V

Veeris, vahva orlovi traavlist täkk. Hõbehallid karmid karvad, pikk laines lakk ja saba, ühest silmast pime. Käis tantsupeo paraadil tõrvikut vedamas, filmivõtetel, maikrahvitamistel, oli viiekate raudvara. Üks Ellu metsahobustest (teine oli Pingur), usaldusväärne ratsu. Teadis, et on täkk, ja andis sellest ka teistele teada, nii et ettevaatus oli asjakohane.

Veranda, unistuste mära, tumekõrb otse kasvandusest tulnud hüppekas.

Viira, hiiglaslik jämeda kondiga raudjas karvane tori mära. Ükspäev oli Viira boksis keegi teine, aga silt jäi samaks, niisiis veel üks

Viira, siledam, madalam, peenema kondiga, lauguga raudjas tori mära.

Viktoria, koolisõidumära, suur ja šokolaadivärvi, valgete sokkidega ja suure peaga. Läks kiirelt üle lahe, lubadusega peagi tagasi tulla. Ei tulnud midagi.

Vigvam, tumekõrb traavel, tumedate lehvivate lokkidega ratsanikuga (kiivrid polnud veel teema).

Versia, jämedama kondiga mära, keda väänanud ja kellega kakelnud mitmedki tegelased. Kõige pikemalt jäi püsima hoopis grupihobusena.

Vilva, peaaegu nagu Versia, aga peenem ja väiksem. Peamiselt meeles Volvo WC ajal harrastajate sõidus tehtud kukerpalliga, mis lõppes mingit sorti närvivigastusega. Vilva komberdas platsilt ja oli justkui murtud. Akontaktne. Ma polegi teda hiljem näinud, aga kuuldavasti sai veel varssu ja oli peaaegu nagu päris hobune.

Vulkan, must ruun. Õrnakene ja närviline. Kartis vana Villemit, kui see hüppetrenni andis. Ükskord nägin, kui nad raudlatitasid teda. Hobune oli nii närvis, et pissis jooksu pealt. Loomulikult ei saanud temast mingit asja niimoodi, närvid täiesti pooleks. Õnneks-õnneks-õnneks sai endale hea kodu üle lahe otse muinasjutuaeda.

Vopros, jõuline täkk ja pärast ruun. Tõeline macho tüüp. Kuna polnud nõus hüppama, läks koolisõitu. Liikumist rohkem kui küll, aga eest ei usaldanud enam üldse. Ka kinni ei lasknud ennast siduda, tõmbas kahed päitsed korraga lõhki. Sai äärmiselt hästi läbi Johannaga, kes ta ka hiljem endale võttis. Kahjuks tuli mitu korda silmast kasvajat lõigata ja suri vähki, vist kõri-.

Vernisaz, must täkk, heasüdamlikkus ise. Ilus ja hea, ja nagu kõik taoline, leidis oma tee lahe taha.

Vimpel, hall tuulelohe. Väikese peaga, kõrge, kerge. Saba lehvis lipuna taga, kui D. temaga ringi hõljus. Vimppeli-Tomppeli ütlesid soomlased tema kohta. Ja tassisid üle lahe. Kummalisel kombel tuli Vimps esimesel korral ka tagasi. Oli siis täiesti kõhnaks aetud, nagu luukere. Kui sai liha luudele tagasi, läks jälle minema. Lõplikult.

Vavilona, minu kullakallis Notsu. Suur šokolaadikarva mära, kes kunagi mära moodi ei käitunud. Täkkusid polnud tema jaoks justkui olemaski. Leidsin, et täitsa minu moodi. Olin temasse täiesti armunud. Alguses ei olnud ma temast üldse vaimustatud. Lonts tassis Piretit mööda maneeži ringi, aerutas kolme sammuga ühest otsast teise. Nagu auruvedur. Vaatasin seda rallit uksepealt ja mõtlesin, et parem kui ta kunagi koolisõitu ei tuleks. Pille muidugi proovis Notsuga hüpata ka, aga ühe parema pingutuse pealt läksid sadulavööd pooleks. Mina neid tagamaid ei tea, aga koolisõitu ta igatahes tuli. Ega ta mingi kerge hobune olnud, aga uusi harjutusi õppis küll nagu muuseas. Mine tea, kuhu ta kõik jõuda oleks võinud, kui poleks olnud seda põlveviga. Lonkama kippus muudkui. Peale vaadates oleks võinud arvata, et hoopis esijalad saavad talle piduriks -- üks oli deformeerunud ja luumunaga (eks ta sellepärast meile üldse tuligi vist) -- aga ei. Notsuga teenisime koos mitmeid medaleid ja karikaid, ja ta oli parim viieaastane koolisõiduhobune. Kõige raskem skeem, mida koos teha saime, oli Keskmine I, KÜR. Üks osa muusikast oli Prokofjevi Romeost ja Juliast, teine laulukujuline Lemon Tree. Kahe tagant jalavahetused tegin kaare peal, rohkem ei mäleta (vahelepõikena -- see Lemon Tree ei tundunud üldse imelik, sest ükskord sõitis Margit Vopsiga Prodigy järgi ja Kupil oli üks muu kord lausa mingi traktoripõrinaga lugu). Lonts oli alati rivis, kui soomlased tulid. Me vihkasime neid soomlasi, kuigi tegelikult oleksime pidanud oma viha küll kusagile mujale suunama (ükskord tegin Dianale 1. aprillil trennipäevikusse Vimpli taha Jukka Pekka. Ai, kuidas vihastas. Tervitused, D, ei olnud paha pärast! :P). Mingil ajal oli Lontsil jälle kerge longe ja sommid majas. Teatasin H-le siis, et ma ei kavatse teist trenni peale teha. Vastus ei olnud mingi "olgu pealegi", vaid -- no siis võtan talt kaera maha! ***hiljem*** Kui vahepeal oli palju aega mööda läinud ja kõik hobujäljed kadunud, sõitsin juhuslikult jalgrattaga sisse Maie talli. Vaatasin nimesid ja hobuseid, aga Aila nime taga oli hoopis Notsu! Oh kus oli alles üllatus. Tema oli ja mina olin... me olime üsna ühel maal ümmarguseks olemisega. Maie kutsus kohe ratsutama ja sain endale ühe noorekese kõrvale ka Notsu liigutada. Ta mäletas kõike ja oli nii.... oma. Käisime koos mere ääres ja metsas, kuni enam ei tahtnud. Kõht hakkas liiga ebamugavalt loksuma. Pärast olid meil ühevanused lapsed. See on ka üks teine lugu. Veel hiljem sain Notsut mõne korra külastada Viljandi lähedal karjamaal. Kõige viimane kohtumine oli sünge, taevas oli tume, müristas ja lõi välku. Tervitasime, tavapärased kallid ja esijalatere, siis keeras ta selja ja vantsis minema. Mina ka, teises suunas, auto juurde tagasi. Notsu on mulle siiamaani kallis, kuigi nüüdseks surnud. Teada sain sellest ka nii jutujätkuks ja seda hetkel, kui olin parasjagu kogu südamest õnnelik. Mulle ei jõudnud kohe päralegi. Pärast nutsin terve päeva.

Vikont, šokolaadihobune. Mulle tundus, et ta ongi just see Maailma Kõige Ilusam Hobune. Notsu vend, aga veel ilusamat värvi. Valged sokid ja puha. Käisime ukselt piilumas, kuidas Alla temaga mööda platsi lendles, jalad kõrvade taga. Leidis endale Auli. Auli istus hobuse otsas täitsa viltu ühele küljele, aga kui Pille talle seda ütles, siis sai vastu "ma olen niimoodi harjunud". Ka Aulit me vihkasime, kuigi jällegi täiesti ülekohtuselt. Auli omakorda leidis Marko Björsi, kes käis ja proovis pooli "Vozgonisid" ja edasi ei läinud kaua aega, kui Viku üle lahe põrutas (kõik eelmised kaheksa siin nimekirjas on Vozgonist, tulid korraga nagu teisest maailmast).

Vietnam, väiksepoolne hüppekas.

Viktooria, raudjas grupihobu, kes aina lonkas. Käis ära pikemal puhkusel, kus kuuldavasti tegeles kõige muuga peale lonkamise.

Viksur, heasüdamlik hiiglane. Minu isa pole ratsutamist õppinud, aga tassisin teda paar korda trenni kaasa. Sai Viksurit proovida. Hobune käitus nagu tõeline džentelmen, käis nagu nööri mööda. Seletasin, kuhu panna jalad ja käed, et hobune tõuseks galopile. Isa tegi nii -- ja hobu tõusis hetkega täpselt nii nagu vaja. Müts maha selliste hobuste ees, nad on kulda väärt.

Kaitseprillid ja joomine

Ma ajan hobused jooma. Seni olin arvanud, et Metsikul ongi selline komme, et kargab pärast sõitu peadpidi jootjasse. Pole suurt vahet, et kui palju me trenni teinud oleme, ikka joob. Praegu külmaga ei lähe üldse higisekski... hmm... üldse läheb harva, aga sellest on eespool ka juttu olnud. Igatahes on nüüd külalishobu kombe üle võtnud. Varem ta nii ei teinud. Vist.

Teine, mis täna mõtteainet pakkus -- kaitseprillide vajalikkus. Kui ikka mudakilbistatud hobuse vastu harjaga üles astuda, siis peaksid silmad mingi katte taga olema. Eelmine kord pudistas mulle mudakäraka otse silma, seekord jõudsin napilt kardinad ette tõmmata. Muidugi see prillivajadus meenub alles siis, kui kahju juba tehtud. Kui mitu korda ma velodes putukaid silmast koukima pidanud olengi...? Väga Mitu.

Huvitavat juhtub veelgi. Kui lapsed lausa lendavad valgele jääkoorikule kandadega peale, siis hobused hoiavad hoopis eemale. Väga mõistlik, eksole. Välja arvatud siis, kui ikka tõesti kusagile minna vaja on, aga jääkoll kõrval ei luba. Nooreke sai täna natuke jääd õppida. Kui alguses oli "ei kunagi" nägu ees, siis veidi aja pärast "olgu, aga kiiresti" ja sealt veel edasi "mis vahid, kas siin oli ka midagi?". Oleks juba alguses "nääh, olgu" teinud, poleks ta mind muudes asjades ka uskuma pidanud.

Autoinvaliid olen ka edasi. Ja öelge veel, et karma ei tööta. Asendusautol tõmmati ukselink ära. Lihtsalt niisama, ette hoiatamata tuli lahti (mina ei teinud! :)). Mõne päeva pärast selgus, et remondis oleval sidrunil oli ka ukselink ära tulnud. Uskumatu. Täpipealt link lingi vastu.

Ja veel. Lõpuks jõudsid vabad päevad sinnamaani, et sain mõne ajakirja oma pikast järjekorrast ära loetud. Oma Hobu viimane jutukatke on Veskast. Ja natukesekene Fritzust. Ta on mul F-tähe all kirjas ka, aga seda ma igatahes küll ei mäletanud, et ta täisverelisest ukrainlane oli, mingit sorti koondise varuhobune kah veel. Seal jutus ta lonkas ja ma väga loodan, et ta seda pikalt ei teinud, sest ringi jooksis ta täiesti nauditavalt kenasti. Tahaks teada, kuidas tal läks...

Mäng

Tähed hakkavad otsa saama. Ma olen neid vahepeal salaja aegajalt täiendanud ka, kui keegi tagantjärele meelde tuleb. Järgmine on V, sellest saab viimane pikem nimekiri. Mõni täpilisem täht ähvardab küll lausa lagedaks jääda. Pole hullu -- võidutäheks olemine mingit auhinda kaasa ei too... On lihtsalt selline mäng. Nagu näiteks põdramaja mäng, kus asendad kõik täishäälikud kordamööda ainult ühe täishäälikuga. Näiteks padral maja matsa saas, vaaksast aknast valja vaatab... jne. Võidab see täht, millega laulu jääb kõige rohkem tähendusega sõnu alles. Olen vist kunagu ammu palju bussiga sõitnud. Raamatuta. Muidu oleksin ju lugenud, mitte mänginud. Eks need trenni ja tagasi sõidud siis olid, lasnast oli nii tondile kui veskasse pikk maa minna. Lasnast jalgrattaga vääna, see oli veel pikem ja üle kahe korra ei viitsinud... Nojah, aga need bussimängud. Vahel lugesin kelli, mis tee peal ette jäid. Teadsin kõiki kesklinna ja tondi vahelisi seinakelli peast. Kui hakkas kogu aeg sama arv tulema, võtsin lisaks käekellad. Oijah. Neid oli palju. Nüüd oleks vast jälle vähem, kuna taskud on hoopis telefone täis. Autode numbrimärkide tähtedest pidi sõnu moodustama. Just selles järjekorras, milles nad seal esinesid. Näiteks BDG oleks võinud olla buldog. Mida lühem sõna tuli, seda parem, ja tegutsema pidi nii, et kõik vastutulevad autod said nime. Tipptunnil läks täitsa raskeks, nagu kiuste tuli x-e ja z-e nagu torust. Reeglid lubasid x-i asendada ks-iga, c võis olla ts jne.

Elu ise on ka nagu mäng, ainult et restardi koha pealt selline kehvakene. Elusid on ka vähevõitu. Mitte nagu Mac-i minesweeperis. Seal lendad miini otsa, naerunägu mossitab korra ja lubab mudas edasi tuhnida. You failed -- try again. Milline lõpmatu andestamine ja halastamine. Ju siis on nii vaja, kui midagi päriselus võimatut mängudesse sisse kirjutatud sai.

U

Unter Ohvitser. Tuli, oli, läks. Kuhu, ei tea.

Uranus van Lange Weeren, veidra seljaga nagisev koolisõidutalent. Hõljuvad kahekesi oma ratsanikuga kui pilvede peal.

Iroonialaks

Eelmine kord julgesin mainida midagi ajapuzzlest. Kuidas ühe asa juhtumine viib teiseni. Ma pidasin tookord silmas häid kokkusattumisi, sest need olid äsja toimunud. Sealt päev edasi kerida ja... kõik oli teisiti.



Pikem hala vahelt ära jätta -- olen nüüd jalamees. Kohe täiega. Kuidas nüüd hommikuti vidin aeda viia, ei tea. Jalgsi tunnine jalutuskäik. Jalgrattaga saab kiiremini, aga nüüd lumelögaga jagatakse haiglapileteid üsna lahkelt välja. Magav meeter ei tee ka minekut kergemaks.



Kõige rohkem teeb haiget, et talli ei saa. Iga minut sööb sisikonda seest välja. Ma teadsin, et olen sõltlane, aga et nii hullusti... Kohati võtab lausa hinge kinni.

Reality check

Tõmbasin I. trennis esimese käigu sisse ja mõtlesin, et sellest piisab nii madalate takistuste jaoks küll. Tegelikult jäi väga puudu. Hobul oli aega takistust põhjalikult uurida, siis ennast kokku kerida ja üle volksata. Nojaa, aga meil polnud ju ometi mingi uurimustöö parasjagu käsil. Võibolla on mul hoopis kiirusemõõdik rikkis?

Veider, kuidas rahval muudkui sarnaseid asju juhtub samal ajal. Näiteks seljapunnid. Need tulid mitmele korraga, kuigi varem polnud midagi olnud. Erinevate inimeste erinevad kabjalised. Ja siis mingid veidrad haavad esijalgadel, verenired ja puha. Pole sama kopli rahvas ega midagi. Vei-der.

Aga veidraid asju juhtub mujal ka. Mul viimasel ajal näiteks puzzletükkidena kokku sobivad ajalõigud. See käib nii, et mingil hetkel juhtub midagi plaanimatut, aga justnimelt see plaanimatu juhtum võimaldab millelgi järgmisel juhtuda, mida muidu kuidagi olla poleks saanud. Selle mängu see level on sihuke tihe.

Üks nunnu mäng on Hoshi Saga (tähekese otsimine), mille leiab näiteks friv.com leheküljelt (praegu ülemine rida, kuues mäng). Esimene versioon on kõige andekam, järjelood lahejmad. Sedagi juhtub mujal ka :)

A'ja ühtäkki on kõik järjekorras trenne andma. Varem oli selline ikaldus, nüüd ei jõua trennikuulutusi kokku lugeda. Tore. On valikut. Mina söön vist Metsiku ära ükspäev, ratsutamisest ei tule midagi välja.

T

Tamiga, kiitsakas kõrge kõrb traavlimära, viievõistlejate käpa all. Juhtus nii, et ühtedel võistlustel ei suutnud viiekas teda ära roolida. Seepeale vihastas (aga mitte enda peale), tõmbas hobusel pea püsti ja raius siis kätega järsult alla. Tulemus -- nii sügavad lõhed hobu suunurkades, et igasugused suulised kadusid pikemaks ajaks päevaplaanist ja hobuke jäeti meile sõita. Pähe hannoveri kapsel, millele külgedelt ratsmed külge poogitud, ja käis küll. Metsavahel oli galopilt pidurdusmaa küll veidi pikem kui tavaliselt, aga juhtimisega muidu mingeid probleeme ei tekkinud.

Taavi, raudponi. Tegi kõike, mida nõuti, välja arvatud siis, kui ei nõutud piisavalt hästi.

Tukkar, hall poni, kellel nimekaime leidub mitmes tallis. Kadus kiirelt, ilmselt kusagile Soome.

Tõller, üks saaresaadikutest, kadus kiirelt kusagile. Nimi kah selline veider. Eks see saarerahvas ongi veidi isevärki. No kes see võtaks endale kangelase, keda isekeskis peab nimetama "Suur Töll", sest keel ei paindu teisiti... Tervised siinkohal mu saare-sugulastele :)

Taara, võik kiitsakas mära.

Tuular, poni, kellest meeles ainult nimi, ei muud.

Truman, kukekas.

Dust in the wind

Kuna kell 11 pidi tallis Midagi toimuma, siis ei läinudki hommikul kuhu varem plaanis, vaid hoopis õhtuseid toimetusi hommikupoole ära tegema. Ilus ilm oli. Uskumatu, kuidas number kraadiklaasil ei klapi selle soojatundega, mis talli ääres peesitades peale tuli.

Kuna ühel tegelasel polnud hambajälgi enam ebasobivates kohtades näha, läks tema esimesena loosi. Tuli ilusti koplis vastu oma ilusate valgete sokkidega. Pole võimalik, mõtlesin mina, õhtuti on ta ju nagu kilpkonn igalt poolt. Valgete sokkide otsas olid mustad klombid ja kusagil seal sees kabjad. Maneež oli kinni ja ilm ilus -- polnud just kaua vaja mõelda, kuhu minna. Ikka väliplatsile ja teisele. Siis see hakkas: "all we are is dust in the wind....". Kummitas mis jaksas, kuni igaks juhuks peakilbi pähe tirisin. Vaatasin siis iga samm hoolega ette, et kuhu oleks ja kuhu mitte pehmem kukkuda, aga seekord tõesti ei juhtunudki midagi põnevamat. Galopp oli nii mõnus, et ei tahtnudki lõpetada...

Aeg tiksus mis kole, aga mida polnud, see oli see Sündmus, mida ma üldse ootama olin läinud. Andsin Metsiku sepale riivida ja ajasin eelviimaseid porgandeid taga. Nende porganditega on üldse üks veider lugu. Ka keset kõige ilgemat hallituselöga leidub isendeid, kes ümbritsevast keskkonnast väljagi ei tee ja kõlbaksid porgandireklaami esinema. Arvatavasti annaksid ka nemad lõpuks järele, aga nad peavad muutumatuna vastu olulisemalt kauem kui mingi selgelt sodisuunaline enamus. Eks sama kehtib nii paljudes kohtades. Kui kusagil midagi väga kanni läheb ja midagikedagi selle kanni pärast hukka saab, siis leidub, vähemalt mõnda aega, ikka selliseid, kellele just see kann ei mõju. Nagu mingi veider filtrisüsteem. Seda õrna elukest on maapeal palju alles ja kraami, mida filtritest läbi ajada, jagub. Või...?

Kus on, sinna tuleb

Võib juhtuda, et ühe-kahe kabjalise asemel tuleb hoopis kolme taga ajama hakata. Niipalju siis sellest, kuidas üks ühtegi pole. Tegelikult on üldse talli jõudmisega tegemist, sest logistika on sootuks puusse keeranud. Pean ilmselt metsiku taltsutamiseks kasutama ajutist kõrvalist abi. Seda enam, et ta enam üldsegi metsik pole. Välja arvatud täna. Oli eile väga kergelt saanud, sest kopsude väljaköhimine võttis oma aja. Täna siis, kui ka ainult kerged plaanid olid, otsustas lattide ja pukkide vedamist karta. Kael oli püsti kui lipuvarras. Hirmus kena on ta niimoodi, kahju, et pilti ei saanud. Külalishobust, nagu selgus koore mahavõtmisel (raudselt on homme sama paks kilp tagasi kasvanud), oli koplikaaslane tüki välja hammustanud -- otse sadula all rusikasuurune verevalum. Kuni siledaks pole läinud, sadulat ei näe.

Nii nagu ei maksa osta põrsast kotis, tasub hoiduda kotiporganditest. Nad nägid juba alguses välja, nagu tahaksid kusagil mujal olla ja olid endale kehaosi juurde kasvatanud. Libedad vennikesed... ei saa neist kinnigi võtta. Hinnavõitu ka kokkuvõttes pole. Kuigi kilo järgi on hind poolik, ei jää pärast lauslöga minemapildumist palju üle poole kogusest alles. Niisiis, sama raha ja suurema ajakulu eest kehva kvaliteeti. Ei, aitäh, enam mitte. Täna olid nad otsustanud vanaks hakata ja paksud valged habemed külge kasvatada. Lisaks vahutas suur osa neist. Vihased? Njaa...

Pontšik

Ei saa mitut head asja korraga. Just kui galopp hakkas natukenegi galopi moodi tunduma, lendas kõik muu laiali. Ja ikka on nii kohutavalt raske sirgelt istuda. Ülemine ots peaks olema avatud, umbes nagu peotantsus, selline lahke, aga tasakaalustatud poos. Aga kuidas ma endale ikka valetan, et on hea ja lahke tuju, kui tegelikult tahaks puu taha peitu minna ja seal pisikesena kössitada.

Ja pontšikutele ei tohiks panna jahuga segatud tuhksuhkrut. Või on sel mingi tagamõte? Et siis püsib kauem valge? Maitse oleks ikkagi parem puhta tuhksuhkruga, või veel ägedam -- puuviljasuhkruga.

Pöialpoiss ja päkapikk

Ira Lember

Kord kohtas keset kanarbikku

üks pöialpoiss üht päkapikku.

Nad põrnitsesid teineteist

ja vaidlesid kumb pikem neist.

“Sa oled nagu leivaraas

ja raske on sind leida maast!”

“Miks, kääbus sõnu loobid sa!

Ei näe sind mikroskoobita!”

“Kui kükakile laskun, siis

ehk küünitad mu taskuni!”

“Sa ulatud mu jopi äärde!”

“Ja sina mulle poolde säärde!”

“Sa oled pisem kui mu näpp!”

“Sa välja näed kui väike täpp!”

“Ma olen sentimeetrine!”

“Ma kümne millimeetrine!”

Nad panid lõpuks seljad vastu -

ja olid täpselt ühte kasvu.

Tallinn, mu Tallinn

Tallinn võttis mu lahkelt vastu, haisedes tungivalt heitgaaside ja vettinud konide järele. Reisisaatja hoiatas vabale toolile istumast, kuna eelmine istuja oli suure osa endast sinna maha jätnud. Iste pidavat nüüd desinfitseerimisele minema. Kuni saabuvat võtit ootasin, sain jälgida vene laste tapamängu. Ise nii umbes kolmanda klassi poisid, aga mõlemal uhked relvad kaasas, ühel tervenisti automaat. Seekord mänguasjad. Nad tapsid üksteist kordamööda ja surid dramaatiliselt maas püherdades ja siis puha vagaseks jäädes. Samal ajal pidasid nad kogu ümbruskonda valvsalt sihikul, lastes maha enamvähem kõik, mis ümbruskonnas liigutas või siis paigal oli.

Mängisime vanamaga poole ööni ussisõnade mängu. Tema võitis. Tegi seda mitmeid kordi järjest. Läksin ühel hetkel magama ära, muidu oleks hommik peale tulnud.

Lemmiküritus toimus täie rauaga ja ootan juba järgmist aastat, et saaks jälle osaleda. Bussipileteid jäi ka veel mitmeks sõiduks alles. Ühistranspordisõit on Tallinnas mõne teise linnaga võrreldes üsna soodne. Ainult et kõik vahemaad on kuidagi väga lühikeseks läinud. Kui käe otsas poleks mingit meetrimeest rippunud, oleksin nii mõnegi otsa rohkem jalgsi teinud. Vanasti olid need tänavad ikka hulga pikemad...

Veel üks ühistranspordi juhtum. Mu käepikendusele pakkus istet üks tüdruk. Krapsas püsti ühe teise tüdruku kõrvalt, kellel oli peas kiiver, ja kellega olid enne elavalt juttu ajanud. Tramm number 4 ja ratsakiivriga tüdruk. Nagunii Tondikas! Nagu mina vanasti, aga mul oli siis stekk püksisääres, mitte kiiver peas. Stekk oli tehtud spinningupikendajast, 85 kopikat tükk. Käepidemeks käis suvaline sobiv toru, aga vahel bambusest suusakepist saetud jupp. Ja trammid 3 ja 4 haisesid hobuste järele. Nüüd polnud enam midagi tunda.

Kiirustasin tagasi, sest olin ennast J.C. trenni kirja pannud. Hüppekasse. Kannused koorisin maha, sest ei tahtnud kogematagi kannusega ennast kinni hoidma jääda ja madjakat kah ei võtnud. Jätkasime nurkade välja sõitmist ja püstist istumist. Oijah, hüppamine on nüüd nii kergeks läinud. Aga me pole mingite päris kõrgusteni veel jõudnud ka. Sellise paarina ilmselt ei jõuagi. Ma lihtsalt tunnen, et ta ei taha. Neid pisikesi kõksib küll lustiga ja see on tore. Ja endiselt on kõige hullem, mida üks treener teha saab, öelda: "PLEASE sit up". See paneb kasvõi nahast välja pugema, et nii teha, nagu vaja.

Lambakari

Sõidad kottpimedas kodupoole ja äkki hiilgavad tee ääres kalliskivid. Need sädelevad ja vilguvad. Ime! Tegelikult siiski kari lambaid. Iga kord teevad tuju heaks, kui nad seal niimoodi vilgutavad. Täna oli tegelikult lammaste asemel metssiga ja see tuletas meelde, kui nunnud lambad olid olnud.

Veel nunnusid lambaid


Ahsoo...sattusin täna ootamatult hüppekasse ja pidin vahelduseks GP sadulat kasutama. Ise mõtlesin: mul ongi ju GP hobune! Kahjuks mitte selles mõttes, mida rohkem tahaksin. Võiks ju olla ka GP GP hobune. Ühel alal tipus, aga muid asju oskaks ka. Balagur igatahes kindlasti mäletaks mõnda tsirkuse- või politseitrikki.

Ilusti teemas püsides, üks nunnu klaveriõpetus. Nunnu-nunnu. Tüütu on sama sõnu muudkui kasutada, aga praegu ei tule sõnad üldse meelde. Millegipärast ei tule teised asjad ka meelde. Järsku võtan seda puhkuse-asja liiga tõsiselt?

Üks pole ühtegi

Pimegalopp oli vahelduseks päris tore. Ainult talli parkla tuli paistis kaugusest ja vananev pilvetagune kuu. Platsi pinnas -- hiiglama hea. Plusskahene õhk oli ka täitsa paras. Kui L platsile lisaks tuli, siis ma ise algul ei märganudki midagi, ainult hobune jäi äkki värava oletatavas suunas jõllitama. See L on päeva ajal helehall.

Külalishobuse peremees on nüüd tagasi ja minu õppetunnid temaga selleks korraks läbi. Mis need nüüd olidki... Esimene oli sama, mis kahe eelmise külalishobusega: selgaronimisel ollakse paigal. Miinus minule, vahel olen ikka lubanud ära jalutada küll. Teiseks, puhastamisel, valmispanekul, mis iganes sättimisel peab hobu nõudmisel eest astuma ja mittenõudmisel paigal püsima. Pluss mulle. Kolmas: ka suur hobune võib uskumatult õrn ja tundlik olla. Siht mulle: harjutada end veel tõsisemalt tegema vähem, aga see-eest ainult olulist. Nii või naa, hobuse otsas või tema juures, seda rahulikkust on hobuksed küll mulle hoolega õpetanud. Aitab ka inimeste maailmas paremini hakkama saada. Siiski kujutan ette, et mu kehakeel karjub ikka veel päris tüütult kõvasti.

Kui ollakse jõudnud nii kaugele, et see oluliseks muutub, siis saab jälgida, mis jalaline hobune on. Kui eelistab paremast galoppi teha, siis vasakujalaline, sest vasak tagumine alustab sel juhul liikumist. Ja kui valib üle lati astumiseks enamasti parema jala, siis on ka vasakujalaline, sest tagumine vasak liigub parema esimesega koos ja tagumised on mootor, nii et selle järgi pannakse jalalisus paika. Jalalisust tuleks välja triikida. Koolisõidu skaalal on otsesus väga kõrgel kohal, sinna kõik välja ei jõuagi. Kui meile kunagiammu trennis teooriatunde tehti, siis käis käest kätte üks käsikirjaline materjal, kus seletati, miks on oluline hobuse jalgu ükshaaval roolida. Näiteks harjutus peatus-taandamine-edasi-taandamine-galopp. Kui tahaks siis harjutust ilus välja nägema panna, tuleb sättida nii, et viimase taandamise lõpus jääb galoppi alustav (tavaliselt välimine) tagumine jalg taha. Minu täpsussõidud on praegu rohkem unes. Ükskord tegin Metsikuga piaffi ja tahtsin näha, kas ta teeb ka õigesti. Niisiis tagurpidipiaffisin ta peegli ette tagasi ja vaatasin, et kuigi kõrgelt ei astu, aga rütm oli hea. Päriselus... uhh... mmm...

Nii meenus neljas õppetund: ainult ühe hobusega sõites ei jõua suurt kusagile. Hea oleks, kui üks õpetaks ja teist õpetataks -- vähemalt. Muidu harjub kumbki paarilisest teise vigadega ja toimub mingi mugandumine.

Vähemalt kuupäev on ilus

Nüüd on see uks seljataga kinni läinud, mis mind üldse siia maale tõi. Väravad olevat siiski lahti, ütlesid nad. Kuus aastat oleks kahe kuu pärast täis saanud.

Ma ei kahetse ühtegi hetke.

Ja on teatud seltskond inimesi, kelle tundmaõppimise ja üldse olemasolu pärast laulab süda sees ja nutab lahinal, et ma neid võibolla enam kunagi ei näe.

+ + + + + + + + +

Kabjalistel oli täna katki-päev. Metsikul oli pöid tabamuse saanud, näpujälje suurune auk keset jalga. Nagu punane kuivanud liha. Longet polnud, aga hobu silmnähtavalt õnnetu. Muudel tuli võidelda mädapunnide, kabjapiirde vigastuse ja lonkega. Tüütu, aga tavaline.

Soomlased vaidlesid täna pärast hobusevahetust. Üks ütles, et ei oska üldse ja teine (omanik), et ikka midagi oskab. "Mitteoskajal" oli hobune nii teise kujuga, et ma ei tundnud teda esialgu äragi. Töötas mõnusalt läbi keha ja oli selline hea pikkusega ja lõdvestunud. Oskab ikka küll :)

+ + + + + + + + +

Muidu on kurb olemine, peaks mingit sorti meelelahutusega tegelema. Homme. Täna nutan ikka edasi.

Viuhti

Nii lihtne oleks paugust olemata olla. Külalishobu C. oli eile ärritunud, et trenn nii pikalt kestis ja teistele juba süüa jagama hakati. Nihverdas kabjapuhastuse ajal ja püüdis minema hiilida. Kui siis tagumist kaitset maha võtma hakkasin, kostis takjapaela krõps ja mingi x aeg (väga väike) sellest edasi olin natuke maad eemal, hambad tugevalt kokku surutud. Tegelikult ei juhtunud ju muud midagi, kui et hobune vehkis mingis suunas tagajalaga ja mu keha tõmbus iseenesest eemale sealt. Aga see kiirus! Jala vehkimist oli ainult tunda, mitte näha, ja omaenda keha eemaletõmbumist panin ma alles siis tähele, kui see juba toimunud oli. Keha on vahel väga tore asi. Ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ta on kukkumisest hoiduda osanud. Äkki on hobune ruumis teise kohta paigutunud ja keha täiesti iseseisvalt sobivaid kohti pingutades ja lõdvestades kaasa läinud. Mu teadlik mina saab asjast jälle teada alles siis, kui kõik on juba läbi ja hobu puhisedes midagi pingsalt jõllitab. Siis saan uurima hakata, et mis juhtus, või siis edasise suhtes otsuseid vastu võtta. Igatahes tekkis eile äkki soov, et oleksin kiiverdatud.

Muidu oli tore lugemine Carl Hesterist. Maailmas on muidugi väga palju selliseid hobuspordi-inimesi, kelle treeningmeetodid ei põhine oma spordivahendi lauspiinamisel, aga eriti hea on, et paljud sellised on kuulsad inimesed. Siis nad hakkavad eeskujudeks ja sõnumikandjateks. Ja siis ükskord tuleb ilus aeg, kui inimene lõpuks kõigi loomadega niimoodi suhtleb, nagu need tegelikult ka elus ja olemas oleksid. Ja siis on vikerkaar kogu aeg taevas ja kõik on head. Muhhahhhaa. Hiljuti oli kusagil artikkel sellest, kuidas teadlased tõestasid, et kalal on enne pannile minekut stress ja valus. Ma ei tee enam ammu suuri silmi, aastaid tagasi oli ju artikkel sellest, et ka vastsündinutel on valus ning hiljem, et ka veel sündimata inimesetükikestel.

Ma ei oska hinnata, kas hobune oli vanasti rohkem "asi" kui praegu, aga ilmselgelt on nad järjest ägedamaks aretatud. Samal ajal on aina rohkemal rahval asja hobuse otsa ja suurem osa neist tahaks ka elus püsida. Siis leiutatakse igasuguseid vahendeid ja võtteid, kuidas püssirohutünne kiiresti taltsutada. Mõni keerab hobuse rulli, mõni söödab magneesiumi täis, mõni hakkab hoopis hobusega koera mängima. Inimesed on uskumatult leidlikud. Ja nad on seda alati olnud.


***

Üks rääkis midagi kannibalist. Seepeale teatas üks väiksem, et tema on ka kanni peal.

Nagu unes

Seekord tahtis S naisele sünnipäevaks midagi eriti suurt kinkida, sest naine polnud justkui kunagi päriselt rahul sellega, mida talle kingiti. Mida küll valida? Plasmatelekas!

Põnevusega vaatas S pealt, kui naine suurt pakki avas... Näääh! Sa mõtled ainult endale! Sa ise tahtsid endale seda telekat! Aga minu peale ei mõtle sa üldse.

Järgmisel aastal küsis S naiselt aegsasti ette, mida too sünnipäevaks saada tahab. Naisel oli mitu soovi, ta kaalus üht ja teist... S kirjutas kõik hoolega üles ja nimekiri sai lõpuks päris pikk. S mõtles, et kui ta kõik nimekirja asjad hangib, siis ei saa küll valesti minna.

Sünnipäeval hakkas naine pakke avama ja näiski õnnelik. Aga kui kõik oli lahti harutatud, ütles ta ainult: üllatust polnudki!

**********
Naljakas lugu tegelikult, eriti siis, kui S seda rääkis.

************************************************
************************************************

Unes sõitsin kaubaautoga Lasna kanalis. Äkki seisis paremal tee kõrval laps. Ta pani silmad kinni ja hakkas rahulikult üle tee astuma, kerge muie näol. Tunde järgi pidi ta mu kaubaka tagumise otsa vastu jalutama, aga põntsu polnud tunda. Siiski nägin teda mõne hetke pärast teel pikali maas, pea verine, silmad ikka kinni. Mis see siis nüüd pidi tähendama??

************************************************
************************************************

Mul on praegu A külalishobune C. Suur ja karvane ja lapselikult ulaka käitumisega. Näiteks ilastab äkki õla täis või proovib üle jalutada või sikutab jala või nina käest. Ta on pikk nagu takso ja õlast veidi kinni. Ja samas on ta nii tundlik ja sõnakuulelik, nii pehme. Alles viiene! Painutab oma pikka keret nurkades ja astub kergelt sääre eest, kui ainult küsida. Ja kui palud tal oodata, siis ta tõepoolest teebki seda. Istud sügavamalt sisse ja paar poolpeatust, ja ta ongi valmis end kokku korjama. Tublit tööd oled teinud, A!

***********************************************
***********************************************

Olen paari päevaga paartuhat kirja sorteerinud ja arhiveerinud, et neid sobivalt järeltulijale üle anda. Piinarikas töö eriti pärastlõunati, kui kukun monotoonsest tegevusest peaaegu toolilt maha. Siis tuleb teha kohvipaus. Masin võttis raha vastu, aga suhkrule, segamispulgale ja kohvile topsi alla ei pannud. Jõudsin kiiruga riiulist kellegi kruusi krabada, et viimane saba kinni püüda. See tuli valgendaja maitsega kuum vahune vesi. Äratas üles küll see üllatustüng.

***********************************************
***********************************************

Vahepealne

Öö tuleb külm. Udu püsis maa kohal paksu kihina, aga siiski üks-poolteist meetrit maaga vahet pidades. Sõitsin siis autoga kahe halli kihi vahel. Oli tore.

----------------------------------------------

Tuli järgmine päev. Filmisin. Võdisen ikkagi. Kaalun hobundusest loobumist, sest hobustest on kahju ja teiste ees piinlik. Nii on alati pärast filmimist. Kohapealne kisakoor on palju tõhusam tagantjärele vaatamisest, et pole nii nagu vaja.

Masendav.

Mõtlen parem millegi hea peale suvest.













Kah kurb pilt, kuigi sündmus oli tore. Lähen ju ära.
I will miss you guys...

S

Spinat, helekõrb sileläikiv ruun, keda keegi millegipärast ei mäleta peale minu. Kaua ta seal Tondil olla ei saanud samal ajal kui mina, sest mäletangi temast vaid paari korda, kui Maie ta trenniks mulle jagas. Millegipärast tundus mulle, et et tegemist pole just kõige uimasema olevusega ja et ma temaga rohkem kui ühe korra sõita sain, oli justkui pisike tunnustus.

Sampo, tumekõrb valgete märgistega ruun. Lauk oli hajunud servadega nagu rasvas küpseval vedela taigna pannkoogil. Muidu väga muhe mees, hüppas nagu vaja ja käis igalpool filmivõtetel ja maikrahvindustel nagu korralik viiekate hobune kunagi. Vanemana olid tagumised jalad kohutavalt paistes. Kaval oli ka. Kui Maie ükskord boksist junne koristama läks, hiilis Sampo nii vaikselt minema, et keegi ei kuulnud krõpsugi. Maie, junnid kokku aetud, ajas selja sirgu ja -- mitte hobusepoegagi. Kuhu läks, ei tea. Hakkas siis maja läbi otsima ja leidiski lõpuks hobukese üles, palmiruumist lillepottide kallalt.

Saabel, kõrb susserdis. Jalad liikusid tal kiiresti, selg püsis üsna paigal. Oli viikingifilmis mees-Monica ratsu.

Siirius, suurepoolne kõrb hüppekas. Minu mälestustes üsna karvane ka, aga ju toimus mälupildistamine talvehooajal. Veskas ei läinud tegelikult hobused talviti kuigi karvaseks, sest väljas nad ei käinud. Vahel laoti külmema ilmaga boksis tekk peale.

Svitsiena, kah supikana (vt R-tähe alt)

Sabrina (Santa Fe). Kui kõik hobused olid alt ära müüdud, andis Pille mulle Sabrinat sõita. Sel olid toredad lahtised liikumised, hoogu maa ja ilm. Hüpata oli veel ägedam, ta kargas lausa nagu üle maja, kuigi takistus oli all päris pisikene. Ma ei usu, et me üle meetri üldse proovida saime.
Siis tuli üks nädalavahetus, kui hobused soomlastega kusagile metsavahele laagrisse läksid. See võis kesta nii umbes kolm päeva. Kui hobune tagasi tuli, oli ta boksis pikali maas ja uskumatult väsinud olemisega. Tavaliselt teda päeva ajal pikali küll näha ei saanud, seepärast kartsin, et midagi hullu on lahti. Uurisin ta põhjalikult üle: vigastusi polnud näha, jalad ehk veidi turses, aga püsti tõusis ta küll eriti vastumeelselt ja liikuda ei viitsinud hoopiski. Ilmselgelt sodiks väsitatud. Olid metsavahel pikki retki teinud ja trenne ikka vähemalt kaks päevas. Olin nii pahane, et noorele hobusele selline koormus pandi ja läksin seda ka Jürile ütlema. Ta ütles, et olen idealist ja reaalses maailmas on teisiti.

R

Ralli, hall ponimära, tüüpiline tubli eesti hobune.

Rosinante, kõrb mära. Tegi üht ja teist, kuulsaks pole saanud.

Rjasnopol (Rhodos), Retsinga, Registratsija(Red Rose), budjonnõid, supikanad. Väikesed, sebijad, aga hüppasid, mis ette anti -- täpselt nii palju või natuke vähem, aga kindlasti mitte rohkem.

Roo, koolihobuse liikumisega grupiponi. Grupis suurt liikuda ei tahtnud (kes ikka tahaks kolmandal ringil päevas, vahepeal puhkamata), aga lõi koolisõidus nii mõnegi võistluse kinni.
Hüppas ka, aga mitte just vaimustunult.

Resonants, suur raudjas. Ajalehtedeski kuulsust kogunud, aga mitte niivõrd sportlike saavutuste, vaid varguse objektiks olemise pärast.

Ritbega, punane hõljukmära. Hullpealuu. Müüdi enne maha, kui ta jõudis kusagile kaugele jõuda.

Ramona, Reno

Udukogu

Täna unes juhtus Notsul õnnetus: tõmbas endal jala lõhki, nii et verd lausa pritsis. Pärast vajus ta kokku ja ilmselt ka suri. Unes on kõik tunded eriti selged ja kontsentreeritud, nii ka ahastus. Vahel ärkan nii lohutamatult nuuksudes, et ei saa tükk aega rahu. Seekordne kurbus polnud justkui päris, järelikult oli see uni lihtsalt mingi eilse lainetus -- no muidugi, lugesin blogi, kus kirjeldati hobuse hukkamist. Oma tavapärases keskkonnas kõige rahuga lask otsaette ja nii ta seal kukkus. Ainult et pealtnägijaid polnud ette hoiatatud ja nad olid keset trenni sellist vaatepilti nähes pehmelt öeldes ehmunud.

Aga Notsu... mul on küll hea meel, et enam ei saa kunagi talle keegi midagi halba teha, aga taga igatsema jään teda ikkagi. Notsu ja Veranda. Need kaks, aga eriti esimene, on mul nii sügaval sees, et ise ka ei usu. Ja Metsik? Jube piinlik lugu küll, aga meie vahel midagi müstilist pole. Sarnased küll, seda jah, aga tõmmet ei ole. Ilmselt on asi selles, et me pole teineteist valinud. Mina tahtsin Notsulast, aga sain Metsiku, kes oli selline arg ja pöörane, täiesti võõras ja täiesti taltsutamata. Notsulaps aga vaatas mulle juba algusest peale oma silmanööpidega tuttavlikult otsa. Täpselt selline lähme-nüüd-koos nägu ees. Juba pisikese varsana. Ja ta meenutas mulle Notsut! Nojah, seda küll olemise, kangekaelsuse ja silmavaate poolest, sest suuruste vahe oli neil küll tohutu. Kui ta kolmeseks oli kasvanud, siis läksin omaniku juurde ja ütlesin, et tahan seda suure peaga väikest kolli endale. Oli siis veel ühepoolne krüptorhiid. Seepeale öeldi mulle, et tore küll, aga mõtle ikka järele, Metsik on palju parem -- võta tema! Enam ei mäleta täpselt, mis ma siis kõik mõtlesin, võibolla ruunamisprobleemidest ja võimalikust võistlustulevikust, aga nii see Metsik mulle tuli. Sellest on saanud üks eriti aeglaselt arenev suhe. Mõistame teineteist nüüd "poolelt sõnalt", aga, aga, aga........

Küll alles täna oleks ilusaid pilte saanud: punane päikeseloojang ja selle all udulaamad. Oleks persel küüned, roniks ta lakke ja oleks tädil rattad all, oleks ta trollibuss ja oleks mul ainult kaamera olnud!

J.C.

Seekord oli Wallace'i ja Gromiti multikas palju köhimist. Köhis J ja köhisid hobused, mina ka, ja mitte vähe. Teistel polnud sest võibolla suuremat asja, tavaline lugu ju, aga J oli küll hädas, kuigi ta vapralt vastupidist väitis. See polegi mingi tavasurelike teema, 6-22 trenne anda ja seejuures vaevu tunnike päriselt puhata.

Mulle öeldi "huge improvement". Eks ole ka kuu aega mõtlemise muutmisega tegemist olnud. Ka samm väideti parem olevat, kuigi ma selle väitega eriti leppida ei taha, sest see oli ju ainus asi, mis meil enne ka päris hästi välja tuli. Kätega sebimine on nüüd läinud. Kindlasti saab veel paraneda, aga ikkagi. Pole enam üldse vajadust midagi näppida seal. Hakkasin roolima rohkem jalgade ja kehaga, ja paine pööretel tuleb puhta iseenesest. Kerib ennast sisemise sääre ümber ja tehtud. Vahel on trennis lausa suu kõrvuni, nii hea on olla! Noh, päevad pole muidugi vennad... vahel on ikka masendav ka. Siis kui energiat pole üldse ja hobune on kui pannkook, ta köhib ja vasak tagumine kand on paistes.

Kannaõnnetusest on nüüd peaaegu aasta möödas, aga päriselt ära ei unune ta enam kunagi. Nimelt on vahel teatud ilmaga see kand täiesti silmnähtavalt suurem kui teine. Käiguvahet küll pole, aga kole ikkagi. Mis kõige veidram: meie tallis on nüüd kokku kolm samasugust juhtumit, kõigil tagumine vasak! Üks kolmest ka lonkas pikalt, aga ju ta siis venitas midagi veel lisaks ära. Teised kaks justkui ahviksid üksteise pealt. Mingi teatud ilmaga pole arugi saada, et midagi jama on, ja teise ilmaga aina paistetab. Kumbki ei lonka. Mahh... väga tüütu, nüüd on ju eluks ajaks veel üks puue lisaks, kopsud ju ka.

Hüppetrennis osalesin ka. Stiil on täisistakus sõitmine, korralikult pööramine, sammude pikkuse reguleerimine, hobuse võimalikult vähe segamine hüppel. Mul täitsa suva, poolistak või täis-, peaasi, et toimib. Toimiski. Polnud ühtki hüpet, kus oleksin äkki oma küünarnukid kusagilt selja tagant avastanud. Varem juhtus seda tihti. Ronisin ju hirmus ette kogu aeg. Hobuke oli jälle väga tubli. Vahel lausa tundub, et talle meeldib hüpata. Ta nagu lukustub takistusele, on ülimalt keskendunud ja otsustamist täis. Samas on ta ju jänes edasi ja vahel tundub mõni takistus rohkem kolli moodi. Siis teeb mingi ebamäärase kohapealt hüppe. Viimasel ajal juhtub seda järjest harvemini...

Nüüd hakkan pikemaks kasvamisega tegelema. Jalgadest allapoole ja ülemise otsaga ülespoole. See on istumist kõige rohkem kergendanud. Lisaks veel see jalgade kontroll, kui peab saama jalad sadulast eemale tõsta ja tasakaal ei tohi kaduda. See viimane tuleb välja küll, eks sadulata sõitmine on ka tasakaalu kasvatamiseks väga tõhus abinõu. Sadulata sõidan enamasti laiskusest, aga kui ta mõne koha pealt kasulik ka on, siis seda parem. Tänagi tegin ilma, mõtlesin, et saan kiiremini. Galopp oli täitsa galopi moodi juba, aga ma pole ikka veel rahul.

P

Pingur, viiekate ja õppehobune. Esimene hobune pärast Antit, kelle pidin ise valmis panema. Ajas pea kuklasse ja ma keksisin lootusetult seal kaela all nagu pissihädas päkapikk. Jube rabelemine, aga valmis sain. Trenni jäin siiski hiljaks natuke.

Palmik, valge õppehobune. Heade silmadega, turvaline kaaslane. Elas kolmekesi puntras Amperi ja Adeniga.

Prolog, üks hallist kõrgema kooli paarist. Kergema iseloomuga kui Peleng. Kasvatas näkku aina uusi papilloome või soolatüükaid.

Peleng, vana kange. Teda võidi küll imevahenditega allutada (jubedaid jutte räägitakse), aga päriselt alla ei andnud ta kunagi. Käis ka Soomes "ajutisel tööl", aga erinevalt Prologist tuli päriselt ka tagasi. Oli siis kõhnem ja kuidagi kurnatud, aga sai veel pikki aastaid noori õpetada. Põhiline vastuhakuvõte oli passaaž või piaffee. Vanemana jäid õlad ka kangeks, nii et vahel võis tema puhul näha "sportsalvisoojendust". Ta oli juba täiesti valge ja vana, aga ikka krutskeid täis. Võis heast peast minema leekida, puhiseda nagu noor sälg, kuigi hetk tagasi oli olnud tukkuv tudike.

Plombiir, ühest silmast pime kõigetegija. Kunagi hüppas krossi, hiljem päästis Maie ta söödakssaamisest. Siis oli selline elavam koolihobune.

Porter, tumeraudjas koolikas. Nagu teised temasugused, võistles niipalju kui võistlusi ette tuli, õpetas noori ja õppis ise, kuni Soome läks. Korraks, nagu öeldi, ega tulnud enam kunagi tagasi.

Pelle, poolpisike poni. Reet hüppas temaga müstilistesse kõrgustesse.

Pervik, hall väikehobune -- kasvu poolest. Massi oleks üle jäänud ka teistele. Sellist halli värvi, mis kunagi puhas välja ei näe.

Polett, valge lauguga tumekõrb mära. Innaajal muutus täiesti ettearvamatuks, puhastades määrdus mööda boksiseinu laiali. Jalad vajusid ette ja taha ära. Astus treiku rambist mööda, tõmbas jalal pikalt nahka ja muud kudet maha. Oli pikalt boksirežiimil.

Palladium, erilise hingega hobune. Võib ju tahta teist samasugust, aga see pole lihtsalt võimalik. Ükskord, kui jälle Niitväljal võistlemas käisime, oli ühes tallis uskumatult pikk rida Palladiumi järglasi. Värvi poolest oli tihti nii nagu peab, ainult laugu kuju oli erinev. Aga need hobused ise... matsakad ja suurte peadega, juhmivõitu silmavaade, pikali maas, ninad saepurus. Võibolla sattusin halval ajal või pooles kasvus hobuste peale, või oli see kõik lausa uni...? Rakveres mägede vahel võib Palladiumi metallist versiooniga tutvumas käia.

Patrik, Plika, Prints

TIHS

Tankisin pimedas vihmas ja pilk sattus reklaamile: postkaardisuurune kutse suurhalli. Rahamaailm või mitte, aga nii armas oli see vihmapiiskades meeldetuletus. T märkas täna, et alexela on eest ja tagant lugedes sama. Reklaam... tahame või ei, see töötab. Tartuffi sponsor paulig tegi enne iga filmi reklaami. Suurtest kõlaritest madala häälega. Kõik need ujuvad-libisevad kaadrid ja vaikusesse paigutatud täpsed helid, kirjade suurenemine. Jalutasin poes p kohvitornist mööda ja madalahäälne kohvinimi tuli kohe kõrvu ja tekkis tahtmine ka üks kotitäis korvi ajada. Mis sest, et ma kodus kohvi ei joo :) Aga asjast.

Getter oli ponidele täitsa asjaliku kadrilli kokku pannud. Nagu ikka, jäi harjutamiskordi natuke puudu ja mõni poni tahtis publiku eest sootuks põgeneda, aga see käib asja juurde. Kahju, et diagonaalil üksteisest läbi kimavad kolmikud ühel joonel ei püsinud, oleks veel efektsem olnud. Tublid ikkagi.

Koolisõiduga nii sujuvalt ei läinud. Oli ratsmelonget ja ratsme taga olemist, esiotsal uppis olemist, allumatust ja keelevänta. Seda viimast eriti räigel kujul, keel tolknes tõepoolest üle 10cm pikkuselt suunurgast välja ja väänles-pöörles seal omasoodu. Päris puhast sõitu polnudki. Põhjuseid oli erinevaid, põhiliselt paaride vähene kogemus sellel võisteldud tasemel. Ilusaid asju oli muidugi ka. Anna-Liisa, kes ainukesena kangi risti ei tirinud, Ramsese lahtine samm, Marika alati põnev (noh ja pööraselt keeruline) KÜR-i kava, ühe soomlase vedruhobune ja Airisa/Ravelsi võidu sõit. Auringilgi oli näha, kelle päev parasjagu oli. Loodetavasti ükskord algab aega, kui kõik meie omad osavikud kusagil siinmail kokku saavad ja korraliku šõu püsti panevad. Mitu on ju välismaadel laiali ja paljudel pole hobune veel/enam valmis.

Noored ratsanikud hüppasid mis jaksasid, aga mis kohe silma hakkas -- naiste suur osakaal. Ka poodiumikohad võtsid nad endale. Elagu Kätlin ja Susan! Teisalt siples mingi osa neist sadulas kehaga õige jõuliselt, kui üritasid hobust kahe takistuse vahel veidigi tagasi võtta. Pärast takistust maandudes kukkusid nad siis peaaegu sadulast välja kaelale ja ma tõepoolest kartsin nende pärast. Kaugelt äratõugatud kolmik latiriivekaga -- uuuhh! Need juhtumid oli köömes (hihii, köömen peaks tegelikult ütlema?) selle kõrval, et Casanova täiesti avalikult võistlusplatsil kerekat sai.

Koit ja Belmondo, šhetikärud ja kadrillid, voltižeerijad ja mis seal kõik olidki, sai kiirelt läbi. Seekord polnudki heli nii põhjas, et ainult vetsust kuulata kannataks. Täitsa paras oli hoopis vahelduseks. Normaalne, nagu eestlased ikka tavatsevad kirjeldada midagi, mis hästi läheb.

Enne 145cm öeldi, et kavas on ka ümberhüpped, "kui puhtaid sõite üldse tulema peaks". Oli see nüüd kellegi kogenud silm või sisetunne, aga latisadu tuli korralik. Esialgsesse normiaega mahtusid vähesed, aga ka kolm lisasekundit ei päästnud paljusid ajatrahvist. Oli väga ilusaid sõite, mille ebaõnn lihtsalt ära rikkus. Heiki, Ebbe-Liisa ja Reinu omad sealhulgas. Aga nii see takistussõidus ju käibki. Võitjad jällegi võitu väärt. Tiit pidi ümberhüpetel küll hobust rohkem väsitama, kuna startis esimesena. Vladimir, olles ühe maha ajanud, katkestas.

Prantsuse lendmehed ajasid oma asja. Loopisid riideid ja lehvitasid kanni, hüppasid paljajalu liival kõrgemale kui mina teibaga spordisaalis. 175cm vist seekord? Ei jõudnud jälgida... Päris hüppesportlased saavad karjapoisiga ka üle kahe meetri hüpatud, aga eks tingimused ole ka teised -- peenike latt ja mõnus pinnas.

Nii jäigi üle veel 6 takistusega sõit, mida tambiti kõvemaks muuhulgas ka teerulliga. Efektne! Kahjuks oli juba esimesest voorust näha, et väga kõrgele seekord ei minda. Põhihobused olid juba suures osas magama läinud ja teised tegid vigu. Kaksikvõit leetu.

Ma ei jõudnud niigi esimesteks sõitudeks kohale, aga ikkagi sai rohkem kui täispika tööpäeva jagu hobunduses olla. Vahepeal pistsime vanaema õunakooki ja termoseteed ja lapsed joonistasid. Kann oli siiski lopergune, aga pole hullu, läheb üle.

O

Omega, suure kõhuga mära. Sai seepärast vähem süüa ka. Kõht oli ikka suur. Tegi trenni, hüppas. Kõht ikka suur. Ükspäev olid boksis kahekesi. See oli Orlanda.

Orlanda, üllatuskülaline Tondil. Varsana käis emaga maneežis iga päev jooksmas. Ükskord hüppas üle uste, aga teisele poole välja ei jõudnud. Jäi siis niimoodi kõõluma, esimene ots ühel- ja tagumine teisel pool uksi. Airi läks päästma, tõstis tagumistest jalgadest. Seepeale pissis hobu Airi rohelise dressipluusi täis. Täiskasvanuna hüppas kõrgemale-kaugemale.

Orion, hiljem Orient. Tuli samal ajal Misteri, Hrusti ja Gepardiga. Pikkade jalgadega hüppetraavel.

Organ, Ossu, igatpidi logisevate jalgadega must hüppestaar. Kes temaga täisistakus traavi teha suutis, oleks väärinud eraldi auhinda. Kui võitis, vaatas teadja pilguga uhkelt tribüünile ja võttis ovatsioonid vastu. Seda juhtuski üsna tihti.

Orlan, igilonkur. Seljas olla oli kõhe: sadula eest algas kohe kiitsakas kael, rinda ja õlgu poleks nagu olemas olnudki. Näitas pärast pikemat sammuperioodi soomlastele temperamenti ja liikumist ning nii ta maha müüdigi.

Orenda; Omer, viimane mälupilt temast -- karvane kõhnapoolne tuhmunud vanur hüppab noortega võidu ja võidab

N

Nagoya, must hüppekas

Neja, kah must hüppekas

Ainult üks veel

Kas ma kunagi konnasid olen maininud? Njaa, nad lihtsalt trügivad mu ellu. Eile pesin suulisi, poolkuuma veega nagu tavaliselt külma ilmaga ikka -- ja mis ma näen: konn istub nurgas aurupilves ja mõnuleb ilmselgelt. Nad käivad seal SPAs kohe voorudega; järgmine oli juba ootel, aga passis viisakalt ära, kuni sööda-kaerakäru mööda oli läinud. Olen neid vahel õue tagasi tõstnud, aga see neid ei häiri. Võibolla arvavad selle õhureisi hoopis mugava lisateenuse olevat ja kiidavad sõpradelegi. Aga... kui kassil-koeral on veel elamisega küllalt tegemist pärast kabja all ära käimist (noh, tavaliselt), siis konna suhtes on mul rohkem kahtlusi. Pehmekesed... Miks elevandil on tallaalused kurrulised? Et anda sipelgale viimane võimalus.

* * * * * * *

Kardan neid tulevaid võistlusi, aga ootan ka, sest sellega on suur osa aastaplaanist täis. Rogain ainult veel ja kogu moos! Alla andma ei lähe, aga konkurendid on tugevad.

* * * * * * *


Ma ei osanud J-st midagi ette arvata. Teadsin, et tal on andunud fännkond ja siis on teised, kes peavad hinda kalliks, eelistavad teisi treeningvõtteid või sattusid praegu muul põhjusel "teiste" sekka. Unes nägin siiski ette tunnet. Siis tekkis pisikeseks ja kehvaks olemise tunne trenni hilinemise pärast. Päris elus oli tunne sama, aga teemaks mina ise, eriti mu käed-jalad, mis tegutsevad omasoodu. It's YOU, not your horse, oli diagnoos. Hmm, aga nii ongi enamasti. Ja ma teadsin... Tema aga oskas seda veel ilusamini öelda: "the horse would function 10 times better without you". Valus laks, aga jällegi pihta. Tagajärg: veelgi rohkem loppi pekstud ego, rekordskoor ja paar sinimustvalget. Aitäh asjaosalistele (J, R, J, A, L. Mm, ja oleks tahtnud J.Ö.-le W-ga P-maalt öelda, et ilus sõit!). Tasakaalu huvides oli hommikul olnud õunajuhtum Maximas ja auto bensiinitoru lõhkemine talli parklas. Kõik jäid ellu.

Järgmisel hommikul pärastkuue paiku (muidu keeraksin ma sel ajal alles voodis teist külge ja rõõmustaksin, et pole veel niipea tõusta tarvis) teel J trenni (viimane võimalus moraalselt peksa saada!) üritasid mitmed seda viga parandada: linnud lendasid metsavahel madalalt auto eest siuhti läbi. Üks puudutas autot tiivaotsaga. Äkki hüppas teele orav. Ma ei teadnudki, et neid sealkandis üldse elab, kährikuid ja rebaseid on seal kõigi jaoks liiga palju. Hüppas ja jäi istuma. Sain mööda roolitud. Viimasel sirgel lendas vaevu 5 meetrit enne autot teele kass, kimas kui pöörane oma allesjäänud elude eest. Ma ei julgenud enam ammu mingil päris kiirusel sõita, nii et piduritriibud said just enne kassi otsa ja kasslennuk edukalt üle tee.

Mis ma siis lõpuks arvasin? J-ga on tore, nagu osaleks Wallace'i ja Gromiti multikas. Mõnus madalhäälne inglise keel ja mis ka ei juhtuks, lõpuks on ikka kõik hästi. Kõige karvasemaid kutsutakse "good girl" ja "good boy", teisi rohkem "what y'ar'doing now". Vahel kostab ka "there!" või "how does that feel?". Siis on hästi.

Rattamaraton

Ma ei teinud jälle üldse trenni. Sellega ei tohiks vist üldse kelkida... võibolla oleksin kümnete tundide trenniga säästnud pool tundi sõiduaega. Võibolla ka mitte. Sest ma ei kujutaks ette, et mu ratas saaks veel tublim olla. Ta on ju linnakas. Seal mätaste ja kruusa otsas kappas ta nagu poolpöörane kolmevõistlushobune ega komistanud kordagi. Logises ja kolises küll -- porilaud ja vist ka pakikas -- nii võimsalt, et puuduvat rattakella ei tulnud kordagi taga nutta. Poolistak päästis päeva, vahel tärises ratas all nii hullusti, et pidasin temaga kontakti vaid jalgadega. Taguots oli õhus ja sõrmed rõngana lenksu ümber, vaevu rauda puutumas. Mõned järsemad vallid olid nagu peneroll... Korra pildus mu kõige täiega sadulast välja ka, ainult põlved hoidsid veel kuidagi rattast kinni. Maandudes sain enne järgmist takistust pedaalid jälle jala alla õnneks. Kõige mõnusam on järsust tõusust hooga üles minna, aga seal on ettevalmistus eriti tähtis. Vahel oli mõni tee peal ees, rattad püsti. Need ei seganud, kes olid kõrvale jäänud keti või mõne muu olulise jubina purunemise tõttu. Neist oli kahju, ma tundsin iga karvaga, kui lähedal ma ise samale saatusele olin. Mul on ees veel originaalkumm, eelmisest sajandist! Minu nunnu :) Aa, ja eriti tore oli finišis Merle käest täpselt samu kogemusi kuulda, poolistak ja kõik muu ;)
Tervitused ka jõulukskojudele, head tiimitööd on ikka ilus näha.
*******
Teine nunnu oli vähem nunnu -- sügas nina ja köhis. Veel vähem nunnu oli väljavaade ühendada enda taguots tema seljaga. Teeks vabahüppeid? Aga ei, kui isegi hingamisega kuigi hästi hakkama ei saa. Liikuma siiski pidi, see teeb tati lahti ja olemise korrakski kergemaks. Reisisimegi niisama ringi ja ta kartis rohtu ja maa-auke. Ja lillepotte. Mingeid nähtamatuid metsakolle ka. Jalgratturit ei kartnud :D See oli ilmselt meie eelmise metsareisi tulemus. Sel päeval liikles teedel ohtralt jalgrattureid, teadagi, miks! Oli üksikuid ja paarikaupa, ma hõikasin neile juba kaugelt, et nad hoogu maha võtaks, kui võimalik. Tavaliselt nad ei kuulnud ja tegid metsiku juures blokiga pidurit. Kumb oli enne, kas pidurisahin või metsiku tagumik kraavis, ei mäletagi. Igatahes osutus iga järgmine jalgrattur igavamaks kui eelmine ja kui viimaks oli üks neist meile ringiga pähe teinud, et meile uuesti vastu tulla, ei teinud metsik midagi. Rattur ise ka pani tähele ja nentis, et näe, harjub. Tema oli see sama, kes mu ennist kraavi oli ajanud ja seepeale küsinud, et kas kardab :) Loodetavasti läks tal ka maraton sama hästi kui mul ja tuhandetel teistel, ta oli mul nii hea trenni abivahend.

Konnad...jälle!!

millal juba tuleb konnamaarjapäev? Saaks nad maamudasse eest ära magama. Muidu läheb autosõit kaks korda pikemaks kui kaardi järgi arvata võiks -- nii palju tuleb konnaslaalomit tehes teepikkusele juurde. Eile läks trenn pikale, läksin väliplatsile junne korjama poolpimedas. Pooled junnid hüppasid eest ära! Kas on nad kõik suureks kasvanud või olid väikesed juba magama läinud, aga hiigelsuuri konnapatsakaid kargas siin ja seal. Ma proovisin mööda heledamaid pindu käia, nii oli natukenegi rohkem lootust maad- mitte konnapidi käia.

Puzzled

Suvepäevadel tuli välja, et Esti on puzzlefänn. Tal on lausa lemmikpuzzled, mida regulaarselt kokku-lahti teeb. See on meil erinev, mina juba kokkupandut enam lahti teha ei taha ja aina uuesti laduda ei tunne vajadust. Aga, aga. Meil on sarnaseid mõtteid, võtteid ja leidusid -- ja see on nii lahe.

Esimene etapp: panna kokku lihtsad objektid ja raam. See osa läheb kõige libedamalt ja tükke sorteerida on lihtne. Üksikud tükid jäävad algul märkamata ja hiljem nende otsa komistades on kohe teada, kuhu nad lähevad.

Teine etapp: värvi järgi paigutamine. Näiteks hele taevas, tume tevas, valge taevas, pilvetükkidega taevas, oksaraagudega taevas, rohekashall järvevesi, mullikestega sinakashall järvevesi, ümarate servadega lehed, sakiliste servadega lehed jne jne jne. See etapp võib minna sügavuti mitu astet. Kui näiteks algul on lihtsalt järvevee tükid, siis hiljem on neid näiteks nelja sorti: sinakashallid, rohekashallid, pruunikad, ebamäärased. Edasi võivad lihtsalt sinakashallidest saada näiteks mullikestega, pehme peegeldusega või lainelised sinakashallid. 3000-se puzzlega tavaliselt rohkem sügavuti minema ei pea.

Kolmas etapp: kuju järgi paigutamine. See on kõige tüütum, eristatavaid detaile enam pildi järgi pole, ainult tükkide endi "pead" ja "käed". Sorte on kuus: kaks pead, kaks auku vastaskülgedel (nn klassikaline tükk); kaks pead kõrvuti, kaks auku kõrvuti; 3 auku; 4 auku; 3 pead; 4 pead. On suured pead, väiksed pead, piklikud pead ja külje poole vaatavad pead; on laiad õlad, kitsad õlad, pikad või lühikesed õlad.

Väga mõnus tunne on, kui juba tükki kätte võttes tead, et ta sobib. Vahel ei usu ise ka, peab lausa tagaküljelt paberikiudude järgi vaatama, et kas nad ikka tõesti sobivad. Kuna mulle lahtilammutamine eriti ei meeldi, olen suuremad puzzled pärast kokkupanemist karpi tagasi pannud suurte lahmakatena. Nii on pilt ikkagi justkui koos, kuigi karbis ja pakitud. Olen proovinud ka poes müüdavat puzzleliimi, aga see on küll üks paras jama ega suuda ilmselt kaht õhukest paberitükki ka kokku liimida. Parem juba mõni lakk või kasvõi tapeediliim. Ilmselt läheb edaspidi käiku Lauri võte: puzzle tagantpoolt teibiga kokku panna ja käib küll! Viimane puzzle sai niimoodi tehtud ja ripub häirimatult seinas siiamaani.

Kättevõtmise asi

Olen enda juures märganud, et vahel käies vehib vasak käsi veidi vähem kui parem. Eks inimesed ole ikka ebasümmeetrilised... Ja siis eile trennis tuli äratundmine. Ratsutajate üks põhipoosidest (nii nagu lumelauduritel pool-lamaskil istuli mäel, laud risti ees toeks) on ju sammus ratsmed paremas käes, vasak käsi otse alla rippumas. Ilmselgelt ei või see vasak käsi seal niisama vehelda. Sellist rippumist on käsi harjutanud pikki aastaid, pole siis ime, et ta ka muul ajal seda teha üritab.

Autoga järsemat kurvi võttes taban end üritamast istuda kurvisuunalise kanninuki otsa, et saaks tasakaalustatuma pöörde, midagi galopipirueti taolist. Jalgsi liigeldes teen poolpeatusi ja joostes jälgin impulssi, trepist üles minnes kontrollin, kas tagajalad ikka astuvad piisavalt keha alla. Kõike seda ei tee ma meelega, vaid lihtsalt avastan end äkki niimoodi "sõitmas". Siis on natuke aega naljakas.

Ja päriselt olen ma nagu sült hobuse otsas. Jalad laperdavad ja käed sebivad. Ainult suure keskendumise ja tõsise pingutusega saan end rohkem paigale ja vähem hobust segama. Teistel näib kõik hulga lihtsam olevat. Väiksemana ma ei sebinud, mis siis nüüd lahti on? Vahe on olemas: mul pole treenerit, kes parimat peeglit etendaks... Külalisesinejaid õnneks vahel on ja neist on palju abi. Homme üritan jälle parem olla.

M

Moska, hall vibalik tulesäde, eest õrnakene. Noorena tõusis tihti püsti ja kukkus üle selja. Vahel sai sealt ka otse barjäärile astuda. Mäletan mingeid ümberhüppeid, mille ta läbis 8 sekundiga (takistusi oli muidugi vähe ka seal). Ühel võistlusel kutsuti ta välja nimega "Moskva". Viimane poni, kellega Tondilt Veskas võistlemas käisin.

Memory Lane, väike ja närviline tumekõrb, tuli koos Black Uhuruga.

Maybe, Auli kabjapoolik. Kabi oli lõhki, enamvähem nagu sõrg, aga nii palju kokku liimitud, et hobune ikka liikuda sai.

Mombol, must väike hüppekas. Polnud just kõige osavam, aga vähemalt nunnu.

Maurus, hall eesti-araabia ristand. Kiire, kerge, lennukas, vahel lausa tuline. Sõites võis ootamatult kõigi nelja jalaga kõrgele õhku karata, aga selle sai ta andeks -- niivõrd mõnus oli see temaga kulgemine. Koplis tiirutas aina edasi-tagasi aia ääres. Oleks-poleks, aga oleks tahtnud ta endaga kaasa võtta ja tegeleda, aga ta polnud ju minu... Suri liivakoolikutesse suurtes valudes, mitu kilo liiva kõhus.

Mani Mekkeri (money maker, get it? ;)), linalakk efektne soome täkk. Traavellikud käigud, aga hea koolituse ja muidugi ilu-lisapunktide tõttu on korjanud kuhjade viisi rosette ja auhindu.

Maila või Maali, Muuvi (võik, kõhnapoolne väikehobu)

L

Luxor, suur helekõrb kuldse läikega kolmevõistleja/takistussõitja. Minu ajaks vana ja kulunud, mokk ripakil, eetsirandmesuse õpikunäide. Pärast kippusid jalad liigestest välja tulema, siis saadeti... ei, mitte sanatooriumisse.

Livaan, käruhobune. Mitte et ta ees oleks käinud, aga ta esijalad olid uskumatult lühikesed, nii et kogu hobune nägi välja kui käru. Kaua ei saanud tema välimuse üle imestada, läks sinna, kuhu Luxorgi... ei, mitte ekskursioonile.

Leonora, eeskujulik sugumära. Hea iseloomuga, andis edasi lahtiseid liikumisi. Ühe mu hea sõbra ema. Pisikesevõitu lapsed tulid.

Ljupin, helekõrb koolihobu. Marika, Keijo käes olnud, teisi ei mäleta. Oskas elemente GP-ni, aga räägitakse, et valikuliselt. Ljupin nimelt valis, kuimitu ühe tagant jalavahetust ta on nõus tegema: ei ühtki rohkem kui skeemis nõutud. Leonora isa.

Lisette, Ljupini kuulsaim järeltulija, takistussõiduäss.

Kõiksugused Lordid, Lexus, A Little Big Man, Loto (Merlega alustanud, siis lennuk)

Kodutu

Pühapäev algas vara. Annette rääkis palju ja huvitavalt, nii et tekkis kohe isu Metsiku peal kõik järele proovida. Eriti vahva oli, kuidas üks hall kangikasvatatud noorhobune hetkeks tsüklist välja päästeti. Miks sa teda praegu lõid stekiga? Harjumus... Üleminekud said viksitud kergeks ja heaks jala-käe-keha koostööga: üleminekud ja klassikalised võtted nagu kergelt õlg sisse, poolpeatused. Vahel on vaja ka õigel hetkel istumiskontidega suruda, aga ainult korraks. Piitsutamine ei olnud ka ehmumist ja üldist krampisolekut ära võtnud. Luba tal asjadega enne tutvuda, las vaatab lähemalt! Tulemus -- palju kergem, pehmem, ühtlasem, peksuta liikuv hobune.

Ja siis veel teised jutud, nagu jalavahetuse õpetamine või üldse, hobuse jalgade liikumisega arvestamine -- kuidas ikkagi saab mööda volti nii joosta, et tagumised täpselt esimeste trajektoori läbivad. Kui mõlemad tagumised teevad ühepikki samme, siis kusagile peab see sisemise jala lühema tee ülejääk minema. Näiteks hakkab hobune 4-s jäljes jooksma (tagumik väljas, kere ei paindu) ja tagukad astuvad selgelt risti. Tegelikult peab sisemine jalg tegema lihtsalt kõrgema sammu. Loogiline, eksole.
Õhtul avastasin end nõutult lukus ukse tagant. Võtmed olid kusagil kirdes ega plaaninud tagasi tulla enne paari päeva. Ma olin nii üksi... sellised tuttavad, kelle juurde ööseks minna oleks saanud, olid rohkem kui 200km kaugusel. Läbirääkimisteks poleks telefonil akut nagunii jagunud, viimane pulk (no täpikene) ainult alles veel. Oli juba õhtu ka ja pidin hommikul tööle minema. Must olin kah veel. Lähim motell oli umbes 3km kaugusel, hakkasin sinnapoole lonkima, aga enne veel tuli meelde, et tööl on vahetuse vahetus ja hiilisin hoopis sinna sisse. Pidin hankima varuriided, sest enda omad olid kapis luku taga, aga võti kodus, mis oli ka luku taga. Ja ka töövahendid olid luku taga, aga minimaalse vajaliku sain ikka kokku küsida, kui tarvis läks.
Osutusin sel ööl nõutud kaubaks ja sai mõne kasuliku asja ka tehtud. Tore. Ainult et hirmus külm ja väsimus... Tööl on kõik kohad läbikäidavad ja hästi valgustatud.
Läksin hommikul esimese rongiga 15km metsiku suunas. Perroonil oodates kõikusin kui tugeva tuule käes, peaaegu jäin püstijalu magama. Rongis istudes enne ja pärast konduktorit magasin juba sügavalt. Panin äratuskella, muidu oleks Tallinnasse maganud ennast. Või Tartusse, sest pilet oleks tahtnud vahepeal värskendamist. Sain ikka õiges kohas maha napilt. Sealt oli veel üle 5km kõmpida, aga aega mul ju oli! Kõik hommikused asjad olid ilusti olemas: udu, kaste, teojäljed kruusateel, veepärlitega ämblikuvõrk, mingi veider kopitanud hais, piiritusekraadiklaasi punase osa kujuline vihmauss, rebane, külm. Rebane oli nii julge, kõmpis üle tee ja nuuskis ringi. Siis ta märkas mind. Kõrvad läksid tahapoole plaksti vastu pead ja mehike lendas noolena põõsasse, vaid hetk enne metsa sisenemist keeras pead ja kontrollis, mis ma teen. Kõmpisin ikka edasi, vahepeal fliis pea ümber mässitud, et vähem kärbseid krae vahele ja silmadesse trügida saaks.
Hobused olid alles sees. Metsik vaatas mind üllatunult. Tulin valelt poolt ja valel ajal. Tegime siiski samu asju, mis tavaliseltki. Tere-puhtaks-trenni. Nii vahva on, kui küsin talt midagi ja ta lõpuks tõepoolest võtab end kokku ja teeb "hõkk" ja saabki hakkama. Nii sai trenn ka laksust otsa, kargasin kohe maha ja jalutasime.
Venitasin mis venitasin, aega ja und oli ikka liiga palju. Tukkusin tunni hobusetekil, fliis üle pea, taustaks mingi alarmi piiksumine. Võtmed pidid õhtuks ikkagi koju jõudma. Kõmpisin siis 7km suure teeni. Kas ikka on oktoobris sinna rogainile vaja minna? Bussipeatuse kandis oli jalakäijate päralt uus asfalttee. Mingid jutid jooksid neist üle. Sipelgad olid oma jäljed sisse tallanud! See tundus nii uskumatu, aga tõepoolest olid seal selged sikisakilised rajad sees, vahel risti üle minu tee, vahel ka suurema nurga all. Ja ühes kohas olid nad asunud ka tunnelit ehitama. See oli umbes kaks sentimeetrit lai, üks kõrge ja kümme pikk ehitis teeserval, kokku pandud liivateradest ja sobivast sodist. Jalakäija jalale ei muud kui väike liivatriip, aga nemad ehitasid täie tõsidusega ikka edasi.

Bussiaegu ma ei teadnud, aga poole tunniga midagi tuli ja sinna ma ka magama läksin. Siis poodi ja raamatukokku aega laiaks lööma. Järgmine oli pargipingiplaan, aga õnneks lõppesid enne kannatused ja sain lõpuks pikali kukkuda omaenda voodisse. Olin olnud 24 tundi kodutu ja 36 tundi magamata. Mis see õppetund nüüd oligi...? Ma teadsin niigi, et abi paluda ei suuda; küllap 5km raadiusest mõne tuttava ikka oleks leidnud, kes katust oleks jaganud, aga ei taha tülitada niimoodi pühapi õhtul. Ja ma polnud mingis surmahädas ka. Võibolla peaks hakkama võtit mati alla peitma? Korrusmajades vist niiväga levinud võte pole. Ma pole vaadanud ka tegelikult... võibolla on pooltel majaesistest kividest midagi all peidus.

K

Kaali, minu esimene võistlusponi. Skeem oli helppo B:0 ja parkuur 60cm. Tegin talle lakka võrgu valge leukoplaastriga, nagu siis ikka kombeks oli. Paar pilti on ka, kus mu jalad kaugele alla ripnevad ja riietus on lausa ilge. Kaali ise oli muidugi nunnu. Tema otsast on mustmiljon algajat läbi käinud. Ideaalne õpiponi, rahulik, aga mitte uimane.

Kuller, võik piimapakikujuline lastehirm. Vahel oli tema boksist kuulda nuttu, raginat ja tümpse. Kui enne trenni hobuseid jagati, siis kõigepealt tulid ponid ja keerulisemad hobused, sh Kuller. Trennilised olid siis pisi-pisikesed, üksteise taga peidus ja mööda seinaääri õhukeseks veninud. Kui raskem osa möödas, hingasid järelejäänud kergendatult ja kasvasid hetkega poole pikemaks. Kulleril on siiski olnud ka fänn: Pelle. Pelle ise oli sellepärast ka teiste lemmik, et hobujagamise kullerivõrra lihtsamaks tegi. Kuller oli esimene Tondi poni, kes raha teenima hakkas, isegi telekas uudistes näidati teda sel puhul. Ei läinud muidugi kaua, kui tasulised trennid mürinal peale tulid ja siis polnud raha eest ratsutamises enam midagi erilist.

Kagorta, tumekõrb mära, Kongo ema.

Kongo, must sametine Margoti memmepoeg.

Kontur, must koolihobune. Vahva kael oli tal, pikk ja lihaseline -- aga selline, mis rõngasse kippus minema. Kukalt kõrgemaks kohaks saada oli tal väga keeruline. Veskimetsa avapidustustel oli Kontur ülemeelik ja käis kahel jalal.

Kasper, kena punane torikas, kes hukkus Paldiski maanteel. Viisime hobuseid VolvoWC eest Hipodroomile. Ülesanne polnud keeruline, olime sedasama teinud mitmeid kordi ja teede vahel oli suur lai mururiba, kus autodele jalgu ka ei jää. Seekord oli Looga trollipeatuse kandis keset muru üks traktor. Sellest möödumiseks pidime vasakule hoidma, päris tee ääre lähedale. Ja muidugi pidi traktorist just selle möödumise ajal traktori käivitama. Mõned hobused ehmusid, Kasper hüppas autoteele. Sealt aga lähenes kohutava kiirusega auto... Mõni hetk hiljem jooksis Kasper karjudes edasi-tagasi, tagumine jalg sokina järel lohisedes; Kasperi ratsanik oli autoteel maas ja tõmbles. Me kartsime, et nüüd on küll mõlemad minekul. Peagi heitis Kasper pikali ega karjunud enam (kui jube on hobuse valukarjumine...). Pea oli püsti, aga nina toetus maha, ja ta lõõtsutas. Kiirabi tuli ruttu ja teadvusetu ratsanik kühveldati peale. Kasperi valud lõpetati kohapeal. Hiljem tulid politsei ülekuulamised: kes kus ja mida tegi? Autojuht oli olnud joobes ja kiirust ületanud. Ratsanikul olid muude vigastuste kõrval lõualuud sodiks, nii et ta pidi jupp aega läbi kõrre sööma-jooma, sest lõuad olid traatidega kinni tõmmatud. Kasperist oleks saanud üks järjekordne tore grupitorikas, aga seekord läks teisiti.

Kaliber

J

Joonas, Raido suur läbi-seinte-võistlushobu. Hüpetel ägises. Arvatavasti kartsid takistused teda, mitte vastupidi.

John, suur väljapraagitud hüppekas, kes käinud kiirelt käest-kätte. Nüüd rahulikuma elu peal närve ravimas, tegeldakse tasa ja targu.

Algul arvsin, et ega J jääbki esindamata, aga näed, I-ga viigis!

I

Irbit, tore viiekate traavel. Kõrge tumekõrb, valgete sokkidega, pika paksu lakaga, mis kahele poole kaela langes. Muidu vaikne ja viisakas, hüpates veidi tuline.

Igrivaja, must särtsakas loosihobune sõpruskohtumisel Leningradis. Meile pandi hobused valmis ja toodi ette. Mulle musta mära toonud mees võttis mul jalast kinni ja ütles: püsi ainult rahulikult seljas, siis ta võidab! Kuigi süsteemis tuli kahe fulee asemel hops-ja-välja, ei tundunud ta siiski kontrolli alt täiesti väljas. Pigem oli ta kerge, elav, tähelepanelik ja kiire. Võitsime tõesti, auhinnaks 80 rubla, mis moondus hiljem taskuraadioks.

Inda, ilulilleke. Tol ajal meie jaoks uue hobuseliigi esindajaid: oma ainsasse hobusesse raha uputav omanik, viimasepeal varustus, uusimad treeningvahendid (no need igasugused nöörisüsteemid), ratsastus tellitakse profilt. Nüüd on selliseid hobuseid karjadekaupa.

Trenn on ohtlik

Hiljuti võeti meedias üles trenni ohtlikkuse teema. Ohustatud pidid olema just harrastussportlased, kes pidavat trennimisest sõltuvusse jääma ja üle pingutama. Minul pole küll midagi karta, täna olid sel aastal teist korda rullid all ja sain ikkagi selle 21km ajalimiidi sees sõidetud. Rulluiskude rattad olid pärast täitsa väsinud, kulunud ja kriimulised. Endal pole mingeid erilisi tundeid peale jalalabade välimiste külgede kramplikkuse. Niisiis... milleks üldse seda trenni teha, kui tegemata ka ära ei sure? Keegi kusagil ütles, et kui on valida, kas joosta või käia, siis käi. Käia või seista -- seisa. Seista või istuda -- istu. Istuda või pikali olla -- ole pikali. Ärkvel olla või magada -- maga.
Olgu, teine asi on siis, kui tahad ikka mingit arvestatavat tulemust ka kirja saada. Kui ma arvaks, et võiksin mingil alal jube osav olla, siis ma tõenäoliselt tegeleks selle asjaga põhjalikumalt. Näiteks Minesweeperis olen päris osav. Experdi saan tihti alla 100 sekundi tehtud. Rekord on midagi 70-ga. Aga olümpiale sellega ei pääse. Pealegi on kiiremaid ka kindlasti palju.


***

Nüüd on homme. Hobukese pea pole enam paistes ja saime murul-liival sirgeid teha. Kõveraid ka. Metsik kartis täna... ristikheina. Oli selline valgeks läinud lehtedega puhmas -- ilmselgelt järjekordne hobusööja. Kas ta siis tõesti ei mäletanud, kuidas pool tundi varem sarnastel ristikutel ise päid otsast hammustas?


***

Telekas oli just Trieri "Antichrist" ja nüüd pole üldse mõtet magama minna. Mul tulevad päevaasjad ju kohe unedesse, aga midagi nii jubedat pole sinna küll tarvis. Peaks midagi kerget peale vaatama, aga nii hilja pole enam suurt valida ka. Steve helistas kogemata :) Mis tõenäosusega veel selline asi juhtuda saab? Ta on ju nii viisakas alati, et minusugusele poolvõõrale ei helistaks ta kunagi nii hilja õhtul. Oli kogemata valele nupule vajutanud. Siinkohal on hea meenutada üht tema ütlust: "I like my competitors, because they make me look so much better." Ja nii ongi. Ai mulle meeldivad sedasorti targad inimesed.

H

Hetagur, pisike must koolihobune. Temaga sai keegi Tondil veekraani vastu tohutu põlvevigastuse. Nooruses pullivend, vanemana koolisõitjate raudvara, veel vanemana grupirahva lemmikhobu. Paksu pika sabaga. Hetsu oli ehtne sõberhobune, jooksis järel kui kutsu. Pani täie galopiga järele ja sai alati niimoodi pidama, et inimesele otsa ei astunud. Mõnikord "jõngutas". Võimalik, et sadul tegi haiget -- suur mügar ka seljal -- , aga sel ajal mingit sadulapassimise luksust olemas polnud. Ükskord sain võistlustel pealtvaatajalt kooki selle eest, et me nii nunnud ja toredad välja nägime. Võistlustulemus ise seekord kuigi hea polnud, niisiis oli see kook mingilgi määral lohutuseks. Suri grupihobusena trennisurma.

Hota, kohvermära. Ma päriselt ei teagi, miks teda niimoodi nimetati, kas oli see tema peakuju või kandiline kere... Hota kapju lõigati tagurpidiasendis, st hobune riputati Tondi maneežis jalgupidi lakke. Suured kabjad olid tal, nagu supitaldrikud...

Hiiva, tumepunane grupihobu, kes oleks ka jahukoti lahkelt üle takistuse seljas vedanud. Mõnes mõttes vedaski...vahel olid soomlased nii purjus, et kannatanuksid iseseisvuse poolest jahukotivõrdluse välja küll. Kott oleks muidugi natuke võitnud, aga tühja sellest enam.

Haiko, ägisev hüppemära. Enamasti lammutas parkuuris kahekohalise arvu jagu miinuspunkte maha. Teadis, mis on raudlatt... ega hoolinud sellest suuremat.

Halifax, tumepunane kena välimusega täkk. Täkupagas oli nii pikalt ripakil, et joostes aina plagises; hobuke pidi tagajalgu veidralt harkis hoidma, et mitte traavis hellemaid kehaosi otsast põrutada.

Hektor, grupitorilane. Alati valmis.

Haller, linalakk grupitorilane. Võis traavis jalgu loopida uhkemini kui mõni koolisõiduhobune.

Haiba, Heila, Haldi, Honda, Hella, Hermelini järglaste pikk rodu, Hohlatka

Ma pole kunagi...

Kui lugeda üles asjad, mida üks inimene kunagi teinud on, siis tuleb sellest väga pikk nimekiri, isegi kui elu ise päris lühikeseks jääb. Tehtud asjade nimekiri pikeneb iga päevaga, isegi siis, kui "mitte midagi ei tee".

Vastukaaluks on teine nimekiri: see on asjadest, mida pole kunagi teinud. Ma pole kunagi suitsetanud. Ma pole kunagi haikala söönud. Ma pole kunagi snorgeldanud. Ma pole kunagi ühtki luud murdnud. Ma pole kunagi Prantsusmaal käinud. See nimekiri on lõpmatu. Mul pole eesmärki seda nimekirja lühendada. See on ka võimatu: kui võtta lõpmatusest ära kasvõi kolmkümmend miljonit, on lõpmatus ikka sama lõpmatu kui enne.

Ma polnud sõitnud hobusega ümber vanaema maja. Ma polnud sõitnud Metsikuga ümber vanaema maja. Ma polnud uitanud Metsikuga lapsepõlvemetsades. See oli olnud üks mu unistusi. Nüüd on linnuke kirjas, aga sellel oli oma hind. Ma ei tea veel, kas sain makstud ühe korraga või on tegemist mingit sorti liisinguga. Võibolla tabab mind nüüd pikk jada ebaõnnesid. Karistuseks unistuse täitumise eest. Kass tuli 4 meetri kauguselt põõsast ja hakkas rahulikult teed ületama. Polnud mingit võimalust temast mööda vingerdada. Kas tal oli missioon? Kas tal oli üle ühe elu alles? Surusin käed kõvasti kõrvadele, aga tümp-tümp rataste all oli ikkagi liiga selgesti tunda. Enam ei saa ma kunagi öelda: ma pole kunagi olnud autos, mis on üle sõitnud millestki suuremast kui konn.

Tasakaal

Ohtrad äikesevihmad ongi nüüd Metsiku karva pleekinudkuldseks lahjendanud. Mõned üleliigsed puhkepäevad on kõhu liiga suureks kasvatanud, võibolla pean sinna varsti rattad alla monteerima. Meil läks hästi see võistlus. Peaaegu. Koht oli parim, mis saadaval oli, aga rahule sai jääda ainult pooltega meist. Ma istun ju nagu mingi kõver junn! Kõige kurvem on, et ise ei tajugi, kui õudne see istumine kõrvalt välja näeb. Eks siis pildid näitavad ja masendavad. Pean istakutrenne võtma. Kohe.

Niisiis -- koht oli haruldaselt hea, järelikult peab seda külluslikku heaolu miski tasakaalustama. Esiteks see mainitud istak. Siis kaotasin ära kõik oma kaardid, sh ID-kaardi, pangaka ja juhiloa. Juhiloa peal oli täiesti ilge pilt, selline kiirkapis tehtud möhh-nägu, järelikult vedas? Tegelikult tundsin end kaartideta täiesti abituna. Ei saa söögirahalegi ligi. Arveid ka maksta ei saanud. Otsisin igalt poolt. Igalt Poolt. Peaaegu oleks tubagi korda saanud. Trennikapp oli veel jäänud. Seal oli kõike muud, aga mitte kaarte. Ja hobu oli kilpkonnaks moondunud. Arvatavasti kasutab spaatlit, muidu pole lihtsalt võimalik endale sellist ühtlast mudakilpi endale peale ehitada. Poole nädala pärast leiti mulle kaardid üles. Selge! Nüüd pidi hakkama jälle juhtuma. Pesumasin läks raginaga katki. Pidin pool päeva musta vett kühveldama ja poolikut pesu rookima. Töölt tuli väljakutse. Seal puhkepäevi ei loeta. Võtsin lapsed kaasa, saavad vähemalt huvitavaid masinaid näha. Aga see on ju jälle hea? Nooh... Metsiku kabi oli viimaks katki läinud. Sinna oli keegi talvel krihvidega sisse hüpanud ja poolest kabjast jooksis horisontaalne vagu läbi. Nüüdseks on vagu jõudnud umbes poole kabjani ja lõpuks ka ühest otsast alumise ääreni lahti kärisenud. Nüüd peab eriti ettevaatlik olema, sh ka vähem trennitama, aga siis kasvab kõht ja sellega koos surve poolikule kabjale. Siis läks saumikser katki. Läbipaistmatu valge kesta seest oli selgesti valgust näha. Sellist teeb näiteks kokkujooksev mootor. Pudru olin siiski napilt valmis saanud ja kõrvetasin sellega kohe keele ära. Kaks korda. Ja siis kutsuti jälle tööle -- järjekordne asi otsad andnud ja kindlasti tarvis kohepraegu ära parandada. Lõpetasin, kui pühapäevast oli puudu veel pool tundi. Nuuskan ja aevastan vaheldumisi, niisugune nohu on kallale tulnud, et vaata või kalendrisse: ega ometi juba talv? Aa, ja läpakas on pime. Surnud lambi asendaja, mida nii kaua sai oodatud, oli ka vale suurusega. Järsku nüüd hakkab paremini minema? Hullem võiks ka olla, näiteks siis, kui tuleks lotovõit. Ei taha mõeldagi, mis kõik pärast seda juhtuda võiks.

Täna oli vahepeal teistsugune juhtum ka. Võtsin Metsiku seljas olles puki otsast kordet, aga selle üks ots jäi maha lohisema. Hirmus ju! Proovisin, kas suudan Metsiku käigu pealt maha rahustada, aga ei. Pidin korde mingil hetkel käest viskama. Märkasin viskamise hetkel midagi rohus liigutamas. Hiigelkonn! Tulin siis tasakesi maha ja hiilisime Metsikuga eemale. Mispärast ta peab seal rohus niimoodi istuma küll? Sel konnal on seal siis sõbrad ka? Ma ei julgegi niimoodi enam murule minna, kui võibolla lapikustuvad seal iga sammuga keskid suurkonnad.

G

Gullivud, harjaslakaga tsirkusehobu. Tegelikult polnud tal tsirkusega midagi ühist, aga mäletan, milline vaade tema seljast tahapoole vaadates avanes. Ta selg ja laudjas üheskoos näis hiigelpikk ja lai. Seal võinuks vabalt piknikku pidada. Või siis tsirkusenubreid etendada. Vähemalt nii ma arvasin. Gullivudi nime peal sain aimu, kuidas vene keeles asjad teistmoodi kirja pannakse kui mina harjunud olin. Hollywood ju!

Gepard, hea sõber. Algul oli tal nimi Hrustiga vahetuses.

Greip, helekõrb närviline hüppekas.

Gipola, Gloria ema.

Gloria, Gipola ja Voprosi järglane, tagant tükk maad kõrgem kui eest. Nagu käru, aga palju ilusam.

Grandeur Jr, täkk. Võimsa tagaotsatööga, galoppides vedas vägisi naeratuse suule. Aga Grannu ise vedas vahel juhtumisi selga sattunud algajaid mööda platsi ringi, kuhu tahtis. Hüppas nagu muuseas 130cm paigalt, kui Larsiga parkuuris aru olid pidanud, kas järgmist takistust ikka on tarvis hüpata või mitte. Leppisid kokku, et võib ju kah. Pärandas hüppevõimet päris hästi.

Gasparone, suur raudjas mära, kes välimuse poolest millegagi mära ei meenuta. Hüppab ka, oma isa laps.

Gambrinius, sõberhobu. Hirnus alati, kui kohtusime, ja tuli juurde. Oskas kallistada ja esijalga pihku andes teretada. Kolmanda eluaasta lõpupoole sadulasse pannes pabistas hirmsasti ja vedas mind mõned korrad platsilt talli juurde. Midagi teha ei saanud ka kui kaasa kulgeda. Tegelikult oli ta ikka hea poiss, õppis uusi asju suurema vaevata, kuigi kohtusime vaevalt paar-kolm korda nädalas. Talvel võtsin Timiuhkini kelguga sappa endale, pikapika nööri otsa, et midagi juhtuda ei saaks. Ja Gambi oli vana rahu ise, nii nagu meil plaanis oligi. Ükskord tulid ostjad. Tegin neile demotiire ühele ja teisele poole, traavi ja galoppi, samm oli Gambil väga hea, maadhaarav ja vaba. Näitasin seda viimast parimas hiilguses kodu poole minnes. Olin nii omis mõtteis, et jätsin hobuse omapead -- tee koju oli talle oi kui tuttav. Äkki kargas ta millegi peale ehmudes mul alt ära ja mina -- gravitatsioon võitis -- maandusin otse all asuvasse si**hunnikusse istuli. Seesugune hobuse headuse reklaam siis. Koos oleme teinud ka kaks kukerpalli. Üks oli esimesi kordi hüpates, kui samm jäi risti ja jalad takerdusid teineteisesse. Tõusime, kloppisime tolmu maha ja olime edaspidi hoolikamad. Teine kord oli talvel, sügava lumega. Maa oli nii valge, et ruumitaju kadus täiesti. Liikudes tundsid ainult hobuse kõikumist all, aga edasiliikumist -- mitte üks meeter. Gambil hakkas kodupoole hirmus kiire ja galoppi tuli aina hoogu juurde. Tagasitirimine tundus nii tüütu, et kuigi ma aimasin ees ähmaselt kõrguva lumevalli olemasolu, ei tõmmanud käsipidurit. Just mõtlesin, et paras, vaadaku nüüd ise, kuidas olukorra lahendatud saab. Sai nii, et ühtäkki oli hobu kõhuni lumes, enam ei jõudnud jalgu piisavalt kiiresti ette tuua ja kukerpall oligi tehtud. Pehme selline. Kloppisime end lumest puhtaks ja läksime nüüd hulga rahulikumalt edasi. Igatsen siiani taga tema jõulist lahtist pikka vaba sammu. Seal otsas kõikuda oli mõõõ-nus.

Gemstone, suur hall mära. Kogub kuulsust teispool ookeani. Pidi olema koolistaar, aga tundub, et on andekas ka hüppamise peale (terviseid teile, D ja G! :)).

Ginger, koolisõidumärast igiliikur. Oskab õhus hõljuda.

(ja terve metsatäis teisi Grandeur Jr järglasi, kellest hetkel meenuvad:) Gladstone (ükskord metsas tõusis püsti ja lajatas mulle oma kaelaga vastu lõuga. Lõug oli pärast nagu potisinine märklaud), Grendel, Glander (või mis nad kõik olidki), Gerschwin, Grimaldi, Gandalf, Genf, ...

F

Ferdi, lemmikviiekas Tondilt. Teda ma joonistasin vahepeal kõige tihemini. Indiaanlastel olid kindlasti Ferdi-sugused hobused, sirge musta lakaga, nagu nad isegi, natuke metsikud ja sõjamaaling ka peal, Ferdi puhul roosad rõngad silmade ümber. Filmistaar ka muidugi.

Futbol, Pille imehobune. Tuntakse peamiselt takistussõiduradade saavutuste järgi, aga on ka muul põhjusel ajalehte sattunud. Nimelt otsustas Futbol Veskast seiklema minna. Õismäe majade vahele. Keegi pealtnägija rääkis, kuidas plaanis minna õue pesu kuivama riputama, kui äkki näeb -- keset hoovi seisab must ilus hobune, sadul seljas! See oli ju täpselt see, millest mina unistasin... Unistustes polnud hobune küll kellegi oma; see poleks küll tore, kui ühe õnne taga seisab keegi teine, kes klopib pükse liivast puhtaks ja arutleb, mis suunas kabjaline põgeneda võis.

Friz, vahva koolihobune, kerge ja elegantne. Traavis pikendas nii, et vahtima jäämata polnud võimalik mööda minna. Müüdi nii kiirelt maha, et ei jõudnud "oih" ka öelda.

Fanda, punane ämblikulaadne Veskast. Grupihobuste etalon. Laisapoolne, rahulik, oskas nii palju kui just parasjagu vaja, hüppas, aga mitte kõrgele. Vahel korraldati takistussõiduvõistlusi, kust ka koolisõitjad osa võtta said -- grupihobustel. Mul oli paar korda Fanda. Tal need jalad kippusid ikka rippu jääma, nii et otse hea rütmiga takistusele pihta saamisest jäi tihtipeale väheks. Eriti süsteemis. Vist oligi nii, et need kaks korda, kui ta mulle sattus, ajasime süsteemi teise maha.

Fevronia, must mära. Pikkade kõrvadega, mis liikudes kõrval loperdasid. Hullu kuulsusega. Ükskord vihastas Kirgit millegi peale keset trenni nii hullusti, et hüppas Fevronia otsast südametäiega maha, jättis hobuse üksi keset platsi seisma ning jalutas lihtsalt minema. Fevronia, kes muidu ikka trikke ka oskas (nt kahel jalal käimine), jäi hämmeldunult järele vaatama. Sain palju aastaid hiljem ka korra Fevronia otsa. Kuigi sadavana, oli tunda, kuidas ta vana kooli mäletas. Justnagu oleks see eile olnud, kui Pille temaga tegeles. Aga jalad polnud enam need ja mingist päris trennist polnud enam juttugi. Lapsed olevat tal ka hullupoolsed, aga tegelikult rohkem arglikud-ettevaatlikud.

Flint, kõverjalg. Kui Flindiga ratsutatakse, tuleb seda vaadata uduste silmadega ja hobuse jalgadele tähelepanu pööramatata. Muidu võivad silmad äkki liiga suureks kasvada. Kuidas on üldse võimalik galoppida nii, et ta iseendal jalgu alt ei niida?!? Kardab inimest, kuigi ise heasüdamlik mürakas. Raske lapsepõlv...?

Faabula, Fembõld

3 lülitit

Homme hakkab juhtuma. Enne juhtumisi on kohutavalt raske seda eelolevat aega ära elada. Adrenaliinilaks tuleb iga kord peale, kui homsele mõtlen. Peaks siis mõtted mujale suunama. Tegelikult pole ju rasket midagi, 28 tunni pärast on kõik möödas!

Aga lülitid. On üks ülesanne, mida ma vahel lahendada annan. Hakkama on saanud väga vähesed. Millegipärast. Võibolla sellepärast, et olukord on pingeline olnud. Tööintervjuu on ju pingeline, või mis? Mul endal on olnud umbes kaks täiesti pingevaba tööintervjuud. Ühte läksin teadmisega, et olen samalaadset tööd ennegi teinud ja seda hästi. Võeti tööle nii mis mühises, ilma paari lisatesti tegematagi. Teine kord rääkisin potentsiaalse töölevõtjaga vabalt ja ausalt nagu on, mille hulka kuulus ka "ja ma pole piisavalt pädev selle töö jaoks, peaksin algul palju õppima" ja pärast seda veel "tegelikult ma ei tahagi siia tulla". See kõik oli õige ka, tahtsin lihtsalt teada, mida must arvatakse. Muidugi unustasin seda pärast küsida (jube häbelik olen ju) ja muud kui kohalkäimise kogemust sealt ei tulnudki. Niisiis: see lülititega ülesanne:

On kaks tuba. Ühes oled sina ja seinal on kolm lülitit. On teada, et üks neist lülititest paneb kõrvaltoas oleva lambi põlema (lamp on selline tavaline 60W pirniga ja rohelise varjuga laualamp, et ülesanne natuke reaalsem tunduks ;)). Teiste lülitite kohta ei ole teada, mida, kas ja kus nad lülitavad. Alguses on kõik lülitid "OFF" asendis. Sina võid lülitada neid lüliteid nii nagu heaks arvad, aga ei näe mingilgi moel, mis lambitoas toimub. Kui oled oma lülitamised ära lülitanud, võid minna lambituppa. Seal pead oskama täpselt öelda, milline lüliti lambi põlema pani. Lülitituppa enam minna ei tohi, sealsamas pead otsustama.

Nii lihtne see ongi. Äkki tead sina vastust? Olen nõus kolmele esimesele õigesti lahendanule šokolaadi välja tegema. Saada lihtsalt kiri vastusega või pane lahendus siiasamma kommentaaridesse.

E

Ettur, laia laugu ja valgete põlvikutega kiitsakas raudjas.

Emmer, vigurivänt-tordiponi. Ühte Mirjami kukkumist mäletan siiani. Eriti seda, et midagi ei toimunud. Hobune seisis paigal, pea maas ja Mirjam libises teokiirusel kaela mööda alla. Emmer oli kannatlik, ei liigutanud millimeetrigi võrra. Kogu üritus kestis, nii mulle tundus, mitu minutit. Lõpp oli natuke huvitavam, siis kui jalad olid veel hobuse kaelas ja käed läksid juba maha. Aga ka see ei häirinud Emmerit karvavõrdki. Võit kindlustatud, vaatas Emmer maandunule lahkelt oma paksu tuka alt otsa. Mingitest põgenemisplaanidest polnud juttugi. Usutavasti oli tal peas kõik välja arvutatud: algajaga jää lihtsalt seisma, pea maas; edasijõudnuga tee ette galopisirge, siis pea maha; kangemast puust ratsanikuga tee kitsehüpe, kima galopis ühe maneežipikkuse jagu, siis pea maha. Eks ta teadis ka täpselt, kellega, millal ja mida teha.

Ekkor, kõrb rosetiponi. Algusepoole, hobustega ringi kablutasime, märgiti päevikusse S-T-G. See oli siis samm-traav-galopp. Eks nii oligi, käsu peale tehti ringiratast täpsed kogused iga allüüri ja igas allüüris ainult paar suunamuutust. Hiljem hakkas nime taha tekkima "rats.", mis oletatavasti pidi ratsastust tähendama. Iseenesest oli tavaline, et kusagilt tekkinud hobuseid lihtsalt sõitma hakati, olenemata sellest, kas nad kunagi sadulat näinudki olid. Ei midagi erilist. Aga nüüd asjast. Kui me muidu timmisime niisama ponide juhitavust ja ja sõnakuulelikkust, siis Külli läks esimesena Ekkoriga kaugemale: traavipikendus! Teised polnud selle pealegi tulnud, meil olid ju ponid! Niipalju siis eelarvamustest (et neid pole alati üldse vaja).

Eiffel, viiekate raudnael. Kui Eiffel traavis, siis pekid võdisesid. Ega ta parema meelega jooksnud kusagile, niivõrd laisk oli ta. Aga hüppas hästi ja võistlustelt juba naljalt välja ei jäetud. On osalenud filmides, sh "Sügises" ja aidanud mitmel aastal maikrahvi tiitlit jahtida. Kui me metsas käisime, oli reegel: mäest üles kiiresti, alla -- aeglaselt. Nõmme metsas oli kaks eriti pikka tõusu ja neist mindi alati üles, saba enamvähem sirgu. Minu ees oli Piimakas Eiffeliga (ei nori tüli, asjaosalised teavad nimesid niikuinii). Mäevallutamine andis ka muidu laisale Eiffelile tiivad külge ja ta pani plagama, mõnuga tagant üles pildudes. See lennutas Piimaka sadulast välja, aga maha ta ei kavatsenudki kukkuda. Hoopis karjus "Ai!.... Ai!......Ai!" ilusti galopirütmis. Vahel siiski pole kerge olla meesterahvas.

Eksport, veel üks viiekate raudnael ja muidu filmistaar. Oma suuruse kohta paljude algajate lemmik -- nimelt oli seal seljas istuda imelihtne, ei raputanud, ei loksutanud. Kergendamine tundus lausa üleliigne, niigi oli kerge. Väga huvitav samas ka polnud.

Elbrus, heledam kõrb iludus. Päriselt hüüti teda ikka "Johniks". Täielik härrasmees ja hästi koolitatud. Küljendas ja jalavahetas nagu muuseas. Ei saanud enam hüpata, sest jalad ja õlad olid täiesti läbi, hiljem lausa komberdas vaevu ringi. Lõpupoole elas tallivahel, väikese talli parempoolses otsas.

Estafet, üks Veskast mahajääjaist. Karutammuja. Üks aasta olid enamvähem kõik hobused korraga haiged, palavikus. Käis üks pidev kraadimine. Kraadil oli saba külge kinnitamiseks klamber küljes. Pidi hoolega jälgima, et hobune kraadi tagant sisse ei tõmbaks endale. Estafetti oli tammumise pärast keerulisem mõõta.

Etalon, must (vist) täisvereline. Tegi kõike, aga mõõdukalt. Pildil vähe hullunud ilmega, tegelikult üsna heatahtlik mehike.

Era, valge hüppekas. Oli kombeks vaktsineeritud hobuseid pikalt jalutada. Pidin Erat ükskord kolm tundi järjest ringitama. Muidu poleks tema otsa nagunii kunagi mingi trikiga sattunud...

Elbrus, üks teine kõrb, aga täkk. Hiiglapika kaelaga ja päris kobeda traaviga. Imelik oli Elbrust tema oma nimega hüüda, sest "nad olid ju kõik Johnid". Oli siis tema ka. Muidu ürgrahulik, aga ühe nädala jagu kevadeti puhta pöörane. Siis karjus ja kappas mööda platsi, tagant üles pildudes. Seejärel moondus tagasi tavaliseks. Niitvälja võistlustel korjas ka kevadeväliselt jalad kokku (võõras koht ikkagi, pidi uhkeldama) ja kohe tuldi küsima, kas ta ka müüa on.

Ex-Libris II, tumekõrb oldenburg. Sattus algul kogenematu ratsaniku otsa ja keel tuli välja. Kohe nii välja tuli, et enam sisse tagasi ei läinudki, isegi kui ratsmeid käes polnud. Sain ta endale sõita ja pidin alguses keelt lausa kinni siduma. See oli siis, kui hackamored ega pipart-keelele-trikk ei aidanud. Mõne aja pärast sai keele suhu tagasi, aga vaeva oli rohkem kui rubla eest. Ükskord tuli Hanno külla. Vaatas seal veidi ja küsis Exut hüpata. Ma polnud temaga veel proovidagi jõudnud. Hanno kargas selga, tegi kõige rohkem paar väikest ringikest soojendust ja hüppaski 70cm lattaeda ilma mingite probleemideta. Ega ta vist kõige mugavam olnud, hilise arenguga, lihasedki alles pooleli, aga pealt vaadates -- väga viis. Kostüümi-koolisõidus olin mina lumehelbekese vanama ja Ex minu lumeratsu, valjad atlasspaelaga valgeks punutud ja lakas hõbekaunistused. Roseti teenis ka auga välja, enne kui ta minema pidi. Minekuks aeti auto talliukse ette, hein võrgus valmis riputatud. Exul oli nii suur hoog minna, et ma ei jõudnud temaga sammugi pidada. Kargas peadpidi heinasse ja enam tagasi ei vaadanud. Loodetavasti sai Soome hea elu peale.

Ettur, Timmo tallide hiigelsuur ja võimas ardenn. Küll haigete jalgadega, aga valmis vedama kuitahes suurt ja kogenematut "onu". Oma rahuliku loomu tõttu saigi seda tihti teha. Minu "Viimse reliikvia" radade ratsu oli keegi must kopsuhaige ruun, nime ei mäleta. Lasin tal kaela hoida täpselt nii nagu tal vaja oli (maadligi), et ta saaks kuidagi hingeldades kaasas püsida.

Ekuador, Embrion (kõlab nagu "ämbrionu"), Erso (paks poni)