toimis nagu õlitatult, üritus on ennast korralikult käima jooksnud. Võib-olla ongi juba rutiini tunda... Show oli tore, kukkuv Uku sealhulgas. Kümne trennikorra kohta suurepärane tulemus -- mõistis kergendada, siis galoppida ja seejuures kätega vehkides laulda, ratsmeist rebimata. Tulemängu olen juutuubist varem näinud, seega üllatus jäi olemata. Eestlastest pakkusid seekord parima elamuse Kaleta Susan ja Klettenbergi Kunn. Esimene äärmiselt puhta ja tasakaaluka sõiduga (kohe tõesti ilus oli) ja teine -- toreda riskiga, mis küll kahjuks šampani ei viinud. See tagasipööre okserilt oli kui kassi tehtud, maandus nõtkelt ja pööras kohapeal, täiesti kontrollitult ja rapsimata. Uskumatul kombel tegi sama asja ära ka poolakas Skrzyczynski, kuigi veidi aeglasemalt.

5. Ei täitu kunagi, sest aeg läks mööda ja see unistus oli ajaga seotud. Täitsa kurb.

*** *** *** *** ***

Hobusest oli jälle tükk välja hammustatud. Alles jäi peopesa suurune lillakas paljas nahalapp. Suurest nördimusest läksime õue sõitma, mitte sisse ja rahva sekka. Vaatasime, kuis veoauto killustiku künka otsa maha kallas. Rohkem vaatamisega eriti ei tegelnud, oli juba liiga pime. Tegime teise pimesikuga suure mururingi ja pärast platsil traavi-galoppi ega põrganudki kokku. Täielik töövõit. Köha ründab järjest agressiivsemalt, nagu ikka sügise edenedes.  

 

Batman

Sügis saabus korralikult päevapealt. Vähenegi soe oli eelmine päev sobivalt ära auranud, nägin seda ise pealt, kui varahommikul sünnipäevale sõitsime. Õnneks suuri loomi udu varjus teele ei hiilinud, aga konnaputru oli küll ohtralt. Konni oli veel suve viimastel päevadel nii et kihises, sain neid tallist peotäite kaupa välja tassida ja õues samme seada, et neid mitte lapikuks astuda. Keegi kommenteeris, et hobused konnale peale ei astu, aga see tundus uskumatu -- ta ju isegi ei vaadanud neid, aga endal kabjad all kui supitaldrikud. Mingeid putukaid oli ka rohkem kui muidu, ei saanud õieti silmi lahti hoidagi, kui need tüütused muudkui sisse ronisid. Mine ja tee siis trenni, kui endal silmad ääreni putukaid täis. Ja kibedad on nad ka -- vähemalt need, mis kurku lendasid. Hobune on täitsa tore praegu, lihtsam ja kergem, isegi galoppi lühendab mingil määral. Pean ainult ise kogu aeg valvel olema, et ei lase lösakile ega üle nurga midagi. Vasak käsi tuleks keresse kinni siduda, tahab muidu sülle ronida vahel. Peeglist ja filmi pealt kahjuks nii hea pole, kui endal tunne on. Üllatus-üllatus ;)

 ** ** ** ** **

Käisin tööreisil. Enne jagasin juhtnöörid laiali, et kes kuhu hommikul saata tuleb ja mida kaasa panna. Lapsed-hobune-rotid. Tulemus oli järgmine: üks lastest tuli koju jope ja pusata. Selgus, et sõber oli tal aidanud neid koju tuua, aga tuul oli riided ära viinud. Kuhu, ei tea. Hobune jooksutati ilusti ära. Muuhulgas tuli välja, et selles tallis jagatakse hobustele hommikul tühja kõhu peale jõusööta ja heina kallale saavad alles hiljem õues. Kostab nagu mingi "tugevam jääb ellu" strateegia. Kurjaks teeb. Nohja siis pani mu tubli abiline hobusele teki tagurpidi selga. Jalakummid rinna ette ja rinnaesine saba alla. Pöörane ja uskumatu, aga see on tõesti võimalik. Seepeale oli hobune koplis mõnikümmend meetrit batmanninud ja tuulelohet sabas lennutanud, kollist vabanenud ja enam mitte kätte andnud. Õhtul vaatan üle, kas hobune ka terveks jäi -- eemalt vaatlusel abiline midagi hullu ei tuvastanud -- tekk igatahes terveks ei jäänud. Rotid pääsesid seekord kergelt, ei mingeid uudiseid.

Fassaad

Proovisin, kuid ma ei saanud sellega hakkama. Kustutasin kõik ära. Oli üks hirmus pühapäev, aga ma ei jaga seda.

Metsik tuli kunagi minu juurde nii, et tahtsin Kedagi Teist, aga soovitati võtta parem, seesama Metsik. Kedagi Teist tahtsin tema ema pärast, keda ma väga armastasin. Siiani... kuigi mujal kui pildil pole teda enam iialgi võimalik näha. Pühapäeval selgus, et enam pole ka Kedagi Teist. Sooled olid keerdu läinud ja ta suri piineldes, enne kui jõuti minekule kaasa aidata. Ta oli tore hobune, niipalju kui teda üldse näha sain, ja ta kripeldas mul pidevalt hinges. Tema jäi justkui ilma sellest, mida pakkusin oma uuele valikule. Ja minu uus valik... pidi kannatama mu mõtteid, et äkki ma valisin valesti.


Paar hetke viimastest aegadest.

Rähna Tõnu istumas tribüünil ja hoidmas käes oma õpilase hindelehti. Tegi need sirgeks ja uuris põhjalikult, nagu süveneks mõnda raamatusse. Vana staar, stiilne, vaikne, rahulik, ümbritsetud sädisevatest noortest, kel kõik alles ees. Järjest vähemaks jääb neid, kes teda äragi tunnevad, nii kiiresti läheb aeg. Aga see, kuidas üks pabereid käes hoidev mees on korraga terve maailm...

Sirje vaatab võistlusi, arutleb, kas peatus tõesti käiski seal, kus see esitati või et kas nähtu pidi olema sääre eest astumine või küljendus... endal tops käes ja hiiglama laiad jogurtivuntsid ees. See oli täpselt nii nagu ma mäletasingi, kui krabas kellegi käest kurgi, haukas poole ja rääkis jooksu pealt närides oma juttu edasi. Ei mingit pepsitamist. Meeldib.

Võistluste jälgimine online-hindelehtedelt. Saab elamuse kätte küll. Mingisuguse. Need, kes paarikümne meetri pealt kaasa hingavad... saavad midagi muud. Kas varsti peaks mingi uue skaala leiutama? Kui üle-80-protsendilisi sõite ei saa enam ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis on lagi ikka väga lähedal. Või peaks kõrgema kooli tagavaraelementidest lisa hankima -- levaadid, kaprioolid? Iluuisutamises ju tuleb tasapisi juurde. Parem ehk siiski mitte, shortcuti-rahvas läheks puhta lõhkuma.

* * * * *

Vahetaksin kasaka varjualuse vastu. Deal? No?

Assotsiatsioonid

On teada, et mälestused sündmustest tulevad kõige paremini meelde mingis sarnases olukorras. Kui katsun männipuu heledat koort, meenub lapsepõlve koduhoovi liivahunnik, mille taga oli puust plank ja männid, mille küljest sai tirida laastukesi. Vaade on alati vasakult poolt ja päikesepaisteline. Kui mängin minesweeperit, siis meenub kooliaeg, kui üks klassikaaslane imestas, et tegin seda ainult vasakuga klõpsides. Nüüd teen ammugi mõlemaga, sest muidu ei saa head aega ja tüütu oleks ka, aga näed, ikka meenub. Kõige tüütum seostest on see, kui telfis bubble shooti mängin ja Kadri T. tuleb. Iga kord. Võibolla üks teine päev mõtlen välja, et miks.

Oleme nüüd kaks korda hobustega voorekal käinud. Sellised rajad, et kasvõi nuta. Miks nad ei või kusagil talli juures olla! Esimene kord oli mõne kangema tõusu või languse ees täitsa kahtlus, et kas ikka saab üldse hakkama. Aga sai, kuigi võttis ähkima. Esimene kord oli ühel tõusul lakamaitse suus, aga rohkem pole seda juhtunud, on hakanud kaelaga kaasa töötama. Tõusude-langustega rada paneb mootori täiega käima. Üks jalgrattur pakkus, et teeksime äkki võidu, ise ähkis samal ajal vändates päris ägedalt. Ülesmäge võidaks kindlalt hobune! Alla ma eriti kiirelt veel ei julge, erinevalt näiteks Kaasiku Ervist, kes allamäge kapates veel igati korraliku jalavahetuse suudab teha. Mulle teeks juba rõõmu, kui hobune läheks absoluutselt igale poole, kuhu tahan. Näiteks üle klobiseva silla või läbi kahtlase oja. Kuna ma neid kumbagi pole proovida saanud, siis võibolla ta juba lähekski! Hahhaa, ah et kas ma klarnetit oskan mängida? Ei tea, pole kunagi proovinud (tegelikult olen korra küll ja sain prääksu välja meelitatud).

Õudne, kui unevõlas ma viimasel ajal olen olnud. Vabu päevi on nii vähe, viis nädalavahetust jutti on muudkui üritused. Lemmiküritus on magamine. Jama ainult, et järjest tihemini taipan unes, et on uni. Ma lähen ju tavaliselt magama nagu kinno, et noh, mis seekord näidatakse. Aga kui oled taibanud, et on uni, siis pead nagu ise režissööriks hakkama. Olen siis elevandi välja meelitanud eimillestki ja seina lakkunud, et teada saada, mis maitse sel on (pole erilist, ainult krobeline), vett katsunud, et kas on külm (ei iialgi), autoga tee pealt lendu tõusnud, sest miks peaks end maaga piirama, mööda majaseina üles roninud ja akendest sisse vahtinud, kõrgustest kukkumist mitte kartnud (sest unes ju ei saa midagi hullu juhtuda), aga, aga, ... Mis ma seal siis päriselt tegema peaksin? Ilmselt saaksin kõike, aga kui ma tean, et see pole päris, siis ei tundu millegi tegemine üldse oluline.

* * *

Võistlused  läksid hästi, isegi kui skoor seda ei kinnita. Hobune teeb täpselt nii palju, kui ma talt nõuan. Olen lihtsalt pehmo. Näiteks tegime ükspäev intensiivsemalt külgliikumisi. Hästi hea harjutus on sääre eest ja siis kohe otsa küljendus vastaspoole -- nii on tasakaal just õigel pool. Järgmine päev tegin vetikaga (taevast tuli vett nii et polnud enam alumisel ja ülemisel poolel vahet) kiirelt sadulata ja ta reageeris ikka eelmise päeva moodi, oli selline püüdlik ja tundlik. Rõõmustasin ja kahju oli ka -- ma ei usu, et enesega väga rahul olev hobune viitsiks nii. Kurb ta tegelikult ju ka pole, miks muidu koplis ikka veel vastu tuleb ja boksis söömise pooleli jätab ja uksele sätib, kui varustust otsa laon...

"Why do you have to be so f***ing negative?!" arutles J pooleldi endamisi. "Maybe you're looking at the wrong end of the battery," oli M kommentaar, ja see oli pagana hästi öeldud.

Kriibitud

"Mina seda mängu enam ei mängi!" (nohiseb pahaselt) "Või kui, siis ainult ühe korra!" Loeb pahaselt härjapeasid kokku (Kuues Võtab), neid on tal suur peotäis. Mõnda rida loeb topelt. Vähemalt on Kilo nüüd hakanud mänge lõpuni mängima, varem loobus kohe, kui vähe teravamaks läks või mõtlema pidi. Tahab ainult võita, aga selle nimel pingutada mitte. Ka mitu ratsutajat on öelnud, et tahavad ainult võita, mitte trenni nühkida. Võib-olla mingis paralleelmaailmas on see isegi võimalik. Teised jällegi... nühi või taguots otsast, aga võitma ikkagi ei hakka. Isegi mitte pensionäride klassis, sest ikka ilmub keegi veel vanem ja veel elujõulisem kusagilt välja. Möödunud nädalal nähtud 89-aastane triatleet ongi olemas. Huvitav, mis ma nii vanalt teeks, kas isegi pikutada jaksaks?

"Mine roni sealt üle posti," utsitas vanaema mind täna naabrite aeda lendava tülilahmaka järele minema. "Nad küll lubasid väravast ka tulla, kui miskit üle juhtub lendama, aga näe, roni siit!" Allusingi mahitamisele ja ronisin, hüppasin, maandusin... põõsasse, nii et see mul pool nägu ära kraapis. Valvekoerake tuli murelikult juurde, nuusutas üle ja nägi, et ma enam-vähem ikka ühes tükis püsin. Tagasi läksin väravast, nagu seda tsiviliseeritud inimesed teha tavatsevad. Pool nägu põles terve päeva valutada, teeb seda siiani, kuigi nüüd on juba öö.

*** *** *** *** ***

See ongi see imerelv. Lippaski nagu lubatud, aga kuidagi pisikeseks moondus seal vankri ees. Päriselt on kuidagi suurem või... Kaua ei saanud pealt vaadata, keerutav liiv tahtis silmad peast ja fotoka käest riivida. Uskumatu pinnas on sel platsil. Pole näinud, et seda kastetaks (ma ei viibi ka piisavalt tihti kohapeal), aga ta ei muutu kunagi lödiks. Kannab. Tümiseb ka, nagu kogu maa siinkandis. Paeplatoo vist. 

 Täna oli päevakavas metsatiir. Enam ammu ei käi kohalik rahvas metsas rohtu korjamas. Vanasti riisuti ikka lagedaks, olgu siis hein koduloomadele või puujäägid kütteks. Nüüd pole tihti kõrge rohu või võsa vahelt maad nähagi. Kõrvu igatahes näeb, kui just madalaid oksi ees pole. Mulle nii meeldivad need kõrvad, mustade äärtega. See suvi pole nad isegi ära pleekinud veel, kuigi päikest on olnud rohkem kui küll. Vähemalt tobepäevituse jagu. See on lumivalged jalad ja keha, kärsatanud pea ja käed. Käed olid veel otstest valged ka, aga siis loobusin mõneks ajaks kinnastest. Nüüd on ainult ühest otsast valged.  

Heinatajate asemel olid metsas noored. Tegid lõket, loopisid pudeleid puruks ja naersid. Mu pisike metslane tõmbus vedruna pingule. Venitasin ta lahti tagasi ja läksime koju. Päike paistis ta peale ja ta tõmbas koplis jälle mokatäie vett. Püherdades sai mõlemale poole üle selja lükatud -- tore, et ikka jaksab. Boksirežiimil katkine mära indles endiselt kõige pühendumusega, valvetäkk möirgas möödujate peale, boksidest vaatasid välja imearmsad eestikad ja üldse oli kõik nii tavaline ja rahulik.

Külaline

"Ega see kaugele ei jää? Ma tahan filmiks tagasi jõuda." Kui just keegi helistama ei juhtu, on kirgede torm vanaema õhtu tähtsündmus. Vantsime kambakesi mõnisada meetrit kruusateed, ronime üle raudtee -- rongi ei tule -- ja veel paarsada meetrit metsavahel, kui tall juba paistab. Lõhna on tunda veidi varemgi. Teel on surnud uss. Hõbehall. Putukad tassivad tükikesi minema, silmad on juba tühjaks näritud. Lükkan laiba teelt kõrvale -- vaskuss! Ai kui kahju, nad on nii ilusad, eriti elusana. Ei teadnudki, et nad alt hõbedased on. 8 minutit koos vaarika-maasikapeatusega. Vanaema arvutas kohe kokku, et 17:20 peab tagasi minema hakkama. Võib ka mõni minut hiljem, sest algul näidatakse eelmise osa juhtumisi. Lõpp on see kõige tähtsam!

Hobune tuleb koplis vastu, vanaema tahab kohe aiast kinni krabada ja pildistada. Elektrikarjus võib küll välja näha nagu tavaline nöör, aga laksu annab tõhusamalt kui kaklevate laste labajalad. Puhastada pole siidiselt kehalt suurt midagi peale magmisjälje kanni peal. Järelikult tunneb end piisavalt turvaliselt, et külili visata. Või siis on puruväsinud olnud. Sadulavöö ulatub napilt kinni, lammas võtab palju ruumi. Hobusele meeldib lammas, hea pehme. Isegi mul endal on pehmem istuda, kuigi lammas on hobuse ja sadula vahel. Ainus jama on, et sooja ilmaga kipub lammas läbi vettima.

Näitan vanaemale, kuidas hobune liigub edasi-tagasi-kõrvale ning pöördeid esi- ja tagaotsal. "Taltsas nagu mõni koer," arvab ta. "Kuidas sa seda õpetad?" Seletan paari lausega ära, kuidas. Heh, ei, tegelikult muidugi mitte. Ma räägin küll hirmus palju vahel, aga Nii palju küll mitte. Vanaema muudkui pildistab ja ma kujutan ette, millised üksiku kuke pildid seal klõbinal valmivad. Hobune on vahva, aga pikalt ei taha teha, sest homme on trenn. Eelmised aastad on samamoodi läinud: alati satub mõni külalistreener talli just siis, kui ma seal kõigest väest puhkan. Praegune laks on valusam kui eelmised, nimeliselt -- Marika. Kurjem kui restoranikriitik, aga jube hea silmaga. Sõnastas ära selle, mida ma ise videoid vaadates imestanud olen, aga pole taibanud parandada: toetun kurvis välimisele per*enukile, mitte sisemisele! Isegi mu hädised siputavad katsed tagumikukonte õigesti sättida annavad kohe tunda. Tagumine jalg saab nüüd kõiges rahus alla astuda. Kogu tuhk, mida pähe raputama peaksin, matab minu ja hobuse üleni enda alla. Minu puhkus bikiinide ja päevitamisega kipub millekski muuks moonduma. Tegelikult mul pole bikiine ja päevitamine ei meeldi. Parim vedelemine on hoopis varjus ja võrkkiiges.

Vaimustunud vanaema kappab juba metsa poole, on oodata tormilisi kirgi. Lapsed on hobukarussellis keeruliseks läinud, ka need sörgivad tal sabas minema. Mina veel jalutan ringi, pesen hobuselt sadula maha ja valmistan talle söögi ette. Kuni hobune kuivab, lähen vanaema rõõmuks junnijahile, kaks kilekotti ja hõreda naeratusega hark kaenlas. Kougin junnikesi kui kookosküpsiseid liiva seest. Üks vedelam pätsike toob meelde ussisõnade mängus s*tapiruka kaardile kirjutatu: see pole s*tt, see on sokulaad. Tegelikult on muidugi s*tt, ratsahobuse oma pealegi.

V ja A toovad koplist imelise vankrihobuse. See on salarelv. Pealtnäha aeglane ja sõbralik hiiglane ja tegelikult nii ongi. Ainult kui vankri ette saab, siis tõuseb lendu. Nii nad räägivad. Eks ma homme vaatan, kas päriselt on ka nii. Tahaksin ka kellegagi vangerdada, aga soov pole veel nii võimsaks kasvanud, et seda päriselt proovida. Varustust mul ka pole. Saan pidi alustuseks kõige sobivam veo-objekt olema. See ei lähe ümber, ja kui läheb, tõuseb õigeks tagasi. Enne seda lohistatakse vana rehvi, uuest oleks kahju.

Viin hobuse koplisse parmudele tagasi, aga nüüd juba kergelt maitsestatult. Loodetavasti ei meki enam nii hästi. See lükkab nina mõtlikult veevanni ja imeb mokatäie, kuigi on just boksis ennast täis tõmmanud palju puhtamat vett. Läbin kodutee pirukakotte käte otsas tasakaalustades ja juba enne kui vaarikad paistavad, kuulen vanaema elavat jutuvada. Selge, seekord on telefonikõne. Räägib, kuidas hobune on nii taltsaks tehtud, nagu oleks ta koolis käinud. Muud teemad jooksevad kõrvust sisse-välja jälgi jätmata. Õhtusöögiks on jälle kartul-kaste-liha. Ma Lähen Siin Paksuks. Iga hetkega paksenen. Kodus võin kolmest korralikust söögikorrast ainult unistada. Seda lihtsalt ei juhtu. Kunagi. Mängime scrabblet. Vanaema teeb rekordeid, mõned korrad skoorib juba rohkem kui 10 punkti korraga. Lapsed mängivad üksteise selgroogudel jalaorelit. Langeb tähti. Noorema tähealuselt. Soovin, et nad üksteist maha ei tapaks. 

 

Rotilõks

Pisike jaanireis ja rotid jälle jooksus. Tipikas, kes muidu naljalt oma ninagi ei näita, on osav uksemuukija. Hiirekese saime muidugi kohe kätte, aga Tipikas jäi esialgu metsikuks. Mõne päevaga liikus köögist läbi 10kg maasikaid, biojäätmete kott sai nende sabasid täis. Tipikas käis neid öösiti revideerimas, misjärel köögipõrand nägi välja nagu rohelilleline aas.

Et lapsed kodus niisama igavlema ei peaks,  sai neile ülesanded mõeldud. Igasuguseid põrandapühkimisi ja paberijäätmete väljaviimisi ja mis kõik veel. Tipika püüdmine oli ka nimekirjas, tasuks 30 minutit arvutiaega. Eile õhtul oli üks tobenaljakas film, kus üks nahkmees äkki maratoni jooksma hakkas. Tal oli sõber ka, kes tegelikult on muidugi Black Books raamatupoe omanik, aga seda nad seal filmis millegipärast justkui varjasid. Jäin vaatama, et millal nali raamatupoodi jõuab, aga tuli hoopis Tipikas. Läks oma puuriõega midagi arutama, aga mul hopsti köögiuks kinni seepeale -- enam ei lähe sa mul pliidi taha kükitama! Hiilis kusagil voodi all hoopis ringi ja pidin teda öösel veidi sõimama ka, et jätku mind rahule. Tipikas kuulas sõna, läks jälle puuri ümber rallima ja sealt ma ta sabapidi kinni saingi. Piiksus pahaselt. Ja hakkas jooma. Hiljuti oli kusagil -- haa, meenus, lapse koolipäevikus -- faktina kirjas, et rott suudab kauem joomata olla kui kaamel. Tipikas igatahes sellist huvitavat omadust demonstreerida ei kavatsenud. Hommikul teenisin Tipika püüdmise pealt järgmised 30 minutit (võinoh, oleksin võinud teenida, kui ma iseenda laps oleksin...). See oli traadi jälle lahti kangutanud ja toanurka tapeedist pesa ehitanud. Pissis mu peale karistuseks, et ma ta pesaehituse pooleli jätsin.

Hobune on vahva vahelduseks. Eriti selles mõttes, et ta pole enam tükk aega longanud. Ilmselt oli koplisõbralt saadud pauk või mõni halvasti kabja alla jäänud kivi, mis tallaaluse hellaks tegi. Galopi nullis küll ära see paus. Polnud teist ju ennegi eriti, aga nüüd on makaronipidu. Uskumatu, kui kiirelt musklid jalga lasevad, kui selleks võimalus antakse. Vähemalt on hobune hoogu täis. Ei saa ju seisma jääda, kui vereimelised raketid aeglasemal käigul kerest tükke välja saagima hakkavad. Mul on üks kuivatatud varblasesuurune parm kusagil topsis ka, hea mikroskoobiga vaadata. Midagi muud ma ta'ga nagunii teha ei julge. Võibolla peaks mingi näidispoomise tegema ta elusatele sõpradele. Mul onu rääkis, et prussakas tuleb kinni võtta, peene vitsaga läbi peksta ja siis jälle lahti lasta. Et küll siis teistele räägib, et jama koht on, kerekat saab. Kunagi lasnamaal olid prussakad, aga ei olnud kellelgi aega neid seal piitsaga treenida. Millal ma viimati prussakat nägingi... njaa... loomaaias!

*** *** *** *** ***

Need miniahvid muukisid ennast jälle lahti, enam ei saa traadipusa peale ka loota. Pärast popikate laulupidu magasime kambaga sisse, hiired laiali, külmkapp sulas, asjad pakkimata. Saime 8 asemel alles 10 liikuma. Kuna külmuk ka pärast kiirülevaatust elumärki ei näidanud, tuli veidi kraami päästa. Sai kiirelt keedupelmeene ja ahjupelmeene ja lehttaignasse keeratud moosi küpsetada. Kiirustamine on vastik. Hammastega ahvid jäid vabadusse ja panime kiluvaraste maa poole ajama, esimene kohtumispaik Cesis. Või siis Võnnu.

Neil on seal üsna Eesti moodi asjad -- turisti seisukohalt. Igasugused sildid, viidad ja kirjeldused on ainult kohalikus keeles. Toidukaubad veidralt kallid. Külad tühjad, majad madalad. Juhiste küsimise peale öeldakse, et ei tea. Kohe midagi ei tea. Seda ka mitte, mis kusagil kümne meetri kaugusel toimub. Midagi on natuke teisiti ka, näiteks lilli ja niisama kaunistusi on seal igatahes rohkem ja puud teeäärtele väga lähedal. Linnasisene kiiruspiirang 30 km/h on väga levinud nähtus. Mul pole autol nii aeglast käikugi... Ühe linalaka olid kämpingupidajad põõsasse unustanud, rangid kaelas ja ader taga. Toksisime sulgpalli. Kõrval jooksis maantee, mille ületamiseks tuli korralik hoog sisse võtta. Teada saime seda, kui keegi kohalik meid kõiki korraga alla ajada proovis, tuututas ja hoogu juurde pani. 

Täit reisikirjeldust polnud plaaniski kirja panna, aga pullitaltsutamise ja ülepeakaela mäest allaveeremise mainin möödaminnes ära. Nii ja naa, trallallaa, olgu kõik reisikaaslased hea sõnaga meeles peetud ja tänatud.

Kunagi hiljem jõudsime talli kaudu koju tagasi. Hobune oli vahepeal tiineks jäänud, ja kuidagi veel nii, et juba kahe kuu pärast peaks järelkasvu näha saama. Kui nüüd just kõhu suuruse järgi oletada. Ja hobuse soole erilist tähelepanu mitte pöörata. Tõenäoliselt oleks need järeltulijad siiski pruunid ja koondunud ebamäärastesse hunnikutesse... 

Kodus polnud külmuk iseenesest tööle hakanud. Kui lülitiosa oli tükikesteks lahti lammutatud ja korrasolekus veendutud, selgus, et tegelik häda on katkinäritud juhe. Kuidas Nad Närivad Voolu All Olevaid Juhtmeid Laksu Saamata? See oli juba kolmas. Läpakas ja moblalaadija olid enne ohvriks saanud. Miski krabises selja taga -- hiireke vedas kruvikeerajat kapialuse poole. Napilt sai selle ta hambust kätte. Ju ehitavad midagi talvekindlat, olid seinast krohvitükke ka minema tassinud. Hopp, ja juba oli külmuka lüliti ka minema tassitud. WT*? Meie parima puukulbi olid ka ära söönud! See oli nüüd küll viimane piisk, kiskusime kapid seinast ja pagulased läksid luku taha. Seekord keerasin kuue traadiga uksed kinni. Näksigu seda.

Maa ja taeva vahel

Mida muud üldse sooja ilmaga rääkida kui sääskedest? Ajavad või puu otsa, kurinahad.

Otseses mõttes. Isegi, kui selleks peab redelit kasutama. Ega nad saaki kergelt käest lasknud, rebisid jalgadest tükikesi ja ilmselt korjasid varusid ka mustadeks päevadeks, miks muidu pärast sellised kaevandusjäljed alles jäid. Mind on paar korda doonorina ära põlatud -- veri on lahja. Heal juhul heleroosa veri. Alati kui keegi mõõta võtab, kirjutab pärast rauatablette välja. Üks tagajärgedest on ... noh ... meenutab igatahes jänesepabulaid. See ja lühiajaliselt veidi kõrgem hemoglobiinitase on peagi möödas ja võib rahulikult vedela verega edasi elada. Ainult et doonoriks ei võeta. Sääsed igatahes nii valivad pole. Iseenesest oli neist kena pakkuda võimalust proovida, mismoodi suur verekaotus tundub, aga ma polnud just tänulik publik. Tean niigi seda tunnet. Kui nüüd need tiivulised välja jätta, siis kõike muud soovitaks teistelgi järele proovida. Rohkem kui tunni jagu ronimist, rippumist ja hüppamist, kusjuures kannatuste rada ja suusahüppetorni kõrgune ronimissein jäid seekord proovimata, käsi oli veidi liiga vähe alles jäänud. Teine kord siis!

See, et vahepeal vihma tibutas, oli meeldiv jahutus. Üks laskumistest meenutas langevarjuga maandumist. Tükk aega ei taju mingit liikumist ja nagu ripud õhus, siis järsku läheneb maapind pöörase kiirusega ja tundub võimatu jalgu nii kiirelt vändata, et püsti jääda. Ei jäänud kah, pühkisin maandumisraja seljaga puupurust hoolega puhtaks. Kõige rohkem said koormust käed. Muskel kasvas mis mühises. Pärast hobust jalutades tilpnesid käed lihtsalt kõrval, mitte ei jaksanud neid enda ees hoida. Hobune ei tundunud pahaks panevat, kõmpis ikka oma rada. Nüüd kui enam/veel päris trenni teha ei saa, on hobune koplis isegi paar sammu vastu tulnud. Uurib, kus porgandid on (taskus muidugi) ja üritab mulle traavi näidata. See on nii naljakas, kuis ta mu palve peale nii kümme sammu traavi teeb ja siis uurima tuleb, et mis ma sest arvan. Olgu-olgu, tegelikult tuleb autasu-porgandit nuiama. Ei teagi, mis arvata, nagu otse ei lonka, aga midagi on justkui valesti. Koperdab ka muudkui, mida tavaliselt ju ei tee. Neljapil peaks sepp tulema, vaatab oma pilgu ja vahenditega ka üle.  

Reha

Suvi tuli hooga peale ja selle sama hooga ka kadus. Nii sobibki paremini, vihm teeb platsi paremaks ja jahedamaga kannatab isegi trenni teha. Täpsemalt -- kannataks -- kui hobune kõik jalad jälle alla korjaks. Vähemalt toetab nüüd jälle täie tallaga maha, kui kabjalise kohta nii öelda võib. Kulutamata energia paneb siplema ja särtsuma, eile oli raske sammuski püsida. Või oli see sääskede teene, kes end peadpidi hobuse mahlasesse kõhtu puurisid. Ja kintsu. Ja kaela. Isegi silmalaugudesse. Hobuste loomulikku kaitsekilpi ei saa kahjuks trenni kaasa võtta, isegi kui see trenn on ainult ettevaatlik jalutamine. Koju tulnud võistlusedki jäid vahele, sain ainult pealt vaadata. Võib-olla isegi vedas, hirmus palav ilm oli. Tegelikult ma muidugi tean, et tuleb teha asju, muidu ei juhtu midagi, head ega halba. Ja isegi kui juhtub see halb, võib see millekski kasulik olla. Ei pea kartma ega midagi. Kuulen vaikset itsitamist enda üle.

Mu sadul leotati ära. Keegi pani ülemisse ritta väljaväänamata rätiku. Mis mõte võiks küll ühel vetikal suvises sadularuumis olla? Kui kellelgi on mulle midagi öelda, siis võib ju sõnadega ka proovida, mitte rünnata kaitsetut sadulat. Arusaamatu igatahes.

Plaanisin pika puhkuse ajal jälle maale vanaema juurde minna, aga keegi teine plaanis samasse aega laagri. Nüüd ei teagi, mida teha. Tahaks mõlemat.

Same-o... lame-o

Tao see endale nüüd peakolu sisse: trenni tehakse selleks, et otsustaval hetkel mitte katki minna! Ei tea, kas on mälu kehv või mis, aga järjekordselt olid enne jooksuüritust ainukesed jooksusammud ehk autost tuppa, kui hakkasin dr House'ile hiljaks jääma. Mõtlesin, et vehin niigi tihemini kui muidu hobusega ringi ja ehk on sellest mingit abi. Eks oli ka, võhma nagu jätkuski, aga vat neid jooksulihaseid polnud ollagi. "Hõiska, kodune Ateen'!" lükkas oma 5km ikka ära, edasine oli läbirääkimistega sisustatud. No kuule, hobuselt nõuad küll järgmist volti ja painet ja sirutust, kokku ja lahku -- tee nüüd ise ka! Mis tunne on, kui pead väsinult veel ühe sirge tegema? Pane nüüd, lõpp pole kaugel, saad puhata! Vähem möla, pikem samm! Lõpuks ketras vaid üks unelaul.

Kraapisime finišis igasugused jäänused kokku ja kõmpisime kodu poole. Autoga poleks neid paari kilti oluliselt kiiremini saanud -- nii nagu oli tulekujärjekord, niisamuti passisid minemist oodata. Ühtlane saba parklast Konsumini, võibolla rohkemgi, ei näinud kaugemale. Tähistasime emadepäeva Werneri tordiga (mmmnjam!) ja küpsisetordiga ja veel ühe teega ja veel ühe pepsikoolaga, saatsime külalismetsatajad ära ja siis ma läksin talli. Päris vaevaline oli see minek. Aeglane igatahes. Ei olnud kergem ka olek, jalad ei tahtnud põlvedest painduda nii palju kui vaja, aga käekõrval poleks hoopiski jaksanud. Midagi häiris, aga panin kõik oma vedelate jalgade süüks. Aga tegelikult....

Nüüd me oleme mõlemad lombakad. Mul läheb paari päevaga korda, aga kuidas temal...? Tal pole enne ja pärast seda kunagist kannavenitust jalgadega midagi olnud, nüüd aga... oh jah.

Vahel veab

Mitu tonni veeti niimoodi Timmo tallides päevapeale ära. Põhjuseid, miks mahajäetud tallides järsku elu kihama hakkas, on kaks: Gerard Leijten ja Gé König. Üks (kõrgel) rahvusvahelisel tasemel sõitja ja treener, teine FEI O-taseme kohtunik. On sellised igatpidi hõivatud tegelased, kes äkitse kusagile eikusagile satuvad. Kui nüüd see osa vahele jätta, et meie kohalik tase esialgu kevadisest murustki madalam on, aga ikka tahaks juba raskeid skeeme sõita, siis igatpidi vahva üritus on. Sattusin sinna teisel päeval koolisõidu juttu kuulama. Eelmisest päevast räägiti kohe õudusjutte, kuidas harjutuste eest enamasti 2-3 hindeks saadi, mõni olevat ka üksiku 5 kätte võidelnud. Paljutõotav, kas pole.

Oli valitud koonduste ja sik-sakis pikendustega skeem, kus üks suurt täpsust nõudev harjutus tuli esitada koondtraavis, ohjad ühes käes. Oh jah see koondus... paljudel oli töötraavigagi raskusi. Kusagilt peab siiski alustama ja mingi skeemivalik rahval õppimist ei seganud.

Gerard  rääkis, kuidas ratsa koolisõiduga võrreldes on rakendis veidi teised mõjutusvahendid kasutada. Jalgu pole. Ainult käed. Piits ja hääl ka. Aga muidu on kõik sama: kui hobuse loomulik raskuskese on esiotsal, siis eesmärk on see raskuskese järjest tahapoole nihutada, saavutada kergus ja nähtamatud juhtimisvõtted. Hobune peab olema lõdvestunud, aga tähelepanelik ja kuulekas, reageerima silmapilk, painutama end vastavalt trajektoorile või lähtuvalt harjutuse eripärast... jah, nad teevad õlga sees ja jalavahetusi ka. Distsipliin ja järjepidevus on äärmiselt olulised. Istuda tuleb korralikult sirge seljaga ja jalad kindlalt paigal. Käte ja ohjade ühenduskoht peab olema sirge, käed tundlikud. 

Iga rakendi puhul kontrollis Gerard kõigepealt varustust ja kohendas kõik paika. Näitas ära võimalikud ohuallikad (nt mõni suuline võis end tagurpidi keerata ja valjastesse kinni jääda) ja andis nõu, kuidas neid kõrvaldada. Trenn algas tavaliselt nii, et hobune oma ajuriga tuias niisama loiult ringi, pea taevas ja jalad kaugel maas, või esines tsirkusenumbritega nagu kahel jalal kõndimine. Siis Gerard rääkis olukorra paremaks -- enamus kinnitas, et mees oskab niimoodi seletada, et igaüks aru saab -- ja lõpuks näitas ise ette, kuidas peab ja saab. Palju oli kuulda väljendit "öö ja päev". Vahel väänas ta suulise kangemaks, et hobune paremini kuulaks, aga ise tegutses kohe selle nimel, et hobune eest võimalikult kergeks saada. Kuni hobune käe otsas ripub, pole võimalik teda esiotsalt ära saada. Vaja on, et ta kannaks ennast ikka ise. Taga roomav vanker ka just abiks pole. Kahel viimasel pildil on sama hobune. Teise pildi ajaks oli ta oma tagumised jalad ka keha alla kokku korjanud. Kõik nad muudkui paranesid seal. 

Selles mõttes vedas ka, et esialgne toimumiskoht ära muudeti -- vähemalt paarsada kilomeetrit vähem autotamist.

Kizi Mizi

Plaanisin Lõunakast minema vuhiseda, kui pilk jääväljakule kinni jäi. Oli laps ja oli muusika, oli ootus ja skoori ettelugemine. Siis tuli punase kleidiga tüdruk, peenike ja painduv, keerles ja hüppas mustlasmuusika taustal. See oli imeilus. Kui see oleks KÜR olnud, siis oleks see olnud umbes L-tase. Pärast lõpukummardust sadas jääle karvaseid mänguasju ja midagi, mis platsakaga maandus -- vist šokolaaditahvel. Kui see oleks KÜR olnud, siis oleks hobune suured silmad teinud. Tüdruk platseerus esialgu esikohale. Kui nüüd KÜRiga edasi võrrelda, siis tuli järgmisena koplis end uimaseks söönud ürgaeglane eestikas (kuuendaks), siis üks väga potentsiaalikas, kuid kontrollimatu kuumavereline (lükkas eelmise kuuendalt) ja pärast seda üks surnuksratsastatud grupikas, kes korralikult kõik asjad ära tegi, aga välja nägi nagu heeringas -- kaelata (teiseks). Areenile langes kolmest küljest aina üks karvane loomake teise järel, sekka ka... tavalist poekraami nagu jäätis või makra...? Tagasi Lõunakasse. See uhkus, et meil midagi nii ilusat ja kuidagi habrast saab täiesti tavalise poetuuri kõrval nautida, hakkas asenduma hirmuga, et äkki saab keegi veel haiget niimoodi. See kassipildiga helesinises kleidis pisike tüdruk, keda kuumaverelisega võrdlesin, kukkus hüpetel kolm korda. Ta riskis. Tuli hüppesse suure hooga ja lendas kõrgele, aga maandumine läks iga kord untsu. Kui valus see oli?

Talli hobustel on tagaotsad kraadidega ära torgitud ja kevadekuulutajad-karvad on täislöögijõuga platsis. Pühid neid karvu peoga -- omi riideid enam ei näe. Vaatad alla oma kõhu poole, kuidas neid riideid ei näe -- suu on karvu täis. Rehmad käega suud pühkida -- veel rohkem karvu suus. Ega seda ratsutamise värki enam teha julgegi, äkki on hobune sala-haige? Jalad ei paisteta, palavikku pole, aga hobused on ikkagi karjas ninapidi koos ja sõpsivad üleaedsetega. Iga hommik muudkui karda saada telefonikõnet tallist. Sõitmata jätta ka ei taha, lihased sulaksid kui jää sooja vihmaga ja kõht riputaks end iga laisapäevaga 10 sentimeetrit maa poole.

Olen mitu aastat üritanud leida üht multikat, kus oli see laul:
Peter Green's Fleetwood Mac, Need Your Love So Bad
 Millegipärast oli olnud tunne, et äge multikas oli. Nüüd siis lõpuks leidsin ta ja.... olin valesti mäletanud. Einoh, äge oli ta edasi, aga hoopis mingis teises mõttes. See "Kizi Mizi" on leitav films-i alt lehel http://www.wilkwilk.pl/  

Kooriv mask silmadele

Maneež on suure kevadega nagu suur soolakamber, külm ja kuiv. Õhtuti kisub kiirelt alla -15 kraadi ja näpud hakkavad ükshaaval küljest kukkuma. Liiv jääb kapjade alt üles lööduna kauaks ringi  hõljuma ja koorib tõhusalt silmi, eriti kui ratsutajaid on rohkem kui kaks. Pilukil silmadega ringiroolimine on paras väljakutse, peab ju teiste asukohti ka märkama. Need teised on kiired, jõuavad kahe sekundiga ühest otsast teise põrutada ja vahepeal veel hüpata, karjuda ja kellelegi otsa põrgata. Olukord on täpselt nagu liikluses: reeglid on teada ja enamus neid ka täidab, aga üks hullpealuu suudab ikkagi hetkega kaose tekitada.

Silmadest rääkides...vahepeal oli nädal aega maailma, kus L on R, R on L ja F on P. Näiteks allow kostab nagu arrow, hold nagu  hord, therefore on derpor. Kogu jutu suudavad ära rääkida, hambaid justkui hoos hoides ja natuke huuli liigutades. Kuulajana noogutavad agaralt kaasa, ja siis ütlevad nagu laulus, et jah, muidugi, kuid ei. Hierarhia on neile ääretult tähtis, aga meiesugused matsid ei taipa sellest mõhkugi ja vaidlevad muudkui vastu, kui füüsikaseadusi veidralt väänama hakatakse. Siis me oleme pahad. Laisad oleme niikuinii, sest meie nädalasse mahuvad ka puhkepäevad, mitte nagu neil, E-T-K-N-R-R-R.

Üksöö olid tohutud virmalised üle Eesti, aga ma magasin kõik maha. Jälle. Lohutuseks nägin neid siis unes.

Põhja-Eesti viirusepaanika pani igasugustele võistlustele bloki peale, aga mind see ei mõjuta. Sel aastal on teised plaanid. Esiteks võiks ükskord see päris kevad ka kohale jõuda, tüütuks läheb juba.

85+10

Pime aeg oli vahepeal, kõigest lumest hoolimata. Ma ei naeratanud vist üldse enam, väsimus ja tujutus ja millekskõik. Lapsed läksid hulluks, hobuse tekk oli muudkui katki tõmmatud, auto elektroonika jukerdas ja üldse. Kui ükspäev trenni lõõtsutades lõpetasime ja maha jalutasime, küsisin hobult, et kas ka tema meelest on ratsutamine mõttetu. Ta jäi paugust seisma ja enam järele ei tulnud.

Samal ajal survestatakse olema rõõmus ja õnnelik. Kuidas läheb? Mis tunne on? ...tavaline tunne on. Vahel juhtub meeldivaid, vahel ebameeldivaid asju, aga miks ma peaksin justkui õnnest purjus olema kogu aeg? Heast tujust pulbitsemine on samasugune energiaraisk kui masendumine ja torisemine, mulle tundub. Jaa, ma tunnen toredad asjad ja olukorrad kohe ära, kui neid märkan (ja seda juhtub palju kordi päevas), aga ma ei pea vajalikuks seepärast kohe hüplema hakata. Tuim tükk, eksole.

Olen viimase poole kuuga peaaegu viis meetrit hobusetekki kokku tagasi õmmelnud. Edasi-tagasi ristid peale ja kõige otsa toruteipi. Hobukse koplikaaslased mu näputööd ei hinda, tirivad aina uusi auke sisse ja nokivad vanu lahti. Viimane kord oli lausa tükk välja võetud, enam ei aita õmblemine kah. Hankisin kiiruga uue teki, aga ei raatsinud seda kuidagi peale panna. Nüüd siis läks lõpuks loosi. Külm peaks vähehaaval ära ka minema juba, kaua võib. Täna käisime uisutamas TM finišis, päike paistis ja oli palav. Pärast talli ka. Muu rahvas oli varem lumes ära käinud ja FB pilte täis tagunud. Oleksin teinud just sama, aga päike oli juba liiga alla kukkunud. Asemele tuli täiskuu. Midagi umbes taolist:

Tegelikult muidugi hoopis pärisem kui sel  vanaonule tehtud sünnipäevakaardil. Mul pole tavaliselt üldse aega joonistada, aga siis üks õhtu pärast tööd sain mäkerdada nagu väike laps, unustades kõik muu. Tegelik väike laps ei pahandanud ka, vaid tegi samal ajal vanaemale juubeliks draakoni. Vedas, et seekord plants vs zombies
teemaks polnud. Neid taimi ja zombisid on ikka peotäite jagu pabereid täis sirgeldatud, lasteaias mängujärjed üksipulgi ära seletatud. Lasteaed... kättemaksukontorid ja mobiiltelefonid, privileegidega sõbrannad ja tähtsusjärjekorrad. Mingi teine maailm on neil seal. Ühed jändasid vana nokiaga ega saanud miskit mõistlikku pilti ette, sest ekraan ei reageerinud näpusirgeldustele mitte kuidagi. Õpetasin kiirelt nupud selgeks ja näitasin mängud kätte, kui kasvataja pilli pihta pani. Muidu oleks terve seltskond peadpidi vanasse telefoni sukeldunud. Tüdrukutest kõige tähtsam istus peegli ees ja lasi kaksikutel end teenindada, juukseid kammida ja klammerdada. Teisi ligi ei lastud: "Ei, teie ei või." Susserdasid seal oma plastmasskammidega printsessil karvad püsti pähe. Saabus mänguasjade kuhjaga poiss, hakkas riideid vahetama. "Muideks, Kaarel ütles, et ta enam sind mängu ei võta."
Ilmus Kaarel, kes protestis, et printsess valetab. Sõna teise vastu, nii nad seal tükk aega vaidlesid. Hierarhia, valetamine, kitumine, uudishimu, parastamine, uhkeldamine -- korralik elukool neil seal. Päevad on lasteaialapsel pikemad kui tööinimesel, sest tööinimene viib ja toob, aga teeb vahepeal oma töö ka kusagil ära. Külmapühi neil aiakail ka ei ole. Ega koolivaheaega. E-kooli ka pole, selles mõttes natuke veab. See e-kool on ju täielik ahistamine. Mitte midagi ei saa enam salaja teha, kõik puudutud tunnid on kirjas, kõik hinded ja võrdlus klassikaaslastega kõigile saadaval. Kui koolilaps juhtub haigeks jääma, hakkavad hinnetelehele tekkima nullid. Täielik paanika. Parandada saab kolmapäeviti ja ainult kahe nädala jooksul. Kõik lapsed peavad olema ühesugused korralikud pulgad, või muidu!

Tähistame tagasihoidlikult, tee ja küpsised ja kuhi pomelot. Viimane maitseb tervislikult ja teeb huuled valusaks. 

Palju halle toone

Tallinna-tuur värvis valge auto mustaks. Taipasin liiga hilja, et oleksin võinud hullumiseni kihutada ja igas postis pildistatud saada, aga ükski poleks välja näksinud, mis number mu porikäkil ees olla võiks. Või taga. Või et kas see üldse oligi auto. Nüüd naasnuna on kulunud kolm lumesadu ja kõik on jälle ilus hele. Teed on ka tühjemad ja inimesed rahulikumad. Samas kehtib ütelung, et kus on, sinna  tuleb juurde. See tähendab, et kui 5km teelõigu jooksul tuleb vastu täpselt üks auto, siis kindlasti ületab kitsekari teed just kahe auto vahelt. Kui ma keset kõva Aa-Bee-eSsimist silmad jälle lahti tegin (nojaa, ma kardan verd), sest pauku ei tulnud ja auto hakkas seisma jääma, paistis üle kapotiääre kitsepea. Ilus oli. Vaatas mind ja püsis seal ees, kuni rattaline paigale jäi. Õnneks kitseke ei koperdanud ja sai moosistumise asemel metsa tagasi hüpata. Käisin veel pärast jälgede pealt vaatamas, et kas tal kõik jalad terveks olid jäänud. Olid ilusad neljased hüppejäljed ja auto igalt poolt sama mudane kui ennegi (see oli alles esimene eelpool nimetet lumesadudest). Jube seiklus, eksole.

Nüüd ma sõidan igatahes veel memmelikumalt. Loomad ei tunne ju üldse liiklusreegleid ja helkureid nad ka ei kanna. Hiilgavad silmad ei lähe arvesse. Pildipealne jäljerada oli kaks kilomeetrit pikk. Sellelt teelt juba kõrvale ei keera, kui keegi ette tuleb. Tee äärde kaevati nii sügavad kraavid, et sinna maandunud auto ei pruugi väljagi paista. 

Paljassabalised olid üksijätmise tähistamiseks jälle dessandi ette võtnud. Kadunud teadmata suunas. Tipikat nägin nädala jooksul vaid korra  -- peeglist, pool sekundit. Pärast tuli välja, et ta oli kapi alla korraliku pesa teinud, kotitäie seemnekoori laiali puistanud ja piimakilekoti peenteks ribadeks jahvatanud. Prügikastituhnimises on eksperdi tase igatahes käes. Enda järelt koristamise tase -- null.  

Ega need Tallinna-reisid alati halba tähenda. Vahel on mõnus ka, näiteks kui vanaema teeb pühapäevahommikuks pannkooke. Njam. Mul endal pole kunagi nii head välja tulnud. Tallinn...seal pole üksiolemine ka mingi probleem -- telli endale raha eest mees. Kõik kodutööd teeb ära!

Kunagi ma unistasin, et saaksin olla nähtamatu. Näikse nii, et unistus hakkab tasahilju täide minema. Umbes neli viimast trenni on mind kas ära unustatud või lausa mitte tähele pandud. J unustab ennast arvatavasti arvutisse, aga EM ümber tiirutasin nõutult üht- ja teistpidi, kui ta T-ga juttu ajas. Aeg oli juba täis küll ja üle ääregi. Kui lõpuks murelikult uurima hakkasin, et kas nüüd tuleb paus või siiski äkki toimub midagi, ütles ta, et näe, järgmist pole veel tulnud. Võibolla ma siiski peaksin hakkama korralikumalt või vähemalt ootuspärasemalt riides käima, et usutavamat muljet jätta. Küünarnukid kehha, käed nurka, pöidlad üles, jalad alla, paine sisse, rääkis EM hiljem. Mõjus hästi.

Tööl hakkasin maalriks. Mul oli selge plaan võtta matt hall vesilahuseline  värv. Lihtne, eksole. Ja siis lüüakse mulle kolm lipikute lehvikut halle ette. Neid oli kindlasti rohkem kui 50, pigem nii 500! Hoidku selle eest, kui peaksin ükspäev "värviliste" värvidega midagi teha tahtma.

Ärtu emand

Ma olen ikka veel noor. Järeldan seda sellest, et pole ikka veel ära õppinud tühistesse asjadesse suhtumist kui tühistesse. Ühel oli hammas ära tulnud. Kuna mingite lögaste pulgakeste padja all hoiustamine mulle niiväga ei meeldi, pakkusin välja, et ostan talt selle hamba ära -- sama taksiga kui teistele hambahaldjalt pudeneb. Aga ei, rahvas läks horisontaali ja mine nüüd võta kinni, kelle padja alla see viitsütikuga pomm jäi. Udjad küll padja all ringi sügada, aga need soojad seal patjade otsas kipuvad ju ärkama. Hommikul ei läinud paremini; kui riided veel kuidagi vedelale massile ümber sai meelitatud, siis saapad koostööst huvitunud polnud. Üks istus nagu hunnik õnnetust saabaste ees ja mõmisvääksus, käed-jalad vedelad. Ehe titt! Jälle ei jõudnud söögiajaks. Olin kuri ja lubasin kõigil pead otsast hammustada.

Trennis on igav. Iiigav. Tegelen aktiivselt võimalikult vähe tegelemisega ja kui miski ei meeldi, siis korrigeerin kohe, et jälle igavlema hakata. Mulle meeldiks ju ringi rahmida ja võidelda lohedega. Aga ei, igav, pean laskma hobusel liikuda ja ise paigal olema. Kõik need sadamiljonit volti ja painet ja üleminekut ja õlga sees, iga päev üks ja sama jama. Olgu-olgu, galopp paraneb ka seepärast, aga mitte nii heaks ega kiirelt nagu tahaks. Uimerdav ussike. Uue aasta teisel päeval oli vähemalt korraks huvitav. Libishobused pöörastasid ringi ja taksohobune pukkis tagant üles, metsik käitus seekord viisakalt. Ta ei ole siiski mingi ürgtuim tükk, see metsik -- kohutav Aaneli, kui see äkki seinalt maha lendles, tekitas korraks põgenemisreaktsiooni. Aaneljaga on üldse mingid erilised suhted. Teada sain seda siis, kui L-lt korraks skeemi vaadata küsisin. Oh hullu, kus kukkus Aanelja krabina peale all pöörlema, tegi igas suunas äkksööste ega kavatsenudki enne lõpetada, kui krabistaja kadunud. Plastmassist joogitopsi, veepudelit, paberraha hoia ka heaga eemal. Kõigi nendega on seotud mälestusrikkad üksikjuhtumid.

...ah et mis need libishobused on? Need on kaks sellist, keda libisevata võib näha ainult boksis ja seda siis, kui libisevat pole millegi külge panna. Üks on küünaldamisele spetsialiseerunud ja teine kihutab ühest peatusest teise, nina maas, esijalad pööraselt ette tagumas. Neil tundub ka natuke igav olevat, sest kõik trennid on ühesugused. Võibolla küünalde ja sebimiste arv varieerub. A'mida ma üldse moodsatest treeningmeetoditest tean... või üldse millestki. Ma ei suuda isegi oma jalgu talitseda. Need tahavad teha õlga sees Eesti moodi. See on siis nii, et mitte ei tõmba õlga sisse, vaid hoopis lükkab tagaotsa välja. Isegi kui uduselt vaadates võib tulemus sarnane olla, siis tegelikult on ju täitsa mööda. Ühel juhul panevad tagumised otse, teisel juhul on kõik kabjad liikumissuunast mingi nurga jagu ära pööratud. See esimene on muidugi õige, sisemine säär ei tohi kusagile taha uitama minna! Pekki küll, milline võitlus iseendaga. Nagu juba tallitulek iseenesest oleks mingi piece of cake. Loobuda netis logelemisest... Pane aga riidesse ja siis külmeta ja higista vaheldumisi. Ja siis need igasugused tüütused nagu rebenenud õuetekk või kabjast kadunud tükike või paljaksjäratud saba või kuju muutnud kehaosa või lõppevad tagavarad ja need teised. Vähemalt äraminekut lihtsustavad naelrehvid ja piisav stardihoog.